Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 13.02.2018, Tartu 3-16-1337 J.K. kaebus Tartu Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks (väljastada kaebajale seljavöö) ning Tartu Vangla vastuste (seoses seljavöö väljastamise temaatikaga) õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 01.06.2017. a otsus J.K. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja J.K. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja toimikusse J.K. 06.08.2017. a, 06.09.2017. a, 21.12.2017. a ja 10.01.2018. a seisukohad ning Tartu Vangla 02.01.2018. a seisukoht.
2.Tagastada J.K. le apellatsioonkaebuse lisad 9-l lehel, 06.08.2017. a seisukoha lisa 1-l lehel, 06.09.2017. a seisukoha lisa 1-l lehel ja 21.12.2017. a seisukoha lisad 22-l lehel.
3.Jätta rahuldamata J.K. taotlus täiendavate tõendite (aruanne vangla poolt raha kulutamise kohta 2016/2017, 03.09.2015. a meditsiinikaardi väljatrükk ja 2011. a tomograafiauuringu koopia, mille osas võtta arvamus sõltumatult spetsialistilt) kogumiseks.
4.Lõpetada asjas menetlus kohustamisnõude osas ja tühistada vastavas osas Tartu Halduskohtu 01.06.2017. a otsus.
5.Jätta J.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.06.2017. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
6.Jätta J.K. menetluskulud ringkonnakohtus (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.03.2018 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla teatas 07.06.2016. a vastuses nr 6-24/4119-2 J.K. i 19.05.2016. a taotlusele nr 6-24/4119-1 ja 23.05.2016. a taotlusele nr 6-24/4188-1 (J.K. soovis saada luba seljavöö vanglasse saatmiseks), et J.K. ile on antud luba saata maksikirjaga seljavöö, kuid muul viisil meditsiinilise abivahendi vanglasse toimetamine ei ole lubatud. Vangla märkis, et meditsiiniosakonna 22.05.2016. a kinnitusel on J.K. il meditsiiniline näidustus seljavöö kandmiseks ja toetatakse selle vanglasse saatmist ning kui vajalik ese ei mahu maksikirja ümbrikusse, siis vajadusel väljastab abivahendi vangla.
2.Tartu Vangla teatas 15.06.2016. a vastuses nr 6-24/4897-2 J.K. i 10.06.2016. a taotlusele (J.K. soovis seljavöö väljastamist vangla poolt, kuna seljavöö ei mahu maksikirja ümbrikusse), et meditsiiniosakonna juhataja selgitas 03.09.2015, et seljavöö kasutamine on meditsiiniliselt soovituslik, mistõttu meditsiiniosakond toetab seljavöö tellimist väljastpool vanglat ning võimalik on soetada seljavöö ilma metallosadeta, mille mõõtmed vastavad maksikirja mõõtmetele.
3.Tartu Vangla tagastas 21.06.2016. a vastusega nr 1-11/259-2 J.K. i 20.06.2016. a vaide vangla vastusele nr 6-24/4897-2 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel vaideõiguse puudumise tõttu. Vangla leidis, et kuna vangla ja kinnipeetava vahel tekib tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslik lepinguline suhe ning teenust ei osutata haldusmenetluse raames, siis ei ole võimalik arsti otsust seljavöö väljastamata jätmise kohta vaide korras vaidlustada.
4.Tartu Vangla tagastas 29.06.2016. a vastusega nr 1-11/256-2 J.K. i 16.06.2016. a vaide vangla vastusele nr 6-24/4119-2 HMS § 79 lg 1 p 1 alusel vaideõiguse puudumise tõttu. Vangla leidis, et J.K. on vaidlustanud asjaolu, et kuigi temale anti luba väljastpoolt vanglat seljavöö postiga saatmiseks, ei ole ta nõus sellega, et seljavööd ei lubatud saata pakiga või tuua lühiajalise kokkusaamise raames. Kuna objektiivsest õigusest ei tulene J.K. ile subjektiivset õigust taotletud toiminguteks, siis ei saanud vangla direktor otsustada selle lubamise või mittelubamise üle. Seega puudub seos Tartu Vangla tegevuse, s.t J.K. i soovitu mittevõimaldamise ning õigusliku ja faktilise olukorra vahel.
5.Tartu Vangla teatas 13.07.2016. a vastuses nr 6-24/5218-2 J.K. i 27.06.2016. a taotlusele (J.K. soovis lähtuvalt vangla vastuses nr 6-24/4119-2 märgitust seljavöö väljastamist vangla poolt), et arst ei ole J.K. ile seljavööd määranud, kuna vajadus selleks puudub, millest tulenevalt vangla seljavööd ei soeta.
6.Justiitsministeerium teatas 14.07.2016. a vastuses nr 11-7/5188-2 Tartu Vanglale, et J.K. on Justiitsministeeriumile edastanud pöördumise ning palus vanglal välja selgitada pöördumisega seoses täpsed asjaolud ning meditsiinilise näidustuse korral väljastada vajaminev abivahend seljaprobleemide leevendamiseks.
7.Tartu Vangla selgitas 20.07.2016. a vastuses nr 2-3/2765-2 J.K. i 19.07.2016. a taotlusele (J.K. soovis vangla poolt seljavöö väljastamist või lubamist saata see vanglasse maksikirjaga), et vangla väljastab abivahendid kinnipeetavatele, kellel on meditsiiniline näidustus abivahendi kasutamiseks. Vangla märkis, et meditsiiniosakonna seisukohalt ei ole seljavöö kandmine J.K. i kaebuste ja objektiivse leiu puhul meditsiinilisest aspektist lähtudes vajalik.
8.Tartu Vangla teatas 03.08.2016. a vastuses nr 6-24/5454-2, 2-3/2546-2 ja 6-24/6325-2 J.K. i 30.06.2016. a, 05.07.2016. a ja 28.07.2016. a taotlustele (J.K. soovis vangla poolt seljavöö
väljastamist või lubamist saata see vanglasse maksikirjaga), et meditsiiniosakonna vastuvõtul 03.09.2015 selgitati, et seljavöö kandmine ei ole J.K. ile vajalik, vaid soovitav, ning meditsiiniosakond on jätkuvalt seisukohal, et seljavöö kandmine J.K. i kaebuste ja objektiivse leiu puhul ei ole meditsiinilisest aspektist lähtudes vajalik.
9.Tartu Vangla selgitas 30.08.2016. a vastuses nr 2-3/3130-2 J.K. i 09.08.2016. a selgitustaotlusele (J.K. avaldas rahulolematust meditsiiniosakonna vanemõelt vastuse saamise üle kirjale nr 2-3/6325-1), et vangla direktor on andnud käskkirjaga volituse osakonnajuhatajatele kontrollimiseks ja allkirjastamiseks oma haldusalasse puutuvaid tõendeid ja vastuskirju selgitustaotlustele, märgukirjadele, teabenõuetele jm avaldustele. Vangla selgitas, et J.K. i taotlustele vastati ühtse vastuskirjana, kuna taotlused olid sisult samased.
10.Tartu Vangla teatas 04.10.2016. a vastuses nr 6-24/7766-2 J.K. i 08.09.2016. a taotlusele (J.K. soovis vastust, kas seljavöö kandmine on talle meditsiiniliselt hädavajalik või soovitatav ning soovis seljavöö saatmist vanglasse), et seljavöö kandmine J.K. i kaebuste ja objektiivse leiu puhul ei ole meditsiinilisest aspektist lähtudes hädavajalik ning neuroloog toetas 22.09.2016. a vastuvõtul J.K. i soovi saada väljaspool vanglat olemasolev seljavöö.
11.Tartu Vangla teatas 02.11.2016. a vastuses nr 6-24/8628-2 J.K. i 06.10.2016. a taotlusele (J.K. soovis seljavöö väljastamist), et J.K. il on võimalik saada soovi korral seljavöö maksikirjaga, mida toetas ka neuroloog 22.09.2016. a vastuvõtul.
12.Tartu Vangla luges J.K. i 10.06.2016. a taotluse (J.K. soovis seljavöö väljastamist vangla poolt, kuna seljavöö ei mahu maksikirja ümbrikusse) kohta koostatud 30.01.2017. a haldusaktiga nr 6-24/4897-3 seljavöö soetamise eeldused osaliselt täidetuks ning selgitas, et seljavöö soetamine lisatakse ootejärjekorda ja selle soetamise aeg otsustatakse peale I poolaasta lõppu, kui on selgunud 4. ja 5. prioriteetsusgruppides olevate tervishoiuteenuste osutamiseks jäänud rahaliste vahendite hulk. Vangla märkis, et J.K. il on jätkuvalt olemas luba temale väljaspool vanglat valmistatud seljavöö vanglasse saatmiseks ja seda ka juhul, kui seljavöö ei mahu maksikirja lubatud mõõtudesse.
13.J.K. esitas 21.06.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks vangla tegevus kaebajale seljavöö mitteväljastamisel ja kohustada vanglat väljastama kaebajale seljavöö. Kaebaja väitel meditsiiniosakonna juht P. Kool kinnitas 03.09.2015, et kaebaja vajab seljavööd, misjärel vormistati luba, et kaebaja saaks vöö vabadusest maksikirjaga. Kuna vöö maksikirja ei mahtunud, palus kaebaja direktoril lubada saada vöö lühiajalisel kokkusaamisel või postipakina või muul viisil. Vangla vastas kirjaga nr 6-24/4119-2, et kui vöö ei mahu maksikirja, siis vangla väljastab vöö, misjärel kaebaja pöördus meditsiiniosakonda seljavöö saamiseks, kuid vangla vastuses nr 6-24/4897-2 teatas, et meditsiiniosakond seljavööd ei anna, kuid olemas on luba saada see maksikirjaga. Kaebaja esitas vaide Justiitsministeeriumile, kuid vangla tagastas vaide otsusega nr 1-11/259-2 õigusvastaselt.
14.J.K. esitas 28.07.2016 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta märkis, et seljavöö ei ole tema jaoks soovituslik, vaid kohustuslik meditsiiniliste näidustuste tõttu. Sõnad „näidustus olemas/näidustatud“ tähendavad kohustuslikkust, mitte soovituslikkust. Kaebaja palus kohtul kohaldada süüdlase suhtes valeütluste andmise eest karistust. Kaebaja palus meditsiiniosakonna otsus tühistada ja õigusvastasus tuvastada ning teha kohustav ettekirjutus seljavöö väljastamiseks.
15.Tartu Halduskohus tagastas 25.08.2016. a määrusega J.K. i kaebuse. Riigikohtu erikogu tühistas 08.12.2016. a määrusega halduskohtu 25.08.2016. a määruse ja saatis asja halduskohtule J.K. i kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
16.Tartu Halduskohus vabastas 28.12.2016. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest; võttis menetlusse J.K. i kaebuse vangla 15.06.2016. a vastuse nr 6-24/4897-2 tühistamiseks ja vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks (väljastada seljavöö kaebajale).
17.Tartu Vangla esitas 01.02.2017 teate kohtule, et vangla on seljavöö soetamise taotluse uuesti läbi vaadanud ja teinud 30.01.2017 otsustuse.
18.Tartu Halduskohus selgitas 03.02.2017. a kirjas, et kaebajal on õigus taotleda kohtult tühistamis- ja kohustamisnõuetelt ülemineku lubamist vangla vastuse nr 6-24/4897-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudele.
19.J.K. palus 08.02.2017. a vastuses tunnistada õigusvastaseks vastused nr 6-24/4119-2, 624/4897-2, 6-24/5454-2, 2-3/2546-2, 6-24/6325-2, 2-8/3130-2, 2-3/2465-2 (11-7/5188-2), 23/2465-2, 1-11/256-2, 1-11/259-2, 6-24/4897-3, 6-24/5218-2, 6-24/7766-2 ja 6-24/8628-2 ning kohustada vanglat välja maksma kaebajale hüvitis tehtud töö eest. Veel palus kaebaja võtta vastutusele need, kes esitasid kohtule ebaõiget teavet ja kohustada neid vabandama kaebaja ees. Kaebaja väitel ei ole vangla vastuses nr 6-24/4987-3 antud garantiid, et kaebaja saab seljavöö.
20.J.K. palus 09.04.2017. a vastuses võtta vastutusele need, kes kohtule valetavad ja anda talle advokaat. Kaebaja ei nõustunud sellega, et seljavöö on talle vajalik formuleeringu „vähemalt soovituslikult vajalik“ järgi, vaid vöö on vajalik meditsiiniliste näidustuste järgi. Ka ei nõustunud kaebaja sellega, et ta on prioriteetide järgi järjekorras viimane. Kaebaja väitel on põhjendatud huviks saada vöö ja tõendada vangla süü, sest ta hakkab taotlema kahju hüvitamist.
21.Tartu Halduskohus lubas 19.04.2017. a määrusega kaebajal üle minna vangla vastuse nr 6-24/4897-2 tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele; rahuldas kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks osas, mis puudutab vastustaja vastuste (seoses seljavöö väljastamise temaatikaga) õigusvastasuse tuvastamist; jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks osas, mis puudutab vastustaja valetamise eest vastutusele võtmise ja vastustajalt seoses menetluses osalemisega tasu välja mõistmise nõudeid (resolutsiooni p 3); jättis rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 4).
22.Tartu Ringkonnakohus jättis 22.08.2017. a määrusega rahuldamata kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 19.04.2017. a määruse resolutsiooni p-de 3 ja 4 peale ning jättis halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4 muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.
23.Tartu Halduskohus jättis 01.06.2017. a otsusega läbi vaatamata J.K. i kaebuse seoses vastuste nr 11-7/5188-2, 2-3/3130-2, 6-24/4119-2, 1-11/259-2 ja 1-11/256-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudega (resolutsiooni p 1); jättis J.K. i kaebuse rahuldamata tervikuna (resolutsiooni p 2); jättis menetluskulud Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Otsuses nr 6-24/4892-3, hinnates kaebaja poolt seljavöö kasutamise vajaduse taset (hädavajalik või soovituslikult vajalik) ning lähtudes otstarbeka raha kasutamise põhimõttest (vangla ja Justiitsministeeriumi poolt koostatud meditsiiniliste teenuste osutamise ja
meditsiinilise abivahendite soetamise prioriteetsed grupid), ei ole vastustaja ületanud Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 „“Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (määrus nr 330) § 2 lg-s 3 sätestatud volituse piire. Ei esine asjaolusid, mis võiksid lükata ümber otsuses nr 6-24/4892-3 arsti P. Kooli poolt tuvastatud seljavöö kasutamise taset (soovituslikult vajalik). Kaebaja tervisekaardi andmete kohaselt ajavahemikul 23.10.2014-16.06.2016 ei kaevanud ta seljavalu üle. 03.09.2015 seisuga on kaebaja tervisekaardil märge, et ta soovis saada meditsiiniosakonnast luba ilma T-särgita jalutamiseks jalutusboksis ehk ajal, millal jalutusboksis on suhteliselt jahe ja tuuline õhkkond. Loa andmisest kaebajale keelduti. 10.03.2016. a avaldas kaebaja jätkuvalt soovi ilma T-särgita jalutamiseks ja sai 19.05.2016 meditsiiniosakonnalt vastava loa. 16.06.2017 hakkas kaebaja kaebama seljavalu üle ja 24.06.2016 talle määrati seljavalu leevendamiseks ravi. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 30.06.2016 toimunud arstlikul vastuvõtul ei osanud kaebaja vastata arsti küsimustele terviskaebuste kohta, kuid väitis, et kuna ta viidi medosakonda plaanitud päevast üks päev varem, ei ole ta kaebuste esitamiseks valmis. Eelkirjeldatu kinnitab ammendavalt kaebajal seljavöö kasutamise soovituslikku vajadust. Ei ole usutav kaebaja väide, et tal esinesid ja esinevad tugevad ning pidevad seljavalud, mille leevendamiseks on talle seljavöö hädavajalik. Meditsiinikaardil kirurgi K. Liivaki 10.09.2016. a sissekandest ja neuroloogi A. Lepiku 22.09.2016. a sissekandest nähtub, et kaebaja sai arstide poolt seljavöö kättesaamiseks toetuse, kuid mitte toetuse selleks, et vangla soetaks talle seljavöö vangla kulul. Erandkorras on vastustaja vähemalt alates 31.01.2017 nõus lubama kaebajal kätte saada seljavöö vabadusest. Seljavöö kasutamiseks esines ja esineb kaebajal soovituslik, mitte hädavajalik vajadus. Kuna otsus nr 6-24/4897-3 on õiguspärane ja kehtiv haldusakt, siis ei ole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-s 1 sätestatud kohustamisnõude rahuldamise eeldused. 2) Tuvastamisnõuet põhjendas kaebaja sellega, et vastutaja esitas vastustes valeandmed (viitas ebaõigele asjaolule, et kaebajal esineb seljavöö kasutamiseks soovituslik vajadus). Dokumendi nr 11-7/5188-2 ja vastuse nr 2-3/3130-2 puhul on tegemist dokumentidega, millega ei saa olla rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu kuulub kaebus vastuste nr 11-7/5188-2 ja 2-3/3130-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas läbi vaatamata jätmisele HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 lg 1 alusel. Võttes arvesse kaebaja tuvastamisnõude põhjendusi ei ole vastuste nr 6-24/4119-2, 1-11/259-2 ja 1-11/256-2 õigusvastasuse tuvastamine võimalik, mistõttu kuulub kaebus nimetatud vastuste õigusvastasuse tuvastamise nõude osas läbi vaatamata jätmisele HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 lg 1 alusel. Meditsiiniosakonna tuvastatud asjaolude pinnalt on seljavöö kasutamine kaebajale soovituslikult vajalik, mitte hädavajalik. Tulenevalt määruse nr 330 § 2 lg-st 3 on lubatav meditsiinilise näidustuse korral täiendavalt hinnata meditsiinilise vajaduse astet (soovituslikult vajalik, hädavajalik). Seega vastustes nr 6-24/4897-2, 6-24/5454-2, 2-3/2546-2, 6-24/6325-2, 2-3/3130-2, 11-7/5188-2, 6-24/5218-2, 6-24/7766-2 ja 6-24/8628-2 soovituslikule vajadusele tuginemine seljavöö kui meditsiinilise abivahendi soetamise taotluste läbivaatamisel ei olnud õigusvastane, mistõttu kuulub kaebus nimetatud vastuste õigusvastasuse tuvastamise nõude osas rahuldamata jätmisele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
24.J.K. esitas 29.06.2017 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 01.06.2017. a otsuse peale. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kaebajal on aastaid tõsised probleemid seljaga. 2008 saabus ta Tartu Vanglasse, kus 04.08.2008 tegi kirurg meditsiinikaardile kande seljavalude tõttu kosmodiski saamise näidustuse olemasolu kohta, mida kinnitas ka 25.08.2008. a ja 12.08.2008. a kannetes. 20.01.2012. a raviloos nr 243 on märgitud, et näidustatud on fikseeriv nimmevöö. Vabaduses valmistati kaebajale seljavöö
(korsett). Kuna seljaprobleemid vanglas ägenesid, siis pöördus kaebaja meditsiiniosakonna juhataja poole, et tal lubataks saada vabadusest seljavöö, millega nõustuti nähtuvalt 03.09.2015. a raviloost nr 362. Seljavöö ei mahtunud maksikirja ümbrikusse, mistõttu kaebaja palus luba saada seljavöö teisiti kui maksikirjaga, kuid seda ei lubatud, millist direktori otsust toetasid kohtud asjas nr 3-16-1355. Pärast vangla vastust nr 6-24/4119-2 pöördus kaebaja korduvalt vangla poole, et talle väljastaks seljavöö, kuid sellest keelduti. Riigikohtu arvates on kaebajal olemas meditsiiniline vajadus vöö saamiseks. 2016. aastal ei ole probleemid seljaga vähenenud, kuna kaebaja on palju kordi vangla poole pöördunud seljavalu tõttu ja võtab mitu korda päevas valuvaigisteid. Kaebaja palub kohtul välja nõuda vanglalt 2011. a tomograafiauuringu koopia. Vangla andmed kaebaja keeldumiste kohta minemast arsti vastuvõtule ja vastuvõtult lahkumise kohta on ebatäpsed, kuna kaebaja ei saanud minna vastuvõtule 6 korda, mitte 2 korda, ning lahkus 3-l korral, mitte 1-l korral.
25.07.07.2017 saabus ringkonnakohtusse J.K. i apellatsioonkaebuse täiendus. Kaebaja palub tühistada halduskohtu otsus; tunnistada vangla süüdi kohtutele tahtlikult valeinfo esitamises ja kohustada vanglat kompenseerima talle tehtud töö; tunnistada, et kohus talle advokaati mitte andes oleks pidanud ise täitma tema advokaadi funktsiooni; vabastada riigilõivu tasumisest ja võimaldada talle advokaat. Kaebaja märgib järgmist: Meditsiinikaartidel on märgitud, et vöö on kaebajale vajalik meditsiinilistel kaalutlustel. Neuroloog on 20.01.2012. a raviloos nr 243 märkinud, et näidustatud on fikseeriv nimmevöö. Riigikohus leidis 08.12.2016. a otsuses nr 3-2-4-1-16, et vöö on kaebajale vajalik meditsiinilistel kaalutlustel. Meditsiinilise näidustuse olemasolu nähtub ka vangla vastusest nr 6-24/4119-2 ja 03.09.2015. a raviloost nr 362. Ravilugudes nr 281 ja 306 on neuroloog kirjutanud seljavalust. Kaebaja rääkis arstidele 2015. aastal vähem seljast, sest tegeles teiste terviseprobleemidega ja vöö saamisega vabadusest. Kaebaja on ainuke, kes ei jaluta palja ülakehaga, sest kardab riskida, et tuul tõmbab selja läbi. Raviloos nr 425 kirurg märkis, et alates 2014. a ei ole miski muutunud. Muud märgitud diagnoosid jättis kohus tähelepanuta. Seljavöö osas sai kirurg valesti aru. Kaebaja selgitas, et tal on vabaduses seljavöö, mitte et seljavöö on vanglas. Ebaõige on kohtu arvamus, et neuroloog toetas ainult vabadusest kaebaja vöö saamist, kuid ei toetanud selle saamist vangla käest. Kohus oleks pidanud arvestama kompuutertomograafia tulemusi, mitte ainult neuroloogi märgitut raviloos nr 429. Kaebaja palub kohtul nõuda vanglalt aruanne selle kohta, kuhu raha kulutati ja kui palju 2016/2017. Vale on kohtu märgitu, et kaebajal on alates 31.01.2017 õigus saada seljavöö vabadusest. Ebaselge on kohtu põhjendus vangla vastuste õigusvastasuse tuvastamise läbi vaatamata jätmise kohta ning ka see, et ei tunnistanud vangla tegevust tervikuna õigusvastaseks. Ka on ebaselge, miks kohus ei tunnistanud vanglat süüdi selles, et direktor, jurist, meditsiiniosakonna juht, vanemõde, kontaktisik jne esitasid kohtule valet infot.
26.Tartu Ringkonnakohus tagastas 22.08.2017. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse nõuete osas tunnistada vangla süüdi kohtutele tahtlikult valeinfo esitamises ja kohustada vanglat kompenseerima kaebajale tema poolt tehtud töö ning võttis muus osas kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse.
27.Riigikohus jättis 20.11.2017. a määrusega menetlusse võtmata kaebaja määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2017. a määruse peale.
28.Tartu Vangla esitas 13.09.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.06.2017. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: Meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli arvates seljavöö kasutamine on kaebajale soovituslik. See, kas seljavöö on kaebajale soovituslik või vajalik, on tervishoiuteenuse raames
tervishoiutöötaja poolt tehtud otsus, mille õigsuse kontroll ei kuulu halduskohtu pädevusse. Tõele ei vasta kaebaja väide, et puudub dokument, millelt nähtuks, et talle on antud luba saada vabaduses oleva seljavöö vanglasse ka juhul, kui see ei peaks mahtuma maksikirja. Vastustaja on sellise loa olemasolust andnud kaebajale teada otsuses nr 6-24/4897-3 ning ka suuliselt 11.01.2017 üksuse juhi N. Haljaste ja kaebaja vahel toimunud vestluse käigus.
29.J.K. väidab 21.12.2017. a seisukohas, et 03.09.2015. a kanne meditsiinikaardil näitab, et kaebajal on meditsiiniline näidustus, mitte soov, mistõttu palub kohtul välja nõuda meditsiinikaardi ärakiri. Kaebaja märgib, et neuroloog kirjutas 22.09.2016. a meditsiinikaardil, et kaebajale määrati seljaoperatsioon, on krooniline valu ja palju probleeme. Ka toimus vestlus osakonnaülemaga, kes ütles, et kaebaja saab vöö, isegi kui see ei mahu maksikirja, mida aga ei ole võimalik teha, sest vööd posti teel vastu ei võetud, kuna see ei sobi maksikirja. Kuna käte värisemise tõttu on kaebajal keeruline kirjutada, lisab ta dokumendid asjast nr 3-16-1335.
30.Tartu Vangla teatas 02.01.2018. a seisukohas, et 29.12.2017 väljastati J.K. ile vangla poolt seljavöö, mistõttu on kohustamisnõue muutunud ainetuks ning on alus menetlus selle nõude osas lõpetada.
31.Tartu Ringkonnakohus andis 03.01.2018. a määrusega kaebajale võimaluse soovi korral taotluse ja põhjenduste esitamiseks kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekuks.
32.J.K. kinnitab 10.01.2018. a seisukohas seljavöö saamist. Kaebaja märgib, et vangla oleks saanud lahendada tema seljavöö probleemi 2 aastat tagasi, kuid ei teinud seda ja kohtud toetasid vanglat asjas nr 3-16-1355. Kaebaja arvates oli vangla kohustatud väljastama talle seljavöö juba peale vastust nr 6-24/4119-2 tema pöördumisele, mistõttu kaebaja palub kohtul tuvastada vangla toimingute õigusvastasus. Kaebaja väitel tekitas vangla oma tegevusetusega talle igapäevaselt füüsilist ja hingelist valu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
33.Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks vaidluse eseme apellatsiooniastmes (I); uurib seejärel, kas halduskohus jättis õigesti kaebuse vangla vastuste nr 11-7/5188-2, 2-3/3130-2, 6-24/4199-2, 1-11/259-2 ja 1-11/256-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata (II) ning kontrollib halduskohtu poolt vangla vastuste nr 6-24/4897-2, 6-24/5454-2, 2-3/2546-2, 6-24/6325-2, 2-3/3130-2, 2-3/2765-2 (11-7/5188-2), 6-24/5218-2, 6-24/7766-2 ja 6-24/8628-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamata jätmise põhjendatust (III). Viimaks lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (IV). I
34.Halduskohtu menetluses oli kaebus Tartu Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks (väljastada kaebajale seljavöö), millega oli hõlmatud vangla haldusakti nr 6-24/4897-3 tühistamise nõue ning vangla vastuste nr 6-24/4119-2, 6-24/4897-2, 1-11/259-2, 1-11/256-2, 6-24/5218-2, 11-7/5188-2, 2-3/2765-2, 6-24/5454-2, 2-3/2546-2, 6-24/6325-2, 2-3/3130-2, 6-24/7766-2 ja 6-24/8628-2 õigusvastasuse tuvastamise nõue (seoses seljavöö väljastamise temaatikaga). Halduskohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega läbi vaatamata J.K. i kaebuse vastuste nr 11-7/5188-2, 2-3/3130-2, 6-24/4119-2, 1-11/259-2 ja 1-11/256-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Ülejäänud osas jättis halduskohus J.K. i kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tõlgendab apellatsioonkaebust viisil, et kaebaja tahteks on Tartu Halduskohtu 01.06.2017. a otsuse tervikuna tühistamine.
35.Tartu Vangla teatas 02.01.2018. a seisukohas (II kd, tl 145), et 29.12.2017 väljastati J.K. ile vangla poolt seljavöö. Kaebaja kinnitab enda 10.01.2018. a seisukohas seljavöö saamist. Ringkonnakohus võtab eelmärgitud seisukohad asja materjalide juurde. Kuna kaebajale on seljavöö 29.12.2017 väljastatud, siis on kaebaja poolt nõutav toiming tehtud.
36.HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt kohus ei lõpeta menetlust § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Juhindudes HKMS § 152 lg-s 2 sätestatust andis ringkonnakohus kaebajale 03.01.2018. a määrusega (II kd, tl 147-147p) võimaluse menetluse jätkamise osas seisukoha esitamiseks. Ringkonnakohus selgitas määruses, et kui kaebaja soovib kohustamisnõudelt üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele, siis peab kaebaja vastavast soovist ringkonnakohtule teada andma ja selgitama, mil viisil on see vajalik tema õiguste kaitseks. Samas selgitas ringkonnakohus, et HKMS § 45 lg 2 alates 01.01.2018. a kehtivas redaktsioonis sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid ning hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebaja 10.01.2018. a seisukohast võib järeldada, et kaebaja soovib otsuse nr 6-24/4897-3 osas õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekut ning seda kahju hüvitamise eesmärgil. Muid põhjendusi ei ole kaebaja ringkonnakohtule teatanud. Eelnevat arvestades ja juhindudes alates 01.01.2018. a kehtivas redaktsioonis HKMS § 45 lg-s 2 sätestatust leiab ringkonnakohus, et kuna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, siis üleminek tuvastamisnõudele ei ole võimalik ning kujunenud olukorras, kus kaebajale on vangla poolt seljavöö väljastatud, esineb HKMS § 152 lg 1 p-s 4 sätestatud alus asjas menetluse lõpetamiseks eelmärgitud osas.
37.Ringkonnakohus peab samas siiski vajalikuks analüüsida ka tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatust HKMS § 45 lg 2 kuni 31.12.2017 kehtinud redaktsioonist juhindudes. Kuni 31.12.2017 kehtinud redaktsioonis HKMS § 45 lg 2 sätestas, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kohtupraktikas on selgitatud, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsusele tuginemisel tuvastamisnõude esitamisel peab kaebaja usutavalt põhjendama talle varalise või mittevaralise kahju tekkimist seoses vaidlustatud haldusaktiga ning mittevaralise kahju puhul ka välja tooma, millist RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve on tema arvates rikutud (Riigikohtu 04.11.2015. a otsus nr 3-3-1-48-15, p 12). RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas kohtule esitatud seisukohad ega muud materjalid ei anna alust järeldada, et kaebajale on saanud varalist või mittevaralist kahju tekkida, mis vääriks rahalise hüvitise väljamaksmist. Seega ei ole tuvastamiskaebuse menetlemine kahju hüvitamise eelkaebusena lubatav, sest võimalik hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Arvestades, et kaebajale on vangla poolt seljavöö väljastatud ning kahju hüvitamise nõue oleks ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt perspektiivitu, siis ei ole ka kuni 31.12.2017. a kehtinud reaktsioonis HKMS § 45 lg-s 2 sätestatust lähtudes tuvastamisnõudele üleminek võimalik. Seega ei ole alust menetluse jätkamiseks, vaid esineb HKMS § 152 lg 1 p-s 4 sätestatud alus asjas menetluse lõpetamiseks eelmärgitud osas.
38.HKMS § 155 lg 3 järgi kui menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi. Seega tuleb käesolevas asjas kohustamisnõude osas menetluse lõpetamise tõttu tühistada ka Tartu Halduskohtu 01.06.2017. a otsus osas, millega kaebus jäeti kohustamisnõude osas rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et menetluse lõpetamisel on HKMS §-s 43 sätestatud tagajärjed (HKMS § 155 lg 6). Halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega ja samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta (HKMS § 43 lg 1 p 2). II
39.Halduskohus jättis J.K. i kaebuse vangla vastuste nr 11-7/5188-2, 2-3/3130-2, 6-24/41192, 1-11/259-2 ja 1-11/256-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes otsuse resolutsiooni p-ga 1 läbi vaatamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsus on vastavas osas õiguspärane. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 (kuni 31.12.2017. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud (p 1) või kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (p 2). HKMS § 288 lg 11 kohaselt enne 01.01.2018. a esitatud kaebusele kohaldatakse HKMS § 121 lg 2 punkte 1 ja 2 kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis.
40.Halduskohus tegi vaidlustatud otsuses (p 7.3) kindlaks, et vastustaja edastas kirjaga nr 11-7/5188-2 kaebaja 29.06.2016. a pöördumise Justiitsministeeriumile. Halduskohtu seisukoht on ekslik. Justiitsministeeriumi edastas viidatud kirjaga kaebaja 29.06.2016. a pöördumise Tartu Vanglale pöördumisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Ka kaebaja on seda väitnud, märkides 15.01.2017. a seisukohas (I kd, tl 132-134p, tõlge I kd, tl 145-146) ja 08.02.2017. a vastuses (I kd, tl 155-158p, tõlge I kd, tl 160-163), et tegemist on Justiitsministeeriumi kirjaga vanglale. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt eeltoodule. Kuna kirjaga nr 11-7/5188-2 edastati üksnes kaebaja pöördumine vanglale ega lahendatud seda sisuliselt, siis ei riku kiri kaebaja subjektiivseid õigusi. Seega jättis halduskohus kaebuse kirja nr 11-7/5188-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas põhjendatult HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
41.Asja materjalidest nähtuvalt selgitas vangla vastuses nr 2-3/3130-2 kaebajale, miks on vangla vastuse nr 6-24/6325-2 koostanud ja allkirjastanud meditsiiniosakonna juhataja ülesannetes olnud vanemõde A. Schmidt. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vastuse nr 2-3/3130-2 osas otsuses põhjendatult leidnud, et tegemist on dokumendiga, mis ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu jättis halduskohus õigesti kaebaja kaebuse vastuse nr 2-3/3130-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
42.Halduskohus jättis HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata J.K. i kaebuse vangla vastuse nr 6-24/4119-2 õigusvastasuse tuvastamiseks. Halduskohus on otsuses eksinud, märkides, et vastustaja keeldus nõusoleku andmisest, et kaebaja oleks saanud kätte talle maksikirjaga edastatud seljavöö. Vastuses nr 6-24/4119-2 selgitas vangla, et kaebajale on antud luba saada maksikirjaga seljavöö; muul viisil meditsiinilise abivahendi vanglasse toimetamine ei ole lubatud. Ringkonnakohus muudab vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus märgib, et vangla vastuse nr 6-24/4119-2 vaidlustas kaebaja ka haldusasjas nr 3-16-1355, kus taotles vangla vastuse nr 6-24/4119-2 õigusvastasuse tuvastamist ja kohustava ettekirjutuse tegemist (lubada saada seljavöö, mis ei mahu maksikirja ümbrikusse).
Nimetatud asjas leidis halduskohus, et kuna pakkide edastamine kinnipeetavale ei ole vangistust reguleerivate õigusaktide kohaselt lubatud, siis ei saa kohus kohustada vanglat lubama kaebajal saada pakiga seljavööd. Halduskohus tagastas määrusega J.K. i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel ning määrus on tänaseks jõustunud. Eelnevat arvestades on halduskohus käesolevas asjas vaidlustatud kohtuotsuses õigesti leidnud, et haldusasjas nr 3-161355 on kohus juba analüüsinud kaebaja poolt esitatud kohustamisnõude raames vastustaja 07.06.2016. a vastuse nr 6-24/4119-2 õiguspärasust ja on leidnud, et keeld väljastada kaebajale luba seljavöö kättesaamiseks vabadusest oli õigusaktidega kooskõlas ehk õiguspärane. Kuigi teises haldusasjas tehtud lahendi põhjendused ei ole käesolevas asjas siduvad (Riigikohtu 11.10.2012. a määrus nr 3-3-1-35-12, p 15), võib siiski kohus kohtupraktika ühtlustamiseks ja kooskõlaliseks tõlgendamiseks viidata varasemalt kohtupraktikas väljendatud seisukohtadele, s.h Tartu Halduskohtu 01.08.2016. a määrusele ja Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2016. a määrusele haldusasjas nr 3-16-1355. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja käesoleva haldusasja raames esitanud argumente, mis annaksid aluse asuda eeltoodust erinevale seisukohale. Seega ei ole kaebajal võimalik eeltoodud osas kaebuse rahuldamist saavutada ja J.K. i kaebus vastuse nr 6-24/4119-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas tuleb jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Kuna halduskohus on eeltoodud osas jätnud kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsust vastavalt eeltoodule.
43.Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja vastuse nr 6-24/4119-2 vaidlustamiseks vanglale ka vaide (I kd, tl 30-31), mille vangla tagastas (halduskohus on otsuses ekslikult märkinud, et jättis rahuldamata) otsusega nr 1-11/256-2 HMS § 79 lg 1 p 1 alusel vaideõiguse puudumise tõttu (I kd, tl 32-32p). Vangla leidis, et objektiivsest õigusest ei tulene J.K. ile subjektiivset õigust taotletud toiminguteks. HKMS § 45 lg-st 4 tulenevalt võib vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest. Kaebaja ei ole nimetanud asjaolusid, mille tõttu vaide tagastamine eraldiseisvalt tema õigusi rikub ning selliste asjaolude esinemine ei ole ka ringkonnakohtule äratuntav. Seega ei olnud kaebaja nõue otsuse nr 1-11/256-2 õigusvastasuse tuvastamiseks lubatav. Ringkonnakohus nõustub eelmärgitud osas halduskohtu poolt kaebuse tagastamisega HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
44.Lisaks eeltoodule esitas kaebaja vaide vangla vastuse nr 6-24/4897-2 vaidlustamiseks (I kd, tl 33), mille vangla tagastas otsusega nr 1-11/259-2 vaideõiguse puudumise tõttu HMS § 79 lg 1 p 1 alusel. Vangla leidis otsuses, et kuna vangla ja kinnipeetava vahel tekib tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslik lepinguline suhe ning teenust ei osutata haldusmenetluse raames, siis ei ole võimalik arsti otsust seljavöö väljastamata jätmise kohta vaide korras vaidlustada. Riigikohtu erikogu märkis 08.12.2016. a määruses (I kd, tl 112-113), et abivahendi väljastamise otsustamine vanglas on haldusotsus, mitte meditsiiniline otsus. Riigikohtu erikogu määrusest tulenevalt leidis halduskohus 28.12.2016. a määruses, et selline haldusotsus võib olla vaide esemeks, ning vangla tagastas J.K. i vaide otsusega nr 1-11/259-2 vaideõiguse puudumise tõttu õigusvastaselt. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus luges põhjendatult 28.12.2016. a määruses (I kd, tl 121-123) nii tühistamisnõude (sel ajal kaebuses taotletud vastuse nr 6-24/4897-2 osas) kui ka kohustamisnõude osas kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbituks. 19.04.2017. a määrusega lubas halduskohus kaebajal üle minna vastuse nr 6-24/4897-2 tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele (resolutsiooni p 1) ning võttis kaebuse vastuse nr 6-24/4897-2 vaidlustamiseks menetlusse. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebajal esineks põhjus vaide tagastamise otsuse nr 1-11/2592 eraldiseisvaks vaidlustamiseks. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus otsuse nr 111/259-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas halduskohtu poolt kaebuse läbi vaatamata
jätmisega HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. III
45.Halduskohus vaatas otsuse p 7.5 kohaselt kaebuse sisuliselt läbi vastustaja vastuste nr 6-24/4897-2, 6-24/5454-2, 2-3/2546-2, 6-24/6325-2, 2-3/3130-2, 2-3/2765-2 (11-7/5188-2), 6-24/5218-2, 6-24/7766-2 ja 6-24/8628-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas ning jättis kaebuse eeltoodud osas rahuldamata (otsuse p 7.6). Haldusasja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja põhjendatud huviks vangla vastuste õigusvastasuse tuvastamisel võimaliku kahju hilisem hüvitamine, mille perspektiivikust halduskohus ei välistanud. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja eduväljavaated hüvitamiskaebuse rahuldamiseks vähesed, peab ringkonnakohus poolte vaheliste edaspidiste vaidluste ärahoidmiseks mõistlikuks lahendada apellatsioonkaebus nimetatud osas sisuliselt. Kuna halduskohus jättis kaebuse vastuse nr 2-3/3130-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas läbi vaatamata, millega ringkonnakohus käesolevas otsuses ka nõustub, siis on halduskohus ekslikult nimetanud läbivaadatavate vastuste hulgas vastustaja vastust nr 2-3/3130-2. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt eelnevalt märgitule. Seega sai halduskohus võtta seisukoha vastustaja vastuste nr 6-24/4897-2, 6-24/5454-2, 2-3/2546-2, 6-24/6325-2, 2-3/2765-2, 6-24/5218-2, 6-24/7766-2 ja 6-24/8628-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas.
46.Vastuse nr 6-24/4897-2 kohaselt on kaebajale selgitatud, et seljavöö kasutamine meditsiiniliselt on soovituslik. Vastustes nr 6-24/5454-2, 2-3/2546-2, 6-24/6325-2 ja 2-3/2765-2 on viidatud seljavöö soovituslikkusele. Vastuse nr 6-24/5218-2 kohaselt ei ole arst J.K. ile seljavööd määranud, seega vajadus selleks puudub. Vastuses nr 6-24/7766-2 on märgitud, et meditsiinilisest aspektist lähtudes ei ole seljavöö hädavajalik ning on selgitatud, et neuroloog toetas 22.09.2016. a vastuvõtul kinnipeetava soovi lasta saata vanglasse seljavöö. Vastuse nr 6-24/8628-2 kohaselt on vangla varasemalt korduvalt sarnastele pöördumistele vastanud ning on selgitatud, et võimalik on soovi korral lasta seljavöö saata väljastpoolt vanglat maksikirjaga, mida toetas ka neuroloog 22.09.2016. a vastuvõtul. Halduskohus on otsuses (p 7.6) märkinud, et kaebaja etteheiteks vaidlusalustele vastustele oli asjaolu, et vastustaja keeldus seljavöö soetamisest põhjusel, et seljavöö on kaebajale soovituslikult vajalik, mitte hädavajalik. Kaebaja ja vastustaja ei vaidle käesolevas asjas selle üle, et kaebajale on näidustatud seljavöö kasutamine, mis kuulub riigieelarvest rahastatavate meditsiiniliste abivahendite hulka. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata kaebaja poolt apellatsiooniastmes esitatud väiteid ja viiteid tõenditele seonduvalt seljavöö näidustatusega ehk meditsiinilise vajaduse üle kasutada seljavööd, ning jätab sellekohased kaebaja väited tähelepanuta. Vaidlust ei ole asjas ka selle üle, et vanglal on VangS § 491 lg 1 ning määruse nr 330 § 2 lg 3, lisa 2 (p 2.7) ja § 3 lg 2 alusel kohustus tagada kinnipeetavale riigieelarvest rahastatavad meditsiinilised abivahendid.
47.Kaebaja apellatsioonkaebuse väitel on talle ebaselge kohtu põhjendus vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamata jätmisel. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub vaidlustatud kohtuotsusest selgelt halduskohtu põhjendus selle kohta, miks jäeti kaebus vangla vastuste nr 6-24/4897-2, 6-24/5454-2, 2-3/2546-2, 6-24/6325-2, 2-3/2765-2, 6-24/5218-2, 6-24/7766-2 ja 6-24/8628-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas rahuldamata. Kohtuotsusest (p 7.6) nähtuvalt nõustus halduskohus kohtuotsuse p-s 5.8 meditsiiniosakonna poolt tuvastatud asjaoluga, et seljavöö kasutamine kaebajale on soovituslikult vajalik, mitte hädavajalik. Tulenevalt määruse nr 330 § 3 lg-st 2 (halduskohus on ekslikult märkinud § 2 lg-st 3) pidas halduskohus lubatavaks meditsiinilise näidustuse korral täiendavalt hinnata meditsiinilise vajaduse astet (soovituslikult vajalik, hädavajalik), mistõttu leidis halduskohus, et
vaidlusalustes vastustes soovituslikule vajadusele tuginemine seljavöö kui meditsiinilise abivahendi soetamise taotluste läbivaatamisel ei olnud õigusvastane. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse vastuste nr 6-24/4897-2, 6-24/5454-2, 2-3/2546-2, 6-24/6325-2, 2-3/2765-2, 6-24/5218-2, 6-24/7766-2 ja 6-24/8628-2 õigusvastasuse tuvastamise nõude osas rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
48.Kaebaja väitel peab ta seljavööd endale hädavajalikuks, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-2-4-1-16, ka ravilugudele nr 243 ja 362 ning vangla vastusele nr 6-24/4119-2. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka kaebaja poolt väidetu halduskohtu põhjendusi ümber. Riigikohtu erikogu on 08.12.2016. a määruses nr 3-2-4-1-16 üksnes andnud hinnangu, et vaidlust ei toimu kaebaja meditsiinilise vajaduse üle kasutada tugikorsetti, kuid ei ole andnud sisuliselt hinnangut seljavöö hädavajalikkuse või soovitusliku vajalikkuse kohta. Seda ei ole ka vastustaja teinud vastuses nr 6-24/4119-2, märkides üksnes, et meditsiiniosakond on 22.05.2016 kinnitanud, et J.K. il on olemas meditsiiniline näidustus seljavöö kandmiseks ja nad toetavad selle vanglasse saatmist. Samuti on ravilugudes nr 243 (I kd, tl 100p) ja nr 362 (I kd, tl 64p) märgitud üksnes, et näidustus on olemas. Kaebaja väitel on ebaõige halduskohtu arvamus, et neuroloog toetas ainult vabadusest kaebaja vöö saamist, kuid ei toetanud selle saamist vangla käest. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, kuna meditsiinikaardi nr 429 (I kd, tl 143) kandest nähtuvalt on neuroloog A. Lepik märkinud, et kinnipeetaval on kodus olemas tugiortoos ja võimalusel tuleb lubada selle saatmist kinnipidamisasutusse. Kuigi võib kaebajaga nõustuda selles, et kirurg K. Liivak võis kaebajast valesti aru saada, märkides meditsiinikaardile nr 425 (I kd, tl 142), et kinnipeetava väitel on tal seljavöö vanglas olemas, ei lükka see siiski ümber kirurgi poolt märgitut selles osas, et kaebaja seljaprobleem ei ole kirurgiline, vaid pigem neuroloogiline ning seljavöö selle olemasolu korral on soovituslik. Seega on halduskohus põhjendatult leidnud, et arstid toetasid kaebaja poolt väljastpoolt vanglat seljavöö kättesaamist, kuid mitte seljavöö soetamist vangla kulul.
49.Tartu Halduskohus jättis 19.04.2017. a määrusega (I kd, tl 181-184) rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks osas, mis puudutas muuhulgas vastustaja valetamise eest vastutusele võtmise nõuet (resolutsiooni p 3). Tartu Ringkonnakohus jättis 22.08.2017. a määrusega halduskohtu 19.04.2017. a määruse resolutsiooni p-i 3 osas muutmata. Määrus on jõustunud. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja apellatsioonkaebuse väited seonduvalt valeinfo edastamisega kohtule. IV
50.Kõike eelnevat arvestades lõpetab ringkonnakohus asjas menetluse kohustamisnõude osas ja tühistab vastavas osas Tartu Halduskohtu 01.06.2017. a otsuse. Ringkonnakohus jätab J.K. i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.06.2017. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
51.HKMS § 62 lg-st 2 tulenevalt korraldab kohus üksnes selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust. HKMS § 198 lg 2 kohaselt on uue tõendi esitamine apellatsiooniastmes võimalik üksnes piiratud juhtudel. HKMS § 198 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks.
52.Apellatsioonkaebuses palub kaebaja vanglalt välja nõuda 2011. a tomograafiauuringu koopia ja küsida selle kohta arvamust sõltumatult spetsialistilt. Kuna käesoleval juhul ei ole vaidlust kaebaja tomograafiauuringu tulemuste üle, siis puudub vajadus eelmärgitu väljanõudmiseks vanglalt ja selle osas spetsialistilt arvamuse küsimiseks, mistõttu ringkonnakohus jätab kaebaja sellekohase taotluse rahuldamata.
53.Veel palub kaebaja apellatsioonkaebuses välja nõuda vanglalt ravilugu nr 362. Kuna eelnimetatud ravilugu on juba asja materjalide hulgas olemas (I kd, tl 64p), siis jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata.
54.Kaebaja palub apellatsioonkaebuses nõuda vanglalt välja aruanne vangla poolt raha kulutamise kohta 2016/2017. Kuna vangla poolt tervishoiuteenuste, ravimite või meditsiiniliste abivahendite soetamiseks raha kasutamine ei seondu käesoleva vaidluse esemega, siis jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata.
55.Kaebaja esitas koos apellatsioonkaebusega kokku 9 lisa (lisad nr 1-4 on päringud vanglale, millal ja kuhu arsti juurde kaebajat viiakse; lisa nr 5 on väljatrükk N. Haljaste 12.04.2017. a e-kirjast, milles selgitatakse J.K. i saatmise korda; lisa nr 6 on päring vanglale 2016/2017 meditsiinilise eelarve suuruse kohta ja lisa nr 7 on vangla vastus päringule; lisad nr 8-9 on päringud Riigiprokuratuurile), mille osas on ringkonnakohus seisukohal, et need ei ole käesoleva vaidluse eseme seisukohalt asjakohased tõendid, mistõttu ringkonnakohus tagastab need kaebajale.
56.Kaebaja esitas koos 06.08.2017. a ja 06.09.2017. a seisukohtadega, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde, 2 lisa, s.o Tartu Vangla 21.07.2017. a vastus nr 6-24/5485-2 J.K. i taotlusele lühiajalisele väljasõidule lubamiseks ning Tartu Vangla 04.09.2017. a vastus nr 624/4897-4, milles anti J.K. ile teada, et I poolaastaks eraldatud eelarvelistest vahenditest seljavööd soetada ei olnud võimalik. Kuna käesolevas asjas ei ole vaidlust väljasõidule mittelubamise üle ega vangla eelarveliste vahendite kasutamise võimalikkuse üle, siis on tegemist asjakohatute tõenditega ja ringkonnakohus tagastab need kaebajale.
57.Kaebaja lisas 21.12.2017. a seisukohale, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde, dokumente kokku 22-l lehel. Seisukohale lisatud Tartu Vangla vastused nr 6-24/4119-2 (lisa nr 1) ja 6-24/4897-3 (lisa nr 2) ning 22.09.2016. a meditsiinikaardi väljatrükk (lisa nr 3) on käesoleva asja materjalide hulgas juba olemas (I kd, tl 3, tl 152-152p, tl 143), mistõttu ringkonnakohus tagastab need kaebajale. Lisana nr 4 on esitatud 11.01.2017. a vestluse väljatrükk. Ka vastustaja on 13.09.2017. a vastuses apellatsioonkaebusele (II kd, tl 135-135p, p 6) vestluse toimumist kinnitanud. Kuna vestluse toimumise üle käesolevas asjas vaidlust ei ole, siis ei ole seda asjaolu vajalik tõendada. Seega ei ole väljatrükk asjakohane tõend ja ringkonnakohus tagastab selle kaebajale. Lisadena nr 5-6 on esitatud haldusasjast nr 3-16-1355 Tartu Vangla 03.10.2016. a vastus määruskaebusele ja Riigikohtu 27.02.2017. a määrus ning veel on lisatud konkreetselt nummerdamata dokumendid (kaebus, täiendavad seisukohad, taotlus, määruskaebus, halduskohtu 01.08.2016. a määrus, ringkonnakohtu 22.11.2016. a määrus) haldusasjast nr 3-16-1355. Kohtute Infosüsteemi kaudu on ringkonnakohtul juurdepääs haldusasja materjalidele nr 3-16-1355 olemas. Samuti on kohtulahendid kättesaadavad elektroonilise Riigi Teataja kaudu. Arvestades, et kaebaja ei ole täiendavate tõendite esitamist põhistanud ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole need asja õigemaks lahendamiseks vajalikud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde kaebaja esitatud dokumente haldusasjast nr 3-16-1355. Seetõttu ringkonnakohus tagastab need kaebajale.
58.Käesolevas haldusasjas on menetluskuluks kaebuselt ning apellatsioonkaebuselt tasutav riigilõiv kokku 30 eurot, millest kaebaja oli Tartu Halduskohtu 28.12.2016. a määruse (I kd, tl 121-123) alusel menetlusabi korras ning Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2017. a määruse (II kd, tl 116-118) alusel menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud. Halduskohtus jäi kaebaja menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Ka ringkonnakohtus tuleb jätta kaebaja menetluskulu (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul teeb ringkonnakohus otsuse kaebaja kahjuks. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Seonduvalt menetluse lõpetamisega ja halduskohtu otsuse tühistamisega kohustamisnõude osas, tuleb arvestada järgmist. HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p-i 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Käesoleval juhul ei saa ilmselgelt väita, et kaebaja poolt taotletud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Samas sätestab HKMS § 118 lg 2 (01.01.2018 muudetud redaktsioonis): „Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta.“ Seega puudub alus vastustajalt HKMS § 108 lõike 6 alusel menetluskulu väljamõistmiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.