Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 12.09.2017, Tartu 3-16-795 Alexander Zavorotny kaebus Maksu- ja Tolliameti 11.02.2016. a maksuotsuse nr 12.2-3/032464-10 tühistamise nõudes Tartu Halduskohtu 13.01.2017. a otsus Alexander Zavorotny apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Alexander Zavorotny Volitatud esindajad v.adv. Küllike Namm ja v.adv. Rait Sarjas Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 13.01.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 12.10.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohus tunnistas 25.07.2014. a otsusega nr 1-14-5439 A. Zavorotny süüdi karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1, § 391 lg 2 p 2, § 376 lg 1, § 275 ja § 274 lg 1 järgi. Viru Maakohus tunnistas 02.10.2014. a otsusega nr 1-14-5252 A. Reiteri, A. Sindikase, A. Jeršovi, K. Jolkini ja V. Minyaylo süüdi KarS § 391 lg 2 p 2 ja § 376 lg 1 järgi. Otsused tehti kokkuleppemenetluses.
2.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 11.02.2016. a maksuotsusega nr 12.2-3/032464-10 A. Zavorotnyt, A. Reiterit, A. Sindikast, A. Jeršovi ja V. Minyaylot tasuma impordimaksude võlgnevust summas 28 196,14 eurot, s.h tollimaks 4297,65 eurot, aktsiisimaks 17 955,60 eurot
ja käibemaks 5942,89 eurot. Maksuotsuse kohaselt oli eelnimetatud isikute valduses 240 000 ebaseaduslikult Eesti Vabariiki toodud Vene Föderatsiooni maksumärkidega sigaretti. Sigaretid avastati ja võeti ära 28.07.2011 sõidukist Ford Transit (reg.nr XXX). Maksuvõlg tekkis maksuotsuses nimetatud isikute poolt toime pandud kuriteo tagajärjel ja isikud vastutavad maksuvõla eest solidaarselt. Isikud tegutsesid koos, pidid teadma või teadsid, et valdasid ja toimetasid edasi Eesti Vabariigi maksumärkidega märgistamata sigarette, mis olid eelnevalt ebaseaduslikult ühenduse territooriumile toimetatud ning nad on võlgnikud Nõukogu 12.10.1992. a määrusega (EMÜ) nr 2913/29 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) mõistes. ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande sõnastus „teadis või oleks pidanud teadma“ viitab tähelepanelikule ja hoolsale tegutsemisele ehk isikud ei oleks tohtinud osaleda sigarettide edasi toimetamisel ja oma valdusesse võtmisel, sest nad teadsid või oleksid pidanud teadma, et sigaretid on ühenduse territooriumile toimetatud ebaseaduslikult. Tollivõlg ei ole lõppenud ja tubakatoodete konfiskeerimine ei lõpeta maksude tasumise kohustust.
3.MTA jättis 24.03.2016. a vaideotsusega nr 6-1/3262-2 rahuldamata A. Zavorotny, A. Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo vaide MTA 11.02.2016. a maksuotsuse peale.
4.A. Zavorotny, A. Reiter, A. Sindikas ja V. Minyaylo esitasid 25.04.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 11.02.2016. a maksuotsuse nr 12.2-3/032464-10 tühistamiseks ning maksuotsuse kehtivuse või alternatiivselt täitmise peatamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) Kriminaalmenetluses kogutud tõenditele ei saa maksuotsuses tugineda, kuna kriminaalmenetlus lõpetati kokkuleppemenetluse korras ja tõendid ei ole läbinud kohtulikku kontrolli. Kokkuleppemenetlusega nõustumine ei tähenda, et isik tunnistab süüd. 2) Tollivõlg on lõppenud ÜTS art 233 lg 1 p-i d alusel, kuna kaup peeti ebaseaduslikul sissetoomisel kinni ja konfiskeeriti. Euroopa Kohtu (EK) 02.04.2009. a otsuse nr C-459/07 p-i 29 põhjal on ÜTS art 233 lg 1 p-i d eesmärk vältida tollimaksu võtmist juhul, kui kaup toodi küll ebaseaduslikult ühenduse territooriumile, kuid seda ei olnud võimalik turustada ning see ei kujutanud seepärast ohtu ühenduse kaubale. 3) Kinnipeetud kaubikus olid A. Jeršov, V. Minyaylo ja A. Sindikas. ÜTS art 202 lg-te 2 ja 3 sõnastusest nähtub, et kui kaup imporditakse ühenduse tolliterritooriumile ilma tolliasutust läbimata, tekib tollivõlg kaubad importinud isikul ja seda hetkel, kui kaubad ebaseaduslikult sisse toodi. Seega oli sigarettidel seos vaid kaubikus olnud isikutega. Maksuotsus tugineb vaid A. Jeršovi ütlustel, mis ei ühti teiste isikute antud ütlustega ning nendega arvestamata jätmist ei ole maksuotsuses motiveeritud. 4) Tubakaaktsiisi nõudmine on vastuolus PS §-ga 23. Aktsiisi määramine konfiskeeritud kaubale lisaks kriminaalkaristusele on topeltkaristamine. Olukorras, kus isik peab maksma tarbimismakse kauba eest, mis on hävitatud, seatakse ta teiste maksumaksjatega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Lisaks konfiskeeriti maakohtu 25.07.2014. a otsusega kaebajale kuuluv mootorpaat BMB-031 Progress 4 koos mootoriga, sularaha 205 eurot, 400 vene rubla ja 150 grivnat, sõiduauto BMW ja vara summas 23 000 eurot. 5) Nõukogu direktiivi nr 2011/64/EL (tubakadirektiiv) art 17 p b sätestab, et aktsiisist vabastatakse või makstud aktsiis tagastatakse, kui tubakatoode hävitatakse haldusjärelevalve all. Liikmesriigi kodanikele tuleneb sellest õigus nõuda hävitatud tubakatoodetelt aktsiisivabastust või alternatiivselt õigus nõuda makstud aktsiisi tagastamist. Alates 2008. a seadusemuudatusest ei sätesta alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadus (ATKEAS) otseselt konfiskeeritud kaubalt aktsiisivabastust, kuid samas ei teki ATKEAS-i kohaselt konfiskeeritud kaubalt aktsiisi tasumise kohustust. Kuna hävitatud sigarette ei ole võimalik tarbida, siis ei saa neid lugeda tarbimisse lubatuks. ATKEAS §-s 27 esitatud aktsiisivabastuse kohaldamise juhtude loetelu ei ole ammendav ja aktsiisist vabastatud kaupade hulka lisanduvad ka konfiskeeritud sigaretid. Kuna kaupa ei ole ühenduse territooriumile imporditud, siis ei ole kaebajal tekkinud ka käibe- ega tollimaksu tasumise kohustust.
5.Tartu Halduskohus võttis 10.05.2016. a määrusega A. Zavorotny kaebuse menetlusse ning tagastas A. Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo kaebused.
6.MTA selgitas 21.12.2016. a vastuses kohtunõudele, et kriminaalmenetluse tõendite ning asjades nr 1-14-5439 ja 1-14-5252 tehtud otsustega on tuvastatud, et kõik maksuotsuse adressaadid osalesid sigarettide ebaseaduslikus sissetoomises, seega oleks MTA saanud maksuotsuses viidata ÜTS art 202 lg 3 teisele taandele. MTA leidis, et maksuotsuse õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et selles ei ole viidatud ÜTS art 202 lg 3 teisele taandele, sest maksuotsuse adressaadid olid võlgnikeks ÜTS art 202 lg 3 kohaselt.
7.Tartu Halduskohus jättis 13.01.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Tollivõlg on tekkinud ja kaebaja on võlgnik ÜTS-i tähenduses, mis on tõendatud Viru Maakohtu 25.07.2014. a otsusega nr 1-14-5439. Kokkuleppe sõlmimisega kriminaalmenetluses nõustus kaebaja nii süüdimõistmisega kui süüks pandud tegude kirjeldusega. Kaebaja oli isik, kes kauba omandas ja isik, kes osales kauba ebaseaduslikus sissetoomises. Kaebaja oli teadlik, et tegemist on ebaseaduslikult sisse toodud kaubaga. Kohtumenetluses selgitas vastustaja, et kaebaja puhul saanuks tugineda ka ÜTS art 202 lg 3 teisele taandele. Samas ei ole see täpsustus asja lahendamisel määrava tähendusega ega too kaasa maksuotsuse õigusvastasust. Maksuotsusest on arusaadav, et selle tegemise aluseks on asjaolud, et kaebaja omandas vaidlusalused sigaretid ja tõi need ebaseaduslikult Eestisse. Sellega on täidetud nii ÜTS art 202 lg 3 teise kui kolmanda taande tingimused. Isegi kui maksuotsuses oleks viidatud valele õiguslikule alusele, ei tooks see kaasa maksuotsuse tühistamist. 2) Tõendusteabe vahetamine maksu- ja kriminaalmenetluses on reeglina lubatud. Kaebaja ei viita ühelegi põhjusele, mis muudaks kriminaalasjas kogutud tõendid maksumenetluses lubamatuks või selle aluseks olevale õigusaktile ning kohtule ei ole sellised põhjused asjas äratuntavad. Põhjuseks ei saa olla asjaolu, et kriminaalasi lahendati kokkuleppega. Nõustumist kokkuleppega ja selles fikseeritud asjaolusid saab pidada pigem kaaluvamaks kohtueelses menetluses esialgselt antud ütlustest, kuna kohtueelse menetluse ajal olid kaebaja ja menetleja vastandlikel võistlevatel positsioonidel, kokkuleppe sõlmis kaebaja aga vabal tahtel. Õige ei ole kaebaja väide, et maksuotsus tugineb üksnes A. Jeršovi ütlustele ja erinevate isikute ütluste vahel on vastuolud. Maksuotsuse aluseks olevaid tõendeid on kokku 29, s.h Viru Maakohtu 25.07.2014. a otsus nr 1-14-5439 ja 02.10.2014. a otsus nr 1-14-5252 ning kriminaalasjades sõlmitud kokkulepped. Maksuotsuses on kirjeldatud A. Jeršovi, V. Minyaylo, A. Sindikase, kaebaja, A. Reiteri, V. Agafonovi, J. Agafonovi ning Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnike ütlusi. Seda, et sigarettide hankimist ja vedu korraldas kaebaja, kinnitasid lisaks A. Jeršovile ka V. Agafonov ja J. Agafonov. Ka teiste isikute ütlused ei ole vastuolus sündmuste kirjeldusega maakohtu 25.07.2014. a otsuses. Erinevused seisnevad ainult selles, millises ulatuses tunnistasid isikud kohtueelse menetluse käigus oma rolli ja teadlikkust tegelikult toimunust. 3) Kaebaja tsiteerib EK 02.04.2009. a otsuse nr C-459/07 p-i 29 kontekstist väljarebituna. ÜTS art 233 lg 1 p-i d tuleb tõlgendada nii, et tolliformaalsusi täitmata toodud kaupade kinnipidamine, mis toimub väljaspool esimest tolliasutust sellel territooriumil ja leiab aset tegelikult juhuslikult, ei too kaasa tollivõla lõppemist. Tollivõlg ei ole lõppenud. Tekkinud on ka aktsiisi- ja käibemaksu tasumise kohustus ATKEAS § 24 lg 7 ja käibemaksuseaduse (KMS) § 6 lg 1 p 3 järgi. Isegi kui tollivõlg oleks lõppenud, ei omaks see mõju aktsiisi- või käibemaksu tasumise kohustusele. Aktsiis ei ole tollimaks ja seda võetakse ATKEAS-i, mitte ÜTS-i alusel. Aktsiisi- ja käibemaksu nõudmise aluseks on kauba import, seega kaebajat ei vabasta maksukohustusest asjaolu, et kaup tarbimisse ei jõudnud.
4) Tubakadirektiivi art 17 puhul ei ole tegemist sättega, mille ülevõtmine Eesti õigusesse on kohustuslik. Eesti õiguses on aktsiisist vabastamine kauba hävitamise korral ette nähtud peremehetu või ajutises aktsiisivabastuses oleva aktsiisikauba puhul (ATKEAS § 27 lg 1 p 4) ja aktsiisikauba puhul, mis on sellise isiku valduses, kelle aktsiisilao tegevusluba on tunnistatud kehtetuks (ATKEAS § 27 lg 1 p 41). Vaidlusalused sigaretid ei kuulu kummagi eeltoodud juhu alla. Eesti õigus ei näe ette üldist tubakatoote aktsiisivabastust kauba hävitamise korral. Kuna vaidlusalustelt sigarettidelt aktsiisi nõudmine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega, siis ei käsitlenud kohus kaebaja väiteid kooskõlalise tõlgendamise võimaluste või tubakadirektiivi otsekohaldamise kohta. 5) Maksude tasumise kohustus ei ole käsitletav karistamisena, seega ei saa see rikkuda Põhiseaduse (PS) §-s 23 sätestatud topeltkaristamise keeldu. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et kriminaalmenetluses konfiskeeriti kaebaja ja kolmanda isiku N. Zavorotnaya vara. Süüteo toimepanemise objektiks olnud esemete konfiskeerimine ei oma seost kaebaja maksukohustustega. Kuriteoga saadud vara konfiskeerimine tähendab, et kaebaja ebaseaduslik majandustegevus lõppes talle tulu toomata, mis ei vabasta kaebajat kohustusest tasuda tehtud tehingutelt tasumisele kuuluvad maksud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.A. Zavorotny esitas 13.02.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.01.2017. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tühistada MTA 11.02.2016. a maksuotsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohtumenetluses on selgunud, et kaebaja suhtes on haldusmenetlus läbi viidud teisel õiguslikul alusel, kui seda selgitati haldusmenetluses. ÜTS art 202 lg 3 teisele taandele tugines MTA alles 21.12.2016. a vastuses. Kaebajal ei olnud enam võimalust ÜTS art 202 lg 3 teise taande alusel tehtud otsusele vastu vaielda, mistõttu ei olnud tal võimalik oma õigusi kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses kaitsta. Rikutud on ärakuulamisõigust ning see on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise. Seega tuleb nii halduskohtu otsus kui vaidlustatud akt tühistada. Kohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-t 1. 2) Ei nõustu kohtuga, et direktiivi nr 2011/64/EL art 17 p-i b ülevõtmine Eesti õigusesse ei ole kohustuslik. See on vastuolus Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-36-10 antud juhistega. Eesti on jätnud direktiivi nr 2011/64/EL üle võtmata, mis on muutnud selle otsekohaldatavaks. Kohus on selle asjaolu jätnud tähelepanuta. Seega on kohus vääralt kohaldanud ka materiaalõigust.
9.MTA esitas 17.04.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta A. Zavorotny apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Maksuotsuse adressaadid olid ÜTS art 202 lg 3 mõistes võlgnikeks sõltumata sellest, millisele konkreetsele kõnealuse sätte taandele maksuotsuses tugineti. Maksuotsusest tervikuna on arusaadav, et selle tegemise aluseks on asjaolud, et A. Zavorotny omandas vaidlusalused sigaretid ja tõi need ebaseaduslikult Eestisse ning sellega on täidetud nii ÜTS art 202 lg 3 teise kui ka kolmanda taande tingimused. Maksuotsuse viide valele õiguslikule alusele ei too kaasa selle tühistamist, kui asjakohane regulatsioon on olemas. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud mingeid sisulisi vastuväiteid ja selgitusi või täiendavaid tõendeid lähtuvalt ÜTS art 202 lg 3 teisest taandest maksustamise õigusliku alusena. 2) Kohus ei ole otsust tehes ebaõigesti kohaldanud ega kohaldamata jätnud ühtegi materiaalõiguse normi. Kohus on piisava põhjalikkusega selgitanud seisukohta, et tubakadirektiivi art-i 17 ülevõtmine Eesti õigusesse ei ole kohustuslik. Tubakadirektiivi art-t 17 ei saa tõlgendada nii, nagu tuleneks sellest kõikidele liikmesriikidele kohustus ükskõik milliste hävitatavate tubakatoodete aktsiisist tingimusteta vabastamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
11.Vastavalt HKMS § 197 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist kahel alusel: kaebaja ning ka teiste maksuotsuse adressaatide ärakuulamisõiguse rikkumine (I) ning Eesti Vabariigi poolt Nõukogu 21.06.2011. a direktiivi 2011/64/EL üle võtmata jätmine, mistõttu on direktiivi art 17 p b otsekohaldatav ning kaebajalt konfiskeeritud ja hävitatud kaubalt aktsiisi tasumise nõue vastuolus Euroopa Liidu õigusega (II). Kohus analüüsib järgnevalt eelviidatud apellatsioonkaebuse väiteid ning lahendab seejärel apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (III). I
12.Kaebaja arvates rikkus maksuhaldur kaebaja ja teiste maksuotsuse adressaatide õigust olla menetluses ära kuulatud sellega, et selgitas alles kohtumenetluse käigus, et haldusmenetlus viidi nende suhtes läbi teisel õiguslikul alusel ehk ÜTS art 202 lg 3 teise taande alusel, kuid kaebaja vaidles kogu senises menetluses maksuotsuse vastu eeldusel, et tema vastutuse aluseks on ÜTS art 202 lg 3 kolmas taane.
13.Ringkonnakohus märgib esmalt, et HKMS § 44 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Seega ei saa kaebaja kaitsta käesolevas menetluses teiste maksuotsuse adressaatide, vaid ainult iseenda õigusi. Ka ei olnud teised maksuotsuse adressaadid kohtumenetluses poolteks ega kolmandateks isikuteks, kellel olnuks õigus halduskohtu otsust apelleerida. HKMS § 180 lg-st 1 tuleneb, et halduskohtu otsuse peale saavad apellatsiooni korras ringkonnakohtusse edasi kaevata vaid pool ja kolmas isik. Halduskohus tagastas 10.05.2016. a määrusega A. Reiteri, A. Sindikase ja V. Minyaylo maksuotsuse tühistamiseks esitatud kaebused (tl 51-53). Ka jättis halduskohus rahuldamata eeltoodud isikute taotlused kolmandate isikutena menetlusse kaasamiseks (tl 87-88). Mõlemad määrused jõustusid. Seega on apellatsioonkaebuses esitatud väited teiste maksuotsuse adressaatide ärakuulamisõiguse rikkumisest ainetud.
14.Seoses kaebaja ärakuulamisõiguse väidetava rikkumisega haldusmenetluses märgib ringkonnakohus järgmist. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Riigikohus on leidnud, et „[ä]rakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. /.../ Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga (RKHK 28.04.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-52-13 p 34).“ Eeltoodust järeldub, et ärakuulamisõiguse igakülgseks teostamiseks on oluline teada haldusakti andmise õiguslikku alust.
15.Haldusasja materjalidest nähtuvalt tugines maksuhaldur maksuotsuses (p 7.1) kaebaja kui võlgniku defineerimisel ÜTS art 202 lg 3 kolmandale taandele. 21.12.2016. a vastuses
kohtunõudele selgitas vastustaja, et kaebaja puhul oleks maksuhaldur saanud maksuotsuses viidata ÜTS art 202 lg 3 teisele taandele (tl 92-93). ÜTS art 202 sätestab järgmist: „3. Võlgnikud on: - isik, kes kõnealuse kauba ebaseaduslikult tolliterritooriumile tõi, - isikud, kes osalesid kauba ebaseaduslikus sissetoomises ja kes teadsid või oleksid pidanud teadma, et selline sissetoomine on ebaseaduslik, ja - isikud, kes kõnealuse kauba omandasid või seda valdasid ja kes kauba omandamise või saamise ajal teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on sisse toodud ebaseaduslikult.“
16.Vastuses apellatsioonkaebusele leidis vastustaja, et kaebaja puhul olid täidetud nii ÜTS art 202 lg 3 teises kui ka kolmandas taandes märgitud tingimused (seletuse p 3.1, tl 143p-144). Samasisulise järelduseni jõudis ka halduskohus ( otsuse p 10). Seega ei ole põhjendatud kaebaja arvamus, nagu oleks ÜTS art 202 lg 3 kolmandas taandes märgitud õiguslik alus kohtumenetluse käigus ära langenud ning asendunud ÜTS art 202 lg 3 teises taandes märgitud õigusliku alusega ehk et vastustaja viitas maksuotsuses valele õiguslikule alusele. Ringkonnakohus on seisukohal, et mitme ÜTS art 202 lõikes 3 märgitud õigusliku aluse esinemise korral oli vastustajal võimalik valida, kas viidata kaebaja puhul mõlemale või vaid ühele neist. Tuginedes maksuotsuses vaid ÜTS art 202 lg 3 kolmandas taandes märgitule, ei saa õigusvastaseks pidada kaebaja ärakuulamata jätmist ÜTS art 202 lg 3 teises taandes märgitud õigusliku aluse osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui ÜTS art 202 lg 3 kolmandas taandes toodud tingimused osutuvad kaebaja puhul täidetuks, ei mõjutanud kaebaja ärakuulamisõigust asjaolu, et vastustaja poolt kohtumenetluses väljendatud seisukoha järgi olid kaebaja puhul täidetud ka ÜTS art 202 lg 3 teises taandes viidatud tingimused. Seetõttu uurib ringkonnakohus, kas kaebaja puhul on ÜTS art 202 lg 3 kolmandas taandes ettenähtud tingimused täidetud.
17.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga selles, et kaebaja puhul on ÜTS art 202 lõike 3 kolmandas taandes märgitud tingimused täidetud. Vaidlust ei ole selle üle, et Viru Maakohus tunnistas 25.07.2014. a kohtuotsusega asjas nr 1-14-5439 kaebaja süüdi KarS § 301 lg 2 p 2 ja § 376 lg 1 järgi. Kohus tuvastas, et kaebaja osales aktiivselt salasigarettide ebaseaduslikul toimetamisel Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki, varustades kuritegusid toime pannud isikuid salasigarettidega, ostis Venemaa Föderatsiooni territooriumilt sigarette ning organiseeris üle Euroopa Liidu piiri toimetatud salasigarettide toimetamist ladustamiskohtadesse ja nende hilisemat realiseerimist. Samad asjaolud tuvastas Viru Maakohus kaebaja osas 02.10.2014. a kohtuotsusega asjas nr 1-14-5252.
18.HKMS § 61 lg 4 sätestab, et varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Kaebaja ei ole eelviidatud kohtuotsustega tuvastatud asjaoludele vastu vaielnud. Seega tugineb ringkonnakohus Viru Maakohtu jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaoludele tuginedes saab järeldada, et kaebaja osales kauba ebaseaduslikus sissetoomises, teades, et selline sissetoomine on ebaseaduslik ning oli ühtlasi ebaseaduslikult sisse toodud kauba omanik ja kuni kauba realiseerimiseni ka selle otsene või kaudne valdaja, teades, et kaup on ebaseaduslikult sisse toodud. Kaebaja puhul on sellega ÜTS art 202 lõike 3 kolmandas taandes märgitud tingimused täidetud ning maksuhaldur määratles seetõttu õigesti kaebaja ÜTS mõistes võlgnikuna. Kuna maksuhaldur tugines maksuotsuses kaebaja kui võlgniku määratlemisel vaid ÜTS art 202 lõike 3 kolmandale taandele ning vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli haldusmenetluses võimalik selle kohta arvamust avaldada, ei ole kaebaja ärakuulamisõigust rikutud. Asjaolu, et kaebaja puhul võinuks maksuhaldur viidata ka ÜTS art 202 lg 3 teisele taandele, ei oma antud asjaoludel kaebajale ärakuulamisõiguse tagamisel tähtsust. See võiks omada tähtsust vaid siis, kui asuda seisukohale, et maksuhaldur viitas maksuotsuses ebaõigele
sättele ning kohaldamisele kuuluks vaid ÜTS art 202 lg 3 teine taane. Kuna see käesoleval juhul nii ei ole, ei analüüsi ringkonnakohus täiendavalt kaebaja väiteid ärakuulamisõiguse rikkumise osas, mis seonduvad vastustaja poolt halduskohtumenetluses selgitatud asjaoluga, et kaebaja puhul olid täidetud ka ÜTS art 202 lg 3 teises taandes märgitud tingimused.
II
19.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on Eesti Vabariigi poolt Nõukogu 21.06.2011. a direktiivi 2011/64/EL tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi struktuuri ja määrade kohta, üle võtmata jätmise tõttu direktiivi art 17 p b otsekohaldatav ning kaebajalt konfiskeeritud ja hävitatud kaubalt aktsiisi tasumise nõue vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Direktiivi art 17 kohaselt aktsiisist vabastatakse või makstud aktsiis tagastatakse, kui: b) tubakatoode hävitatakse haldusjärelevalve all. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega (otsuse p 17), mille kohaselt ei ole tegemist sättega, mille ülevõtmine on Eesti õigusesse kohustuslik. Halduskohus leiab õigesti, et art 17 viimase lõigu kohaselt määravad liikmesriigid kindlaks eelnimetatud aktsiisi tagasimaksete- ja vabastuste rakendamiseks vajalikud tingimused ja vorminõuded ning eeltoodust tulenevalt on selliste nõuete kehtestamine jäetud Eesti seadusandja otsustada. Kuna seadusandja ei ole seda üldiselt kohaldatavana teinud, siis ei saa ka kaebaja nõuda aktsiisist vabastamist põhjusel, et vaidlusalused sigaretid hävitati. Seisukohale, et Eesti Vabariigil puudus kohustus siseriiklikus õiguses tubakadirektiivi art 17 punktist b johtuvalt aktsiisivabastuse kehtestamiseks, asus ringkonnakohus ka 31.10.2016. a otsuses asjas nr 3-15-23111 ega pea vajalikuks oma senist seisukohta muuta. Kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi 16.06.2010. a otsusele asjas 3-3-1-36-10 ei ole asjakohane, kuna mingit vastuolu direktiivi ja siseriikliku õiguse vahel ei esine.
20.Halduskohus leidis õigesti, et ATKEAS § 24 lg 7 ja KMS § 6 lg 1 p 3 järgi tekib aktsiisija käibemaksu tasumise kohustus kauba sisseveol tollivõla tekkimisel. Salasigarettide kinnipidamise asjaoludest nähtuvalt ei olnud kaebaja tollivõlg ÜTS art 233 p d alusel lõppenud. Halduskohtu poolt viidatud Euroopa Kohtu 02.04.2009. a otsuses, asjas C-459/07 (Veli Elshani vs Hauptzollamt Linz) tõlgendati artikli 233 punkti d selliselt, et tollivõla lõppemiseks peab ühenduse tolliterritooriumile ebaseaduslikult toodud kaupade kinnipidamine toimuma enne nende kaupade väljumist esimesest tolliasutusest ühenduse tolliterritooriumil. Ringkonnakohus märgib, et sarnast seisukohta on Euroopa Kohus väljendanud ka hilisemas, 29.04.2010. a otsuses asjas C-230/08 (Dansk Transport og Logistik vs Skatteministeriet). Nimetatud asjas leidis Euroopa Kohus, et ebaseaduslikult ühendusse toodud kauba olemasolu toob ühenduse tolliterritooriumil iseenesest kaasa väga suure ohu, et see kaup jõuab lõpuks liikmesriikides kaubaringlusse, ning kui see kaup on juba väljunud tsoonist, kus asub esimene tolliasutus ühenduse tolliterritooriumil, on vähetõenäoline, et toll avastab selle juhuslikult pistelise kontrolli käigus. Sellest järeldas kohus, et kauba kinnipidamine koos samaaegse või hilisema konfiskeerimisega tolliseadustiku artikli 233 esimese lõigu punkti d tähenduses saab kaasa tuua tollivõla lõppemise ainult siis, kui kaup peetakse kinni enne, kui see on väljunud tsoonist, kus asub esimene tolliasutus ühenduse tolliterritooriumil (otsuse p-d 52-53). Käesoleval juhul eelviidatud otsuses märgitud olukorda ei esinenud. Seega tekkis kaebajal aktsiisi tasumise kohustus ning maksuotsus on vastavas osas õiguspärane.
III Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohtul puudub seega alus kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmiseks ning vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.