Otsuse avalikult teatavaks 13. mai 2019, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-17-2565
Haldusasi
AS Generaator, Aktsiaselts Volex ja Osaühing Atlanta Trade ning Jurvik OÜ kaebused Keskkonnaameti 15.08.2017 korralduse nr 1-3/17/2131 tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks jätkata AS Generaator vee erikasutusloa taotluse menetlusega, sealhulgas algatada keskkonnamõju hindamise menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja 1 – AS Generaator, esindajad v.adv Allar Jõks ja adv Britta Retel Kaebaja 1I – Jurvik OÜ, esindaja adv Jaanus Stern Kaebajad III – AS Volex ja OÜ Atlanta Trade, esindaja v.adv Maksim Greinoman Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad v.adv Martin Triipan ja adv Kaisa Laidvee
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistung 11.03.2019, Tallinnas
RESOLUTSIOON
1.Jätta Keskkonnaameti taotlus Jurvik OÜ, AS Volex ja OÜ Atlanta Trade kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata ja lahendada asi kohtuotsusega.
2.Jätta kaebajate Jurvik OÜ, AS Volex ja OÜ Atlanta Trade kaebused tervikuna rahuldamata.
Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. juunil 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse
vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Generaator (Kaebaja 1) esitas 12.10.2016 vastustajale vee erikasutusloa taotluse kinnistutel Hüdrojaam ja Hüdrojaama pais Valgejõel asuva Kotka paisuga veekogu paisutamiseks ning hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmiseks (I tl 25-28). 15.08.2017 tegi vastustaja otsuse nr 1-3/17/2131 (korraldus), millega lõplikult keeldus kaebajale vee erikasutusloa väljastamisest (I tl 113-132). 14.09.2017 esitas kaebaja vaide korralduse kehtetuks tunnistamiseks ja asja uueks otsustamiseks, sh KMH algatamiseks (I tl 133-134). Vastustaja tegi 25.10.2017 vaideotsuse 11/17/359, millega jättis kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja jäi vaideotsuse kätte 25.10.2017 (I tl 134 pöördel-139).
2.24.11.2017 saabus Tallinna Halduskohtule Generaator AS kaebus Keskkonnaameti 15.08.2017 korralduse nr 1-3/17/2131 „Vee erikasutusloa andmisest keeldumine“ tühistamiseks ja Keskkonnameti kohustamiseks jätkata vee erikasutusloa taotluse menetlusega, sealhulgas algatada keskkonnamõju hindamise menetlus (I tl 1-8). Kohus võttis kaebuse oma 29.11.2017 määrusega menetlusse (I tl 152). 29.11.2017 saabus Tallinna Halduskohtule Jurvik OÜ (Kaebaja 1I) kaebus Keskkonnaameti 15.08.2017 korralduse nr 1-3/17/2131 „Vee erikasutusloa andmisest keeldumine“ tühistamiseks ja Keskkonnameti kohustamiseks jätkata AS Generaator vee erikasutusloa taotluse menetlusega, sealhulgas algatada keskkonnamõju hindamise menetlus (haldusasi nr 317-2620). 06.12.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja liitis haldusasjaga nr 317-2565 (I tl 156-157). 29.11.2017 saabus Tallinna Halduskohtule Aktsiaselts Volex ja Osaühing Atlanta Trade (Kaebajad III) kaebus Keskkonnaameti 15.08.2017 korralduse nr 1-3/17/2131 „Vee erikasutusloa andmisest keeldumine“ tühistamiseks ja Keskkonnameti kohustamiseks jätkata AS Generaator vee erikasutusloa taotluse menetlusega, sealhulgas algatada keskkonnamõju hindamise menetlus. 06.12.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja liitis haldusasjaga nr 3-17-2565 (I tl 158-159).
3.Asjas toimus pärast eelmenetluse, mille raames peeti ka kompromissiläbirääkimisi, läbiviimist kohtuistung 11.03.2019 (protokoll V tl 3-4).
KAEBUSE ESITAJATE SEISUKOHAD
4.Kaebuse esitaja I AS Generaator põhjendab kaebust kokkuvõtvalt alljärgnevalt.
4.1.Kaebaja 1 selgitab esmalt kaebusega seotud asjaolude osas järgmist:
4.1.1.Kaebaja 1-le kuulub alates 27.03.2012 Harju maakonnas Kuusalu vallas Kotka külas asuvatele Hüdrojaama paisu (kinnistusreg. osa nr 13889802) ning Hüdrojaama (kinnistusreg. osa nr 13890702) kinnisasjade hoonestusõigus. Kinnistutel paikneb Kotka hüdrosõlm, mille moodustavad pais, juurdevoolukanal (derivatsioonikanal) ja jõuhoone kompleks. Lisaks asub juurdevoolukanali lõpus puhkekohana „Kotka Forell“ kalakasvatus, millesse läbiv pinnavesi saadi kuni paisu lagunemiseni Kotka paisjärvest derivatsioonikanali kaudu. Kotka pais on kaebajale teadaolevalt rajatud 1950. aastatel.
4.1.2.Kaebaja esitas pärast oma 28.03.2013 vee erikasutusloa taotluste nr 10/2013 (AS Generaatori kaebuse LISA 2 (edaspidi LISA) ja nr 11/2013 (LISA 3) läbivaatamata jätmist Keskkonnaameti poolt 02.09.2014 kirjaga nr HJR 7-6/14/8473-7 vastustajale 12.10.2016 vee erikasutusloa taotluse kinnistutel Hüdrojaam ja Hüdrojaama pais Valgejõel asuva Kotka paisuga veekogu paisutamiseks ning hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmiseks
(LISA 11).
Vastustaja võttis viimati nimetatud vee erikasutusloa taotluse menetlusse 09.01.2017 (LISA 14). 10.04.2017 edastas vastustaja kirjaga nr 14-6/16/760-7 korralduse eelnõu, mille kohaselt keelduti kaebajale I vee erikasutusloa väljastamisest (LISA 15). 24.04.2017 esitas kaebaja vastustajale arvamuse korralduse eelnõu kohta (LISA 16). 14.07.2017 saatis vastustaja uuesti korralduse eelnõu menetlusosalistele arvamuse avaldamiseks (LISA 17). 06.07.2017 esitas Kaebaja 1 korralduse eelnõu kohta arvamuse (LISA 18). 15.08.2017 tegi vastustaja otsuse nr 1-3/17/2131 (vaidlustatud korraldus), millega lõplikult keeldus kaebajale vee erikasutusloa väljastamisest (LISA 19). Kaebaja vaidlustas nimetatud korralduse halduskohtus.
4.1.3.Kaebaja märgib, et 08.08.2016 kadusid teadmata asjaoludel Kotka paisul kaks varjaposti. Kaebaja arvates võisid varjad puruneda vandalismi tulemusena (08.08.2016 sündmus). 11.08.2016 esitas Kaebaja 1 PPA-le süüteoteate (LISA 8).
4.2.Kaebaja leiab, et seoses Kotka paisu purunemisega alles 2016 a. augustis, taotleb ta vee erikasutuse raames mitte väljakujunenud veetaseme tõstmist, mis on looduskaitseseaduse (LKS) § 51 ja Lahemaa kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 alusel keelatud, vaid avarii tagajärgede likvideerimist, millega taastatakse tavapärane ja väljakujunenud veetase Valgejõel Kotka paisust ülesvoolu. Vastus sellele küsimusele on kaebuse lahendamisel kaebaja arvates üks olulisemaid ja õiguslikult määravamaid.
4.2.1.Kaebaja 1 märgib, et ta taotleb alates 2012. aastast mitu korda vee erikasutusluba Valgejõel asuva olemasoleva Kotka paisuga veekogu paisutamiseks ja hüdroenergia tootmiseks.
4.2.2.Kaebaja 1 märgib, et seetõttu ei taotle ta väljakujunenud veetaseme tõstmist, vaid soovib muu hulgas taastada endise olukorra, mis eksisteeris kuni 08.08.2016 kadusid teadmata asjaoludel Kotka paisul kaks varjaposti ning selle tulemusel alanes Valgejõe senine paisutustase. Kaebaja 1 arvates puudub vaidlus, et kaebaja loataotluses nimetatud paisutustase (maksimaalselt 16,55m abs) on sama, mis enne 08.08.2016 sündmust. Lisaks ei ole vaidlust selles, et hetkel on veetase madalam võrreldes varasemaga üksnes põhjusel, et vett kinni hoidvad varjad on avatud. Normaalpaisutustaseme taastamiseks vajaliku töö mahtu arvestades on Kaebaja 1 hinnangul tegemist avarii tagajärgede kõrvaldamisega või paisu hooldamisega, mis iseenesest vee erikasutusluba ei eelda. Kaebaja 1 leiab, et vastustaja hinnang, mille kohaselt tuleb veetaset hinnata taotluse esitamise hetke seisuga (korralduse p 2.18.5), on eksitav. Igasugust veetaseme kõikumist ei saa kaebaja arvates lugeda uueks väljakujunenud veetasemeks. Väljakujunenud veetase ei saa muutuda iga kuu või ka paari aasta tagant. Kaebaja märgib, et tema seisukoht on, et hetkel on veetase ajutiselt alanenud 08.08.2016 sündmuse tõttu.
4.2.3.Kaebaja 1 veendumusel on paisul 2016 suvel toimunud sündmus on käsitletav avariina, mis põhjustas paisutuse alanemise. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole avarii tagajärjel endise olukorra taastamine käsitletav LKS § 51 tähenduses väljakujunenud veetaseme tõstmisena (RKHKo 3-3-1-74-13).
4.2.4.Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et avarii eeldab vandalismi või muu taolise sündmuse tõendamist. Kaebaja 1 leiab, et avarii on veeseaduse (VeeS) § 2 p 12 tähenduses ükskõik milline sündmus, mis põhjustab suure kahju. Samas on kaebaja seisukohal, et isegi kui 08.08.2016 sündmus ei ole avarii, on paisu omanikul VeeS § 17 lg 5 alusel õigus sündmuse tagajärjed likvideerida ehk asendada kadunud paisupostid uutega. Tegemist on paisu hooldustöödega, mis vee erikasutusluba ei eelda.
4.2.5.Kaebaja märgib, et vastustaja hinnangul ei ole avariid esinenud, sest kaebaja pole paisu purunemise kohta esitanud avariiteatist VeeS § 17 lg 5 p 4 kohaselt. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et ei esitanud teatist põhjusel, et Keskkonnainspektsioon (KKI) ise teavitas ettevõtet õnnetusest. Järelikult oli sündmus fikseeritud ning puudus vajadus koostada selleks eraldi märgukirja. Avariiteatise puudumine ei tõenda kuidagi seda, et avariid ei ole toimunud. Lisaks kinnitab avarii toimumist ka see, et veetaseme alanemine 08.08.2016 ei toimunud kooskõlas seadusega. VeeS § 171 lg 1 kohaselt peab veetaseme alandamiseks olema vee erikasutusluba. Selleks peaks kaebaja esitama kirjaliku taotluse (VeeS § 171 lg 6) ning see peab toimuma vastustaja otsuse alusel. Sellist taotlust ega otsust ei ole.
4.2.6.Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et vastustaja on menetluses korduvalt muutnud 08.08.2016 sündmuse käsitlust ja rikkunud vastuolulise käitumise keeldu. Kaebaja hinnangul näitab see seda, et vastustaja ei soovi juhtunut määratleda vastavalt seadusele ja kohtupraktikale. 17.11.2016 kirjas väitis vastustaja, et pais on hävinenud. Sel põhjusel pidi kaebaja tellima ehitustehnilise auditi, mis kinnitas vastupidist. Seejärel leidis vastustaja, et 08.08.2016 sündmus oli avarii. „Kuna menetluse väitel on esinenud erinevaid seisukohti, kas 08.08.2016 võis aset leida avarii või vandalism, uuris KKA /.../ täiendavalt vandalismi toimepanemise asjaolude kohta. /.../ PPA vastusest selgus, et /.../ koostati /.../ kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade./.../ Seega vandalism ei ole tõendatud.“ Kui kaebaja nimetatud punktile viitas ning selgitas, et avarii tagajärgede kõrvaldamine on lubatud, muutis vastustaja korralduse sõnastust (LISA 19, p-d 2.4; 2.18.22.2). Lõplikus korralduses kirjeldab vastustaja: „Keskkonnaamet uuris täiendavalt /.../ veetaseme alanemise põhjuseid. Keskkonnaamet jõudis järeldusele, et esmane hinnang, et tegu võis olla avariiga, ei leidnud kinnitust – ei esinenud ebatavalisi ilmastikuolusid ja paisukonstruktsioon on stabiilne. Seetõttu ei pea vastustaja varjade puudumist avariiks“ (LISA 19, p 2.18.22.1). Kaebaja 1 toob välja, et vastustajal puudub seadusega antud pädevus süütegude menetlemiseks ning ehitustegevuse üle riikliku järelevalve teostamiseks. Sealjuures ei põhine vastustaja järeldused ka ametiasutuste poolt kogutud tõenditel, mis räägivad avarii toimumise fakti kasuks. KKI informeeris 09.08.2016 Kuusalu Vallavalitsust Kotka paisul 08.08.2016 aset leidnud avariisituatsioonist (LISA 19, p 2.5.). Järelikult fikseeris KKI sündmuskohal, et tegemist oli avariiga ning teavitas sellest ka teisi. Asjaolude kohaselt vastustaja sündmuskohal ei käinud. Seetõttu on arusaamatu, millel põhineb KKA arvamus ja miks see erineb KKI selgitustest. Eelnevat kokku võttes on kaebaja 1 arvates põhjendamatu vastustaja väide, et 08.08.2016 sündmus oli planeeritud. Avarii kõrvaldamine ei ole tegevus, mis eeldaks vee erikasutusloa olemasolu (vrdl VeeS § 8 lg 2). Puudub vaidlus, et kaebaja on soovinud alates 08.08.2016 endise olukorra taastada ja tagada normaalpaisutustaseme. Kaebaja 1 märgib, et paisu omaniku/valdaja kohustused on reguleeritud VeeS § 17 lg 5 ning need kehtivad sõltumata sellest, kas isikul on kehtiv vee erikasutusluba. Nimetatud sätte punkti 5 kohaselt on paisu omanik või valdaja kohustatud kõrvaldama paisu avarii või avariiohu.
Loodustingimustest ning teistest ootamatutest asjaoludest tingitud ohu tõrjumist ja kõrvaldamist lubab EhS, mille § 2 lg 2 kohaselt ei kohaldata seadustikku päästesündmuse toimumisel, ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel ning päästesündmuse tagajärgede leevendamisel viivitamata tehtavale, vältimatu ja edasilükkamatu vajaduse tõttu ehitamisele. Tehtud tööde mahtu arvestades, on võimalik tegevust käsitleda ka ehitise korrashoiu toimingutena EhS § 6 mõistes, mille kohaselt ei käsitleta ehitamisena toiminguid eesmärgiga säilitada või taastada seisund. Ehitise korrashoiu mõiste tuleneb EhS § 6 seletuskirja kohaselt kinnisvara korrashoiu standardist EVS 807. Antud standardi kohaselt on korrashoiu toiminguteks ka avariijärgne tehnohooldus ja renoveerimine. Eelnev kinnitab Kaebaja 1 arvates täiendavalt seda, et juhul kui avarii tagajärgede likvideerimine ei eelda vee erikasutusluba, siis ei saa kaebaja taotlust veetaseme taastamiseks käsitleda ka väljakujunenud veetaseme tõstmisena.
4.2.7.Täiendavalt on kaebaja seisukohal, et vastuolu kehtiva seadusega puudub ka siis, kui taotletavat tegevust tõepoolest käsitleda veetaseme tõstmisena. Kaebaja 1 märgib, et määruse nr 73 algse seletuskirja peatükis 4 on märgitud, et veetaseme tõstmise keeld ei kohaldu olemasolevatele paisehitistele, vaid üksnes uutele (rajatavatele) paisehitistele. Seletuskirja kohaselt soovitakse säilitada eelnimetatud määruses loetletud veekogud või nende lõigud edaspidi muutumatul kujul, st nendel on keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. Olemasolevaid vee-ehitisi määrus ei mõjuta. Järelikult on kehtiva õiguskorraga kooskõlas olemasolevate paisehitiste rekonstrueerimine ka siis, kui sellega kaasneks veetaseme tõstmine. Alternatiivselt puudub vastuolu ka põhjusel, et kehtiva õiguse mõtteks ei olnud olemasolevatel paisrajatistel välistada nende rekonstrueerimist, sh veetaseme tõstmist. Järelikult puudub vastuolu seadusega (LKS §-ga 51 ning §-ga 31 lg 2 p 2). Vastustaja ei pidanud vajalikuks nende asjaolude arvestamist haldusmenetluses ja tegi siin olulise kaalutlusvea, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni.
4.2.8.Kaebaja ei nõustu vastustajaga ka selles, et vee erikasutusloast tuleb keelduda muu hulgas põhjusel, et see on vastuolus Lahemaa kaitse-eeskirjaga kehtestatuga. Vastustaja leiab, et kaitsekord hoopis toetab taotletava tegevuse lubamist. Taotletav vee-erikasutuse ala asub Lahemaa kaitseala piiranguvööndis. LKS § 19 lg 1 p 1 kohaselt on piiranguvööndis lubatud majandustegevus. Piiranguvööndites kehtib põhimõte, et kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud. Ükski kaebaja poolt taotletav tegevus ei ole kaitse-eeskirja keelatud tegevuste nimekirjas (§ 21). Samuti ei tule vastustaja poolt viidatud keeldu kaitseeeskirja § 19 lg 2 p-st 2. Lahemaa kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 sätestab, et kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone muutmine olemasolevate paisude rekonstrueerimisel, kalda kindlustusrajatiste ehitamisel, loodusliku veerežiimi taastamisel ja kalade läbipääsu tagamisel. Veel enam, kaitse-eeskiri lubab kaitseala valitseja nõusolekul paisude rekonstrueerimise ning kalapääsude rajamise (§ 19). Lisaks, nagu eelpool viidatud, ei taotle kaebaja veetaseme tõstmist, vaid paisu tehnilistele parameetritele vastava normaalpaisutustaseme taastamist. Sel põhjusel ei ole kaebaja tegevus vastuolus ka LKS § 31 lg 2 p-ga 2, mille kohaselt on piiranguvööndis keelatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine. Kaebaja toob eraldi välja, et kaitse-eeskirjas puudub keeld avarii tagajärgede likvideerimiseks, järelikult on see lubatud. Kaitse-eeskiri lubab sõnaselgelt olemasolevate paisude rekonstrueerimist, kui selle eesmärgiks on kalade läbipääsu tagamine. Ka hüdroenergia tootmine ei ole keelatud. Kuivõrd kaitse-eeskirjaga on tegevus lubatud, siis on igati põhjendatud, et vastustaja pidi algatama KMH selleks, et analüüsida ka tegevuse mõju kaitseala terviklikkusele ning kaitse eesmärgile. Vastustaja jättis selle tegemata.
Kokkuvõttes asub taotletav tegevus piiranguvööndis, kus majandustegevus on lubatud. Kaitseeeskiri lubab olemasolevate paisude rekonstrueerimist. Samuti ei ole keelatud hüdroelektrienergia tootmine. Seda arvestades puudub vastuolu ka Natura alade kaitsepõhimõttega. Vastustaja eksis, et kavandatava tegevusega hõlmatud alal kehtivad ranged kaitsepõhimõtted, mis lubavad ainult sõnaselgelt sätestatud tegevusi. Järelikult eksis vastustaja ka selles, et pidas vee erikasutusloa taotluse lahendamisel ainumääravaks seda, et kalastiku ja jõe hea seisundi saavutamise kõige paremat tulemust andev meede on jõe loodusliku sängi taastamine. Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei ole looduskaitselised huvid iseseisev ülekaalukas huvi, mis peaks kaaluma üles teiste isikute huvid (RKHKo 3-3-1-37-14). Vastustaja pidi arvestama, et majanduslikud kaalutlused on ilmselgelt olulised, kuna majandustegevus on lubatud. Tegemist on ilmse ja olulise kaalutlusveaga, mis on viinud ebaõige otsuseni.
4.2.9.Kaebaja ei nõustu vastustaja hinnanguga, mille kohaselt on taotletav tegevus vastuolus 01.07.2016 kinnitatud Lääne-Eesti Veemajanduskavaga (VMK), sest viib Valgejõe seisundi halvenemiseni. Vastustaja on kaebaja hinnangul jätnud vaidlustatud korralduses käsitlemata VMK meetmed, mis toetavad kavandatavat tegevust, samuti majandusliku-ökoloogilise hinnangu järeldused. Kaebaja leiab, et vastustaja on põhjendamatult asunud seisukohale, et kavandatav tegevus on VMK-ga vastuolus. Kalapääsu rajamine on VMK meetmeprogrammi alusel Valgejõe seisundit ilmselgelt parandav meede. Järelikult on ebaõige korralduses toodud järeldus, mille kohaselt kalapääsu rajamisel asenduks praegune olukord ebasoodsamaga ning selliselt ei oleks võimalik saavutada VeeS eesmärke. Seda kinnitab ka ökoloogilis-majanduslik hinnang. Kui taotletavat tegevust on võimalik leevendavate meetmetega ellu viia ja see on selliselt kooskõlas VMK suunistega, siis tuleb seda tegevuse hindamisel arvesse võtta. Vastustaja seda ei teinud.
4.2.10.Kaebaja leiab, et vastustaja korraldus on ka muus osas oluliste kaalutlusvigadega, sest asjas on jäetud välja selgitamata olulist tähtsust omavad asjaolud, mis räägivad tegevuse kasuks. Tegemist on Riigikohtu praktika kohaselt kaalutlusveaga (RKHKo 3-3-1-81-07, p 22): a) KeHJS § 29 lg 2 ja 3 kohaselt võib Natura ala mõjutava tegevuse korral anda tegevusloa, kui seda lubab ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt selle ala terviklikkust ega kaitse eesmärki. Taotletav tegevus asub Lahemaa kaitseala piiranguvööndis, kus majandustegevus on lubatud. Ka Lahemaa kaitse-eeskiri lubab olemasolevate paisude rekonstrueerimist, kui tagatakse kalade läbipääs. Järelikult on põhjendamatu, et vastustaja käsitleb taotletavat tegevust perspektiivituna. Olukord, kus haldusorgan teadvalt või ekslikult ei pea kinni diskretsiooni õiguslikult determineeritud sisemistest piiridest, on diskretsiooni kuritarvitamine. b) Kuivõrd taotletav tegevus ei ole vastuolus kaitseala eesmärkidega, ei saa olla ainumäärav vastustaja väide, mille kohaselt kalastiku ja jõe hea seisundi saavutamise kõige paremat tulemust andev meede on jõe loodusliku sängi taastamine (korraldus, p 2.18.9.3). Vastustaja pidi arvestama, et majanduslikud kaalutlused on ilmselgelt olulised, kui kaitse-eeskirjaga ei ole need välistatud ning tegemist on olemasoleva paisrajatisega. Vastustaja jättis need olulised asjaolud kaalutlusotsuse tegemisel arvestamata. c) Vastustaja väidab, et kavandatav tegevus on perspektiivitu, sest negatiivseid mõjusid ei ole võimalik vältida ega leevendada (korralduse p-d 2.17.6; 2.17.7, I tl 123-123p). See on ebaõige. Kaebaja 1 kavandab kalapääsu, mis on leevendav meede negatiivsete mõjude vältimiseks ja vähendamiseks. Lääne-Eesti veemajanduskava kohaselt on kalapääsu rajamine leevendav meede, mis aitab saavutada veekogu hea seisundi. d) Vastustaja on taotluse hindamisel lähtunud sellest, et võimalik on üksnes kamberkalapääsu rajamine. See eeldus ei põhine ettevõtte taotlusel. Kaebaja 1 on valmis kalapääsu alternatiivina
kaaluma looduslähedast kalapääsu. Samuti tuleks Kaebaja 1 hinnangul uue alternatiivina käsitleda kruvikalapääsu. Järelikult ei ole kamberkalapääs ainus reaalne lahendus ega sellega seotud võimalikud piirangud aluseks teha taotluse osas keelduvat otsust, kaalumata alternatiivseid lahendusi. e) Ka ökoloogilis-majandusliku hinnangu kohaselt on taotletava tegevusega võimalik saavutada Valgejõe keskkonnaseisundi eesmärgid aastaks 2021. Vastustaja ei ole põhjendamatult ekspertavamuse tulemusi arvestanud. f) Kaebaja toob välja, et korralduse andmisel on tuginetud uuringutele, mida pole viidud läbi Kotka paisul. Mitmetes küsimustes on tuginetud 2007. aasta nn TAP eksperthinnangule (Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti 2003/EE/16/P/PA/0122003/EE/16/P/PA/012 „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames 2007. aastal valminud „Valgejõel paiknevate Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise keskkonnamõju hindamine“ (AS K & H, aktsiaselts MAVES, INSENERIBÜROO URMAS NUGIN, Eesti Loodushoiu Keskus, OÜ Merin).), mis ei põhine kaebaja taotlusmaterjalidel. TAP eksperthinnang koostati ajal, mil Eestisse ei olnud rajatud veel ühtegi looduslähedast kalapääsu. Ka kruvikalapääsu lahendus ei olnud sellel ajal veel teada. Vastustaja jättis põhjendamatult uued andmed kogumata. g) Vastustaja kaalutlusotsus põhineb üksnes looduskaitselistel argumentidel. Vastustaja ei ole käsitlenud Kaebaja 1 ega ka teiste isikute (eelkõige OÜ Jurvik) huvisid seoses paisu säilimisega ja ettevõtlusvabadusega. Samuti riigi huvisid seoses taastuvenergia tootmisega olemasolevatel paisudel. See on põhjendamatu. Looduskaitselised huvid ei ole iseseisev ülekaalukas huvi, mis peaks kaaluma üles teiste isikute huvid. (RKHKo 3-3-1-37-14.)
4.2.11.Lisaks on vastustaja korraldus Kaebaja 1 arvates vastuolus kehtiva seadusega ka põhjusel, et menetluses jäeti algatamata keskkonnamõju hindamise (KMH) menetlus. KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud ja Natura 2000 alale mõju omava tegevuse korral on KMH kohustuslik, olenemata sellest, kas haldusorganil on enda arvates asja otsustamiseks piisavalt tõendeid või mitte. Riigikohus on leidnud, et kui kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevusi, puudub haldusorganil kaalutlusruum keskkonnamõju olulisuse või strateegilise hindamise vajalikkuse üle, millest tulenevalt on KSH algatamata jätmine ilmne ja oluline menetlusviga (RKHKm 3-3-1-64-11, p 13).
4.3.Kaebaja 1 leiab, et vastustaja väidetavad eksperthinnangud ei põhine kaebaja 1 taotlusmaterjalidel. Nii töö „Valgejõe Kotka paisu kalapääsu rajamise variantide teostatavuse hinnang“ kui ka TAP 2007 eksperthinnangu puhul on tegemist enam kui 10 aastat vanade analüüsidega, mis ei põhine asjas esitatud taotlusmaterjalidel. Mõlemal juhul on tegemist üldistusega, mis ei arvesta Kotka paisuga seonduvaid tegelikke asjaolusid. Lisaks ei olnud nende eksperthinnangute koostamise ajal Eestisse rajatud veel ühtegi looduslähedast kalapääsu. Ka kruvikalapääsu lahendus ei olnud sellel ajal veel teada. Järelikult on ilmselge, et vastustaja rikkus uurimispõhimõtet, sest ei pidanud vajalikuks ajakohasemate lahenduste käsitlemist ning nende osas andmete kogumist.
4.4.Vastustaja on ilmselgelt jätnud taotluse (sj tehnilise kalapääsu projektlahenduse koos selle lisadega) reaalselt analüüsimata, kuivõrd sellega koos esitatud töös „Ökoloogilis-majanduslik analüüs: „Valgejõe Kotka hüdrosõlme rekonstrueerimise vee-erikasutusloa juurde“ on toodud vastused vastustaja poolt kohtule esitatud vastuses väidetavatele puudustele (vt vastus kaebusele, p 2.4.33). Nimetatud analüüsi peatükk 2 kirjeldab Kotka hüdrosõlme rekonstrueerimise ja kalapääsu variante. Esitatud on ka kõigi variantide majanduslik väärtus (ptk 4.2.3). Ecoriver Oy juhataja ja inseneri T. Pohjamo (2016) aruande "Evaluation of Kotka dam fish passages for economic-ecological aspects" järgi on kõigi analüüsitud kalapääsu variantide kohaselt tagatud kalade rände efektiivsus ülesvoolu kuni 90% ja allarände efektiivsus kuni 80%. Erinevate Eesti hüdroloogia ja hüdrobioloogia valdkonna arvamusliidrite, sh
kalastikuekspertide hinnanguid arvesse võttes valitigi parim lahendus, mis muuhulgas aitab saavutada õigusaktides sätestatud eesmärke. Järelikult on ebaõige väide, et olemasoleva ekspertteabe alusel saab asuda seisukohale, et Kotka paisul paisutamine ja hüdroenergia kasutamine eksitaks Valgejões rändel kõiki kalu ning hüdroelektrijaam häiriks oluliselt kalapääsu tööd (vastus kaebusele, p 2.4.40).
4.5.Vastustaja väide, et kaebaja esitas alles haldusmenetluse keskel kruvikalapääsu rajamise võimaluse, on ebaõige. Kaebaja tõi kruvikalapääsu lahenduse välja juba taotluses. Kaebaja 1 selgitas taotluse vormi punktis 9, et vee-energia on kavandatud muundada elektrienergiaks ühe kavandatava täis Kaplan turbiiniga (alternatiivselt võimalik kasutada ka kruvi, ehk Archimedese turbiini), võimsusega maksimaalselt 47 kW. Järelikult ei ole vastustaja taotlust isegi korralikult lugenud.
4.6.Vastustaja väited kruvikalapääsu toimivuse küsitavuse osas on ebaõiged. Ka kaebuses (p 78) viitas kaebaja avalikult kättesaadavale Austria kalateadlase C. Mitterlehneri raportile kruvikalapääsude toimimise kohta Eestis asuva Saesaare paisu näitel, mis näitab kruvikalapääsude rajamise võimalikkust ja nende toimivust (29.05.2018 vastuse LISA 1, III tl 145-156). Samuti on praktikas olemas reaalne informatsioon kalapääsu toimivuse osas jäätumise tingimustes (temperatuuri - 20 C juures). Vastustajal oli haldusmenetluses võimalus nimetatud variandi kohta täiendavalt andmeid koguda. Kui vastustaja ei oleks kiirustanud, siis oleks saanud selle kohta kaebajalt 1 täiendavat informatsiooni haldusmenetluses küsida. Ka see kinnitab taas, et vastustaja on teinud negatiivse otsuse tegelikesse asjaoludesse süvenemata.
4.7.Ebaõige on väide, et uuringud on näidanud, et üle 3%-lise languga kalapääsude läbimine võib kalade jaoks olla probleemne. Vastustaja poolt viidatud allikas hoopiski kinnitab seda, et kalapääsu rajamine on reaalne võimalus kuidas saavutada looduskaitsega seotud eesmärke. Meetme "Vooluveekogude seisundi parandamine (avatud taotlemine)" ja "Vooluveekogude seisundi parandamine (investeeringute kava)" toetust saanud projektide efektiivsuse hindamise aruanne (EMÜ, ELK. 2015. Meetme "Vooluveekogude seisundi parandamine (avatud taotlemine)" ja "Vooluveekogude seisundi parandamine (investeeringute kava)" toetust saanud projektide efektiivsuse hindamise aruanne Kättesaadav: https://www.dropbox.com/s/68h44z6khe8r37w/Kalap%C3%A4%C3%A4sude%20seire%20a ruanne%202015.docx?dl=0.) käsitles kalade rändetingimusi kokku 18 kalapääsu juures. Uuringu kokkuvõttes selgitatakse (lk 252), et kalapääsude rajamise positiivne mõju jõgede ökoloogilisele seisundile on ilmne ning aidanud olulisel määral kaasa jõgede hea ökoloogilise seisundi saavutamisele ja säilitamisele. Samuti selgitatakse, et kõiki mõjutegureid arvestades tuleb tõdeda, et iga kalapääs on tegelikult unikaalne ning vahel võib ette tulla ka olukordi, kus suurema languga kalapääs funktsioneerib paremini kui väiksema languga kalapääs ja kamberkalapääs on efektiivsem kui tiikide kaskaadi või hajuskärestiku tüüpi kalapääs. Eelnevat arvesse võttes sõltub kaebaja arvates kõik täpselt kalapääsu projekteerimisest.
4.8.Vastustaja väidab endiselt, et TAP 2007 eksperthinnangus on põhjalikult analüüsitud loodusliku kalapääsu rajamise võimalusi Kotka paisule ning leitud, et hüdrauliliselt soodsa looduslähedase kalapääsu ehitamiseks võimalused puuduvad. Seda järeldust ei lükka ümber ka Kaebaja 1 poolt vee erikasutusloa taotlusega esitatud kalapääsu eelprojekt. Kaebaja 1 leiab, et tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei tugine asjas kogutud tõenditele, mh inseneri poolt koostatud eelprojektile. Insener Urmas Nugin kinnitas ka 16.05.2018 paikvaatlusel, et looduslähedase kalapääsu rajamine Kotka paisule on võimalik.
4.9.Eelnevad asjaolud kinnitavad täiendavalt, et vastustaja negatiivne otsus on tehtud oluliste kaalutlusvigadega. Ka Riigikohus on selgitanud, et diskretsiooniveaga on tegu juhtudel, kui haldusorgan on jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta (RKHKo 14.10.2003, 3-3-1-54-03). Vastustaja ei ole tutvunud taotluse ja selle lisadega. Vastustaja enda väited kinnitavad, et reaalsuses ei ole taotlust isegi mitte analüüsitud. Taotluse rahuldamise kasuks kõnelevad tõendid on jäetud lihtsalt kõrvale. Riigikohtu praktika kohaselt on hilisemate põhjenduste
arvestamine lubatud üksnes siis, kui puudub põhjus kahelda, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest juba otsuse tegemisel. Sealjuures peavad need kaalutlused lähtuma dokumentidest, millele tuginedes on haldusorgan oma otsuseid kujundanud (RKHKo 3-3-1-29-12, p-d 19 ja 20). Antud juhul puuduvad sellised dokumendid. Järelikult ei saa olla õige ka lõplik otsus.
4.10.Vastustaja viitas vastuses kaebusele ning 16.05.2018 paikvaatlusel korduvalt sellele, et kaebaja 1 eelprojekt oleks võinud olla põhjalikum ning kaebaja 1 on ise süüdi selles, et taotlus jäeti rahuldamata, sest see oleks võinud olla põhjalikum. Kaebaja 1 sellise lähenemise ei nõustu. Haldusmenetluse seaduse § 6 kohaselt on haldusorgani kohustus selgitada välja olulised asjaolud ning ta peab koguma tõendeid omal algatusel. Kaebaja 1 esitas vee erikasutusloa taotluse kõigi seaduses nõutud andmetega ning alternatiividega. Puudub vaidlus, et vastustaja luges taotluse nõuetekohaseks, kuivõrd see võeti menetlusse. Menetlusse võtmise otsuses ning ka edaspidises haldusmenetluses enne keelduva otsuse eelnõu esitamist ei viidanud vastustaja kordagi täiendavate andmete kogumise või eelprojekti täpsustamise vajadusele. Seda arvestades ei ole asjakohane, et alles vastuses kaebusele toob vastustaja välja selle, et taotlus oleks pidanud olema põhjalikum ning erinevate alternatiivsete lahendustega.
4.11.Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tõendamiskoormus on haldusorganil, kes peab tõendama haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (RKHKO 11.02.2015, nr 3-3-1-62-14, p 16; vt ka RKHKo 28.01.2013, nr 3-3-1-16-12, p 19; 19.12. 2006, nr 3-3-1-80-06, p 21). Haldusorgan, mitte selle adressaat on kohustatud veenma kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse õigsuses (RKHKo 10.02.2005, 3-3-1-77-04). Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-8606 rõhutanud, et kui haldusorganil on otsustamisel ulatuslik kaalutlusõigus, siis saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. „Ainult haldusmenetluse reeglite, sh ärakuulamisõiguse tagamine, otsustuse põhjalik motiveerimine koos poolt-ja vastuargumentide sisulise analüüsiga, järgimine tagab ausa ja õiglase haldusmenetluse, mis ka näib sellisena menetlusosalisele.“ ( TlnHKo 31.12.2008, 3-07-2155, p 14) Järelikult on ilmselgelt kohtupraktikaga vastuolus see, et vastustaja kogus tõendeid üksnes asja kahjuks rääkivate asjaolude osas ning jättis arvestamata taotluse lahendamise poolt kõnelevad tõendid.
4.12.Kaebaja toob välja, et vastustaja on varasemalt alati aktsepteerinud sellise põhjalikkusega taotlusi ning vajadusel viidanud täiendavate andmete kogumise vajadusele näiteks keskkonnamõju hindamise menetluses. Riigikohtu praktika kohaselt võib haldusorgan oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, välja arvatud ebaõige halduspraktika puhul (RKHKo 06.12.20104, 3-3-1-53-04). Järelikult sai kaebaja 1 käesoleval juhul vastustaja varasemat praktikat arvesse võttes eeldada, et ettevõttele selgitatakse, kui on vaja esitada täiendavaid andmeid. Järelikult ei saa kaebajat 1 karistada põhjusel, et alles kohtuvaidluses viitab vastustaja täiendavate andmete kogumise vajadusele.
4.13.Vastustaja on põhjendamatult käsitletud taotletavat tegevust perspektiivituna, kui vastustaja on lubanud sarnast tegevust mujal Lahemaa looduskaitsealal, sh sama kaitserežiimiga alal. Näiteks väljastas vastustaja 27.02.2017 AS-ile Veejaam tähtajatu vee erikasutusloa Loobu jõel Joaveski paisul hüdroelektrienergia tootmiseks ja veekogu paisutamiseks (IV tl 37-41). Sarnaselt Kotka paisuga, paikneb Joaveski pais Lahemaa looduskaitsealal piiranguvööndis, sh Natura võrgustiku alal (IV tl 42-48p). Ebaõige on vastustaja tuginemine otsuse tegemisel üksnes TAP 2007 eksperthinnangule ja see, et ta ei pidanud vajalikuks asjakohaste andmete kogumist. Kui vastustaja pidas võimalikuks AS Veejaam taotluse menetlemisel kõrvale kalduda nimetatud uuringu ettepanekutest, siis on täiendava analüüsi teostamine ning alternatiivide kaalumine põhjendatud ka Kotka paisu puhul. Sealjuures on lisaks kamberkalapääsule Kotka paisule võimalik ehitada ka looduslähedast kalapääsu ning täiendavaks variandiks oleks ka kruvikalapääsu rajamine. Mõlemale võimalusele viitas kaebaja 1 taotluse materjalides. Keskkonnaministeeriumi poolt tellitud
eeskätt kruvikalapääsu käsitlev uuring kinnitab, et mõlemad kalapääsu variandid toimivad, kuid eelkõige on efektiivseks lahenduseks looduslähedane kalapääs IV tl 52-65p).
4.14.Kokkuvõttes on korraldus kaebaja 1 arvates formaalselt ja materiaalselt vastuolus kehtiva seadusega (HMS § 54). Vastuvõetud otsuse õiguspärasust on võimalik eeldada üksnes siis, kui otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud korras läbiviidud ja haldusmenetluse põhimõtetele vastav haldusmenetlus (RKHKo 3-3-1-35-13, p 27). Riigikohus on selgitanud, et menetlusnormide tähendus isikute õiguste kaitsel on seda suurem, mida avaram kaalutlusõigus on haldusorganile sisulise otsuse tegemisel antud (RKHKo 3-3-1-32-03).
4.15.Kaebaja 1 taotleb oma menetluskulude hüvitamist kokku summas 12676,10 eurot (käibemaksuta).
KAEBAJATE II-IV SEISUKOHAD
5.Kaebajad Jurvik OÜ (kaebaja II), AS VOLEX (kaebaja III) ja OÜ Atlanta Trade (kaebaja IV) paluvad kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel:
5.1.Korraldus rikub Jurvik OÜ õigust tegelda ettevõtlusega ja omandiõigust, kuna AS Generaator poolt vee erikasutusloa läbiviidava paisutamiseta ei saa Keskkonnaamet rahuldada Jurvik OÜ enda vee erikasutusloa taotlust. Jurvik OÜ parimate teadmiste kohaselt ei ole tema opereeritava Kotka kalakasvatuse teise veevõtu koha rajamine majandustehniliselt teostatav. Vaideotsuse p 2.4. nõustus vastustaja sellega, et korraldus rikub ta õigust tegelda ettevõtlusega, kuid vaideotsuse p 2.3. leidis, et omandiõigust korraldus ei riiva. Kaebaja II leiab siiski jätkuvalt, et tema teha parendused kalakasvatusse on vaadeldavad omandina Põhiseaduse mõttes. Korraldus rikub ka kaebuse esitajate AS VOLEX ja OÜ Atlanta Trade omandiõigust, kuna AS Generaator poolt vee erikasutusloa läbiviidava paisutamiseta ei saa majanduslikult otstarbekas ekspluateerida kaebajatele kuuluvat Kotka kalakasvatust. Kui kalakasvatust ei saa sihipäraselt kasutada, siis selle turuväärtus langeb oluliselt.
5.2.Kaebajad II-IV leiavad, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane. Vaideotsustes leidis vastustaja, et paisutamine on keelatud VeeS § 9 lg 10 p 3, LKS § 31 lg 2 p 2 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 kohaselt, mistõttu teistsugune AS Generaator taotluse lahendamise tulemus ei olegi võimalik. LKS § 31 lg 2 p 2 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 19 lg 2 aga lubab veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmist kaitseala valitseja nõusolekul. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 4 sätestab, et kaitseala valitseja on Keskkonnaamet ehk siis vastustaja. Seega on ebaõige vastustaja väide, et AS-i Generaator soovitud paisutamise jätkamine on ebaseaduslik. Vastustaja võib seda lubada või keelata, tehes selle kohta diskretsiooniotsuse. Kuivõrd AS Generaator taotluse lahendamisel ja ka kaebajate vaiete osas vaideotsuste tegemisel lähtus vastustaja selgelt valest eeldusest, siis ainuüksi sellepärast kuulub korraldus tühistamisele. Diskretsiooni nõuetekohasel teostamisel jõudnuks vastustaja teistsugusele tulemusele ja lubaks paisutamist.
5.3.On tõendamata ja ebaõige vastustaja käsitlus, et paisutamine on keskkonnakahjulik. Hüdroelektrienergia tootmises, mis on reeglina võimalik üksnes paisutamise abil, avaldub Eesti taastuvenergia potentsiaal (lisa 4, lk 16, p 1.5.4.). Seega paisutamist elektrienergia tootmiseks tuleb igati soodustada.
5.4.Kaebajate II-IV arvates on väär korralduses ja vaideotsustes esitatud lähenemine, et soovitakse paisutamise alustamist, mitte varasema paisutamise jätkamist. AS Generaator soovib
varasema paisutamise jätkamist, sest pais on olnud pikemat aega ning on saanud kohaliku elukeskkonna immanentseks osaks.
5.5.Kaebajad II –IV ei nõustu Keskkonnaameti käsitlusega, et paisu ei ole kahjustatud vandaalide poolt. Keskkonnaamet ei saanud ei korralduses ega vaideotsustes pakkuda välja ega tõendada muud põhjust, kuidas leidsid aset paisu kahjustused. Keskkonnaamet ei ole selgitanud, mis asjaoludel tema hinnangul leidsid aset paisu luugi avamine ja kadumine. Samuti jäi arusaamatuks, kes ja mis alusel tegeles öösel väidetavalt ebaseadusliku ehitustegevuse peatamisega.
5.6.Keskkonnaamet on oluliselt rikkunud uurimiskohustust, mis tõi kaasa ebaõige korralduse. Vee erikasutusloa faktiline olustik on väga keeruline ja menetlusosalised on esitanud hulganisti seisukohti, sh uudsete kruvikalapääsude kohta. Keskkonnaamet ei ole neid aga lasknud asjatundjatel analüüsida, vaid lähtus mitu aastat enne AS Generaator taotluse esitamist läbiviidud uuringutest. Haldusmenetluse läbiviimise ajaks ei olnud need uuringud enam asjakohased ning ei saanud võtta arvesse menetlusosaliste poolt esitatud lahendusi paisutamise jätkamiseks. Uuringute läbiviijad ei olnud teadlikud määravat tähendust omavatest asjaoludest. Seda argumenti vaideotsustes vastustaja kummutada ei suutnud.
5.7.Kaebajad II-IV leiavad, et Keskkonnaamet oli kohustatud viima läbi keskkonnamõju hindamise. Ka ei nähtu korraldusest, et KeHJS § 6 lg 31 viidatud otsust oleks haldusmenetluse käigus üldse tehtud või kellelegi kooskõlastamiseks esitatud. Sellist minetust ei ole võimalik kõrvaldada, mistõttu kuulub korraldus kehtetuks tunnistamisele.
5.8.Korralduses ei ole vastatud kaebajate 17.07.2017 seisukohale (korralduses viidatud kui Greinoman & Co OÜ korralduse eelnõule esitatud seisukoht) ega kogutud tõendeid, kinnitamaks või kummutamaks selle faktiväiteid või argumente. On eriti taunitavad Keskkonnaameti paljasõnalised väited, et hüdroelektrienergia tootmine on ebaotstarbekas ja et päästetöödeks ei ole paisjärv tarvilik. Nende asjaolude hindamine ei ole Keskkonnaameti pädevuses. Keskkonnaamet pidi need asjaolud välja selgitama, kas kogudes vastavaid tõendeid või taotledes ametiabi. Vaideotsuses leidis vastustaja, et neid asjaolusid hinnata ei ole tarvis, sest paisutamine ei ole õiguslikult võimalik.
5.9.Jurvik OÜ rõhutab, et käesoleva haldusasjaga ei otsustata vee erikasutusloa andmine, vaid vee erikasutusloa menetlusega jätkamine, sh KMH algatamine. Seega kaebuste rahuldamine ei too kaasa mitte mingeid tagajärgi loodusele või vastustajale. Vastustaja ei kanna KMH kulu. Küll aga viidaks vastustaja kaalutlustega võrreldes läbi oluliselt põhjalikum ja asjakohasem KMH, mis võtab mh arvesse kõige kaasaegsemaid tehnoloogiaid, teadmisi ja allikaid ning välistaks kahtluse, et vastustaja teeb otsuse piiratud (ja väära) informatsiooni väljas. Riigikohus lahendi 3-3-1-73-16 punktis 39 on asunud seisukohale, et: „Menetlus mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane.“ Jurvik OÜ on seisukohal, et kõigele lisaks rikub vastustaja võrdse kohtlemise põhimõtet. Käesoleva haldusasjaga sarnastel asjaoludel (ja õiguslikus raamistikus) on vastustaja lubanud Wooluvabrik OÜ vee erikasutusloa taotluse raames ja Jägala jõel paisutamise selgitamiseks KMH läbiviimist (Jägala jõe KMH). Teadaolevalt ei vaielnud vastustaja vastu Jägala jõe KMH algatamisele nagu praegu. Jägala jõe KMH tulemusena leiti, et paisutamine ja hüdroenergia tootmine on teatud tingimustel ka piirangualal võimalik ja koguni eelistatud variant, kui lisaks looduskeskkonnale võetakse arvesse ka majandus- ja sotsiaalkeskkondlike argumente (IV tl 70105p). Tegemist on olulise tulemiga, millega vastustaja peab arvestama vee erikasutusloa menetluses lõppakti tegemisel (KEHJS § 32 p 6). Praegu leiab vastustaja, et KMH ei annaks mingeid tulemusi, sest hüdroenergia tootmine on nagunii välistatud. Samas leiti just põhjalikult läbiviidud Jägala jõe KMH tulemusena, et hüdroenergia tootmine on eelistatud variant, mis piirangu alal on teatud tingimustel ka võimalik. Seega on vastustaja hoiak käesolevas menetluses ilmselgelt rutakas ja diskrimineeriv.
Jurvik OÜ leiab, et KMH läbi viimine on antud juhul kohustuslik (vt Riigikohtu lahend nr 3-31-56-12, p 12 ja 3-3-1-27-09, p 11).
5.10.Kaebajad III-IV paluvad vastustajalt enda välja mõista menetluskulud summas vastavalt 2261,23 eurot ja 662,13 eurot (käibemaksuta).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Vastustaja leiab, et menetletav kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
6.1.Vastustaja on kõigepealt seisukohal, et kaebajatel 2, 3 ja 4 ei ole kaebeõigust vastustaja 15.08.2017 korralduse peale kaebuse esitamiseks. Kaebuse sisulisel lahendamisel palub vastustaja jätta kaebuse tervikuna rahuldamata. Vastustaja möönab, et kaebaja 1 tegevus Kotka paisul soodustab kaebajate 2, 3 ja 4 tegevust Kotka kalakasvatuses. Seega vee erikasutusloa andmine puudutab kaebajate 2, 3 ja 4 tegevust. Halduskohtusse pöördumise aluseks ei ole aga pelgalt asjaolu, et mingi korraldus kaudselt isiku tegevust puudutab, vaid kohtusse saab pöörduda siiski üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebajale 1 vee erikasutusloa andmisest keeldumine ei riku kuidagi kaebajate 2, 3 ja 4 õigusi. Kaebaja 2 on 18.10.2016 esitanud vastustajale eraldi vee erikasutusloa taotluse Kuusalu vallas Kotka külas Kotka kalakasvatuse kinnistul (katastritunnus 42301:004:0057) pinnavee võtmiseks rohkem kui 30 kuupmeetrit ööpäevas ja kalakasvatuses kasutusel olnud vees saasteainete suublasse juhtimiseks. Vastustaja on kaebajatele 2, 3 ja 4 selgitanud alternatiivseid võimalusi vee saamiseks kalakasvatusse, mis ei eeldaks vee võtmist paisjärvest derivatsioonikanali kaudu. Kaebajad 2, 3 ja 4 ei ole seni nõustunud alternatiivseid variante kaaluma. Tegelikult on aga vastustaja välja toonud, et kaebaja 2, 3 ja 4 õigusi 15.08.2017 korraldusega ei rikuta ning kaebajatel 2, 3 ja 4 on olemas alternatiivsed lahendused, mis ei sõltu kolmanda isiku vee erikasutusloa saamisest. Vastustaja märgib ära, et kohtuistungi ajaks oli väljastatud ka vastav vee erikasutusluba OÜ-le Jurvik, mis kinnitab täiendavalt kaebajate 2-4 kaebeõiguse puudumist nende väljatoodud asjaolude taustal. Vastustaja hinnangul ei rikutud 15.08.2017 korraldusega kaebajate 2, 3 ja 4 õigusi ning sellest tulenevalt puudub kaebajatel 2, 3 ja 4 HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt kaebeõigus. Vastustaja palub jätta kaebajate 2, 3 ja 4 kaebused HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
6.2.Vastustaja on seisukohal, et vee erikasutusloa taotluse lahendamisel tuleb lähtuda tegelikust olukorrast.
6.2.1.Veeseaduse § 8 lg 1 ja lg 2 p 5 tulenevalt peab paisu opereerimiseks, sealhulgas vee paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks, olema paisu omanikul või valdajal vee erikasutusluba. Vee erikasutusluba Kotka paisul paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks ei ole olnud juba aastast 2002, praeguseks seega 16 aastat ja selle fakti osas puudub pooltel vaidlus. Vastustaja märgib, et Veeseaduse § 171 lg 4 tulenevalt oli Kotka paisu valdajal kohustus 2002. aastal peale vee erikasutusloa lõppemist paisutus likvideerida. Seda paisu valdaja aga ei teinud. See omakorda tähendab, et alates 2002. aastast, kui varasem vee erikasutusluba lõppes, on paisutust Kotka paisul hoitud ülal ebaseaduslikult ning paisu valdajal on terve selle aja olnud seadusest tulenev kohustus paisutus likvideerida. Vastustaja on ka kaebaja 1 tähelepanu korduvalt eelviidatud kohustusele juhtinud (vt vastustaja 02.09.2014 kiri nr HJR 7-6/14/8473-7 (kaebuse lisa 7, I tl 20p-21) ja 06.04.2016 kiri nr 79/16/3154-3 (14.03.2018 vastustaja vastuse lisa 1, II tl 17-19)).
6.2.2.Vastustaja leiab, et kaebuste lahendamisel on oluliseks lähtekohaks see, et vee erikasutusloa menetluses pidi vastustaja lähtuma sel hetkel valitsenud olukorrast. Vee
erikasutusloa taotlemise hetkel 12.10.2016 ja kogu vastava haldusmenetluse ajal oli paisutus kadunud ning taastunud looduslähedane olukord, kus veetase oli madalam s.o hiljemalt 08.08.2016 läks veetase Valgejõel alla ning on nii käesoleva hetkeni. Vastustaja on seisukohal, et ta ei pidanud otsuste tegemisel aluseks võtma kunagi enne loataotluse esitamist esinenud varasemat õigusnormidele mittevastavat olukorda.
6.3.Vastustaja on seisukohal, et paisutuse lubamine Kotka paisul ei ole õigusaktidest tulenevalt võimalik.
6.3.1.Vastustaja leiab kõigepealt, et veetaseme tõstmine ei ole LKS § 51 lg 1 kohaselt lubatud.
6.3.2.Lisaks ei ole veetaseme tõstmine lubatud LKS § 31 lg 2 p 2 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja kohaselt. Vastustaja leiab, et tegemist ei ole ka avarii tagajärgede kõrvaldamisega. Vaidlusalune koht (Kotka pais) asub Valgejõel Lahemaa rahvuspargis Lahemaa piiranguvööndis. Lahemaa rahvuspark, sealhulgas Valgejõgi, on looduskaitse all. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ (edaspidi korraldus nr 615-k) lisa 1 p 1 ap 24 ja p 2 ap 167 alusel kuulub Lahemaa rahvuspark Lahemaa linnu- ja loodusala koosseisus Natura 2000 alade võrgustikku. Seega on Lahemaa rahvuspark oluline nii siseriiklikult kui ka Natura alana Euroopa Liidu tasandil. Korralduse nr 615-k lisa 1 p 2 ap 167 kohaselt on Lahemaa loodusala kaitse-eesmärgid jõeelupaikade ja -elustiku osas loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (326012) kaitse ning II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), hariliku hingu (Cobitis taenia), lõhe (Salmo salar), jõesilmu (Lampetra fluviatilis), rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) ja paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) elupaikade kaitse. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 on vastu võetud Lahemaa rahvuspargi kaitseeeskiri, mis sätestab ala kaitse-eesmärgid ja määratleb seaduses antud kaalutluse piiride ulatuses lubatud ja keelatud tegevused. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1,p 2, p 5, § 18 lg 2, § 19 lg 2 p 2 koosmõjus LKS § 31 lg 1 ja lg 2 regulatsioon ei võimalda vastustaja arvates käesoleval juhul õiguspäraselt veetaseme tõstmist. Vastustaja on seisukohal, et asjaoludest tulenevalt ei saa paisul 08.08.2016 toimunut kvalifitseerida kui avarii tagajärgede kõrvaldamist. Isegi kui varasemalt - juulis 2016 - toimus paisul tõepoolest avarii, kõrvaldas kaebaja 2 sellise sündmuse tagajärjed vahetult peale selle toimumist juulikuus. On alust arvata, et peale seda aga otsustati tellida paisule uued metallist postid, et paisu konstruktsioone tugevamaks ehitada. Selliste paisu ehitustööde läbiviimine on aga selgelt loakohustuslik tegevus ning kaebaja 1 oleks pidanud nendeks töödeks saama loa Kuusalu Vallavalitsuselt. Täiendavalt, Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 23 lg 1 kohaselt on ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul ning kui sellega oleks kaasnenud vee allalaskmine (mis sellega tegelikult kaasnes), oleks saanud ka see toimuda vaid kaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekul. Kaebajad 1 ja 2 aga otsustasid õigusaktidest tulenevaid nõudeid mitte järgida ning püüdsid vastustaja arvates ilmselt teostada tööd selleks vajalikke nõusolekuid taotlemata. Vastustaja toob välja, et õige ei ole kaebaja 1 väide, justkui tuleks kehtiva materiaalõiguse ja kohtupraktika alusel veetaseme alanemist käsitleda avariina ning taotletavat tegevust avarii tagajärgede likvideerimisena. Asjas selgunud asjaolud ei näita, et tegemist oleks olnud avarii tagajärgede likvideerimisega. Vastustaja möönab, et kehtiv õigus lubab tõepoolest paisurajatise vajalikku parandamist, kui on juhtunud avarii, kuid antud juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Vastustaja toob välja, et Kotka paisu tõttu on Valgejõel juba üle kümne aasta valitsenud ebaseaduslik olukord, kus veekogu seisukorda on halvendanud õigusvastane paisutus. Nüüd on õigusvastane paisutus likvideeritud ning looduslähedane veetase jõel
taastunud (olenemata sellest, kuidas see juhtus). Sealjuures on praeguseks looduslähedane veetase jõel olnud juba varsti kaks aastat ja on alust eeldada, et jõe ökoloogiline olukord järjest taastub varasema paisutuse negatiivsetest mõjudest. Põhjendamatu on väita, et vastustaja peaks vee erikasutusloa menetluses praegusel hetkel lähtuma 2002. aastast ebaseaduslikult üles jäänud paisutustasemest kui veekogu normaalsest olekust, mida kaebajal 1 peaks olema iga hinna eest võimalik uuesti esile kutsuda vee erikasutusloa alusel, mida hakati taotlema ajal, mil taotletud paisutust vähemalt paar kuud ei eksisteerinud. Kaebaja 1 poolt taotletud tegevus - paisutamine Kotka paisul - nõuab ilmselgelt veetaseme tõstmist. See ei ole aga looduskaitseseaduse ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja kohaselt lubatud.
6.4.Vastustaja on seisukohal, et paisutuse lubamine Kotka paisul ei ole keskkonnakaitse seisukohalt võimalik.
6.4.1.Vastustaja märgib, et ta on hinnanud vee erikasutusloa andmise lubatavust erinevatel alternatiivsetel alustel, mis nähtuvad ka 15.08.2017 korraldusest: (a) absoluutsed vee erikasutusloast keeldumise alused, mille kohaselt vastustajal ei ole formaalselt võimalik vee erikasutusluba anda - LKS § 51 lg 1 ning LKS § 31 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri punktid 2.10 - 2.10.9; (b) sisulised alused vee erikasutusloa andmisest keeldumisel, mis põhinevad asjas kogutud ekspertiisidel ja hinnangutel ning muudel asjakohastel dokumentidel (nagu veemajanduskavad ja seirearuanded) - korralduse punktid 2.11 - 2.15.10. Vastustaja märgib, et ta on seega analüüsinud nii formaalseid aluseid vee erikasutusloast keeldumisel kui ka keeldumise sisulisi põhjusi. Vastustaja ei ole vee erikasutusloa andmisest keeldunud kergekäeliselt ning on põhjalikult analüüsinud kõiki kaebaja 1 poolt esitatud materjale, analoogia korras kohaldatavaid analüüse, Valgejõe seisundi analüüse ja leevendusmeetmeid käsitlevaid eksperthinnanguid. Kõikide viidatud dokumentide kaalumisel selgus, et keskkonnakaitselistest põhjustest tulenevalt ei ole Valgejõel Kotka paisul paisutamise lubamine võimalik. Vastustaja toob välja, et Valgejõgi, kus Kotka pais asub, on Lahemaa rahvuspargi koosseisus looduskaitse all ning see kuulub Natura 2000 võrgustikku. Sellest tulenevalt ei saa mõistlikku vaidlust olla selles, et Eesti riigil on kohustus tagada Valgejõel kaitse-eesmärkide täitmine. Kotka paisul taotletava tegevuse lubamine välistaks vastustaja arvates Lahemaa rahvuspargi ja Valgejõe kaitse-eesmärkide saavutamise. Kotka paisul on paisutamise lubamisel ebasoodne mõju kalastikule ja seeläbi kogu Valgejõe seisundile mitte lihtsalt võimalik, vaid see on kindel. Seda näitavad vastustaja poolt nii korralduses kui ka vastuses kaebusele viidatud ekspertarvamused ja muud dokumendid (nt veemajanduskavad, seirearuanded vt 14.03.2018 vastustaja vastuse lisad 22-29 ja http://www.keskkonnaagentuur.ee/et/eesmargid-tegevused/vesi/pinnavesi/veekogumiteseisundiinfo (Exceli tabel „Veekogumite koondseisund 2015“) http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3248:jogedehuedrobioloogiline-seireja-uuringud-2014&catid=1280:siseveekogude-seire-2014 &Itemid=5790; http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3248:jogede huedrobioloogiline-seireja-uuringud-2014&catid=1280:siseveekogude-seire-2014 &Itemid=5790; Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti 2003/EE/16/P/PA/012 „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames valminud Valgejõe KMH aruande (eksperthinnangu) eelprojekt ja sellega seotud dokumendid, sh 2007. a eelprojekti seletuskiri „Valgejõe Kotka paisu kalapääsu rajamise variantide teostatavuse hinnang“ (AS K & H,
aktsiaselts MAVES, INSENERIBÜROO URMAS NUGIN OÜ, Eesti Loodushoiu Keskus; http://www.envir.ee/sites/default/files/valgejoeeelprojekt.zip ).
6.4.2.Vastustaja toob välja, et leevendusmeetmed ei taga Valgejõe hea seisundi saavutamist. Vastustaja on korralduses (p 2.15, 2.17.6 – 2.17.8, 2.18.9.3 – 2.18.9.5, 2.18.14.3, 2.18.22.7 – 2.18.22.8, 2.18.22.10) põhjalikult käsitlenud kalapääsudega seonduvat ning kaebajate haldusmenetluses esitatud vastuväiteid seoses kalapääsudega. Vastustaja on ilmselgelt kaalunud leevendusmeetmete rakendamise võimalust negatiivsete mõjude ärahoidmisel, kuid asjas kogutud materjalidele ja eksperthinnangutele tuginedes leidis vastustaja, et leevendusmeetmetega ei ole võimalik negatiivseid mõjusid ära hoida. Kaebaja 1 on asunud ka seisukohale, et kui Loobu jõel Joaveski paisu puhul peeti kalapääsude kasutamist sobivaks, peab see olema sobiv leevendusmeede ka Valgejõel Kotka paisul. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu. Esmalt rõhutab vastustaja taas, et olukord kahel nimetatud jõel on põhimõtteliselt ja ka looduskaitseliselt väga erinev. Asjaolu, et ühel jõel on kalapääsude kasutamine võimalik leevendusmeede, ei tähenda, et see ka teise jõe puhul nii oleks. Joaveski paisu puhul peeti kalapääse hea seisundi saavutamise meetmeks, Kotka paisu puhul ei tagaks kalapääsud aga Valgejõe head seisundit. Vastustaja rõhutab, et olemasoleva ekspertteabe pinnalt on vastustajal tekkinud kindlus, et hüdroelektrijaama kasutusele võtmisel Kotka paisul muutuks keskkonnaeesmärkide, nagu Natura 2000 ala soodne kaitseseisund ja veeraamdirektiivist tulenev Valgejõe hea seisund, saavutamise Valgejõel ebatõenäoliseks. Seda ei muudaks ka kalapääsude rajamine. Kalapääsu rajamine oleks vaid teoreetiline võimalus kaladele läbipääsu tagamiseks, kuid selle toimimine ei ole garanteeritud, sest eksperthinnangute kohaselt on selle efektiivsus kaheldav ning ei saa olla piisavalt kindel, et selle abil oleks võimalik Valgejõe head seisundit saavutada. Kaebaja 1 on väitnud, et Keskkonnaministeeriumi poolt tellitud kruvikalapääsude efektiivsuse uuring (IV tl 52-65) kinnitab, et nii kruvikalapääs kui looduslähedane kalapääs on toimivad lahendused, kuid efektiivsem on looduslähedane kalapääs. Kaebaja 1 selline seisukoht ei ole vastustaja arvates õige. Kruvikalapääsude efektiivsuse uuringu kokkuvõttes (ptk 8) tuuakse välja, et kalade alaveest ülavette tõstmiseks mõeldud kruvitõstuki kohta teadusuuringud praktiliselt puuduvad, rakendusuuringuid on vähe ja need on enamasti elektrijaama omanike või tootjate tellitud. Samuti asutakse uuringu kokkuvõttes seisukohale, et läbiviidud uuringud on näidanud, et Eesti kaladest võib kruvitõstuk sobida harjusele, turvale, ründile, tippviidikale, trullingule ja võldasele. Teiste kalaliikide kohta on andmed hinnangute andmiseks kas ebapiisavad või puuduvad üldse. Rannikujõgedel, kus esinevad siirdekalad (sh jõesilm, lõhe ja meriforell) tuleks kruvikalapääsu rajamist vältida. Seni pole ühtki uuringut, mis kinnitaks kruvitõstuki sobivust jõesilmu, lõhe, meriforelli, siirdesiia, vimma jt siirdekalade tõusvaks rändeks. Viidatud uuringust ei saa järeldada, et kruvikalapääs oleks toimiv või arvestatav variant. Uuringu järeldus on pigem just vastupidine ja seda eriti Valgejõge ja selle peamisi kalaliike silmas pidades. Vastustaja rõhutab, et Valgejõel on esmatähtis just lõheliste kaitse. Korralduse nr 615-k lisa 1 p 2 ap 167 kohaselt on Lahemaa loodusala kaitse-eesmärgid jõeelustiku osas loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), hariliku hingu (Cobitis taenia), lõhe (Salmo salar), jõesilmu (Lampetra fluviatilis), rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) ja paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) kaitse. Kruvikalapääs ei tagaks uuringu järgi kaitse-eesmärgiks olevate liikide kaitset. Uuringus on sõnaselgelt asutud seisukohale, et puuduvad andmed ja uuringud, millele tuginedes saaks väita, et kruvikalapääs tagaks jõesilmu, lõhe, meriforelli jt siirdekalade tõusva rände (uuringu kokkuvõte ptk 8, ptk 7). Vastustaja on seisukohal, et on selge, et praegune looduslähedane olukord Kotka paisul aitab Valgejõe hea seisundi taastumisele paremini kaasa. Valgejõel on olukord peale Kotka paisul paisutuse lõppemist juba paranenud, kuid täielikuks taastumiseks kulub veel aega. Viimaste
seireandmete kohaselt on olukord kindlasti parem kui vahetult peale paisu purunemist ning kalastikuekspert on asunud seiskohale, et nüüdseks on lõhe ja meriforelli osas väike taastumine olnud, olukord taastub täielikult lähiaastate jooksul. Ekspert toob välja, et katsepüügid on näidanud, et lõhe ja meriforell pääsevad Kotka paisust ülesvoolu uutele koelmutele. Seireandmed näitavad seega, et peale paisutuse alanemist Kotka paisul on olukord Valgejõel juba paranenud. Täielikuks taastumiseks läheb veel küll aega, kuid loodusliku seisundi säilitamine aitab selgelt Valgejõe hea seisundi saavutamisele parimal viisil kaasa.
6.4.3.Vastustaja leiab, et nähtuvalt korralduse punktidest 1.1 - 1.12 ja 2.1 - 2.7 on ta selgitanud välja kõik vee erikasutusloa taotluse lahendamiseks olulised asjaolud. Vastustaja on teinud kõik endast oleneva, et välja selgitada paisutuse kadumise asjaolud ning paisu ja jõe tegelik olukord. Vastustaja on teinud järelepärimisi teistele haldusorganitele (KKI, Kuusalu Vallavalitsus, PPA), kuulanud menetluses korduvalt ära kaebajad ning kogunud hulgaliselt tõendeid. Korralduse punktis 2.8.3 toob vastustaja täpselt välja, millistele eksperthinnangutele ja muudele dokumentidele korralduse andmisel tugineti. Korralduse punktis 2.18 on detailselt välja toodud menetlusosaliste ärakuulamisega seotud asjaolud. Sealhulgas on välja toodud kaebajate korduvad vastuväited ja vastustaja vastused nendele. Vastustaja on oma vastuväidetes tuginenud eksperthinnangutele ja muudele dokumentidele, mis asjas tähtsust omavad. Ebaõiged on kaebaja 1 väited, justkui oleks vastustaja jätnud tähelepanuta ökoloogilis-majandusliku analüüsi. Vastustaja on korralduse punktides 2.12.3 – 2.12.3.8 välja toonud ökoloogilis-majanduslikus analüüsis väljatoodud variandid ja käsitlenud analüüsi tulemusi. Täiendavalt on vastustaja vastanud kaebaja 1 seisukohtadele seoses ökoloogilis-majandusliku analüüsiga korralduse punktis 2.18.9 – 2.18.9.6, 2.18.11 – 2.18.11.1. Vastustaja on seisukohal, et on kaalunud piisavalt kaebajate huve ja võimalust kaebajate majanduslike huvide ja looduskaitseliste huvide tasakaalustamiseks. Nagu korralduses ja käesolevas dokumendis juba välja toodud, on kaebajate 2, 3 ja 4 puhul pakutud juba varem lahendust kalakasvatuse jaoks teisi lahendusi kasutades vett saada. Kalakasvatuse ainsaks võimaluseks ei ole paisjärvest derivatsioonikanali kaudu vett võtta. Kaebajad 2, 3 ja 4 keeldusid pikalt teiste lahenduste kaalumisest, kuid kohtuistungi ajaks oli väljastatud vee erikasutusluba, mis tagab vee kalakasvatusele. Kaebaja 1 majanduslikke huve on vastustaja korralduses kaalunud ning leidnud, et käesoleval juhul ei esine selliseid ülekaalukaid üldisi huve, mis võiks kaaluda üles veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamises tuleneva hüve ja kasu Natura kaitse-eesmärkideks olevatele liikidele ja elupaikadele ehk üle-euroopalise tähtsusega liikidele ja elupaikadele. Vastustaja on viidanud ka, et „Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2030 – ENMAK 2030+“ eelnõu kohaselt on hüdroenergia kui taastuvenergiaallikas väikese tähtsusega võrreldes muude taastuvenergia liikidega (nt tuule- ja päikeseenergia). Kotka hüdroelektrijaamas elektri tootmine ei kaalu vastustaja kaalutluse tulemusena üles kõiki korralduses ja käesolevas dokumendis välja toodud looduskaitselisi huve ja kohustusi.
6.5.Vastustaja ei nõustu kaebajatega ja leiab, et käesoleval juhul ei olnud keskkonnamõju hindamise algatamine vajalik. Vastustaja selgitab, et KMH eesmärk on anda loa andjale võimalikult palju informatsiooni, et loa andja saaks otsustada, millised on tegevusloa andmisel tegevusega kaasnevad keskkonnamõjud ja millised on loa andmisel tegevuseks võimalikud sobivaimad lahendusvariandid (vt HMS § 5 lg 1 ja 2, KeHJS § 11 lg 6, § 3 p 1 ja p 2 ja § 31, direktiiv 2011/92/EL 6 (KMH direktiiv), art 2 lg 1, direktiiv 92/43/EMÜ (n-ö loodusdirektiiv) art 6 lgst 3). Seejuures võib olulise keskkonnamõjuga tegevuse puhul loa anda üksnes juhul, kui läbitud on kõik formaliseeritud menetluse etapid ehk ka KMH on läbi viidud. Samas rõhutab vastustaja, et KMH aruanne on tegevusloa andmisega seotud haldusmenetluses ainult üheks tõendiks.
Samu reegleid, mis on ette nähtud olukorraks, kus tegevusluba antakse, ei saa aga alati ja igas olukorras üks ühele üle kanda olukorrale, kus haldusorgan kavandatud tegevust ei luba ehk keeldub tegevuseks luba andmast. Tegevusloa andmise olukorras on keskkonnamõjude igakülgseks hindamiseks ja veendumiseks, et olulist keskkonnamõju ei esine, tõepoolest vajalik KMH läbiviimine. Olukorras, kus teistele tõenditele tuginedes on haldusorganil tekkinud põhjendatud veendumus, et esineb loa andmisest keeldumise alus, sh oluline negatiivne keskkonnamõju, ja taotlus on selles mõttes perspektiivitu, võib piisata ka asjaolude väljaselgitamisest üldises haldusmenetluse korras vastavalt uurimispõhimõttele (HMS § 6) ning KMH lõplikku aruannet ei ole tingimata vaja ära oodata. Käesolevas asjas on vastustaja korralduse rajanud järgmistele dokumentidele: (a) Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti 2003/EE/16/P/PA/012 „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames 2007. aastal valminud „Valgejõel paiknevate Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise keskkonnamõju hindamine“ (AS K & H, aktsiaselts MAVES, INSENERIBÜROO URMAS NUGIN OÜ, Eesti Loodushoiu Keskus, OÜ Merin, lisa 27); (b) Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 protokollilise otsusega nr 1 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava (lisa 23); (c) Vabariigi Valitsuse 01.04.2010 korraldusega nr 118 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava (lisa 22); (d) Veemajanduskomisjonile esitatud seletuskirja „Eesti pinnaveekogumite seisundi 2015. a ajakohastatud vahehinnangu kohta“ Lisa 1 „Eesti pinnaveekogumite koondseisundi, ökoloogilise seisundi või ökoloogilise potentsiaali ja keemilise seisundi 2015. a ajakohastatud hinnang“7, (K. Altoja, Keskkonnaagentuur, I. Truumaa, Keskkonnaministeeriumi veeosakond, 2016); (e) „Valgejõel asuva endise Nõmmeveski paisu mõjupiirkonna seisundist ja elupaiga väärtusest“ (Jaanus Tuusti, 2015, lisa 26); (f) Kalastiku uuring „Valgejõel asuva endise Nõmmeveski paisjärve piirkonna kalastiku seisundi ja elupaigalise väärtuse hindamine“, (M. Kesler, I. Taal, R. Svirgsden, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, 2015, lisa 28); (g) Lepingu K-9-1-2005/1877 lõpparuanne „Paisude mõju kalastikule, mõju hindamise ja kompenseerimise metoodika“, (R. Järvekülg, Eesti Loodushoiu Keskus, 2007, lisa 30); (h) „Loodusdirektiivi“ elupaigatüüpide käsiraamat, (J. Paal, TÜ botaanika ja ökoloogia instituut, 2007)8; (i) Eesti riikliku keskkonnaseire allprogrammi „Jõgede hüdrobioloogiline seire ja uuringud 2014. a“ aruanne (Eesti Maaülikooli PKI Limnoloogiakeskus, 2015). Vastustaja on seisukohal, et tal on olnud piisavalt teavet ja tõendeid, et otsustada vee erikasutusloa andmisest keeldumise üle KMH-d läbi viimata. Vastustaja on käesoleva dokumendi punktis 2.4 välja toonud, et looduskaitselistel põhjustel ei ole Kotka paisul paisutamise lubamine võimalik. Selle otsuseni jõudmine oli vastustajal võimalik eelviidatud dokumentide ja õigusaktidest tulenevate nõuete alusel. KMH läbiviimine ei oleks muutnud menetluse tulemust, kuivõrd analüüside põhjal on selge, et vee erikasutuse lubamine ei ole võimalik. Põhjendatud ei ole kaebaja 1 seisukoht, et vastustajal ei ole võimalik KMH-d mitte algatada ehk et ka juhul, kui tulenevalt õigusaktide nõuetest ja haldusmenetluse käigus kogutud teabest on haldusorgan veendunud, et esineb õiguslik alus keelduda taotletud tegevusele tegevusloa
andmisest ja edasine haldusmenetlus on perspektiivitu, peaks siiski jätkama ajamahuka ja taotlejale kuluka (KeHJS § 8 lg 2) KMH menetlusega. Vastustaja märgib, et selline lahendus ei pruugi enamasti olla taotleja huvides, kuna sellisel juhul on taotleja sunnitud tegema jätkuvalt kulutusi KMH menetlusele, kuigi lõpuks tegevusloa andmisest ikkagi keeldutakse. Selline KMH menetluse läbiviimise nõue oleks vastuolus HMS § 5 lg-st 2 tuleneva haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja tõhususe põhimõttega ning rikuks ühtlasi taotleja õigust korraldusele ja menetlusele. KMH läbi viimata jätmine on antud juhul olnud põhjendatud ja seda on kinnitanud ka Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus analoogses asjas 3-15-2596. Teiseks leiab vastustaja, et Jägala jõel KMH algatamist ei saa kasutada argumendina praeguses vaidluses. Iga olukorda tuleb hinnata vastavalt asjaoludele. Asjaolust, et hoopis teisel jõel on hoopis teistel asjaoludel KMH algatatud, ei saa kuidagi järeldada, et ka antud juhul oleks see Kotka paisul olnud põhjendatud. Kaebaja 2 poolt esile toodud „sarnasused“, näiteks, et paisud asuvad vastavatel jõgedel suudmete lähedal ja mõlemad jõed on lõheliste elupaikadena kaitstavad, ei tähenda, et ka vee erikasutusloa menetluse asjaolud olid sarnased. Tegemist on erinevate jõgedega ja erinevatel asjaoludel põhinevate menetlustega. Vastustajal oli piisavalt teavet ja tõendeid, et otsustada vee erikasutusloa andmisest keeldumise üle KMH-d läbi viimata. KMH läbiviimine ei oleks muutnud menetluse tulemust, kuivõrd analüüside põhjal on selge, et vee erikasutuse taotluses soovitud kujul lubamine ei ole võimalik. Lisaks võib märkida, et ka Riigikohus on paisutamisega seotud vaidluses leidnud, et seadus ei nõua keskkonnaloa andmisest keeldumise puhul igal juhul KMH menetluse läbiviimist (3-16478, p 20).
6.6.Vastustaja leiab, et Kotka paisu olukorda ei saa võrrelda Joaveski paisuga. Vastustaja rõhutab, et Kotka paisu ja Joaveski paisu juhtumeid ja menetlusi ei saa võrrelda. Kindlasti ei ole võimalik teha järeldust, et kui Joaveski paisul tegevust lubati, peaks seda lubama ka Kotka paisul. Kaebaja 1 on jätnud kohtule selgitamata ühe olulisima aspekti kahe paisu võrdluses. Nimelt toimusid Kotka paisul 2016. aasta suvel sündmused, mille tulemuse hiljemalt 08.08.2016 läks veetase Valgejõel alla ning on nii käesoleva hetkeni. See tähendab, et ka õigusvastast paisutust Kotka paisul enam ei eksisteeri ja veetase on praeguseks juba üle kahe ja poole aasta tagasi alanenud. Joaveski paisul aga selliseid sündmusi toimunud ei ole ning veetase ei ole alanenud. Joaveski paisul esines paisutus nii vee erikasutusloa taotluse esitamise hetkel kui vee erikasutusloa andmise ajal. Keskkonnaamet oli AS-le Veejaam väljastanud tähtajalise vee erikasutusloa nr L.VV/321202 Loobu jõe paisutamiseks Joaveski paisul ja hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks juba oma 28.12.2011 korraldusega nr HJR 1-15/11/970. Seega oli AS-l Veejaam tähtajatu vee erikasutusloa taotluse esitamise ajal kehtiv vee erikasutusluba paisutamiseks ning Joaveski paisul toimus ka faktiliselt paisutamine. Eeltoodust tulenevalt on olukord ja asjaolud Kotka ja Joaveski paisudel juba põhimõtteliselt väga erinevad ning nende võrdlemine seetõttu asjakohatu. Täiendavalt toob vastustaja välja, et tegemist on ka erinevatel jõgedel asuvate paisudega – Kotka pais asub Valgejõel ning Joaveski pais Loobu jõel. Nimetatud jõed on looduslikelt omadustelt väga erinevad, mistõttu ka asjaolud, mis vee erikasutusloa andmisel hindamisele tulevad, on erinevad. Esmalt on oluline, et Loobu jõel on Joaveskil juba looduslik kalade rändetakistus. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse poolt koostatud töös „Operatiivseire korraldamine 2017. Rakendatud meetme tõhususe hindamine“ (lisa 7) p-s 3.3.1.5 on kokkuvõtvalt järeldatud, et: „Ajalooliselt on Joaveskil asunud ligi nelja meetri kõrgune paeastang, mis suure tõenäosusega oli kaladele läbimatu. Alles pärast papivabriku ehitamise tarvis pae murdmist tekkis tänane mitmest astangust koosnev joastik. Siiski on joastik sellises olekus kaladele rändetakistuseks. Seda eelkõige küllaltki kõrgete astangute ja nendevahelise madala veetaseme tõttu. Tänasest joastikust saab suurvee ajal (vooluhulgad alates 2.5 m3/s)
kindlasti osa kalu üles ning võib väita, et ületades hüdroloogilistelt tingimustelt keerukama joastiku, on nad võimelised läbima ka kalapääsu.” Viidatud lõigust nähtub, et Loobu jõel on kaladele esmaseks rändetõkkeks joastik, mis asub ligikaudu 10 km kaugusel jõe suudmest. Kui Loobu jõel asuvad parimad lõhe ja forelli koelmuja elualad jõelõigul suudmest kuni Joaveski paisuni, siis Valgejõel asuvad parimad lõhe ja forelli koelmu- ja elualad Kotka paisust ülesvoolu. Seega on oluline tähele panna, et lisaks erinevusele paisutamise asjaoludes ja veetasemes, on nende kahe jõe ja paisu puhul erinevad ka looduslikud tingimused. Seega on ka jõe hea seisundi saavutamise võimalused ja meetmed jõgedel erinevad. Tegemist ei ole mingil juhul võrreldavate olukordadega ja kaebaja 1 poolt tehtud järeldus on selgelt ebaõige ja kohut eksitav. Vastustaja soovib aga viidata Kotka paisuga asjaolude poolest sarnasele asjale, mida kohtud lahendasid haldusasja nr 3-15-2596 raames ning mis on tänaseks lõppenud, kuivõrd Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse, mistõttu jäid jõusse Tallinna Halduskohtu 28.02.2017 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.2018 otsus. Viidatud kohtuasjades oli vaidluse all paisutamise võimalikkus Nõmmeveski paisul, mis asub Valgejõel Kotka paisust ülesvoolu. Sealjuures olid vaidluse all nii KMH läbi viimata jätmise küsimus, Valgejõe hea seisundi tagamise vajadus, kui kaalumisel kasutatavad alusandmed ja uuringud, mis on olulised ka käesolevas asjas. Tallinna Halduskohus on Valgejõe kaitsel olulisi sisulisi asjaolusid põhjalikult käsitlenud ja sealne käsitlus on kohane ka antud juhul. Tallinna Ringkonnakohus on andnud ühese ja selge tõlgenduse KMH läbi viimata jätmise osas oma haldusasjas nr 3-15-2596tehtud otsuse punktides 23 – 24 ning see seisukoht on otseselt kohaldatav ka käesolevas asjas.
6.7.Kaebajad 2, 3 ja 4 on esitanud kaebuse Keskkonnaameti korralduse nr 1-3/17/2131 peale, millega keelduti kaebajale 1 vee erikasutusloa väljastamisest. Vastustaja on kohtumenetluses olnud seisukohal, et kaebajatel 2, 3 ja 4 puudub tegelikult kaebeõigus korralduse vaidlustamiseks, kuivõrd korraldus ei puuduta nende õigusi. Vastustaja on siiski möönnud, et kaebaja 1 tegevus Kotka paisul soodustab kaebajate 2, 3 ja 4 tegevust Kotka kalakasvatuses. Seega vee erikasutusloa andmine puudutab kaebajate 2, 3 ja 4 tegevust (andmata siiski kaebeõigust). Kaebaja 3 (AS Volex) on esitanud kaebuse ja osalenud edasises menetluses koos kaebajaga 4 (OSAÜHING ATLANTA TRADE), väites, et tegemist on Kotka kalakasvatuse kinnistu omanikega. Kinnistusraamatu väljavõtte (lisa 1) kohaselt kuulub kaebajale 3 Kalametsa kinnistu (registriosa nr 14107402, katastritunnus 42301:004:0058). Samas nähtub maakatastri väljavõttelt (lisa 2), et Kotka kalakasvatuse rajatised ei asu Kalametsa kinnistul (tähistatud punasega). Seega jääb vastustajale arusaamatuks, kuidas on kaebaja 3 kui kalakasvatuse lähedal asuva kinnistu omanik tegelikult kalakasvatuse tegevusega üldse seotud. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et käesolev menetlus ei saa kaebaja 3 õigusi puudutada ja kaebus tuleb kaebaja 3 osas jätta läbi vaatamata. Kaebajale 2 on aga praeguseks hetkeks väljastatud Keskkonnaameti 31.01.2019 korraldusega nr 1-3/19/185 vee erikasutusluba nr L.VV/331825 pinnavee võtmiseks rohkem kui 30 m3 ööpäevas, kalade kasvatamiseks aastase juurdekasvuga rohkem kui üks tonn ja kalakasvatusest heitvee juhtimiseks suublasse (siinkohal Valgejõkke) Kuusalu vallas Kotka külas Kotka kalakasvatuse kinnistul kehtivusega kuni 02.01.2022. Vee erikasutusloaga on kaebaja 2 saanud seega õiguse Valgejõest vajaliku vee võtmiseks, et kalakasvatust töös hoida. Vastustaja hinnangul ei ole seega kaebaja 2 (ega ka kaebaja 3 ja 4) osalemine menetluses muutunud asjaolude tõttu enam põhjendatud ja vajalik. Kaebaja 2 on leidnud alternatiivse võimaluse Valgejõest vee võtmiseks ja seeläbi kalakasvatuse tegevuse jätkamiseks. Kaebaja 2 tegevus ei sõltu enam kaebajale 1 vee erikasutusloa väljastamisest. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et esineb alus kaebajate 2, 3 ja 4 osas kaebuse läbivaatamata jätmiseks HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus
jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebajate 2, 3 ja 4 kaebuste eesmärk oli saavutada olukord, kus Kotka kalakasvatus saaks oma tegevust jätkata. Vastustaja oli kohtumenetluses läbivalt seisukohal, et kaebajal 2 tegevuse jätkamine ei seondu tegelikult kaebajale 1 vee erikasutusloa väljastamisega ning kui kaebaja 2 oleks valmis alternatiivseid lahendusi kasutama, oleks tegevuse jätkamine ka paisutuseta võimalik. Kaebaja 2 saanud kohtumenetluse ajal vee erikasutusloa ning tal on võimalik Valgejõest pumpamise teel vett saada. Sealjuures ei olene see Kotka paisul paisutamisest ehk kaebaja 1 tegevusest. Kuivõrd kaebajate 2, 3 ja 4 kaebuste eesmärk on praeguseks alternatiivsete lahenduste leidmisega tegelikult saavutatud, puudub vajadus isikute kaasatuseks käesolevasse haldusasja. Kaebaja 1 vee erikasutusloa väljastamise küsimus ei mõjuta kaebajate 2, 3 ja 4 tegevust. Ühtlasi rõhutab vastustaja, et kaebajate 3 ja 4 poolt viidatud ettevõtlusvabaduse riivet, millel nende kaebus väidetavalt põhineb, ei esine. Kaebajad 3 ja 4 on sõlminud üürilepingu kaebajaga 2 ning nende poolt tulu teenimine ongi seotud just nimetatud üürilepinguga. Kaebajate 3 ja 4 poolt tulu teenimine ei ole aga kuidagi sõltuvuses Kotka paisul paisutamisest. Seega palub vastustaja Tallinna Halduskohtul jätta kaebajate 2, 3 ja 4 osas kaebus läbi vaatamata ning lõpetada selles osas menetlus. Täiendava 3 kaebaja osalemine menetluses, mis nende õigusi ei puuduta, ei ole vajalik ning tekitab vastustajale vaid täiendavaid kulutusi. Juba varasem menetlus on näidanud, et kaebajad 2, 3 ja 4 on osalenud menetluses aktiivselt ja tekitanud vastustajale taotluste ja määruskaebuste esitamisega täiendavaid menetluskulusid. Samas ei ole kaebajate 2, 3 ja 4 menetluses osalemine nende õiguste kaitseks mingilgi viisil vajalik.
6.8.Vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud, kuid vaidleb osaliselt vastu kaebajate menetluskulude väljamõistmise taotlustele paludes neid vähendada ja HKMS alusel välja mõista üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (V tl 27-28).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Menetluse osalise lõpetamise taotluse lahendamine
7.HKMS § 151 lg 2 p 1 koostoimes §-ga 121 lg 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui: 1) kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus; 2) kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki; Säte ei sisalda kohustust vastav kaebus tagastada, kuid annab kohtule selleks võimaluse. Seejuures võib viidatud sätte p 1 alusel kaebuse selle esitajale tagastada üksnes juhul, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kohus märgib, et võib kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste puudumise tuvastada ka kohtuotsuses asja sisulisel lahendamisel. Kui kaebeõiguse puudumine ja kaebuse eesmärgi saavutamise võimatus ei ole ilmselged, siis tuleb eelistada asja sisulist läbivaatamist ning võtta selles osas seisukoht kohtuotsuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastustaja taotluse kaebuse läbivaatamata jätmiseks kaebajate 2-4 osas rahuldamata ja võtab nimetatud kaebajate osas kohtuotsuses seisukoha, kas nende subjektiivseid õigusi on rikutud või mitte.
Kohtuotsus I
8.Kohus ei nõustu vastustaja väitega kaebeõiguse ilmselgest puudumisest, mille tõttu võinuks kaebuse tagastada kaebajate 2, 3 ja 4 osas. Kaebajatel on kaebeõigus, kuivõrd nad väidavad enda omandiõiguse ja õiguse tegeleda ettevõtlusega kahjustamist seoses asjaoluga, et AS Generaator poolt vee erikasutusloa alusel läbiviidava paisutamiseta ei saa vastustaja rahuldada kaebaja Jurvik OÜ vee-erikasutusloa taotlust. Jurvik OÜ väidab kaebuses esialgu, et tema parimate teadmiste kohaselt ei ole tema opereeritava Kotka kalakasvatuse teise veevõtu koha rajamine majandustehniliselt teostatav. Pärast vee-erikasutusloa saamist leidis Jurvik OÜ kohtuistungil, et selles antud tingimustel vee-erikasutusõigus ei anna talle garantiid, et pikema kuiva perioodi korral saab ta võtta piisavalt vett oma kalakasvatuse tarvis tulenevalt loas seatud piirangutest. Kohus märgib, et kaebajate väidete põhjendatust ja nendega seotud subjektiivsete õiguste rikkumist ning kaebeõiguse olemasolu kaebuse menetlusse võtmiseks hinnatakse erinevate normide alusel. Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise väiteid tuleb hinnata asja sisulisel läbivaatamisel. Kohus leiab, et kaebajate 2, 3 ja 4 subjektiivseid õigusi ei rikuta. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. AS-le Volex ja OÜ-le Atlanta Trade kuuluvatel kinnistutel asub Kotka kalakasvatuse kompleks, mis on antud rendile Jurvik OÜ-le (III tl 12-15). Kalakasvatus sai kuni 2016. a augustini vee kalatiikide tarbeks Hüdrojaama paisu kinnistul asuva hüdroenergiajaama veehaarderajatise kaudu juurdevoolukanali lõpust. Jurvik OÜ senine vee erikasutusluba pinnavee võtmiseks enam kui 30 m3 ööpäevas ja kalakasvanduses kasutatud vee suublasse juhtimiseks lõppes 25.05.2016 ning uus taotlus esitati 18.10.2016, mil paisjärve enam ei olnud. Jurvik OÜ vee-erikasutusloa taotlust menetleti eraldi AS Generaatori taotlusest ja Kotka kalakasvatuse kalatiikide veevarustuse küsimust ei lahendatud AS Generaator vee-erikasutusloa taotluse menetlemise raames. Kohtuotsuse tegemise ajaks on vastustaja lahendanud Jurvik OÜ vee-erikasutusloa taotluse eraldi otsusega ja Jurvik OÜ-le on väljastatud Keskkonnaameti 31.01.2019 korraldusega nr 1-3/19/185 (IV tl 114-119) vee erikasutusluba nr L.VV/331825 pinnavee võtmiseks rohkem kui 30 m3 ööpäevas, kalade kasvatamiseks aastase juurdekasvuga rohkem kui üks tonn ja kalakasvatusest heitvee juhtimiseks suublasse (Valgejõkke) Kuusalu vallas Kotka külas Kotka kalakasvatuse kinnistul kehtivusega kuni 02.01.2022. Vee erikasutusloaga on kaebaja Jurvik OÜ saanud õiguse Valgejõest vajaliku vee võtmiseks, et kalakasvatust töös hoida. Seetõttu ei sõltu kaebaja Jurvik OÜ tegevus ning ka AS-le Volex ja OÜ-le Atlanta Trade omandi kasutamine senise äritegevuse jätkamiseks enam kaebajale 1 vee erikasutusloa väljastamisest. Järelikult on ümber on lükatud kaebajate 2-4 peamine väide subjektiivsete õiguste rikkumisest, sest Jurvik OÜ-le ei ole võimalik väljastada vee-erikasutusluba kui AS-il Generaator puudub vee-erikasutusluba paisutuse ülevalhoidmiseks. Kuivõrd käesolevaks ajaks on Jurvik OÜ-le vee-erikasutusluba väljastatud, siis sellest tulenevalt ei saa nende poolt vaidlustatud kaebajale 1 vee-erikasutusloa andmisest keeldumine enam kuidagi rikkuda ka kaebajate OÜ Jurvik, AS Volex ja OÜ Atlanta Trade subjektiivseid õigusi ning kaebus tuleb nende kaebajate osas jätta sellest tulenevalt rahuldamata. Lisaks on õige vastustaja seisukoht selles, et eeltoodust tulenevalt ei esine kaebajate AS Volex ja OÜ Atlanta Trade poolt viidatud ettevõtlusvabaduse riivet, millel nende kaebus väidetavalt põhines. Kaebajad AS Volex ja OÜ Atlanta Trade on sõlminud üürilepingu kaebajaga Jurvik OÜ ning nende poolt tulu teenimine ongi seotud just nimetatud üürilepinguga. Kaebajate AS Volex ja OÜ Atlanta Trade poolt tulu teenimine ei ole aga kuidagi sõltuvuses Kotka paisul paisutamisest ehk selles, kas AS-le Generaator vee-erikasutusloa väljastamisest keelduti
õiguspäraselt või mitte. Ka seetõttu ei saa vaidlustatud otsus rikkuda nimetatud kaebajate subjektiivseid õigusi ja kaebus tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata. II
9.AS Generaator kaebuse osas käsitleb kohus kõigepealt menetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid.
9.1.Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et Kotka paisul ei toimu hüdroenergia kasutamist elektrienergia tootmiseks alates 2001. a-st ning Valgejõe paisutamiseks Kotka paisul ja hüdroenergia kasutamiseks väljastatud vee erikasutusloa kehtivus lõppes 2002. aastal. Samuti ei ole vaidlust selles, et hiljemalt 08.08.2016 lakkas senine õigusliku aluseta paisutus sisuliselt olemast ja alates sellest kuupäevast on veevool olnud takistatud üksnes nii suures ulatuses, kui seda takistab Kotka paisu säilinud vundament. Faktiliselt on veetase paisu juures alanenud ligikaudu paari meetri võrra ja on tänaseni igapäevaselt sisuliselt jõe loodusliku veetasemel.
9.2.Vaidlust ei ole, et AS Generaator esitas oma esimese taotluse uue vee erikasutusloa saamiseks (mh Valgejõe paisutamiseks Kotka paisul) 28.03.2013 (I tl 12-15). 02.09.2014 otsusega nr HJR 7-6/14/8473-7 jättis vastustaja selle vee-erikasutusloa taotluse läbi vaatamata, sest AS Generaator ei kõrvaldanud vee erikasutusloa taotluses esinevaid puuduseid vastustaja määratud tähtajaks. Ühtlasi teavitati nimetatud otsuses AS-i Generaator, et VeeS § 171 lg 4 kohaselt juhul, kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat veeerikasutusluba või kui vee erikasutusloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima. Samuti viidati nimetatud haldusaktis VeeS § 171 lg 6 (I tl 20p21). Viidatud otsus on kohtule esitatud andmete põhjal jõustunud. Kaebaja 1 ei ole esitanud kohtule vastupidiseid andmeid ega nimetatud otsust vaidlustanud.
9.3.Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et kaebaja 1 esitas 12.10.2016 vastustajale uue täiendatud vee-erikasutusloa taotluse kinnistutel Hüdrojaam ja Hüdrojaama pais Valgejõel asuva Kotka paisuga veekogu paisutamiseks ning hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmiseks (I tl 25-28p). Vastustaja jättis oma 15.08.2017 korraldusega ka uue taotlusega taotletud vee-erikasutusloa väljastamata (I tl 113-132p).
9.4.Puudub õiguslik vaidlus, et kaebaja 1 taotletud tegevusteks (s.o vooluveekogu paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks) on VeeS § 8 lg 2 p 5 kohaselt arvestades faktilisi asjaolusid nõutav vee-erikasutusluba ning teatud seaduses määratletud faktiliste asjaolude esinemisel ei ole taotletud tegevusteks õigusaktide järgi võimalik vee erikasutusluba üldse väljastada (VeeS § 9 lg 10 p 3). Vaidlus puudub, et keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ § 2 p 109 kohaselt on Valgejõgi kogu ulatuses (VEE1079200) määratud lõheliste kudemis- ja elupaigaks, kus on LKS § 51 lg 1 kohaselt keelatud rajada uusi paise ja rekonstrueerida olemasolevaid ulatuses, mis tõstab veetaset, samuti on keelatud muuta veekogu looduslikku sängi ja hüdroloogilist režiimi.
10.Arvestades eeltoodud tuvastatud asjaolusid on vastustaja 15.08.2017 korralduse õiguspärasuse hindamise seisukohalt esiteks oluline see, kas tegemist on Kotka paisu avarii tagajärgede likvideerimisega, millisel juhul LKS § 51 lg 1 piirang ei kohaldu (vt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-74-14, p 17), või mitte. Sama asjaolu omab tähtsust ka LKS § 31 lg 2 p 2 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 koostoimes sätestatud piirangu (s.o keeld muuta veetaset ja kaldajoont muu hulgas olemasolevate paisude rekonstrueerimisel) kohaldatavuse hindamisel (vt ka Nõmmeveski paisu taastamist puudutavas vaidluses tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.2018 otsus nr 3-15-2596, p 13).
10.1.Kohus leiab käesolevas asjas esitatud tõendite ja seisukohtade analüüsimise järel, et õige on vastustaja seisukoht, et võimaliku varem eksisteerinud paisutuse taastamise käsitlemisel ei ole käesoleval juhul võimalik asuda seisukohale, et tegemist on avarii tagajärgede likvideerimisega. Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud korralduse punktides 2.1.-2.6. (kohus ei korda detailselt nende sisu otsuses tuginedes HKMS § 165 lg 2) põhjalikult analüüsinud olukorda ja kogunud piisavalt tõendeid ning järeldanud kokkuvõtvalt õigesti, et vandalismi ega avarii toimumist Kotka paisul ei ole tõendatud ning tegu ei ole mitte avarii tagajärgede likvideerimisega, vaid ebaseadusliku ehitustegevuse peatamisest tekkinud olukorraga. Ka kohtumenetluse käigus ei ole kaebajad suutnud tõendada ja kohut veenda, et 08.08.2016 toimunud ja Keskkonnainspektsiooni poolt peatatud ehitustööde puhul oli tegemist avarii tagajärgede likvideerimisega.
10.2.Kohus märgib, et kohtu arvates on vastustaja 08.08.2016 toimunud ehitustöid kogutud tõendite valguses hinnates õigesti leidnud, et on väheusutav, et 08.08.2016 oli võimalik väidetavalt ootamatult tekkinud avariisituatsioonis asuda koheselt paisu parandama selleks koheselt valmislõigatud terastalasid omades, kraanat kasutades ja keevitustöid tehes. Arusaamatu on ka küsimus, miks jäeti sellises olukorras esitamata seaduses nõutud avariiteatis. Kohus leiab, et tuginedes haldusmenetluses ja kohtumenetluses kogutud tõenditele ja eelkõige sellele, et kaebaja 1 oli teadlik paisu seisukorrast, oli koostanud paisu korrastamise eelprojektid (II tl 62-73), oli tellinud ja lasknud paisu juurde toimetada terastalad. Oluline on märkida, et terastaladega asuti asendama kõiki ja mitte ainult kahte väidetavalt purunenud puittala, kusjuures ka kõik ülejäänud puittalad kõrvaldati tammi konstruktsioonilt. Ka jätsid kaebajate poolt korrakohaselt teavitamata avariiteatisega väidetavalt toimunud avariist, kuigi olid sellise teatise esitamise kohustusest teadlikud ja ei säilitanud avarii toimumiskohal asjaolude uurimiseks vajalikku olukorda politsei saabumiseni. 10.3 Kohus leiab, et kõiki neid korralduses kirjeldatud asjaolusid koosmõjus hinnates ei ole võimalik lugeda tõendatuks, et kaebajad tegutsesid tammi puittalasid vahetama asudes avariiolukorras ja et tammi piirdepostide väidetava purunemisega seotud väidetav avariiolukord üldse 8. augustil 2016 eksisteeris. Asjaoludest tulenevalt ei saa paisul 08.08.2016 toimunut kvalifitseerida kui avarii tagajärgede kõrvaldamist. Isegi, kui asuda seisukohale, et juulis 2016 toimus paisul tõepoolest avarii (mille tegelikult lükkab ümber kaebaja 2 15.08.2016 esitatud avaldus politseile), kõrvaldas kaebaja 2 sellise sündmuse tagajärjed vahetult peale selle toimumist juulikuus. Kohus nõustub vastustajaga, et on igati põhjendatud arvata, et peale seda aga otsustati tellida paisule uued metallist postid, et paisu konstruktsioone tugevamaks ehitada. Selliste paisu ehitustööde läbiviimine on aga selgelt loakohustuslik tegevus ning kaebaja 1 oleks pidanud nendeks töödeks saama loa Kuusalu Vallavalitsuselt. Täiendavalt, Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 23 lg 1 kohaselt on ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul ning kui sellega oleks kaasnenud vee allalaskmine, mis tegelikult 08.08.2016 toimunud töödega ka kaasnes, oleks saanud ka see toimuda vaid kaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekul. Kaebajad 1 ja 2 aga otsustasid õigusaktidest tulenevaid nõudeid mitte järgida ning ilmselt püüdsid teostada tööd selleks vajalikke nõusolekuid taotlemata.
10.4.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et õige ei ole kaebaja 1 väide, justkui tuleks igatahes kehtiva materiaalõiguse ja kohtupraktika alusel veetaseme alanemist käsitleda avariina ning taotletavat tegevust avarii tagajärgede likvideerimisena. Asjas selgunud asjaolud ei näita, et tegemist oleks olnud avarii tagajärgede likvideerimisega. Kehtiv õigus lubab tõepoolest paisurajatise vajalikku parandamist, kui on juhtunud avarii, kuid antud juhul ei ole kohtu hinnangul tegemist sellise olukorraga. 08.08.2016 intsidenditoimumise ajaks oli Kotka paisu tõttu Valgejõel juba üle kümne aasta valitsenud ebaseaduslik olukord, kus veekogu seisukorda on halvendanud õigusvastane paisutus. Kuna õigusvastane paisutus 08.08.2016 intsidendi,
mille põhjuseks oli kaebajate 1 ja 2 õigusvastane tegevus, tagajärjel likvideerus ning looduslähedane veetase jõel taastus (olenemata sellest, kuidas see juhtus), siis oli tekkinud uus olukord, mida vastustaja pidi arvestama kaebaja 1 poolt 12.10.2016 esitatud vee-erikasutusloa taotluse menetlemisel.
10.5.Kohus märgib, et edasises vee-erikasutusloa menetlemisel oli kohtu hinnangul põhjendatud vastustaja seisukoht selles, et vee-erikasutusloa taotluse lahendamisel tuli vastustajal lähtuda tegelikust olukorrast: ehk paisutus Kotka paisul Valgejõel oli ebaseaduslik alates 2002 aastast ning vee-erikasutusloa taotluse esitamise ajaks oli senine ebaseaduslik paisutus alanenud ja Valgejõgi voolas juba oma looduslähedases sängis ja kaebajal 1 nagu ka kaebajal 2 puudus õiguslik alus paisutuse taastamiseks ilma vee-erikasutusloata.
11.Kohus leiab, et pärast eelnevas punktis ja selle alapunktides tehtud järeldustele jõudmist on vastustaja on oma 15.08.2017 korralduses õigesti leidnud, et kavandatav tegevus on otseses vastuolus looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg-ga 1. LKS § 51 lg 1 kohaselt on lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Vaidlust ei saa olla ja ei ole, et Keskkonnaministri 15. juuni 2004. a määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis-ja elupaikade nimistu“ § 2 p 109 kohaselt on Valgejõgi kogu ulatuses lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaik ning kuulub seetõttu nimistusse, millel on vastavalt LKS § 51 lõikele 1 keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. Lisaks viitab vastustaja õigesti, et Valgejõgi kuulub Keskkonnaministri 09.10.2002 määruse nr 58 „Lõheliste ja karpkalalaste elupaikadena kaitstavate veekogude nimekiri ning nende veekogude vee kvaliteedi- ja seirenõuded“ § 2 lg 2 p 24 kohaselt lõheliste elupaikadena kaitstavate veekogude hulka. Looduskaitseseaduse kohaselt ei ole seega lubatud Valgejõel olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset. Vastustaja on vaidlustatud korralduses välja toonud, milline on Kotka paisul taotluse esitamise ning ka otsustamise hetkel valitsev olukord ning et vastustaja peab vee erikasutusloa taotluse menetlemisel lähtuma tegelikust olukorrast. Tegelik olukord Kotka paisul on aga selline, et veetase on looduslähedane. Kohus peab siinkohal oluliseks viidata ka sellele, et oma 12.10.2016 taotluses ei kajastanud kaebaja 1 tegelikku olukorda jõel ja tammi juures ning seda tuli vastustajal temalt täiendavalt nõuda (Keskkonnaameti 17.11.2016 kiri nr 14-6/16/760-3 p 1., I tl 78). Kohus nõustub vastustajaga, et tekkinud olukorras ei saa vaidlust olla selles, et kaebaja 1 poolt taotletavate tegevuste eeldus on olemasoleva veekogu looduslikus sängis oleva veetaseme tõstmine. 02.12.2016 oli veetase ülalpool Kotka paisu ca 15,00 m abs ehk see on normaliseerunud looduslähedaseks. Kaebaja 1 aga oma taotluse kohaselt soovib uuesti paisutama hakata ning veetaset tõsta kõrgusele 16,55 m abs. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et viimane peab sellise tegevuse lubatavuse otsustamisel lähtuma õigusaktide nõuetest ning LKS § 51 kohaselt ei ole lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul veetaseme tõstmine lubatud. VeeS § 9 lg 10 p 3 kohaselt keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Kuivõrd taotletav tegevus ei ole kooskõlas LKS § 51 lg-ga 1, esineb veeseadusest tulenev alus vee erikasutusloa väljastamisest keeldumiseks.
12.Kohtu hinnangul on põhjendatud on ka vastustaja seisukoht selles, et veetaseme tõstmine ei ole ka LKS § 31 lg 2 p 2 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja kohaselt lubatud.
12.1.Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ (edaspidi korraldus nr 615-k) lisa 1 p 1 ap 24 ja p 2 ap 167 alusel kuulub Lahemaa rahvuspark Lahemaa linnu- ja loodusala koosseisus Natura 2000 alade võrgustikku. Seega on Lahemaa rahvuspark oluline nii siseriiklikult kui ka Natura alana Euroopa Liidu tasandil. Korralduse nr 615-k lisa 1 p 2 ap 167 kohaselt on Lahemaa loodusala kaitse-eesmärgid jõeelupaikade ja -elustiku osas loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (326012) kaitse ning II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), hariliku hingu (Cobitis taenia), lõhe (Salmo salar), jõesilmu (Lampetra fluviatilis), rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) ja paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) elupaikade kaitse. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 on vastu võetud Lahemaa rahvuspargi kaitseeeskiri, mis sätestab ala kaitse-eesmärgid ja määratleb seaduses antud kaalutluse piiride ulatuses lubatud ja keelatud tegevused. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1 kohaselt on rahvuspargi kaitse-eesmärgiks kaitsta Põhja-Eestile iseloomulikku loodust ja kultuuripärandit, sealhulgas kaitsealuseid liike ja nende elupaiku, tagades nende säilimise, taastamise, uurimise ja tutvustamise. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 2 kohaselt on rahvuspargi kaitse-eesmärk kaitsta elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) nimetab I lisas: jõed ja ojad (3260). Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 5 kohaselt on rahvuspargi kaitse-eesmärgiks muuhulgas liikide kaitse, mida loodusdirektiiv nimetab II lisas: harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio), rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar). Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 18 lg 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndi kaitseeesmärk muuhulgas loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse.
12.2.Eelmises punktis toodut tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlust ei ole selles, et Valgejões asuvad väga olulised kaitstavad liigid ning elupaigad. Vastustaja on oma 15.08.2017 korralduse punktides 2.10.1 – 2.10.6 põhjalikult välja toonud, millised kaitsealused liigid ja elupaigad Valgejões on ning mis tingimused nende liikide ja elupaikade hea seisundi tagamiseks vajalikud on, samuti, millised tegurid neid ohustavad. Nende liikide ja elupaikade kaitse on oluline nii siseriiklikus looduskaitses kui ka Euroopa Liidu tasandil, kuivõrd Lahemaa rahvuspark kuulub Natura alade hulka ja Eesti riigil on kohustus tagada nende liikide ja elupaikade kaitse ja hea seisund.
12.3.Kaebajad on tuginevalt Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 väitnud, et kaitsekord toetab nende poolt taotletava tegevuse lubamist. Vastavalt nimetatud punktile on kaitseala valitseja nõusolekul piiranguvööndis (sh Lahemaa piiranguvööndis) lubatud vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone muutmine olemasolevate paisude rekonstrueerimisel, kalda kindlustusrajatiste ehitamisel, loodusliku veerežiimi taastamisel ja kalade läbipääsu tagamisel. Kohus ei nõustu sarnaselt vastustajaga selle seisukohaga. Piiranguvöönd on LKS § 31 lg 1 kohaselt kaitseala maa- või veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades looduskaitseseadusega sätestatud kitsendusi. Loetelu piirangutest, mis kehtivad piiranguvööndis, on toodud LKS § 31 lõikes 2. LKS § 31 lg 2 p 2 kohaselt on piiranguvööndis keelatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti. See tähendab, et üldreegli kohaselt on piiranguvööndis keelatud veekogude veetaseme muutmine, aga kaitse-eeskirjaga on võimalik seda vajadusel ja teatud tingimuste täitmisel erandkorras lubada.
Käesoleval juhul on LKS § 31 lg 2 p 2 toodud veetaseme muutmise piirangut Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja kohaselt (§ 19 lg 2 p 2) leevendatud ja lubatud vooluveekogude veetaseme alandamist ja kaldajoone muutmist olemasolevate paisude rekonstrueerimisel, kalda kindlustusrajatiste ehitamisel, loodusliku veerežiimi taastamisel ja kalade läbipääsu tagamisel. Kohus märgib, et kaebajad on kaebuses siinkohal viidanud vaid sellele, et lubatud on piirangu leevendamine olemasolevate paisude rekonstrueerimiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaitse-eeskirjaga on lubatud veetaseme alandamine, mitte tõstmine olemasolevate paisude rekonstrueerimisel. Vaidlust ei ole hetkel selles, et kaebaja 1 taotleb mitte veetaseme alandamist (paisu rekonstrueerimiseks), vaid olemasoleva olukorraga võrreldes veetaseme tõstmist paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks.
12.4.Lisaks ei vasta tegelikule olukorrale kaebaja 1 väide, justkui ei taotleks ta veetaseme tõstmist, vaid paisu tehnilistele parameetritele vastava normaalpaisutustaseme taastamist. Kohus märgib, et hetkel paisul valitsev olukord, kus paisutus on alla lastud ning veetase looduslähedane, ongi normaalne looduslik olukord. Kaebaja 1 on teinud siinkohal ilmselge loogikavea, sest jõel veetaseme paisutus iseenesest tähendab, et rikutakse vooluveekogu normaalset (looduslikku) veetaset. Seega ei ole põhimõtteliselt õige rääkida normaalpaisutustasemest ja selle taastamisest. Paisu tehnilised parameetrid (võimalik paisutuse ulatus-kõrgus looduslikust tasemest) ei määra mingil juhul normaalset ja lubatavat paisutustaset, sest seda määrab õiguslikult vee-erikasutusluba. Lisaks on kohus juba tuvastanud, et ka õiguspärast paisutustaset ei ole Kotka paisul olnud alates 2002. aastast ehk Kotka paisu kasutamisega tekitatud paisutus on olnud sellest ajast alates õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja 1 vee-erikasutusloa taotluses märgitud soovidest ja tegelikest asjaoludest tulenevalt tegemist loa taotlemisega uue õiguspärase paisutuse teostamiseks läbi loodusliku normaalse veetaseme tõstmise. Seda aga ei ole kaitse-eeskirjast ja looduskaitseseadusest lähtudes võimalik lubada tulenevalt ala kaitse-eesmärkidest.
12.5.Kohus nõustub vastustajaga selleski, et kaebaja 1 väiteid ei toeta ka viide sellele, et kaitseeeskirja kohaselt on paisude rekonstrueerimine lubatud, kui selle eesmärgiks on kalade läbipääsu tagamine. Kaitse-eeskirja § 19 lg 2 p 2 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud vooluveekogude veetaseme alandamine ja kaldajoone muutmine olemasolevate paisude rekonstrueerimisel, kalda kindlustusrajatiste ehitamisel, loodusliku veerežiimi taastamisel ja kalade läbipääsu tagamisel. Kuna kaebaja 1 eesmärk on paisutamine eelkõige selleks, et kasutada hüdroenergiat. Kindlasti ei ole kaebaja 1 taotlusest lähtuvalt paisu rekonstrueerimise eesmärk kalade läbipääsu tagamine, nagu kaebaja 1 seda väidab. Kalade jaoks on ilmselgelt kõige soodsam looduslik olukord, kus paisu ega paisutust ei eksisteeri. Ainuüksi kalade läbipääsu tagamiseks ei ole vaja paisu rekonstrueerida selliselt nagu kaebaja 1 seda taotleb. Vastustaja on oma 15.08.2017 korralduses ka selgesti välja toonud, et kaladele on kaebaja 1 taotletud tegevusega võrreldes oluliselt soodsam praegune olemasolev olukord, kus nad saavad paisust nö vabalt läbi. Igasuguse kalapääsu rajamine vajab täiendavaid töid ning põhjustab häiringuid ning nende toimimine ei ole garanteeritud (vt lähemalt korralduse p 2.4.30 - 2.4.44). Kohus märgib siinkohal, et ka sellisel juhul ei ole saavutatav 100% sama efektiivsus, kui loodusliku olukorra säilitamisel ja hetkel paisu alusest tuleneva täiendava takistuse kõrvaldamisel.
13.Kohus nõustub vastustaja üldise järeldusega, et käesoleval juhul ei ole paisutuse lubamine Kotka paisul keskkonnakaitse seisukohalt võimalik. Kohus leiab, et vastustaja on oma järelduste tegemisel piisavalt põhjalikult analüüsinud vee erikasutusloast keeldumisel lisaks formaalsetele alustele ka sisulisi põhjusi.
13.1.VeeS § 35 lg 2 sätestab, et pinna- ja põhjavee hea seisund, kaasa arvatud tehisveekogumite ning tugevasti muudetud veekogumite hea keemiline seisund ja hea ökoloogiline potentsiaal tuli saavutada 2015. aasta 22. detsembriks. VeeS § 35 lg 6 kohaselt sätestatakse keskkonnaeesmärgid veekogumite kaupa veemajanduskavas.
Vastustaja toob kohtu arvates põhjendatult välja, et 2010 - 2015 Lääne-Eesti veemajanduskava peatükis 4.5.1(II tl 86) on välja toodud, et veekogumi Valgejõgi_3 seisund oli kesine ning seda seisundit mõjutasid peamiselt Kotka ja Nõmmeveski paisud. Peamiseks kesise seisundi põhjusteks on toodud jõgede tõkestamine paisudega. Veemajanduskava kohaselt on väga oluline avada jõed kalade rändeks, milleks on mitmeid variante - näiteks paisu lammutamine või kalatee rajamine. Lõheliste jõgede ökoloogilise seisundi säilitamisel tuleb lähtuda veeseaduse ja looduskaitseseaduse nõuetest. Sealjuures paisude poolt mõjutatud jõgede tervendamine tuli korraldada prioriteetsusastmete järgi ning esimene prioriteet oli just lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud jõgedel paiknevad paisud, kus tuli tagada kaladele läbipääs nii üles- kui allavoolu hiljemalt 01.01.2013. Vaidlust ei ole käesolevas asjas selles, et seda nõuet kaebaja 1 ei ole täitnud. 2015 - 2021 Lääne-Eesti veemajanduskava (vastustaja 14.03.2018 vastuse lisa 23, saadav failina e-toimikus) lisa 1 seisundihinnangu kohaselt oli Valgejõgi_3 kogumi ökoloogiline seisund 2013. aastal kesine ning 2014. aastaks oli ökoloogiline seisund muutunud halvaks. Selle tõttu oli 2014. aastaks Valgejõgi_3 veekogumi koondseisund halb. Ka veekogumite koondseisundi 2015 vahehinnangu kohaselt oli Valgejõgi_3 ökoloogiline seisund halb. 2015 - 2021 veemajanduskava meetmeprogrammi lisa 1 kohaselt tuleb vooluveekogumil Valgejõgi_4 piirata ja vältida koormust hüdromorfoloogiale või veerežiimile. Vooluveekogumi Valgejõgi_4 koormust iseloomustavaks parameetriks on nimetatud Kotka hüdrosõlme, mis ohustab meetmeprogrammi lisa 1 alusel vooluveekogumi Valgejõgi_4 keskkonnaeesmärgi väga hea seisundi saavutamist aastaks 2021. Nimetatud veemajanduskava meetmeprogrammi lisa 1 kohaselt on ökoloogilise seisundi mitteheaks kvaliteedielemendiks kalastik ehk kalastiku seisund on see, mis määrab Valgejõe üldise seisundi kui halva.
13.2.Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et on tõendatud, et enne paisutuse kadumist oli Valgejõe seisund just Kotka paisu tõttu halb ning halvenes seire põhjal veelgi. See tähendab, et veemajanduskavas seatud eesmärkide täitmine ei olnud õnnestunud ja olukorra muutumatuna püsimisel ei oleks see ilmselt õnnestunud ka pikendatud tähtajaks. Pärast paisutuse lakkamist on kaladel võimalik ränne nii üles- kui allavoolu ja võimalik on jõe parema seisundi taastumine. Kaebaja 1 on kaebuses väitnud, et vastustaja on jätnud vaidlustatud korralduses käsitlemata meetmekava ning majandus-ökoloogilise hinnangu, mis kinnitavad, et Valgejõe keskkonnaseisundi eesmärgid on võimalik täita aastaks 2021. Kohus nõustub vastustajaga selles, et 15.08.2017 korralduses on vastustaja väga põhjalikult analüüsinud veemajanduskavadest, meetmekavast ja majandus-ökoloogilisest hinnangust tulenevat (korralduse punktid 2.11.1 - 2.11.5.3, 2.12.1 - 2.12.3.8, 2.18.9.5 - 2.18.9.6). Kohus nõustub vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal lähtudes HKMS § 165 lg 2 üle korrata.
13.3.Kohus ei nõustu kaebaja 1 väitega, et vastustaja ei ole analüüsinud veemajanduskava meetmekava, mille kohaselt kuulub leevendatavate meetmete hulka kalapääsude rajamine. Vastustaja on õigesti märkinud, et asjaolu, et kalapääsud võivad põhimõtteliselt olla teatud tingimustel leevendavaks meetmeks paisutamise korral, ei tähenda, et see automaatselt tagab hea seisundi. Vastustaja on põhjalikult hinnanud kalapääsudega seonduvat oma korralduses (p 2.15 jj, 2.18.9.6, 2.8.14.3) ning vastuses kaebusele (p 2.4.30 - 2.4.44, II tl 12-13p). Kohus nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal lähtudes HKMS § 165 lg 2 üle korrata. Kohus rõhutab, et kuivõrd Kotka paisu konstruktsioon on tänases seisus kaladele ületatav (erandiks jõesilm) ja keskkonnaeesmärkide ning Lahemaa rahvuspargi ja Lahemaa loodusala kaitse-eesmärkide saavutamiseks on eeldused juba praeguses seisus loodud, siis Valgejõe uuesti
ülespaisutamine ja hüdroenergia kasutamine koos kalapääsu rajamisega ei ole põhjendatud, eesmärgipärane ega looduskaitselisi ja erahuvisid tasakaalustav lahendus. Kalapääsu rajamiseks koos paisutamise ja hüdroenergia kasutamisega tuleks veekogu veetaset tõsta ning muuta vooluveekogu looduslähedast normaalset veerežiimi. Seega asenduks kalapääsu rajamisel praegune kalade läbipääsuks soodne olukord ebasoodsamaga.
13.4.Arvestades ka Nõmmeveski paisu näidet, kus käesolevaks ajaks on taastunud jõe looduslähedane seisund ning Valgejõe vee-elustikus (sh kaitsealused liigid) on toimunud soodsaid muutusi, ei saa pidada põhjendatuks rakendada kaebaja 1 poolt pakutud lahendust paisutuse taastamiseks ja kaladele eraldi läbipääsu rajamiseks. Vastusaja on kohtu veendumusel vee erikasutusloa menetluses lähtunud õigesti tegelikust olukorrast Valgejõel Kotka paisu juures. Vastustaja on oma 15.08.2017 korralduse tegemisel kasutanud põhjendatult Valgejõel samuti Lahemaa rahvuspargis asuva Nõmmeveski paisu avariijärgse olukorra dokumente ja hinnanguid, kuivõrd kaitstavad liigid ja elupaigad mõlemal paisul on samad ning ka seal läks paisutus alla (seda küll avarii tagajärjel), mistõttu on võimalik samal jõel Kotka paisust ligi 10 km ülesvoolu asuva teise paisu pinnalt teha järeldusi ka Kotka paisu juures olukorra taastumise ja potentsiaali kohta. Samuti on põhjendatult viidatud seireandmetele (Riiklik jõgede hüdrobioloogiline 2014 seire aruanne) ja Jaanus Tuusti 2015 eksperthinnangule. Õige on ka nendest tulenevalt tehtud järeldus, et praeguses hetkeks on veetase looduslähedane ning paisu läve konstruktsioonist tekkiv aste on lõhe ja forelli jaoks ületatav (Jaanus Tuusti hinnang, II lk 197p), mistõttu on praeguseks avatud sisuliselt looduslik rändetee neile kalaliikidele ka ülesvoolu. Igasugune selle olukorra muutmine vähem looduslikuks, nt paisutuse tekitamine (isegi kaladele tehisliku läbipääsu loomisel) halvendaks kalade olukorda ja seega Valgejõe olukorda tervikuna. Kaebaja ei ole ühegi omapoolse tõendiga ümber lükanud eelpool nimetatud andmete õigsust.
13.5.Vastustaja toetus kohtu arvates õigustatult oma 15.08.2017 korralduse andmisel Ühtekuuluvusfondi Tehnilise abi projekti 2003/EE/16/P/PA/012 „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames 2007. aastal valminud tööle „Valgejõel paiknevate Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise keskkonnamõju hindamine“ (AS K & H, aktsiaselts MAVES, INSENERIBÜROO URMAS NUGIN OÜ, Eesti Loodushoiu Keskus, OÜ Merin, lisa 27, edaspidi TAP 2007 eksperthinnang), mis spetsiaalselt käsitleb Kotka ja Nõmmeveski paisudele kalapääsude rajamise võimalusi. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebaja 1 väited, et TAP 2007 eksperthinnang ning Nõmmeveski kohta tehtud uuringud ei ole asjakohased materjalid, mida Kotka paisu vee erikasutusloa menetluses arvesse võtta, on ebaõiged. TAP 2007 eksperthinnang on just Valgejõel asuvate Kotka ja Nõmmeveski paisude ja piirkonna eripära arvesse võttev hinnang, mis spetsiifiliselt hindas seda, kas ja millised võimalused on aladele kalapääsude rajamiseks ning need seisukohad on ka praegusel hetkel adekvaatsed ja asjakohased. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et ka kaebaja 1 on ise vee erikasutusloa taotluse lisas 11 esitatud kalapääsu eelprojekti koostamisel tuginenud aastatel 2005 – 2007 läbi viidud töö „Valgejõe Kotka paisu kalapääsu rajamise variantide teostatavuse hinnang“4 (lisa 29) tulemustele. Seega kaebaja 1 ühelt poolt peab pädevaks 2005 – 2007. aastal koostatud tööd ning on enda kalapääsu projekti rajanud sellele lahendusele, mis on välja töötatud sama projekti raames, mis vastustaja poolt viidatud TAP 2007 eksperthinnang. Teiselt poolt aga kritiseerib kaebaja 1 vastustaja tuginemist TAP 2007 eksperthinnangule, väites, et tegemist on liiga vana tööga. Kaebaja 1 sellised väited ei ole asjakohased ega põhjendatud.
14.Kohus leiab, et vastustaja on põhjendatult asunud seisukohale, et on kaalunud piisavalt kaebajate huve ja võimalust kaebajate majanduslike huvide ja looduskaitseliste huvide tasakaalustamiseks. Kaebajate 2, 3 ja 4 puhul on pakutud juba varem lahendust kalakasvatuse
jaoks teisi lahendusi kasutades vett saada. Kohus nõustub vastustajaga, et kalakasvatuse ainsaks võimaluseks ei ole paisjärvest derivatsioonikanali kaudu vett võtta. Seda tõendab ka tänane olukord, kus kalakasvandusele on tema veevajaduse rahuldamiseks väljastatud veeerikasutusluba. Kohus märgib, et ei pea põhjendatuks kaebaja 2 väidet, et põuasel suvel võib looduslikel tingimustele tekkida probleem sellest, et jõesängis vajaliku vooluhulga säilitamise nõude tõttu ei saa ta piisavalt vett võtta. Kohus märgib, et ka paisutuse puhul tuleb tagada vajalik vooluhulk jõesängis ja vee kogus, selle tagamiseks on tegelikult samasuguse suurusega, ehk ka paisutuse olemasolul ei ole sellistes tingimustes täiendavat veekogust kusagilt võtta. Kaebaja 1 majanduslikke huve on vastustaja korralduses kaalunud ning leidnud, et käesoleval juhul ei esine selliseid ülekaalukaid üldisi huve, mis võiks kaaluda üles veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamisest tuleneva hüve ja kasu Natura kaitse-eesmärkideks olevatele liikidele ja elupaikadele ehk üle-euroopalise tähtsusega liikidele ja elupaikadele. Vastustaja on viidanud ka, et „Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2030 – ENMAK 2030+“ eelnõu kohaselt on hüdroenergia kui taastuvenergiaallikas väikese tähtsusega võrreldes muude taastuvenergia liikidega (nt tuule- ja päikeseenergia). Kotka hüdroelektrijaamas elektri tootmine ei ole selleks looduslikest tingimustest tulenevalt kindlasti sellise mahuga, et see kaaluks üles kõiki korralduses välja toodud looduskaitselisi huve ja kohustusi.
15.Kohus nõustub seoses vaidlusega KMH kohustuslikkuse küsimuses vastustajaga ja leiab samuti, et KMH eesmärk on anda loa andjale võimalikult palju informatsiooni, et loa andja saaks otsustada, millised on tegevusloa andmisel tegevusega kaasnevad keskkonnamõjud ja millised on loa andmisel tegevuseks võimalikud sobivaimad lahendusvariandid. Seejuures võib olulise keskkonnamõjuga tegevuse puhul loa anda üksnes juhul, kui läbitud on kõik formaliseeritud menetluse etapid ehk KMH on läbi viidud. Samas on KMH aruanne vastavas haldusmenetluses siiski ainult üheks tõendiks. Kohus nõustub vastustajaga, et samu põhimõtteid, mis on ette nähtud olukorraks, kus tegevuseks luba antakse, ei saa ega peagi seadusest ja haldusmenetluse üldpõhimõtetest tulenevalt alati ja igas olukorras üks ühele üle kandma olukorrale, kus haldusorgan kavandatud tegevust ei luba ehk keeldub tegevuseks luba andmast. Olukorras, kus teistele usaldatavatele tõenditele tuginedes on haldusorganil tekkinud põhjendatud veendumus, et esineb loa andmisest keeldumise alus, sh oluline ja paratamatu negatiivne keskkonnamõju, ja taotlus on selles mõttes perspektiivitu, võib haldusorgan otsuse langetada ka KMH menetlust lõpuni viimata. Haldusorganil võib otsuse langetamiseks sellisel juhul asjaolusid arvestades piisata üldises haldusmenetluses oluliste asjaolude väljaselgitamisest uurimispõhimõtet (HMS § 6) rakendades. Samuti toetavad sellises olukorras kiiret otsuse langetamist täiendavalt ka haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõtted. Menetluse jätkamine oleks väljakujunenud olukorras sisuliselt eesmärgipäratu (luba ei ole seadusest tulenevalt võimalik niikuinii väljastada) ja tooks paratamatult kaasa üleliigseid kulutusi menetluses osalejatele. Käesoleval juhul on vastustaja kõigest eeltoodust nähtuvalt põhjendatult tuginenud asjas kogutud tõenditele ning ei ole õigustatult kohustanud kaebajat 1 läbi viima pikka kulukat KMH menetlust olukorras, kus juba olemasolevate tõendite ja õigusliku regulatsiooni pinnalt oli selge, et loa andmine on välistatud juba ainuüksi soovitud tegevuseks vee erikasutusloa väljaandmise keelu olemasolu tõttu seaduses. Lisaks sellele ei toeta loa väljaandmist ka oluline ja usaldusväärne teave looduskliku olukorra ja selle võimaliku muutumise kohta Kotka paisu ümbruses. Kohus märgib, et ka kaebaja ise on märkinud, et erinevat tüüpi kalapääsude võimaliku efektiivsuse kohta puuduvad tegelikult lõplikult usaldusväärsed andmed. Vastustaja on siinkohal eraldi välja toonud selle, et kaebaja 1 poolt pakutud kruvipääs ei taga lõhede läbipääsu, mis tähendab, et võrreldes tänase olukorraga oleks tulemus igal juhul halvem. Asjaolu, et kaebaja 1 sooviks ise KMH menetluse lõpuni viia, ei tähenda, et seaduses toodud keelust veekogu paisutamiseks oleks võimalik selle tulemuste alusel üle astuda. Kohus leiab, et
vastustaja on käesoleval juhul õiguspäraselt langetanud otsuse kaebajale taotletud veeerikasutusluba väljastamata jätta.
16.Kõigil eeltoodud põhjustel jätab kohus ka kaebaja 1 kaebuse täielikult rahuldamata.
17.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus mõistab kaotanud poolelt välja ainult põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Käesoleval juhul tehti otsus kaebajate kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus jätab sellest tulenevalt menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.