Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 28. veebruar 2022, Tartu 3-21-129
Haldusasi
Vladimir Nikitini kaebus mittevaralise kahju eest väljamõistmiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. mai 2021. a otsus Vladimir Nikitini apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vladimir Nikitin Vastustaja Viru Vangla
Viru Vangla tekitatud hüvitise 1500 eurot
RESOLUTSIOON
Jätta Vladimir Nikitini apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. mai 2021. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. märts 2022.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja taotles Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaebaja abikaasa ja kasupojaga lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisega üksnes klaasist vaheseinaga eraldatult. Kaebaja pidas kohaseks hüvitiseks 1500 eurot.
2.17. detsembri 2020. a otsusega jättis Viru Vangla rahuldamata kaebaja kahju hüvitamise taotluse.
3.Kaebaja esitas 18. jaanuaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitisena 1500 euro saamiseks. Kaebuse kohaselt ei võimaldatud kaebajale abikaasa ja kasupojaga lühiajalisi kokkusaamisi klaasist vaheseinaga eraldamata. Sellega sekkus vangla ebaproportsionaalselt kaebaja era- ja perekonnaellu. Kaebajal puudus võimalus puudutada ja kallistada oma peret. Klaasist vaheseina kasutamine on alandav kohtlemine. Õige pole vangla arusaam, et lühiajalisi kokkusaamisi saab asendada pikaajaliste kokkusaamistega. Tartu Ringkonnakohus leidis asjas nr 3-15-1781, et lühiajaliste kokkusaamiste korraldamist reguleeriva vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 31 lg 2 on
põhiseadusega vastuolus. Seega ei saa selle normi alusel kokkusaamisel klaasist vaheseinaga eraldamine olla õiguspärane.
4.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja osutas, et VSKE § 31 lg 2 sätestab reegli, mille kohaselt lühiajaline kokkusaamine toimub üldjuhul klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis, erandid kehtestab sama paragrahvi lg 21. Kaebuses märgitud asjaolud ei mahu ühegi erandjuhtumi alla ning taotluse sisuline rahuldamata jätmine oli õiguspärane. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, ei ole kahjunõude rahuldamine RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi võimalik.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus jättis 31. mai 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus sedastas, et kaebaja suhtes toimunud rikkumine ei olnud sellise raskusastmega, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitise määramist RVastS § 9 lg 1 järgi. Kaebaja ei ole välja toonud erilisi asjaolusid või tagajärgi, mille põhjustasid perekonnaga füüsilise kontakti puudumine ning millest tulenevalt võiks olla põhjendatud mittevaralise kahju tekkimise eest hüvitise määramine. Kaebaja hingelised läbielamised ei saanud olla sellise tõsidusega, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist.
7.HKMS § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Kaebaja palub kohtul kontrollida VSkE § 31 lg 2 põhiseaduspärasust ning tunnistada asja lahendamisel kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks. Asjassepuutuv säte on VSkE § 31 lg 2, mis kehtestati VangS § 24 lg 2 teises lauses sisalduva volitusnormi alusel. Üksnes VSkE § 31 lg 2 vastuolu korral põhiseadusega peaks kohus langetama asjas automaatselt teistsuguse otsuse kui on seda teinud vangla vaidlustatud haldusaktis. Seaduse reservatsiooni põhimõte on sätestatud PS § 3 lg 1 ls-s 1 ja §-s 11 ning selle kohaselt saab põhiõigusi piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-19-07, p 25). Kaebaja taotluse lahendamiseks tuleb kontrollida, kas VSkE § 31 lg 2 vastab volitusnormile või on seda ületatud, millisel juhul oleks tegemist formaalse põhiseaduse vastasusega. Halduskohtu hinnangul ei ole VSkE § 31 lg 2 osas seaduse reservatsiooni põhimõtet rikutud ega volitusnormi ületatud. VSkE-s on sätestatud lühiajaliste kokkusaamiste osas konkreetsed menetlusnormid, sh on sätestatud VSkE § 31 lg 2 tehniline täpsustus, et kokkusaamisel eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Piirang on, arvestades vajadust tagada vangla julgeolek, vajalik, sobiv ja proportsionaalne ning üldisemalt võttes ka demokraatlikes riikides tavaliselt rakendatav. Silmas tuleb pidada seda, et viidatud sättest on võimalik teha kaalutlusõiguse alusel erandeid vastavalt VSkE § 31 lg-le 21.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses on kaebaja seisukohal, et halduskohus leidis ebaõigesti, et VSkE § 31 lg 2 on põhiseadusega kooskõlas ning taotleb, et ringkonnakohus algataks sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Vastustaja rakendab lühisajalistel kokkusaamistel automaatselt eraldamist klaasist vaheseinaga ning on varasemalt kinnitanud, et vaheseinata ruume vanglal ei olegi. Piiranguga põhjustati kaebajale hingelisi üleelamisi. Vaheseinaga eraldamine oli kaebajale alandav, ta pidi taluma häbitunnet ning emotsionaalset ja psüühilist valu. Kaebaja oli nördinud, et tal ei võimaldatud oma pere puudutada ega kallistada.
Hüvitise määramisel on kohane lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) asjakohasest praktikast. Hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes EIK praktikas sarnastes asjades määratud hüvitisega (Riigikohtu lahend nr 3-19-1416, p 33).
9.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
11.Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 on mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramine õigustatud, kui isikule põhjustati valu või kannatusi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve õigusvastase riivega. Kaebaja väitel riivas vastustaja lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisega klaasist vaheseinaga eraldatult tema õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele ning ühtlasi kohtles kaebajat teda alandaval viisil. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et ainuüksi kaebaja sellest seisukohast ei saa veel järeldada talle mittevaralise kahju põhjustamist. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramiseks kaebaja õiguste riive olema piisavalt intensiivne ja põhjustama hingelisi üleelamisi. Kaebaja õiguste intensiivset riivet ei ole võimalik aga asja materjalide pinnal jaatada.
12.Klaasist vaheseinaga eraldamise kasutamine lühiajalisel kokkusaamisel ei ole keelatud ka EIK praktika kohaselt. Seetõttu ei ole põhjust pidada meedet iseenesest kaebaja väärikust alandavaks. Tegelikult ei ole ka kaebaja ise osanud selgitada, miks just vaheseinaga eraldamine kokkusaamisel, mitte aga näiteks kuriteos süüdimõistmine ja selle tõttu vangistuses viibimine, tekitas temas häbija alandustunnet perekonna ees. Ringkonnakohus ei näe, et muus osas tavapärastel tingimustel toimunud kokkusaamistel saanuks olla kaebajat alandav iseloom. Kaebaja märkis, et klaasist vaheseinaga eraldatult kokkusaamiste võimaldamine on Viru Vanglas tavapärane praktika. Seega ei olnud tegemist otseselt kaebajat häbimärgistaval viisil kokkusaamiste võimaldamisega. Kaebaja ei ole esile toonud, et oleks esinenud mõni täiendav asjaolu, mis koostoimes vaheseina kasutamisega võiks kokkusaamiste korraldusele anda kaebajat alandava kvaliteedi. Seetõttu ei olnud kokkusaamiste võimaldamisel klaasseinaga eraldatud ruumis kaebaja inimväärikuse alandamise kvaliteeti.
13.Vastustajale esitatud kaebaja kahju hüvitamise taotluses tõi kaebaja esile kokku kaheksa lühisajalist kokkusaamist, millega seoses ta leiab olevat endale mittevaralise kahju tekkinud. Kuus neist toimusid 2018. aastal, ning üks nii 2019. kui ka 2020. aastal. Perekonnaliikmetega kokkusaamised olid neist seitse. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja taotlenud kordagi kokkusaamise korraldamist klaasist vaheseinata ruumis ega avaldanud rahulolematust kokkusaamiste toimumise korra kohta. Seega on kaebaja jätnud kasutamata võimaluse kaitsta oma väidetavalt rikutud õigusi RVastS §-des 3, 4 või 6 sätestatud viisil. RVastS § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude olnuks kohane õiguskaitsevahend klaasist vaheseinata kokkusaamiste võimaldamise eesmärgi saavutamiseks. Kohustamisnõude esitamata jätmise tõttu tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ei ole täidetud kahjunõude rahuldamise eeldus – nõue ammendada esmased õiguskaitsevahendid. Praegusel juhule ei saa küll järeldada, et kohustamisenõude esitamine võimaldanuks ära hoida kaebuses nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kõigil kokkusaamistel, kuna 2018. aasta suvel olid kokkusaamiste vahed suhteliselt lühikesed. Siiski olnuks kohustamisnõude esitamise kaudu reaalne mõjutada hilisemate kokkusaamiste korraldust.
14.Teisalt osutab esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaudselt ka kaebaja enda suhtumisele kokkusaamiste korraldusse. Olukorras, kus kaebaja enam kui kahe aasta jooksul ei võtnud mingeid samme kokkusaamiste korralduse muutmiseks, ei ole eluliselt usutav kaebaja
väide, et vaheseina kasutamine kokkusaamistel põhjustas talle tugevaid psüühilisi kannatusi ja alandustunnet. Kaebaja väite usaldusväärsust kahandab seegi, et kaebaja ka muus vormis ei andnud märku rahulolematusest kokkusaamiste korraldusega. Nii ei ole kaebaja isegi väitnud, et ta oleks esitanud vanglale märgukirju, taotlusi, järelepärimisi või kahju hüvitamise taotlusi. Kaebaja käitumine viitab, et kokkusaamiste korraldus kaebaja enda arusaamisel ei riivanud kuigivõrd intensiivselt tema era- ja perekonnaelu puutumatust. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et siinkohal on era- ja perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsuse hindamisel siiski olulised ka muud vanglas lähedastega suhtlemiseks kättesaadavad viisid, näiteks helistamine ja pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine. Neid kasutades on võimalik säilitada nii sagedane side lähedastega kui ka saavutada perekonnaliikmetega ühises ruumis viibimine. See leevendab lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisest klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis põhjustatud riive intensiivsust. Vangla kinnitusel on kaebaja muid võimalusi lähedastega suhtlemiseks ka kasutanud.
15.Nendel asjaoludel ei ole kaebaja õiguste riive praegusel juhul sellise intensiivsusega, et see õigustaks kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmist ka juhul, kui leida, et vastustaja on käitunud õigusvastaselt, võimaldades kokkusaamisi üksnes klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis.
16.Kuigi vastustaja tegevuse õiguspärasuse hindamine ei ole kaebuse lahendamisel seetõttu enam määrava tähendusega, märgib ringkonnakohus siiski, et ei pea õigusvastaseks kaebajale lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamist klaasist vaheseinaga eraldatult.
17.Volitusnorm, mille alusel võib täitevvõim kinnipeetava lühiajalisele kokkusaamisele piiranguid kehtestada, on sätestatud vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-s 1. See norm annab vanglale laia kaalumisruumi kinnipeetavate kokkusaamiste korraldamisel. Sarnaselt asjale nr 3-15-1781 leiab ringkonnakohus, et ka praegusel juhul ei ole kaebaja selgitanud, kuidas vaheseinaga eraldamine tema põhiõigusi intensiivselt rikub. Kaebaja väited oma üleelamiste kohta on üldsõnalised, isegi trafaretsed ega lähe kokku kaebaja enda täiesti passiivse käitumisega väidetavate rikkumiste ajal. Vastustaja on samas esile toonud kaebaja ohtlikkust põhistavad asjaolud, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et kaebaja puhul oleks vaheseinaga eraldamise otsus olnud õigusvastane VangS § 24 lg-s 1 sätestatud kaalutlusvolituse rikkumise tõttu.
18.Vastavalt ei oleks alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks isegi juhul, kui kahelda VSkE § 31 lg 2 põhiseaduspärasuses. Seetõttu leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et VSkE § 31 lg 2 ei ole asja lahendamisel asjasse puutuv norm ning puudub vajadus selle põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.
19.Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks VSkE § 31 lg 2 osas.
20.HKMS § 108 lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.