OÜ Mobitex kaebus Maksu- ja Tolliameti 10.10.2016 maksuotsuse nr 12.2-3/031473-18 ja 28.11.2016 vaideotsuse nr 6-1/3503-14 tühistamiseks, alternatiivselt mõistliku menetlusaja kestvuse tuvastamiseks ning Maksu- ja Tolliameti 22.12.2016 otsuse nr 13-1/978 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Mobitex, esindaja Maarika Pähklemäe Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Aiki Meister
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 14. juuni 2017
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Mobitex kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud OÜ Mobitex kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.augustil 2017 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 11.02.2015 teatega nr 12.2-3/031473-1, 02.04.2015 korraldusega nr 12.2-3/031473-2, 08.12.2015 teatega nr 12.2-3/031473-12 ja 04.02.2016
3-16-2055 teatega nr 12.2-3/031473-13 käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 ja tulumaksu arvestamise õigsust perioodil juuni kuni detsember 2014, veebruar 2015, aprill kuni juuni 2015, september ja detsember 2015. Kontrolli tulemiste kohta koostas MTA 10.06.2016 kontrollakti nr 12.2-3/031473-14 (kontrollakt). Kaebaja esitas 27.06.2016 kontrollaktile oma seisukoha.
2.MTA 10.10.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/031473-18 (mille lahutamatuks osaks on MTA 10.06.2016 kontrollakt) (maksuotsus) nõuti OÜ-lt Mobitex tagasi ettemaksukontole täidetud ja äriühingu muude nõuetega tasaarveldatud enammaksed summas 5421,70 eurot ja kohustati OÜd Mobitex tasuma maksusumma 32 173 eurot. Maksuhalduri põhjendused olid järgnevad. 2.1 OÜ Mobitex (edaspidi kaebuse esitaja) kajastas perioodi mai 2014 kuni veebruar 2015 sisendkäibemaksuna Xxxxxx, xxxxxxx (edaspidi Xxxxxx) üksikelamu ja kinnistuga seotud kulusid kokku summas 92 711,90 eurot (sh käibemaks 15 452,01 eurot). 2.2 MTA tuvastas, et kaebaja küll kasutas töö tegemiseks Xxxxxx ruume, kuid deklareeritud Xxxxxx üksikelamu ja kinnistuga seotud kulud ei ole seotud äriühingu ettevõtlusega ega maksustatava käibega, kuna: a) kaebaja ainuosaniku ja juhatuse liikme T.O.i perekond elab Xxxxxx eramus; b) Xxxxxx kinnistul asuvad ruumid on sisustatud tavapärasele eluruumile omaselt; c) Xxxxxx kinnistul ei ole eraldatud ühtegi ruumi töö tegemiseks; d) kaebaja tegevusala ei eelda eraldi töökohti töötajatele; e) kaebaja tegi Xxxxxx üksikelamu ja kinnistu tarbeks kulutusi juba enne kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimist; f) kaebaja poolt kajastatud kulutused on tehtud T.O.i ja tema abikaasa R.O.i omandis olevale kinnistule, mis suurendab kinnistu omanike vara väärtust; g) kaebaja poolt perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 käibedeklaratsioonidel deklareeritud kulutused ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega ega maksustatava käibega. 2.3 Kontrollimenetluse käigus tuvastati, et kaebaja on perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 sisendkäibemaksu hulgas alusetult kajastanud Xxxxxx viimistlus-, sisustus- ja haljastuskulutusi ja alusetult maha arvanud sisendkäibemaksu summas 15 452,01 eurot. 2.4 Kaebaja on kasutanud töö tegemiseks ka Xxxxxx ruume. Kuigi MTA tuvastas vaatluse käigus, et eluasemest pole eraldatud ühtegi ruumi töö tegemiseks, aktsepteerib MTA osaliselt kaebaja poolt kontrolliperioodil tehtud kulutusi kui rendi tasu kinnistu omanikule. Kaebaja on sõlminud T.O.i ja R.O.iga kasutusvalduse seadmise lepingu seitsmeks aastaks. Lepingu punkti 3.2 kohaselt on kaebaja kohustatud kasutusvalduse eest kahe aasta jooksu, sh ka varasema perioodi kasutusvalduse eest, kandma ehituskulutusi vastavalt arvetele. Kaebaja võttis Xxxxxx ruumid ettevõtluses kasutusele alates detsembrist 2014 ja on sellel perioodil T.O.ile hüvitanud Xxxxxx viimistlus- , sisustus- ja haljastuskulusid kokku 9380,02 eurot. Kasutusvalduse lepingu punktis 3.2 on kokku lepitud alates 27.03.2017 üüritasu summas 4000 eurot aastas kuni kasutusvalduse lõppemiseni. Seega tuleb ka enne 27.03.2017 kahe aasta jooksul kasutusvalduse seadmise lepingus kokku lepitud ehituskulude ulatuses tehtud makseid käsitleda üüritasuna kinnistu omanikele. 2.5 Residendist füüsilise isiku saadav kasutusvalduse tasu maksustatakse tulumaksuga tulumaksuseaduse ( TuMS) § 16 lg 1 alusel kui renditulu. T.O. sai tulu, kuigi see rahaliselt ei laekunud. MTA käsitleb T.O.i eest tasutud Xxxxxx kinnistu viimistlus-, sisustus-, ja haljastuskulutusi mitterahalises vormis saadud tuluna, mille MTA loeb äriühingu poolt tasutuks kinnistu kasutamise eest. Kasutusvalduse seadmise lepingu alusel tehtud mitterahalised väljamaksed summas 9380,02 eurot loetakse äriühingu poolt residendist füüsilisele isikule perioodil detsember 2014 kuni september 2015 tehtud rendi väljamakseteks, mis kuuluvad maksustamisele tulumaksuga. Maksuotsuse punktist 2.1.2 tulenevalt on kaebaja kohustatud 2(16)
3-16-2055 detsember 2014 kuni september 2015 tasuma väljamaksetelt kokku summas 9380,02 eurot tulumaksu summas 1929,55 eurot. 2.6 Maksuotsuse punktist 2.2.3 tulenevalt luges MTA väljamaksed summas 9380,02 eurot Xxxxxx rendi väljamakseteks füüsilisele isikule. Ülejäänud väljamaksed summas 77 870,32 eurot (87250,34-9380,02) käsitles MTA kaebaja ainuosaniku T.O. isiklike kuludena, mille MTA luges äriühingu poolt ainuosanikule tehtud mitterahalisteks dividendi väljamakseteks, mis kuuluvad maksustamisele tulumaksuga. Väljamakse kvalifitseerimine dividendideks on maksumaksjale soodsam erisoodustuseks või töötasuks kvalifitseerimisest. Maksuhaldur põhjendas seisukohta järgmiselt : a) Xxxxxx üksikelamu ja kinnistu kuulub T.O.ile ja tema abikaasale ning seda kasutatakse tema perekonna huvides; b) kaebaja on kontrolliperioodil tasunud Xxxxxx üksikelamu viimistlus- ja sisustuskulutusi ja kinnistu haljastuskulutusi pangakontolt kokku summas 87 250,34 eurot, mis ei ole seotud kodukontori renoveerimisega vaid T.O.i ja tema pere kodu parendamisega; c) Xxxxxx eramule ja kinnistule tehtud kulutused suurendavad T.O.ile kuuluva kinnisvara väärtust; d) T.O. on saanud kaebajat üksikelamu ja kinnistu arendamise kulude katmise kaudu rahaliselt hinnatava hüve ja selle arvelt rikastunud; e) T.O. on kaebaja ainuosanik ja juhatuse liige, tema töötasu kontrolliperioodil oli keskmiselt 400 eurot kuus, peale seda on saadud lapsehoolduspuhkuse tasu Sotsiaalkindlustusametilt; f) kaebaja on deklareerinud T.O.ile dividendide väljamakseid perioodil juuli kuni detsember 2013 kokku summas 4002 eurot. Hiljem dividendide väljamakseid ei ole deklareeritud; g) kaebaja 2014 majandusaasta aruande kohaselt on äriühingul eelmiste perioodide jaotamata kasum 141 018 eurot, mistõttu on võimalik kontrollperioodil kaebaja poolt tehtud viimistlus-, sisustus- ja haljastuskulusid lugeda äriühingu poolt osanikule makstud dividendideks; h) väljamakse kvalifitseerimine dividendideks ei sõltu sellest, kas äriühing on kinni pidanud äriseadustiku § -s 157 sätestatud kasumi jaotamise korrast.
2.7.MTA jõudis kontrollimenetluse käigus seisukohale, et kaebaja osanikule T.O.ile kõnealuste viimistlus-, ja sisustuskulude ning kinnistu haljastuskulude tasumise näol on antud hüve käsitletav osanikule tehtud mitterahaliste dividendidena, millelt TuMS kohaselt kuulub tasumisele tulumaks. Ettevõtlusega mitteseotud vara soetati tegelikkuses osanikule T.O.ile ettevõttest kasumi varjatult väljavõtmise eesmärgil ja tuleb seetõttu maksustada tulumaksuga kui dividendi väljamakse. 2.8 MTA tegi 11.10.2016 otsuse nr 12.2-3/031473-19, millega kustutas omal algatusel kaebaja poolt tasumisele kuuluva intressi perioodi 09.06.2016 -10.10.2016 eest kokku summas 2792,89 eurot. 2.9 MTA jättis 28.11.2016 vaideotsusega nr 6-1/3503-14 kaebuse esitaja poolt esitatud vaide rahuldamata.
2.10.MTA tegi 22.12.2016 ajatamise otsuse nr 13-1/978, mille kohaselt peab kaebaja tasuma 11 kuu jooksul 500 eurot ja 30.12.2017 ühekordse maksena 26 603,45 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
3.Kaebuse esitaja esitas 13.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse 10.10.2016 maksuotsuse (sh intressinõuded) ja 28.11.2016 vaideotsuse tühistamiseks. 23.01.2017 esitas kaebuse esitaja kaebuse täienduse, milles taotleb MTA 10.10.2016.a maksuotsuse nr 12.2-3/031473-18 ning 28.11.2016 vaideotsuse nr 6-1/3503-14 tühistamist ja alternatiivselt juhul, kui kaebus maksuotsuse ja vaideotsuse tühistamiseks jääb rahuldamata, mõistliku menetlusaja kestvuse
3(16)
3-16-2055 tuvastamist maksuotsuse tegemisele eelnenud maksumenetluses. Lisaks taotleb kaebaja MTA 22.12.2016 otsuse nr 13-1/978 tühistamist.
4.Maksuhaldur on jätnud tähelepanuta kõik dokumentaalsed tõendid ja faktilised asjaolud ega ole teinud ühtegi viidet kaebaja poolt 27.06.2016 esitatud dokumentidele, tõenditele, selgitustele ja muudele esitatud või menetluses kogutud tõenditele. Maksuhaldur ei selgita, miks ta kõiki menetluse käigus kogutud tõendeid ei arvesta ega analüüsi. Haldusmenetluse käigus anti kaebajale väga lühikesi vastamise tähtaegasid, kuigi maksuhaldur ise venitas menetlustoimingutega kuude kaupa, mis koormas ettevõtet ebaproportsionaalselt.
5.Kaebajale ei ole menetluses tagatud ärakuulamisõigust. Vastuväidete esitamine kirjalikult ei asenda isiku ärakuulamisõigust.
6.Kuna maksuhaldur tegi otsuse üksnes kontrollakti punkti 1.1.2 alapunktis a ja b toodud põhjendustel on ka maksuotsuse õiguspärasus kontrollitav eeskätt nende kahe põhjenduse pinnalt. Haldusakti muude asjaoludega sisustamine ei ole lubatav.
7.Maksuhaldur ei vaidlusta faktilist asjaolu, et kaebuse esitaja on kogu oma tegevuse aja rentinud oma tegevuseks (rahvusvaheline transporditeenus) erinevaid ruume, kuid kaebajale teadmata põhjustel välistab nimetatud tegevuse jätkamise kodukontoris. Vastuoluline on maksuhalduri järeldus, et kinnistul tegutseb kodukontor ja ettevõte kasutab kinnistut, sh parklas pargivad suured veokid jne, kuid vaatamata sellele on kinnistu ikkagi väidetavalt 100 % pereliikmete kasutushuvides. MTA ei ole kontrollaktis vastu vaielnud faktile, et kaebuse esitaja kasutab töö tegemiseks Xxxxxx ruume.
8.Kulutused olid planeeritud teha seoses ettevõtte peakontori kolimisega Xxxxxx kinnistule. Seda kinnitavad näiteks endiste rendipindade ülesütlemised ja ettevõtte vara kolimine kinnistule. Kinnistu on koormatud kasutusvaldusega ettevõtte kasuks.
9.Maksuhaldur ignoreerib faktilist asjaolu, et tegemist on transiitteenust pakkuva ettevõttega, kellel on veosõidukid, kaup. Veosõidukid vajavad parkimisvõimalusi kodukontori juures jne. Omanikud eelistaksid haljasala, mitte aga suurt parklaala. Turuväärtust see ei tõsta.
10.Ettevõte kasutab kinnistul Xxxxxx vähemalt 126 m2, sh garaaž 19,3 m2, kabinet 10,7 m2, esik 5,3 m2, koridor 18 m2, kontoriladu 12,4 m2 , WC 3,6 m2, abiruum ( server) 1,4 m2, köök 15,5 m2, hall/koosolekusaal 43,1 m2. See on 63,8 % maja pinnast ( vt plaan). Nimetatud andmed ja plaanid on maksuhaldurile ka varem esitatud. Vaatamata sellele, et äriettevõte kasutab ettevõtluseks suuremat pinda ja ruume kui teised pere liikmed õhtusel ajal ja puhkepäevadel, tegi firma kulutusi üksnes 30% ulatuses kinnistu üldkulutustest. Elamut projekteerides oli arvestatud kodukontorina tegutsemisega, mistõttu oli ka materjalide valik erinev kui tavapärases majapidamises. Kodukontoris on olemas kõik hädavajalik mööbel. Kodukontori ruumide kasutuse kohta on kaebaja esitanud maksuhaldurile põhjaliku arvestuse tunni ja tööpäevade lõikes. Pere liikmete magamistoad asuvad eraldatus tsoonis, eemal ettevõtte tavapärasest liikumisest.
11.Kaebaja ei nõustu sellega, et Xxxxxx kinnistul ei ole eraldi ruume töö tegemiseks. Kodukontor on projekteeritud spetsiaalselt avaraks ja magamistubadest eraldatud tsoonideks, et oleks võimalik pidada töökoosolekuid privaatsfäärist eraldatuna hallis. Töökabinetis on võimalik autojuhtidel ja teistel töötajatel töötada eraldatud ruumis. Kodukontorit kasutasid ka teised töötajad, kes ei ela antud aadressil ning kontor on töötajatele avatud iga päev kell 918.00, kuid autojuhile ja tehnilisele direktorile 24 h.
12.Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks arvesse võtnud asjaolu, et kontrollvisiidi ajal oli ettevõte kolimisstaadiumis ning seetõttu ei olnud veel kõik ruumid sisustatud ja asjad kolitud. Mõned firma asjad jõudsid Xxxxxx alles aprillis, mil suleti viimane rendipind Maardus. Ettevõtte äritegevust ei saa hinnata ainult kolimisprotsessi käigu põhjal või juhatuse liikme 4(16)
3-16-2055 raseduse perioodiga. Äriühingu valikud kodukontori jaoks olid majanduslikult põhjendatud ja ettevõttele kasulikumad, kui jätkata endistes renditud ruumides sest juhatuse liige ei oleks seoses lapse sünniga saanud paar kuud üldse tegutseda teistes ruumides ning ettevõtte ruumide rentimine mujal on kallim.
13.Asjakohatu on väide, mille kohaselt on kulutused tehtud osaliselt enne, kui notariaalne leping sõlmiti. Poolte vahel kehtis suuline leping. Notariaalne leping sõlmiti selleks, et ettevõttel ja juhatuse liikmel oleks täiendav garantii antud kinnistul edasi tegutseda peresuhetest sõltumatult.
14.Maksuhaldur ei ole tähele pannud, et äriühing ei ole kinnistu omanik ja ei ole kandnud kinnistu omandamisega seotud kulusid. Ettevõte asub omanike territooriumil, mitte vastupidi.
15.Ebaselge on maksuhalduri poolne tulumaksu arvestamine. Rendi maksmise kohustus lasub alates 2017 märtsist. Omanikel ei olnud veel tekkinud renditulu ega selle deklareerimise kohustust. Maksuhaldur on ebaõigesti arvestanud ettevõtte investeeringud hoopis rendituluna.
16.Kaebaja ei nõustu maksuhalduri poolse investeeringute ümberkvalifitseerimisega dividendideks. Xxxxxx kinnistut kasutatakse ettevõtte huvides kodukontorina, mitte ainult juhatuse liikme pere liikmete huvides.
17.Maksuotsuse resolutsioonist ei ole üheselt arusaadav milliste arvete osas nõutakse äriühingult ettemaksukontole täidetud ja äriühingu muude nõuetega tasaarveldatud enammakseid summas 5421,70 eurot ning arvestusliku maksusumma 32 173,34 eurot tasumist.
18.Maksuhaldur on meelevaldselt korrigeerinud investeeringutega seotud vara kasutusega seotud deklaratsioone, sh R.O.ile tasutud põhivararendi sissemakset summas 1829,10 eurot. Aasta 2016 eest on samuti arve esitatud.
19.MTA poolse venitamise tulemusena on määratud kaebajale täiendava karistusena ebamõistliku kontrollimise perioodi eest intressid – menetlus kestis 608 päeva. Kaebaja leiab, et kontrollmenetluse aja eest intressi määramine ei ole õiglane ja proportsionaalne (sh ebamõistlikult kõrge intress 0,06% päevas). Vastustaja on vähendanud intressi vaid väga väikeses osas, kuid määras intressi 484 kontrollperioodi päeva eest, mis on ebamõistlikult pikk periood. Kaebaja ei olnud kontrolli perioodi pikkuse eest vastutav. Kaebaja leiab, et MTA oleks pidanud tühistama intressi kogu kontrollimise perioodi eest. MTA tühistas 11.10.2016 otsusega nr 12.3/031473-19 intressi aga üksnes osaliselt.
20.MTA 22.12.2016 otsusega nr 13-1/978 on kinnitatud kaebaja maksuvõla tasumise maksegraafik 12 kuuks, kusjuures 30.12.2017 tähtpäevaks määratud maksusumma on võrreldes eelnevate maksetega koguni 26 603,45 eurot. Vastustaja ei selgitanud, miks nad ei saa pikemale perioodile ajatamise kokkulepet teha. Arestimise ajal oli kaebaja kontol umbes 5000 eurot, millega kaebaja planeeris tasumist 10 kuud. Kaebaja tegi avalduse siis, kui pangas oli veel raha kontol. Ajatamise otsuse tegemisel võttis aga vastustaja kontolt 100 % raha ära ning jättis ettevõtte veelgi raskemasse olukorda. MTA seisukoht
21.MTA vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Maksuhaldur tuvastas maksumenetluses, et kaebaja on teinud juhatuse liikmele T.O.ile kui Xxxxxx omanikule väljamakseid summas 87 249,62 eurot. Nimetatud summa kindlakstegemisel lähtus maksuhaldur ainult kaebaja pangakontol nähtuvatest kulutustest (kontrollakti p 2.1.2). Nimetatud summast on 9380,02 makstud rendituluna. Väljamaksed summas 76 041,22 eurot, mida kaebaja on teinud kinnistu Xxxxxx jaoks maksustatakse kaebaja ainsale osanikule T.O.ile tehtud dividendiväljamaksetena TuMS § 50 lg 1 alusel.
5(16)
3-16-2055
22.Maksuhaldur on maksuotsuses ja kontrollaktis veenvalt põhjendanud, et kulutused ei olnud kaebaja poolt tehtud maksustatava käibe tarbeks, vaid tegemist on ainuosaniku juhatuse liikme T.O.i ja tema perekonna huvides tehtud kulutustega.
23.Maksuhaldur on tuvastanud, et kaebaja on teinud osanikule kuuluvale varale kulutusi, millest tulenevalt kaebaja vara on vähenenud ning kaebaja osaniku kinnisvara väärtus on kaebaja poolt hoonele tehtud viimistlus- ja sisustuskulude ning kinnistu haljastuskulude tõttu suurenenud. Seega on maksumenetluses tuvastatud, et kaebaja tegi Xxxxxx kinnistuga seoses osanikule väljamakse mitterahalises vormis ning maksuhalduril on alust käsitada hoonega seotud kulusid äriühingu osanikule välja makstud dividendina TuMS § 50 lg 1 mõttes.
24.Põhjendamiskohustus on 10 lehekülje pikkuse maksuotsuse ja 10 lehekülje pikkuse kontrollakti puhul piisavalt täidetud ning kaebaja on põhjendamatult leidnud, et maksuhaldur on jätnud olulised asjaolud välja selgitamata. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu maksuotsuses esitatud järeldustega või leiab, et osadele tõenditele on antud väär hinnang, ei anna alust tuvastada, et maksuhaldur on jätnud otsuses põhjendused esitamata.
25.Kaebaja oleks saanud tutvuda maksumenetluses Uushansa OÜ ja NTN Eesti AS ning D. S. protokollidega, kui oleks maksuhaldurile vastava taotluse esitanud.
26.Maksuhaldur on otsuses välja toonud tegevusetuseperioodide pikkuse, mis tema arvates oli põhjendamatu ning on põhjendatult tuvastanud ebamõistliku menetlusaja selle perioodi suhtes. Arvestades maksusumma suurust, asja keerukust ja mahtu ning kaebaja poolset kaasaaitamiskohustust on maksuhaldur otsuses õigesti leidnud, et mõistlik maksumenetluse kestus sellise maksumenetluse puhul on 484 päeva. Kaebaja on oma maksukohustust varjanud ning seetõttu on olnud maksuhaldurile ajamahukas tegeliku maksukohustuse suuruse väljaselgitamine.
27.Intressi arvestatakse ajani, kuni kaebaja on tasunud oma põhimaksuvõla. Käesoleva ajani ei ole kaebajale intressinõuet esitatud.
28.MTA 22.12.2016 otsusega on kinnitatud kaebaja maksuvõla tasumise maksegraafik 12-ks kuuks, st on graafik kinnitatud muutuva tingimusega. See tähendab, et juhul, kui kaebaja on oma jooksvaid ja ajakava järgseid makseid tasunud tähtaegselt ning esitab enne viimase graafikujärgse makse tasumise tähtpäeva uue põhjendatud taotluse maksuvõla tasumise edasiseks ajatamiseks, saab maksuhaldur vajadusel muuta 22.12.2016 otsust uue ajatamisgraafiku kinnitamisega. Seega hindab maksuhaldur kaebaja majanduslikku seisu, maksevõimekust ja maksukäitumist uuesti.
KOHTU PÕHJENDUSED
29.Kaebaja on vaidlustanud MTA 10.10.2016 maksuotsuse, taotledes selle täies ulatuses tühistamist. Poolte vahel on sisuliselt vaidlus selles, kas kaebaja poolt perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 tehtud ja maksuotsuse lisas 1 kajastatud Xxxxxx viimistlus-, sisustus- ja haljastuskulutused olid seotud kaebaja ettevõtlusega. Nimetatud asjaolust sõltub, kas arvetel näidatud sisendkäibemaks oli kaebaja maksustatavast käibest mahaarvatav. Samuti on poolte vahel vaidlus kas kasutusvalduse seadmise lepingu alusel tehtud mitterahalised väljamaksed saab lugeda äriühingu poolt kaebaja juhatuse liikmele tehtud rendi väljamakseteks ja maksustada tulumaksuga ning kas ülejäänud osas on kinnistuga seotud maksed käsitletavad äriühingu poolt osanikule tehtud mitterahaliste dividendide väljamaksetena. Kaebaja on ühtlasi leidnud, et maksuhaldur ei ole maksumenetluses arvestanud kaebaja poolt esitatud tõenditega ning rikkunud ärakuulamisõigust ja et maksumenetlus on olnud ebamõistlikult pikk. Lisaks vaidlustas kaebaja MTA 22.12.2016 otsuse, millega otsustati maksuvõla tasumine ajatada. Eelnevast tulenevalt hindab kohus esmalt maksuotsuse ja vaideotsuse õiguspärasust (a), seejärel käsitleb kaebaja alternatiivset taotlust seoses mõistliku menetlusaja ületamisega (b) ning hindab 6(16)
3-16-2055 peale seda maksuvõla ajatamise otsuse õiguspärasust (c). Viimaks teeb kohus menetluslikud otsused (d). (a) 10.10.2016 maksuotsuse ja 28.11.2016 vaideotsuse õiguspärasus. Käibemaks
30.Maksuhaldur on kontrollakti p-s 1.1.3 ja maksuotsuse p-s 2.1.3 jõudnud järeldusele, et kaebaja on perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 sisendkäibemaksu hulgas alusetult kajastanud Xxxxxx viimistlus-, sisustus- ja haljastuskulutusi. Arvete loetelu koos selgitustega on toodud 10.10.2016 maksuotsuse lisas 1 ning sellelt nähtub, et kulutused on tehtud seoses eramu sisustuse, siseviimistluse ja haljastusega (põranda tasandus, seinte pahteldamine, plaatimistööd, põranda plaadid, ventilatsioon, uksed, aknad, kamin, korsten, valgustid, köögimööbel, segistid, sauna uks jms). MTA leidis, et nimetatud kulutused ei ole tehtud maksustatava käibe tarbeks vaid kaebaja juhatuse liikme T.O.i ja tema perekonnaliikmete hüvanguks. Sellest tulenevalt on MTA maksustamise õiguslikuks aluseks märkinud KMS § 29 lg 1.
31.Maksuhaldur on käibemaksuga maksustamisel tähtsust omavaid asjaolusid käsitlenud 10.06.2016 kontrollakti punktis 1.1 ja 10.10.2016 maksuotsuse punktis 2.1. Maksuhaldur ei tugine maksustamisel üksnes kontrollakti punkti 1.1.2 alapunktides a ja b toodud põhjendustele nagu ekslikult leiab kaebaja.
32.KMS § 29 lg 1 sätestab, et maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 ning lg 6 p-des 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksutatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitletavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Seega selleks, et sisendkäibemaksu maha arvata, peab soetatud kaup või teenus olema mõeldud kasutamiseks ettevõtlusega seotud eesmärkidel (KMS § 29 lg 4) Ettevõtluse mõistet on selgitatud KMS § 2 lg-s 2, mille kohaselt on ettevõtlus käibemaksuseaduse tähenduses isiku iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust olenemata tegevuse eesmärgist või tulemusest. Ettevõtlusega tegelemine on reaalne alustatud majandustegevus, aga ka investeeringute tegemine ettevõtluse alustamiseks või ümberkorraldamiseks. Et sisendkäibemaksu maha arvata, peab soetatud kaup või teenus olema mõeldud kasutamiseks ettevõtlusega seotud eesmärkidel. Kulutustelt, mis ei seondu ettevõtlusega, ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamine lubatud (vt ka KMS § 29 lg 4).
33.Kaebaja on menetluses väitnud, et tema tegevusalaks on rahvusvahelise transporditeenuse osutamine. MTA ei ole sellele vastu vaielnud. Seega oleks kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus juhul, kui eramu ja kinnistu sisustus-, viimistlus- ja haljastuskulud oleksid vajalikud kaebaja ettevõtluse tarbeks. Puudub vaidlus selles, et kaebaja on 01.02.2015 ja 01.04.2015 lõpetanud varem ettevõtte poolt ruumide ja lao kasutuseks sõlmitud üürilepingud. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja on võtnud Xxxxxx ruumid kasutusele ettevõtluses. Kaebaja enda seletuste kohaselt võeti ruumid kasutusele detsembris 2014 (vt nt kontrollakti p 1.1.1 ja maksuotsuse p 2.2.2). Kohus leiab, et MTA on kontrolli käigus tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates jõudnud õigele järeldusele, et sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused ei ole täidetud. Kulutused ei ole tehtud kaebaja maksustatava käibe tarbeks vaid tegemist on ainuosaniku juhatuse liikme T.O.i ja tema perekonna huvides tehtud kulutustega, mille tegemisel ei olnud tasutud käibemaksu mahaarvamine lubatud. Nõustudes maksuotsuse ja kontrollakti põhjendustega kohus HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes kõiki põhjendusi ei korda, vastates kaebuse väidetele järgmist. 7(16)
3-16-2055 33.1 Kaebaja ainuosaniku ja juhatuse liikme perekond elab Xxxxxx kinnistul, mis on ka nende rahvastikuregistris registreeritud elukoht. MTA teostas 02.04.2015 ja 19.08.2015 Xxxxxx vaatluse (maksutoimik lisad 13, 14, 22 ja 23) ning veendus, et isikud elavad antud kinnistul. Kaebaja ei ole nimetatud väitele vastu vaielnud. Kohtuistungil selgitas kaebaja et juhatuse liige koos perega kolis Xxxxxx kinnistule 2014.aasta jõulude paiku. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud asjaolul maksustamisel küll määravat tähtsust, kuid asjaolu, et isikud elavad kinnistul toetab koosmõjus teiste tõenditega MTA järeldusi. 33.2 Kaebaja on esitanud Xxxxxx I korruse eelprojekti, millel on viirutatult tähistanud kodukontori jaoks kasutatav ala (II kd tl 9). Kaebaja väidab, et kodukontor on projekteeritud spetsiaalselt avaraks ja magamistubadest eraldatud tsoonideks, et oleks võimalik pidada töökoosolekuid privaatsfäärist eraldatud ruumis. Kohtu hinnangul ei saa ilmselgeks pidada et rahvusvahelist transporditeenust pakkuva äriühingu ettevõtluse tarbeks oli vajalik viimistleda ja sisustada eelprojektis viirutatuna tähistatud alal paiknevad ruumid ja kanda kulutusi seonduvalt kinnistu korrastamise ja haljastamisega. Ruumide paigutus plaanil viitab sellele, et tegemist on tavapärase eramuga, millesse ei ole spetsiaalselt kavandatud ettevõtte tegevust. Sellele viitab kohtu hinnangul muuhulgas asjaolu, et eramus ei ole perekonna jaoks ette nähtud privaatset elutuba/kööki, garaaži, puudub eraldi sissepääs ruumidesse, mis moodustavad kaebaja väidete kohaselt privaatsfäri. Eramu kasutamisel kaebaja juhatuse liikme perekonna poolt tuleks vältimatult kasutada väidetava kodukontori kasutuses olevaid ruume. MTA on teostanud kinnistul vaatluse 02.04.2015 (maksuotsuse lisad 13 ja 14) ja 19.08.2015 (maksuotsuse lisad 22 ja 23). Kaebaja esindaja viibis mõlemal korral vaatluse juures, näitas maksuhaldurile ruume ja andis selgitusi (maksuotsuse lisad 14 ja 23). Aprillis 2015 toiminud vaatlusel tuvastas MTA, et eelprojektis kodukontorina näidatud ruumid olid sisustatud tavapärasele eluruumile omaselt: kabinet oli sisustatud lastetoana, mida kaebaja juhatuse liikme seletuse kohaselt kasutab tema venna ja ettevõtte autojuhi D. S. laps; kontoritarvete ruum ei olnud vaatluse hetkeks veel valmis ning maksuhaldurile näidati garaaži, kuhu väidetavalt pidi tulema kontoritarvete ruum, halli/koosolekuruumi puhul oli tegemist tavapärase avatud köögiga elutoaga. Eramu ees oleval parkimisplatsil ei olnud ettevõtte veoautot. Augustis 2015 toimunud kordusvaatlusel tuvastas maksuhaldur, et kontoriruum oli jätkuvalt kasutusel lastetoana ja ka ülejäänud tubade sisustus ei olnud muutunud. Maksuhalduri poolt 02.04.2015 ja 19.08.2015 teostatud vaatluse protokollidele lisatud fotode ( maksuotsuse lisad 14 ja 23) põhjal on kohtu jaoks usutav, et üksikelamu oli sisustatud tavapäraselt eluruumideks ning selles ei olnud eraldatud eraldi ruume töö tegemiseks. Kohus leiab, et vaatluse tulemusena saadud tõendid kajastavad kõige usaldusväärsemalt, milline oli ruumide tegelik kasutus. Kaebaja ei ole väitnud, et fotod ei kajasta vaatlusel ilmnenud olustikku õigesti. Kaebaja vastuväitele, mille kohaselt ei lisatud kontrollaktile kõiki vaatluse käigus tehtud fotosid on maksuhaldur maksuotsuses vastanud selgitades, et vaatluse käigus tuvastati, et Xxxxxx hoiustati ka äriühingu dokumente. Nimetatud asjaoluga on maksuhaldur maksuotsuse tegemisel ka arvestanud. Samas on maksutoimikusse fotod lisatud. Kontrollaktis on viidatud üksnes fotodele 1-12, kuid maksutoimikusse on lisatud rohkem fotosid. MTA ei ole maksuotsuses ega kontrollaktis vaielnud vastu faktile, et kaebaja kasutab Xxxxxx ruume töö tegemiseks ning et kinnistul hoiustati ka ettevõtte dokumente. Seda kinnitas kaebaja ka kohtuistungil. Nimetatud faktist ei saa kohtu arvates aga järeldada, et juhatuse liikmel tekiks õigus kanda oma kodu ehitamise ja sisustamisega seotud kulud ettevõtte kuludesse. Kulutuste mahaarvamise õiguse eelduseks on asjaolu, et kulutused on tehtud maksustatava käibe tarbeks. Praegusel juhul see nii aga ei ole.
8(16)
3-16-2055 Maksuotsuse lisast 1 nähtub, et suuremas osas on kulutused seotud eramu siseviimistlusega, õuealale paigutatud tänavasillutisega, kivimosaiigiga ja haljastusega. Kohus nõustub MTA seisukohaga, et kulutuste iseloom ei viita sellele, et kulutused oleksid olnud vajalikud ettevõtte maksustatava käibe tarbeks. Kulutused ei olnud seotud kontorimööbli soetusega ja kontoritoa sisustusega. 02.04.2015.a vaatluse protokollis (maksuotsus lisa 14) on T.O. alles kirjeldanud kulutusi, mida kavatsetakse teha selleks, et ruume saaks hakata kasutama ettevõtluse tarbeks (kabinetis olev lastetoa mööbel vahetatakse välja kontorimööbli vastu; garaaži ja kontoritarvete ruumi vahele kavandatakse lükanduks), 19.08.2015 vaatluse protokollis (maksuotsuse lisa 22) selgitab kaebaja esindaja, et kulutusi ei ole veel tehtud, kuna ettevõttel puuduvad hetkel selleks vajalikud rahalised vahendid. Seega oli kaebaja alles augustis 2015 kavandamas ettevõtluse tarbeks vajalike kulutuste tegemist ning ei olnud neid veel veebruariks 2015 teinud. Seega ei saa varasema perioodi kulutused seonduda kaebaja ettevõtlusega. On usutav, et tänapäeva tingimustes on võimalik tööd teha ka kodustes tingimustes. Samas ei muuda asjaolu, et äriühingu juhatuse liige, töötajad ja kliendid kasutavad kaebaja juhatuse liikmele kuuluvas majas asuvaid ruume ka töö tegemiseks, wc-s käimiseks, puhkamiseks või sõiduki parkimiseks maja ees, kinnistule tehtud kulutusi äriühingu ettevõtluse tarbeks tehtud kulutusteks. Seega ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust kaebaja poolt kaebusele lisatud fotodel, mis kujutavad eramu ja kinnistu kasutamist juunist 2015 kuni juunini 2016 ( II kd tl 46-71). Seoses esitatud fotodega märgib kohus täiendavalt, et fotod on tehtud kaebaja poolt ilma maksuhalduri juuresolekuta, mis tähendab seda, et fotodel kujutatud situatsioonid ei pruugi esineda igapäevaselt, vaid üksnes ajahetkedel, mil fotod tehti. Samas puudub vaidlus, et kaebaja kasutas eramut ka töö tegemiseks, mistõttu ei oma fotod tähendust seoses kaebaja väidete tõendatusega. Kuivõrd maksuhaldur ei ole väitnud, et kaebaja ettevõtlusega üldse ei tegele, ei oma asjas tähtsust ka kaebusele lisatud arved, millega kaebaja soovib tõendada väidet, et ettevõte tegutseb (II kd tl 13-45). Samuti ei väida maksuhaldur, et ettevõte võiks kasutada kontorina Katusepapi tn asuvaid ruume. Seega ei ole asjas tähtsust fotodel, mis näitavad nimetatud ruumide seisukorda (II kd lk 156-159). Kohus leiab, et eramu viimistlus-, sisutus- ja haljastuskulutuste käsitlemine ettevõtlusega seotud kuludena võiks olla põhjendatud juhul, kui kaebaja juhatuse liikme elukohas oleks nn kodukontori osa selgelt muudest eluruumidest ja kinnistu osast eraldatud, neid kasutataks üksnes ettevõtluse tarbeks ja nende sisustus ning viimistlus vastaks kontori otstarbele. Praegusel juhul see nii aga ei ole. Kohus peab siinjuures oluliseks märkida, et osaliselt ei seondu maksuotsuse lisas 1 kajastatud kulutused üleüldse ruumidega, mis on kaebaja väidete kohaselt kasutusel kodukontorina. Näiteks on kaebaja kajastanud ettevõtlusega seotud kuludena kulutusi saunauksele, laste mänguväljakule, eramu küttele, eramu akendele. Nimetatu viitab sellele, et kaebaja ei ole mõistnud, milliste kulutuste kandmine ettevõtte kuludesse on KMS järgi lubatud. 33.4.Maksuhaldur ei ole välistanud ettevõtte tegevuse jätkumise võimalust kodukontoris, ega ole vaidlustanud faktilist asjaolu, et kaebaja on oma tegevuse kestel rentinud erinevaid ruume. Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.1.1 tuvastanud, et perioodil 01.03.2010 kuni 24.04.2015 oli kaebaja äriregistri järgseks aadressiks xxxxxxxx, kus asus ettevõtte ladu ja kontori aadressiks xxxxxxxx, kus asus kontor. Kaebaja esitas maksuhaldurile üürilepingu lisad, mille kohaselt lõpetati xxxxxxx üürileping 01.02.2015 ja xxxxxxx üürileping 01.04.2015. MTA ei ole väitnud, et kaebaja tegevus ei jätkunud kodukontoris. MTA on olnud läbivalt seisukohal, et kaebaja poolt tehtud kulutused ei ole kantud seoses ettevõtte tegevuse ümber kolimisega Xxxxxx kinnistule, vaid tegemist on kuludega, mis on tehtud kaebaja juhatuse liikme ja tema perekonna hüvanguks. MTA järeldused ei ole vastuolulised. Kaebajal võis küll olla vara selleks, et teha investeeringuid seda kontori kolimisse. Maksumenetluses aga tuvastati, et kaebaja vastavaid investeeringuid ei teinud vaid kasutas raha kaebaja juhatuse liikme kasuks. Seega ei 9(16)
3-16-2055 oma maksustamisel tähtsust kaebaja poolt kaebusele lisatud tabel raha liikumise kohta (II kd tl 10). 33.5 Õige on, et kaebaja kinnistu omanike ja äriühingu vahel sõlmiti 27.03.2015 kasutusvalduse leping, mille punkti 3.2 kohaselt on kaebaja kohustatud kasutusvalduse eest kahe aasta jooksul, sealhulgas ka varasema perioodi kasutusõiguse eest kandma ehituskulusid vastavalt arvetele. Alates 27.03.2017 kohustus kaebaja tasuma kasutusvalduse eest 4000 eurot igal aastal kuni kasutusvalduse lõppemiseni. Kaebaja on maksumenetluses selgitanud, et võttis Xxxxxx ruumid kasutusele juba detsembris 2014 ning lõpetas eelnevalt ettevõtte kasutuses olnud rendilepingud. Kohus leiab, et nimetatud lepingu sõlmimise fakt ei muuda enne lepingu sõlmimist tehtud kulutusi ettevõtlusega seotud kulutusteks. Kohus loeb usutavaks, et kaebaja soov kasutusvalduse lepingu sõlmimisel ja selle punkti 3.2 sõnastamisel oli näidata enne lepingu sõlmimist tehtud kulutusi maksumenetluses ettevõtlusega seotud kulutustena. Lepingu sõlmimise hetkel oli maksuhaldur juba alustanud maksumenetlust ning kaebaja jaoks oli äratuntav kohustus põhjendada juba tehtud kulutuste seotust enda ettevõtlusega. Kaebajal oli võimalik sõlmida kasutusvalduse leping talle sobivas sõnastuses sest kinnistu kaasomanikud on kaebaja juhatuse liige T.O. ja tema abikaasa R.O.. Kaebaja ei ole usutavalt selgitanud, miks seati kasutusvaldus kaebaja kasuks alles märtsis 2015, st kuu aega pärast maksumenetluse alustamist ja mitte varem.
33.6.Maksuhaldur märgib õigesti, et Xxxxxx kulutused on tehtud T.O. ja R O. kinnistule ja suurendavad kinnistu omanike vara väärtust. Kinnistu ei kuulu ettevõttele vaid äriühingu juhatuse liikmele ja tema abikaasale. Kohus leiab, et nii nagu korteriomandi puhul, on ka kinnistu ja sellele püstitatud eramu ehituse, viimistluse, sisustuse ja haljastusega seotud kulude puhul suur isikliku kasutamise risk. See tähendab et maksukohustuslane peab olema suuteline tõendama, et sellise tegevusega seotud kuluarved on seotud ettevõtlusega. Kohus leiab, et MTA on piisavalt põhjendanud, millised tõendid ja tuvastatud asjaolud annavad alust järeldada, et maksuotsuse lisas 1 toodud Xxxxxx kinnistuga seotud kulutused ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega ning MKS § 150 alusel on tõendamiskoormis kaebajale üle läinud. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Seega pidi kaebaja tõendama, et kulutused on kantud seoses ettevõtlusega. Vastava asjaolu tõendamise kohustust ei olnud maksuhalduril, nagu väidab ekslikult kaebaja. Kaebaja ei täitnud oma MKS § 150 lg-st 1 tulenevat tõendamiskoormust ning ei esitanud tõendeid, mis maksuhalduri seisukohti ümber lükkaksid. Kaebaja ei ole maksumenetluses ega ka kohtumenetluses toonud esile selliseid usutavaid põhjendusi, millest saaks teha järelduse, et maksuotsuse lisas 1 toodud kulutused on soetatud ettevõtluse tarbeks. Seega on maksuotsus Xxxxxx kinnistu viimistlus-, sisustus- ja haljastuskulude arveid puudtavas osas õiguspärane. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et kulutused ei olnud tehtud äriühingu maksustatava käibe tarbeks, vaid kaebaja ainuosaniku T.O.i ja tema perekonna hüvanguks. Kaebaja on perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 nimetatud kulutustelt sisendkäibemaksu alusetult maha arvanud summas 15 452,01 eurot. Seega oli maksuhaldur õigustatud vähendama perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 sisendkäibemaksu kokku 15 452,01 euro võrra, vähendama sama perioodi eest enammakstud käibemaksu 15 452, 01 euro võrra ja põhivara soetamisel tasutud käibemaksu 13 128,37 euro võrra. Tulumaks
34.Maksuhaldur on asunud seisukohale, et kaebaja poolt Xxxxxx kinnistuga seotud sisustus, viimistlus- ja haljastuskulud ei ole tehtud ettevõtluse ja maksustatava käibe tarbeks, vaid ainuosaniku T.O. ja tema perekonna hüvanguks. MTA lähtus maksetest, mis olid tehtud ettevõtte pangakontolt summas 87 250,34. 10(16)
3-16-2055 MTA on käsitlenud kaebaja poolt T.O.i eest tasutud Xxxxxx kinnistu viimistlus-, sisustus- ja haljastuskulutusi mitterahalises vormis saadud tuluna ning lugenud selle äriühingu poolt tasutuks kinnistu kasutamise eest perioodil detsember 2014 kuni september 2015 (tasaarveldatud kasutusvalduse seadmise lepingust tulenevate kohustustega). Kasutusvalduse seadmise lepingu alusel tehtud mitterahalised väljamaksed summas 9380,02 eurot luges MTA kaebaja poolt T.O.ile perioodil detsember 2014 kuni september 2015 tehtud rendi väljamakseteks ja maksustanud need tulumaksuga TuMS § 16 lg 1 alusel. Ülejäänud maksed summas 77 870,32 eurot luges MTA äriühingu osaniku T.O. isiklike kuludeks ja maksustas need TuMS § 50 lg 1 alusel kui äriühingu poolt ainuosanikule tehtud mitterahalisteks dividendi väljamaksed. Kohus leiab, et maksuotsus on õiguspärane ka tulumaksu määramist puudtavas osas. HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes kohus kõiki maksuhalduri põhjendusi ei korda.
35.Residendist füüsilise isiku saadav kasutusvalduse tasu maksustatakse tulumaksuga TuMS § 16 lg 1 alusel kui renditulu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ja T.O., R.O. sõlmisid 27.03.2015 kasutusvalduse seadmise lepingu seitsmeks aastaks. Lepingu punkti 3.2 kohaselt oli kaebaja kohustatud kasutusvalduse eest kahe aasta jooksul, sealhulgas ka vaasema perioodi eest kandma ehituskulusid vastavalt arvetele. Alates 27.03.2017 on pooled kokku leppinud üüritasus summas 4000 eurot aastas igal aastal kuni kasutusvalduse lõppemiseni. Lepingu punkti 3.2 sõnastusest ei tulene, et enne 27.03.2017 oli kaebaja õigustatud kasutama kinnistut tasuta. Kaebaja sellekohane kohtumenetluses esitatud väide ei ole õige ja seda ei toeta ka lepingu punkti 3.2 sõnastus. Ehkki sättest tulenevalt on tasu maksmine rahas kokku lepitud alates 27.03.2017, tuleneb lepingust, et ka enne nimetatud kuupäeva oli kaebaja kohustatud maksma tasu kinnistu kasutamise eest, kuid tasu kuulus tasaarveldamisele kaebaja poolt T.O. eest tasutud kinnistu sisustus-, viimistlus- ja haljastuskuludega. Seega oli kaebaja kohustatud maksma ka enne 27.03.2017 tasu kinnistu kasutamise eest. Kaebaja on menetluses väitnud, et võttis Xxxxxx eramu ja kinnistu ettevõtluses kasutusele detsembris 2014. Ka maksuhaldur lähtus nimetatud kuupäevast. Seega oli kaebaja kohustatud tasuma T.O.ile tasu alates detsembrist 2014 kasutusvalduse lepingu punktis 3.2 toodud viisil. Sellest tulenevalt on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et T.O. sai tulu, kuigi see talle rahaliselt ei laekunud ning lugenud kaebaja poolt T.O.i eest perioodil detsember 2014 kuni september 2015 kantud Xxxxxx viimistlus-, sisustus- ja haljastuskulud tasutuks kinnistu kasutamise eest, mis tasaarvestati kasutusvalduse seadmise lepingust tulenevate kohustustega. Nimetatust tulenevalt on maksuhaldur põhjendatult lugenud T.O.ile perioodil 2014 kuni september 2015 (arved esitatud kuni veebruar 2015) tehtud rendi väljamakseteks ja maksustatud tulumaksuga (TuMS § 16 lg 1). Tulumaksu määramine väljamakselt 9380,02 eurot on õiguspärane.
36.TuMS § 50 lg 1 sätestab, et residendist äriühing maksab tulumaksu dividendide või muude kasumieraldistena jaotatud kasumilt nende väljamaksmisel rahalises või mitterahalises vormis. Tulumaksuga ei maksustata fondiemissiooni korras jaotatud kasumit. Vaidlust ei ole selles, et Xxxxxx kinnistu on kontrolli esemeks olnud perioodil olnud kaebaja juhatuse liikme ja osaniku T.O.i ja tema abikaasa R.O.i omandis. Kinnistu ei ole olnud kaebaja omandis. Riigikohus on oma 26.11.2016 otsuses asjas 3-3-1-28-16 (p 11) ja 09.06.2017 otsuses asjas 3-3-1-78-16 (p 24) selgitanud, et TuMS § 50 lg-st 1 nähtub, et väljamakse äriühingu osaniku dividendiks kvalifitseerimise eelduseks on rahalises või mitterahalises vormis väljamakse tegemine sellele isikule. Riigikohtu seisukohtadest järeldub, et TuMS § 50 lg 1 järgi maksustamise eelduseks on äriühingu väljamakse võrra äriühingu vara vähenemine ja vastavalt äriühingu osaniku vara suurenemine.
11(16)
3-16-2055 Kohtu arvates on maksuhaldur piisavalt põhjendanud, miks ei ole kulutused käsitletavad äriühingu investeeringuna vaid osaniku eest tasutud kuludega (vt kontrollakti p-d 1.1.2, 2.2.1 ja maksuotsuse p 2.1.1, 2.2.7 ja 3.4 ja 3.5). Maksuhaldur on seejuures kontrollakti punktis 2.2.2 ja maksuotsuse punktis 2.2.5 toonud välja asjaolud, mille põhjal ta loeb väljamaksed summas 77 870,32 eurot dividendideks. Maksuhaldur on põhjendatult viidanud asjaolule, et tehtud kulutused suurendavad osaniku vara väärtust ning T.O. on saanud üksikelamu ja kinnistu arendamise kulude katmise kaudu rahaliselt hinnatava hüve. Maksuhaldur ei tuvastanud, et kulutuste tegemise tagajärjel oleks suurenenud äriühingu vara. Seega on täidetud kohtupraktikas aktsepteeritud TuMS § 50 lg 1 kohaldamise eeldus, milleks on väljamakse võrra äriühingu vara vähenemine ja vastavalt äriühingu osaniku vara suurenemine. Kaebaja ei ole maksumenetluses ega kohtus esitanud ühtegi argumenti, millest võiks järeldada, et kulutuste tegemisel suurenes ka äriühingu vara või et äriühingul oleks tänu osaniku omandis oleva kinnistu parendamisele võimalik teenida tulu. Kaebaja vastuväited seonduvalt väljamaksete dividendideks kvalifitseerimisega kattuvad kaebaja väidetega seonduvalt käibemaksu tasumise kohustusega. Eeltoodust tulenevalt on MTA õigesti tuvastanud, et kaebaja tegi seoses kulutuste kandmisega osanikule väljamakse mitterahalises vormis. T.O. on äriühingu osanik ja seetõttu on tal õigus dividende saada. Vaidlust pole selles, et OÜ Mobitex ei ole võtnud vastu otsust osanikele dividende maksta. Riigikohus on lahendites 3-31-56-05 (p 14) ja 3-3-1-90-07 (p 15) selgitanud, et maksukohustust ei välista see, et äriühingu juhtorgan ei ole võtnud vastu kasumijaotamise otsust või näiteks asjaolu, et puudus kasum, mida jaotada, kuna väljamakse maksuõiguslik kvalifitseerimine dividendiks ei sõltu üldjuhul sellest, kas äriühing on kinni pidanud äriseadustikus sätestatud kasumi jaotamise korrast. Maksuhaldur tuvastas maksuotsuse punktis 2.2.5, et OÜ Mobitex 2014 majandusaasta aruande kohaselt oli 31.12.2014 seisuga äriühingu eelmiste perioodide jaotamata kasumi suurus 141 018 eurot, mistõttu oli võimalik kontrollperioodi kulutused lugeda äriühingu poolt T.O.ile makstud dividendideks, mida T.O. on ainuosanikuna pidanud kasumlikumaks äriühingust välja võtta mitterahaliste hüvedena. Kuna T.O. oli kaebaja ainuosanik ja ta sai kaebajalt rahaliselt hinnatava hüve, mis on käsitletav dividendina, on tulumaksu määramine väljamakselt 77 870,32 eurot õiguspärane (TuMS § 50 lg 1) (lõplikuks dividendi suuruseks on maksuhaldur pidanud 76 041,22 eurot, kuna arvestas R.O. sissemakset summas 1829,10).
37.Kaebaja on heitnud maksuhaldurile ette, et menetluses on jäetud tähelepanuta dokumentaalsed tõendid ega ole tehtud ühtegi viidet kaebaja poolt 27.06.2016 esitatud dokumentidele ja tõenditele. Maksumenetluses anti kaebajale väga lühikesi vastamise tähtaegasid. Samuti leiab kaebaja, et maksuhaldur rikkus uurimiskohustust, kuna ei taganud kaebajale ärakuulamisõigust. Kohus leiab, et kaebaja etteheited on alusetud. Kaebaja on väljendanud, et soovis anda selgitusi suuliselt. Kohtu hinnangul on kaebajale nimetatud võimalus tagatud. Maksuhaldur on 21.05.2015 kutsunud kaebaja esindaja maksuhalduri juurde selgituste andmiseks (maksuotsuse lisa 19), kaebaja esindaja oli 02.04.2015 ja 19.08.2015 vaatluse juures ja andis suuliselt selgitusi (maksuotsuse lisad nr 13 ja 22). Lisaks suulistele selgitustele on kaebajal olnud piisavalt võimalusi esitada maksuhaldurile selgitusi kirjalikult e- posti teel ja kaebaja on seda õigust ka kasutanud (vt nt maksuotsuse lisad 26, 27, 45 jne). Samuti on kaebaja saatnud 27.06.2016 oma vastuväited 10.06.2016 kontrollaktile ning esitanud maksuhaldurile oma väidete tõendamiseks tõendid. Maksuhaldur on maksuotsuse alapunktis 3 (leheküljed 6-9) põhjalikult analüüsinud, miks kaebaja seisukohad ei ole õiged ja on oma seisukohta põhjendanud. Seega on põhjendamatu kaebaja väide, mille kohaselt ei ole maksuhaldur kaebaja väidetele vastanud ja tõendite osas seisukohta võtnud. Vastates kaebaja põhjendustele on maksuhaldur maksuotsuse punktis 6 (maksuotsuse lk 6) asunud tõendite analüüsimise tulemusel kokkuvõtvalt seisukohale, et eriarvamuses esitatud 12(16)
3-16-2055 väited ja sellele lisatud tõendid ei muuda maksuhalduri järeldusi (va 12.09.2016 maksekorraldus). Maksuhaldur on selgitanud, et ei vaidle vastu faktile, et Xxxxxx ruume kasutatakse ka töö tegemiseks. Seega on maksuhaldur kohtu hinnangul kaebajale selgitanud, miks ei tõenda kaebaja väiteid tema poolt eriarvamusele lisatud tõendid. Põhjendamiskohustus ei eelda igale argumendile detailse vastuse andmist. Kaebaja etteheited seonduvalt uurimiskohustuse rikkumisega piirduvad peamiselt asjaoluga, et kaebaja ei nõustu maksuhalduri järeldustega. See ei anna alust järelduseks, et maksuhaldur on jätnud maksuotsuses põhjendused esitamata. Kaebaja etteheited maksuhalduri tegevusele seoses tema pangakontode arestimisega ei ole praegusel hetkel enam asjakohased, kuivõrd maksuhalduril oli pangakontode arestimiseks õiguslik alus.
38.Maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lg 3 näeb ette, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult kiirelt ja efektiivselt. Kui seaduses ei ole ette nähtud kindlaid vorminõudeid ja menetluskorda, siis määrab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel sobiva menetluskorra. Seega oli maksuhaldur käesolevas menetluses õigustatud määrama omal äranägemisel kaebajale seisukohtade esitamise tähtajad. Juhul, kui kaebaja jaoks ei olnud maksuhalduri poolt määratud tähtajad piisavad, siis oli tal õigus nõuda tähtaegade pikendamist. Seega leiab kohus, et maksuhaldur ei ole rikkunud menetlusnorme seeläbi, et on andnud kaebajale põhjendamatult lühikesi vastamise tähtaegasid.
39.Kaebaja tugineb kaebuses jätkuvalt asjaolule, et maksuhaldur on rikkunud menetlusnorme, kuna kaebaja ei saanud tutvuda Uushansa OÜ ja NTN Eesti AS ning D. S. ülekuulamise protokollidega. Nimetatud etteheide on alusetu, kuna vastavad dokumendid on maksutoimikus (maksuotsuse lisad 65, 69 ja 71) ning kaebajal oli võimalik toimikuga tutvuda, esitades maksuhaldurile sellekohase taotluse. Kaebaja seda teinud ei ole.
40.Kaebaja leiab, et maksuotsuse resolutsioonist ei ole üheselt arusaadav, milliste arvete osas nõutakse äriühingult ettemaksukontole täidetud ja äriühingu muude nõuetega tasaarveldatud enammakseid summas 5421,70 eurot ja maksusumma 32 173,34 eurot tasumist. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. Maksuotsuse punktis 4 on maksuhaldur selgitanud, et kontrolli tulemusena suureneb maksukohustus kokku 37 595,04 euro võrra. Arvestus on toodud sama punkti alapunktides a kuni f. Seonduvalt enammaksega summas 5421,70 on maksuhaldur selgitanud, et varasemalt tasaarveldati kaebaja rahalised kohustused automaatselt kaebaja mai 2014 kuni veebruar 2015 KMD-s deklareeritud enammakstud käibemaksuga summas 5421,70. Korrigeerimine toimus seoses sellega, et maksuotsusest nähtuvalt olid mai 2014 kuni veebruar 2015 tagastusnõuded osaliselt põhjendamatud. Kaebaja väidab ka, et maksuhaldur ei ole arvestanud asjaoluga, et ettevõtte omanikud on tasunud 2015 aastal põhivara kasutuse eest 1829,10 eurot. Kaebaja jätab tähelepanuta, et maksuhaldur on nimetatud asjaoluga arvestanud ning maksuotsuse punktis 2.2.6 selgitanud, et vähendab vastava makse osas dividendide väljamakseid.
41.Kokkuvõttes leiab kohus, et maksuhaldur on piisavalt põhjendanud nii käibe- kui ka tulumaksu määramist ja ei ole rikkunud menetlusnorme. Kaebaja ei ole kohtumenetluses maksude määramise ebaõigsust tõendanud ega maksuotsuse järeldusi veenvalt ümber lükanud. Seega puudub alus 10.10.2016 maksuotsuse tühistamiseks.
42.Kaebaja taotleb 28.11.2016 vaideotsuse tühistamist põhjusel, et MTA jättis vaidemenetluses maksuotsuse tühistamata. Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, millest võiks järeldada, et vaidemenetluses rikuti kaebaja õigusi sõltumata vaidemenetluse esemest. Kuivõrd kohus leidis, et 10.10.2016 maksuotsus on õiguspärane, siis jääb rahuldamata ka kaebaja nõue 28.11.2016 vaideotsuse tühistamiseks.
13(16)
3-16-2055 b) Kaebaja alternatiivne taotlus seoses mõistliku menetlusaja ületamisega
43.Kuivõrd kohus leidis, et maksuotsus on õiguspärane, siis hindab kohus kaebaja poolt alternatiivsena esitatud nõuet mõistliku menetlusaja kestvuse tuvastamiseks maksuotsuse tegemisele eelnenud maksumenetluses. Kaebaja on esitanud tuvastamisnõude eesmärgiga taotleda nimetatud põhjusel tulevikus intressinõude kustutamist. HKMS § 37 lg 1 p 6 kohaselt võib kaebusega taotleda mh avalik õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. Riigikohus on lahendis 33-1-78-14 leidnud, et isikul on võimalik taotleda maksuhaldurilt ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude kustutamist.
44.Kaebuse täienduses (II kd lk 122 pöördel) on kaebaja seisukohal, et mõistlik menetlusaeg ei ole 484 päeva, nagu on MTA leidnud 11.10.2016 otsuses. Kaebaja väidab, et esitas maksuhaldurile kõik nõutavad dokumendid ja deklaratsioonid viivituseta, sh viimased deklaratsioonid esitas kaebaja 12.04.2015. Kaebaja leiab, et kuivõrd maksuhalduri seisukoht hilisemate dokumentide esitamisega ega ka tunnistajate ülekuulamisega ei muutunud, tekib küsimus, milleks oli maksuhaldurile veel vaja 365 päeva. Kohus mõistab kaebaja positsiooni selliselt, et kaebaja hinnangul on mõistliku menetlusaja kestvus 365 päeva võrra lühem, kui MTA 11.10.2016 otsuses toodud, st maksumenetlus oleks pidanud lõppema 08.06.2015, mitte 08.06.2016. Samas märkis kaebaja kohtuistungil, et kuivõrd maksuhaldur menetluses kaebaja poolt esitatud tõenditega ei arvestanud, siis ca nädala jooksul esimese nõude esitamisest oli maksuhalduril võimalik teha maksuotsus (helisalvestis 14.06.2017 11:03:41). Maksuotsuse lisa 11 kohaselt on MTA esitanud kaebajale korralduse dokumentide esitamiseks 02.04.2015, mille kaebaja on kaebuse täienduse kohaselt täitnud 12.04.2015. Seega järeldub, et kaebaja arvates oleks tulnud maksuotsus teha 20.04.2015. Kuivõrd kaebaja positsioon ei ole menetluses olnud järjepidev, siis lähtub kohus mõistliku menetlusaja kestvuse tuvastamise nõude kontrollimisel esmalt kaebaja poolt avaldatud varasemast tähtajast.
45.Puudub vaidlus selles, et kaebaja suhtes läbi viidud kontroll kestis perioodil 11.02.2015 kuni 10.10.2016, kokku 608 päeva. Maksuhaldur on 11.10.2016 otsuses (I kd lk 30 ja pöördel) leidnud, et maksumenetlus oleks pidanud lõppema 124 päeva varem, ehk 08.06.2016 ning on toonud välja perioodid, mil maksuhaldur oli tegevusetu. Otsusest järelduvalt leiab MTA, et mõistliku menetlusaja kestvus on 484 päeva. Maksuhaldur on oma seisukohta seonduvalt mõistliku menetlusaja kestvusega täiendavalt põhjendanud 28.11.2016 vaideotsuse p-s 16 (II kd lk 96 pöördel ja 97). Seaduses ei ole sätestatud sellist suunitlevat seisukohta küsimuses, kui kaua võib üldjuhul maksumenetlus kesta ning see sõltub üksikjuhtumi asjaoludest: maksukohustuslase kaasaaitamisest, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arvust, maksustamisperioodi pikkusest, tehtud tehingute iseloomust ja sellest tulenevalt nende kontrollimise keerukusest, võimalikust maksusumma suurusest ja muudest asjaoludest. Kohus leiab, et asjaolu, et maksuhaldur ei hinnanud maksumenetluses kaebaja poolt esitatud ja maksuhalduri poolt menetluses kogutud tõendeid kaebaja poolt soovitud viisil ei tähenda, et maksuhaldur oleks pidanud menetluse lõpetama juba enne nimetatud tõendite saamist. Maksuhalduril on uurimiskohustusest tulenevalt kohustus selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud ja hinnata tõendeid. Maksuhaldur ei teinud dokumentide esitamise nõudmisel kaebaja suhtes eelotsust, vaid teavitas kaebajat asjaolust, et vajab seoses kontrolli läbi viimisega täiendavaid tõendeid. Kohus loeb usutavaks, et maksuhalduril pidi tõendite analüüsimiseks kuluma täiendavat aega ning vajalik oli teostada täiendavaid menetlustoiminguid. Seda on maksuhaldur ka teinud, andes mh kaebajale 21.05.2015.a võimaluse ütluste andmiseks maksuhalduri juures, teostades täiendava vaatluse, kuulates üle tunnistajaid jms. Seega leiab kohus, et kaebaja väide, et maksumenetlus oleks pidanud lõppema 20.04.2015, ei ole õige. 14(16)
3-16-2055 Kuna kaebaja väited seoses mõistliku menetlusaja ületamise põhjendustega on ühtsed, siis leiab kohus et toodud põhjendustel ei ole õige ka kaebaja seisukoht, mille kohaselt oleks mõistlik menetlusaeg pidanud lõppema 08.06.2015. Kohus loeb usutavaks, et arvestades juhtumi asjaolusid ei olnud maksuhalduril 08.06.2015 maksuotsuse tegemiseks veel piisavalt tõendeid.
46.Asjakohatu on kaebaja väide seoses intressi suurusega. Kaebajale ei ole intressinõuet esitatud. Samuti vastab intressi määr 0,06 protsenti päevas kehtivale õigusele.
47.HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, mille tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on nendele tõenditele juurdepääs. Kaebaja on küll esitanud väite, et maksumenetlus oleks pidanud lõppema 20.04.2015 või 08.06.2015, kuid ei ole oma väidet tõendanud. Kohus leiab, et vastava väite esitamisel oleks kaebaja pidanud tooma välja asjaolud, miks ta leiab, et maksumenetluses tähtsust omavad asjaolud olid selleks ajaks piisava põhjalikkusega välja selgitatud ning maksuhalduril ei olnud enam vaja täiendavat aega maksuotsuse koostamiseks. Kohus leiab, et kuivõrd MTA oli oma 11.10.2016.a otsuses välja toonud perioodid, mil maksuhaldur menetlustoiminguid ei teostanud ning leidnud, et maksumenetlus pidi lõppema 08.06.2016, oli üldise tõendamiskoormuse kohaselt kaebaja kohustus tõendada ja põhistada, et maksumenetlus oleks pidanud lõppema varem. Kaebaja ei ole seda teinud vaid on piirdunud paljasõnalise väitega, et maksuhaldur nagunii ei arvestanud kaebaja poolt hilisemas menetluses esitatud tõenditega. Nimetatust tulenevalt on kaebaja väide tõendamata. Asjaolu, et maksuhaldur ei nõustu kaebaja järeldustega ja ei hinda kaebaja poolt esitatud tõendeid kaebaja poolt soovitud viisil ei piira maksuhalduri uurimiskohustust. Kaebaja ei saa eeldada, et maksuhaldur teeb piiratud informatsiooni tingimustes õiguslikult ebapädeva otsuse. Seega leiab kohus, et puudub alus järelduseks, et maksumenetlus oleks pidanud lõppema 20.04.2015 või 08.06.2015. Kuivõrd MTA on 11.10.2016 otsuses tuvastanud, et mõistlik menetlusaeg oli 484 päeva, siis ei ole MTA otsuses juba toodud mõistliku menetlusaja veelkordne tuvastamine kohtumenetluses kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kohus jätab kaebaja nõude mõistliku menetlusaja kestvuse tuvastamiseks rahuldamata. c) Kaebaja taotlus MTA 22.12.2016.a otsuse nr 13-1/978 tühistamiseks
48.MKS § 111 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus makseraskustes maksukohustuslase taotlusel ajatada tema maksuvõla tasumine, samuti sellise teadaoleva kohustuse tasumine, mille täitmise tähtpäev ei ole saabunud. MKS §-st 112 tulenevalt on maksuvõla tasumise ajatamise otsuse puhul tegemist maksuhalduri kaalutlusotsusega, mille tegemisel lähtub maksuhaldur maksukohustuslase varalisest seisundist, majandusnäitajatest, otstarbekusest, hindab isiku varasemat käitumist maksuseaduste täitmisel. Kaebaja ei ole menetluses väitnud, et maksuhaldur on maksuvõla tasumise ajatamise otsustamisel rikkunud MKS nõudeid, st on ajatamise otsustamisel hinnanud ajatamise otsuse tegemise aluseks olevaid asjaolusid ebaõigesti. Kaebaja ei väida, et tulenevalt tema majanduslikest näitajatest ei ole ta suuteline tasuma 500 eurot. Samuti ei väida kaebaja, et õige ei ole ajatamise otsuses sisalduv väide, et kaebaja ja maksuhaldur on leppinud kokku, et osamakse suurus kuus on 500 eurot. Kaebaja ainus väide on, et graafik on kaebaja jaoks raske. Asjaolu, et kaebaja leiab, et graafik on tema jaoks raske, ei muuda otsust veel õigusvastaseks. Kohus ei saa tühistada kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti üksnes põhjusel, et kaebaja jaoks on haldusakt koormav ja kaebaja haldusaktiga ei nõustu. Kohus saab kontrollida, kas haldusorgan on lähtunud õigetest kaalutlustest ning ei teosta kaalutlusõigust haldusorgani 15(16)
3-16-2055 asemel. Praegusel juhul ei ole kaebaja toonud välja ühtegi argumenti, mis seonduks MTA poolse rikkumisega maksuvõla ajatamise otsustamisel. Kohus leiab, et maksuhaldur ei ole 22.12.2016 otsuse tegemisel rikkunud menetluse norme ning on lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Lisaks on MTA kohtumenetluses põhjendatult selgitanud, et olukorras, kus kaebaja täidab graafikut on kaebajal õigus enne graafikujärgse viimase makse tasumise tähtaja saabumist taotleda veel kord maksuvõla ajatamist. See tähendab, et graafiku nõuetekohase täitmise korral ei pea kaebaja tasuma 26 603,45 eurot ühekordse maksena vaid võib taotleda veel kord ajatamist. Juhul, kui maksuhaldur ajatamisega ei nõustu ja kaebaja leiab, et otsus ei ole õige, on kaebajal võimalik otsus vaidlustada.
49.Alusetu on kaebaja väide, mille kohaselt ei nähtu 22.12.2016 otsusest, kas raha on kasutatud põhivõlgnevuse või intressi katteks. Otsuses on maksuhaldur selgelt märkinud, et kaebajal on seisuga 22.12.2016 põhimaksuvõlg summas 32 103,45 eurot ja intressivõlg summas 14 356,49 eurot. Otsuses on märgitud, et “Maksuhaldur koostab ajakava üksnes põhimaksuvõlale ja otsusega kinnitatud maksegraafik ei sisalda otsuse koostamise aja seisuga arvestuslikku intressi. Arvestusliku intressi kohta koostatakse intressinõue pärast ajakava lõppemist ja ajakava kehtetuks tunnistamist (MKS § 118 lg 4).“. Ka otsuses sisalduv maksegraafik on koostatud summale 32 103,45 eurot, mis on põhinõude summa. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et MTA 22.12.2016 otsus on õiguspärane ja kohus jätab kaebaja nõude otsuse tühistamiseks rahuldamata.
50.Eeltoodut kokku võttes jätab kohus kaebuse kogu ulatuses rahuldamata. d) menetluslikud otsused
51.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kuna MTA ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.