Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.12.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1335
Haldusasi
JŠ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – JŠ (Leedu ik XXX), volitatud esindaja v.adv Vladimir Sadekov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Agne Niido
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.04.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
JŠ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada JŠ apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.04.2017 otsus ja teha asjas uus otsus.
3.Rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt JŠ kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 (üks tuhat) eurot.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt JŠ kasuks esimese ja teise astme menetluskulude katteks 56 (viiskümmend kuus) eurot ja 5 senti. Muus osas jätta JŠ menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.01.2018. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-16-1335 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.JŠ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri Pärnu arestikambris perioodil 15.01.–20.06.2016. Arestimajas viibitud 158 päeva jooksul ei võimaldatud kaebajale kordagi jalutuskäiku. Seega puudus kaebajal arestimajas viibimise ajal vaatamata sellekohastele palvetele võimalus viibida vabas õhus. Kaebajat hoiti ilma aknata ruumis, mida polnud võimalik tuulutada. Kambris oli seetõttu ebapiisav loomulik valgustus ja ventilatsioon. Kaebaja kinnipidamisel rikuti vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 ja § 93 lg 5 nõudeid. Kahju ärahoidmiseks oleks võinud kaaluda kaebaja ümberpaigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda. Kaebaja taotleb 1900 euro suurust hüvitist.
Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
1) PPA ei otsusta seda, kui kaua peab isik vahi all viibima. PPA-d ei saa panna vastutama selle eest, et isik paigutati ligi pooleks aastaks arestimajja, mis on mõeldud üksnes lühiajaliseks kinnipidamiseks. Pärnu arestimaja omanik on Riigi Kinnisvara AS. Kaebajale ei tekitatud kahju PPA tegevuse või tegevusetuse tulemusel. 2) Ehitusseadus ei näe ette norme, millele peaks vastama arestimaja valgustus või aken. Pärnu arestimaja kambrites on klaasplokkidest aknad ning piisava valgustuse tagamiseks on kambrites täiendava valgusallikana päevavalguslambid. Ventilatsioon arestimaja kambrites on töökorras ning seda puhastatakse regulaarselt. Kaebaja väited akna puudumise, ebapiisava valgustuse ja puuduliku ventilatsiooni kohta on alusetud. Kaebaja ei esitanud arestimajas viibimise ajal puuduliku valguse ja ventilatsiooni kohta ühtegi kaebust. 3) Kuna Pärnu arestimajas puudub jalutushoov, on PPA teinud kõik endast oleneva, et kompenseerida värskes õhus viibimise võimaluse puudumist vahistatutele muude arestimaja võimaluste piires lubatavate hüvedega. Arestimaja juhi loal võib kambris hoida raadiot või televiisorit, mis olid lubatud ka kaebajale. Kaebaja õiguste riive ei olnud väga intensiivne, arvestades, et vastustaja üritas kaebaja elamistingimusi leevendada. Kaebaja nõutav hüvitis on ebamõistlikult suur.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 04.04.2017 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis PPAlt JŠ kasuks välja 250 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise ja menetluskulu 7,50 eurot. 1) Arvestades, et vastustaja selgituse kohaselt oli kambris toimiv ventilatsioon ning piisav kunstlik valgustus, ei saa värske õhu puudumise ja klaasplokkidest aknaga seotud riivet pidada märkimisväärseks. 2) Vaidlus puudub, et kaebaja viibis vahemikus 15.01.–20.06.2016 katkematult arestimajas ilma võimaluseta vabas õhus jalutada. Jalutusvõimaluse puudumine 158 päeva vältel on oluline kaebaja õiguste riive. Kaebaja ei ole vastu vaielnud PPA väitele, et jalutusvõimaluse puudumist püüti korvata muude hüvede võimaldamisega. Seetõttu ei ole põhjendatud hüvitise väljamõistmine kaebaja nõutud summas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
2(7)
3-16-1335
4.JŠ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1900 eurot. 1) Halduskohus rikkus uurimispõhimõtet, jättes ammendavalt analüüsimata, kas kaebaja kambris olev loomulik valgus võimaldas tal lugeda ja töötada. Kohtud peavad arvestama Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud Euroopa vanglareeglistikuga, mille kohaselt peavad elukambris olema sellise suurusega aknad, mis võimaldavad kinnipeetavatel normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada. 2) Mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel peab kohus arvestama kõiki olulisi asjaolusid kogumis. Riigikohtu praktika (otsus nr 3-3-1-14-10) kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ning ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti. Kohtlemise kestuse määravat rolli hüvitise suuruse määramisel on EIK rõhutanud mitmes lahendis (Mironovas jt vs Leedu, Ananyev jt vs Venemaa). Kohtlemise kestusest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. 3) Rikkumise raskust ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat arvestades on halduskohtu välja mõistetud hüvitis liiga väike. Hüvitis ei tohi olla ebamõistlikult madal võrreldes EIK praktikaga, olenemata riigi elatustasemest. Sarnaste rikkumiste eest on EIK mõistnud välja kordades suuremaid summasid. Kohus ei arvestanud ka asjaoluga, et kaebaja oli vahistatu.
5.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Õiguskantsler on oma kontrollkäikudel Pärnu arestimajja tõdenud ning ka Pärnu arestimaja juht on oma ettekandes kinnitanud, et arestimaja kambrite ja abiruumide tingimused on kooskõlas õigusaktide nõuetega. Vastustaja kinnitas, et ventilatsioon oli töökorras. Kaebaja väited ventilatsiooni ebapiisavuse kohta on paljasõnalised. Kunstlik lisavalgustus on Eesti ajavööndit arvestades vältimatu mitte ainult kinnipidamiskohtades, vaid ka kõikides muudes siseruumides. 2) Kaebaja viited Leedut ja Venemaad puudutavatele EIK otsustele on asjakohatud. Kinnipidamistingimused nendes riikides ei ole võrreldavad Eestiga. 3) See, kas kaebaja oli vahistatu või kinnipeetav, ei ole asja lahendamisel oluline. Kaebajalt ei ole alusetult vabadust võetud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning teinud hüvitise määramisel kaalumisvea, jättes piisavalt arvestamata kinnipidamistingimuste ja kinnipidamise kestuse kumulatiivse mõjuga ning hindamata, kas ja mil määral vastustaja väidetud leevendavad meetmed tegelikkuses kompenseerisid kaebaja õiguste rikkumist.
7.VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid 3(7)
3-16-1335 arestimaja kambri aknale ja valgustusele, kuid selle sätte sisustamisel tuleb siiski arvestada Euroopa vanglareeglistikuga, mille p 18.2 alap a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral (Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 8). Ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) peab oluliseks kinnipeetavate ligipääsu loomulikule valgusele ja värskele õhule1. Kambris ei pea tingimata olema avatavat akent – eeldusel, et kambri õhutatus on muul moel piisaval määral tagatud.
8.HKMS § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Ringkonnakohus arvestab tõendamiskoormuse jaotumisel, et kaebajal võib olla keeruline tõendada oma väiteid kinnipidamistingimuste mittevastavuse kohta konkreetsel ajahetkel. Seevastu oli vastustajal võimalik esitada tõendeid, mis kinnitavad tema väidet, et valgustus ja ventilatsioon arestikambris vastasid nõuetele. Näiteks on vastustaja väitnud, et ventilatsioonisüsteemi puhastati regulaarselt, kuid ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Kuna tagantjärele on keeruline tuvastada, kas kaebaja kambrites oli tagatud piisav ventilatsioon ja valgustus ning selles osas on kohtule esitatud vaid menetlusosaliste väited, arvestab ringkonnakohus ka Pärnu arestimajas toimunud õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetega (vt Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-31-14-10, p 11). 18.07.2012 toimunud õiguskantsleri nõunike kontrollkäigu PPA Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambrisse kokkuvõttest2 nähtub, et n-ö üldkasutatavates ruumides oli tehtud mitmeid remonttöid, sealhulgas uuendatud ventilatsioonisüsteemi ning kambrites vahetatud valgustid; kõik kambrid said uued valgustid sama aasta juuli lõpuks. 31.01.2014 seisukohas3 on õiguskantsler märkinud, et Pärnu arestimaja kambrites oli õhuringlus tajutav ning ventilatsioonitoru juures õhu liikumine võrdlemisi intensiivne – seda hoolimata julgeolekukaalutlustel toru ette paigutatud võrest. Samas nähtub 14.07.2015 toimunud kontrollkäiku puudutavast õiguskantsleri 03.09.2015 kirjast4, et ventilatsioon Pärnu arestimajas on ebapiisav ja õhk ei ole värske ning ehkki suitsetajad ja mittesuitsetajad paigutatakse eraldi kambritesse, on ka „suitsuvabades“ kambrites ja teistes ruumides (nt raamatukogu, koridor) tugev koltunud suitsuhais. Eelnevast järeldub, et Pärnu arestimaja kambrites on olemas ventilatsioonisüsteem, kuid ventilatsiooni piisavus konkreetsel hetkel sõltub erinevatest asjaoludest, nagu välis- ja sisetemperatuur, kinni peetavate isikute arv kambris ning see, kui sageli ventilatsioonisüsteemi puhastatakse. Seetõttu ei pruugi see igal ajal võrdselt hästi tagada kambrite õhutatust.
9.Ringkonnakohtu arvates saab eelnevat arvestades kaebaja väiteid ventilatsiooni ebapiisavuse kohta pidada osaliselt põhjendatuks, s.o ventilatsioonisüsteem oli küll olemas, kuid ei saa lugeda tuvastatuks, et see tagas kogu vahemiku 15.01.–20.06.2016 vältel kaebaja kambri piisava ventileerituse. Kaebaja väidetest järeldub, et kambris polnud kinnipeetul Vt nt CPT standardite areng vangistuse alal. Väljavõte 11. üldaruandest, avaldatud 2001. aastal. Kättesaadav: https://rm.coe.int/16806cd1fc (06.12.2017)
3-16-1335 võimalik akent avada ning vastustaja pole vastupidist väitnud. Seega puudus kaebajal võimalus leevendada võimalikke ventilatsiooni puudujääke kambri õhutamisega loomulikul teel.
10.Kaebaja väide, et kambril puudus üldse aken, pole kinnitust leidnud. Vastustaja selgituse kohaselt on Pärnu arestimajas klaasplokist aknad. Õiguskantsleri 18.07.2012 kontrollkäigu kokkuvõttes on märgitud, et kambrites on olemas aken, mis aga ei lase loomulikku valgust täiel määral läbi. Loomuliku valguse hulk sõltub konkreetsetest näitajatest (sh akna suurus, klaasploki paksus, kas akna ees on valgust varjavaid takistusi), mis ringkonnakohtule pole täpselt teada, kuid võib arvata, et kambris oli vähemalt mingil määral olemas loomulik valgus, mis ilmselt polnud küllaldane, et näiteks lugeda. Kunstlikule valgustusele pole kaebaja etteheiteid teinud. Sellest võib järeldada, et kunstliku valguse sisselülitamisel oli valgustus kambris igapäevategevusteks (sh lugemine ja kirjutamine) piisav. Samas tuleb kinnipidamistingimuste kogumis hindamisel ja hüvitise määramisel arvestada asjaolu, et juurdepääs loomulikule valgusele oli piiratud.
11.Kaebaja viibis Pärnu arestimajas vahistatuna. Vahistatuid hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris (VangS § 90 lg 3). VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama tuleneb ka arestimaja sisekorraeeskirja (ASKE) § 31 lg-st 2. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas puudub jalutushoov ning kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku, ehkki ta avaldas selleks korduvalt soovi (tl 6, 13 ja 33p). Seega jäeti kaebaja õigusvastaselt ilma võimalusest viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Kaebaja viibis Pärnu arestimaja 12–15,9 m2 suurustes kambrites üksi või kuni kahe teise kinnipeetuga katkematult 158 päeva, mis on lühemaajaliseks kinnipidamiseks mõeldud arestimajas kinnipidamise kohta väga pikk aeg. Pikaajaline kinnipidamine ilma võimaluseta viibida vabas õhus ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega (VangS § 41). Arvestades lisaks kinnipidamise kestusele seda, et pikaajalise suletud ruumis viibimise rõhuvat mõju suurendasid otsese juurdepääsu puudumine värskele õhule, vähene loomulik valgus ja võimatus aknast välja näha, on tegemist kaebaja õiguste intensiivse rikkumisega (vt ka EIK lahendeid asjades Popandopulo vs Venemaa, avaldus nr 4512/09 ja I.I. vs Bulgaaria, avaldus nr 44082/98, kus vabas õhus liikumist ja loomulikku valgust puudutavas osas olid tingimused võrreldavad praeguse asjaga).
12.Asjaolu, et arestimaja omanik on Riigi Kinnisvara AS, ei vabasta PPA-d vastutusest. Jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena (Riigikohtu 21.04.2010 otsuse nr 3-3-1-14-10 p 15 ja 18.04.2012 otsuse nr 3-3-1-90-11 p 19). Vastustaja väitel tegi ta kõik endast oleneva, et värskes õhus viibimise võimaluse puudumist kinnipeetutele kompenseerida. Selles osas on vastustaja toonud välja vaid ühe hüve – võimalus hoida arestimaja juhi loal kambris raadiot või televiisorit. ASKE § 31 lg 1 p-st 12 tulenevalt saab kinnipeetu kambris hoida isiklikku raadiot või televiisorit, s.o vastava seadme peab kinnipeetu üldjuhul ise muretsema. Ringkonnakohtu hinnangul ei kompenseeri võimalus kuulata raadiot või vaadata televiisorit jalutamise võimaluse puudumist. Raadio ja televiisori abil saab kinnipeetu rahuldada vajadust uudiste ja meelelahutuse järele, mitte aga liikumise ja vabas õhus viibimise järele, mis on vajalik füüsilise ja vaimse tervise säilimiseks. Mõnevõrra talutavamad võisid kaebaja tingimused olla ehk ajal, mil ta sai kambris üksi viibida (s.o 15.01.– 31.03.2016, 14.04.2016). Kaebajal ei olnud ka võimalust lähedastega suhelda – toimikust nähtub, et kaebajale kohaldati prokuröri määrusega kriminaalmenetluse seadustiku § 1431 lg 1 ja VangS § 102 alusel kokkusaamiste ning telefoni ja kirja teel suhtlemise piirangut. Suhtlemispiirang ei olnud küll PPA otsustada, kuid siit järeldub, et kaebajal puudusid suure osa ajast hüved ja võimalused, mis võinuks jalutamisvõimaluse puudumist arvestaval määral kompenseerida. Hüvitise määramisel pole oluline, et kaebaja ei teinud arestimajas viibimise ajal etteheiteid valgustusele ja ventilatsioonile. Olukorras, kus kaebajale ei võimaldatud isegi
5(7)
3-16-1335 jalutuskäiku ning tema ümberpaigutamine polnud võimalik (tl 35), võib eeldada, et kaebaja etteheited poleks midagi muutnud.
13.Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-80-12, p 28). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kõiki eelnevalt kirjeldatud asjaolusid kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et kohane hüvitis inimväärikuse alandamise eest on praeguses asjas 1000 eurot.
14.Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega mõistab PPAlt JŠ kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1000 eurot. Seega kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt.
15.JŠ on 05.07.2016 esitatud kaebuses palunud tema kasuks välja mõistetav hüvitis kanda RŠ (Leedu ik XXXXXXXXXXX) arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-s. Ehkki toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks vastavat tahet muutnud, pole siiski teada, kas viidatud arveldusarve on ka praegu kasutuses ning kas kaebaja soovib jätkuvalt hüvitise kandmist nimetatud arvele. Halduskohus oma otsusesse arveldusarvet ei märkinud ning kaebaja ei ole selles osas apellatsioonkaebuses etteheiteid teinud. Seetõttu ei märgi ringkonnakohus nimetatud arveldusarvet kohtuotsuse resolutsiooni, vaid kaebaja saab ise või oma advokaadi vahendusel täpsustada, kuhu tuleb vastustajal raha kanda.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Halduskohtus tasus kaebaja riigilõivu 57 eurot (tl 25). Muude menetluskulude kandmise kohta esimeses astmes dokumente ei esitatud. Arvestades kaebuse rahuldamise määra (52,63%), tuleb vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 vastustajalt kaebaja esimese astme menetluskulude katteks välja mõista 30 eurot. Apellatsioonkaebuselt tasus kaebaja riigilõivu 57 eurot (tl 45). Ringkonnakohus märkis 28.04.2017 määruses, et kuna eeldatavasti ei vaidlusta kaebaja halduskohtu otsust rahuldatud osas (250 eurot), siis tuli apellatsioonkaebuse esitamisel vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lg-tele 2 ja 7 tasuda riigilõivu 49,50 eurot. Ringkonnakohus selgitas, et kaebaja saab taotleda nõutavast enam tasutud riigilõivu (7,50 eurot) tagastamist. Seda summat ei saa ringkonnakohus vastustajalt välja mõista. Lisaks esitas kaebaja vandeadvokaadist esindaja ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt olid kaebaja apellatsioonimenetluse õigusabikulud 275 eurot. Kuludokumente (arved ja nende tasumist kinnitavad dokumendid) pole ringkonnakohtule esitatud. Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt peavad menetluskulud teiselt poolelt väljamõistmiseks olema reaalselt kantud (vt nt Riigikohtu 03.03.2014 otsuse nr 3-3-1-64-13 p 46 ja 29.04.2015 otsuse nr 3-3-1-15-15 p 15). Üksnes vandeadvokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend (vt nt Riigikohtu 09.03.2009 otsuse nr 3-3-1-94-08 p 21 ja 25.04.2016 otsuse nr 3-3-1-10-16 p 16.3). Kaebajat esindav vandeadvokaat peaks sellest nõudest teadlik olema ning ka vastustaja on 01.12.2017 avalduses kuludokumentide puudumisele tähelepanu juhtinud. Kuna õigusabikulude kandmine pole 6(7)
3-16-1335 tõendatud, jäävad need kulud kaebaja enda kanda. Seega saab kaebaja kasuks välja mõista vaid riigilõivu proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Ringkonnakohus mõistab vastustajalt kaebaja apellatsioonimenetluse kulude katteks 26,05 eurot (49,50×0,5263), s.o kahe astme peale kokku 56,05 eurot (30+26,05).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.