E. N kaebus Tallinna Vangla 22.02.2017 otsuse nr 5-8/17/524-4 ja 30.03.2017 vaideotsuse nr 5-15/17/84-2 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti lahendama
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebuse esitaja – E. N; esindajad Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja tühistada Tallinna Vangla 22.02.2017 otsus nr 5-8/17/524-4 ja 30.03.2017 vaideotsus nr 5-15/17/84-2;
2.Kohustada vastustajat kaebaja 06.01.2017 taotlust uuesti lahendama
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 25.08.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vanglasse saabus 10.10.2016 kinnipeetav E. N nimele kiri, mis sisaldas ümarat valgest metallist ususümboli pildiga ripatsit. Tallinna Vangla võttis 12.10.2016 aktiga ripatsi ära. E. N esitas 06.01.2017 Tallinna Vanglale taotluse 12.10.2016 kirjast ära võetud ususümboolika tagastamiseks saatjale A Nle, aadressil .., Maardu. Tallinna Vangla andis 19.01.2017 kirjaga nr 5-8/17/524-2 E. Nle tähtaja taotluse asjaolude täpsustamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. E. N vastas vanglale 23.01.2017.
2.Tallinna Vangla jättis 22.02.2017 otsusega nr 5-8/17/524-4 E. N taotluse rahuldamata. E. N esitas 01.03.2017 Tallinna Vangla 22.02.2017 otsusele vaide, mis jäeti Tallinna Vangla 30.03.2017 vaideotsusega nr 5-15/17/84-2 rahuldamata.
3.E. N esitas 05.04.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 22.02.2017 otsuse nr 58/17/524-4 ja 30.03.2017 vaideotsuse nr 5-15/17/84-2 tühistamiseks ning taotluse uuesti lahendamise kohustamiseks. E. N esitas kaebuse juurde veel ka menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
4.Tallinna Halduskohtu 15.05.2017 määrusega rahuldati menetlusabi taotlus ning kaebus võeti menetlusse (tl 20). Tallinna Vangla vastas kaebusele 02.06.2017.
5.Tallinna Halduskohtu 07.07.2017 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 59).
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla on kohustatud tagastama 12.10.2016 äravõetud eseme nõuetekohaselt (vastavalt VSKE §-s 70) saatjale.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Vastustaja vaidleb esitatud kaebusele vastu leides, et Tallinna Vangla 22.02.2017 otsus nr 58/17/524-4 ja 5-15/17/84-2 on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus.
8.Vastustaja selgitab, et ususümboolikaga esemed ei ole iseenesest kinnipeetavale vanglas keelatud, küll aga on reguleeritud selle saamise viis. E. Nle saadetud ususümboolikaga ripats on metallist ja ususümboolikaga esemete osas ei ole Tallinna Vangla kodukorra punktis 7.1.3. erandit tehtud ega erandkorras vanglateenistuse poolt luba antud. Seega on tegu keelatud esemega mis on saadud keelatud viisil.
9.VSkE § 50 lg 3 kohaselt kirjast ära võetud esemete suhtes kohaldatakse käesoleva määruse § 70, § 72 ja § 73 sätteid. Vastustaja on hinnanud E. Nle adresseeritud kirjast ära võetud ripatsi väärtuslikumaks kui 6,39 € ja vanglal tuleb lähtuda VSkE § 70 lõikes 1 sätestatust ning võimaldada saatjal esemele järele tulla. Vastustaja ei ole saanud eseme saatjale teavitust saata, sest E. Nle 10.10.2016 saabunud kirjal puuduvad saatja andmed. Kirja saatja kohta on E. N andnud vastuolulisi ütlusi. Kuna kaebuse esitaja on iga kord andud erinevaid andmeid kirja saatja kohta, siis puudub vastustajal tõsikindel veendumus, et A. N tegelikult kirja saatja on. Arvestades, et tegemist on religioosse esemega, siis ripatsit ei hävitata. Vastustaja soovib eset saatjale tagastada, kuid tõendeid, mis kindlalt tõendaks, et A. N on kirja saatja, senini koguda ei ole õnnestunud. Vangla on kontrollinud A. N ja kaebuse esitaja suhtlust vangistuse ajal. E. Nle saadetud kirja asjaolude väljaselgitamiseks on vastustaja 01.06.2017 helistanud A. Nle. Telefonivestluses väitis A. N, et saatis sügisel E. Nle mingisuguse ususümboolikaga ehte, kuid täpsemat kirjeldust eseme kohta ei andnud. Seega on tänaseks A. N küll ususümboolikaga ehte saatmist kinitanud, kuid A. Nl tuleb esitada vanglale eseme detailsem kirjeldus veendumaks, et tegemist ei ole üksnes E. N ja A. N omavahelise kokkuleppega. Seetõttu tuleb vanglal veel asjaolusid täpsustada ja selguse saamiseni ei ole võimalik A. Nt teatisega usumedaljonile järele tulemise võimalusest A. Nt teavitada. Vastustajal tuleb keelatud eseme saatmise korral toimida vastavalt VSkE § 70 lõikes 1 sätestatule, mitte lähtuda kaebuse esitaja soovidest.
Vastustaja ei välista, et ususümboolikaga ripats A. Nle välja antakse, nii nagu ka kaebaja sooviks on olnud, kuid mitte kaebaja taotluse alusel, vaid siis, kui tõendamist on leidnud, et A. N on kirja saatja. Kui vastustajal aga ei õnnestu kirja saatjat välja selgitada, paigutatakse ese kinnipeetavate isiklike asjade lattu hoiule ja E. N saab selle vanglast vabanemisel kätte.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Vangla 22.02.2017 otsust nr 5-8/17/524-4, millega jäeti E. Nlt ära võetud ususümbol selle väidetavale saatjale tagastamata ning kaebaja 06.01.2017 taotlus rahuldamata. Kaebaja taotleb eelnimetatud otsuse tühistamist ja sümboli nõuetekohase väljastamise kohustamist selle saatjale. Samuti on vaidlustatud Tallinna Vangla 30.03.2017 vaideotsust, millega ei rahuldatud 22.02.2017 otsuse kehtetuks tunnistamisele ja vastavasisulise taotluse rahuldamisele suunatud vaiet ning taotletud selle tühistamist. Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et põhivaidlus väljendub siiski kaebaja taotluse rahuldamata jätmist puudutava esialgse otsustuse õiguspärasuse küsimuses ning vaideotsuse võib õigusselguse huvides tühistada sel juhul kui 22.02.2017 otsus nr 5-8/17/524-4 osutub õigusvastaseks. Olukorras, kus tegemist on õiguspärase otsustusega, vastupidisel eeldusel baseeruvat vaideotsuse tühistamise nõuet rahuldada ei saa.
11.Haldusasja materjalist nähtuvalt on kaebaja põhiliseks või siis vähemalt üheks oluliseks eesmärgiks olnud ka see, et talle saadetud religioosse sisuga sümboolikat ei hävitataks. Seda on vastustaja lubanud oma 02.06.2017 kirjaliku vastuse punktis 2.11. ühtlasi ka tagada. Käesoleva vaidluse eripära väljendub selles, et põhimõtteliselt samasisuline vaidlus on eksisteerinud ka varasemalt, kuid mõnevõrra teistsuguses protsessuaalses kontekstis. Nii näiteks on kaebaja viidanud oma seisukohtade õigustamise eesmärgil Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2016 määruse punktile 8 ning vastustaja sama määruse punktile 13, kuid nimetatud määruse raames hinnati esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatust, mis on mõnevõrra teistsuguse rõhuasetusega teema. Õiguskaitse taotlus omakorda seostus Tallinna Vangla 2016. aasta novembrikuu otsustustega, millega jäeti kaebaja taotlused kas siis ikooni tagastamiseks, vanglast väljasaatmiseks ning saatjale või Maardus, aadressil K asuvasse kirikusse saatmiseks rahuldamata. Praeguse vaidluse puhul oli kaebaja märkinud sümboli saatjaks A N ning taotlenud oma vastavasisulises 06.01.2017 pöördumises selle tagastamist eelnimetatud isikule, aadressil Maardu, .... Vastustaja ei pidanud piisavalt tõendatuks, et sümboli saatja oleks võinud olla A. N. Kuigi vaidluse sisuline olemus jääb 2016. aasta novembrikuisega võrrelduna suhteliselt samaks, on formaalselt vaadatuna tegemist siiski uue ehk 22.02.2017 vastu võetud otsustusega, kusjuures vangla on veel märkinud, et selle peale võis vaide esitada. Kaebaja ongi vastava vaide esitanud, mis jäeti aga 30.03.2017 vaideotsusega rahuldamata. Seega on Tallinna Vangla suhtunud 22.02.2017 otsustuse vastuvõtmist tinginud 06.01.2017 taotlusesse kui lubatavasse taotlusesse ning kohus peab võimalikuks vastustaja sellekohasest positsioonist lähtuda. Vastustaja on andnud vastava menetluse raames kaebajale isegi tähtaja taotluses esinevate puuduste või väidetvate puuduste kõrvaldamiseks ning tõendite esitamiseks selle kohta, et nimelt A. N oli religioosse sisuga sümboolika saatjaks (tl 27). Käesoleva haldusasja puhul taandubki kogu vaidlus üksnes sellele, et kas ja kuidas on keelatud eseme tagastamine selle saatnud isikule võimalik ja kas see küsimus oli ammendavalt lahendatud. Selles, et vanglateenistus võis käsitada nimetatud saadetist keelatud esemena, vaidlust ei ole.
12.Tallinna Vangla 02.06.2017 kirjalikust vastusest järeldub, et vastustaja lähtus kaebaja taotluse lahendamisel peamiselt justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 alusel kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 50 lõikest 3 ning § 70 lõikest 1. Vangla sisekorraeeskirja paragrahviga 50 reguleeritakse, kuidas toimida kinnipeetavatele saadetud kirjadega ning eelnimetatud paragrahvi kolmas lõige sätestab, et äravõetud esemete suhtes kohaldatakse sama määruse § 70, § 72 ja § 73
sätteid. Vangla sisekorraeeskirja § 70 lg 1 kohaselt, kui äravõetud esemete väärtus on üle 6,39 euro, saadab vanglateenistus keelatud esemeid saatnud isikule asjakohase selgituse selle kohta, milliseid esemeid on pakis lubatud saata ning informatsiooni saadetud asjade kättesaamise võimaluste kohta. Sama paragrahvi esimese lõike edasine regulatsioon seostub aga peamiselt sellega, kuidas toimida siis, kui isik ei ole kahe kuu möödumisel esemele järele tulnud või kui ta saadab paki teel teist korda keelatud esemeid. Eelnimetatu ei ole aga käesoleva vaidluse puhul asjassepuutuv, sest vastustaja ei ole kirja saatnud isikule taolist asjakohast selgitust veel edastanud. Olukorra muudab komplitseeritumaks muidugi asjaolu, et vastavale kirjale oli saatja nimi ning aadress märkimata. Sellist situatsiooni aga vangla sisekorraeeskirja §-s 70 ei reguleerita. Teisalt ei järeldu sellest siiski seda, et taolisel juhul tuleks ese koheselt võõrandada, riigieelarve tuludesse kanda või hävitada. Siinkohal võib tekkida muu hulgas veel ka küsimus, et kas kaebajal oli alust taotleda eseme väljastamist selle saatnud isikule või oleks vastavasisuline tegevus pidanud toimuma vangla sisekorraeeskirja § 70 lõike 1 pinnalt vaadatuna üksnes vastustaja initsiatiivil, kuid lähtuvalt eeltoodust on see aspekt nüüd pigem teoreetilise tasandi küsimus. 06.01.2017 taotlus võib olla tõlgendatav ka nii, et kaebaja ei nõua sümboolika kohest ja tingimusteta tagastamist A Nle, vaid seda, et vastustaja juhinduks vangla sisekorraeeskirja § 70 lõikest 1 ja looks vastavad võimalused. Kaebuses ongi vangla sisekorraeeskirja paragrahvile 70 viidatud. Erineva sisuga taotluste esitamine, millele vastustaja peaks reageerima, oleks nagunii võimalik olnud ning vajaduse korral oleks saanud küsida täpsustusi. Antud juhul pidaski vastustaja mõistlikuks kirja võimaliku saatja kindlakstegemiseks kaebajaga selles osas suhelda. Vastustaja on küll osundanud kaebaja vastuolulistele väidetele seonduvalt saadetist puudutavate asjaoludega ning kirja saatja kontaktandmete märkimata jätmisega 2016. aasta pöördumistes, kuid see on eraldi teema. Teataval hetkel on kaebaja vastustajat üsna selgelt informeerinud, et sümboolika saatis A N ning see nähtub ka 06.01.2017 taotlusest (tl 9). Vastustaja ei ole aga kaebaja sellekohast väidet usaldusväärseks pidanud.
13.Menetlusosaliste seisukohti ning haldusasjas sisalduvat materjali hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus on põhjendatud. Kuigi ilma saatjat näitamata kirjadega toimimist ei ole põhjalikult reguleeritud, tuleb antud juhul lähtuda ka sellest, et vastustaja aktsepteeris kirja teel edastatud sümboli saatja kindlakstegemist kaebajalt saadava informatsiooni põhjal ning viis läbi sellekohase menetluse. Ilmselt oli kaebajal võimalik tõlgendada taotluse rahuldamata jätmist ka taoliselt, et kogu küsimus on lahendatud, et eseme saatnud isiku väljaselgitamise osas on tegevus lõpetatud ja et ehe võidakse hävitada. Kaebuse esitamise järgselt on vastustaja selgitanud, et eset ei hävitata, kuid sellist seisukohta ei nähtu 22.022017 otsustusest. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsustus nr 5-8/17/524-4 on vastuoline ning sellest tulenevalt ka kaalutlusvigadega. Vastustaja nõudis taotluses sisalduvate väidetavate puuduste kõrvaldamisele suunatud 19.01.2017 kirjas, et kaebaja esitaks tõendeid, millest nähtuks, et sümboolika saatjaks oli A. N ning kinnitaks seda. Kaebaja on eelnimetatud kirjale vastanud ja viitega varasemalt väljendatule selle ka üle kinnitanud (tl 29). Vastustaja on küll nõudnud täiendavate tõendite esitamist, kuid samas ei selgu, millised need tõendid oleksid võinud olla või oleksid pidanud olema kui kiri oli ilma saatja andmeteta. Kaebaja on saatja või väidetava saatja nime teatavaks teinud. Olukord, kus kaebajalt nõutakse tema taotluse lahendamise või rahuldamise eeldusena teatava informatsiooni esitamist, kuid samas ollakse isiku varasemate väljaütlemiste pinnalt etteulatuval seisukohal selle ebausaldusväärsusest, ei ole hea halduse põhimõttega kooskõlas. Antud juhul nähtub Tallinna Vangla 02.06.2017 kirjaliku seisukoha punktist
2.9.veel seda, et vastustaja töötaja on A Nle helistanud ning teda saadetise osas küsitlenud. A. N on religioosse ehte kaebale saatmist kinnitanud, kuid nimetatud vastuse samast punktist ilmneb, et vastustaja arvates oleks A. N pidanud esitama ehtest mõnevõrra detailsema kirjelduse. Seejuures jääb aga selgusetuks miks neid täpsustusi koheselt ei küsitud või miks seda ei ole hiljem tehtud, kas siis telefoni või näiteks kirja teel. Vangla sisekorraeeskirja § 70 lõikes 1 ettenähtu realiseerimiseks võib ka vastustaja vajaduse korral asjakohaseid järelepärimisi teha ning see ei pea toimuma ilmtingimata kaebaja vahendusel. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsustus nr 58/17/524-4 on oluliste kaalutlusvigadega ja see tuleb tühistada. Kaebuse esitaja on taotlenud veel ka
vastustaja 30.03.2017 vaideotsuse nr 5-15/17/84-2 tühistamist. Arvestades asjaolu, et eelnimetatud vaideotsusega jäeti käesoleva vaidluse tulemusena õigusvastaseks osutunud otsustuse nr 5-8/17/524-4 peale esitatud vaie rahuldamata ning vaide rahuldamata jätmise põhjendustega ei saa 22.02.2017 otsustuse tühistamisele kuulumise järgselt enam nõustuda, tuleb nimetatud vaideotsus samuti tühistada. Ühtlasi on see vajalik õigusselguse huvides. Kaebaja on esitanud ka asjassepuutuva taotluse uuele läbivaatamisele suunatud nõude ning lähtuvalt 22.02.2017 otsuse nr 5-8/17/524-4 ja 30.03.2017 vaideotsuse nr 5-15/17/84-2 tühistamisest tuleb see samuti rahuldada ning kohustada vastustajat kaebaja 06.01.2017 taotlust uuesti lahendama. Antud juhul kohus väga täpset ettekirjutust ei tee, sest lähtuvalt käesoleva vaidluse eripärast peab vastustajale jääma arvestatav kaalutlusruum. Halduskohtumenetluse seadustiku § 41 lg 3 kohaselt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama ning see ei sõltu sellest, kui täpselt või millises sõnastuses on nõue formuleeritud. Samas tähendab see seda, et protsessuaalses mõttes on tegemist kohustamisnõude rahuldamisega tervikuna. Menetluskulude väljamõistmise küsimust antud juhul ei teki, sest seda ei ole taotletud. Haldusasja materjalist ei nähtu, et kaebajal oleks võinud menetluskulusid tekkida. Riigilõivu ei pidanud ta tasuma, sest Tallinna Halduskohtu 15.05.2017 määrusega oli vastavasisuline menetlusabi taotlus rahuldatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.