3-21-129 31. mai 2021, Jõhvi Ülle Polluks Vladimir Nikitin kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju 1500 euro nõudes (klaasist vahesein)
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Vladimir Nikitin Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vladimir Nikitini kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.06. (k.a) 2021 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Vladimir Nikitin esitas 19.01.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju 1500 euro nõudes.
2.Tartu Halduskohus jättis 25.01.2021 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses esinenud puudused.
3.Kaebaja kõrvaldas kaebuses esinenud puudused 02.02.2021.
4.Vastustaja vastas 15.03.2021 kohtunõudele.
3-21-129
5.Tartu Halduskohus võttis 21.04.2021 määrusega kaebuse menetlusse. Vastustaja vastas kaebusele 12.05.2021.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja Vladimir Nikitini leiab kaebuses Viru Vangla vastu, et talle on tekitatud mittevaralist kahju 1500 eurot, kui talle ei võimaldatud perekonnaga (abikaasa ja kasupoeg) lühiajalisi kokkusaamisi selliselt, et ei kasutataks tema ja kokkusaajate eraldamist klaasiga. Seega on vangla ebaproportsionaalselt sekkunud tema era- ja perekonnaellu. Vangla pole lubanud lühiajalisi kokkusaamistel olla ühes ruumis, et saaks puudutada ja kallistada oma peret. Klaasist vaheseina kasutamine on alandav kohtlemine. Õige pole vangla arusaam, et lühiajalisi kokkusaamisi saab asendada pikaajaliste kokkusaamistega. Viimased on tasulised. Tartu Ringkonnakohus leidis asjas 3-15-1781, et VSKE § 31 lg 2 on põhiseadusega vastuolus. Kaebaja arvab, et õige oleks olnud jätta kohaldamata justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg-s 2 sätestatud eraldamisprintsiip. Kaebaja soovib mittevaralist kahjutasu 1500 eurot ja 45 eurot riigilõivu.
7.Vastustaja ei nõustunud 12.05.2021 vastuses kaebusega ja vaidles sellele vastu. Kaebaja poolt märgitud isikud kuuluvad VangS § 25 lg-s 1 sätestatud perekonnaliikmete hulka. Nii VangS § 24 kirjeldatud lühiajalised kui § 25 kirjeldatud pikaajalised kokkusaamised on kantud ühest eesmärgist – et kinnipeetava positiivsed sotsiaalsed sidemed ei katkeks. Seetõttu ei saa Viru Vangla hinnangul neist ühe regulatsiooni vaadeldes jätta põhjendamatult kõrvale teist võimalust, kuna mõlema puhul toimub kinnipeetava (vahistatu) ning temaga kokkusaamisele tulnud isiku suhtlus, erinevad on ruumilised ning ajalised võimalused. VSKE § 31 lg 2 kohaselt toimub lühiajaline kokkusaamine klaasiga eraldatud ruumis ning VSKE § 39 lg 2 kohaselt ajalimiidiga kuni kolm tundi. Pikaajaline kokkusaamine toimub VSKE § 41 lg 1 kohaselt vanglas selleks kohandatud ruumides, kestuseks on VangS § 25 lg 2 järgi üldjuhul kuni üks ööpäev. Pikaajalisel kokkusaamisel kinnipeetavat ning kokkusaajaid kuidagi ei eraldata, samuti ei toimu pidevat järelevalvet. Vastustaja jääb kahjunõude otsuses väljendatud seisukohtade juurde. VSKE § 31 lg 2 sätestab reegli, mille kohaselt lühiajaline kokkusaamine toimub üldjuhul klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis, erandid kehtestab sama paragrahvi lg 2’. Vastustaja on seisukohal, et kaebuses märgitud asjaolud ei mahu ühegi erandjuhtumi alla ning taotluse sisuline rahuldamata jätmine oli õiguspärane. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, ei ole kahjunõude rahuldamine RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi võimalik. Kaebaja viidatud varasem kohtupraktika, kui VSKE ei kehtestanud eeldusena kokkusaajate klaasiga eraldamist, ei ole käesoleval ajal enam aktuaalne. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustajal ei ole käesolevas menetluses kulusid, mille väljanõudmist kaebajalt vastustaja taotleks.
KOHTU SEISUKOHT
8.RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus leiab, et perekonnaelu puutumatus on hõlmatud RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud eraelu puutumatusest.
3-21-129
9.Vaidlust pole selles, et vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet.
10.Halduskohus lahendab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise kaebust, kas kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele, kuna talle ei võimaldatud perekonnaga lühiajalisi kokkusaamisi selliselt, et ei kasutataks tema ja kokkusaajate eraldamist klaasiga.
11.Kohus leiab, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja leiab, et vastustaja pole lubanud lühiajalisi kokkusaamistel olla ühes ruumis, et saaks puudutada ja kallistada oma peret. Klaasist vaheseina kasutamine on alandav kohtlemine.
12.Mittevaraline kahju saab kohtupraktika kohaselt seisneda hingelistes kannatustes või näiteks füüsilises valus (tervisekahju puhul). Seejuures mitte igasugune õiguste rikkumine (sh perekonnaelu puutumatuse rikkumine) ei too koheselt kaasa mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Selleks peab rikkumine ületama teatava raskusastme. Riigikohus on selgitanud, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Riigikohus on oma varasemas praktikas märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15).
13.Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebaja suhtes toimunud rikkumine olnud sellise raskusastmega, mis õigustaks mittevaralise kahjuhüvitise määramist.
14.Kohus leiab, et kinni pidamise ja ühiskonnast isoleerimise faktiga kaasnevad isikule paratamatult emotsionaalsed läbielamised. Kaebajal oli võimalus hoida kontakti oma lähedastega, muuhulgas kohtuda abikaasa ja kasupojaga nii vaheseinaga eraldatult kui ka eraldamata, kasutada oma abikaasaga suhtlemisel kirjavahetuse ja helistamise võimalusi ning paki saamise võimalust. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid erilisi asjaolusid või tagajärgi, mille põhjustasid perekonnaga füüsilise kontakti puudumine ning millest tulenevalt võiks olla põhjendatud mitterahalise kahju tekkimise eest hüvitise määramine. Kohus leiab, et antud juhul ei saanud selliste tingimuste juures kaebaja hingelised läbielamised olla sellise tõsidusega, mis õigustaks mitterahalise kahju eest hüvitise määramist riigivastutuse seaduse sätete alusel.
15.Kaebajal puudub subjektiive õigus nõuda eraldamiseta kohtumist, seetõttu mittevaralise kahju hüvitamise taotlus on põhjendamatu.
kaebaja
16.HKMS § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Kaebaja palub kohtul kontrollida VSkE § 31 lg 2 põhiseaduspärasust ning tunnistada asja lahendamisel kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata, juhul kui kohus peaks põhiseaduskonformse tõlgendamise teel leidma, et VSkE § 31 järgi nähakse kinnipeetava vahetu lühiajaline kokkusaamine ette erandina.
3-21-129
17.Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).
18.Kohus leiab esmalt, et antud juhul on asjasse puutuv säte VSkE § 31 lg 2, mis on kehtestatud VangS § 24 lg 2 teises lauses sisalduva volitusnormi alusel. Üksnes VSkE § 31 lg 2 vastuolu korral põhiseadusega peaks kohus langetama asjas automaatselt teistsuguse otsuse kui on seda teinud vangla vaidlustatud haldusaktis, millega jäeti kahjunõue rahuldamata. Ei VangS § 24 lg 2 teise lause ega VSkE § 31 lg 21 p 3 põhiseadusega vastuolu korral kohus seda tegema ei peaks. Seadusereservatsiooni põhimõte on sätestatud PS § 3 lõike 1 esimeses lauses ja §-s 11 ning selle kohaselt saab põhiõigusi piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-19-07, p 25). Üldist seadusereservatsiooni konkretiseerivast seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt peab volituse alusel antud määrus vastama volitavale seadusele. Seadusele vastavus tähendab seejuures nõuet, et volitusest ei astutaks üle ega asutaks reguleerima küsimusi, mis pole volitusest hõlmatud (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-5-05, punkt 9). Volitusnormi nõue tuleneb ka HMS-st, mille § 90 lõike 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Volitusnormi vajalikkusele määrusandluse puhul viitab ka HMS § 89 lõige 1. VangS § 24 lg 2 teine lause sätestab, et kokkusaamiste kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. Kohus leiab, et volitusnorm kokkusaamiste korra kehtestamiseks tähendab sisuliselt üksnes volitust kehtestada menetlusnormid, mis reguleerivad kokkusaamiste korraldamist ja seaduses sätestatud kohustus- ja keelunormide täitmist. Kord tähendab seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist (Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-10-02 p 25 ja nr 3-4-1-3-09 p 20) ning korra kehtestamiseks antud volitusnorm ei hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes sisulisi piiranguid kokkusaamistele. Seega tuleb kohtul taotluse lahendamiseks kontrollida, kas viidatud volitusnormi alusel sätestatud kokkusaamiste kord ning käesoleva vaidluse seisukohalt asjasse puutuv säte ehk VSkE § 31 lg 2 vastab volitusnormile või on seda ületatud, millisel juhul oleks tegemist VSkE § 31 lg 2 formaalse põhiseaduse vastasusega.
19.Kohus leiab, et VSkE § 31 lg 2 osas ei ole eelpool viidatud põhimõtet rikutud ega volitusnormi ületatud. VSkE-s on sätestatud lühiajaliste kokkusaamiste osas konkreetsed menetlusnormid sh on sätestatud VSkE § 31 lg 2 tehniline täpsustus, et kokkusaamisel eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Kaebaja on välja toonud, viidates EIK-i praktikale ja Tartu Ringkonnakohtu lahendile 3-151781, et VSkE § 31 lg 2 on põhiseadusevastane.
20.Halduskohus kaebaja seisukohtadega VSkE § 31 lg 2 põhiseadusvastasuse osas ei nõustu. Nimetatud piirang on, arvestades vajadust tagada vangla julgeolek vajalik, sobiv ja proportsionaalne ning üldisemalt võttes ka demokraatlikes riikides tavaliselt rakendatav. Silmas tuleb pidada ka seda, et viidatud sättest on võimalik teha kaalutlusõiguse alusel erandeid vastavalt VSkE § 31 lg-le 21. Seega ei piira vaidlusalune säte kinnipeetavate õigusi
3-21-129 ebaproportsionaalselt, kuivõrd sättes sisalduv piirang on vajalik tagamaks vangla julgeolekut ning millest on võimalik põhjendatud juhtudel kaalutlusõiguse alusel teha erandeid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja taotlus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus selgitab siinkohal kaebajale veel, et ei teosta asja lahendamisel üldist normikontrolli.
21.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.