Haldusasja number Otsuse kuupäev ja koht Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-18-1047 6. juuli 2018 Janar Jäätma Aktsiaselts Hansa Bussiliinid kaebus MTÜ Valgamaa Ühistranspordikeskuse kohustamiseks Kaebaja Aktsiaselts Hansa Bussiliinid, lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kõiva Vastustaja MTÜ Valgamaa Ühistranspordikeskus, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Laarmaa 26. juuni 2018, kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aktsiaselts Hansa Bussiliinid kaebus rahuldamata.
2.Jätta Aktsiaselts Hansa Bussiliinid menetluskulud tema enda kanda.
3.Mõista Aktsiaselts Hansa Bussiliinid MTÜ Valgamaa Ühistranspordikeskuse kasuks välja menetluskulud 2548 eurot ja 80 senti.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 278 lg 1), s.o hiljemalt 16. juuli (k.a) 2018.
MTÜ Valgamaa Ühistranspordikeskus (hankija) avaldas 8. märtsil 2018 riigihangete registris avatud hankemenetlusena läbiviidava riigihanke hanketeate „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“ (viitenumber 195194).
2.Aktsiaselts Hansa Bussiliinid (Hansa) esitas Riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) 16. aprillil 2018 vaidlustuse riigihanke alusdokumentide peale. Hansa nõudis vaidlustuses, et VAKO kohustaks hankijat viima õigusaktidega kooskõlla riigihanke nr 195194 alusdokumendid (AD), sh: 1) hankedokumentide p 9.3; 2) hankedokumentide lisa 1 „Tehniline kirjeldus“ p I.2.2 ja II.2;
3-18-1047 3) hankedokumentide lisa 4 „Valga maakonna bussiliiniveo I liinigrupi avaliku teenindamise leping“ p-d 2.1, 2.5, 3.4, 3.5, 3.6, 4.1.3, 5.1.6, 7.2, 8.8, 10.5 ja 10.8.20.
3.VAKO jättis 16. mai 2018. a otsusega nr 63-18/195194 vaidlustuse hankedokumentide lisa 4 p-de 4.1.3, 7.2, 8.8 ja 10.5 ning hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse p II 2. osas läbi vaatamata, kuna hankija kõrvaldas õigusrikkumise. Ülejäänud osas jättis VAKO vaidlustuse rahuldamata ning riigilõivu vaidlustaja kanda. VAKO oli kokkuvõtlikult seisukohal, et: 1) õigusaktidega ei ole vastuolus, et liinikilomeetri maksumuse indekseerimine toimub alates lepingu täitmise teisest aastast ning et seda tehakse kaks korda aastas; 2) asjaolu, et liinikilomeetri maksumust võiks arvestada ka muul kui tarbijahinnaindeksi (THI) alusel, ei muuda liinikilomeetri maksumuse arvestamist THI alusel õigusvastaseks. THI kasutamine on kontrollitav, läbipaistev, see ei riku konkurentsi ja tagab võrdse kohtlemise; 3) hankija käitus õigesti, kui nägi AD-s ette, et lepingu täitmine võib edasi lükkuda. Pakkujad saavad pakkumuste esitamisel nimetatud asjaoluga arvestada; 4) tasuta ja tasulise sõidu puhul rakendatav toetuse maksmise süsteem ei pea olema ühesugune. Sellist olukorda ei teki, kus vedaja peaks ise teatud perioodi liinivedu 100% finantseerima. Toetuse maksmine järgmise kuu 28. kuupäevaks ei tähenda, et hankija krediteerib teenust. Hankija tasub eelmisel kuul osutatud teenuse eest, mida pole võimalik koheselt teha, kuna aruandluse koostamine võtab aega; 5) asjaolu, et nõudeid busside suurusele, arvule, sõitjate kohtadele bussis pole esitatud, ei muuda lepingu tingimusi õigusvastaseks. Vedajal endal on õigus otsustada mitme bussi ja kui suurte bussidega ta vedu teostab. Vedajal on kohustus arvestada reisijate arvu muutust. Tõsiselt võetav pole see, et sõitjate arv oluliselt muutuks; 6) nõue, et kasutada tuleb busse, mille vanus ei ületa kümmet aastat, on seotud teenuse kvaliteedi tagamisega.
4.Hansa palub halduskohtule esitatud kaebuses tühistada VAKO 16. mai 2018. a otsus. Kaebaja nõuab kaebuses, et kohus kohustaks hankijat viima õigusaktidega kooskõlla riigihanke nr 195194 AD, sh: 1) hankedokumentide p 9.3; 2) hankedokumentide lisa 1 „Tehniline kirjeldus“ p I.2.2; 3) hankedokumentide lisa 4 „Valga maakonna bussiliiniveo I liinigrupi avaliku teenindamise leping“ p-d 2.1, 2.5, 3.4, 3.5, 3.6, 3.7 ja 5.1.6; 4) hankedokumentide lisa 4 „Valga maakonna bussiliiniveo I liinigrupi avaliku teenindamise leping“ osas, milles see ei reguleeri liinikilomeetri maksumuse korrigeerimist; 5) hankedokumentide lisa 4 „Valga maakonna bussiliiniveo I liinigrupi avaliku teenindamise leping“ osas, milles see ei kajasta hankija otsust sellise veokorralduse rakendamise kohta, kus sõitja käest sõidu eest tasu ei võeta. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) hankelepingu p-d 2.5 ja 3.4 on liinikilomeetri maksumuse arvutamise ja korrigeerimise osas õigusvastased (riigihangete seadus (RHS) § 3 p 1). Tarbijahinnaindeksi kasutamine tasu määramisel ei ole asjakohane ja on ebaproportsionaalne meede. Valdav osa THI arvestamise aluseks olevatest kaubagruppidest (haridus, eluase, söömine jne) ei oma seost lepingu alusel osutava teenusega. Vedaja kulud moodustavad eeskätt tööjõukuludest, kütusekulust, busside amortisatsioonist ning intressi- ja finantskulust. THI ei kajasta vedaja tegelikke kulusid ega nende muutusi. Alternatiivne kulude kajastamise viis on ühistranspordiindeks, mis omistab vajaliku kaalu kütusehinnale, bussijuhtide palgale jt vedaja liinikilomeetri hinda vahetult mõjutavatele komponentidele. Ühistranspordiindeksit kohaldati nt Tartu linna ja Pärnu linna
3-18-1047 2017. a liiniveo hankedokumendites. THI kohaldamise tagajärjeks on liinikilomeetri hinna muutumise ettenägematus; 2) HD p 9.3 ja hankelepingu p 2.1 on lepingu perioodi edasilükkamisest tingitud kulude hüvitamise osas õigusvastased. Vaidlusalused punktid panevad lepingu sõlmimise viibimise ja liiniveo alustamise edasilükkamise finantsriski täielikult vedajale. Tegemist on ebaproportsionaalse meetmega. 2019. a veohind ei ole asjakohane 2020 või 2021. Lepingu p 3.6 kohaselt ei ole võimalik esimesel aastal hinda korrigeerida. Kaebaja ei pea ebaproportsionaalse finantsriski tõttu majandustegevusest loobuma; 3) lepingu p-d 3.5 ja 3.6 on vedaja toetuse korrigeerimise sageduse ja tasu korrigeerimise enne lepingu täitmisele asumist esimesel lepinguaastal õigusvastased. Liinikilomeetri maksumuse korrigeerimine kaks korda aastas ei võimalda arvesse võtta liinikilomeetri kulu mõjutavate komponentide järske hinnamuutusi. Hinnaarvestus neli korda aastas võimaldaks adekvaatsemat reageeringut. Esimesel lepingu aastal tuleb samuti näha ette hinna korrigeerimise võimalus. Vastasel korral on tegemist ebaproportsionaalse ja põhjendamatu kriteeriumiga; 4) lepingu p 3.7, mis näeb ette vedajale tasu maksmise sageduse, on õigusvastane. Lepingu p 3.7 paneb vedajale ebaproportsionaalse kohustuse finantseerida lepingu täitmise kulusid muudest allikatest. Piletitulu suurus ei ole vedaja kontrolli all. Piletitulu võib jääda vahemikku null kuni kehtiv hind. Hankija halduskoormus väheneks, kui tasu makstakse kaks korda kuus; 5) lepingu p 5.1.6 ja tehnilise kirjelduse p 2.2, millega reguleeritakse reisivajaduse muutusi, on õigusvastased. Reisivajaduse suurenemine peab olema ettenähtav, selleks et kaebaja saaks prognoosida teenuse osutamise kulu ja selleks vajalikke busse ning nende suurusi. 20-kohalise bussi investeering võib ulatuda 50 000 euroni, 30-kohalisel bussil on see 90 000 eurot. Soetusmaksumusele lisandub müügikulu, finantskulu jne. Üldteada on, et kui kehtestatakse tasuta ühistransport, sellega kaasneb oluliselt suurem reisivajadus. Pakkujal ei ole võimalik aru saada, millises mahus teenust tellima hakatakse; 6) leping on õigusvastane osas, milles see ei reguleeri liinikilomeetri maksumuse korrigeerimist, s.t, et lepingu p-i 10.8.20 kehtetuks tunnistamine oli viga. Hankija jättis määratlemata lepingu eseme ja pani lepingu eseme võimaliku muutusega seonduva finantsriski kaebaja kanda; 7) leping on õigusvastane osas, milles see ei reguleeri tasuta sõitu. Menetluse kestel andis majandus- ja taristuminister 30. aprillil 2018 määruse nr 24 „Avaliku teenindamise lepingu alusel teostatava liiniveo sõidukilomeetri kõrgeim hind ja kõrgeim piletihind sõitjateveol bussiliikluses maakonnaliinil ja kaugliinil ning sõidusoodustused“. Määrus nr 24 jõustub
1.juulil 2018. Kaebaja taotles VAKO menetluses vaidlustuse täiendamist eelpool nimetatud nõudega. VAKO jättis kaebaja nõude tähelepanuta. Tasuta sõiduga kaasneb koormuse suurenemine maakonnaliinidel. Sellises olukorras tekib kaebajal kohustus võtta ebamõistlikult lühikese aja jooksul kasutusele olulises mahus uusi busse, suurendada bussijuhtide arvu ja teha teisi teenuse osutamiseks vajalikke investeeringuid. Ebaselgusest tulenev finantsrisk on täielikult jäetud vedaja kanda. Hankija ei ole määratlenud lepingu eset, s.t, kas tegemist on tasuta ühistranspordiga või mitte.
5.MTÜ Valgamaa Ühistranspordikeskus palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) pakkujal ei ole õigust kaubelda endale välja soodsamaid hanketingimusi. Hankijal on hanketingimuste kehtestamisel avar kaalutlusruum. Kui lepinguga kaasneks pakkujale liiga suur äririsk, ei pea ta pakkumust esitama. Proportsionaalsus ei tähenda, et hankija ja pakkuja õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus mistahes pakutud hinna puhul. Kaebaja saab VAKO-sse ja kohtusse pöörduda üksnes enda õiguste kaitseks. Asjaolu, et tingimused on kõigile ühtemoodi ebamugavad, ei riku kaebaja õigusi; 2) ükski õigusakt ei näe ette kohustust näha ette tingimus, et tasu tuleb perioodiliselt indekseerida. Euroopa Kohus märkis kohtuasjas C-152/17, et riigihanke aluspõhimõtted ei nõua
3-18-1047 pikaajaliste lepingute puhul teenuse osutajale tasu perioodilist suurendamist. THI on sobiv meede ja see tagab läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise; 3) THI kohaldamine indekseerimise alusena oli vedajate endi, sh kaebaja ettepanek. THI-st lähtuti põhjusel, et see kajastab paremini üldise elukalliduse muutust. Kütuse ja tööjõukulude muutus kajastub kõikides THI aluseks olevates kaupade ja teenuste hindades. Eesti Pank avaldab THI indeksi muutuste prognoosid mitme aasta kohta. THI tagab parema prognoositavuse. Tööjõukulud ja kütusekulud on veosektoris prognoositavad. Ilmne on, et vedajad eelarvestavad oma kulusid ja planeerivad oma äritegevust kauemaks kui 120 päeva. Hankijale teadaolevalt eelarvestavad vedajad oma tegevust tavaliselt 2–3 aasta peale; 4) iga vedaja omahinna kulude struktuur ja kasumimarginaal on erinev, mistõttu ei ole õige igale kulukomponendile kindlaksmääratud osakaalu omistada. Selline valem ei kajastaks kulude reaalset osakaalu. Tartu ja Pärnu linna liiniveo hangetes ei toimu indekseerimine ühistranspordiindeksi alusel ning Autoettevõtjate Liit ei ole teinud ettepanekut minna üle ühistranspordi indeksile; 5) vedaja tasu indekseerimine kaks korda aastas ei ole õigusvastane. Kahel korral aastas indekseerimine arvestab samuti järske hinnatõuse. Küsimus on üksnes selles, kas vedajal on piisavalt raha, et koheselt reageerida. Piisava kapitaliseerituse tagamine on vedaja kohustus. Sagedasem indekseerimine tooks kaasa suurema halduskoormuse; 6) HD p 9.3 ja lepingu p 2.1 ei ole õigusvastased. Esimesel aastal läbisõidutariifi muutmata jätmine ei ole õigusvastane. Pakkujad peavad pakkuma läbisõidutariifi lähtudes eeldusest, et lepingu täitmine algab 2019. Hankija kuulutas riigihanke välja u 10 kuud enne lepingu eeldatavat sõlmimist. Alust ei ole eeldada, et leping sõlmitakse 2020. Isegi juhul, kui lepingu sõlmimiseni jõutakse enam kui kahe aasta pärast, ei kanna pakkujad põhjendamatuid äririske, sest pakkujad on oma pakkumusega seotud selle kehtivuse jooksul ehk 120 kalendripäeva. Tegemist ei ole seega sellise äririskiga, mis paneks pakkuja oma majandustegevusest loobuma; 7) tasu maksmise sagedus ei ole õigusvastane. Lepingus märgitud maksetähtaeg vastab turutingimustele ja on tavapärane. Tihedam tasu maksmine tekitaks halduskoormust. Näiteks ka VÕS § 821 lg 2 kohaselt on eeldatav maksetähtaeg 30 kalendripäeva. Piletitulu osakaal on ca 30% vedaja tasust, mis on piisav ettemaks igasuguste jooksvate kulude katmiseks. Riigimaksud tasutakse alles järgneval kuul. Reeglina ei tule teisi kulusid kohe tasuda, vaid selleks on ette nähtud maksetähtaeg; 8) kaebaja ei vaidlustanud hanketingimusi, mis käsitlesid hankija õigust teha teatud ulatuses liiniveomahust muudatusi avaliku teenindamise lepingu täitmise käigus. Samas on lepingu p-s 6.1.5 ette nähtud lepingu täitmise käigus aset leidvate võimalike muudatuste piirmäärad ja etteteatamistähtajad. Kuna leping sõlmitakse kaheksaks aastaks, on teatud muudatuste tegemine paratamatult vajalik. Hankijal ei ole võimalik selleks perioodiks kõiki liiniveomahte, liine, busside arvu ja mahutavusi määratleda; 9) kaebuse esemeks ei saa olla lepingu p 10.8.20, kuna seda enam ei eksisteeri. Ükski õigusakt ei näe ette nõuet, et pakkujal peab olema õigus kasutada vanemaid busse kui kümme aastat; 10) kaebaja ei ole VAKO-s vaidlustanud lepingut osas, milles see ei reguleeri tasuta sõitu. Seega ei saa kaebaja kohtus sellele väitele tugineda. Ühtlasi ei kohusta ükski õigusakt kaebaja väidetud puuduolevaid tingimusi lepingus ja alusdokumentides märkima.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas hankija alusdokumendis ja lepingu projektis märgitud teenuse osutamise tingimused on vastuolus kehtiva õigusega. Samuti on vaidlus selle üle, kas hankija jättis õigusvastaselt teatud tingimused ja otsustused alusdokumentides märkimata. Kaebaja on seisukohal, et riigihanke alusdokumendid ja lepingu projekt on õigusvastane järgmises osas:
3-18-1047 1) vedaja tasu indekseerimine THI alusel kaks korda aastas ning selle korrigeerimine nii enne lepingu täitmist kui ka esimesel lepinguaastal (lepingu p-d 2.5, 3.4, 3.5, 3.6); 2) lepingu perioodi pikenemine võimalike vaidlustuste tõttu (HD p 9.3 ja lepingu p 2.1); 3) vedajale tasu maksmise sagedus (lepingu p 3.7); 4) reisivajaduse muutusega kaasneva finantskoormuse kandmine (lepingu p 5.1.6 ja tehnilise kirjelduse p 2.2) ning 5) lepingus liinikilomeetri maksumuse muutmisel tasuta ühistranspordi rakendamise ning tasuta sõidu eest tasu võtmise küsimuste reguleerimata jätmine.
7.Riigihanke alusdokumendid peavad sisaldama kõiki tulevase hankelepingu tingimusi, mis võivad hõlmata majanduslikke, innovatsiooniga seotud, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid või tööhõivealaseid kaalutlusi (RHS § 77 lg 4 p 4). Direktiivi 2014/24 põhjenduste p 104 kohaselt kehtestatakse lepingu täitmise tingimustega lepingu täitmisega seotud erinõuded. Erinevalt pakkumuste hindamise kriteeriumitest, mille alusel viiakse läbi pakkumuste kvaliteedi võrdlev hindamine, on lepingu täitmise tingimused konkreetsed objektiivsed nõuded, millel ei ole mõju pakkumuste hindamisele. Lepingu täitmise tingimused peaksid olema kooskõlas direktiiviga 2014/24 juhul, kui need ei ole otseselt ega kaudselt diskrimineerivad ning on seotud lepingu esemega, mis hõlmab kõiki tootmise, osutamise või turuleviimise konkreetse protsessiga seotud tegureid. See hõlmab hankelepingu täitmise tingimusi, ent mitte üldist ettevõttepoliitikat puudutavaid nõudeid. Lepingu täitmise tingimused tuleks esitada hanketeates, hanketeatena kasutatavas eelteates või hankedokumentides. Direktiiv 2014/24 ega riigihangete seaduses ei sätestata konkreetseid tingimusi, kuna see on asja ja teenuse spetsiifiline. Samuti ei näe kehtiv hankeõigus ette konkreetseid nõudeid selle kohta, millised peavad olema hankelepingu tingimused pakkuja kanda jääva riski osas. Kaebaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et kuna käesoleva otsuse p-s 6 märgitud tingimused panevad kaebajale põhjendamatu finantsriski, on need vastuolus RHS § 3 p-st 1 tuleneva läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega.
8.Kaebaja saab halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Põhiseaduse §-st 31 tulenev ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust kasutada riigi, sh kohaliku omavalitsus üksuse vara oma ettevõtluses (vt RKHKo 3-3-1-68-14, p 18). Pakkuja ei saa proportsionaalsuse põhimõtte alusel nõuda teenuse osutamiseks neid tingimusi, mis oleksid temale meelepärased. Halduskohtu hinnangul ei nõua RHS § 3 p-s 1 sätestatud proportsionaalsuse põhimõte, et hankijal kui teenuse tellijal lasub kohustus luua teisele lepingupoolele sellised tingimused, millega oleks teise lepingupoole äririsk võimalikult suures ulatuses maandatud. Riigihankes kohaldatakse proportsionaalsuse põhimõtet eeskätt nendel juhtumitel, kui hankija piirab pakkujal riigihanke menetluses osaleda, nt hankija seab käibenõude näol piirangu pakkuja kvalifikatsioonile (vt nt Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24, põhjenduste p-d 15, 66, 83, 101; Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. a otsus asjas C-213/07, p-d 48 ja 61; 23. detsembri 2009. a otsus C-376/08, p-d 33 ja 46; 19. mai 2009. a otsus asjas C-538/07, p-d 21–23). Vaidlustatud HD ja lepingu punktidega ei piira kaebajal riigihanke menetluses osaleda. Ühtlasi ei võta hankija vaidlustatud tingimusi arvesse pakkumuse hindamisel. Asjaolu, et teenuse osutamisega kaasneb äririsk, ei võta pakkujalt õigust esitada enda pakkumus. Äririsk ei ole õiguslik piirang. Halduskohus märgib, et vabal turul teenuse osutamisega kaasneb eelduslikult suurem äririsk, kui avalik-õiguslike juriidiliste isiku tellitud ja maksumaksja raha eest (osaliselt) tasutud teenuste puhul. Vedajaga lepingu sõlmimisel antakse isikule eri- ja ainuõigus mingis piirkonnas teatud perioodil teenust osutada, mille eest maksab tasu mh avalik võim kokku lepitud
3-18-1047 liinikilomeetraaži alusel. Kuna hankija maksab teenuse eest läbitud liinikilometraaži alusel sõltumata reisijate arvust, sellest tulenevalt ongi vedaja risk madalam võrreldes tavapärastes turutingimustes teenuse osutamisega. Praeguses olukorras pakkuja võimaliku äririski maandamine kuulub pakkuja enda otsustuspädevusse. Pakkuja saab riigihanke alusdokumentides märgitud tingimuste alusel pakkumuse esitamisel arvestada, milline on tema riskitaluvus. Pakkujal on äririski võimalik maandada nt riigihankel pakutava hinnaga. Kui keegi pakkujatest pakub madalama hinna, seeläbi suureneb ka tema kanda jääv võimalik äririsk. Äririski kandmine sõltub pakkujast endast, mistõttu on see subjektiivne kriteerium. Riigihankel osalemine ei ole pakkuja kohustus, vaid tema õigus, sh on tal õigus ise määratleda hind, millega ta on võimeline ja nõus teenust osutama. Samuti on tal õigus loobuda pakkumuse esitamisest.
9.Halduskohtu hinnangul on pakkujal RHS § 3 p-st 3 tuleneva läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte alusel õigus nõuda alusdokumentidest ja lepingust nende tingimuste õigusvastaseks tunnistamist ja kõrvaldamist, mis põhjendamatult ning ilma objektiivse kriteeriumita nt välistavad pakkujal riigihankel osalemast või tema pakkumuse edukaks tunnistamast. Seejuures mitte igasugune väidetav ebamõistlik tingimus ei tähenda läbipaistvuse või võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist. Ebamõistlik tingimus võib rikkuda pakkuja õigusi, kui see välistab ja seega piirab pakkujal riigihankel osalemast.
10.Vaidlustatud punktid ei sea piiranguid kaebaja kvalifikatsioonile, nende alusel ei hinnata kaebaja pakkumust ega otsustata selle edukaks tunnistamise küsimuse üle. Tegemist on üksnes tingimustega, mille alusel tuleks lepingut täita. Halduskohtu hinnangul ei saa vaidlustatud tingimused seega rikkuda kaebaja RHS § 3 p-dest 1 ja 2 tulenevaid õigusi.
11.Kaebaja on seisukohal, et õigusvastane on vedaja tasu indekseerimine THI alusel kaks korda aastas ning selle korrigeerimata jätmine nii enne lepingu täitmist kui ka esimesel lepinguaastal.
11.1.Lepingu vaidlusalustes punktides märgitakse järgmist: „2.5. Tellija poolt makstava toetuse suurus bussiliiniveo korraldamiseks igaks järgnevaks perioodiks sõltub liinikilomeetri maksumuse ning piletitulu, kohalike omavalitsuste toetuste ja muu tulu vahest. Liinikilomeetri maksumus vormistatakse eraldi käesoleva lepingu lisana pärast vastavaks perioodiks riigieelarvest maanteetranspordile sihtotstarbelise toetuse jaotuse kinnitamist pädeva asutuse poolt, arvestades tarbijahinnaindeksi (edaspidi THI) muutust ning ühistranspordi toetuseks ja lepingu täitmiseks eraldatud vahendite suurust. Juhul, kui eelnimetatud jaotus ei ole kinnitatud, lähtutakse kuni vahendite saamiseni selleks perioodiks kinnitatud sõiduplaanidest ja veomahust.“ „3.4. Toetuse arvestamise aluseks olevat vedaja pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumust muudetakse lepingu kehtivusaja vältel juhul, kui muutub tarbijahinnaindeks (THI) Statistikaameti andmetel ja Maanteeamet on välja arvestanud THI vastava perioodi aritmeetilise keskmise muudatuse võrreldes 2019.aasta I kvartali THI-ga. Liinikilomeetri maksumus arvutatakse alltoodud valemi järgi ning tulemus on eurodes ja ümardatakse 3 (kolme) kohaga peale koma: [---].“
11.2.Statistikaameti teabe kohaselt iseloomustab tarbijahinnaindeks tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust. Jooksval aastal on tarbijahinnaindeksi arvutuste aluseks olevateks baashindadeks eelmise aasta detsembri hinnad. Kaalusüsteem vastab elanikkonna eelmise aasta keskmisele kulutuste struktuurile. Aluseks võetakse järgmised kaubagrupid: toit ja mittealkohoolsed joogid, alkohoolsed joogid ja tubakas, riietus ja jalatsid, eluase, majapidamine, tervishoid, transport, side, vaba aeg, haridus ja lasteasutused, söömine
3-18-1047 väljaspool kodu, majutus, mitmesugused kaubad ja teenused (mõiste ja metoodika kohta, vt http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/MAJANDUS/04HINNAD/IA_02.htm). Halduskohtu hinnangul ei riku vaidlusalused punktid kaebaja RHS § 3 p-dest 1 ja 2 tulenevaid õigusi (vt käesolev otsus, p-d 8–10). Riigihankeõigus ei näe pakkujale ega teenuse osutajale ette subjektiivset avalikku õigust kindla suurusega tasule. Ühtlasi ei kohusta kehtiv riigihankeõigus hankijat kestvuslepingute puhul nägema ette tasu suurendamise korrigeerimise õiguslikke aluseid. Vajadusel saab kestvuslepingute tasu suurendamise küsimuse hankija otsustada RHS §-s 123 sätestatud alustel ja korras. Asjaolu, et hankija on otsustanud tasu suuruse küsimuse siduda THI-ga, ei välista ega piira kaebajal riigihankel osalemast. THI on objektiivne kriteerium, mida kohaldatakse kõigi pakkujate suhtes. Kas THI alusel tasu suurendamine on sisuliselt põhjendatud või mitte, see ei ole õiguslik, vaid majanduslik ja otstarbekuse küsimus, mida kohus ei hinda (vt HKMS § 158 lg 3 teine lause).
12.Kaebaja on seisukohal, et HD p 9.3 ja leping p 2.1 on õigusvastane, kuna see ei näe ette lepingu perioodi edasilükkumisest tekkinud kulude hüvitamist. Kaebaja hinnangul jätavad vaidlusalused punktid kaebaja kanda ebamõistlikult suure finantsriski.
12.1.HD p-s 9.3 märgitakse järgmist: „Juhul kui hankelepingu sõlmimise viibimise tõttu, sh tulenevalt käesoleva hankemenetlusega seonduvatest võimalikest vaidlustus- ja kohtumenetlustest, ei osutu võimalikuks hankelepingu alusel liiniveo teostamise alustamine 01.01.2019, alustatakse liinivedu hankija poolt nimetatud kuupäeval pärast viivitust põhjustanud asjaolu äralangemist ning lepingu periood pikeneb samuti vastava perioodi võrra.“ Lepingu p-s 2.1 märgitakse jätmist: „Lepingu objektiks on bussiliiniveoteenuse tellimine tellija poolt ja vastava teenuse osutamine vedaja poolt avalikul liiniveol Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel perioodil _____ kuni _____ liinikilomeetri maksumusega ____________ eurot/liinikm.“
12.2.Halduskohtu hinnangul ei riku vaidlusalused punktid kaebaja RHS § 3 p-dest 1 ja 2 tulenevaid õigusi (vt käesolev otsus, p-d 8–10). Vaidlusalused punktid ei välista ega piira kaebajal riigihankel osalemast. Samuti ei tulene nendest tingimusi pakkumiste hindamisele. Halduskohus märgib mh, et usutav ei ole, et lepingu täitmine lükkuks hanke- kui kiireloomulistes asjades aastaid edasi. Sõltumata vaidlusalusest punktist võib lepingu sõlmimine, sh täitmine edasi lükkuda, kui nt halduskohus peaks kohaldama esialgset õiguskaitset.
13.Kaebaja on seisukohal, et lepingu p-d 3.5 ja 3.6 on õigusvastased, kuna esimese aasta liinikilomeetri maksumust ei korrigeerita ning edaspidi toimub liinikilomeetri maksumuse korrigeerimine kaks korda aastas. Kaebaja hinnangul jätavad need punktid finantsriski kaebaja kanda.
13.1.Lepingu vaidlusalustes punktides märgitakse järgmist: „3.5. Liinikilomeetri maksumuse piirmäära muudetakse kaks (2) korda kalendriaastas vastavalt THI-le pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumust suurendades või vähendades alates 01. jaanuarist ja 01. juulist. Liinikilomeetri maksumuse piirmäära muutmine vormistatakse lepingu lisana.
3.6.Esimesel lepinguaastal so perioodil _____ liinikilomeetri maksumust ei muudeta ja liinikilomeetri maksumuseks kuni _____ on vedaja pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus.“
3-18-1047
13.2.Halduskohtu hinnangul ei riku vaidlusalused punktid kaebaja RHS § 3 p-dest 1 ja 2 tulenevaid õigusi (vt käesolev otsus, p-d 8–10). Vaidlusalused punktid ei välista ega piira kaebajal riigihankel osalemast. Samuti ei tulene nendest tingimusi pakkumise hindamisele. Kehtiv riigihankeõigus ei kohusta hankijat kestvuslepingute puhul esimesel ega ühelgi teisel aastal korrigeerima tasu, mida hankijal tuleb vedajatele lepingu alusel maksta. Seda enam ei saa kaebaja õigusi rikkuda olukord, kus hankija on näinud tasu suurendamise mehhanismi ette kaks korda aastas. Kas esimesel aastal tuleb liinikilomeetri maksumust muuta ja mitu korda tuleb seda järgnevate aastate jooksul muuta, see on majanduslik ja otstarbekuse küsimus, mida kohus ei hinda (vt HKMS § 158 lg 3 teine lause). Halduskohus märgib, et pärast lepingu sõlmimist asjaolude kardinaalsel muutumisel on hankijal vajadusel õigus lepingut muuta RHS § 123 sätestatud alustel ja korras.
14.Kaebaja on seisukohal, et lepingu p-s 3.7 reguleeritud tasu maksmise sagedus on õigusvastane. Kaebaja märgib, et kaebajal lasub ebaproportsionaalselt suur kohustus finantseerida lepingu täitmise kulusid muudest allikatest.
14.1.Vaidlusaluse lepingu p-s 3.7 märgitakse järgmist: „Toetuse lepingu objektiks olevate bussiliinide teenindamise eest tasub tellija vedajale hiljemalt teenuse osutamisele järgneva kuu
28.kuupäevaks, kui on täpsustunud toetusest tehtavate mahaarvamiste, saadud piletitulu, kohalike omavalitsuste toetuse ja muude tulude summa.[---].“
14.2.Halduskohtu hinnangul ei riku vaidlusalused punktid kaebaja RHS § 3 p-dest 1 ja 2 tulenevaid õigusi (vt käesolev otsus, p-d 8–10). Vaidlusalused punktid ei välista ega piira kaebajal riigihankel osalemast. Samuti ei tulene nendest tingimusi pakkumise hindamisele. Ühtlasi ei keela riigihankeõigus hankijal tasuda lepingupoolele teostatud teenuse eest hiljemalt järgmise kuu 28. kuupäevaks. Tegemist ei ole tingimusega, mis välistaks ja seega piiraks kaebajal vaidlusalusel riigihankel osalemast. Millal on tasu maksmise tähtpäev, see on majanduslik ja otstarbekuse küsimus, mida kohus ei hinda (vt HKMS § 158 lg 3 teine lause). Halduskohus märgib mh, et vaidlusalust tingimust ei tuleks pidada ebamõistlikuks. Näiteks VÕS § 821 lg 1 p 2 kohaselt, kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel mh teenuse saamisest. Eraõiguses kohaldatakse 30 päevast maksetähtaega, kui kokku pole lepitud teisiti. Juhul, kui rakenduma peaks tasuta sõit tuleks kohaldada lepingu p 10.8.3, mille kohaselt maksab tellija toetuse hiljemalt teenuse osutamise kuu 5. kuupäevaks 30% selle kuu teenuse osutamiseks vajalikust arvestuslikust summast ja tasub toetusest saamata jäänud osa hiljemalt teenuse osutamisele järgneva kuu 28. kuupäevaks.
15.Kaebaja on seisukohal, et lepingu p 5.1.6 ja tehnilise kirjelduse p 2.2. on õigusvastased, kuna kaebaja peab busside suuruse valikul arvestama reisijate arvuga. Kaebaja hinnangul ei ole arusaadav, millise sisuga teenust hankija ostab.
15.1.Vaidlusaluse lepingu p 5.1.6 kohaselt on vedaja kohustatud arvestama lepingu kehtivuse perioodi jooksul reisivajaduse muutusega, kasutades liinidel ja väljumistel busse, mis on optimaalse ja piisava iste- ja seisukohtade arvuga kõikide sõitjate sõiduplaanide järgseks teenindamiseks. Sama on märgitud tehnilise kirjelduse p-s 2.2.
3-18-1047
15.2.Halduskohus jagab kaebaja seisukohta, et vaidlusaluse lepingu punkt 5.1.6 annab hankijale õiguse nõuda vaidlustatud punktid märgitud eelduste täidetavuse korral suuremate busside kasutusele võtmist, mis võib kaebajale seada suurema äririski. Halduskohtu hinnangul ei riku vaidlusalused punktid kaebaja RHS § 3 p-dest 1 ja 2 tulenevaid õigusi (vt käesolev otsus, p-d 8–10). Vaidlusalused punktid ei välista ega piira kaebajal riigihankel osalemast. Samuti ei tulene nendest tingimusi pakkumise hindamisele. Kas sellise tingimuse seadmine on majanduslikult põhjendatud või mitte, see on otstarbekuse küsimus, mida kohus ei hinda (vt HKMS § 158 lg 3 teine lause).
15.3.Halduskohus ei nõustu kaebaja väitega, et pole arusaadav, millist teenust hankija ostab. Hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse p 1 kohaselt on Valga maakonna I liinigrupi avalike bussiliinide sõiduplaanide kohane veomaht hinnanguliselt 1,4 miljonit liinikilomeetrit aastas. Sama punkti kohaselt on maakonnaliinide sõiduplaanid seisuga 31. jaanuar 2018 esitatud hankedokumendi lisas 3. Hankija esitas lisainformatsiooni maakonnaliinide läbisõidu ja sõitjate arvu kohta perioodil 1. jaanuar 2017–31. detsember 2017 hankedokumendi lisas 2. Asjaolu, et hankijal puudub prognoos selle kohta, kas ja kuidas muutub sõiduvajadus nt tasuta ühistranspordi rakendumise korral, ei too kaasa kaebaja õiguste rikkumist. Kui kaebaja hinnangul kasvab reisivajadus märgatavalt, saab ta seda arvesse võtta pakkumuse esitamisel. Pakkujal on võimalik nt arvestada hankija avaldatud reisijate arvu 2017, avalikest registritest kättesaadava maakonnas elavate isikute arvu.
16.Kaebaja on seisukohal, et leping on õigusvastane osas, milles see ei reguleeri liinikilomeetri maksumuse korrigeerimist. Kaebaja märgib, et lepingu varasemas redaktsioonis oli p 10.8.20, mille kohaselt võis teatud tingimustel kasutada vanemaid, s.t kuni 15 aastaseid busse. Kaebaja väidab, et hankija ei ole määratlenud lepingu eset ja pannud võimaliku finantsriski kaebaja kanda. Halduskohtu hinnangul ei riku puuduolev punkt kaebaja RHS § 3 p-dest 1 ja 2 tulenevaid õigusi (vt käesolev otsus, p-d 8–10). Puuduolev punkt ei välista ega piira kaebajal riigihankel osalemast. Samuti ei võeta seda pakkumise hindamisel arvesse. Halduskohus nõustub busside vanuse osas VAKO otsuses toodud põhjendustega ning ta ei korda neid uuesti (analoogia korras HKMS § 165 lg 2).
17.Kaebaja on seisukohal, et leping on õigusvastane osas, milles see ei kajasta hankija otsust tasuta veokorralduse rakendamise kohta. Vastustaja väidab, et selles osas ei ole kaebaja VAKO kohustuslikku menetlust läbinud. Kaebaja väidab, et ta VAKO istungil esitas nõude kohustada ka selles osas hankedokumente kehtiva õigusega kooskõlla viima. Tegemist ei ole õigusliku väitega, vaid uue nõudega, s.o hankija tegevusetuse vaidlustamine HKMS § 41 lg 2 mõttes (vrd RKHKm 3-17-2226, p 15).
17.1.Kaebaja ei ole VAKO-le esitatud vaidlustuses käesoleva otsuse p-s 17 märgitud nõuet esitanud (tl 55). VAKO istung toimus 3. mail 2018 ning VAKO istungil esitas kaebaja käesoleva otsuse p-s 17 esitatud nõude (tl-d 98–101). VAKO oma otsuses istungil esitatud nõuet ei käsitlenud. Halduskohtu hinnangul oleks VAKO oma otsuse pidanud kaebaja istungil esitatud nõude kohta seisukoha võtma, mitte jätma seda tähelepanuta (RHS § 190 lg 3 lg 4 p 2, § 192 lg 3, § 197 lg 1). Halduskohtu hinnangul ei mõjuta VAKO nimetatud rikkumine hankija tegevuse õiguspärasust.
17.2.VAKO 24. aprilli 2018. a istungi teate kohaselt võis vaidlustaja omapoolseid täiendavaid kirjalikke seisukohti esitada hiljemalt 27. apillil 2018 (RHS § 191 lg 1). RHS § 191 lg 1 kohaselt võis vaidlustaja vaidlustuse nõuet muuta või täiendada, kuid uusi asjaolusid või
3-18-1047 taotlusi sisaldav dokument pidi olema VAKO-le laekunud hiljemalt kaks tööpäeva enne istungi toimumiseks määratud päeva ning iga uus nõue pidi olema esitatud, järgides RHS §-s 189 sätestatud tähtaegu. Kaebaja ei esitanud VAKO-le uut nõuet RHS § 191 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Tähtaja jooksul nõude esitamata jätmist ei õigusta asjasolu, et majandus- ja taristuminister andis 30. aprillil 2018 määruse nr 24, mis jõustus 1. juulil 2018. Nimetatud määruse alusel ei reguleerita tasuta ühistranspordi korraldamist vaidlustatud liinidel alates
1.jaanuarist 2019. Selle kohta tuleb vastustajal ja Maanteeametil sõlmida eraldi kokkulepe, mida tänaseks pole. Ühtlasi oli tasuta ühistranspordi küsimus päevakorral juba 8. märtsil 2018, millal avaldati hanketeade ja hanke alusdokumendid. Halduskohtu hinnangul ei tuleks käesoleva otsuse p-s 17 märgitud nõude osas kohustuslikku kohtueelset menetlust lugeda läbituks (HKMS § 268 lg 1). Kuna halduskohus ei lahenda VAKO asemel temale esitatud nõuet, loeb halduskohus selle nõude osas VAKO menetluse läbituks.
17.3.Sõltumata sellest, kas kaebaja on läbinud VAKO menetluse käesoleva otsuse p-s 17 märgitud nõude osas, tuleks kaebus ka selle nõude osas jätta rahuldamata. Alusdokumentides väidetavalt puuduolev punkt ja otsustus ei riku kaebaja RHS § 3 p-dest 1 ja 2 tulenevaid õigusi (vt käesolev otsus, p-d 8–10). Puuduolevad tingimused ja otsustused ei välista ega piira kaebajal riigihankel osalemast. Lepingu eest tasumine toimub liinikilomeetri alusel. Kas tegemist on tasuta või tasulise transpordiga, sellest ei sõltu liinikilomeetrite läbitavus. Samuti ei võeta pakkumise hindamisel arvesse tasuta ühistranspordi küsimust. Halduskohus märgib täiendavalt, et hankija ei otsusta lõplikult tasuta ühistranspordi rakendamise üle, vaid seda teeb riik Maanteameti kaudu. Perioodi osas, mis algab
1.jaanuarist 2019, ei ole riik võtnud seisukohta, kas vaidlusalusel liinil tasuta ühistransporti osutatakse või mitte.
Eeltoodust tulenevalt jätab halduskohus kaebuse rahuldamata.
Kaebaja menetluskulu jääb tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).
20.Vastustaja taotleb kaebajalt õigusabikulu 3169 euro ja 80 sendi välja mõistmist. Õigusabikulu 1689 eurot ja 60 senti koosneb kohtumäärusega tutvumisest, kohtu ja kliendiga suhtlusest, kaebuse ja VAKO otsuse analüüsist, vastuse koostamisest ja kohtuistungiks ettevalmistamisest (õigusabi osutati 8,80 h-d). Õigusabikulu 1420 eurot ja 80 senti koosneb transpordist Tallinn-Tartu-Tallinn (3,3 h-d x 160), kohtuistungil osalemisest ja kliendile ülevaate tegemisest (2,5 h-d x 160), kaebaja kompromissettepaneku analüüsist ja kliendiga suhtlusest (1,3 h-d x 160) ning kliendiga telefoninõupidamisest (0,3 h-d x 160). Kaebaja on seisukohal, et vastustaja õigusabikulud tuleb jätta välja mõistmata, kuna vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest. Riigikohtu praktikast järeldub, et riigihanke vaidlustes on avaliku sektori hankijal õigus nõuda nende õigusabikulude väljamõistmist, mis on põhjendatud ja vajalikud, sh ei võeta arvesse, kas vaidlus väljub hankija põhitegevuse raamidest või mitte (vt RKHK0 3-3-1-51-16, p 24; 3-3-1-50-15, p 29; 3-3-1-68-14, p 33). Halduskohtu hinnangul ei ole vaidlus tingitud ekslikult sõnastatud hanke alusdokumentidest (vt RKHKp 3-3-1-68-14, p 33; HKMS § 108 lg 11). Halduskohtu hinnangul ei saa kulu Tallinn-Tartu-Tallinn 3,30 h-d x 160 eurot pidada põhjendatuks (vt RKHKo 3-3-1-61-14, p 24; 3-3-1-37-15, p 25). Hankija esindaja ei ole osutanud vaidlusalusel ajal õigusabi, vaid ta sõitis Tartusse kohtuistungile. Põhjendatud on analoogia korras lähtuda riigiõigusabi seaduse alusel vastu võetud justiitsministri
3-18-1047 26. juuli 2016. a määrusest nr 16, millega reguleeritakse tasude ja kulude korda (vt RKHKo 3-3-1-61-14, p 24). Viimati nimetatud määruse § 151 lg 1 p 4 kohaselt, kui riigi õigusabi osutamise koht halduskohtumenetluses jääb advokaadibüroo asukohast kaugemale kui 40 kilomeetrit, makstakse selle advokaadibüroo kaudu õigusabi osutava advokaadi põhjendatud taotlusel riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest kokku täiendavat tasu vastavalt advokaadibüroo kaugusele, arvestades ühte suunda, 30 eurot, kui vahemaa on 151–200 kilomeetrit. Transpordikulu kulunimekirjast ei nähtu. Seega on põhjendatud ajakulu Tallinn-Tartu-Tallinn 60 eurot, millele lisandub käibemaks 12 eurot. Sõidukulu tõendavaid dokumente pole esitatud. Halduskohus mõistab kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulud 2548 eurot ja 60 senti.
(allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.