OÜ M kaebus Maksu- ja Tolliameti 10.10.2016 maksuotsuse nr 12.2-3/031473-18 ja 28.11.2016 vaideotsuse nr 6-1/3503-14 tühistamiseks, alternatiivselt mõistliku menetlusaja kehtivuse tuvastamiseks ning Maksu- ja Tolliameti 22.12.2016 otsuse nr 13-1/978 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ M, seaduslik esindaja TO, volitatud esindaja Maarika Pähklemäe Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki Meister
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 07.07.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ M apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
06.02.2018 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ M apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.07.2017 otsus haldusasjas nr 3-16-2055 muutmata.
2.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.04.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-16-2055 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti 10.10.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/031473-18 nõuti OÜ-lt M tagasi ettemaksukontole täidetud ja äriühingu muude nõuetega tasaarveldatud enammaksed 5421,70 eurot ja kohustati OÜ-d M tasuma 32 173 eurot. OÜ M kajastas perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 sisendkäibemaksuna XXX, Peetri alevik, Rae vald üksikelamu ja kinnistuga seotud kulusid kokku 92 711,90 eurot, sh käibemaks 15 452,01 eurot. Maksuhaldur asus maksuotsuses ja sellele eelnenud kontrollaktis seisukohale, et OÜ M küll kasutas XXX ruume töö tegemiseks, kuid üksikelamu ja kinnistuga seotud kulud ei ole seotud äriühingu ettevõtlusega ega maksustatava käibega. Eramus elab OÜ M ainuosaniku ja juhatuse liikme TO perekond, kinnistul ei ole eraldatud ühtegi ruumi töö tegemiseks. OÜ M tegevusala ei eelda eraldi töökohti töötajatele. OÜ M tegi XXX üksikelamu ja kinnistu tarbeks kulutusi juba enne kasutusvalduse lepingu sõlmimist. Kulutused on tehtud TO ja tema abikaasa omandis olevale kinnistule, mis suurendab kinnistu omanike vara väärtust. Maksu- ja Tolliamet aktsepteeris osaliselt OÜ M poolt kontrolliperioodil tehtud kulutusi kui rendi tasu kinnistu omanikule. OÜ M on TO ja tema abikaasaga sõlminud kasutusvalduse seadmise lepingu seitsmeks aastaks. Lepingu p 3.2 kohaselt on OÜ M kohustatud kasutusvalduse eest kahe aasta jooksul, sh ka varasema perioodi kasutusvalduse eest kandma ehituskulutusi vastavalt arvetele. OÜ M võttis XXX ruumid ettevõtluses kasutusele detsembris 2014 ja on sellel perioodil hüvitanud TO-le XXX viimistlus-, sisustus- ja haljastuskulusid kokku 9380,02 eurot. Kasutusvalduse lepingu p-s 3.2 on alates 27.03.2017 kokku lepitud üüritasu 4000 eurot aastas kuni kasutusvalduse lõppemiseni. Seega tuleb ka enne 27.03.2017 kahe aasta jooksul kasutusvalduse seadmise lepingus kokku lepitud ehituskulude ulatuses tehtud makseid käsitada üüritasuna kinnistu omanikule. Kasutusvalduse seadmise lepingu alusel tehtud väljamaksed 9380,02 eurot loetakse äriühingu poolt residendist füüsilisele isikule tehtud rendi väljamakseteks, mis kuuluvad maksustamisele tulumaksuga (tulumaksuseadus (TuMS) § 16 lg 1). OÜ M poolt tehtud väljamaksed, mis ületasid 9380,02 eurot (77 870,32 eurot), luges maksuhaldur äriühingu ainuosaniku TO isiklikeks kuludeks ja mitterahaliseks dividendi väljamakseteks, mis kuuluvad maksustamisele tulumaksuga. Väljamakse kvalifitseerimine dividendiks on maksumaksjale soodsam erisoodustuseks või töötasuks kvalifitseerimisest. Äriühingu poolt tehtud kulutused ei olnud seotud kodukontori renoveerimisega, vaid TO ja tema pere kodu parendamisega. TO töötasu kontrolliperioodil oli keskmiselt 400 eurot kuus, dividendide väljamakseid on deklareeritud vaid perioodil juuli kuni detsember 2013 kokku 4002 eurot. 2014. a majandusaasta aruande kohaselt oli OÜ M jaotamata kasum 141 018 eurot, mistõttu võib tehtud viimistlus-, sisustus- ja haljastuskulusid lugeda äriühingu poolt osanikule makstud dividendideks.
2(8)
3-16-2055 Maksu- ja Tolliamet kustutas 11.10.2016 otsusega omal algatusel OÜ M poolt tasumisele kuuluva intressi perioodi 09.06.2016-10.10.2016 eest kokku summas 2792,89 eurot. Maksu- ja Tolliamet jättis 28.11.2016 vaideotsusega OÜ M vaide rahuldamata. Maksu- ja Tolliamet tegi 22.12.2016 ajatamise otsuse nr 13-1/978, mille kohaselt peab OÜ M tasuma 11 kuu jooksul perioodiliselt 500 eurot ja 30.12.2017 ühekordse maksena 26 603,45 eurot.
2.OÜ M palus halduskohtule esitatud kaebuses 10.10.2016 maksuotsuse ja 28.11.2016 vaideotsuse tühistada. Kui kaebus jääb rahuldamata, palus kaebaja alternatiivselt tuvastada mõistliku menetlusaja ületamine maksuotsuse tegemisele eelnenud maksumenetluses ning tühistada 22.12.2016 maksuvõla ajatamise otsus. Vastuoluline on maksuhalduri järeldus, et kinnistul tegutseb kodukontor ja ettevõte kasutab kinnistut, sh pargivad parklas suured autod, kuid vaatamata sellele on kinnistu väidetavalt 100%-liselt kasutusse pereliikmete huvides. Kulutused olid planeeritud teha seoses ettevõtte peakontori kolimisega XXX kinnistule. Seda kinnitavad endiste rendipindade ülesütlemised ja ettevõtte vara kolimine kinnistule. Tegemist on transiitteenust pakkuva ettevõttega, kellel on veosõidukid ja kaup. Veosõidukid vajavad parkimisvõimalusi kodukontori juures. Omanikud eelistaksid haljasala, mitte aga suurt parklat. Ettevõte kasutab 63,8% maja pinnast (garaaž 19,3 m2, kabinet 10,7 m2, esik 5,3 m2, koridor 18 m2, kontoriladu 12,4 m2, tualett 3,6 m2, abiruum (server) 1,4 m2, köök 15,5 m2, hall/koosolekusaal 43,1 m2). Sellele vaatamata on kaebaja kulutusi teinud üksnes 30% ulatuses kinnistu üldkulutustest. Õige pole maksuhalduri järeldus, et kinnistul ei ole eraldi ruume töö tegemiseks. Kodukontor on planeeritud spetsiaalselt avaraks ja magamistubadest eraldatud tsoonideks, et oleks võimalik pidada töökoosolekuid privaatsfäärist eraldatud hallis. Maksuhalduri kontrollvisiidi ajal oli ettevõte kolimisstaadiumis. Mõned firma asjad jõudsid kohale alles aprillis, mil suleti viimane rendipind Maardus. Ebaselge on maksuhalduri poolne tulumaksu arvestamine. Rendi maksmise kohustus tekkis alates 2017. a märtsist. Maksuotsuse tegemise ajaks polnud omanikel tekkinud renditulu ega selle deklareerimise kohustust. Maksuhaldur arvestab ebaõigesti ettevõtte investeeringud rendituluks. Õige pole ka investeeringute ümberkvalifitseerimine dividendideks. Maksuhaldur venitas menetlust ja seetõttu on kaebajale tekkinud alusetult intressid. Kontrollmenetluse aja eest intressi määramine ei ole õiglane ega proportsionaalne. Vastustaja vähendas intressi vaid väga väikeses osas, kuid määras intressi 484 kontrolliperioodi päeva eest. Maksuvõla ajatamise otsuses ei ole maksuhaldur selgitanud, miks ei saa maksuvõlga ajatada pikemale perioodile. Arestimise ajal oli kaebaja kontol umbes 5000 eurot, millega kaebaja planeeris tasuda maksuvõlga 10 kuud. Vastustaja võttis raha ära ja pani ettevõtte veelgi raskemasse olukorda.
3.Tallinna Halduskohus jättis 07.07.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Maksuhaldur on käibemaksu määramise õiguslikuks aluseks õigesti märkinud käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 ning leidnud, et perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 kajastas kaebaja sisendkäibemaksu hulgas alusetult XXX viimistlus-, sisustus- ja 3(8)
3-16-2055 haljastuskulutusi (põranda tasandus, seinte pahteldamine, plaatimistööd, põrandaplaadid, ventilatsioon, uksed, aknad, kamin, korsten, valgustid, köögimööbel, segistid, sauna uks jms). Need kulutused ei ole tehtud äriühingu maksustatava käibe tarbeks, vaid juhatuse liikme ja tema perekonna hüvanguks. Kaebaja tegevusalaks on rahvusvahelise transporditeenuse osutamine. Kaebajal oleks sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus juhul, kui eramu ja kinnistuga seoses kantud kulud oleksid vajalikud kaebaja ettevõtluse tarbeks (KMS § 29 lg 4). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on XXX ruumid võtnud kasutusele ettevõtluses detsembris 2014. Samas ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused täidetud. Kaebaja vastuväited maksuotsusele ei ole põhjendatud. Ilmselgeks ei saa pidada, et rahvusvahelist transporditeenust pakkuva äriühingu ettevõtluse tarbeks oli vajalik viimistleda ja sisustada kaebaja poolt esitatud eelprojektis märgitud alal paiknevad ruumid ning kanda kulutusi seonduvalt kinnistu korrastamise ja haljastamisega. Ruumide paigutus plaanil viitab sellele, et tegemist on tavapärase eramuga, millesse ei ole spetsiaalselt kavandatud ettevõtte tegevust. Näiteks ei ole eramus perekonna jaoks ette nähtud privaatset elutuba/kööki ja garaaži, puudub eraldi sissepääs ruumidesse. Maksuhaldur teostas kinnistul vaatlused 02.04.2015 ja 19.08.2015, tuvastades, et eelprojektis kodukontorina näidatud ruumid olid sisustatud tavapärasele eluruumile omaselt: kabinet oli sisustatud lastetoana, mida kaebaja juhatuse liikme seletuse kohaselt kasutab tema venna ja ettevõtte autojuhi DS laps; kontoritarvete ruum ei olnud veel valmis ning maksuhaldurile näidati garaaži, kuhu pidi tulema kontoritarvete ruum; halli/koosolekuruumi puhul oli tegemist tavapärase avatud köögiga elutoaga. Eramu ees oleval parkimisplatsil ei olnud ettevõtte veoautot. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et fotod ei kajasta vaatlusel ilmnenud olustikku õigesti. Maksuotsuses on muu hulgas arvestatud ka sellega, et XXX hoiustati kaebaja dokumente. Maksuhaldur ei ole vastu vaielnud kaebaja väitele, et XXX ruume kasutatakse töö tegemiseks, kuid sellest faktist ei saa järeldada, et juhatuse liikmel tekib õigus kanda oma kodu ehitamise ja sisustamisega seotud kulud ettevõtte kuludesse. Suuremas osas on kulutused seotud eramu siseviimistlusega, õuealale paigutatud tänavasillutisega, kivimosaiigiga ja haljastusega. Kulutused ei olnud seotud kontorimööbli soetusega või kontoritoa sisustusega. Asjaolu, et äriühingu juhatuse liige, töötajad ja kliendid kasutavad kaebaja juhatuse liikmele kuuluvas majas asuvaid ruume ka töö tegemiseks, tualetis käimiseks, puhkamiseks või sõiduki parkimiseks maja ees, ei muuda tehtud kulutusi äriühingu ettevõtluse tarbeks tehtud kulutusteks. Kaebaja esitas kohtumenetluses täiendavad fotod, mis kujutavad eramu ja kinnistu kasutamist juunist 2015 kuni juunini 2016, kuid need on tehtud maksuhalduri juuresolekuta ning pole kindlust, et fotodel kujutatud situatsioonid esinevad igapäevaselt. Eramu viimistlus-, sisustus- ja haljastuskulude käsitamine ettevõtlusega seotud kuludena võiks olla põhjendatud juhul, kui kaebaja juhatuse liikme elukohas oleks nn kodukontori osa selgelt eraldatud muudest eluruumidest. Osaliselt ei seondu kulutused üldse ruumidega, mida kaebaja väidete kohaselt kasutatakse kodukontorina (nt saunauks, laste mänguväljak). Maksuhaldur ei seadnud kahtluse alla seda, et kaebaja lõpetas muude ruumide rentimise ning jätkas tegevust kodukontoris. Kinnistu omanike ja kaebaja vahel sõlmiti 27.03.2015 kasutusvalduse leping, mille p 3.2 kohaselt on kaebaja kohustatud kasutusvalduse eest kahe aasta jooksul, sh ka varasema perioodi kasutusõiguse eest kandma ehituskulusid vastavalt arvetele. Alates 27.03.2017 kohustus kaebaja tasuma kasutusvalduse eest 4000 eurot igal aastal. Kaebaja võttis XXX ruumid kasutusele detsembris 2014. Eeltoodud leping ei muuda enne selle sõlmimist tehtud kulutusi ettevõtlusega seotud kulutusteks. Leping sõlmiti pärast maksumenetluse alustamist. Kaebajal oli võimalik see sõlmida talle sobivas sõnastuses ning eesmärgiks oli näidata, et ka enne lepingut tehtud kulutused on seotud ettevõtlusega. Kasutusvalduse seadmise lepingu p-st 4(8)
3-16-2055 3.2 ei tulene, et enne 27.03.2017 oli kaebaja õigustatud kasutama kinnistut tasuta. Kaebaja oli kohustatud tasu maksma ka varasema perioodi eest, kuid tasu kuulus tasaarveldamisele kaebaja poolt TO eest tasutud kinnistu sisustus-, viimistlus- ja haljastuskuludega. Maksuhaldur lähtus kaebaja ütlustest, mille järgi võttis ta XXX kinnistu ettevõtluses kasutusele detsembris 2014. Seega luges maksuhaldur põhjendatult perioodil 2014 kuni september 2015 (arved esitatud kuni veebruar 2014) tehtud kulutused rendi väljamakseteks ja maksustas need tulumaksuga (TuMS § 16 lg 1). Tulumaksu määramine väljamakselt 9380,02 eurot on õiguspärane. Maksuhaldur on piisavalt põhjendanud, miks ei ole tehtud kulutused käsitatavad äriühingu investeeringutena, vaid osaniku eest tasutud kuludena. Maksuhaldur lähtus asjaolust, et kulutused suurendavad osaniku vara väärtust ja TO sai üksikelamu ja kinnistu arendamise kulude katmise kaudu rahaliselt hinnatava hüve. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et kulutuste tegemise tagajärjel oleks suurenenud äriühingu vara. Seega on täidetud TuMS § 50 lg 1 kohaldamise eeldus, milleks on väljamakse võrra äriühingu vara vähenemine ja vastavalt äriühing osaniku vara suurenemine. Maksukohustust ei välista see, et äriühingu juhtorgan pole kasumijaotamise otsust vastu võtnud. Kaebajal oli majandusaasta aruande kohaselt jaotamata kasumi suurus 141 018 eurot, mistõttu oli võimalik lugeda tehtud kulutused TO-le makstud dividendideks. Tulumaksu määramine väljamakselt 77 870,32 eurot oli õiguspärane. Maksumenetlus vastas nõuetele. Kaebajale võimaldati suuliste seletuste andmist, lisaks on kaebaja saanud esitada seisukohti kirjalikult, sh on kaebaja esitanud vastuväited kontrollaktile. Maksuhaldur on maksuotsuses kaebaja vastuväiteid analüüsinud. Põhjendamiskohustus ei tähenda igale argumendile detailse vastuse andmist. Põhjendatud ei ole etteheited seoses pangakonto arestimisega. Maksuotsuse resolutsioon on piisavalt selge. Kaebaja on palunud tuvastada, et maksuhaldur on ületanud mõistliku menetlusaja. Kaebaja eesmärgiks on taotleda tulevikus intressi kustutamist. Puudub vaidlus selles, et kaebaja suhtes läbi viidud kontroll kestis 11.02.2015-10.10.2016, s.o kokku 608 päeva. Maksuhaldur on 11.10.2016 otsuses leidnud, et maksumenetlus oleks pidanud lõppema 124 päeva varem, ehk 08.06.2016. Maksuhaldur on lugenud mõistliku menetlusaja kestvuseks 484 päeva. Asjaolu, et maksuhaldur ei hinnanud maksumenetluses kaebaja poolt esitatud ja maksuhalduri poolt menetluses kogutud tõendeid kaebaja poolt soovitud viisil, ei tähenda, et maksuhaldur oleks pidanud menetluse lõpetama juba enne nimetatud tõendite saamist. Maksuhalduril kulus tõendite analüüsimiseks täiendavalt aega ning oli vaja teostada täiendavaid menetlustoiminguid. Õige ei ole kaebaja väide, et menetlus oleks pidanud lõppema juba 20.04.2015. Pärast seda kuupäeva on maksuhaldur andnud kaebajale võimaluse ütluste andmiseks, teostanud täiendava vaatluse, kuulanud üle tunnistajaid. Kaebaja taotleb ka maksuhalduri 22.12.2016 otsuse tühistamist. Kaebaja ei väida, et maksuhaldur on maksuvõla tasumise ajatamise otsustamisel rikkunud maksukorralduse seaduse (MKS) nõudeid. Samuti ei väida kaebaja, et ta ei ole suuteline igakuiselt tasuma 500 eurot. Asjaolu, et kaebaja hinnangul on graafik tema jaoks raske, ei muuda otsust õigusvastaseks. Graafiku nõuetekohase täitmise korral ei pea kaebaja tasuma 26 603,45 eurot ühekordse maksena, vaid võib veel taotleda ajatamist.
4.OÜ M palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 07.07.2017 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Õige pole halduskohtu seisukoht, et kuna kaebaja tegeleb rahvusvahelise transpordiga, siis ei ole kontori jaoks tehtavad investeeringud seotud ettevõtlusega. Teenuse osutamiseks on vaja sobivat ja mugavat töökeskkonda logistika koordineerimiseks ja juhtimiseks, sh dokumentide vormistamiseks, raamatupidamise korraldamiseks, töökäskude jagamiseks, autojuhtide puhkamiseks, suhtlemisteks, koosolekuteks jne. Vajaliku töö jaoks ei piisa vaid remondiboksi olemasolust. Kohtuotsusest ei selgu, miks ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused täidetud. Ruume kasutatakse kasutusvalduse lepingu alusel ning investeeringud on tehtud tulu saamise eesmärgil. Kohus ei ole analüüsinud, milliseid teenuseid ja investeeringuid on ettevõte KMS § 16 lg 2 p 2 tähenduses teinud. Ettevõtluse kasutuses olevates ruumides teostatud tööd on kaebajale ettevõtluse tarbeks vajalikud. On tavapärane, et asutuste fassaadid, parkimisalad ja puhkealad on korrastatud. Investeeringuid saab kasutada ettevõte ise või anda seda rendile. Ka maksuhalduri ruumides on tavapäraseid kodusisustuste elemente. Selleks, et XXX ruume saaks võimalikult ruttu kasutusele võtta, olid vajalikud kaebaja investeeringud. Sobiva töökeskkonna kohendamiseta oleks ettevõttel tekkinud pöördumatu kahju. Kinnistut kasutab kaebaja, pereliikmed kasutavad privaatruume. Kaebaja juhatuse liige kolis XXX kinnistule 2014. a jõulude paiku. Garaaži kasutati ettevõtte kauba ladustamiseks juba varem. Elamus on 2 sissepääsu, mis annab perekonnale ja ettevõttele teatud privaatsuse. Perekonna kasutuses on kolm privaatset tuba ja veel üks ühine kabinettuba. Köökhalli kasutab suuremas ajamahus ettevõte, perekonnaliikmete kasutuses on need ruumid minimaalselt peale üldist tööaega. Garaažis hoidis ettevõte partnerite kaupa. Õige ei ole kohtu seisukoht, et ettevõte kasutas lastetoa mööblit (riiul, tööl ja laud). Kabinetti kasutasid autojuhid ka puhkamiseks, sh puhkas autojuht seal vahel ka oma lapsega. Vaatluse ajal ei olnud ruumid veel korrastatud. Halli/koosolekuruumi puhul ei ole tegemist tavapärase avatud köögiga elutoaga. Antud ruumis on ettevõtte tehnika (arvutid) ja dokumendid. Mööblit kasutatakse töö tegemiseks. Vaatluse ajal ei olnud parkimisplatsil autosid, sest kaebaja auto oli veel remondis ning hilisema kontrolli ajal oli auto komandeeringus Venemaal. Parkimisala kasutatakse kauba laadimiseks (partnerite veoautod), kaebaja ja partnerite autode parkimiseks. Parkimisplatsi ja haljastuse investeeringute eest saab ettevõte omanikelt renditulu. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kaebaja poolt esitatud täiendavad fotod. Kui kohus kahtles tõendite õigsuses, oleks võinud läbi viia paikvaatluse. Transpordilogistika eeldab hea töökeskkonna tingimuste tagamist, sh peab olema autojuhil ja teistel töötajatel võimalik end peale pikka sõitu pesta, seega oli kulutus saunauksele põhjendatud. Et juhatuse liige saaks end 100%-liselt pühendada tööle, oli õigustatud laste mänguväljaku rajamine. Omanikud maksavad ettevõttele renti investeeringute eest. Kui ettevõte peaks ära kolima, on omanikel kohustus hüvitada kulud põhivara eest või saab ettevõte need kaasa võtta (nt eramu pumbasüsteem). Ettevõtte tuluks saab lugeda ka seda, et ta on hoidnud kokku kulusid seoses muude ruumide rendilepingute lõpetamisega. Kohus pole arvestanud, et ettevõte asus XXX tegutsema juba enne, kui perekond sinna kolis. Investeeringute tegemine oli ajamahukas ning eramut ei saanud kohe kasutada põhikontorina. Tulumaks on määratud meelevaldselt. Kohus pole põhjendanud, miks ei ole ettevõtte vara rentimist arvestatud ettevõtte tuluna. Kohus ja vastustaja on sekkunud lepinguvabadusse ning laiendanud kasutusvalduse seadmise lepingu sisu. On tavapärane, et ruumide rentimisel ja kasutamisel võivad äriühingud teha kulutusi. Investeeringute tegemise ajal ei olnud XXX ruumide kasutamisele kohaldatud renditasu, mistõttu ei saa investeeringuid käsitada omanike rendituluna. Omanikud maksavad investeeringute võimaliku kasutamise riski eest ise renti äriühingule. Ka see on kaebaja ettevõtlus. 6(8)
3-16-2055 Maksumenetluse läbiviimine oli meelevaldne, kiuslik ega arvestanud juhatuse liikme tervisliku seisundiga. Vaideotsuse tühistamata jätmise osas oli kohtuotsus üllatuslik. Menetluse kestvuse puhul ei ole kohus analüüsinud, milliseid toiminguid tegi vastustaja menetluse ajal. Tegemist ei olnud juhtumiga, mida oleks pidanud vastustaja uurima või tõendeid koguma mujalt. Tegemist oli õigusvaidlusega investeeringute maksustamise küsimuses. Ajatamisele kohaldas vastustaja tüüptingimusi ning võttis kokkuleppe väliselt kaebajalt ettemaksu ligikaudu summas 5000 eurot ja 1500 eurot. Kaebaja pidi juba 2017. a detsembris tasuma 26 603,45 eurot, kuigi vaidlus maksuotsuse üle alles käib. Ei ole mõistetav, milliste võlgnevuste kustutamiseks on summasid kasutatud.
5.Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktides avaldatu juurde ning nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Maksuotsus ja halduskohtu otsused ei ole vastuolulised, leides, et kaebaja kasutab XXX ruume oma ettevõtluses, kuid XXX ehitamise ja korrastamisega seotud kulud ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega ega maksustatava käibega. Ringkonnakohus nõustub, et kulutused on tehtud TO ja tema perekonna huvides ning kaebaja üksnes kasutab TO ja tema abikaasa omandis olevat kinnisasja. Kaebaja on tehtud kulutusi vaadelnud ettevõtte investeeringuna ning pidanud oma ettevõtluseks muu hulga seda, et TO maksab kaebajale renti parkimisplatsi ja haljastuse investeeringute eest. Samuti nähtub apellatsioonkaebusest kaebaja seisukoht, et XXX elamusse soetatud asjad on kaebaja põhivara, mille eest kaebaja küsib omanikelt renti (perioodi 27.03.2015-31.12.2016 eest on kaebaja 09.09.2016 väljastanud arve nr 0058 summas 1829,10 eurot ning perioodi 01.01.2016-31.12.2016 eest on 31.12.2016 esitatud arve nr 0074 summas 2400 eurot) ning mille ettevõtte võib lahkudes soovi korral kaasa võtta. Ringkonnakohus ei pea sellist käsitlust eluliselt usutavaks. Perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 kandis kaebaja XXX kinnistuga seoses kulutusi üle 90 000 euro. Lisaks peab kaebaja 27.03.2015 sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingu alusel tasuma 4000 eurot aastas. Kasutusvalduse lepingust ei nähtu, et omanikel oleks mingeid kohustusi kaebaja ees või et kasutusvalduse esemel asuks kaebaja põhivara. Pooled ei soovinud kinnistu kasutusvaldusega koormamise kohta teha kannet kinnistusraamatusse. Arusaamatuks jääb, milline on tehtud investeeringute majanduslik eesmärk või kasu kaebaja jaoks. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei pea enam rentima muid äriruume, ei ole investeeringute suurust arvestades piisav. Samuti ei pea ringkonnakohus usutavaks, et elamu kasutamiseks soetatud saunauks, mänguväljak või pumbasüsteem on kaebaja põhivara, mille ta kavatseb oma tegevuse lõppemisel XXX kinnistul kaasa võtta ja et hetkel seisneb kaebaja ettevõtlus muu hulgas selle põhivara rentimises TO-le ja tema abikaasale.
7(8)
3-16-2055 Faktilised asjaolud viitavad eelkõige sellele, et kulutused on tehtud TO huvides. Eluliselt usutav ei ole asjaolu, et suurem osa majast on ettevõtte valduses ning majas reaalselt elavad inimesed kasutavad vaid kolme magamistuba ja ühte kabinettuba, köökhalli seejuures minimaalselt. Asjaolu, et söögilaua taga töötab kaebaja huvides TO või tema abikaasa või et raamatupidaja istub elamu verandal, ei saa järeldada, et kinnistu korrastamiseks tehtud kulutused on tehtud ettevõtluse tarbeks. Kaebaja maksab tasu kinnistu kasutamise eest ning see on seal toimuvat tegevust arvestades ettevõtlusega seotud ja põhjendatud kulu. Kaebaja poolt esitatud fotod selle kohta, kes ettevõttega seotud isikutest on mingi ajahetkel XXX kinnistul viibinud, ei lükka kohtu eeltoodud järeldust ümber. Samuti pole määrav, et toas asuvad ettevõtte arvuti ja raamatupidamisdokumendid.
8.Kaebaja kinnitas maksumenetluses, et ettevõte asus XXX tegutsema alates 2014. a detsembrist. Kohtumenetluses esitatud muud väited ei ole tõendatud. Eelnimetatul pole asjas ka olulist tähendust, sest see ei mõjuta maksusumma kujunemist.
9.Tulumaksuga seoses märgib ringkonnakohus, et kuna tehtud kulutused ei olnud seotud kaebaja ettevõtlusega, kuuluks need igal juhul tulumaksuga maksustamisele. Maksuhaldur on majandusliku tõlgendamise põhimõtet kasutades lugenud teatud kulud rendikuluks ning ülejäänud osas leidnud, et tegemist on dividendidega. Seega on maksuhaldur valinud kaebaja jaoks võimalikult soodsa lahenduse. Tulumaksu määramine ei ole olnud meelevaldne.
10.Meelevaldne polnud ka maksumenetluse läbiviimine. Halduskohus on sellel piisava põhjalikkusega peatunud. Kuna maksuotsus jäi kehtima, puudus halduskohtul vajadus hakata kontrollima vaideotsuse õiguspärasest. Ka apellatsioonkaebuses pole kaebaja välja toonud, kuidas rikuti tema õigusi vaidemenetluses vaidemenetluse esemest (maksuotsusest) sõltumata.
11.Halduskohus on maksumenetluse kestvusega seoses asunud õigele seisukohale. Väär on kaebaja seisukoht, et pärast kaebajalt dokumentide ja seletuse saamist puudus maksuhalduril õigus teha täiendavaid menetlustoiminguid. Maksumenetluse kujunemise üle otsustab maksuhaldur. Tal on selles osas suur diskretsioon ning kohtulik kontroll on selles osas piiratud. Antud juhul ei ole ilmne, et maksuhaldur poleks tohtinud mujalt tõendeid koguda. Väide, et vaidlus on üksnes investeeringute maksustamise küsimuses, on kaebaja subjektiivne hinnang.
12.Ajatamise otsus on õiguspärane. Maksuhalduril on maksegraafiku koostamisel ulatuslik diskretsioon. Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebaja pole välja toonud, milles seisneb maksuhalduri poolt tehtud kaalutlusviga. Maksuvõla tasumine ei peagi toimuma viisil, mis võlgniku majandustegevusele üldse mingit mõju ei avalda. Tähtsust ei oma asjaolu, et asjas on pooleli kohtuvaidlus. Küsimus, milliste võlgnevuste katteks on kaebaja poolt tasutud ja kaebajalt arestitud summasid kasutatud, ei puuduta ajatamise otsuse õiguspärasust.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.