Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Madis Ernits 21.06.2018, Tartu 3-15-1781 Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 15.04.2015. a otsuste nr 6-10/884-3, 6-10/1600-3, 6-10/5222-3 ja 05.05.2015. a otsuse nr 6-10/14408-2 õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 08.06.2017. a otsus Romeo Kalda apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 08.06.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 23.07.2018 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 06.01.2015 (tl 13-19), 12.01.2015 (tl 20) ja 06.02.2015 (tl 21-28) ja 27.04.2015 (tl 31) Viru Vanglale taotlused, paludes võimaldada lühiajalisel kokkusaamisel abikaasaga kohtuda ühes ruumis klaasist vaheseinata ja sisetelefonita.
2.Viru Vangla jättis 15.04.2015. a otsustega nr 6-10/884-3 (tl 48-49), 6-10/1600-3 (tl 50-50p), 6-10/5222-3 (tl 52-52p) ja 05.05.2015.a otsusega nr 6-10/14408-2 (tl 54-54p) taotlused rahuldamata osas, milles kaebaja soovis kokkusaamist abikaasaga ilma klaasist vaheseinata.
3.Kaebaja esitas 15.05.2015 eelnimetatud otsuste peale vaide (tl 32-37), mille Viru Vangla jättis 09.06.2016. a vaideotsusega nr 6-12/902 (tl 46-47) rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 08.07.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-12), milles palus tühistada Viru Vangla 15.04.2015. a otsused nr 6-10/884-3, 6-10/1600-3, 6-10/5222-3 ja 05.05.2015. a otsuse nr 6-10/14408-2 osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlused võimaldada kohtuda abikaasaga lühiajalisel kokkusaamisel klaasist vaheseinata ja sisetelefoni vahenduseta. Kaebaja väitis, et kaebaja eraldamine oma abikaasast klaasist vaheseinaga kohtumisel on mittevajalik, riivab intensiivselt põhiõigust perekonnaelule ja alandab kaebajat ja tema abikaasa inimväärikust. Sisuliselt selline automaatne klaasist vaheseina kohaldamine viitega vangla üldisele julgeolekule ja kaebaja kuritegudele on ebaõige ja vastuolus põhiseadusega, Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklitega 8 ja 13 ning neid tõlgendavate Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega. Asjakohane on siseriikliku õiguse tõlgendamisel arvestada ka CPT seisukohti. Kaebaja väitis, et klaasist vaheseinata lühiajalised kokkusaamised ei saa olla julgeolekule ohtlikumad kui pikaajalised kokkusaamised. Viru Vangla ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat ja kaebajast tulenevat põhjust klaasist vaheseina kohaldamisele abikaasaga suhtlemisel. Viru Vanglal puuduvad klaasseinteta kokkusaamise ruumid ja piiranguid kohaldatakse automaatselt.
5.Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 62-63p) jätta kaebus rahuldamata.
6.Tartu Halduskohus jättis 29.10.2015. a otsusega (tl 76-77) kaebuse rahuldamata.
7.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 82-88), milles palus halduskohtu 29.10.2015. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja jäi varem esitatud põhjenduste juurde. Kaebaja leidis, et halduskohtu seisukoht, et vastustaja pidi kaebaja poolt soovitud viisil abikaasaga kokkusaamise võimaldamisest igal juhul keelduma ning vanglal polnud mingit vajadust kaalutlusõiguse teostamiseks, on vastuolus Riigikohtu ja EIK praktikaga. Halduskohus oleks pidanud tunnistama VSkE § 31 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ning jätma selle normi kohaldamata ja/või järgmina EIÕK-st tulenevaid nõudeid. Olukorras, kus kaebaja saab oma abikaasaga kokku üks ööpäev pikaajalisel kokkusaamisel kaks korda aastas, on lühiajalisel kokkusaamisel kaks tundi kaebaja eraldamine abikaasast klaasist vaheseinaga ebaproportsionaalne.
8.Viru Vangla palus apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebus rahuldamata.
esitatud
vastuses
(tl
95-95p)
jätta
9.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 07.03.2017. a otsusega (tl 101-103p) kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu 29.10.2015. a otsuse ja saatis asja halduskohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus selgitas, et kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 14.07.2015 ning selleks hetkeks oli ka viimane soovitud kokkusaamise kuupäevadest möödunud. Olukorras, kus lühiajaline kokkusaamine on juba toimunud, ei ole tühistamiskaebus kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend, kuna vaidlustatud otsustusel puudub jätkuv negatiivne mõju kaebaja õigustele. Eelnevast tulenevalt ei tohtinud halduskohus käesolevas haldusasjas teha otsust tühistamisnõude osas, vaid oleks pidanud enne otsuse tegemist välja selgitama, milline on antud olukorras kaebaja tegelik soov, andes seejuures kaebajale vajalikke selgitusi. Peale selle tuleb halduskohtul kontrollida, kas muutunud nõude lubatavuse eeldused on täidetud. Halduskohus ei tohi teha otsust nõude osas, mida protsessuaalselt ei ole võimalik rahuldada. Vajadusel tuleb
halduskohtul uuesti otsustada muutunud nõude menetlusse võtmine. Ringkonnakohus pidas täiendavalt vajalikuks juhtida halduskohtu tähelepanu sellele, et juhul, kui kaebaja muudetud nõue osutub lubatavaks, tuleb halduskohtul muuhulgas välja selgitada, milline on Viru Vanglas ruum, kus võimaldatakse kinnipeetavatele lühiajalisi kokkusaamisi ilma vaheseinata, ning kui lähestikku seal kokkusaajatel olla võimaldatakse.
10.Kaebaja esitas 26.04.2017 halduskohtule kaebuse täiendused (tl 111-112, tl 133-135), milles taotles minna üle kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele. Kaebaja nimetas ära põhjendatud huvina tulevikus esitatava kahjunõude, preventiivse huvi ja menetluskulude väljamõistmise. Kaebaja jäi seisukoha juurde, et vaidlustatud otsused on õigusvastased ja sisuliselt kaalumist ei toimunud ning kõik vaidlustatud otsused on tehtud tagant järgi. Kaebaja väitis, et vangla pidi tegema negatiivsed otsused, sest klaasist vaheseinteta kokkusaamise ruumid puuduvad. Otsustes puuduvad põhjendused, miks kaebaja ja tema abikaasa vahel peab olema klaasist vahesein ja milles väljendub oht kaebaja ja abikaasa kokkusaamisel ühes ruumis.
11.Viru Vangla palus kaebuse täiendusele esitatud vastuses (tl 119-120) jätta kaebus rahuldamata.
12.Tartu Halduskohus jättis 08.07.2017. a otsusega (tl 138-139p) kaebaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata. VSkE § 31 lg 1 kohaselt toimub lühiajaline kokkusaamine vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus selleks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all. VSkE § 31 lg 2 alates 01.01.2015 kehtiv redaktsioon näeb aga ette, et kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik eraldatakse klaasist vaheseinaga. Need juhud, millistel võib lühiajalise kokkusaamise võimaldada ilma eelnimetatud viisil eraldamiseta on loetletud VSkE § 31 lg-s 21. Sätestatust tuleneb seega selgelt, et reeglina peab vanglateenistus kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku eraldama ning kaalumise õigus on tal ainult siis, kui tegemist on juhtumiga, mille puhul on ette nähtud erandi tegemise võimalus. Kõigis käesoleva vaidluse põhjustanud taotlustes soovis kaebaja ilma klaasist vaheseinata lühiajalist kokkusaamist abikaasaga. Perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste isikutega suhtlemiseks lubab VSkE § 31 lg 21 p 3 küll võimaldada eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise, kuid ainult siis, kui see toimub vangla poolt korraldatavate tegevuste raames vangistusseaduse (VangS) § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Käesoleval juhul pole kaebaja niisugust kokkusaamist taotlenud. Seetõttu ei saanud vastusta kaebajale kuidagi tema poolt soovitud viisil kokkusaamist võimaldada, tal polnud mingit vajadust ega võimalust kaalutlusõiguse teostamiseks ning tähendust ei oma ka see, kas vanglas üldse oli vaheseinata kokkusaamise ruume. Asjaolu, et 15.04.2015 ja 05.05.2015 koostatud otsustes on kaebajaga seotud julgeolekuriske siiski kaalutud ei tähenda niisugust rikkumist, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. Lühiajalise kokkusaamise osaliste klaasist vaheseinaga eraldamises seisnev piirang on vastava määruse koostaja poolt ette nähtud vangla üldise julgeoleku tagamise eesmärgil. See peab kaitsma kinnipeetavat ja temaga kohtuma tulnud isikuid võimalike rünnete eest ning tagama selle, et kinnipeetavale ei saaks üle anda vanglas keelatud esemeid. Kaebuse õigusliku alusena viidatud PS §-dest 26 ja 27 tulenev õigus perekonnaelu puutumatusele ei ole absoluutne, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse ka sekkuda. Kinnipeetava lühiajalistele kokkusaamistele seadusest tuleneva volitusnormi alusel kehtestatud piirang ongi üks niisugustest lubatud sekkumistest. Selle julgeolekukaalutlustest lähtuv eesmärk on igati kooskõlas põhiseaduse mõttega, vajalik ka demokraatliku ühiskonna tingimustes ning sellega ei moonutata piiratavat õigust ega kohelda kedagi julmalt või väärikust alandavalt. Seda ka seetõttu, et oma pereliikmete ja muude lähedaste isikutega suhtlemiseks on kinnipeetaval lisaks lühiajalisele kokkusaamisele ka mitmeid teisi võimalusi.
Kuna kaebaja on oma tuvastamisnõuet põhjendanud muuhulgas ka kahjunõude esitamise sooviga, pidas halduskohus vajalikuks märkida, et olenemata vaidlustatu õiguspärasusele antavast hinnangust, poleks antud juhul alust rääkida rahas hüvitatava kahju tekkimisest. Lühiajalisele kinnipidamisele seatud piirangud võisid kaebajale küll ebamugavad olla ja meelepaha tekitada, kuid see üksi pole veel piisav, et talle saaks määrata rahalise hüvitise.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas 10.07.2017 halduskohtu 08.07.2017. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 144-149), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja palub arvestada varasemalt antud asjas esitatud põhjendustega. Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud menetlusnorme, ei ole vastanud kaebaja põhjendustele ning ei ole arvestanud Riigikohtu ja EIK lahenditega ning ringkonnakohtu suunistega. Halduskohus ei ole muuhulgas välja selgitanud, milline on Viru Vangla ruum, kus võimaldatakse kinnipeetavale vaheseinata lühiajalisi kokkusaamisi. Kuna halduskohus tuvastas, et vanglal puudub kaalutlusõigus ja keeld tulenes VSkE § 31 lg-st 2, siis pidanuks halduskohus antud normi jätma kohaldamata, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks või oleks pidanud kohe kohaldama konventsiooni ja seda tõlgendatavat EIK kohtulahendeid. Seadusest tulenev imperatiivne piirang lühiajalisel kokkusaamisel eraldatuna oma abikaasast klaasist vaheseinaga on intensiivne sekkumine perekonnaellu. Piirang on vastuolus põhiseaduse ning konventsiooni artiklitega 8 ja 13. Vangla otsused on kaalutusvigadega ja üldsõnalised, mis ei võimalda hinnata nende õiguspärasust. Halduskohus on jätnud haldusaktide õiguspärasuse hindamata ja kohtuliku kontrolli teostamata ning tähelepanuta Riigikohtu 30.01.2015. a otsuse nr 3-3-1-40-14, milles Riigikohus on selgitanud, et VSkE § 31 ei välista kaalutlusõigust. Vangla ei ole hinnanud kaebajast ja tema abikaasast tulenevaid ohuriske. Halduskohus on ebaõigesti kaebaja suhtes asunud hindama mittevaralise kahju hüvitamise perspektiive. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohane hüvitis võib seisneda ka kohtuotsusega vaidlusaluse tegevuse/haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ja vabandamine.
14.Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 157-158) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja leiab, et apellant tugineb Riigikohtu lahenditele, mis on tehtud enne VSkE § 31 lg 2 muudatuse jõustumist (jõustus 01.01.2015), mistõttu need Riigikohtu lahendid kajastavad käesolevaks hetkeks kehtetut regulatsiooni. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et vaidlustatud otsused on õiguspärased. VSkE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Sätte jõustus 01.01.2015. Viru Vangla märgib, et varasemalt kehtinud määruses oli sätestatud, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas võib kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Muudatuse eesmärk oli viia regulatsioon kooskõlasse määruse andja tegeliku tahtega ning vanglates kehtiva praktikaga. Vanglates eraldati juba siis kinnipeetav ja kokkusaaja lühiajalisel kokkusaamisel vaheseinaga. Kokkusaajad eraldatakse julgeolekukaalutlustel. 01.01.2015 jõustus VSkE § 31 lg 21, millega kehtestati isikute ring, kellega vangla võib lubada lühiajalise kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamiseta. Eraldamiseta kokkusaamist saab vangla võimaldada VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil üksnes vangla poolt korraldatavate tegevuste raames, milleks on nt perepäevad. Kinnipeetav taotles aga tavalisi lühiajalisi kokkusaamisi, mistõttu ei saanudki vangla kinnipeetava taotlusi täies ulatuses rahuldada. Viru
Vangla põhjendas kaebajale, miks ei võimaldata tal lühiajalist kokkusaamist vaheseinaga eraldamiseta ning lubas lühiajalise kokkusaamise üldises korras.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 08.06.2017. a otsuse põhjenduse punktidega 5–8 ega pea vajalikuks seal öeldut korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
16.Ringkonnakohus märgib, et põhiline vaidlus poolte vahel käib küsimuse ümber, kas VSkE 01.01.2015 jõustunud redaktsioon on kooskõlas vangistusseaduse ja põhiseadusega. Ringkonnakohus osutab Riigikohtu seisukohale, mille järgi „VSkE § 31 lg 2 alusel on vanglal lai kaalumisruum lühiajalise kokkusaamise korraldamisel. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud tõlgendada VSkE § 31 lg‐t 2 nii, et vanglal on eraldamist tingivate aluste ilmnemisel õigus eraldada kokkusaajad kokkusaamisruumis klaasist või traatvõrgust vaheseinaga“ (RKHKm 08.05.2014, 3-3-1-12-14, p 14). Eelöeldu käis VSkE § 31 lg 2 varasema redaktsiooni kohta. 01.01.2015 jõustus VSkE muudatus, mille järgi sätestab VSkE § 31 lg 2 uus redaktsioon imperatiivselt, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Lisandunud uus VSkE § 31 lg 21 täiendab siiski lõiget 2 ja sätestab eelnevast erandid, mille järgi võib lõikes 2 sätestatud viisil eraldamiseta kokkusaamise võimaldada (1) avavanglas või avavanglaosakonnas viibivale kinnipeetavale; (2) VangS § 26 lg-s 1 loetletud isikutega ning riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste ametiisikutega, kui see on nimetatud isikutele vajalik oma tööülesannete täitmiseks; (3) vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil ning (4) muude isikutega õigusaktist tuleneval alusel. Justiitsministri 17.12.2014. a määruse nr 35, millega nimetatud muudatused VSkE-sse sisse viidi, õigusliku alusena on muuhulgas märgitud VangS § 24 lg 2, mis sätestab: „Lühiajalise kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi. Kokkusaamiste kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.“ Ringkonnakohus peab kaheldavaks, kas VangS § 24 lg 2 saab olla piisavaks seaduslikuks aluseks uutele VSkE § 31 lg‐tele 2 ja 21. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on korduvalt märkinud: „Täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema vastavasisuline volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus“ (RKPJKo 13.02.2007, 3-4-1-16-06, p 21; 02.05.2007, 3-4-1-2-07, p 20). Samuti on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium korduvalt märkinud, et kord tähendab üksnes seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist ega hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid sisulisi piiranguid (RKPJKo 24.12.2002, 3-4-1-10-02, p 25; 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p 20). Käesoleval juhtumil sisaldub volitusnorm, mille alusel võib täitevvõim kinnipeetava lühiajalisele kokkusaamisele piiranguid kehtestada, VangS § 24 lg-s 1. Kuigi VangS § 24 lg 1 võimaldab vanglale laia kaalumisruumi, kehtestab VSkE sellega võrreldes kinnipeetava lühiajalisele kokkusaamisele täiendavaid sisulisi piiranguid.
17.Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu täiendavalt Riigikohtu halduskolleegiumi eelpool tsiteeritud määruses väljendatud seisukohale, mille järgi vangla ehituslik eripära ei saa olla eraldamisvajaduse piisavaks põhjenduseks (RKHKm 08.05.2014, 3-3-1-12-14, p 14). Ringkonnakohus on seisukohal, et sama kehtib ka vastustaja väite kohta, et 01.01.2015 jõustunud VSkE muudatus viis VSkE kooskõlla vanglate praktikaga lühiajaliste kokkusaamiste korraldamisel. Ringkonnakohus leiab, et vanglate praktika lühiajaliste kokkusaamiste korraldamisel peab olema eelkõige kooskõlas vangistusseadusega ja alles seejärel VSkE-ga
eeldusel, et vastavad VSkE sätted on kooskõlas vangistusseaduse ja põhiseadusega.
18.Ringkonnakohus leiab siiski, et küsimus VSkE § 31 lg 2 põhiseaduspärasusest ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv, sest kaebaja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel oleks võimalik hinnata, kuidas vaheseinaga eraldamine tema põhiõigusi rikub. Kaebaja väited jäävad oma õiguse rikkumise põhjendamisel üldsõnaliseks ja sisaldavad peamiselt õiguslikke hinnanguid, mille andmine on kohtu, mitte kaebaja ülesanne. Samuti on vastustaja piisavalt selgitanud kaebaja ohtlikkust, mistõttu leiab ringkonnakohus, et konkreetsel juhul oleks vaheseinaga eraldamine olnud õiguspärane ka VangS § 24 lg-s 1 sätestatud kaalutlusvolitust kasutades.
19.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.