Keskkonnaõigus › Vesi

3-15-2596 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(19)

3-15-2596 Valgejõgi, millel asub Nõmmeveski pais, on kogu ulatuses kantud LKS § 51 lg 2 alusel koostatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse (keskkonnaministri 15. juuni 2004. a määrus nr 73). Vee erikasutusloa taotluse uuel lahendamisel tuleb lähtuda praegusel juhul eelkõige VeeS § 9 lg 10 p-st 1, mille järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Sätte kohaldamisel tuleb kaaluda keskkonnale tekkiva võimaliku kahju olulisust võrreldes muude asjaoludega, sh taotleja õiguste ja huvidega. Kaebaja soovib alustada Nõmmeveski paisul hüdroenergia tootmist, s.o ettevõtlust. Seega tuleb vee erikasutusloa andmise otsustamisel kaaluda, kas praegusel juhul on avalik huvi keskkonna kaitseks kaalukam kaebaja huvist alustada ettevõtlusega või kas on võimalik leida lahendus, mis neid huvisid tasakaalustaks.

3(19)

3-15-2596 Liikide kaitse tagatakse nende elupaikade kaitsega. Kõigi eelmärgitud liikide elupaigaks on kivise-kruusase põhjaga jõelõigud. Lisaks eelistavad mitmed liigid kärestikulisi kiire vooluga jõelõike. Kavandatav vee erikasutus (veekogu paisutamine) muudaks kärestikulise jõelõigu aeglase voolu ja mudase põhjaga piirkonnaks, ohustades seeläbi kaitsealuseid liike ja nende elupaiku. Osa potentsiaalseid elupaiku ei vasta loodusdirektiivi elupaiga kriteeriumidele rikutud loodusliku veerežiimi (paisutamine) tõttu. Vastavalt Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidele tuleb sellesse elupaigatüüpi kuuluvaid veekogusid, sh Valgejõge, hoida looduslikus või looduslähedases seisundis või taastada nende looduslikkus, et tagada tingimused liigirikka ja väärtusliku jõeelupaiga ja -elustiku säilimiseks või taastamiseks. Kui looduslik veerežiim on rikutud (nt paisutamisega), on lubatud loodusliku veerežiimi taastamine (paisutuse likvideerimine, st kaitseala valitseja nõusolekul vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone muutmine). Arvestades muutnud keskkonda, ohustab kaebaja kavandatav tegevus (veekogu paisutamine ja hüdroenergia kasutamine) kaitstava loodusobjekti – Lahemaa rahvuspargi – kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitstava looduobjekti seisundit ning keskkonnaeesmärkide saavutamist. Valgejõe Vanaküla lävendi (valgala 404 km2) pikaajaline keskmine vooluhulk on 3,5 m3/s, mis ei võimalda majanduslikult olulisel määral elektrit toota. Seda kinnitavad olemasolevad andmed (2007. a uuringu p-s 5.2 „Kavandatav tegevus Nõmmeveski paisul“ esitatud variandi 2 „Uue paisu ja möödaviikpääsu rajamine“ all kirjeldatud tegevuste maksumus) ning analoogia alusel Vetla hüdroelektrijaama Vetla paisu lävendi hüdroloogia andmed ja Vetla hüdroelektrijaama töö tasuvuseks koostatud ökoloogilis-majanduslik analüüs „Vetla hüdroelektrijaama- ja paisjärvega seotud stsenaariumide majanduslik ja sotsiaalne eksperthinnang“. Keskkonnaamet on arvesse võtnud järgnevates eksperthinnangutes kajastatud andmeid ning tulemusi: a) Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti 2003/EE/16/P/PA/012 „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames valminud Valgejõe KMH aruanne, 2007; b) Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti 2003/EE/16/P/PA/012 „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames valminud Valgejõe KMH aruande eelprojekt, 2007; c) Paisude mõju kalastikule, mõju hindamise ja kompenseerimise metoodika. R. Järvekülg, 2007; d) Keskkonnaameti vee-elustiku peaspetsialist Jaanus Tuusti eksperthinnang „Nõmmeveski paisu taastamise mõju Valgejõe kalastikule“, 2012; e) Keskkonnaameti tellimusel lepingu nr 14-7.2 raames valminud FIE Pille Tomsoni töö „Elektrijaama katastriüksusel (42301:005:0158) esinevate kaitseväärtuste ja nende kaitsevajaduse ekspertiisi aruanne“, 2011; f) Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava, 2010; g) Veekogumite koondseisundid, 2014; h) Riiklikud jõgede hüdrobioloogilise seire aruanded; i) Keskkonnaameti vee-elustiku peaspetsialist Jaanus Tuusti eksperthinnang Valgejõel asuva endise Nõmmeveski paisu mõjupiirkonna seisundist ja elupaiga väärtusest“, 2015; j) Keskkonnaameti tellimusel valminud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi ihtüoloogide Martin Kesleri ja Imre Taali kalastiku uuring „Valgejõel asuva endise Nõmmeveski paisjärve piirkonna kalastiku seisundi ja elupaigalise väärtuse hindamine“, 2015.

4(19)

3-15-2596

3-15-2596 Kaebaja taotluses märgitud tegevuse (hüdroelektrijaama taastamine koos kalapääsu rajamisega) keskkonnamõju hindamist ei ole läbi viidud. Väitest, et negatiivne keskkonnamõju on ilmselge, üksinda ei piisaks KMH algatamata jätmiseks, sest KMH läbiviimise üks eesmärke on välja selgitada ka tegevuse võimalikud alternatiivid ning meetmed negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks. Selliselt kombineerituna võib KMH tulemusena selguda, et algselt arvatud negatiivset keskkonnamõju on võimalik vähendada tasemeni, mis enam ei saaks õigustada tegevuse keelamist. Keskkonnamõju hindamist ei saa asendada erinevate üksikute arvamustega, millele Keskkonnaamet on korralduses viidanud. Nimetatud arvamused ei ole koostatud sõltumatute ekspertide poolt ning keskkonnamõju hindamise menetluse reegleid ei ole järgitud. Korralduses ei ole arvestatud sellega, kuidas mõjutab asjaolusid Nõmmeveski paisust allavoolu jääv Kotka pais. Kui vooluveekogu seisundiklassi hindamise aluseks on kalade rände tagamine ning vee erikasutusloa andmisest keeldutakse põhjendusega, et paisutus halvendab või takistab kalade rännet, siis tuleks arvestada, et Kotka paisu tõttu on ränne takistatud sõltumata sellest, kas Nõmmeveski paisutus eksisteerib või mitte. Korralduse andmisel on lähtutud alusetust ja tõendamata väitest, et Valgejõe Vanaküla lävendi pikaajaline keskmine vooluhulk ei võimalda majanduslikult olulisel määral elektrit toota. Põhjendamatu on seisukoht, justkui oleks AS Veejaam ise pidanud esitama tõendid vastupidise kohta. Korraldusest ei selgu, millele tuginedes asutakse seisukohale, et paisutus vähendaks lõhilaste rände edukust paisust ülesvoolu jäävatele kudealadele, endine paisutusala on kujunenud väärtuslikuks noorkalade turgutusalaks, kavandatav tegevus ohustab pinnavee head seisundit ja pinnavee head ökoloogilist potentsiaali ning hea keemilise seisundi saavutamist jms. Kaebaja õigust ärakuulamisele rikuti, sest kaebajale ei tehtud kättesaadavaks korralduse aluseks olevaid materjale.

Keskkonnaamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

3-15-2596 veekogu paisutusala. Normis ei ole määratud tähtaega, mille jooksul seda peab tegema. Nõustuda saab sellega, et veeluba paisutuseks pärast selle kehtivuse lõppu puudus ning seadusest tulenes kohustus paisutus likvideerida, kuna aga kaebaja taotles uut veeluba loa lõppemisest paar kuud hiljem, olnuks ebamõistlik enne taotluse lahendamist nõuda veetaseme alandamist. Seetõttu ei tule kaebaja tegevust paisutamisel pärast loa kehtivust pidada ebaseaduslikuks. LKS § 51 lg 1 sätestab, et lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul on keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Riigikohus leidis, et kuna tegemist ei olnud väljakujunenud veetaseme tõstmise taotlusega, vaid avarii tagajärgede likvideerimisega, siis sellise erilise olukorra lahendamiseks antud säte ette nähtud ei ole. LKS § 31 lg 2 p 2 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud veetaseme ja kaldajoone muutmine. LKS § 31 lg 2 p 2 ei reguleeri eriolukorda ehk avarii tagajärje likvideerimist, vaid kavandatavat veetaseme muutmist. Väljakujunenud veetasemeks tuleb avariijuhtumi puhul pidada enne avariid olnud veetaset. Seega ei oma tähtsust, kas LKS § 31 lg 2 p 2 võimaldab pärast Riigikohtu kõnealust otsust kehtestatud kaitse-eeskirjaga (§ 19 lg 2 p 2) erandite ettenägemist. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja (jõustus 08.03.2015) § 19 lg 2 p 2 sätestab, et vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone muutmine olemasolevate paisude rekonstrueerimisel, kalda kindlustusrajatiste ehitamisel, loodusliku veerežiimi taastamisel ja kalade läbipääsu tagamisel on piiranguvööndis lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 LKS § 31 lg 2 p 2 kaudu ei kohaldu. Isegi kui veetaset soovitakse tõsta avariijärgse olukorra likvideerimiseks olukorras, kus avariist on möödunud aastaid ning jõekeskkond on muutunud selle ajaga looduslähedaseks, kahjustab või isegi välistab selline tegevus kaitse-eeskirja eesmärkide saavutamise. Taotletav tegevus ei ole kooskõlas kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p-dega 1 ja 2, § 18 lg-ga 2 ning ka veeseaduses sätestatud keskkonnaeesmärgiga (VeeS § 35 lg 3). Seetõttu oli alus loa andmisest keelduda. LKS § 31 lg 2 p-i 2 ja selle kaudu kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p-i 2 ekslik kohaldamine ei muuda seda, et keeldumise alus tulenes VeeS § 9 lg 10 p-st 3. Kohaldatavate normidega seotud põhjendused olid õiged. VeeS § 9 lg 10 p 1 sätestab, et vee erikasutusloa andmisest keeldutakse, kui veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda. Haldusakti põhjenduste kohaselt ohustab taotletud tegevus keskkonda. Vee erikasutus ohustab otseselt keskkonda, kui see ei võimalda saavutada kaitse-eeskirjaga ettenähtud kaitse-eesmärke. Keskkonnaeesmärkide (VeeS § 35 lg 3) saavutamise välistamine võib olla otsene keskkonnaoht. VeeS § 35 lg 3 sätestab, et pinna- ja põhjavee hea seisund, kaasa arvatud tehisveekogumite ning tugevasti muudetud veekogumite hea keemiline seisund ja hea ökoloogiline potentsiaal tuli saavutada 2015. aasta 22. detsembriks. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-s 10 sätestatud vältimispõhimõtte kohaselt tuleb keskkonnaohtu vältida. Keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. Kui pais ja paisjärv taastatakse ning hakatakse tootma hüdroenergiat, realiseeruvad ohutegurid reaalseks ohuks kaitse-eesmärgiks olevale elupaigatüübile (Valgejõgi) ja selle elustikule. Seda kinnitab 2007. a keskkonnamõju aruanne, mille koostamise ajal pais eksisteeris ja millest 7(19)

3-15-2596 nähtuvalt kaasnevad paisutamisega kärestike kadu, settereostus, rändetõke, hüdroloogilise režiimi muutus ja temperatuuri tõus. Valgejõgi on tervikuna lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaik (keskkonnaministri 15. juuni 2004. a määrus nr 73, § 2 p 109) ning lõheliste elupaigana kaitstavate veekogude nimekirjas (keskkonnaministri 09.10.2002 määrus nr 58, § 2 lg 2 p 24). Valgejõgi on sisuliselt kaitstav loodusala, mille kaitseväärtuseks on jõgi kui elupaik (EL loodusdirektiiv tüüp 3260) ning seal elunevad kalad kuuluvad loodusdirektiivi lisa I-IV liikide hulka. Kaevatava otsuse tegemise ajaks oli jõgi ilma Nõmmeveski paisutuseta ca 5 aastat. Selle ajaga on Valgejõe seisund taastunud looduslähedaseks (taastunud on ökosüsteemi loomulikuks toimimiseks vajalikud kärestikud). 2014. a (s.o pärast avariid) teostatud riikliku seire andmetel, on jõe ökoloogiline seisund (suurselgrootud, põhjaloomastik, taimestik jm näitajate järgi) muutunud väga heaks. Kalastiku seisund Nõmmeveski seirelõigus on aga halb, seda peamiselt Nõmmeveskist allavoolu asuva Kotka paisu tõttu. Kehtiva veemajanduskava kohaselt on Valgejõe koondseisund hea üksnes Kotka paisust suudmeni ning ülejäänud osas halb või kesine. Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise KMH aruande kohaselt on kalastiku hea seisundi saavutamiseks on oluline jõe hea hüdromorfoloogiline kvaliteet, sh tõkestamatus. Kalastiku seisundi paranemise oluliseks eelduseks on stabiilse hüdroloogilise režiimi tagamine Tapa paisust allvoolu ning kalade rändetee avamine Kotka ja Nõmmeveski paisude juures. Euroopa Kohtu praktikas käsitlevad pinnaveekogu seisundi halvendamist (direktiiv 2000/60/EÜ) nt lahendid kohtuasjades C-461/13 ja C-346/14. Künnis, millisest alates on tegemist veekogu seisundi halvendamisega on madal. Kui vähemalt üks kvaliteedielement direktiivi V lisa tähenduses langeb klassi võrra allapoole, isegi kui langus ei too kokkuvõttes kaasa kogu pinnaveekogu madalamat klassifitseerimist, on tegemist pinnaveekogu seisundi halvendamisega. Raamdirektiivi eesmärkide täitmisel on veekogu seisundi halvendamise ärahoidmise kohustus siduv ja kehtib kõikidele sellise pinnaveekogu tüüpidele ja seisunditele, mille kohta on vastu võetud majandamiskava. Direktiivis ettenähtud erandid (art 4 lg 7) on võimalikud vaid kõigi võimalike leevendusmeetmete kasutamisel, kui projekti elluviimiseks on ülekaalukas üldine huvi ja/või projekti rakendamisest saadav hüve kaalub üles direktiivi eesmärkide saavutamisest tuleneva hüve ning projektist saadava hüve saavutamiseks muud keskkonnale oluliselt paremad vahendid puuduvad. Ekslik on kaebaja väide, et vastustaja ei ole asjaolusid õigesti tuvastanud. Käsitletud on uuringuid ja eksperthinnanguid paisutuse eelse ja järgse aja kohta (vee-elustiku, kalastik, elupaiga muutus). Läbi on viidud katsepüügid. 2007. a uuringute ajal oli paisutus säilinud ja paisutuse mõjuala tehti kindlaks õigesti. Paisutusala ulatus 1,7 km on saadud olemasoleva paisutuskõrguse kohta, mis 2007. a eksisteeris. Paisutuse olulise mõju ulatus 400 m langeb kokku 2007. ja 2012. a uuringutes. See, et lõhele ja meriforellile kudemiseks sobivad jõelõigud algavad põhiliselt 660 m paisust ülesvoolu, ei tähenda, et kogu kalastiku seisukohalt oleks ala (konkreetne jõelõik) väheväärtuslik. See jõelõik võib olla sobilik suguküpsete jõeforellide ja harjuste elupaigana, samuti jõesilmu noorjärkude kasvualana. 2015. a uuringu kohaselt ei ole tegemist kalastiku jaoks väheväärtusliku alaga. Paisutuse taastamine muudaks kudealad 8970 m2 taas kasutuskõlbmatuks. Seirepüükide tulemused näitavad, et taastunud alal esinesid praktiliselt kõik Valgejõe keskjooksul elutsevad kalaliigid. 2015. a uuringust järeldus, et Nõmmeveski endisel paisutusalal on taastunud jõeline kalastik. Valgejões olulist kaitseväärtust omavad kala- ja sõõrsuuliigid (lõhe, harjus ja jõesilm) vajavad sigimiseks kruusase põhjaga ning kiirevoolulisi 8(19)

3-15-2596 jõelõike (kärestikke) ning need liigid järvedes sigida ei saa. 2007. a uuringus loeti ala neile liikidele sobimatuks. Tähtsust ei oma Kotka paisust tulenevad mõjutused kalastikule. Ka seal on vajalik kaladele läbipääsu tagamine. Vastustaja on seda vaidlustatud korralduses õigesti selgitanud. Ekslik on kaebaja seisukoht, et Nõmmeveski astang (looduslik juga) pole lõhele ja meriforellile ületatav, mistõttu paisutuse olemasolu ei oma tähtsust. Vastustaja selgitas, et Nõmmeveski juga on tavapäraste sügiseste vooluhulkade 5-6 m3/s puhul lõhele ja meriforellile ning üksikutele jõeforellidele ületatav. Sama nähtub uuringutest. Reeglina toimub ränne pigem keskmisest suuremate vooluhulkade ajal. Paisutuse lõppemise järel on ulatuslikud sigimisalad taastunud. Etteheited J. Tuusti erapooletusele on põhjendamatud. Pole alust arvata, et kogenud ihtüoloogina oleks ta Keskkonnaametis töötades esitanud kallutatud arvamusi. Pinnaveekogumi seisundi hindamise aluseks on keskkonnaministri 28.07.2009 määrus 44 „Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisundiklass tuleb määrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise kord“. Nimetatud määruse § 11 lg 3 alusel on hea seisundi eelduseks ka veekogumi tõkestamatus. Lääne-Eesti veemajanduskava 2010-2015 kohaselt on Nõmmeveski pais Valgejõe kesise seisundi üks põhjustajaid ning Valgejõel tuleb vältida veekogu tõkestamist, vooluhulga reguleerimist ja voolurežiimi muutmist. Avalikke ja kaebaja huve on õigesti kaalutud ja kaalumisvigu ei ole tehtud. Kaebaja ei ole varem Elektrijaama kinnistul elektrit tootnud, seega ei ole tegemist toimiva tegevuse lõpetamisega. Kaebaja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et seal hüdroenergia kasutamine võiks olla majanduslikult otstarbekas ning selleks esineks ülekaalukas huvi (KeÜS § 10). Kuigi nn puhta energia tootmine on samuti üks EL energiapoliitika eesmärke, ei tähenda ainuüksi taastuvate energiaallikate kasutamise kavandamine, et tegemist oleks ülekaaluka üldise huviga (veepoliitika raamdirektiivi kohane pinnaveeseisundi halvendamise erand). Kaebaja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et ta suudaks toota arvestataval hulgal puhast energiat, mida võiks käsitleda kaaluka avaliku huvina. On kummastav, et kaebaja pole koostanud tootlikkuse analüüsi. Näiteks veeseaduse § 17 täiendamise seaduse eelnõu (226 SE) kohaselt on haldusmenetluses vee erikasutusloa taotlemisel hüdroenergia kasutamiseks taotlejal kohustus esitada ökoloogilis-majanduslik analüüs. Vastustaja on andnud kaebajale tähtaja majandusliku tasuvuse arvestuse esitamiseks. Kaebaja seda ei esitanud. Keskkonnaamet on vaidlustatud korralduses selgitanud, et Valgejõe Vanaküla lävendi (valgala 404 km2) pikaajaline keskmine vooluhulk on 3,5 m3/s, mis ei võimalda majanduslikult olulisel määral elektrit toota. Vastustaja hindas ise projekti tasuvust Vetla hüdroelektrijaama tasuvuse põhjal ja selgitas ka kalapääsu rajamise eeldatavat maksumust. Hinnang on adekvaatne. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle ümberlükkamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9(19)

3-15-2596 Halduskohus tõlgendas õigesti LKS § 51 lg-t 1 ja LKS § 31 lg 2 punkti 2, kuid on jätnud hindamata selle, et ka Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 ei kohaldu, kuna ee säte ei reguleeri avarii tagajärgede likvideerimist. Kõigil neil sätetel on sama eesmärk ning neid tuleb tõlgendada nii, nagu selgitatud Riigikohtu lahendi asjas nr 3-3-1-74-14 p-s 17. Ekslik on seetõttu halduskohtu järeldus, et vee erikasutusloa andmine oleks õigusvastane. VeeS § 35 ei reguleeri iseseisvalt vee erikasutusloa andmisest keeldumise aluseid. Seega oli korralduse õiguslikuks aluseks veekogu paisutamise ja hüdroenergia kasutamise osas vee erikasutusloast keeldumisel VeeS § 9 lg 10 p 1. Halduskohus hakkas haldusakti põhjendama haldusorgani asemel, leides, et VeeS § 9 lg 10 p 3 alusel tuleb jätta vee erikasutusluba andmata juhul, kui taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Vastustaja ei ole korralduses sellele sättele tuginenud. Keskkonnaamet on VeeS § 9 lg 10 p-le 3 tuginenud vaid vee erikasutusloa andmisest keeldumisel kalapääsu rajamiseks. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et VeeS § 9 lg 10 p-s 1 nimetatud keeldumise alust – otsene oht keskkonnale – on võimalik tuvastada kaudselt õiguslike konstruktsioonide kaudu. Otsene oht keskkonnale ei ole samastatav sellega, kui ei saavutata kaitse-eesmärke (Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri) või keskkonnaeesmärke (VeeS § 35 lg 3). Korralduse ja vastustaja kogutud materjali põhjal ei ole võimalik tuvastada, milline on konkreetne otsene oht keskkonnale, mis kaasneb paisu rekonstrueerimise ja hüdroenergia tootmisega Valgejõel Nõmmeveski piirkonnas. Keskkonnaameti seisukohtadest võib järeldada, et ohuks keskkonnale peetakse eelkõige seda, et paisu taastamine hakkab takistama kalade rännet ning halvendab nende elukeskkonda paisutuse alla jääval alal. Tõendid seda ei kinnita. 2007. a aruanne „Tehniline abi vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamiseks. Kalade rändetee avamise eelprojekt Nõmmeveski paisu juures Valgejõe ökoloogilise seisundi parandamiseks“ kinnitab, et siirde- ja poolsiirdekaladele (jõesilm, lõhe, meriforell, angerjas, vimb, teib, siirdesiig) on Valgejõgi avatud kuni Kotka paisuni. Nii lõhele kui meriforellile on Nõmmeveski juga ületatav, kuid ülalpool Nõmmeveskit Valgejõel olevad kärestikud pole lõhele sigimisaladena enam niivõrd sobilikud kui Nõmmeveski ja jõe alamjooksu kärestikud. Siirdesiiale ja vimmale on Nõmmeveski juga ületamatuks rändetõkkeks ning nende koelmualad on ka looduslikult jäänud allapoole Nõmmeveski juga. Jõeforelli sigimistingimused on Valgejões piisavalt head ka looduslikult. Mõningane negatiivne mõju vee kvaliteedile võib tuleneda jõel olevatest paisjärvedest. Nõmmeveski juga, ainus looduslik tõke, pole enamikule kaladele ületatav. Vaid lõhe ja meriforell ning üksikud jõeforellid tulevad toime selle tõkke ületamisega. Eelduseks on aga sel juhul piisavalt suur jõe vooluhulk. 2007. a keskkonnamõju aruanne kinnitab, et hüdroelektrijaam on võimalik taastada ja samas kalade rändetee avada, kui rajatakse uus pais ja möödaviikpääs või rajatakse paisutagune tõusukaskaad. Aruande kohaselt ei piiranud vee kvaliteet Valgejõe kesk- ja alamjooksul ühegi kalaliigi esinemist või arvukust. Nõmmeveski paisjärve kaldad on suhteliselt kõrged ja metsased. See vähendab oluliselt paisjärvega seotud võimalikku orgaanilist reostust. Eesti Mereinstituudi 2015. a uuring kinnitab, et praegu lõhe Nõmmeveski piirkonnas Kotka paisu tõttu looduslikult ei sigi. Nõmmeveski sillast esimesed 660 m on Valgejõgi valdavalt aeglase vooluga, lausliivase põhjaga ning keskmiselt 0,5–1 m sügav, mistõttu jõelõiku lõhilaste, võldase ja ojasilmu taastootmisalana sobilikuks ei hinnatud. Uuringud kinnitavad, et paisutuse mõjuala oli kokku umbes 1 km ja oluline mõjuala 400 m paisutusest ülesvoolu. 10(19)

3-15-2596 J. Tuusti 2015. ja 2012. a eksperthinnangud on Keskkonnaameti selgituste kohaselt teiste uuringute tõlgendused. Halduskohtu järeldus, et endise paisutusala mõju oli ca 1,7 km, on vastuolus 2007. a uuringute andmetega. Uuringutest nähtuvalt algavad kudemiseks sobivad alad 700 m Nõmmeveski paisust, kuhu paisu mõju ei ulatu. Halduskohtu järeldus, et suur osa kudealasid muutuks kasutuskõlbmatuks, on vale. Nõmmeveski pais iseenesest ei saa ohustada kalu, sest need kalad nagunii ei pääse Nõmmeveski piirkonda. Nõmmeveski paisule saab rajada kalatrepi. Enamikele kaladele (välja arvatud lõhe ja meriforell) on ületamatu ka Nõmmeveski paisust allapoole jääv looduslik astang. Paisutuse olulise mõju piirkonda jääks selline jõelõik, mis nii või teisiti on kalade seisukohalt väheväärtuslik. Kalad selles lõigus ka praegu ei sigi ja peavad selle lõigu läbima, et jõuda sobivate sigimispiirkondadeni. Isegi kui paisutuse mõju oleks 1 km, jääks jõele alles kaladele sobivad kudemispaigad ka pärast seda lõiku. Hindamata on jäetud, kas nendest kudemispiirkondadest piisaks, et kalasid mitte ohustada. Keskkonnaamet on negatiivseid mõjusid, mis kaasnevad paisutamisega, kirjeldanud oma seisukohtades kohtumenetluses üksnes teoreetiliselt, seostamata neid Valgejõe ja Nõmmeveski paisuga. Välja ei ole selgitatud, kui palju kärestikke jääb paisjärve alla ning kas paisjärve alla jäävate elupaikade asemel võiks olla kasutatavad muud elupaigad, mida paisjärv ei mõjuta. Samuti pole selgitatud, kuidas oleks Kotka paisu kalatrepist üles saavatel kaladel raskendatud Nõmmeveski paisu kalatrepist ülessaamine. Isegi keskkonnaohu tuvastamise korral tuleb välja selgitada, kui suur on tõenäosus, et oht realiseerub (risk). Selle selgitamata jätmine on oluline kaalutlusviga. Halduskohus leidis ekslikult, et kaebaja huve on nõuetekohaselt kaalutud. Riigikohus leidis kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-74-14, et AS Veejaam taotluse õiguspäraseks menetlemiseks tuleb kaaluda, kas praegusel juhul on avalik huvi keskkonna kaitseks kaalukam kaebaja huvist alustada ettevõtlusega või kas on võimalik leida lahendus, mis neid huve tasakaalustaks. Vaatamata Riigikohtu juhistele ei ole seda sisuliselt tehtud ega välja toodud ühtegi alternatiivset võimalust, vaid pelgalt sedastatud, et avalik huvi on kaebaja huvist kaalukam. Kaebaja huve ei ole isegi välja selgitatud. Kui vee erikasutust mitte lubada, siis ei ole AS-l Veejaam võimalik oma planeeritud majandustegevust läbi viia. Võimalikud lahendused on kalatrepi rajamine, paisutuse taseme alandamine võrreldes varasemaga ja selliste tehniliste lahenduste kasutamine, mis kõrvaldavad paisutusega seotud ohud, nt settereostuse. Igasugune inimtegevus mõjutab keskkonda ning tegevuse lubamise üle otsustamisel tuleb leida mõistlik tasakaal. Piisav ei ole tõdemus, et taotletav tegevus mõjutab jõge elupaigatüübina negatiivselt. Halduskohtu etteheide, et AS Veejaam ei ole tõendanud, et hüdroenergia kasutamine võiks olla majanduslikult otstarbekas ning toota suudetaks arvestataval hulgal energiat, on põhjendamatu. Sellekohane tõendamiskoormus ei olnud kaebajal, vaid vastustajal, kes sellele asjaolule korralduses tugines. HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Halduskohtu arvamus, et tootlikkuse analüüsi koostamata jätmine on kummastav, on põhjendamatu. Sellist nõuet õigusaktidest ei tulene ning vastustaja kaebajale selliste tõendite esitamiseks tähtaega ei andnud. Halduskohtu seisukoht, et Keskkonnaamet võis AS Veejaam planeeritud tegevuse majanduslikku tasuvust hinnata AS Veejaam tegevusega mitteseotud andmete alusel, on ebaõige. Tasuvushinnang, millele Keskkonnaamet tugineb, on tehtud hoopis teise elektrijaama 11(19)

3-15-2596 kohta ning need asjaolud ei ole Nõmmeveskile planeeritud hüdroelektrijaamale ülekantavad. Nõmmeveski kohta ei ole tasuvushinnangut koostatud. Põhjendamatu on Keskkonnaameti väide, et kalapääsu rajamine läheks maksma ca 700 000 eurot. Joaveski kalapääsu rajamine maksis ca 200 000 eurot ning kaebaja hinnangul oleks Nõmmeveskile rajatav kalapääs analoogses hinnaklassis. Halduskohtu seisukoht, et KMH võis taotluse ilmselge perspektiivituse tõttu jätta läbi viimata, on ebaõige. Keskkonnamõju hindamine oli KeHJS §-st 3 ja § 6 lg 1 punktist 21 tulenevalt kohustuslik. Keskkonnaamet on jätnud KMH läbi viimata põhjendusega, et loa taotleja tegevus on ilmselgelt perspektiivitu, sest Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja kohaselt on Valgejõe veetaseme tõstmine keelatud. See seisukoht on ekslik. Kuna KeHJS näeb KMH algatamata jätmiseks ette eriregulatsiooni (KeHJS § 11 lg 6), siis ei saanud Keskkonnaamet tugineda HMS § 5 lõikele 2. Seega ei saa KMH-d jätta läbi viimata tulenevalt taotluse ilmselge perspektiivituse väitest. Kui tegemist on olulise keskkonnamõjuga tegevusega, ei ole KeHJS § 11 lg 6 kohaldatav ning KMH tuleb alati algatada. Isegi kui see säte oleks kohaldatav, ei ole Keskkonnaamet läbi viinud KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumitele vastavat eelhinnangut, samuti puuduvad varasemad asjakohased KMH-d, millele tuginedes võiks Keskkonnaamet KMH jätta algatamata. 2007. aastal koostatud dokument, kuigi nime poolest keskkonnamõju hindamine, ei ole koostatud kooskõlas keskkonnamõju hindamise menetluse reeglitega ning seega ei saa nimetatud dokumendile KeHJS § 11 lg 6 alusel tugineda. KeHJS § 3 kohaselt ei saa keskkonnamõju hindamise läbiviimise aluseks olla eesmärk paisudele parima võimaliku lahenduse väljaselgitamine saavutamaks veekogude head seisundit. Samuti ei saa Keskkonnaministeerium olla keskkonnamõju hindamist korraldavaks isikuks KeHJS § 8 lõike 1 tähenduses. Arvestades korralduse põhjendusi, mis tuginevad eelkõige võrreldes varasemaga muutunud olukorrale, ei saaks 2007. aastal läbi viidud hindamine nii või teisiti olla asjakohane. Väitest, et negatiivne keskkonnamõju on ilmselge, ei piisaks KMH algatamata jätmiseks, sest KMH läbiviimise üks eesmärke on välja selgitada ka tegevuse võimalikud alternatiivid ning meetmed negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks. Selliselt kombineerituna võib KMH tulemusena selguda, et algselt arvatud negatiivset keskkonnamõju on võimalik vähendada tasemeni, mis enam ei saaks õigustada tegevuse keelamist. Vee erikasutusloa taotlus ei olnud ilmselgelt perspektiivitu, nagu nähtub ka vaidlustatud korraldusest, kus on mitmeid küsimusi sisuliselt hinnatud.

3-15-2596 hüdroenergia kasutamine ohustavad keskkonda, nagu nähtub korralduse ptk-s 2 käsitletud eksperthinnangutest ja materjalidest. Paisu avarii järgselt on Valgejõe säng ja veerežiim viie aasta jooksul taastunud looduslähedaseks ning jõe ökoloogiline seisund on väga hea. Paisutamine ja hüdroenergia kasutamine tooks kaasa Valgejõe seisundi halvenemise, kahjustades otseselt Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitstava loodusobjekti seisundit. Paisude ehitamise (sh taastamise) ja paisutamisega tekkivate paisjärvede aluste elupaikade kadu ei ole võimalik leevendada ega vältida. Paisude alla jäävad kärestikud ja elupaigad kaovad. Efektiivsete kalapääsudega on võimalik mõningal määral leevendada küll tõkestatust, ent võimalik ei ole vältida negatiivseid muutusi jõe hüdromorfoloogilistes näitajates ja settereostuse teket. Praegune olukord Nõmmeveski paisul on juba soodne Natura 2000 võrgustiku kaitse-eesmärkide ja VeeS-s sätestatud keskkonnaeesmärkide seisukohast, kuid paisutamine isegi koos kalapääsuga toob kaasa rände tõkestamise ja elupaikade kadumise. Hüdroelektrijaama rajamisel Nõmmeveskile ei saa rääkida lihtsalt ohust looduskaitselistele väärtustele või riskist, vaid tegemist on looduskaitseliste väärtuste konkreetse olulise negatiivse mõjutamisega või kahjustamisega veerežiimi muutmise (vee kõrvalejuhtimine derivatsioonikanali kaudu), elupaiga fragmenteerimise (looduslik Valgejõe lõik Nõmmeveskil eraldatakse kaheks erineva voolurežiimiga ja paisuga tõkestatud alaks) ja muutmise näol (elupaik muutub jõelisest järveliseks, sest voolukiirus muutub, sügavus suureneb, valgusrežiim muutub, muutuvad elustiku kooslused, veekogu põhja hakkab veevoolu aeglustumise tõttu ladestuma sete, kattes endised kärestikulised kivised kruusased veekogu sängi osad jne) ning kudepaikadele juurdepääsu tõkestamise näol. Kõige suurem kahju saab aga olema looduskaitseliselt ja elupaigaliselt väärtusliku kärestikulise jõe osa kadumise näol ja selle asendumisel vaikse vooluga järvelise, lõheliste elupaigana kaitse alla võetud vooluveekogule mitteomase elupaigaga. Asjakohatud on kaebaja väited seoses Kotka paisust tingitud ohtudega kaladele. Jõge tuleb vaadata tervikuna ning oluline ei ole ainult merest ligipääsu tagamine jõele, vaid ka jões endas peavad üksnes jões elavate liikide (jõeforell ja harjus) jaoks olema tagatud sobilikud elu- ja rändetingimused. Valgejões kaitstavate liikide jaoks on olulised just kärestikulised alad, kuid paisutamisega kaasneb paisjärve alla jäävate kärestike kui elustikule oluliste elupaikade kadu. Valgejõgi kuulub LKS § 51 lg 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ § 2 alusel kogu ulatuses lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. Seega peetakse Valgejõge kogu ulatuses väärtuslikuks ja oluliseks elustikule. Lõhele, jõeforellile ja meriforellile on ka Nõmmeveski looduslik astang suurveega ületatav. Kunstlike koelmualade loomisega ei ole võimalik reaalselt olemasolevaid jõelõike asendada, sest need saavad paikneda vaid juba olemasolevatel jõelõikudel, kus juba paiknevad kärestikulised alad. Uusi elupaiku seetõttu juurde ei tekiks. Paisutuse mõjuala ulatuseks suurvee ajal tuleb lugeda 1,7 km, mille lõpp on fikseeritud 2007. a eelprojektis esitatud koordinaatidega – põhjalaius 59° 29' 56'' ja idapikkus 25° 47' 16''. Ühekilomeetrine paisutuse mõjuala eksisteerib normaalveetaseme juures. Haldusorganil lasub keskkonnaohu vältimise kohustus. Soovitud tegevuse elluviimise korral realiseeruksid kõik vaidlustatud korralduses kirjeldatud ohud. Valgejõe hea keskkonnaseisund on praeguses olukorras saavutatav. Paisutuse taastamine seab selle ohtu, tõkestab kalade rände isegi kalatrepi rajamise korral ja toob kaasa elupaikade uputamise. Looduslike kärestike

13(19)

3-15-2596 taastumine ja rändetõkke puudumine on rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamisel olulise tähtsusega. Paisutamisega ja hüdroenergia kasutamisega rikutaks elupaigatüübi looduslikkus, kuna muudetaks looduslikku veerežiimi, tõkestataks veekogu, killustades elupaigad ja hävitades kärestikulised jõelõigud. Seeläbi väheneb elupaigatüübi pindala, selle seisund halveneb, killustatus suureneb, st pikaajaliseks püsimiseks vajalik struktuur ja funktsioonid ei toimi ning elupaigale tüüpiliste liikide seisund ei ole soodne lähtuvalt LKS § 3 lg-s 2 toodud liikide soodsa seisundi kriteeriumidest. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi uuring „Valgejõel asuva endise Nõmmeveski paisjärve piirkonna kalastiku seisundi ja elupaigaliseväärtuse hindamine“ teostati 2015. aastal, kui Kotka pais oli veel alles. 2016. a augustis pärast Kotkal paisutuse lõppemist on lõhele läbipääs, vähemalt suurveega, Kotka paisu säilinud konstruktsioonide vahelt nüüd tagatud. Olukord, kus paisu ei eksisteeri, on jõeelustikule vaieldamatult soodsam. Seega seab paisutuse taastamine ohtu kalastiku kui osa bioloogilise kvaliteedielemendi hea seisundi saavutamise ja seeläbi kogu veekogumi hea seisundi saavutamise. Kaebaja ja avalikke huve on nõuetekohaselt kaalutud. Praegusel juhul ei esine avalike huvide seisukohalt eriti tähtsat ja mõjuvat põhjust kavandatava tegevuse lubamiseks. Kaebaja pole tõendanud, et hüdroenergia tootmine võiks selles asukohas olla majanduslikult otstarbekas ja selleks esineks ülekaalukas ja alternatiivitu avalik huvi (KeÜS § 10). Kaebaja kavandatav tegevus on perspektiivitu, kuna kavandatava paisutamise ja hüdroenergia kasutamise olulist negatiivset mõju ei ole võimalik vältida ega leevendada. Olukorras, kus negatiivne mõju Natura ala kaitse-eesmärkidele on ilmselge või kavandatav tegevus on vastuolus õigusaktidega, takistaks KMH läbiviimine põhjendamatult taotluse ökonoomset ning kiiret menetlemist, kulutades vaid aega ja tuues kaasa täiendavaid kulusid, kuna KMH menetluse raames ei saa jõuda muule tulemusele.

3-15-2596 eeskirjaga ette nähtud. Sarnaselt on keskkonnaministri 13.01.2005 määruse nr 1 „Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine“ § 4 lg-ga 6 ette nähtud loa andmise võimalus sihtkaitsevööndis loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks. Nii loodusõnnetus ehk erakorralise iseloomuga loodusnähtus kui ka avarii pole planeeritavad tegevused, mistõttu on tegemist analoogsete olukordadega. Paisuavarii on ettenähtav, kui selle omanik ei hoia paisu korras. See pole aktsepteeritav, arvestades avarii negatiivset keskkonnamõju. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et väljakujunenud veetasemeks tuleb pidada avariieelset veetaset. Halduskohtu otsuse põhjendused on selles osas vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi 04.03.2015 kohtuotsusega kohtuasjas nr 3-3-1-74-14 (p 19), kus leiti, et loa andmise otsustamisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolude muutumist menetluse kestel. Riigikohus pidas silmas, et lõppotsuse tegemisel tuleb arvestada muu hulgas muutunud veetasemega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15(19)

3-15-2596

3-15-2596 vaid hindas, nagu ka Keskkonnaamet vaidlustatud haldusaktis, millised mõjud on paisutamisel Valgejõe elustikule. Oluline ebasoodus mõju kalastikule ja talle vajalikule keskkonnale ei ole, nagu vastustaja õigesti selgitas, mitte üksnes võimalik, vaid peaaegu kindel. Seda kinnitavad kohtumenetluses esitatud eksperdiarvamused, mille põhjal on võimalik võrrelda paisutuse tagajärgi nii Kotka kui Nõmmeveski paisu tõttu ja kalastiku muutusi paisu purunemise järel.

3-15-2596 hüdroenergia tootmisega kaasnevaid mõjutusi Nõmmeveskil on hinnatud mitme erineva vaidlustatud korralduses ja halduskohtu otsuses viidatud uurimuse raames. Vastustaja on piisavalt põhjendatult selgitanud, et loa andmine tooks kaasa kudealade 8970 m2 ulatuses kasutuskõlbmatuks muutumise ning sellist mõjutust ei ole võimalik kõrvaldada. Arvestades seda, et ala kuulub Lahemaa rahvuspargi koosseisu ning seal paiknevad mitmed kaitsealused liigid, kelle elukeskkond vajab kärestikulisi alasid ning keda ohustab orgaanilise reostuse teke, ei ole võimalik taotletud tegevuse lubamine ka kalatrepi rajamise korral.

3-15-2596 vastustajale käitumisjuhist edaspidiseks. Teisiti võiks olukord olla juhul, kui kohtuotsusega kohustataks vastustajat tegevuseks või tegevusetuseks, mille puhul võiks selline mõju olemas olla. Kaebuse rahuldamata jätmisest sarnaseid tagajärgi ei tulene.

(allkirjastatud digitaalselt)

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.