AS-i Veejaam kaebus Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni juhataja 15.09.2015 korralduse nr HJR 115/15/484 tühistamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja – AS Veejaam, volitatud esindaja vandeadvokaat Marit Toom Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Jane Adler, Rein Urman, Maret Vildak, Elina Leiner
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 15.11.2016 ja kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 30.03.2017 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaameti 15.09.2015 korraldusega nr HJR 1-15/15/484 keelduti AS-ile Veejaam vee erikasutusloa andmisest Harju maakonnas Kuusalu vallas Nõmmeveski külas Boorela OÜ-le kuuluval Elektrijaama kinnistul järgmisteks tegevusteks: 1) veekogu paisutamine ja hüdroenergia kasutamine; 2) vee kasutamisel vee füüsikaliste või keemiliste või veekogu bioloogiliste omaduste muutmine ja veekogusse tahkete ainete uputamine kalapääsu rajamiseks ning silla ja paisregulaatori renoveerimiseks; 3) üle ühe hektari suuruse veepeegli pindalaga veekogu süvendamine paisjärve puhastamiseks.
2.AS Veejaam esitas 15.10.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti Harju-JärvaRapla regiooni juhataja 15.09.2015 korralduse nr HJR 1-15/15/484 tühistamiseks.
1(21)
3.Asjas toimus kohtuistung 15.11.2016, kus otsustati menetlust jätkata kirjalikus menetluses, kui pooled ei taotle kompromissläbirääkimisteks menetluse peatamist. Kohtuistungil teavitas kaebaja kohut, et kinnistu omanik on esitamas Keskkonnaministeeriumile looduskaitseseaduse (LKS) § 20 alusel taotlust kinnistu riigile võõrandamiseks. Kinnistu riigi omandamise järel muutub käesolev kohtuvaidlus kaebajale tarbetuks. Kaebaja ei soovinud istungil kaebusest ennatlikult loobuda ning jäi pärast istungit esitatud kirjalikes seisukohtades tühistamisnõude juurde. 16.01.2016 menetlusdokumendis kinnitas kaebaja, et OÜ Boorela on omandamise taotluse riigile esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad:
4.Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti 15.09.2015 korraldus nr HJR 1-15/15/484 korraldus on õigusvastane ja rikub tema õigusi. Kaebaja hinnangul ei vasta vaidlustatud korraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse tingimustele, samuti on rikutud menetlusnorme.
5.Taotlust vee erikasutusloa saamiseks on menetletud juba 6 aastat ning kahel korral on kohtud tuvastanud, et haldusorgani tegevus taotluse menetlemisel ei ole olnud õiguspärane (haldusasjad nr 3-10-833 ja 3-12-2216). Tingituna taotluse lahendamise viibimisest on muutunud nii faktiline kui õiguslik olukord. Taotluse esitamise ajal ei eksisteerinud asjaolusid, millele vaidlustatud korralduses on tuginetud. Ei ole õiglane ega proportsionaalne, et õigusliku ja faktilise olukorra muutumist tõlgendatakse AS-i Veejaam kahjuks. Haldusorgani õigusvastane tegevus ei tohi anda talle eeliseid edasises menetluses ega täiendavaid aluseid vee erikasutusloa andmisest keeldumiseks. Vaatamata korduvatele positiivsetele kohtulahenditele on tulemus kaebaja jaoks endiselt negatiivne.
6.Vaidlustatud korraldus on õigusvastane, sest korralduses on veekogu paisutamise ja hüdroenergia kasutamise vee erikasutusloa andmisest keeldumise alusena märgitud veeseaduse (VeeS) § 9 lg 10 p 1, mis sätestab, et vee erikasutusloa andmisest keeldutakse, kui veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda. Kuigi korralduse põhjendustest nähtuvalt on keeldumisel tuginetud sellele, et vee erikasutus ohustab otseselt keskkonda, on see asjaolu jäänud nõuetekohaselt tuvastamata ning Keskkonnaamet on tuginenud hoopis muudele õiguslikele ja faktilistele alustele, mis VeeS § 9 lg 10 p 1 sätestatud keeldumise alusega ei seondu. Korralduse põhjendustest nähtub, et Keskkonnaamet on tuginenud ebaõigele õiguslikule alusele, sest looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg 2 p 2 ning Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja (edaspidi kaitse-eeskiri) § 19 lg 2 p 2 ei kohaldu käesoleval juhul ja ainuüksi VeeS § 35 keskkonnaeesmärkidele viitamine ei anna alust vee erikasutusloa andmisest keelduda. Keskkonnaamet on leidnud, et viidatud sätete alusel on Valgejõe veetaseme tõstmine keelatud, diskretsiooniõigus selles osas puudub ning seetõttu ei ole võimalik anda vee erikasutusluba paisutamiseks. Nimetatud järeldus on ebaõige, kuna Keskkonnaamet on jätnud põhjendamatult arvestamata Riigikohtu poolt lahendis 3-3-1-74-14 antud juhised, mille kohaselt viidatud sätted praeguses olukorras ei kohaldu.
7.Keskkonnaamet ei ole tuvastanud, milles seisneb vee erikasutusega kaasnev oht keskkonnale, vaid on lähtunud üksnes eeldusest, et kui Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamine võib olla ohustatud või raskendatud, siis on tegemist ohuga keskkonnale. Vee erikasutusloa andmise keeldumise aluseks olev oht keskkonnale tuleb faktiliselt tuvastada, seda ei saa õiguslike konstruktsioonide kaudu eeldada ega järeldada. Keskkonnaohu tuvastamisel tuleb arvestada ka sellega, kas see oht või selle olulisus või tekkimise tõenäosus on erinevate lahenduste abil 2(21)
vähendatav. Kaebaja hinnangul ei ole sellele, et mitmed probleemid on lahendatavad või et paisjärvega kaasnevad ka positiivsed ilmingud, tähelepanu pööratud.
8.Nii LKS § 51 lõike 1 kohaldamisel (mida käsitles Riigikohtu lahend 3-3-1-74-14) kui ka LKS § 31 lõike 2 punkti 2 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 19 lõike 2 punkti 2 kohaldamisel tuleb arvestada sellega, et käesoleval juhul soovitakse veetaset tõsta avarii tagajärgede likvideerimiseks. Korraldusest on võrreldes eelnõuga välja jäetud põhjendused, et enam pole tegemist avarii tagajärgede likvideerimisega, seega on Keskkonnaamet vastava asjaoluga nõustunud. LKS § 51 lõikes 1 toodud regulatsioon on oma olemuselt ja eesmärgilt sarnane korralduse aluseks olevate LKS § 31 lõike 2 punktiga 2 ning Lahemaa kaitse-eeskirja § 19 lõike 2 punktiga 2. Kõik nimetatud sätted kehtestavad veetaseme tõstmise keelu. Ühestki nimetatud sättest ei nähtu, et need reguleeriks sellist olukorda, kus paisu rekonstrueerimine ja veetaseme tõstmine on vajalik avarii tagajärgede likvideerimiseks. Järelikult tuleb kõigi nende sätete tõlgendamisel arvesse võtta Riigikohtu poolt lahendis 3-3-1-74-14 antud juhiseid, millest nähtub, et need sätted ei keela paisu rekonstrueerimist ja sellega seotud veetaseme tõstmist olukorras, kus paisu rekonstrueerimine on vajalik avarii tagajärgede likvideerimiseks. Riigikohtu lahendist tulenevalt ei ole need sätted praegusel juhul kohaldatavad. Kuna viidatud sätted ei kohaldu praeguses olukorras, siis ei ole asjakohased ka korralduse lk-l 14 esitatud põhjendused erandi sätestamise kohta. Suur osa korralduse põhjendusi (punkt 2.2.2) seonduvad VeeS § 35 sätestatud keskkonnaeesmärkide saavutamisega. Ka need põhjendused ei ole asjakohased, kuna keskkonnaeesmärkide saavutamata jätmine või takistused nende saavutamisel ei ole automaatselt võrdsustatavad otsese ohuga keskkonnale ning seetõttu ei ole see VeeS § 9 lõike 10 punktis 1 nimetatud keeldumise aluseks. VeeS § 9 lõike 10 punkti 1 kohaldamisel ei oma tähendust, kas veetaset on lubatud tõsta või mitte või kas ja millal keskkonnaeesmärgid saavutatakse. Keskkonnaameti poolt viidatud keeldumise õiguslikke aluseid (LKS § 31 lõige 2 punkt 2, § 14 lõige 2, kaitse-eeskirja § 19 lõige 2 punkt 2 ja VeeS § 35) ei ole võimalik VeeS § 9 lõike 10 punktiga 1 seostada. Veetaseme tõstmise keeld ei tähenda tingimata seda, et veetaseme tõstmine kahjustab keskkonda. Otsene oht keskkonnale ei ole automaatselt tuletatav ka sellest, kui keskkonnaeesmärkide saavutamine võib võtta plaanitust rohkem aega või olla mingil põhjusel keerulisem. Keskkonna otsene kahjustamine vee erikasutusloa andmisest keeldumise alusena on vaja tuvastada faktiliselt. Järelikult on Keskkonnaamet tuginenud ebaõigetele õiguslikele alustele, mis omakorda on kaasa toonud ebaõigete asjaolude kaalumise st kaalutlusvead. Selle asemel, et sisuliselt hinnata keskkonna ohustamist (st kaaluda asjakohaseid asjaolusid), on Keskkonnaamet hoopis hinnanud paisutamise kooskõla kaitse-eeskirjaga ning keskkonnaeesmärkidega ning selle kaudu kaudselt tuletanud ohu keskkonnale, ilma seda otseselt hindamata ja tuvastamata.
9.Kaebaja hinnangul on tema taotluse läbivaatamisel hinnatud keskkonnamõju ilma nõuetekohast keskkonnamõju hindamise menetlust läbi viimata. Tegemist on menetlusveaga, mis võis mõjutada asja otsustamist. Korralduses on Keskkonnaamet õigesti märkinud, et käesoleval juhul on keskkonnamõju hindamine kohustuslik. Käesoleval juhul on Keskkonnaamet keskkonnamõju hinnanud ilma keskkonnamõju hindamist (edaspidi KMH) läbi viimata korralduse lk 13 nimetatud dokumentide alusel. Seda tehes on Keskkonnaamet rikkunud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust (KeHJS), sest puudus õiguslik alus KMH algatamata jätmiseks ja KMH läbiviimata jätmiseks. KeHJS ei võimalda KMH-d algatamata jätta, kui tegemist on olulise keskkonnamõjuga tegevusega. Isegi, kui KeHJS § 11 lõige 6 oleks praegusel juhul kohaldatav (millega kaebaja ei nõustu), siis puuduvad selles sättes nimetatud alused KMH algatamata jätmiseks. KeHJS § 11 lõige 6 sätestab, et kui KeHJS § 6 lõikes 3 nimetatud kriteeriumitele vastava eelhinnangu andmisel selgub, et kavandatava tegevuse keskkonnamõju on
3(21)
juba KMH käigus asjakohaselt hinnatud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet, võib jätta KMH algatamata. Keskkonnaamet ei ole läbi viinud KeHJS § 6 lõikes 3 nimetatud kriteeriumitele vastavat eelhinnangut, samuti puuduvad varasemad asjakohased KMH-d, millele tuginedes võiks Keskkonnaamet KMH algatamata jätta. Korralduses on viidatud Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti raames 2007. aastal valminud Valgejõe keskkonnamõju hindamise aruandele (edaspidi TAP 2007 KMH aruanne). Selle käigus hinnati aga kalapääsude rajamise keskkonnamõju ning kavandatava tegevuse eesmärgiks oli Valgejõe ökoloogilise kvaliteedi parandamine ning EL Veepoliitika raamdirektiivi kriteeriumite järgi “hea” seisundi saavutamine. AS Veejaam taotluses märgitud tegevuse (hüdroelektrijaama taastamine koos kalapääsu rajamisega) keskkonnamõju hindamist ei ole läbi viidud. 2007. aastal koostatud dokument, kuigi nime poolest keskkonnamõju hindamine, ei ole koostatud kooskõlas keskkonnamõju hindamise menetluse reeglitega ning seega ei saa nimetatud dokumendile KeHJS § 11 lg 6 alusel tugineda. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Keskkonnaamet keelduda KMH algatamisest. Väitest, et negatiivne keskkonnamõju on ilmselge, üksinda ei piisaks KMH algatamata jätmiseks, sest KMH läbiviimise üks eesmärke on välja selgitada ka tegevuse võimalikud alternatiivid ning meetmed negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks. Selliselt kombineerituna võib KMH tulemusena selguda, et algselt arvatud negatiivset keskkonnamõju on võimalik vähendada tasemeni, mis enam ei saaks õigustada tegevuse keelamist. Eeltoodust tulenevalt puudus Keskkonnaametil õiguslik ja faktiline alus KMH algatamata jätta. Tegemist on olulise menetlusveaga, mis võis mõjutada asja otsustamist. Keskkonnamõju hindamist, mis on konkreetsete nõuetega terviklik protsess, ei saa asendada erinevate üksikute arvamustega, millele Keskkonnaamet on korralduses viidanud. Nimetatud arvamused ei ole koostatud sõltumatute ekspertide poolt ning keskkonnamõju hindamise menetluse reegleid ei ole järgitud. Näiteks paisutuse lõppemise tulemusena muutunud olustikku on hinnatud Keskkonnaameti enda spetsialisti poolt, keda ei saa käsitleda sõltumatu eksperdina (KeHJS § 14 rikkumine).
10.Vaidlustatud korraldus on kaebaja hinnangul antud kaalutlusvigadega. Keskkonnaamet on korralduse andmisel lähtunud valedest õiguslikest alustest (LKS § 31 lõige 2 punkt 2, LKS § 14 lõige 2, kaitse-eeskirja § 19 lõige 2 punkt 2 ja VeeS § 35), mistõttu on jäetud tuvastamata asjas olulised asjaolud (otsene oht keskkonnale) ning on lähtutud valedest asjaoludest. Kuna Keskkonnaamet on jätnud KMH algatamata ja nõuetekohaselt läbi viimata, siis on olulised asjaolud jäänud välja selgitamata ja kaalumata. Korralduses ei ole arvestatud sellega, kuidas mõjutab asjaolusid Nõmmeveski paisust allavoolu jääv Kotka pais. Kui vooluveekogu seisundiklassi hindamise aluseks on kalade rände tagamine ning vee erikasutusloa andmisest keeldutakse põhjendusega, et paisutus halvendab või takistab kalade rännet, siis tuleks arvestada, et Kotka paisu tõttu on ränne takistatud sõltumata sellest, kas Nõmmeveski paisutus eksisteerib või mitte. Olukorras, kus hoopis Kotka pais takistab kalade rännet, ei saa Nõmmeveski pais iseenesest kujutada otsest ohtu keskkonnale. Korralduse andmisel ei ole AS-i Veejaam huve sisuliselt kaalutud ning on lähtutud vaid paljasõnalistest väidetest ning ei ole analüüsitud mitte ühtegi alternatiivset lahendust vastakate huvide tasakaalustamiseks. Keskkonnaamet ei ole arvestanud sellega, et kui vee erikasutust ei lubata, siis ei ole AS-il Veejaam planeeritud majandustegevus võimalik. Korralduse andmisel on lähtutud alusetust ja tõendamata väitest, et Valgejõe Vanaküla lävendi pikaajaline keskmine vooluhulk ei võimalda majanduslikult olulisel määral elektrit toota. Põhjendamatu on seisukoht, justkui oleks AS Veejaam ise pidanud tõendid vastupidise kohta esitama. Kaebaja leiab, et kui Keskkonnaamet soovis korralduse andmisel tugineda väitele, et jõe vooluhulk ei võimalda elektrit toota, siis on Keskkonnaameti kohustus sellist asjaolu vaidluse korral ka tõendada.
4(21)
11.Kaebaja hinnangul on korraldus nõuetekohaselt põhjendamata. Korraldusest ei selgu, millele tuginedes asutakse seisukohale, et paisutus vähendaks lõhilaste rände edukust paisust ülesvoolu jäävatele kudealadele, et endine paisutusala on kujunenud väärtuslikuks noorkalade turgutusalaks, et kavandatav tegevus ohustab pinnavee head seisundit ja pinnavee head ökoloogilist potentsiaali ning hea keemilise seisundi saavutamist jms. Korralduse aluseks olevad asjaolud, mis tuginevad konkreetsetele hinnangutele, oleks tulnud varustada vastavate viidetega. Kaebajal ei ole võimalik veenduda, kas Keskkonnaamet on keeldumise aluseks olevaid hinnanguid korrektselt tõlgendanud ja korralduses kajastanud; kas hinnangute andmisel on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid; kas erinevatel aegadel läbi viidud uuringud on omavahel võrreldavad jne.
12.Menetluse käigus on rikutud kaebaja õigust ärakuulamisele, kuna korralduse aluseks olevaid materjale, millele korralduse põhjendused suuremas ulatuses tuginevad, ei ole AS-ile Veejaam kättesaadavaks tehtud. Seetõttu ei olnud AS-il Veejaam võimalik hinnata korralduses esitatud põhjenduste paikapidavust sisuliselt ning polnud võimalik ka vastavas osas oma seisukohti esitada. Keskkonnaamet on õigust ärakuulamisele rikkunud ka sellega, et ärakuulamine on olnud näilik. Ärakuulamise näilikkust kinnitab asjaolu, et juba enne korralduse eelnõu kaebajale edastamist andis Keskkonnaamet mõista, et ta keeldub vee erikasutusloa andmisest. Seega oli ärakuulamise võimaldamine üksnes formaalsus. Samuti kinnitab ärakuulamise näilikkust see, et AS Veejaam vastuväiteid ei ole korralduses käsitletud sisuliselt ning Keskkonnaameti vastavad selgitused on kohati vastuolus korralduse ülejäänud põhjendustega.
13.Enamik asjaolusid, millele korralduses tuginetakse, on tekkinud pärast taotluse esitamist ja eelkõige seetõttu, et Keskkonnaamet on menetlust venitanud. Kokkuvõttes nähtub korralduse põhjendusest, et korralduse andmisel on keskendutud vaid vee erikasutusloa andmisest keeldumise õigustamisele, mitte asjaolude igakülgsele ja põhjalikule kaalumisele. Toimingud, mille tulemusena oleks võinud selguda vee erikasutusloa andmist õigustavaid asjaolusid (KMH algatamine ja läbiviimine), jäeti tegemata ning asjaolud, mis võinuks õigustada vee erikasutusloa andmist, on jäetud kaalumata. Vastustaja seisukohad:
14.Keskkonnaamet kaebusega ei nõustu. Keskkonnaamet on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on kooskõlas haldusmenetluse seaduse §-ga 54.
15.Keskkonnaamet on vaidlustatud korralduses toonud välja kaebaja kavandatava tegevuse, tuvastanud ja igakülgselt analüüsinud selle olulisi mõjusid ning erinevaid huvisid kaaludes põhjendanud, miks avalik huvi keskkonna kaitseks on kaalukam kaebaja huvist tegeleda kavandatud vee erikasutusega. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vaidlustatud korralduses toodud seisukohtade, selle aluseks olnud tõendite ning kaalutlustega, ei anna veel alust väita, et vaidlustatud korraldus oleks õigusvastane. Vaidlustatud korralduses on välja toodud loa andmisest keeldumise õiguslikud alused. Keskkonnaamet on tuginenud nii VeeS § 9 lg 10 p-le 1 (veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda) kui ka VeeS § 9 lg 10 p-le 3 (taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega). Samuti on Keskkonnaamet vaidlustatud korralduse p-s 2 igakülgselt analüüsinud kavandatava tegevuse mõjusid ning tuvastanud, et kavandatav tegevus ohustab otseselt keskkonda.
16.Keskkonnaamet on vaidlustatud korralduses tuvastanud, et paisu avarii järgselt on Valgejõe säng ja veerežiim (seisund) 5 aasta jooksul taastunud looduslähedaseks (taastunud on
5(21)
ökosüsteemi loomulikuks toimimiseks vajalikud kärestikud) (vt vaidlustatud korralduse p 2.2.3) ning 2014. a teostatud riikliku seire andmetel on jõe ökoloogiline seisund (pärast paisutuse mõju kadumist) suurselgrootute, fütobentose, suurtaimestiku indeksi, põhjaloomastiku näitajate järgi väga hea ning kavandatava tegevuse elluviimine ehk veetaseme tõstmine ja kõigutamine tooksid kaasa pinnaveekogu seisundi halvenemise, kahjustades otseselt kaitstava loodusobjekti – Lahemaa rahvuspargi – kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitstava loodusobjekti seisundit. Seega on Keskkonnaamet järginud Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-74-14 antud juhiseid, mille kohaselt tuleb vee erikasutuse mõju hindamisel lisaks muutunud keskkonnaoludele arvesse võtta ka asjaolu, et tegemist on Natura 2000 võrgustiku alaga (Lahemaa loodusalaga), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (veepoliitika raamdirektiiv), seatud eesmärki parandada pinnavee seisundit.
17.Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt ei kohaldu praegusel juhul LKS § 31 lg 2 p 2 koostoimes kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p-ga 2. Nimetatud põhjendused on esitaud vaidlustatud korralduse p 1.4. alapunktis 2. Süsteemse tõlgendamise kaudu ning LKS § 14 analoogiale tuginedes on vastustaja nimetatud punktis selgitanud sätete ja regulatsiooni eesmärke ning põhjendanud, miks LKS § 31 lg 2 p 2 koostoimes kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p-ga 2 praegusel juhul ka avarii tagajärgede likvideerimist puudutavas olukorras kohaldub, kuna vastupidisel juhul oleks see vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks oleva loodusdirektiivi elupaigatüübi „jõed ja ojad (3260)“ ning sellega seotud liikide kaitse-eesmärkidega ning elupaigatüübi ja liikide soodsa seisundi kaitse tagamisega. Elupaigatüübi kriteeriumitele vastavate jõgede ja ojade veekvaliteet peab olema piisavalt hea, et seal saaksid elada reostuse suhtes tundlikud liigid. Seega tuleb vastavalt Lahemaa rahvuspargi ja Lahemaa loodusala kaitse-eesmärkidele sellesse elupaigatüüpi kuuluvaid veekogusid hoida looduslikus või looduslähedases seisundis või taastada nende looduslikkus, et tagada tingimused liigirikka ja väärtusliku jõeelustiku säilimiseks. Liikide kaitse tagatakse nende elupaikade kaitsega. Paisudel ja paisjärvedel on oluline negatiivne mõju jõele kui loodusdirektiivi elupaigatüübile ja kaitsealuste liikide elupaigale. Kuna paisud ja nende tekitatud paisjärved mõjutavad nii keskkonna bioloogilisi kui ka füüsilisi omadusi, ei ole nende olemasolul, ka mitte pikemas perspektiivis, võimalik saavutada jõe kui elupaiga ega ka liikide väga head ehk soodsat seisundit (LKS § 3) ehk Lahemaa rahvuspargi ja Lahemaa loodusala kaitse-eesmärke.
18.Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja seisukohaga justkui poleks keskkonnaeesmärkide saavutamata jätmine või takistused nende saavutamisel võrdsustatavad otsese ohuga keskkonnale. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-s 5 määratletakse mõiste „keskkonnaoht“ – olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus. Mõistes „keskkonnaoht“ sisaldub kaks elementi: ebasoodsa tagajärje tekkimise tõenäosus ja selle olulisus. Keskkonnaohuna tähistatakse seega olukorda, kus esinevad need kaks tingimust korraga ning kus esineb piisav tõenäosus, et saabub oluline keskkonnahäiring. KeÜS § 3 lg 2 p 5 kohaselt eeldatakse olulise keskkonnahäiringu tekkimist olulise ebasoodsa mõju tekitamisel Natura 2000 võrgustiku alale. KeÜS § 3 lg 2 p 3 kohaselt eeldatakse olulise keskkonnahäiringu tekkimist keskkonnakahju põhjustamisel. Keskkonnaamet on vaidlustatud korralduses põhjalikult selgitanud, miks VeeS sätestatud keskkonnaeesmärkide saavutamata jätmine avaldab otsest ohtu keskkonnale ning ohustatakse Lahemaa rahvuspargi ja Lahemaa loodusala kaitse-eesmärkide saavutamist. Kui keskkonnaeesmärkide saavutamist takistavad mingisugused asjaolud, siis tuleb rakendada meetmeid keskkonnaeesmärkide saavutamiseks. Keskkonnaamet ei tohi luua olukorda, kus halvendab oma tegevusega pinnaveekogu kvaliteeti või selle seisundit, sh vee-elustiku elukeskkonda, ning välistab Lahemaa rahvuspargi ja Lahemaa loodusala kaitse-eesmärkide saavutamise.
6(21)
Keskkonnaameti kaalutlusi toetab Euroopa Kohtu 01.07.2015 otsus kohtuasjas nr C-461/13, mis annab juhised keskkonnaeesmärkide saavutamise küsimustes kavandatava tegevuse lubamiseks.
19.Käesoleval juhul on paisu purunemine toonud kaasa olukorra, kus veemajanduskavas välja toodud ühte olulist survetegurit (Nõmmeveski pais) Valgejõel reaalselt enam ei eksisteeri (säilinud on vaid paisu betoonlävi koos põrkepõrandaga) ning VeeS-s seatud eesmärk – Valgejõe hea keskkonnaseisund – on seeläbi tõenäoline ja saavutatav. Kaebaja kavandatav tegevus, st paisutuse taastamine ja hüdroenergia kasutamine seab otseselt ohtu hea seisundi saavutamise võimalikkuse, sest paisutuse taastamine tänases olukorras on võrreldav rändetõkke loomisega (isegi, kui rajatakse kalapääs). Olukord, kus paisu ei eksisteeri, on elustikule vaieldamatult soodsam. Keskkonnaamet selgitab, et Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi 2015. a uuring (edaspidi EMI 2015.a uuring) näitab, et endise paisutuse piirkonnas on taastunud 8970 m2 lõhele, forellile ja harjusele sobivaid koelmuid. Kavandatud paisutuse taastamine muudaks seega 8970 m2 kudealasid taas kasutuskõlbmatuks. Keskkonnaameti hinnangul on tegemist märkimisväärselt suures ulatuses sobilike kudealade kasutuskõlbmatuks muutmisega. Arvestades, et elupaiku on kudealadest oluliselt ulatuslikumalt, mõjutaks paisutuse taastamine oluliselt kalade jaoks sobilikke elupaiku. Keskkonnaamet on vee erikasutuse asukohas läbi viidud kalastiku katsepüükide ja nende põhjal koostatud eksperthinnangule ning muudele kasutatud materjalidele tuginedes tuvastanud ja hinnanud, et veetaseme tõstmine ohustab keskkonda. Kalade läbipääsuks trepi vm lahenduse rajamine võiks küll olukorda leevendada, kuid kuna täna on Nõmmeveski paisuvare kaladele ületatav ja keskkonnaeesmärkide ning Lahemaa kaitse-eesmärkide saavutamiseks, on sellel paisul eeldused loodud, siis Valgejõe uuesti ülespaisutamine, hüdroenergia kasutamine ja kalatrepi rajamine ei ole looduskaitselisi ja erahuvisid tasakaalustav lahendus. Paisude ehitamise (sh taastamise) ja paisutamisega tekkivate paisjärvede aluste elupaikade kadu ei ole võimalik leevendada ega vältida.
20.Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et praegusel juhul oli keskkonnamõjude hindamine tulenevalt KeHJS §-st 3 ning § 6 lg 1 p-st 21 kohustuslik. Keskkonnaamet leiab, et keskkonnamõjude hindamine on jäetud nõuetekohaselt läbi viimata. Arvestades KeHJS § 1 lg 2 ja HMS § 5 lg 2 ning § 46 lg 3 ei ole õigustatud menetluse läbiviimine ja KMH algatamine, kui on tuvastatud, et loa taotlust ei saa rahuldada, kuna kavandatav tegevus on vastuolus õigusaktidega ja selles osas puudub kaalutlusruum. Sellisel juhul kulutaks KMH läbiviimine asjatult kõikide menetlusosaliste ressurssi ja oleks vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-ga 2. Keskkonnaamet on vaidlustatud korralduse p 1.4 alapunktis 5 selgitanud, et paisutamise ja hüdroenergia kasutamise korral on välistatud kaitse-eesmärgiks olevate loodusdirektiivi elupaigatüüpide ja elustiku soodsa seisundi saavutamine ning selle läbi ka Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamine. Samuti jäävad saavutamata veepoliitika raamdirektiivis seatud keskkonnaeesmärgid.
21.Korralduses on igakülgselt analüüsitud, kuidas kavandatav tegevus ohustab Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitstava loodusobjekti seisundit ning VeeS sätestatud keskkonnaeesmärkide saavutamist. Ka nähtub korralduse p-i 1.4. alapunktis 6 selgelt, et vastustaja on arvestanud ka sellega, kuidas mõjutab asjaolusid Nõmmeveski paisust allavoolu jääv Kotka pais. Keskkonnaamet on korralduses tuvastanud kaebaja kavandatava tegevuse olulised mõjud ning erinevaid huvisid kaaludes põhjendanud, miks avalik huvi keskkonna kaitseks on kaebaja erahuvist kaalukam. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu Keskkonnaameti
7(21)
kaalutlusotsuse tulemuse ja selle põhjendustega, ei tähenda, et Keskkonnaamet on jätnud kaebaja huvid kaalumata.
22.Kaebaja etteheide, et Keskkonnaamet ei ole vaidlustatud korralduses analüüsinud mitte ühtegi alternatiivset lahendust vastakate huvide tasakaalustamiseks, on asjakohatu, kuna Keskkonnaameti pädevuses ei ole taotleja huvisid sisustada. Keskkonnaamet on vaidlustatud korralduses selgitanud, et kaebajal on võimalus alustada muu ettevõtlusega, mis ei kahjusta Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke. Lisaks on Keskkonnaamet 21.09.2012 korraldusega andnud Kaebajale vee erikasutusloa nr L.VV/322146 paisu konstruktsioonide renoveerimiseks. Kaebaja vaidlustas 21.09.2012 korralduse ja selle alusel antud vee erikasutusloa nr L.VV/322146 kohtus, leides et taotluse osaline rahuldamine oli vastuolus kaebaja tahtega. Seega on asjakohatu kaebaja väide, nagu oleks Keskkonnaamet vee erikasutusloa menetlust venitanud. Keskkonnaamet on selgitanud vaidlustatud korralduse p 1.4 alapunktis 4, et on tuginenud jõe pikaajalisele keskmisele vooluhulgale (3,5 m3/s) ja selle kasutamise piiravatele asjaoludele. Keskkonnaamet pole vaidlustatud korralduses väitnud, et Valgejõe vooluhulk ei võimalda üldse elektrit toota, vaid on viidanud sellele, et elektrit pole võimalik majanduslikult olulisel määral toota (vaidlustatud korraldus, lk-d 10, 20). Kaebaja pole lükanud ümber Keskkonnaameti seisukohta, mille kohaselt pole võimalik olulisel määral majanduslikult tasuvalt elektrit toota. Kuivõrd Keskkonnaamet on igakülgselt ja põhjalikult vee erikasutusloa andmisest keeldumist kaalunud ja põhjendanud, miks avalik huvi keskkonna kaitseks on kaalukam kaebaja huvist tegeleda kavandatud vee erikasutusega, ei ole vaidlustatud korraldus kaalutlusvigadega.
23.Vastustaja hinnangul on vaidlustatud korraldus nõuetekohaselt põhjendatud. Järeldused ja hinnangud põhinevad kogutud andmete, uuringute ja eksperthinnangute kogumis analüüsimisel. Kaebaja väited ja seisukohad otsitud ning paljasõnalised. Allikate väidetav mittekättesaadavus ja kaebaja väidetud vorminõude rikkumine ei ole asja otsustamist mõjutanud. Kaebaja on tuginenud üksnes väidetavatele vormi- ja menetlusvigadele, kuid pole sisuliselt Keskkonnaameti seisukohti ümber lükanud.
24.Keskkonnaamet ei nõustu ka kaebaja väitega justkui oleks ärakuulamisõigust rikutud. Keskkonnaamet edastas 29.07.2015 kirjaga nr HJR 7-6/15/2911-17 kaebajale vaidlustatud korralduse eelnõu tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks. Kaebaja esitas 17.08.2015 kirjaga enda seisukohad vaidlustatud korralduse eelnõule. Keskkonnaamet on põhjendanud kaebaja 17.08.2015 kirjas esitatud seisukohtadega arvestamata jätmist vaidlustatud korralduse p-s 1.4. Seega on kaebaja olnud nõuetekohaselt ärakuulatud. Kaebaja sai juba vaidlustatud korralduse eelnõu avalikustamisel küsida Keskkonnaametilt kaebajale väidetavalt mittekättesaadavaid allikaid ning nende mittekättesaadavus ei mõjutanud asja otsustamist. Etteheide ärakuulamise näilikkuse osas on samuti põhjendamatu ja arusaamatu, kuna vaidlustatud korralduse p-s 1.4. on vastustaja põhjendanud kaebaja seisukohtadega arvestamata jätmist.
KOHTU PÕHJENDUSED
25.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohtule ei ole teada, et kaebajal ei oleks enam rendilepingu alusel Elektrijaama kinnistu kasutamise õigust ning OÜ Boolera taotlus LKS § 20 lg 1 alusel riigi poolt kinnisasja omandamiseks ootab lahendamist järjekorras, mis on moodustatud taotluste laekumise aja alusel ja võib kohtule teadaoleva praktika kohaselt võtta aega kuni paar aastat, on kaebajal jätkuvalt kaebeõigus tühistamiskaebuse esitamiseks. Kohus käsitleb järgnevalt kaebust sisuliselt.
8(21)
26.Pooltel puudub vaidlus, et Elektrijaama kinnistu asub osaliselt Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis ja osaliselt Kotka sihtkaitsevööndis. Valgejõe osas paikneb kinnistu Lahemaa piiranguvööndis. Lahemaa rahvuspark kuulub linnu- ja loodusala koosseisus Natura 2000 alade võrgustikku (Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldus nr 615-k). 20.06.2004 väljastati AS-le Raju (endine Elektrijaama kinnistu omanik) veeluba paisjärve veetaseme reguleerimiseks ning selle loa kehtivus lõppes 20.06.2009. Kaebaja koostas 2009.a eelprojekti Valgejõel asuva Nõmmeveski paisu rekonstrueerimiseks ja uue ehitise (HEJ hoone ja selle tehnovarustus) püstitamiseks. Kuusalu Vallavalitsus andis 03.09.2009 kirjaga nr 732 kirjaliku nõusoleku kaebaja taotlusele. 14.10.2009 esitas AS Veejaam Keskkonnaametile vee erikasutusloa (edaspidi ka veeluba) taotluse endise Nõmmeveski HEJ taastamiseks koos kalapääsu rajamisega lõheliste kalade rändeks. 12.03.2010 Keskkonnaamet tagastas taotluse läbivaatamatult. Kohtumenetluse tulemusel (haldusasjas nr 3-10-833) kohustati vastustajat taotlust uuesti läbi vaatama. 09.04.2010 toimus Nõmmeveski paisul tõusuvee ja jää survel avarii, mille tulemusel purunesid sildregulaatori varjakonstruktsioonide puittalad ja -varjad ning paisjärve veetase langes rohkem kui 1m ehk paisutus lakkas sisuliselt olemast. Keskkonnaamet väljastas 21.09.2012 vee erikasutusloa nr L.VV/322146 sõidutee silla ja paisu konstruktsioonide renoveerimiseks veetaset tõstmata ja kalapääsu rajamiseks nii üles- kui allavoolu ja sellega seotud vee füüsikaliste omaduste muutmiseks ja tahkete ainete uputamiseks veekogusse viieks aastaks ning kõrvaltingimusega veeluba muuta, kui on vajalik looduslikule rändetõkkele kalapääsu rajamine. Paisjärve ala setetest puhastamist ei lubatud. Riigikohtu 04.03.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-74-14 (AS Veejaam kaebuses 21.09.2012 veeloa tühistamiseks) nõustuti ringkonnakohtuga, et AS-i Veejaam taotlus sisaldas ka paisutamise taotlust ning sisuliselt keelduti ka paisutamisest hüdroenergia tootmise tarbeks. Riigikohtu otsusega jõustus ringkonnakohtu poolt 21.09.2012 veeloa tühistamine ning ringkonnakohtu otsuse põhjendused asendati Riigikohtu põhjendustega. 25.03.2015 jätkas vastustaja Riigikohtu eelviidatud otsusest tulenevalt kaebaja veeloa taotluse menetlust. Vaidlus puudub, et KMH otsustati veeloa taotluse lahendamisel jätta algatamata.
27.Natura 2000 võrgustiku alade kaitse-eesmärgid on sätestatud LKS §-s 70 ja Vabariigi Valitsuse korralduses nr 615-k. Kuivõrd vaidlus puudub selles, et Lahemaa rahvuspark, kus asub Elektrijaama kinnistut läbiv Valgejõgi paikneb Natura 2000 võrgustiku alal ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et seal tuleb tagada ala kaitse-eesmärgid. Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärk määratakse kindlaks, lähtudes ala tähtsusest Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (linnudirektiiv) I lisas nimetatud linnuliikide või selles nimetamata rändlinnuliikide või EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) I lisas nimetatud looduslike või poollooduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa seisundi säilitamise või taastamise jaoks, samuti lähtudes Natura 2000 võrgustiku terviklikkuse saavutamise vajadusest ning silmas pidades ala degradeerumis- ja hävimisohtu. Korralduse nr 615-k p 167 kohaselt on Lahemaa loodusala kaitse-eesmärgid jõeelupaikade ja – elustiku osas loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse ning II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), hariliku hingu (Cobitis taenia), lõhe (Salmo salar), jõesilmu (Lampetra fluviatilis), rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) ja paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) elupaikade kaitse. Jõega seotud kaitsealustest liikidest on Lahemaa loodusala eesmärgiks korralduse nr 615-k p 167 kohaselt loodusdirektiivi II lisas nimetatud liik saarmas (Lutra lutra) ning Lahemaa linnuala eesmärgiks korralduse nr 615-k p 24
9(21)
kohaselt linnudirektiivi I lisas nimetatud liik jäälind (Alcedo atthis) ning nende elupaigad. Lahemaa kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1 kohaselt on rahvuspargi kaitse-eesmärgiks kaitsta PõhjaEestile iseloomulikku loodust ja kultuuripärandit, muuhulgas kaitsealuseid liike ja nende elupaiku, tagades nende säilimise, taastamise, uurimise ja tutvustamise. Lahemaa kaitse-eeskirja § 18 lg 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk muuhulgas loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Kaevatavas haldusaktis on välja toodud, et osa potentsiaalseid elupaiku ei vasta loodusdirektiivi elupaiga kriteeriumidele rikutud loodusliku veerežiimi (paisutamine) tõttu. Vastavalt Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidele tuleb sellesse elupaigatüüpi kuuluvaid veekogusid, sh Valgejõge, hoida looduslikus või looduslähedases seisundis või taastada nende looduslikkus, et tagada tingimused liigirikka ja väärtusliku jõeelupaiga ja -elustiku säilimiseks või taastamiseks. Kui looduslik veerežiim on rikutud (nt paisutamisega), on lubatud loodusliku veerežiimi taastamine (paisutuse likvideerimine, st kaitseala valitseja nõusolekul vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone muutmine). LKS § 3 sätestab elupaikade (jõed ja ojad – 3260) ja liikide (harilik võldas, harilik hink, lõhe, jõesilm, rohe-vesihobu, paksukojaline jõekarp) soodsa seisundi kriteeriumid. LKS § 3 lg 1 kohaselt loetakse loodusliku elupaiga seisund soodsaks, kui selle looduslik levila ja alad, mida elupaik oma levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas, pikaajaliseks püsimiseks vajalik eriomane struktuur koos funktsioonidega toimivad ja tõenäoliselt toimivad ka prognoosimisulatusse jäävas tulevikus ning elupaigale tüüpiliste liikide seisund on soodus vastavalt sama paragrahvi lg-le 2. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. Kaevatavas haldusaktis on selgitatud, et Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduslikult olulised kalaliigid elutsevad nii jõgedes (harilik hink, harjus, harilik võldas) kui ka rannikumeres, suundudes jõgedesse üksnes kudemisperioodil (jõesilm, lõhe). Vooluveekogude puhul määravad nende kvaliteedi hariliku võldase elupaigana ära kaks põhilist kvaliteedielementi: veekogu hüdromorfoloogiline kvaliteet (füüsiline kvaliteet, hüdroloogiline režiim ja tõkestamatus) ja vee kvaliteet. Liigi hea kaitseseisund on võimalik tagada vaid siis, kui mõlemad kvaliteedielemendid on heas seisundis. Jõesilmule sobivad kudemiseks hapnikurikkad kivise-kruusase põhjaga jõed. Jõesilmu koelmualad ning noorjärkude elupaigad Valgejões on säilinud suudmest kuni Kotka paisuni, esimese ületamatu rändetõkkeni. Lõhele sobivad kudemiseks hapnikurikkad kivise-kruusase põhjaga jõelõigud. Kudemisalad ja noorjärkude elupaigad on säilinud Valgejões suudmest kuni esimese ületamatu rändetõkkeni, st Kotka paisuni. Valgejõgi on kaitsealustest liikidest elupaigaks kiilidest rohe-vesihobule ja limustest paksukojalisele jõekarbile. Paksukojalise jõekarbi elupaigaks on selged, liivase või kruusase põhjaga keskmise- või kiirevoolulised veekogud. Neile on ohuks veekogu paisutamine, mille tagajärjel mattub jõe põhi peeneteralistesse setetesse ning noored karbivastsed hukkuvad hapnikupuuduse tõttu, vanaloomad võivad kattuda niitjate rohevetikatega toiteainete sisalduse tõusu tõttu paisjärves ning ajapikku seetõttu hukkuda (toitumine on häiritud, samuti ummistavad taimeosised karpide lõpuseid). Valgejõest leiti 2009.a välitöödel ainult surnud isendeid.
10(21)
Rohe-vesihobu vastsed eelistavad kärestikulisi ja kiire vooluga jõelõike, kus leidub nii kruusaseid-kiviseid kui ka liivaseid kohti. Oluline on ka piisava taimestiku olemasolu, mis pakub varjevõimalusi. Vastsed väldivad aga mudase põhja ja aeglase vooluga alasid (paisjärved). Teised Nõmmeveski kärestikega seotud kaitsealused liigid on veel: 1) jäälind, kes eelistab selgeveelisi kiirevoolulisi, madalamaid ja puhta veega jõgesid; 2) vesipapp (Cinclus cinclus), kelle elupaigaks on kiirevoolulised selgeveelised veekogud (kärestikud), mis on talvel jäävabad ning 3) saarmas. Kuna 2014.a vahehinnangu (avalik dokument Keskkonnaagentuuri kodulehel) järgi oli Valgejõe ökoloogilise seisundi mittehea element kala, siis on haldusakti andmisel peamiselt keskendutud kalastiku olukorrale. Kalastikule sobiva keskkonna tagamise tulemuseks on ka teiste liikide elukeskkonna paranemine.
28.Kohus on seisukohal, et vastustaja lahendas 14.10.2009 kuupäevaga esitatud taotlust (tl 8-9, I kd), vaatamata sellele, et vastustaja nõudis 2012.aastal taotluse uuesti esitamist ja täiendamist. See ei muuda taotluse esitamise kuupäeva. Keskkonnaameti 25.03.2015 kirjast nr HJR 76/15/2911-11 (tl 28, I kd) nähtub, et amet jätkab Riigikohtu 04.03.2015 otsusest tulenevalt AS Veejaam vee erikasutusloa taotluse läbivaatamist. Riigikohus lahendas vaidlust, mis sai alguse 14.10.2009 taotlusest (RKHK viidatud otsuse p 2). Samas kirjas palub amet taotlust ajakohastada ja esitada täiendav teave, kuivõrd Riigikohtu viidatud otsusest tulenevalt tuleb arvestada asjaolude muutmist menetluse kestel. Seega haldusaktis märgitu, et AS Veejaam esitas 01.02.2012 uuesti 14.10.2009 veeloa taotluse ei tähenda, et taotluse esitamise kuupäevaks ei tuleks lugeda 14.10.2009. On ilmne, et kohus ei saanud kohustada lahendama pärast kohtuotsuse jõustumist esitatud taotlust. See, et taotlus ja selle lisad olid kaebajale haldusorgani poolt tagastatud on üksnes menetluse korralduslik küsimus ega oma tähtsust taotluse esitamise kuupäeva määramisel. Sellest ei saa aga järeldada, et kohtuotsuse täitmiseks taotluse uuel menetlemisel ei tuleks arvestada vahepeal muutunud õiguslike ja faktiliste asjaoludega, millega arvestamise vajadusele on tähelepanu juhtinud Riigikohus eelviidatud otsuses.
29.Kaebaja taotles 2009.aastal veeluba Nõmmeveski HEJ taastamiseks koos kalapääsu rajamisega ning seoses avarii toimumisega 2010.aastal soovis ta taastada ka avariieelse veetaseme, kuivõrd hüdroelektrijaama käitamine oleks vastasel juhul võimatu. Vastustaja viitas kaevatavas haldusaktis (p 2.1) õigesti, et veeseaduse alusel loakohustuslikud on üksnes paisjärve puhastamine, silla ja paisregulaatori renoveerimine, kalapääsu rajamine ning veekogu paisutamine ja hüdroenergia kasutamine. Maapealset ehitamist reguleerib üldseadusena ehitusseadustik, mida rakendab kohalik omavalitsus.
30.Riigikohus märkis asjas nr 3-3-1-74-14 järgmist: - Kaebaja seisukoht, et enne 2010. a aprilli eksisteerinud veetaseme taastamist ei saa käsitada paisutuse kavandamisena, on hinnang õiguslikule olukorrale. Taotluse lahendamisel on haldusorgan seotud taotluse eesmärgiga; - Keskkonnaministri 27. juuli 2009. a määruse nr 39 (alates 27. septembrist 2014 kehtetu) § 8 lg 1 järgi pidi vee erikasutusloa omaja juhul, kui paisutamiseks antud vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes ei olnud paisu omanik või valdaja taotlenud paisutamise jätkamiseks uut luba või kui vee erikasutusloa andja keeldus uue loa andmisest, olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala; - Loa andmise otsustamisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolude muutumist menetluse kestel; - Hinnates vee erikasutuse mõju muutunud keskkonnaoludele, tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et vaidlusalune kinnistu paikneb Lahemaa loodusalal, mis kuulub Natura 2000 võrgustikku.
11(21)
Arvestada tuleb loodusala kaitse-eesmärke. Samuti tuleb arvestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, seatud eesmärki parandada pinnavee seisundit. Vaidlusalust ala puudutavas osas on Vabariigi Valitsus seda eesmärki täpsustanud 1. aprilli 2010. a korraldusega nr 118 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavaga; - Valgejõgi, millel asub Nõmmeveski pais, on kogu ulatuses kantud LKS § 51 lg 2 alusel koostatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse (keskkonnaministri 15. juuni 2004. a määrus nr 73); - Vee erikasutusloa taotluse uuel lahendamisel tuleb lähtuda praegusel juhul eelkõige VeeS § 9 lg 10 p-st 1, mille järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Sätte kohaldamisel tuleb kaaluda keskkonnale tekkiva võimaliku kahju olulisust võrreldes muude asjaoludega, sh taotleja õiguste ja huvidega. Kaebaja soovib alustada Nõmmeveski paisul hüdroenergia tootmist, s.o ettevõtlust. Seega tuleb vee erikasutusloa andmise otsustamisel kaaluda, kas praegusel juhul on avalik huvi keskkonna kaitseks kaalukam kaebaja huvist alustada ettevõtlusega või kas on võimalik leida lahendus, mis neid huvisid tasakaalustaks.
31.Arvestades seda, et eelmise 20.06.2004 AS-le Raju väljastatud veeloa kehtivuse lõppemise ajaks (20.06.2009) ei olnud taotletud uut veeluba (taotlus esitati AS Veejaam poolt 14.10.2009), tulenes tol ajal kehtinud keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39 § 8 lg-st 1 kohustus olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandada veekogu veetase enne loa andmist olnud tasemele ja korrastada veekogu paisutusala. Normis ei ole määratud tähtaega, millise jooksul seda tegema peab. Nõustuda saab sellega, et veeluba paisutuseks pärast selle kehtivuse lõppu puudus ning seadusest tulenes kohustus paisutus likvideerida, kuna aga kaebaja taotles uut veeluba loa lõppemisest paar kuud hiljem, olnuks ebamõistlik enne taotluse lahendamist nõuda veetaseme alandamist. Veeluba saanuks pikendada keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 alusel, kuid kaebaja esitas uue taotluse enne kui pikendamise menetlus oleks tõenäoliselt jõudnud lõpuni. Seetõttu ei tuleks kaebaja tegevust paisutamisel pärast loa kehtivust pidada ebaseaduslikuks.
32.HMS § 54 kohaselt tuleb haldusakt anda andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. Seetõttu ei oma käesolevas asjas tähtsust see, millise tähtaja jooksul pidanuks haldusorgan taotluse lahendama pärast avarii toimumist või palju aega on möödunud kohtumenetluste tõttu või kes oli süüdi paisurajatiste purunemises. Kohus ei lahenda selles haldusasjas kahjunõuet. Seega ei nõustu kohus kaebaja keskse seisukohaga, et ei ole õiglane ega proportsionaalne, et taotluse lahendamisel tõlgendati õigusliku ja faktilise olukorra muutumist taotleja kahjuks. Faktilised asjaolud ja materiaalõigus võib muutuda ka lühikese haldusmenetluse kestel, selle eest ei ole keegi kaitstud. Küll on arvestatud asjaoluga, et kaebaja soovis sisuliselt likvideerida avarii tagajärje ja taastada endise veetaseme. Vastustaja on kohaldanud kaevatava korralduse andmisel LKS § 31 lg 2 p-i 2 ja kaitse-eeskirja § §-st 18, § 19 lg 2 p-i 2 ja VeeS § 9 lg 10 p-de 1 ja 3 (haldusakti lk 25). Kaevatavat korraldust on kokkuvõtvalt põhjendatud selliselt, et liikide kaitse tagatakse nende elupaikade kaitsega. Kõigi korralduses märgitud liikide elupaigaks on kivise-kruusase põhjaga jõelõigud. Lisaks eelistavad mitmed liigid kärestikulisi kiire vooluga jõelõike. Kavandatav vee erikasutus (veekogu paisutamine) muudaks kärestikulise jõelõigu aeglase voolu ja mudase põhjaga piirkonnaks, ohustades seeläbi kaitsealuseid liike ja nende elupaiku.
32.1.Kaebaja leiab, et LKS § 31 lg 2 p 2 on samasisuline LKS § 51 lg-ga 1 ning Riigikohtu 04.03.2015 otsusest tulenevalt seda kohaldada ei saa. Tegemist ei ole avariijärgse olukorra taastamist ehk eriolukorda reguleeriva normiga.
12(21)
LKS § 51 lg 1 sätestab, et lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul on keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Riigikohus leidis, et kuna tegemist ei olnud väljakujunenud veetaseme tõstmise taotlusega, vaid avarii tagajärgede likvideerimisega, siis sellise erilise olukorra lahendamiseks antud säte ettenähtud ei ole. LKS § 31 lg 2 p 2 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud veetaseme ja kaldajoone muutmine. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja (jõustus 08.03.2015) § 19 lg 2 p 2 sätestab, et vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone muutmine olemasolevate paisude rekonstrueerimisel, kalda kindlustusrajatiste ehitamisel, loodusliku veerežiimi taastamisel ja kalade läbipääsu tagamisel on piiranguvööndis lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Seega lubab kaitse-eeskiri teatud tingimustel veetaset alandada, mis tähendab, et vastupidine ehk veetaseme tõstmine on keelatud. Kohus nõustub kaebajaga, et ka LKS § 31 lg 2 p 2 ei reguleeri eriolukorda ehk avarii tagajärje likvideerimist, vaid kavandatavat veetaseme muutmist. Väljakujunenud veetasemeks tuleb avariijuhtumi puhul pidada enne avariid olnud veetaset nagu leiti ka 04.03.2015 otsuses (p 17). Seega ei oma tähtsust, kas LKS § 31 lg 2 p 2 võimaldab pärast Riigikohtu kõnealust otsust kehtestatud kaitse-eeskirjaga (§ 19 lg 2 p 2) erandite ettenägemist. Kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 LKS § 31 lg 2 p 2 kaudu ei kohaldu. Kohtu arvates pidi aga vastustaja arvestama sellega, et kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1 kohaselt on rahvuspargi kaitse-eesmärgiks kaitsta mh liike ja elupaiku, § 1 lg 1 p 2 kohaselt on kaitse-eesmärk kaitsta elupaigatüüpi jõed ja ojad (3260) ehk antud juhul Valgejõge ja teatud liike (paksukojaline jõekarp, lõhe jt), § 18 lg 2 näeb piiranguvööndi kaitse-eesmärgina ette kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitse ning et kehtiva kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 näeb eesmärgi tagamise sobiva meetmena ette veetaseme tõstmise keelu. Vastustaja on haldusaktis viidanud piiranguvööndi kaitse-eesmärgile kui ala suhtes kõige täpsemale. Sellises olukorras võib väita, et isegi kui veetaset soovitakse tõsta avariijärgse olukorra likvideerimiseks olukorras, kus avariist on möödunud aastaid ning jõekeskkond on muutunud selle ajaga looduslähedaseks, kahjustab või isegi välistab selline tegevus kaitse-eeskirja eesmärkide saavutamise. VeeS § 9 lg 10 p 3 sätestab, et veeloa andmisest keeldutakse kui taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Kuna taotletav tegevus ei ole kooskõlas kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p-ga 1, § 1 lg 1 pga 2, § 18 lg-ga 2 ning ka veeseaduses sätestatud keskkonnaeesmärgiga (VeeS § 35 lg 3), siis oli haldusorganil alus taotluse rahuldamisest keelduda. LKS § 31 lg 2 p-i 2 ja selle kaudu kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p-i 2 ekslik kohaldamine ei muuda seda, et keeldumise alus tulenes VeeS § 9 lg 10 p-st 3 ja haldusakti resolutsioon ning asjakohaste kohaldatavate normidega seotud põhjendused olid seetõttu õiged. Faktiliste asjaolude tuvastamist käsitleb kohus allpool.
32.2.Teine keeldumise alus, VeeS § 9 lg 10 p 1 sätestab, et vee erikasutusloa andmisest keeldutakse, kui veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda. Vastustaja väidab keskkonna ohustamist.
32.2.1.Kohtu arvates ohustab vee erikasutus otseselt keskkonda ka siis, kui see ei võimalda saavutada kaitse-eeskirjaga ettenähtud kaitse-eesmärke. Kaitse-eeskirja eesmärgiks ongi
13(21)
konkreetses paigas kaitsta mingit spetsiifilist osa keskkonnast nähes selleks ette kohased meetmed. Kohus leiab, et kui seadusandja on kaalutlusõigust võimaldamata ette näinud, et veetaset piiranguvööndis tõsta ei tohi, siis saab sellest järeldada, et vastupidine kahjustab kaitstava looduobjekti seisundit ning kaitse-eesmärke. Keskkonnaeesmärkide (VeeS § 35 lg 3) saavutamise välistamine võib olla samuti otsene keskkonnaoht. VeeS § 35 lg 3 sätestab, et pinna- ja põhjavee hea seisund, kaasa arvatud tehisveekogumite ning tugevasti muudetud veekogumite hea keemiline seisund ja hea ökoloogiline potentsiaal tuli saavutada 2015. aasta 22. detsembriks.
32.2.2.KsÜS § 5 kohaselt on keskkonnaoht olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus. KsÜS § 3 lg 1 kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale. KsÜS § 3 lg 2 p kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, eeldatakse olulise keskkonnahäiringu tekkimist olulise ebasoodsa mõju tekitamisel Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustiku alale. Sealjuures tuleb arvestada KsÜS §-s 11 sätestatud ettevaatuspõhimõttega. KsÜS §-s 10 sätestatud vältimispõhimõtte kohaselt tuleb keskkonnaohtu vältida. Keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed.
32.2.3.Ka vastustaja on kaevatavas haldusaktis leidnud, et arvestades muutnud keskkonda, ohustab kaebaja kavandatav tegevus (veekogu paisutamine ja hüdroenergia kasutamine) kaitstavat loodusobjekti – Lahemaa rahvuspargi – kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitstava looduobjekti seisundit ning keskkonnaeesmärkide saavutamist. Keskkonnaohu hindamiseks ei pea see oht olema realiseerunud. Vastustaja on vastuses kaebusele õigesti selgitanud, et ohutegurid realiseeruvad reaalseks ohuks kaitse-eesmärgiks olevale elupaigatüübile (Valgejõgi) ja selle elustikule, sh kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele Nõmmeveskil, juhul kui pais ja paisjärv taastatakse ning hakatakse kasutama hüdroenergiat. See väide tugineb TAP 2007.a uuringule (Valgejõel paiknevate Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise KMH aruanne, tl 39-79), mil Nõmmeveski pais eksisteeris rändetõkkena ning sellest nähtuvad tagajärgedena: 1) Kärestike kadu, p 4.3.2: „Järsema languga jõelõik algab paisu juurest. Pais on rajatud kärestiku algusesse. Paisu eemaldamise korral on võimalus taastada kärestik ca 40 m pikkusel lõigul.“ 2) Settereostus, p 4.3.2: „Arvutuslik paisjärve settinud muda mahuks on 15 000 m3, mudakihi paksused olid vahemikus 0,1 – 1,1 m.“ 3) Rändetõke, p 6.2.2: „Halvimaks on 0-variant, mille puhul säilib täielik jõe tõkestatus, pais ja paisjärv selle praegusel kujul ning kõik sellest tulenevad ohud.“ 4) Hüdroloogilise režiimi muutus, p 6.2.2: „Eelmistest oluliselt halvemateks tuleb pidada variante 1, 2 ja 5, mille korral säilivad paisutus ja paisjärv praegusel kujul ning jõe kui kaitstava elupaiga väärtus ei parane. Ohud jõe hüdroloogilise režiimi häirimiseks säilivad.“ 5) Temperatuuri tõus, p 7.4.2: „/.../ paisjärvedega kaasnevaks negatiivseks mõjuks on jõe vee temperatuuri suvine tõus. Eriti on see probleemiks jõgedes, mis on olulisteks lõheliste elupaikadena. Suured paisjärved võivad jõe vee temperatuuri tõsta mitme kraadi võrra ja kokkuvõttes muuta jõe lõhelistele elupaigana kõlbmatuks või vähe-sobilikuks.“
32.2.4.Valgejõgi on tervikuna lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaik (keskkonnaministri 15. juuni 2004. a määrus nr 73, § 2 p 109) ning lõheliste elupaigana
14(21)
kaitstavate veekogude nimekirjas (keskkonnaministri 09.10.2002 määrus nr 58, § 2 lg 2 p 24). Valgejõgi on sisuliselt kaitstav loodusala, mille kaitseväärtuseks on jõgi kui elupaik (EL loodusdirektiiv tüüp 3260) ning seal elunevad kalad kuuluvad loodusdirektiivi lisa I-IV liikide hulka.
32.2.5.Kaevatava otsuse tegemise ajaks oli jõgi ilma Nõmmeveski paisutuseta ca 5 aastat. Selle ajaga on Valgejõe seisund taastunud looduslähedaseks (taastunud on ökosüsteemi loomulikuks toimimiseks vajalikud kärestikud). 2014.a (so pärast avariid) teostatud riikliku seire andmetel, on jõe ökoloogiline seisund (suurselgrootud, põhjaloomastik, taimestik jm näitajate järgi) muutunud väga heaks. Kalastiku seisund Nõmmeveski seirelõigus on aga halb, seda peamiselt Nõmmeveskist allavoolu asuva Kotka paisu tõttu. (Eesti Mereinstituudi (EMI) 2015 töö, tl 110115; J.Tuusti töö, tl 12-21, II kd; vastustaja 06.02.2017 menetlusdokumendi viide 2 – keskkonnaseire info)
32.2.6.EL Veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EÜ) eesmärgiks on kõigi pinnaveekogude hea ökoloogilise ja keemilise seisundi saavutamine 2015. aastaks (vrd VeeS § 35 lg 3). Vabariigi Valitsus täpsustas seda eesmärki 01.04.2010 korraldusega nr 118 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavaga 2010-2015 (riiklik strateegia). Ka käesoleval ajal kehtiva veemajanduskava (Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 poolt kinnitatud; kättesaadav: http://www.envir.ee/sites/default/files/laane-eesti_vesikonna_veemajanduskava_2.pdf) kohaselt (2014 andmed) on Valgejõe koondseisund hea üksnes Kotka paisust suudmeni ning ülejäänud osas halb või kesine. Valgejõel paiknevate Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise KMH aruande punktis 6.1 (tl 59, II kd) on käsitletud veekogu seisundi hindamise aspekte. Muuhulgas hinnatakse raamdirektiivi alusel ka vee-elustikku ehk bioloogilisi näitajaid, mis peavad samuti olema heas seisundis. Kalastiku hea seisundi saavutamiseks on oluline jõe hea hüdromorfoloogiline kvaliteet, sh tõkestamatus. Kalastiku seisundi paranemise oluliseks eelduseks on stabiilse hüdroloogilise režiimi tagamine Tapa paisust allvoolu ning kalade rändetee avamine Kotka ja Nõmmeveski paisude juures (tl 59 pöördel, II kd).
32.2.7.EK praktikas käsitlevad pinnaveekogu seisundi halvendamist (direktiiv 2000/60/EÜ) nt lahendid kohtuasjades C-461/13 ja C-346/14. Künnis, millisest alates on tegemist veekogu seisundi halvendamisega on madal. Kui vähemalt üks kvaliteedielement direktiivi V lisa tähenduses langeb klassi võrra allapoole, isegi kui langus ei too kokkuvõttes kaasa kogu pinnaveekogu madalamat klassifitseerimist, on tegemist pinnaveekogu seisundi halvendamisega. Raamdirektiivi eesmärkide täitmisel on veekogu seisundi halvendamise ärahoidmise kohustus siduv ja kehtib kõikidele sellise pinnaveekogu tüüpidele ja seisunditele, mille kohta on vastu võetud majandamiskava. Direktiivis ettenähtud erandid (art 4 lg 7) on võimalikud vaid kõigi võimalike leevendusmeetmete kasutamisel, kui projekti elluviimiseks on ülekaalukas üldine huvi ja/või projekti rakendamisest saadav hüve kaalub üles direktiivi eesmärkide saavutamisest tuleneva hüve ning projektist saadava hüve saavutamiseks muud keskkonnale oluliselt paremad vahendid puuduvad.
32.3.Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega nagu oleks vastustaja jätnud normi kohaldamise faktilised eeldused (sh otsene oht keskkonnale) tuvastamata ning et esitatud materjalid on vastuolulised ja sealt olulised asjaolud ei nähtu. Käsitletud on uuringuid ja eksperthinnanguid paisutuse eelse ja järgse aja kohta (vee-elustiku, kalastik, elupaiga muutus). Läbi on viidud katsepüügid.
15(21)
Kaevatavas haldusaktis on märgitud, et Keskkonnaamet on arvesse võtnud järgnevates eksperthinnangutes kajastatud andmeid ning tulemusi: Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti 2003/EE/16/P/PA/012 „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames valminud Valgejõe KMH aruanne, 2007; Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti 2003/EE/16/P/PA/012 „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames valminud Valgejõe KMH aruande eelprojekt, 2007; Paisude mõju kalastikule, mõju hindamise ja kompenseerimise metoodika. R. Järvekülg, 2007; Keskkonnaameti vee-elustiku peaspetsialist Jaanus Tuusti eksperthinnang: „Nõmmeveski paisu taastamise mõju Valgejõe kalastikule“, 2012; Keskkonnaameti tellimusel lepingu nr 14-7.2 raames valminud FIE Pille Tomsoni töö „Elektrijaama katastriüksusel (42301:005:0158) esinevate kaitseväärtuste ja nende kaitsevajaduse ekspertiisi aruanne“, 2011; Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava, 2010; Veekogumite koondseisundid, 2014; Riiklikud jõgede hüdrobioloogilise seire aruanded; Keskkonnaameti vee-elustiku peaspetsialist Jaanus Tuusti eksperthinnang: Valgejõel asuva endise Nõmmeveski paisu mõjupiirkonna seisundist ja elupaiga väärtusest“, 2015; Keskkonnaameti tellimusel valminud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi ihtüoloogide Martin Kesleri ja Imre Taali kalastiku uuring „Valgejõel asuva endise Nõmmeveski paisjärve piirkonna kalastiku seisundi ja elupaigalise väärtuse hindamine“, 2015. Eelloetletud dokumentidele on haldusaktis viidatud, st need on olnud vajadusel kaebajale kättesaadavad. Kõnealused eksperthinnangud on kohtumenetluses käsitletavad dokumentaalsete tõenditena. Kohus käsitleb järgnevalt kaebaja poolt väljatoodud väidetavaid puudusi.
32.3.1.Paisutusala ulatus on dokumenteeritud ning kohus kaebaja vastupidise väitega ei nõustu. EMI 2015. a uuringus (tabel 1) on märgitud paisutusala koordinaadid põhjalaius 59° 29' 56'' ja idapikkus 25° 47' 16'“ (võetud TAP 2007, millele on uuringu kasutatud kirjanduses viidatud). J.Tuusti on lähtunud samast paisutusalast 1,7 km (jõelõik Nõmmeveski sillast vahetult ülesvoolu). Keskkonnaamet selgitas kohtumenetluses, et TAP 2007 (tl 97-111, II kd) raames läbi viidud Valgejõe uuringute ajal oli Nõmmeveski paisjärv säilinud ja välitööde tulemustele tuginedes fikseeriti paisjärve mõjuala pikkus ning esitati vastavad koordinaadid. Paisutusala ulatus 1,7 km on saadud olemasoleva paisutuskõrguse kohta, mis 2007. a eksisteeris. Juhul, kui kaebaja arvates lõhelistele sobiv kärestik algab 900 m kaugusel paisust ülesvoolu, jääb see üleni 1,7 km ulatusega paisutusala mõjupiirkonda ja on otseselt paisutamisest mõjutatud. TAP-s 2007 ja EMI 2015. a uuringus on paisutuse mõjuala fikseerimiseks võetud aluseks koordinaadid. 2012. a eksperthinnangus on toodud oluline mõju ulatus ca 400 m paisjärves 2007. a uuringu ja TAP 2007 alusel. Samuti langeb olulise mõju ulatus ca 400 m kokku ainukese Nõmmeveski paisjärvel teostatud kalastiku uuringus (TAP 2007, lk 14) märgitud ala kohta ning sealt ka katsepüügiks valitud paisjärve sügavam osa ehk ca 0,5 km pikkune lõik paisutusala alguses). Tegelik paisutusala mõju, mis oluliselt mõjutab kalastiku hea seisundi saavutamist Nõmmeveski lõigus, on fikseeritud uuringutes 1,7 km ulatuses. Kohus nõustub vastustajaga, et EMI 2015. a uuringu kohaselt ei ole endise paisutusala (Nõmmeveski paisust arvestades 1,7 km ülesvoolu) puhul tegemist väheväärtusliku alaga kalastiku seisukohalt, vaid lõhele ja meriforellile sobivaid kudealasid leidub antud alal kokku 8970 m2 ulatuses põhiliselt alates 660 m paisust ülesvoolu. Ülevaade sobivatest kudeala lõikudest on esitatud EMI 2015. a uuringus (tabel 1). See, et lõhele ja meriforellile kudemiseks sobivad jõelõigud algavad põhiliselt 660 m paisust ülesvoolu ei tähenda, et kogu kalastiku seisukohalt
16(21)
oleks ala (konkreetne jõelõik) väheväärtuslik. See jõelõik võib olla sobilik suguküpsete jõeforellide ja harjuste elupaigana, samuti jõesilmu noorjärkude kasvualana. Kavandatud paisutuse taastamine muudaks 8970 m2 kudealasid taas kasutuskõlbmatuks. Kohus nõustub Keskkonnaametiga, et tegemist on märkimisväärselt suures ulatuses sobilike kudealade kasutuskõlbmatuks muutmisega. Kaebaja väited on põhistamata.
32.3.2.Kaebaja märgib, et ei ole esitatud andmeid selle kohta, milline on kalastiku seisukord paisutuse alal ja võrdlusalal siis, kui paisutus eksisteeris. Kontrollpüükide asukohad on võimalik tuvastada samast EMI 2015. a uuringust (tabel 2), kus on esitatud allavoolu ja ülesvoolu jäävate punktide koordinaadid ja kontrollpüükide koordinaadid ning ka võrdlusala tulemused. Seirepüükide tulemused näitavad, et taastunud alal esinesid praktiliselt kõik Valgejõe keskjooksul elutsevad kalaliigid. Keskkonnaamet selgitas kohtumenetluses, et EMI 2015. a uuringu eesmärgiks oligi kontrollida, kas endise paisjärve piirkonnas on taastunud Valgejõele iseloomulik (suure kaitseväärtusega) kalastik. EMI 2015. a uuringust järeldus, et Nõmmeveski endisel paisutusalal on taastunud jõeline kalastik (tl 114, I kd). Vastustaja selgitas, et ökoloogilises kontekstis on paisutatud jõelõik kui läbivooluga järv. Valgejões olulist kaitseväärtust omavad kala- ja sõõrsuuliigid (lõhe, harjus ja jõesilm) vajavad sigimiseks kruusase põhjaga ning kiirevoolulisi jõelõike (kärestikke) ning need liigid järvedes sigida ei saa. Samuti loeti varasemalt läbiviidud uuringus TAP 2007 (p 2.6) paisutatud jõelõiku nendele liikidele olemasolevate tingimuste (st paisutus eksisteeris) juures sobimatuks. Kaebaja seisukoht on põhistamata.
32.3.3.Asjakohatu on kaebaja väide, et kui lõhe Kotka paisust üles ei saa, siis ei saa tähendust omada ka see, millised sigimiseks sobilikud lõigud on Valgejõel Nõmmeveski endisel paisutusalal. Esmalt kehtib Kotka paisu suhtes samadel alustel nõue tagada kalade läbipääs. Jõge kaitstakse tervikuna ning jõe tõkestamatus on hea seisundi saavutamise oluline eeldus (vt nt KMH aruanne p 4.2.7, p 6.1). Nõmmeveski piirkonnas asuvad Valgejõe kõige suuremad ja sobilikumad lõhe taastootmisalad (KMH aruanne p 4.2.8), milleni jõudmist takistab Kotka pais. Seda kaebaja väidet on käsitletud ka kaevatavas haldusaktis ning kohus nõustub nende põhjendustega ega korda neid (HKMS § 165 lg 2).
Samuti ei saa nõustuda kaebajaga, et Nõmmeveski astang (looduslik juga) pole lõhele ja meriforellile ületatav, mistõttu paisutuse olemasolu ei oma tähtsust. Vastustaja on 03.10.2016 menetlusdokumendis selgitanud, et Nõmmeveski juga on tavapäraste sügiseste vooluhulkade 5 m3/s-6 m3/s puhul (hüpoteetilise HEJ töötamiseks vajaliku veetarbeta 4 m3/s) lõhele ja meriforellile ja üksikutele jõeforellidele ületatav. Sama nähtub ka TAP 2007 punktist 2.4. Reeglina toimub ränne pigem keskmisest suuremate vooluhulkade ajal. Et Nõmmeveski paisu avamine mõjutab oluliselt meriforelli ja lõhe taastootmispotentsiaali nähtub TAP 2007 punktist
2.5.Seda on käsitletud haldusakti punktis 1.4.6. Kaebaja oma väiteid tõendanud ei ole.
32.3.4.Veetaseme väiksem tõstmine ja sellega kaasnev väiksem paisutusala on kaebaja arvates analüüsimata. Kaebaja märgib, et sellele viitab EMI 2015. a uuringu foto 4 juures esitatud selgitus.
17(21)
Kohus leiab, et kaebaja on fotole omistanud ebaõige tähenduse ega ole käsitlenud uuringut tervikuna. Kohus nõustub vastustajaga, et EMI 2015. a uuringust nähtub, et endisel Nõmmeveski paisutusalal on taastunud ulatuslikud sigimisalad ning mitmed kalaliigid neid ka kasutavad. Samuti esineb olulisi kudealasid endisest paisutusalast ülesvoolu, mistõttu on oluline tagada siirdekalade takistusteta juurdepääs paisust ülesvoolu jäävatele kõigile kudealadele – nii nendele, mis paisutuse alt on taastunud, kui ka kaugemal ülesvoolu asuvatele. Foto 4 (tl 112 pöördel, I kd) seda illustreerib.
32.3.5.Kohus ei nõustu ka kaebaja etteheidetega J.Tuusti erapoolikuse osas. Tema 2015. a eksperthinnang tugineb EMI 2015. a uuringule ja 2012.a eksperthinnang KMH aruandele. Seega pärinevad alusandmed vastavatest uuringutest. Kohtul ei ole kahtlust, et tegemist on pädeva ja pikaajalise kogemusega ihtüoloogiga (tl 22 CV, tl 23 diplom, II kd) ning kaebaja ei ole väljatoonud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et ta Keskkonnaameti spetsialistina töötades ei oleks lähtunud erialastest teadmistest.
32.3.6.Nõustuda ei saa kaebajaga, et käsitletud ei ole Nõmmeveski paisule kalapääsu ehitamise mõju. Haldusakti punktist 2.3 nähtub, et see ei võimaldaks tagada VeeS § 35 lg 3 eesmärki ning oleks vastuolus kaitse-eeskirjaga, kuna eeldaks veetaseme tõstmist (rändetõkke loomist). Rändetõke mõjutab elustikku ning selle arvukust ja liigirikkust. Ülalpool paisu merelise eluviisiga kalad hävineks. Paisutuse alune elupaik kaoks. Kalapääs ohustaks seega otseselt keskkonda.
32.3.7.Vastustaja on 03.10.2016 menetlusdokumendis õigesti selgitanud, et pinnaveekogumi seisundi hindamise aluseks on keskkonnaministri 28.07.2009 määrus 44 „Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisundiklass tuleb määrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise kord“. Nimetatud määruse § 11 lg 3 alusel on hea seisundi eelduseks ka veekogumi tõkestamatus. Määruses toodud seisundiklasside määramist korraldab Keskkonnaministeerium, seisundiklassid on aluseks veemajanduskava koostamisel. Riikliku seire raames teostatakse vajalikud välitööd ja katsepüügid, mille alusel määratakse ka jõgede kalastiku indeks. Seirearuandes esitavad seireeksperdid võimalikud põhjendused mittehea seisundiklassi korral. Kui kaitstaval jõel nagu on Valgejõgi, on pais, mille veetasemete vahe on üle 1 m, siis rändelise eluviisiga kalade kudealad on neile kättesaamatud. Jõesilmu puhul on igasuguse veetasemevahega paisutus rändetõkkeks. Kui elustik on paisutuse tõttu langenud kesisesse seisundiklassi, on ka kogu kogumi seisund kesine. Kuna paisutamine ohustab elustikku, eriti kalastikku, siis ohustab see ka keskkonda, kuna elustik on osa keskkonnast. Samadele alustele tugineb vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud ning Vabariigi Valitsus 01.04.2010 korraldusega nr 118 „Veemajanduskavade kinnitamine“ kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava 2010-2015. Viidatud kaevatavas korralduses (lk 13, 17, 18). Lääne-Eesti veemajanduskava 2010-2015 ptk 4.5.1 käsitleb paisudega kaasnevaid probleeme ning tabelis 21 on välja toodud, et Nõmmeveski pais on Valgejõe kesise seisundi üks põhjustajaid. Lääne-Eesti veemajanduskava 2010-2015 kohaselt on Valgejõgi_3 vooluveekogumi ainukeseks surveteguriks paisud ning Valgejõel tuleb vältida veekogu tõkestamist, vooluhulga reguleerimist ja voolurežiimi muutmist.
32.3.8.Eelnevat arvestades ei ole võimalik nõustuda kaebaja arvamusega, et haldusakti aluseks olnud materjalidest ei ole võimalik järeldada, et Nõmmeveski paisu taastamine (paisutamine ja hüdroenergia kasutamine) ohustaks keskkonda.
33.Kohus ei pea HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt vajalikuks kõiki haldusakti põhjendusi korrata, nõustudes nendega (va normide kohaldamise osas, mis kohtu arvates ei kohaldu).
18(21)
34.Kohus nõustub haldusorgani põhjendustega muuhulgas ka huvide kaalumise osas ning leiab, et haldusorgan ei ole teinud kaalutlusvigu. Riigikohus leidis, et VeeS § 9 lg 10 p 1 kohaldamisel tuleb kaaluda keskkonnale tekkiva võimaliku kahju olulisust võrreldes muude asjaoludega, sh taotleja õiguste ja huvidega. Kaebaja huviks on alustada Nõmmeveski paisul hüdroenergia tootmist. Kaebaja ei ole varem Elektrijaama kinnistul elektrit tootnud, seega ei ole tegemist toimiva tegevuse lõpetamisega. Kaebaja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et seal hüdroenergia kasutamine võiks olla majanduslikult otstarbekas ning selleks esineks ülekaalukas huvi (KsÜS § 10). Kuigi nn puhta energia tootmine on samuti üks EL energiapoliitika eesmärke, ei tähenda ainuüksi taastuvate energiaallikate kasutamise kavandamine, et tegemist oleks ülekaaluka üldise huviga (veepoliitika raamdirektiivi kohane pinnaveeseisundi halvendamise erand). Kaebaja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et ta suudaks toota arvestataval hulgal puhast energiat, mida võiks käsitleda kaaluka avaliku huvina. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et arvestades kaebaja väidetavat ärihuvi - tegeleda hüdroenergia kasutamisega elektrienergia tootmiseks – on kummastav, et ta pole koostanud selleks tootlikkuse analüüsi, mida võiks mõistliku ettevõtja puhul eeldada. Ka näiteks veeseaduse § 17 täiendamise seaduse eelnõu (226 SE) kohaselt on haldusmenetluses vee erikasutusloa taotlemisel hüdroenergia kasutamiseks taotlejal kohustus esitada ökoloogilismajanduslik analüüs. Kaebaja on taotlenud soodustava haldusakti andmist ning majandusliku tasuvuse hindamiseks andmete olemasolu võib eeldada kaebajal. Käesoleval juhul on vastustaja küsinud haldusmenetluses majandusliku tasuvuse analüüsi ning jätnud selle esitamiseks menetlustähtaja pikendamata. Vastustaja on seejärel oma kogemuse ja temale teadaolevate andmete põhjal (vooluhulgad, kalapääsu eeldatav maksumus - KMH aruande p 5.2) ise hinnanud võimalikku majanduslikku tasuvust (haldusakti p 1.4.4). Keskkonnaamet on vaidlustatud korralduses selgitanud, et Valgejõe Vanaküla lävendi (valgala 404 km2) pikaajaline keskmine vooluhulk on 3,5 m3/s, mis ei võimalda majanduslikult olulisel määral elektrit toota. Keskkonnaamet ei ole seega väitnud, et Valgejõe vooluhulk ei võimalda üldse elektrit toota. Kohus peab põhjendatuks, et Keskkonnaamet võib tugineda praktikast tulenevale kogemusele. Kuigi vastustaja ei ole haldusaktis märkinud, milliseid projekte ta analoogia korras võrdlusena kasutas, on vastustaja selles osas esitanud täiendavad selgitused ja tõendi kohtumenetluses (tl 169-175, I kd). Kohus ei pea põhjendatuks nende kõrvalejätmist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.03.2014 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-87-13, p 16). Vastustaja on kohtumenetluses (03.10.2016 menetlusdokument) selgitanud, et hindas tasuvust analoogse Vetla hüdroelektrijaama projekti baasil. Vastustaja on täiendavalt selgitanud vastuseks kaebaja väitele ka kalapääsu eeldatavat maksumust. Kohtu arvates on hinnang adekvaatne ning kaebaja selle ümberlükkamiseks ühtegi tõendit esitanud ei ole. Keskkonnaamet on huvide kaalumisel arvestanud asjaolu, et paisude ehitamise (sh taastamise) ja paisutamisega tekkivate paisjärvede aluste elupaikade kadu ei ole võimalik leevendada ega vältida. Efektiivsete kalapääsudega on võimalik mõningal määral leevendada küll tõkestatust, ent võimalik ei ole vältida negatiivseid muutusi jõe hüdromorfoloogilistes näitajates (vooluhulkade, voolurežiimi, gaasirežiimi muutused), välistatud ei ole settereostus. Kõik see
19(21)
mõjutab oluliselt negatiivselt Lahemaa rahvuspargi ja Lahemaa loodusala seisundit ja terviklikkust ning ohustab VeeS-s sätestatud keskkonnaeesmärkide saavutamist. Natura 2000 võrgustiku kaitse-eesmärkide ja VeeS-s sätestatud keskkonnaeesmärkide saavutamine olukorras, kus keskkond Nõmmeveski paisul on muutunud looduslähedaseks on võimalik. Keskkonnaamet on põhjendatult seisukohal, et kaebaja kavandatavat tegevust ei ole põhjust pidada perspektiivikaks. Kohtu arvates on ilmne, et avalik huvi keskkonna kaitseks on kaalukam kaebaja huvist alustada ettevõtlusega.
35.Kohus leiab, et vaidlustatud korraldus on piisavalt põhjendatud ning kaebaja on olnud haldusmenetluses piisavalt ära kuulatud. Haldusakti aluseks olevatele dokumentidele on viidatud nii korralduse teksti sees, kui ka joonealustes viidetes. Kohtule ei ole eluliselt usutav, et need dokumendid ei olnud kaebajale kättesaadavad. Tegemist on mahukate dokumentidega ning nende ulatuslik refereerimine haldusaktis ei ole põhjendatud. Keskkonnaamet on hinnanud tõendeid kogumis. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud takistusi kaebeõiguse realiseerimisel. Asjaolu, et haldusakti oleks saanud keskkonnaküsimustes võhiku jaoks rohkem põhjendada ei ole iseenesest selle tühistamise aluseks (HMS § 58). Kaebaja vastuväiteid on korralduses (p 1.4) ca 6 leheküljel käsitletud. Taotluse kaebajast erinevat õiguslikku käsitlemist ei saa pidada vastuoluks või sisulise analüüsi puudumiseks. 25.03.2015 kirjaga (tl 28, I kd) on kaebajalt küsitud täiendavat teavet. Kaebaja on vastanud 30.04.2015 (tl 31-32, I kd) ning palunud täiendavaks vastamiseks ja dokumentide esitamiseks tähtaega pikendada. 19.06.2015 on toimunud kohtumine kaebaja veeloa taotluse arutamiseks (tl 34-37, I kd). 19.06.2015 kirjaga (tl 39, I kd) on põhjendatud tähtaja pikendamisest keeldumist. Kaebaja on vastanud 03.07.2015 (tl 41, I kd). 29.07.2015 on kaebajale edastatud korralduse eelnõu (tl 43-53, I kd). 17.08.2015 on kaebaja esitanud sellele omapoolse seisukoha (tl 55-56, I kd). Kohtu arvates on kaebaja haldusmenetluses piisavalt ära kuulatud. Asjaolu, et haldusorgan andis kaebajale koheselt mõista, et ei pea taotluse rahuldamist perspektiivikaks, ei tähenda eeltoodud toimingute valguses, et kaebaja oleks jäetud ära kuulamata. Ärakuulamisõiguse rikkumisega ei ole tegemist, kui haldusorganil on õiguslikest ja faktilistest asjaoludest kaebajast erinev arusaam ja ta sellest teada annab. Hea halduse põhimõttega vastuolus olevaks tuleks pidada seda, kui haldusorgan jätab eksliku mulje taotluse rahuldamise võimalikkusest, olukorras, kus tegelikult ollakse veendunud selle rahuldamise võimatuses ning teeb seejärel isikule üllatusliku otsuse.
36.Keskkonnaamet on vaidlustatud korralduses (p 2.7, p 1.4.5) selgitanud, et kuna kavandatav tegevus on vastuolus Lahemaa kaitse-eeskirjaga ja negatiivne mõju Natura ala kaitseeesmärkidele on ilmselge (KeHJS § 11 lg 6 ) ning kavandatav tegevus on ilmselgelt perspektiivitu, ei ole tuginedes HMS § 5 lg-le 2 mõistlik ega otstarbekas teha asjatuid täiendavaid kulutusi KMH läbiviimiseks. HMS § 46 lg 3 kohaselt võib ilmselgelt põhjendamatu taotluse haldusorgan jätta rahuldamata avatud menetlust läbi viimata. Taotluse esitaja arvamus ja vastuväited tuleb sel juhul ära kuulata. Vastustaja kuulas kaebaja ära. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, et hüdroelektrijaama rajamise osas eraldiseisva KMH läbiviimine vajalik ei olnud. Kalapääsude rajamise KMH aruanne ja ka muud asjakohased uuringud olid vastustajal eelhinnangu (KeHJS § 6 lg 3) andmiseks olemas. Kaebusest ei selgu, milles seisnes KMH koostanud ekspertgrupi mittevastavus. J.Tuusti erapoolikust käsitles kohus eelpool.
20(21)
Kohus leiab, et vastustaja ei ole rikkunud menetlusnorme.
37.Kaevatava korralduse andmisel osaliselt valedele normidele tuginemine ei too kaasa korralduse tühistamist. Ka kohaldatavate normide alusel tulnuks jätta kaebaja veeloa taotlus rahuldamata. Taotluse uueks läbivaatamiseks saatmisel ei saaks haldusorgan teha teistsugust otsust. Seega ei riku kaevatav korraldus kaebaja subjektiivseid õigusi ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
38.HKMS § 108 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust esitanud ei ole.