Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-17-1599 18. juuli 2018 Ülle Polluks X kaebus Viru Vangla 27. aprilli 2017. a käskkirja nr 6-2/418-1 ja 7. juuli 2017. a vaideotsuse nr 6-12/172-5 tühistamiseks Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 17. augustil 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.Viru Vangla määras 27. aprilli 2017. a käskkirjaga nr 6-2/418-1 kinnipeetav X tööle majandustööde abitööliseks, täpsemalt koristajaks, alates 28. aprillist kuni 27. juulini 2017 tunnitasuga 0,63 eurot. Käskkirja kohaselt kooskõlastas arst 7. aprillil 2017 X tööle määramise.
2.X esitas Viru Vangla 27. aprilli 2017. a käskkirja peale vaide. Viru Vangla jättis 7. juuli 2017. a vaideotsusega nr 6-12/172-5 vaide rahuldamata.
3.X esitas 31. juulil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 27. aprilli 2017. a käskkirja ja 7. juuli 2017. a vaideotsuse tühistamiseks.
4.Kohus võttis 26. veebruari 2018. a määrusega kaebuse menetlusse ja kohustas Viru Vanglat sellele vastama.
Viru Vangla palus 26. märtsi 2018. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kohus otsustas 21. mai 2018. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla 27. aprilli 2017. a käskkiri ja 7. juuli 2017. a vaideotsus on õigusvastased ning need tuleb tühistada. Kaebaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Viru Vangla paigutas 4. aprilli 2017. a käskkirjaga nr 6-4/181-1 kaebaja lukustatavasse kambrisse. Selle käskkirja punktis 1 on muu hulgas öeldud, et vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 69 lõike 2 punktile 1 on kaebajal keelatud töötada. See, et vangla sunnib kaebajat töötama, on vastuolus vangla 4. aprilli 2017. a käskkirjaga. 2)
Kaebajal on väga halb tervis, st üldine füüsiline nõrkus.
3)
Kaebajal ei ole vajalikke kogemusi sellist liiki töö tegemiseks.
4) Tegemist on sunniviisilise orjatööga alandavalt madala töötasu eest. See on diskrimineerimine ja ebaõiglane kohtlemine võrreldes inimestega, kes teevad sama tööd väärika tasu eest vabaduses.
8.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) VangS § 37 lõikest 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 29 lõikest 2 järeldub, et süüdimõistetu tööle rakendamist ei peeta sunniviisiliseks, kui see vastab seaduses toodud alustele ja korrale. Kinnipeetava töötamise kohustus võib olla välistatud ainult juhul, kui esinevad VangS § 37 lõike 2 punktides 1–4 viidatud asjaolud või on täidetud VangS § 38 lõike 22 eeldused. Nende aluste esinemise korral ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (VangS § 37
3-17-1599 lõige 3). Vangla on haldusmenetluses hinnanud kaebaja töövõimet ning pidanud võimalikuks kaebaja majandustööl osalemist. Vastustajal puudub igasugune põhjus kahelda vangla tervishoiutöötajate pädevuses, kes on hinnanud kinnipeetava töövõimeliseks. Vangla tervishoiutöötajatele on teada vangla majandustöö laad ning tingimused, mistõttu saavad nad sellega arvestada kooskõlastuse andmisel. Vangla ei saa kohtule esitada arsti 7. aprilli 2017. a kooskõlastust, sest seoses üleminekuga vangiregistri uuele versioonile ei ole enam andmed infovahetuskanalist e-kontakt kättesaadavad. Vangiregistrist nähtub, et arst andis 18. aprillil 2016 ja 31. jaanuaril 2018 kooskõlastused kaebaja tööle määramiseks. Kaebaja tervisekaardilt on näha, et arst hindas kaebaja 8. juulil 2016 töövõimeliseks. Seega on arst kaebaja töövõimet korduvalt hinnanud, tunnistades ta töövõimeliseks. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu asjaolusid, millest võiks järeldada kaebaja töövõime vähenemist. 2) Kinnipeetavale makstava töötasu suuruse on vastavalt VangS § 43 lõikele 2 kehtestanud Vabariigi Valitsus 28. novembri 2000. a määrusega nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“. Viidatud määruse § 2 lõike 2 kohaselt on vangla pakutaval tööl töötasu alammääraks täistööaja (töölepingu seaduse § 43 lõike 2 järgi 8 tundi päevas) korral 95,87 eurot. Kui kuus on keskmiselt 21 tööpäeva, teeb see ühe töötunni keskmiseks tasuks 0,57 eurot. Vaidlustatud käskkirja järgi määrati kaebaja töötasuks 0,63 eurot tunnis. Arvestades kinnipeetava tehtava majandustöö iseloomu ning seda, et kinnipeetavad on riigi ülalpidamisel, on vastustaja hinnangul valitsuse kehtestatud töötasu alammäär seaduslik ja proportsionaalne. 3) Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja väide, et tal puuduvad kogemused koristustööde tegemiseks. Vangla majandustööde (koristamise) näol on tegemist elementaarsete töödega, mis ei vaja spetsiifilist väljaõpet. Koristamise käigus ei kasutata tugevatoimelisi kemikaale ega keerukaid tehnilisi abivahendeid. Kui kinnipeetav tõesti ei ole sellise tegevusega kunagi kokku puutunud, on harja ja lapiga töötamise põhilisi töövõtteid võimeline selgitama iga valvur, kes kinnipeetava tööle saadab. 4) Ebaõige on seisukoht, nagu takistaksid kaebaja suhtes kohaldatavad täiendavad julgeolekuabinõud (sh nõue vältida kontakte teiste kinnipeetavatega) kaebaja töötamist. Töötamine on võimalik suletud osakonnas selliselt, et majandustööde tegija ei puutu teiste kinnipeetavatega kokku. Kaebaja viidatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk on muu hulgas kinnipeetava nõudeõiguse välistamine osakonnasisese vaba liikumise osas. See ei välista kontrollitud juhtudel kinnipeetavate vahelisi kontakte (nt kambri jagamine teise kinnipeetavaga).
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9.Kaebaja vaidlustab Viru Vangla 27. aprilli 2017. a käskkirja, millega ta määrati tööle majandustööde abitööliseks, täpsemalt koristajaks, alates 28. aprillist kuni 27. juulini 2017 tunnitasuga 0,63 eurot.
10.Kaebaja leiab, et tema tööle määramine oli vastuolus Viru Vangla 4. aprilli 2017. a käskkirja nr 6-4/181-1 punktiga 1. Kaebaja hinnangul tuleneb talle selle käskkirja punktist 1 keeld töötada. Viru Vangla pikendas 4. aprilli 2017. a käskkirjaga kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Selle käskkirja resolutiivosa punktiga 1 piirati kaebaja
3-17-1599 vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, et välistada kokkupuuted isikutega, kelle tervist ta võib ohustada (VangS § 69 lõike 2 punkt 1). Väär on kaebaja arusaam, et eelmainitud käskkirja resolutiivosa punktist 1 tuleneb talle keeld töötada. Vastustaja on õigesti selgitanud, et kaebajal on võimalik koristada nii, et välistatud on kokkupuuted isikutega, kelle tervist ta võib ohustada. Seega ei lähe kaebaja tööle määramine vastuollu vangla 4. aprilli 2017. a käskkirja resolutiivosa punktiga 1.
Kaebaja osutas sellele, et tal on väga halb tervis, st üldine füüsiline nõrkus.
VangS § 37 lõike 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Viru Vangla
27.aprilli 2017. a käskkirjas on märgitud, et arst kooskõlastas 7. aprillil 2017 kaebaja tööle määramise. Kohus palus, et vastustaja esitaks arsti kooskõlastuse. Vastustaja selgitas, et ei saa kooskõlastust kohtule esitada, sest seoses üleminekuga vangiregistri uuele versioonile ei ole enam andmed infovahetuskanalist e-kontakt kättesaadavad. Arsti kooskõlastust ei nähtu ka kaebaja tervisekaardilt. Seega ei ole vastustaja kohtule esitanud tõendeid, mis üheselt kinnitaksid, et arst kontrollis 7. aprillil 2017 kaebaja terviseandmeid ja järeldas, et kaebaja on töövõimeline. Samas ei ole kohtul ühtegi mõistlikku põhjust seada kahtluse alla asjaolu, et arst kontrollis 7. aprillil 2017 kaebaja terviseandmeid. Ka kaebaja ei ole selles kahelnud. Kohtul on võimalik muude tõendite põhjal hinnata, kas on eluliselt usutav, et arst 7. aprillil 2017 kaebaja terviseandmeid kontrollides ka järeldas, et kaebaja on töövõimeline. Vastustaja esitas kohtule vangiregistrist väljavõtte, millelt nähtub, et: 18. aprillil 2016 on R. Aadamsoo leidnud, et kaebaja on ambulatoorse kaardi andmetel töövõimeline; 31. jaanuaril 2018 on meditsiinitöötaja koodiga D02396 (Terviseameti veebilehelt avalikult kättesaadavate andmete kohaselt on tegemist arst Reet Aadamsooga) leidnud, et kaebaja on töövõimeline. Lisaks esitas vastustaja kohtule kaebaja tervisekaardist väljavõtte ajavahemiku 23. juuni 2016 kuni 31. juuli 2017 kohta. Sellelt on näha järgmised kanded: 23. juuni 2016, ravilugu nr 161, Alla Koosel: Valvur tagastas ravimipinali, sest kinnipeetav keeldus pikemat aega ravimite võtmisest. 8. juuli 2016, ravilugu nr 162, Reet Aadamsoo: 16. aprilli 2016. a ambulatoorse kaardi andmetel võimaldab kinnipeetava tervis töötada. Otsus – töövõimeline. 16. august 2016, ravilugu nr 163, Lembe Ermos: Anamneesis opiaatide sõltuvus. Soovib olla omaette, ei talu müra ega suuri rahvahulki. Tänaseks on möödunud ärevus ja rahutus, mis tekkis Viru Vanglasse tulekuga märtsis 2016. Psühhiaatrilist abi ei ole varem vajanud. Objektiivne staatus – patsient rahulik; räägib, et äge stress ja kohanemishäire on möödunud. Otsus – jääb ilma medikamentoosse ravita. 19. september 2016, ravilugu nr 165, Sergei Iljin: Röntgenoloogiliselt rindkere elundid patoloogilise leiuta. 4. jaanuar 2017, ravilugu nr 166, Ilona Gumennaja: Kutse sektorisse peale jõu ja käeraudade kasutamist tervisliku seisundi hindamiseks. Välisel vaatlusel õrnad käeraudade jäljed randmetel. Kaebusi ei esitanud. Mujal kehal vigastusi ei tuvastatud. Kinnipeetava kaebuseks on ebamugav tunne parema õlaliigese piirkonnas. Meditsiinilist abi ei vajanud. 20. aprill 2017, ravilugu nr 167, Marika Grigorjeva: E-kontakti kaudu esitatud info, et kinnipeetav soovib perearsti vastuvõtule. Õe visiit – kaebusi ei ole ja arsti vastuvõtule ei soovi. 21. aprill 2017, ravilugu nr 168, Reet Aadamsoo: Kaebused puuduvad.
3-17-1599
31. juuli 2017, ravilugu nr 170, Ilona Gumennaja: Kell 17.50 kutse kambrisse seoses terviseseisundi halvenemisega. Kinnipeetav lamab kambris põrandal. Vastab küsimustele adekvaatselt. Tunneb ennast halvasti peale jalgpalli õues. Kaebuseks nõrkus, iiveldus ja pearinglus. Kontrollitud vererõhku, kehatemperatuuri ja veresuhkrut. Esmaabiks kinnipeetav pandud pikali ja tõstetud jalad südamest kõrgemale 15 minutiks. Tehtud Sol.Cerucali 10 mg 2,0 ml i/m. Kontrollitud uuesti vererõhku kell 18.20. Kinnipeetav tunneb ennast paremini. Soovitatud lamav asend 2−3 tundi veel. Seoses tervisliku seisundiga antud sportimiskeeld kuni 14. augustini 2017.
Eeltoodust on näha, et arst R. Aadamsoo on hinnanud kaebaja töövõimeliseks 18. aprillil 2016,
8.juulil 2016 ja 31. jaanuaril 2018. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid kaebaja töövõime vähenemisele 2017. a aprillis. 23. juunil 2016 tagastas valvur ravimipinali meditsiiniosakonda, sest kaebaja oli keeldunud pikemat aega ravimite võtmisest. 16. augustil 2016 kinnitas kaebaja, et Viru Vanglasse tulekuga seotud ärevus ja rahutus on möödunud ning meditsiinitöötaja ei pidanud vajalikuks määrata talle medikamentoosset ravi. 19. septembril 2016 tuvastas meditsiinitöötaja, et kaebaja rindkere elundid on röntgenoloogiliselt patoloogilise leiuta. 4. jaanuaril 2017 kontrolliti kaebaja tervist pärast jõu ja käeraudade kasutamist: meditsiinitöötaja tuvastas ainult õrnad käeraudade jäljed randmetel, mujal kehal vigastusi ei olnud ning kaebaja kurtis üksnes ebamugava tunde üle õlaliigese piirkonnas, ent meditsiinilist abi ta ei vajanud. 20. aprillil 2017 kinnitas kaebaja meditsiiniõele ja 21. aprillil 2017 arstile, et tal puuduvad kaebused. 31. juulil 2017 tundis kaebaja ennast halvasti pärast jalgpalli mängimist, kuid esmaabi saamise järel oli tema enesetunne jälle parem. Eelnevast on näha, et kaebaja tervis on olnud üldjoontes hea ja aja jooksul teatud aspektides ka paranenud. Ajutised väikesed terviseprobleemid pärast jõu ja käeraudade kasutamist ning jalgpalli mängimist ei tähenda seda, et kaebaja ei suudaks töötada. Eriti väärib rõhutamist see, et umbes nädal enne tööle määramise käskkirja andmist on kaebaja kinnitanud nii meditsiiniõele kui ka arstile, et tal ei ole kaebusi. Eelnevat kogumis arvestades ei sea miski kahtluse alla kaebaja töövõimelisust 2017. a aprillis ning kohus peab eluliselt usutavaks, et arst järeldas 7. aprillil 2017 kaebaja terviseandmeid kontrollides, et kaebaja on töövõimeline. Kaebaja väide tema väga halva tervise kohta ei ole asja materjalide põhjal leidnud kinnitust.
Kaebaja viitas sellele, et tal ei ole vajalikke kogemusi sellist liiki töö tegemiseks.
Vastustaja selgitas, et tegemist on elementaarsete koristamistöödega, mille käigus ei ole vaja kasutada tugevatoimelisi kemikaale ega keerukaid tehnilisi abivahendeid ning mis ei nõua spetsiifilist väljaõpet. Kohus on seisukohal, et tavapäraste koristamistöödega saab hakkama ka isik, kellel varasemaid sarnaseid kogemusi pole. Vajaduse korral saavad valvurid anda kaebajale täpsemaid juhiseid.
13.Kaebaja leiab, et tegemist on sunniviisilise orjatööga alandavalt madala töötasu eest. Kaebaja hinnangul on tegu diskrimineerimise ja ebaõiglase kohtlemisega võrreldes inimestega, kes teevad sama tööd väärika tasu eest vabaduses.
13.1.Küsimust, kas kinnipeetava töötama kohustamisel on tegemist sunniviisilise tööga, on käsitlenud õiguskantsler oma 22. mai 2015. a seisukohas nr 6-1/150605/1502316. Kohus nõustub täielikult õiguskantsleri seisukohaga. VangS § 37 lõike 1 järgi on kinnipeetav kohustatud töötama, kui VangS ei sätesta teisiti. Erandid töökohustusest on sätestatud VangS § 37 lõikes 2. VangS § 38 lõige 1 sätestab: „Vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga,
3-17-1599 rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.“ VangS § 37 lõike 5 kohaselt ei tohi kinnipeetavat rakendada tööle füüsilise isiku või äriühingu käitises ilma kinnipeetava nõusolekuta. Seega kui vanglal on kinnipeetavale pakkuda tööd, mida kinnipeetav on suuteline tegema, on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama. See tähendab, et töökohustust tuleb täita ka siis, kui see on kinnipeetava tahte vastane. PS § 29 lõike 2 järgi ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud tööle, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 4 lõike 3 järgi ei peeta sunniviisiliseks tööks töid, mida harilikult nõutakse EIÕK artikli 5 alusel kinnipidamisel. Euroopa Inimõiguste Kohus on võtnud sunniviisilise töö mõiste sisustamisel lähtepunktiks eeskätt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 29, mille artikli 2 lõike 1 järgi on sunniviisiline töö igasugune töö või teenistus, mida nõutakse mis tahes isikult ükskõik missuguse karistusega ähvardades ja milleks see isik ei ole ennast vabatahtlikult pakkunud. Sama artikli lõike 2 punkt c ütleb, et sunniviisilise töö mõiste ei hõlma mistahes tööd või teenistust, mida nõutakse ükskõik missuguselt isikult süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjel, tingimusel et nimetatud tööd või teenistust tehakse riigivõimu järelevalve ja kontrolli all ning isik ei ole palgatud või määratud eraisikute, kompaniide või ühingute käsutusse. Seega ei ole VangS-is sätestatud kinnipeetava töökohustus põhiseaduse ega rahvusvahelise õiguse järgi käsitatav sunnitööna.
13.2.Õiguskantsler on oma 6. märtsi 2015. a seisukohas nr 6-1/150287/1501020 analüüsinud kinnipeetavate töötasu suurust võrrelduna vabaduses viibivate isikute töötasuga. Kohus soostub ka selles küsimuses täielikult õiguskantsleri seisukohaga. VangS § 43 lõige 1 sätestab: „Kinnipeetava töötamisel makstakse talle töötasu. Töötasu makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel.“ VangS § 43 lõike 2 esimese lause kohaselt peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määrusega nr 139 vastu võetud „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lõike 2 kohaselt oli 2017. aastal tunnitasu alammäär 2,78 eurot. 10 protsenti 2,78 eurost on 0,278 eurot. Kaebaja tunnitasuks määrati 0,63 eurot: see on rohkem kui kaks korda suurem kinnipeetavate tunnitasu alammäärast. Vabaduses viibiva isiku töötamise üheks põhieesmärgiks on elatise teenimine vähemalt sellises ulatuses, mis tagab isiku elementaarsete vajaduste rahuldamise (eluase, toit, riided jms). Kuigi kinnipeetava jaoks võib vanglas töötamise soovi peamiseks põhjuseks olla sarnaselt vabaduses viibiva isikuga raha teenimine, on vanglas töötamise kohustus kehtestatud siiski eelkõige muudel eesmärkidel. Erialakirjanduses rõhutatakse, et kinnipeetava töötamisel on tähtis roll näiteks kinnipeetava saavutusvõimelisuse arendamisel motivatsiooni ja töölesaamise eelduste parandamise kaudu, tööalase kvalifikatsiooni tõstmisel, sotsiaalse vastutuse arendamisel, füüsilise ja vaimse võimekuse parandamisel ning eneseteadvuse tõstmisel (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2014, lk 113). Seega ei ole kinnipeetava töötamine vangistuse vältel pelgalt rahateenimise võimalus, vaid see on suuresti kasvatusliku iseloomuga abinõu, millega toetatakse vangistuse eesmärgi saavutamist − suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele. Tööoskuste omandamine ja tööharjumuse kujundamine loovad aluse sellele, et kinnipeetav oskab vabaduses õiguskorda rikkumata leiba teenida, ning aitavad seega vähendada tõenäosust, et kinnipeetav paneb pärast vabanemist toime uue kuriteo. Oluline on siinkohal ka see, et erinevalt vabaduses viibivatest isikutest tasub kinnipeetava puhul enamuse esmavajalike esemete ja teenuste (nt eluruum, selle
3-17-1599 kütmine ja valgustamine, toitlustamine, riided, meditsiin, raadio- ja televisioonisaadete jälgimise võimaldamine jms) eest riik. Nimelt sätestab VangS § 41 lõige 1, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust. Inimväärikas karistuse täideviimine vanglas eeldab muu hulgas isiku elementaarsete vajaduste rahuldamist ning see kehtib ka mittetöötavate kinnipeetavate suhtes. Seetõttu ei ole kinnipeetavale makstava töötasu puhul keskne, kas selle summa eest on kinnipeetaval võimalik n-ö ära elada. Kõike eelnevat arvesse võttes on põhjendatud, et kinnipeetavate töötasu on oluliselt madalam vabaduses viibivate isikute töötasust.
14.Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et vastustaja 27. aprilli 2017. a käskkiri ja 7. juuli 2017. a vaideotsus on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
15.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
16.Kaebaja nimi tuleb avaldatavas kohtuotsuses asendada tähemärgiga X (HKMS § 175 lõige 3).