3-19-312 30. oktoober 2019, Jõhvi Ülle Polluks OÜ ATKO Liinid kaebus Kohtla-Järve kohustava ettekirjutuse tegemiseks
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus
linnale
Kaebaja – OÜ ATKO Liinid, esindajad: vandeadvokaat Triin Kaurov ja vandeadvokaat Vitali Špilov Vastustaja – Kohtla-Järve Ljudmila Jantšenko
linn,
esindaja
linnapea
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus ja kohustada vastustajat vaatama kaebaja 8.11.2018 taotlus nr A-2/154 uuesti läbi.
2.Välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks halduskohtumenetluse käigus kantud menetluskulud summas kokku 2030 eurot (õigusabikulud summas 2000 eurot koos käibemaksuga ja riigilõiv summas 30 eurot).
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29.11.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
OÜ ATKO Liinid esitas 20.02.2019 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse, milles taotles Kohtla-Järve linnale kohustava ettekirjutuse tegemist – tõsta OÜ ATKO Liinid 08.11.2018 taotluse alusel 06.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019. Kaebuse kohaselt on kaebaja ja Kohtla-Järve linna vahel riigihanke tulemusena sõlmitud 06.05.2013 Kohtla-Järve linna bussiliinide avaliku teenindamise leping nr 2-8.6/136 (haldusleping). Lepingu lõpptähtaeg on 01.09.2021. Kohtla-Järve linn on 16.01.2019 vastusega nr 2-5.7/3242-1 keeldunud
muutmast 06.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumust 2019. aastaks, vaatamata sellele, et lepingus on sätestatud liinikilomeetri maksumuse iga-aastase indekseerimise mehhanism. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotles halduskohtumenetluse ajaks Kohtla-Järve linna kohustamist tõsta 06.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 01.01.2019.
2.Tartu Halduskohus kohustas 21.02.2019 määrusega Kohtla-Järve linna esitama seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse osas.
4.Tartu Halduskohus võttis 31.07.2019 määrusega kaebuse menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja vaidlustab vastustaja 16.01.2019 keeldumist muutmast 06.05.2013 avaliku teenindamise lepingus nr 2-8.6/136 toodud liinikilomeetri maksumust 2019. aastaks ning palub see tühistada, alternatiivselt tuvastada otsustuse õigusvastasus, ning kohustada vastustajat tõstma lepingus toodud liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni/km tagasiulatuvalt alates 1.01.2019. Vastustaja otsus keelduda kaebaja 08.11.2019 taotluse rahuldamisest on õigusvastane. Lepingu punktides 3.4 ja 3.5 on selgelt sätestatud eriregulatsioon, st on täpsustatud, millised on erandlikud asjaolud p 3.3 mõttes. Lepingu p 3.4 kohaselt saab põhjendatud ja vedajast mittesõltuvatel asjaoludel toetuse arvestamise aluseks olevat vedaja pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumust lepingu kehtivusaja vältel muuta juhul, kui vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud. Kaebaja leiab, et nendest sätetest tuleneb vastustajale konkreetne kohustus muuta liinikilomeetri maksumust juhul, kui kaebaja tegelikud kulud muutuvad temast mittesõltuvatel asjaoludel. Arvestades lepingu punkte 3.4 ja 3.5 ning seda, et kaebaja tegelikud kulud on muutunud kaebajast sõltumata põhjustel, on vastustaja kaalutlusõigus liinikilomeetri maksumuse muutmisel, isegi kui see esineks, vähenenud nullini. Seega nähtub lepingu süsteemsel vaatlemisel selgelt, et lepingus on toodud mehhanism liinikilomeetri maksumuse iga-aastaseks ülevaatamiseks ja indekseerimiseks. See protseduur on erikord, võrreldes lepingu punktis 3.3 sätestatuga. Kaebaja õiguspärast ootust kajastab ka lepingu punkt 2.5.
6.Kaebaja rõhutab, et liinikilomeetri maksumuse suurendamine reaalsete kulude suurenemise katmiseks on antud juhul vältimatult vajalik selleks, et tagada lepingu nõuetekohane ja jätkusuutlik täitmine. Lepingust tulenev liinikilomeetri maksumus tuleb tõsta 6,6% võrra ehk 1,11 euroni/km.
7.Varasemalt on vastustaja tõstnud liinikilomeetri maksumust lähtudes samadest näitajatest. Eelmiseks, 2018. aastaks on vastustaja liinikilomeetri maksumust lepingu alusel kaebaja 27.10.2017 taotluse alusel juba tõstnud, seejuures on vastustaja lähtunud samadest näitajatest, mis olid toodud ka 8.11.2018 taotluses – kütusehind, tööjõukulud ja tarbijahinnaindeks. Vastustaja on 2018. a hinna indekseerimisel viidanud lepingu punktidele 3.4 ja 3.5 ega märkinud kuskil, et nende kohaldamine oleks erandlik vmt. Seega on vastustaja vaidlusaluse otsusega üllatuslikult kaldunud kõrvale oma varasemast praktikast, mille alusel oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus.
8.Sellest tulenevalt palub kaebaja kohustada vastustajat tõstma lepingust tulenevat liinikilomeetri maksumust tagasiulatuvalt alates 1.01.2019. a 1,11 euroni/km.
9.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Ühestki õigusaktist ei tulene avaliku teenindamise lepingu kehtivusaja kestel tasu indekseerimise kohustust. Riigihangete seadus ega ÜTS ei näe ette, et hankijal on kohustus liinikilomeetri maksumust indekseerida. Sellist nõuet ei tulene muuhulgas riigihanke üldistest põhimõtetest (eelkõige võrdse kohtlemise põhimõttest ja läbipaistvuskohustusest). Sama seisukohta kinnitab ka kohtupraktika (Tallinna Ringkonnakohtu 21.juuni 2018 otsus haldusasjas nr 3-18-752, Tartu Halduskohtu 6. juuli 2018 otsus haldusasjas nr 3-18-1047 jt). Veelgi enam, Euroopa Kohtu 19.04.2018 otsusest C-152/17: Consorzio Italian Management e Catania Multiservizi (p-d 29-31) tulenevalt ei kohusta EL õigus nägema ette regulatsiooni hankelepingu alusel makstava tasu suuruse perioodiliseks läbivaatamiseks pärast hankelepingu sõlmimist ning hankija ei pea lepingupartneril võimaldama tõsta hinda pärast lepingu sõlmimist. Samuti ei pea vastustaja asjakohaseks kaebaja seisukohta, et avaliku teenindamise veoteenuse hankelepingute alusel makstavat liinikilomeetri tasu indekseeritakse iga aasta kõikides piirkondades üle Eesti, mis tagab tasu vastavuse tol hetkel kehtivale üldisele elukallidusele ja kindlustab avalike teenindamise lepingute täitmise. Tulenevalt VÕS §-st 5 koosmõjus HMS § 105 lg-ga 1 ei ole võimalik teisi lepinguid kasutada kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud lepingu sätete tõlgendamisel.
10.Vastustaja jääb oma varasemale seisukohale, et lepingus liinikilomeetri maksumuse indekseerimise sõnaselgelt sätestatud kohustus puudub. Vastupidi, vastavate sätete sõnastus – „muutmine on võimalik“ (punkt 3.3), „maksumust saab muuta“ (punktid 3.4 ja 11.5), selgelt viitab sellele, et liinikilomeetri maksumuse muutmine on võimalik, mitte kohustuslik. Teisisõnu, vastustajal on antud küsimuses kaalutlusõigus. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et nõuete täitmine vähendab vastustaja diskretsiooni nullini.
12.Sellest tulenevalt palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT
13.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja peab vajalikuks esmalt veel kord peatuda kaebuse lubatavuse eelduste täitmisel tühistamisnõude osas (I) ning seejärel vaatab kohus kaebuse sisuliselt läbi (II).
14.Haldusasja materjalide kohaselt sõlmisid 6.05.2013 kaebaja ja vastustaja riigihanke tulemusena Kohtla-Järve linna bussiliinide avaliku teenindamise lepingu nr 2-8.6/136. Pooled leppisid kokku, et tegemist on halduslepinguga ja lepingu alusel tekkinud vaidlused lahendab halduskohus (lepingu punkti 12.4).
14.1.Kohtupraktika kohaselt halduslepingu rikkumise korral vastus(kiri) õiguskaitsevahendite kohaldamise taotluse osas ei ole haldusakt, kuna haldusmenetluse seaduses (HMS-s) puuduvad sätted halduslepingu täitmise ja lepingu rikkumisel kohaldatavate õiguskaitsevahendite kohta, siis tulenevalt HMS § 105 lg-st 1 tuleb selles osas kohaldada asjakohaseid eraõigusnorme. Eraõigusnorme halduslepingu täitmise, lepingu rikkumise ja õiguskaitsevahendite rakendamise osas on kohaldatavaks pidanud ka Riigikohus.1 Nimelt leidis riigikohus, kui üks halduslepingu pool keeldub halduslepingust tuleneva kohustuse täitmisest, saab teine halduslepingu pool
RKHK 23. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p-d 10 ja 11.
nõuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2 alusel rikutud kohustuse täitmist. Eelnevast tuleneb, et vastustaja 16.01.2019 vastus nr 2-5.7/3242-1 kaebaja taotlusele ei ole haldusakt. Kohus märgib, et peab käesoleva haldusasja läbivaatamise raames andma õigusliku hinnangu vastustaja tegevusele, mis on koondatud 16.01.2019 vastusesse nr 2-5.7/3242-1. Enne selle hinnangu andmist tuleb halduskohtumenetluses kindlaks määrata haldustegevuse liik ja vastavalt tuvastatule hinnata asja sisulisel läbivaatamisel selle õiguspärasust. Kuna võttes arvesse eelpoolnimetatut ei ole haldusmenetluses võimalik kvalifitseerida vaidlustatava haldusorgani vastust seoses halduslepingu täitmise nõudega kui haldusakti, lähtub kohus käesoleva haldusasja läbivaatamisel eeldusest, et 16.01.2019 vastus nr 2-5.7/3242-1 on toiming.
14.2.Haldusasja materjalide kohaselt on kaebus esitanud vastustaja 16.01.2019 vastuse nr 25.7/3242-1 tühistamis- (alternatiivselt õigusvastasuse kindlakstegemise) ja kohustamisnõuete osas. Kaebus oli 31.07.2019 määrusega tervikuna menetlusse võetud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 3 kohaselt avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. Sama § lg 4 sätestab, et kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja taotles alternatiivselt tühistamisnõudele 16.01.2019 vastuse nr 2-5.7/3242-1 õigusvastasuse tuvastamist. Võttes arvesse, et antud juhul ei ole vaidlusaluse toimingu peale tühistamisnõude esitamine võimalik ning kohustamisnõude läbivaatamise raames hindab kohus ka vaidlusaluse toimingu (vastustaja 16.01.2019 vastuse nr 2-5.7/3242-1) õiguspärasust, tõlgendab kohus kaebust, mis on esitatud vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes. II
15.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ja vastustaja vahel on sõlmitud haldusleping ja kaebaja tegelikud kulud seoses hankelepingust tulenevate kohustuste täitmisega on alates 01.09.2018 muutunud. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kaebaja tegelikud kulud liinikilomeetri maksumuse kohta ei ületa Statistikaameti, Maanteeameti või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi andmete alusel arvutatud liinikilomeetri maksumuse piirmäära (vastustaja 16.01.2019 vastus nr 2-5.7/3242-1 kaebaja taotlusele, tl 54). Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustajal esineb tulenevalt lepingust juriidiline kohustus indekseerida iga-aastaselt liinikilomeetri hinda, kui kaebaja tõendab lepingust tulenevate kohustuste täitmisega tekkinud kulude suurendamist mitte temast olenevatel põhjustel.
16.Võttes arvesse eelpoolnimetatut ja kaebuse põhjendusi, tuleb kõigepealt tuvastada, kas poolte vahel sõlmitud halduslepingust tuleneb vastustajal kohustus indekseerida iga-aastaselt liinikilomeetri hinda. VÕS § 23 lg 1 sätestab, et lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist; lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. VÕS § 25 lg 1 sätestab, et lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul samuti kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik.
18.Vastustaja väitis, et tulenevalt kohtupraktikast puudub tal liinikilomeetri maksumuse iga-
aastase indekseerimise kohustus.
18.1.Kohus tuvastas, et Euroopa Liidu (EL) õigus ja Euroopa Kohtu praktika ei keela liikmesriikidele lepingus fikseeritud tasu maksumuse indekseerimist. Euroopa Kohtus on küll leidnud, et EL õigus ei pane liikmesriikidele kohustust kehtestada sätteid, mis nõuavad, et hankija annab oma lepingupartnerile õiguse tõsta hinda pärast hankelepingu sõlmimist. Sellist nõuet ei tulene Euroopa Kohtu hinnangul ka riigihanke üldistest põhimõtetest, sh võrdse kohtlemise põhimõttest ja läbipaistvuskohustusest (C-152/17, p-d 29-31). Euroopa Kohtu 19.04.2018 otsuses nr C-152/17 lahendas kohus küsimust, kas EL õigusega on vastuolus tellija keeldumine pärast lepingu sõlmimist lepinguhinda tõsta, kui lepingus endas oli expressis verbis välistatud siseriiklikus lepinguõiguses kehtiv hinna korrigeerimise säte.
18.2.Halduskohtu arvates on olukord hoopis teine, kui hanketingimustes (sh alusdokumentides) oli liinikilomeetri maksumuse korrigeerimise võimalus ette nähtud ja seda arvestades esitasid kõik pakkujad oma pakkumused. Eelnevat arvestades rõhutab kohus, et igaaastane indekseerimine on sõnaselgelt sätestatud lepingu punktis 3.5. Vastustaja ei vaielnud vastu kaebaja väitele, et eelmistel aastatel on vastustaja seda ka teinud. Seega ei saa nõustuda vastustaja poolt antud tõlgendusega nagu tal puuduks iga-aastane indekseerimise kohustus. Kohus leiab, et iga-aastane indekseerimine ei riku võrdse kohtlemise ja konkurentsi põhimõtteid. Kohus selgitab, et hankelepingu projekt (sh ka lepingu projekti punkt 3.5) oli kirjas hankemenetluses vastustaja poolt esitatud alusdokumentide hulgas, millega tutvusid pakkujad ja vastavalt sellele esitasid enda pakkumised. Seega, iga-aastane indekseerimine ei pane kaebajat võrreldes hankemenetluses osalenud isikutega ebavõrdsesse olukorda. Ühtlasi on kohus seisukohal, et iga-aastane indekseerimine ei riku konkurentsipõhimõtet. Nimelt sätestab riigihangete seaduse (RHS) § 123 lg 4, kui hankeleping sisaldab indekseerimistingimust, lähtutakse käesoleva paragrahvi lg 1 p-des 1, 3 ja 4 nimetatud maksumuse arvutamisel hankelepingu indekseerimisjärgsest maksumusest. Haldusasja materjalide kohaselt ei vaielnud vastustaja selle üle, et kaebaja poolt taotletav indekseerimine oleks vastuolus RHS § 124 lg 1 p-dega 1, 3 ja 4.
18.3.Euroopa Kohtu seisukoht lahendis C-152/17 ei tähenda kohtu arvates, et lepingus sätestatud punkt 3.5, mis kohustab vastustajat korraldama indekseerimist formaalsete eelduste täitmise korral, on tühine või kaebaja ei saa selle punktile üldse tugineda. Kohus rõhutab, et tegemist on kehtiva halduslepinguga, mille täitmine (sh ka punkti 3.5 osas) on menetlusosalistele kohustuslik. Võttes arvesse, et tulenevalt HMS § 105 lg-st 1 halduslepingutele kohaldatakse muu hulgas tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, peab kohus asjakohaseks arvestada ka tsiviilõiguslikele lepingutele omaste põhimõtetega nagu lepinguvabaduse põhimõtte, hea usu põhimõte, aga samuti Pacta sunt servanda põhimõte. Kohtu hinnangul omab praegusel juhul tähtsust seegi, et avaliku teenindamise leping sõlmiti 8 aastaks, seega on kohtu arvates mõistlik, et lepingus oli hilisemate arvestusperioodide osas ette nähtud indekseerimine. Kohus nõustub kaebajaga, et hinna indekseerimise võimalus on riigihangetes ka liiniveo teenuste lepingute puhul tavapärane praktika, mida järgis ka vastustaja enne 2019. a. Vastustaja lepingu tõlgendus, nagu punkti 3.5 ei oleks üldse olemas, jääb eelnevat arvestades kohtule arusaamatuks. Eelnevale tuginedes, lähtub kohus õigusemõistmisel poolte vahel sõlmitud lepingust ja siseriiklikust õigusest.
19.Kaebaja ja vastustaja sõlmitud lepingu punkti 2.3. kohaselt kohustub lepingu täitmiseks tellija maksma vedajale toetust üksnes avaliku teenindamise kohustusega kaasnevate teenuste eest vastava eelarveaasta linnaeelarves või muudest tuluallikatest selleks sihtotstarbeliselt eraldatud vahendite arvelt seaduses ja lepingu punktis 3 sätestatud korras. Lepingu punkti 3.3. kohaselt on vedaja poolt pakkumises esitatud liinikilomeetri maksumus vedajale makstava toetuse arvestamise aluseks vastavalt lepingu punktides 3.1. ja 3.2 sätestatule kogu lepingu kehtivusaja väitel ning selle muutmine on võimalik ainult käesolevas lepingus nimetatud alustel ja korras.
20.Vastustaja leidis, et lepingu sisemine loogika viitab sellele, et punkti 3.4 tuleb vaadelda koosmõjus punktidega 3.3 ja 11.5. Teisisõnu, punktid 3.3 ja 11.5 sätestavad, et vaikimisi peaks kehtima hankemenetluse raames pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus. Seejuures korrigeerimine on siiski võimalik, kuid ainult erandkorras.
20.1.Kohus vastustajaga ei nõustu. Tulenevalt lepingust on iga-aastane indekseerimine sõnaselgelt sätestatud lepingu punktis 3.5. Selle punkti sisu on järgmine: liinikilomeetri maksumust korrigeeritakse üks kord kalendriaastas vedaja taotlusel või Tellija enda algatusel. Vedaja esitab põhjendatud taotluse koos tõenditega kulude reaalsest muutumisest järgneva aasta liinikilomeetri maksumuse muutmiseks Tellijale hiljemalt 15. novembriks. Juhul kui liinikilomeetri maksumust muudetakse, siis võetakse see toetuse arvestamise aluseks alates 1. jaanuarist järgmisel aastal. Lepingu punkti 3.4 sätestab, et liinikilomeetri maksumuse muutmise võimaluse. Kohus märgib, et tegemist on imperatiivse sättega, mistõttu formaalsete eelduste täitmise korral on vastustaja kohustatud kaaluma indekseerimise korraldamist. Kohus viitab siinkohal ka lepingu punktile 11.5, mille kohaselt lepingule lisatavat iga-aastast kokkulepet, millega täpsustatakse vastava aasta sõiduplaanid, veomahud ja tellija poolt makstav toetuse suurus, ei loeta lepingu muutmiseks. Tellija poolt makstava toetuse suuruse arvutamise aluseks jääb terve lepingu kehtivuse ajal edukaks tunnistatud hinnapakkumuses toodud liinikilomeetri maksumus, mis saab muutuda vaid lepingu punktis 3.4 sätestatu kohaselt. Sellest punktist on kohtu arvates võimalik aru saada, et punktis 3.5. nimetatud iga-aastast indekseerimist ei peeta vastavalt lepingule lepingu muutmiseks. Väärib tähelepanu ka lepingu punkti 2.5 sisu, mis kohustab vastustajat arvestama iga-aastaste eelarvevahendite planeerimisel liinikilomeetri maksumuse muutmise vajadusega.
20.2.Eelnevat arvestades nõustub kohus kaebajaga, et lepingus on sätestatud liinikilomeetri maksumuse iga-aastase indekseerimise mehhanism. Kohtu arvates väärib tähelepanu ka see asjaolu, et vastustaja ei eitanud, et peale lepingu sõlmimist toimus liinikilomeetri maksumuse iga-aastane indekseerimine ehk poolte vahel kujunes vastav praktika.
21.Kohus on seisukohal tulenevalt lepingu punktist 3.4., esineb vastustajal kaalutlusõigus liinikilomeetri maksimumi muutmiseks ja ta peab seda kaaluma üks kord aastas kas nõuetele vastava taotluse esitamise alusel või enda algatusel tulenevalt lepingu punktist 3.5. Seega, arvestavaks perioodiks on üks aasta, mis algab 15. novembril ja lõpeb 15. novembril.
21.1.HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tulenevalt vastustaja 16.01.2019 vastusest nr 2-5.7/3242-1 tunnistas vastustaja tõendatuks asjaolu, et kaebaja kulud on reaalselt suurenenud võrreldes eelmise arveldusperioodiga. Vastustaja aga leidis, kuna linnakilomeetri maksumus oli muudetud alates 01.01.2018, ei saa iga-aastast muutmist lugeda erandlikuks. Kohus ei nõustu selle põhjendusega ja peab seda asjakohatuks. Esmalt märgib kohus, et erandid linnakilomeetri
maksumuse muutmise osas sätestavad lepingu punktid 3.4 ja 3.5. Vastustaja on ise kinnitanud, et nendes punktides sätestatud formaalsed eeldused on täidetud. Seega vastustaja viide veel täiendavatele ja kohtule teadmata erandile on ainetu. Samas ka vastustaja viitamine eelmisele arveldusperioodile on asjakohatu, kuna linnakilomeetri maksumuse muutmist peab vastustaja kaaluma konkreetse perioodi jooksul, mis on üks aasta. Sellest tulenevalt arvestas vastustaja kaalutlusõiguse teostamisel lubamatute asjaoludega ja ei teostanud kaalutlemist.
21.2.Eelnevat arvestades on vastustaja 16.01.2019 vastus nr 2-5.7/3242-1 õigusvastane.
22.Riigivastutuse seaduse § 6 lg 5 sätestab, et käesoleva paragrahvi lg-s 4 sätestatud juhul võib kohus teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda.
22.1.Kaebaja arvas, et vastustaja kaalutlusõigus on redutseerunud nullini. Kohus ei nõustu kaebajaga. Lepingu punkti 3.4 sõnastus ...saab muuta liinikilomeetri maksumust... annab vastustajale kaalutlusõiguse isegi siis, kui vedaja tegelikud kulud on reaalselt muutunud. Seega, kui vedaja tegelike kulude muutmine on tõendatud ei kohusta lepingu 3.4 vastustajat automaatselt muutma liinikilomeetri maksumust. Küll leiab kohus, et vedaja tegelike kulude muutmise korral peab vastustaja üksikasjalikult ja asjakohaselt põhjendama, miks ta liinikilomeetri maksumust ei tõsta või tõstab vaid väiksemal määral, võrreldes muutunud kaebaja kuludega. Kohus möönab, et liinikilomeetri maksumuse muutmine võib oleneda mitmetest erinevatest teguritest, kuid tegemist ei ole siiski laia diskretsiooniga. Nimelt lepingu punkti 2.5 kohaselt planeerib tellija (vastustaja) eelarvevahendeid järgnevateks eelarveaastateks edukaks tunnistatud pakkumises esitatud hinnapakkumise ja lepingu alusel, arvestades vedaja (kaebaja) põhjendatud taotlusi toetuse arvestamise aluseks oleva liinikilometi maksumuse muutmiseks lepingu punktis 3 sätestatud korra kohaselt. Lepingu punktide 2.5 ja 3.4 sõnastus tekitab kohtu arvates kaebajal õiguspärasuse ootuse vaid selles, et vastustaja arvestaks eelarvevahendite planeerimisel põhjendatud vajadusega liinikilomeetri maksumuse muutmise osas, kuid ei tekita õiguspärust ootust, et vastustaja muudaks liinikilomeetri maksumuse automaatselt.
22.2.Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et vastustaja oleks pidanud muutma liinikilomeetri maksumust, kuna Narva ja Saare omavalitsuse üksused on seda teinud. Esiteks märgib kohus kaebaja ja vastustaja vastastikud õigused ja kohustused on sätestatud kehtivas lepingus, millest tulenevalt on vastustajal kaalutlusruum liinikilomeetri maksumuse muutmise üle. Teiseks on igal kohaliku omavalitsuse üksusel oma eelarve ja eelarveeliste rahaliste vahendite kasutamise prioriteedid, vajadused ja võimalused. Seega leiab kohus, et tegemist ei ole võrreldavate isikutega ja olukordadega. Kohtu arvates saab teistes kohaliku omavalitsuse üksustes liinikilomeetri maksumuse muutmine seoses vedajate kulude muutumisega olla kaalutletav asjaolu, kuid kohus rõhutab, et vastustajal on kaalutlusõigusest lähtudes õigus kaalutleda ka muid asjakohaseid ja olukorrapõhiseid asjaolusid.
22.3.Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja saab põhjendatud juhul keelduda indekseerimisest, kuid mitte sellel põhjustel, mis on sätestatud 16.01.2019 vastuses nr 2-5.7/3242-1 ning mis läheb vastuollu lepingu punktiga 2.5.
23.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama.
24.Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus kaebuse ja kohustab vastustajat vaatama kaebaja 08.11.2018 taotlus nr A-2/154 uuesti läbi.
25.Menetluskulud.
25.1.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas kaebuse täies ulatuses, seega peab kaebajal tekkinud menetluskulud kandma vastustaja.
25.2.HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja esitas kohtule taotluse temal tekkinud menetluskulude hüvitamiseks summas 2947,20 eurot koos käibemaksuga ja ilma käibemaksuta 2461,00 eurot. Nendest kuludes moodustavad õigusabiteenused kokku summas 2917,20 eurot (ilma käibemaksuta 2431,00 eurot) ja riigilõiv summas 30 eurot.
25.3.Õiguskirjanduses on leitud, et kohtule esitatud menetluskulude dokumendid peavad seonduma selle kohtuasjaga. Kantud menetluskulud ei ole teiselt poolt välja mõistetavad, kui nende seos konkreetse kohtumenetlusega ei ole tõendatud või jääb ebaselgeks. 2 Kohus ei pea põhjendatuks antud juhul välja mõista vastustajalt kaebaja poolt kantud menetluskulusid seoses 08.02.2019 toimunud vaideotsuse analüüsiga ja selle kliendile (kaebajale) edastamisega. Kaebaja esindaja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt toimus 08.02.2019 vaideotsuse analüüs ja kliendile edastamine. 12.02.2019 ja 14.02.2019 toimus büroosisene nõupidamine seoses kaebuse esitamisega ja oli tehtud dokumentide ja õigusliku olukorra analüüs kaebuse koostamiseks. Seega ei ole kohtu arvates põhjendatud seostada 08.02.2019 tehtud toiminguid kaebuse koostamisega ja seetõttu ka halduskohtumenetlusega. Kaebuse koostamiseks vajalike dokumentide (sh ka vaideotsuse) ja kohtupraktika õiguslik analüüs, aga samuti kaebuse koostamine ja täiendamine oli ajavahemikul 12.02.2019-19.02.2019.
25.4.Lisaks eelpoolnimetatule märgib kohus, et tulenevalt menetluskulude nimekirjast suhtles kaebaja esindaja kohtuga 25.02.2019, 03.07.2019 ja 23.07.2019 kokku 0,40 h. Haldusasja materjalide hulgas puuduvad kaebaja esindaja kirjalikud pöördumised kohtule. Seega ei pea kohus nimetatud menetluskulude osas seost halduskohtumenetlusega põhjendatuks.
25.5.Sellest tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks kantud menetluskulusid seoses 08.02.2019 toimunud vaideotsuse analüüsiga ja selle kliendile (kaebajale) edastamisega (0,30h) ning menetluskulusid seoses väidetava kohtu suhtlemisega 25.02.2019, 03.07.2019 ja 23.07.2019 kokku 0,40 h. Järelikult peab kohus põhjendatuks õigusabiteenuste osutamist keskmiselt 13 h jooksul.
25.6.Ühtlasi märgib kohus, et käesoleva haldusasja näol ei ole tegemist õiguslikult keeruka vaidlusega ning taotluses märgitud mahus ei ole õigusabiteenuse maksumuse väljamõistmine vastustajalt põhjendatud. See, et vaidlus ei ole õiguslikult keerukas näitab ka kaebaja esindajate poolt koostatud dokumentide kogumaht. Kohtule ei nähtu, et esindajad oleks tutvunud ulatuslikult valdkonna kohtupraktikaga vms. Sisuliselt soovib kaebaja enda esindajate kaudu
pelgalt kaebuse koostamise eest 2917,20 eurot, mis eelnevat arvestades ei proportsionaalne ega mõistlik summa. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 11 lg 1 sätestab, et tasu riigi õigusabi osutamise eest haldusmenetluses, sealhulgas haldusmenetluse algatamiseks taotluse koostamine ja esitamine, ja halduskohtumenetluses, sealhulgas halduskohtusse kaebuse koostamine ja esitamine, on 36 eurot iga poole tunni kohta. Kohus ei näe põhjust, miks seoses kaebuse koostamisega õigusteenuse osutamise hind peab olema riigi õigusabi osutamise eest maksvast tasust 2,5 korda suurem. Seega peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 2000 eurot koos käibemaksuga ja riigilõivu tasumisega seotud menetluskulud 30 euro ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.