Kaebaja – A.N. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja
Asja läbivaatamise vorm
27.04.2017 kohtuistungil, edasi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ning tuvastada, et:
1.1.ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016 muutus kaebaja kinnipidamine jälgimiskambris õigusvastaseks hiljemalt 11.03.2016, kui Tallinna Vangla jättis hindamata kaebaja edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse;
1.2.ajavahemikul 01.06.2016–08.06.2016 muutus kaebaja kinnipidamine jälgimiskambris õigusvastaseks alates 03.06.2016 kella 13.17-st, kui Tallinna Vangla jättis hindamata kaebaja edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse;
1.3.ajavahemikul 22.06.2016–27.06.2016 oli kaebaja jälgimiskambrisse paigutamine ja kinnipidamine õigusvastane koguulatuses;
1.4.ajavahemikul 30.06.2016–03.07.2016 muutus kaebaja kinnipidamine jälgimiskambris õigusvastaseks alates 02.07.2016, kui Tallinna Vangla jättis hindamata kaebaja edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse.
3.Jätta riigilõiv, mille tasumisest on A.N. menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 04.08.2017 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla üksuse juhi 10.03.2016 käskkirjaga nr 5-1/456 kohaldati A. N.i suhtes alates 10.03.2016 täiendavaid julgeoleku abinõusid ning piirati tema liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati spordisaali kasutamine ning ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse. Samal päeval, s.o 10.03.2016, paigutati kaebaja jälgimiskambrisse, kust ta vabastati 28.03.2016, kuna ta etapeeriti Tartu Vanglasse.
2.Tallinna Vangla üksuse juhi 05.05.2016 käskkirjaga nr 5-1/831 otsustati kohaldada A. N.i suhtes alates 05.05.2016 täiendavaid julgeoleku abinõusid ning piirati tema liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati spordisaali kasutamine ning ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse.
3.Teistkordselt paigutati A. N. vangla vara lõhkumise eest jälgimiskambrisse 01.06.2016, kust ta vabastati 08.06.2016 etapi tõttu Tartu Vanglasse.
4.Kolmandat korda paigutati kaebaja vangla vara lõhkumise pärast jälgimiskambrisse 22.06.2017, kust ta vabastati 27.06.2016, põhjusel et isik oli pärast lõhkumisi rahulik ning uusi intsidente ei toimunud.
5.Neljandat korda paigutati kaebaja jälgimiskambrisse vangla ametniku rünnakuga ähvardamise eest 30.06.2016 ning ta vabastati 03.07.2016 kambri 125 vabastamise eesmärgil. Viimasele intsidendile viidates muudeti ka Tallinna Vangla üksuse juhi 05.05.2016 käskkirja nr 5-1/831 ning seda täiendati ohjeldusmeetmete kasutamisega selliselt, et alates 30.06.2016 on lubatud kaebajal käeraudade kasutamine väljaspool kambrit liikumisel (Tallinna Vangla üksuse juhi 30.06.2016 käskkiri nr 5-1/1212).
6.26.10.2016 saabus halduskohtule A. N.i kaebus, milles ta palub, et kohus tuvastaks tema jälgimiskambris hoidmise õigusvastasuse, sh palub kaebaja tuvastada tema kinnipidamistingimuste õigusvastase. Tuvastamiskaebus esitati nii preventiivsel eesmärgil kui ka hilisema kahjunõude esitamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja seisukoht
7.1.Kaebaja viibis jälgimiskambrites ajavahemikel 10.03.2016–28.03.2016, 01.06.2016– 08.06.2016, 22.06.2016–27.06.2016 ja 30.06.2016–03.07.2016. Kaebaja leiab, et teda hoiti jälgimiskambris põhjendamatult ja liiga pikaaegselt ning tema paigutamisel rikuti vastavat korda. Kaebaja ei ole saanud jälgimiskambrisse paigutamise aluseks olnud tegude eest karistada väärteovõi distsiplinaarmenetluse korras ning tõendamata on, et kas kaebaja talle ette heidetud teod üldse toime pani. Kaebaja ei ole vanglas ametnikke rünnanud, mistõttu on jälgimiskambrisse paigutamine korra punkti 8 alusel põhjendamatu. Vara lõhkumise intsidendid on aga olnud suuresti ajendatud vastustaja tegevusest, kuna kaebaja paigutati kokku isikutega, kellega kaebaja kokku ei sobi või provotseeris vastustaja muul viisil kaebajat.
2(15)
7.2.Jälgimiskambri tingimused ei vastanud nõuetele ning teda ei käinud arst järjepidevalt kontrollimas. Kaebaja pidi viibima nädalaid üksikvangistuses. Jälgimiskambrites oli külm ja liigniiske, madrats oli vettinud. Ühe korra paigutati kaebaja liigniiskuse tõttu teise kambrisse (toimiku lk 72). Kohtuistungil täpsustas kaebaja, et jälgimiskambrid ei vastanud nõuetele ka sel põhjusel, et jälgimiskamber oli põlema pandud ja lagastatud ning enne kaebaja paigutamist jälgimiskambrisse ei olnud seda koristatud. Külma osas märkis kaebaja, et sellega seonduvalt on tal etteheited üksnes ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016. Liigniiskuse probleem olevat aga igakordne.
7.3.Jälgimiskambris viibides ei olnud tagatud arstiabi, kuigi kaebaja seda soovis. Samuti oli igakord kaameravalve.
8.Vastustaja seisukoht
8.1.Jälgimiskambrisse paigutamise aluseks on vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 69 alusel antud täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamise käskkiri. Eraldisesisvat haldusakti isiku jälgimiskambrisse paigutamiseks ei anta, vaid isik paigutatakse jälgimisele erakorralise vajaduse ilmnemisel üksuse juhi või peaspetsialist-korrapidaja korralduse alusel. Jälgimiskambrisse paigutamise korraldus ei ole käsitatav haldusaktina, vaid selle eesmärgiks on fikseerida miks ja kui kauaks isik jälgimiskambrisse paigutatakse ning kas isiku suhtes tuleb kohaldada kaameravalvet või mitte.
8.2.Kaebaja paigutati 10.03.2016 jälgimiskambrisse, kuna ta käitus agressiivselt ning lõhkus vangla vara. Esmalt paigutati kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse, kuid see ei olnud tulemuslik ning isik paigutati olukorra rahunemiseni jälgimiskambrisse. 01.06.2016 jälgimiskambrisse paigutamine oli tingitud sellest, et kaebaja hävitas eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal ulatuslikult kambri sisustust ning esines erakorraline vajadus isiku edasise tegevuse takistamiseks. 22.06.2016 paigutati kaebaja jälgimiskambrisse, kuna eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal lõhkus kaebaja aknaid ning ähvardas süüdata madratsi. Kuna kaebaja käitumine on ettearvamatu, esines vajadus paigutada isik olukorra vaibumiseni jälgimiskambrisse, takistamaks ähvarduste täideviimist. Ka 30.06.2016 paigutamise aluseks oli kaebaja ähvardus, kuid sel korral ähvardas kaebaja rünnata vanglaametnikke ning arvestades kaebaja varasemat käitumist, siis oli karta ähvarduste täideviimist. Seega paigutati kaebaja jälgimiskambrisse olukordades, kus ta kujutas kõrgendatud ohtu vangla julgeolekule ning kaaskinnipeetavate, ametnike ja teiste vangla territooriumil viibivate isikute elule ja tervisele. Tulenevalt asjaolust, et vangla oli eelnevalt võtnud tarvitusele meetmed isiku meeleseisundi stabiliseerimiseks, viies korduvalt läbi isikuga vestluseid ning paigutades isiku kambritesse, kus võimalused korrarikkumiste ja ähvarduste täideviimiseks olid minimaalsed (eraldatud lukustatud kambrid), kuid erinevad agressiivsusest kantud intsidendid jätkusid, esines vangla hinnangul erakorraline põhjendatud vajadus A. N.i jälgimiskambrisse eraldamiseks. Nimetatud kambris on isiku võimalused lõhkuda inventari, aknaid, torustikke ning muud taolist sedavõrd piiratud, et jätkuva kirjeldatud tegude toimepanemise ja ähvarduste täideviimise võimalused on viidud minimaalseks. Vangla on isiku esimesel võimalusel jälgimiskambrist tagasi tavakambritesse paigutanud, riivates selliselt isiku õigusi minimaalsel võimalikul viisil.
8.3.Kinnipeetava paigutamine jälgimiskambrisse on toiming, mistõttu ei tule vanglal selles osas anda täiendavat haldusakti või ilma isiku nõudmiseta toimingu sooritamist kirjalikult põhjendada (HMS § 106 lg 1 ja § 108 lg 1). Tegemist ei ole haldusaktiga, mis muudaks või riivaks isiku õiguseid eraldiseisvalt, kuna paigutuse teostamise aluseks on VangS § 69 lg 2 p 4 alusel
3(15)
kohaldatav eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise otsus, mida isikul on võimalik vaidlustada. Jälgimiskambrisse paigutamist reguleerib Tallinna Vanglas direktori 13.03.2015 käskkirjaga nr 28 „Kinni peetavate isikute jälgimiskambrisse jälgimisel paigutamise korra kinnitamine“ punktiga 1 kinnitatud kord (edaspidi paigutamise kord). Paigutamise kord ei määratle ammendavat loetelu erandlikest olukordadest, mil isiku paigutamine jälgimiskambrisse on lubatav, kuna kõikide eriolukordade fikseerimine ei saa olla võimalik. Vastustaja lähtub igapäevategevuses ka seadusega sätestatud raamidest isikute suhtes täiendavate julgeolekut tagavate abinõude rakendamisel. Vangla kui kinnise elukorraldusega asutus on oma eesmärkidest ning olemusest tulenevalt koht, kus esineb eriolukordasid, mida sajaprotsendiliselt määratleda, ette näha ega ennetada võimalik ei ole. Sestap ei ole võimalik ühtlasi määrata etteulatuvalt kindlaks kõiki juhtumeid, mil võib ilmneda kinnipeetava suhtes täiendav vajadus kontrolli teostamiseks.
8.4.Jälgimiskamber on eraldatud kamber, kus isikul on minimaalselt võimalusi korrarikkumiste toimepanemiseks vara, enese või kaaskinnipeetavate suhtes ning vajadusel on vanglal võimalus teostada visuaalset elektroonilist järelevalvet kinnipeetava üle. Tallinna Vangla jälgimiskambrid VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele kambri olemuse ja olmetingimuste osas. Seega on kinnipeetava õigused elutingimuste osas tagatud ka jälgimiskambris. Suurimaks erisuseks võib pidada, et kinnipeetav viibib jälgimiskambris üksinda, erinevalt eraldatud lukustatud kambrist ja eluosakonna kambrist, kus paikneb 3-4 isikut. Seadusandja ei ole ka kehtestanud eraldatud lukustatud kambritesse paigutamise puhul kambritele erinõudeid või –tingimusi, mistõttu lähtub vangla jälgimiskambrite sisustamisel üldiselt kehtivatest nõuetest. Ühtlasi tasub siinkohal rõhutada, et vangla paigutab kinnipeetava eraldatud jälgimiskambrist olukorra rahunemisel viivitamatult kas tavakambrisse või eraldatud lukustatud kambrisse tagasi (sõltuvalt isiku suhtumisest ja käitumisest). Jälgimiskambris jälgitakse isikut pidevalt.
8.5.Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval eesmärgil (Riigikohtu 02.06.2010 otsus 3-3-1-33-10 ning 20.04.2011 otsus 3-3-1-94-10) ning nõutav ei ole, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Vangla ei pea ära ootama, millal reaalselt vangla julgeolek ohus on, vaid piisavalt põhjendatud kahtluse korral saab käituda ennetavalt. Lähtudes VangS § 69 lg 1 regulatsioonist ning Riigikohtu viidatud seisukohtadest oli Tallinna Vanglal julgeoleku tagamise eesmärgist tulenevalt kohustus A. N.i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid rakendada, kõigil juhtumitel, mil isik paigutati VangS § 69 lg 2 punkti 1 alusel jälgimiskambrisse, kuna A. N. oli väljendanud agressiivsust, ähvardanud vanglaametnike turvalisust ja/või kahjustanud ulatuslikult vangla vara. Nimetatud asjaolud on fikseeritud ametnike ettekannetega, millised on vangla poolt kohtule edastatud kas käesoleva kohtumenetluse või eelnevalt viidatud kohtumenetluste raames. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandele tuginedes esines seega põhjendatud alus isiku ajutiseks jälgimiskambrisse eraldamiseks.
8.6.Isiku jälgimiskambrisse paigutamisele ei ole siseriikliku regulatsiooniga kehtestatud konkreetset ajalist piirangut või maksimaalset aega. Vangla lähtub kinnipeetavate jälgimiskambrisse või eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel VangS § 69 lg 3 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada asjaolude äralangemisel (vt ka viide 1, VangS § 69 kommentaar 5, lk 169). Selliste asjaolude äralangemist ei ole vastustaja hinnangul võimalik siduda konkreetse ajapiiriga ning vanglaametnikel tuleb teha igakordne otsus, kaaludes isiku õiguste riive intensiivsust ning julgeolekuohu välistamist praktikas. A. N. ei ole halduskohtusse kaebust esitades toonud välja ühtki asjaolu, mis viitaks, et
4(15)
vangla kohaldas tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid õigusvastaselt või kohaldamine oleks tulnud lõpetada varem kui seda on tehtud. Vastustajale ei ole samuti selliste asjaolude esinemine teada, mistõttu puudub alus kahtlemaks, et kaebaja hoidmine jälgimiskambris oli õigusvastane.
8.7.Kohtuistungil jäi vastustaja menetluses esitatud kirjalike seisukohtade juurde, selgitades kaebajale täiendavalt isikute vanglas paigutamist, sh jälgimiskambrisse paigutamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebaja esitas tuvastamiskaebuse nii preventiivsel kui ka tulevikus võimaliku kahju hüvitamise nõude eeldusena. Kaebaja vabanes vanglast 15.06.2017, siis ei ole preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebus enam lubatav, kuna preventiivsel eesmärgil esitatud kaebuse põhjendatud huvi kontrollimisel tuleb täiendavalt kindlaks teha, kas preventiivne huvi on alles ka kohtulahendi tegemise ajal. Kui tulevikus prognoositav täidesaatva võimu tegevus ei saa enam kuidagi kaebaja õigusi puudutada, ei ole tuvastamiskaebuse rahuldamine preventiivse huvi eesmärgil põhjendatud (vt Riigikohtu 28.05.2014 otsus nr 3-3-1-8-14, punktid 11–12 ). Praegusel juhul on faktilised asjaolud kaebaja vanglast vabanemise tõttu muutunud, mistõttu ei mõjuta kaebusega hõlmatud Tallinna Vangla toimingud kaebaja jälgimiskambrisse paigutamisel ja seal hoidmisel enam kaebaja õigusi tulevikus ning sel põhjusel ei ole preventiivsel alusel kaebus enam lubatav. Kohus peab aga jätkuvalt lubatavaks jälgimiskambrisse paigutamise ning seal hoidmise, sh kinnipidamistingimuste, õigusvastasuse tuvastamist eesmärgil esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue.
10.Kaebaja oli Tallinna Vangla jälgimiskambritesse nr 122 ja 125 paigutatud järgmistel ajavahemikel: 1) 10.03.2016-28.03.2016 (kamber 122); 01.06.2016–08.06.2016 (kamber 125); 22.06.2016–27.06.2016 (kamber 122); 30.06.2016–03.07.2016 (kamber 125).
11.Ehkki kinnipeetava jälgimiskambrisse paigutamine toimub kirjaliku korralduse alusel, siis ei ole tegemist haldusaktiga haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 tähenduses. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetava jälgimiskambrisse paigutamine on toiming HMS § 106 lg 1 tähenduses ning tegemist on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel isiku paigutamise otsustamisega. Ehkki toiming ei ole suunatud õigusakti andmisele, siis peab ka toiming olema kooskõlas õigusaktidega ning toiminguga võib isiku piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (HMS § 107). VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Julgeoleku tagamiseks on vanglal õigus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis on sätestatud VangS §-s 69. Täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine; kehakultuuriga tegelemise keelamine; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; ohjeldusmeetmete kasutamine. Kuigi VangS § 69 lg 2 ei sätesta otsesõnu isiku jälgimiskambrisse paigutamist, siis nõustub kohus vastustajaga, et jälgimiskamber on käsitatav eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisena, mille kohaldamise eelduseks oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.
5(15)
Praegusel juhul ei ole vaidlust, et ajavahemikud, millal kaebaja suhtes kohaldati jälgimiskambrisse paigutamist, oli kaebaja suhtes VangS § 69 alusel kohaldatud täiendavaid julgeoleku abinõusid (toimiku lk 8 pöördel–9, lk 10 pöördel–11, lk 16), mistõttu oli Tallinna Vanglal õigus kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal paigutada vajadusel ka jälgimiskambrisse.
12.Kuni 16.03.2016 reguleeris Tallinna Vanglas jälgimiskambrisse paigutamist Tallinna Vangla direktori 13.03.2015 käskkirjaga nr 28 kehtestatud jälgimiskambritesse jälgimisele paigutamise kord (toimiku lk 24–27). Alates 16.03.2016 reguleerib kinnipeetava jälgimiskambrisse paigutamist Tallinna Vangla direktori 16.03.2016 käskkirjaga nr 1-1/33 kehtestatud jälgimiskambritesse jälgimisele paigutamise kord (toimiku lk 56–59 pöördel). Mõlema korra kohaselt oli isiku jälgimiskambrisse paigutamise eesmärgiks isiku täiendav jälgimine ja kiirem reageerimine. Seejuures rõhutati, et jälgimiskambrisse paigutamine toimub enamasti lühiajaliselt ning ohu möödudes meetme kasutamine lõpetatakse viivitamatult.
13.VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kinnipeetava /.../ vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla /.../ kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla /.../ julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
14.Kuigi vastustaja algselt eitas, et jälgimiskambris toimub isiku üle järelevalve pidevalt kaamera vahendusel, siis 08.05.2017 menetlusdokumendis vangla seda kinnitas. Seega on jälgimiskambris viibiva kinnipeetava õigust eraelu puutumatusele riivatud võrreldes tavarežiimil viibiva kinnipeetavaga ulatuslikumalt, kuid see ei muuda kaebaja jälgimiskambris hoidmist õigusvastaseks. Kaebaja ei saa nõuda, et vangla tema üle järelevalvet ei teostaks või teostaks seda kaebajale sobilikul viisil. Võttes aluseks VangS § 66 lg 1, mille kohaselt on vanglal järelevalvele korraldamise kohustus, samuti VangS § 7 lg 2, mille kohaselt on kinnipeetavate majutamiseks kinnises vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise, ja justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 punkti 1, mille kohaselt on üheks järelevalve toiminguks vanglas isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine, siis tuleneb vangistust reguleerivatest õigusaktidest vanglateenistusele õigus ja kohustus kinnipeetavaid jälgida nii vahetult kui ka elektrooniliselt ja seda vangla ruumide ja isikute suhtes. Seega ei saa kaebaja suhtes jälgimiskambris hoidmisel videovalve kohaldamist pidada õigusvastaseks. Kaebaja on ette heitnud tualeti kasutamise privaatsuse puutumist, kuid kohtu hinnangul ei saa seda pidada õigusvastaseks. Ehkki Riigikohus selgitas 17.11.2008 otsuses nr 3-3-1-54-08 arestimajas tualeti privaatse kasutamise võimalikkust, siis kohtu hinnangul on see kohaldatav ka praegusel juhul ning kohtu hinnangul ei saa lugeda, et kaebaja privaatsust oleks jälgimiskambris rikutud rohkem, kui vangistusseadusest tulenevalt oli vajalik ja mõistlik. Samuti ei nähtu kaebaja väidetest, et see oleks toimunud inimväärikust riivaval moel.
15.Samas ei saa eelnevast järeldada, et kaebaja paigutamine ja hoidmine jälgimiskambris oleks olnud igal juhul õiguspärane. Jälgimiskambri olemusest tulenevalt peab isiku jälgimiskambrisse paigutamine ning seal hoidmine olema eesmärgipärane, lühiajaline ning ohu möödumisel tuleb meetme kasutamine viivitamatult lõpetada (vt ka korra punkt 1; toimiku lk 25 ja 57). Seega
6(15)
kooskõlas HMS §-ga 107 peab isiku paigutamine jälgimiskambrisse olema vältimatu ja vajalik ning lõppema viivitamatult kui oht on möödunud. Ajavahemik 10.03.2016–28.03.2016
16.Esmakordselt paigutati kaebaja jälgimiskambrisse 10.03.2016. Sel ajal reguleeris kinnipeetava jälgimiskambrisse paigutamist Tallinna Vangla direktori 13.03.2013 käskkiri nr 28 (toimiku lk 23–27 pöördel). Nimetatud korra punktis 1 on märgitud, et vangla määrab ära konkreetsed juhud, millistel on isiku jälgimiskambrisse paigutamine lubatud. Korra kohaselt võis 10.03.2016 kinnipeetava jälgimiskambrisse paigutada, kui ilmneb, et kinnipeetav on suitsiidiohtlik (punkt 3.1.1), kinnipeetav on end korduvalt raskelt vigastanud (punkt 3.1.2), kinnipeetav vajab meditsiinilistel põhjustel jälgimist (punkt 3.1.3), kinnipeetava suhtes on tema käitumisest tulenevalt vajadus kasutada ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse fikseerimist (punkt 3.1.4). Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks esinenud korra punktides 3.1.3–3.1.4 nimetatud alused.
17.Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebaja suhtes kohaldati enne jälgimiskambrisse paigutamist 10.03.2016 käskkirjaga nr 5-1/456 täiendavaid julgeoleku abinõusid, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhtes põhjusel, et ta lõhkus nii kambri kui ka sektsiooni 1-5 vara, sh lõhkus kaebaja sektsiooni valvekaamerad (toimiku lk 8 pöördel–9). Pärast kaebaja suhtes täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist jätkas kaebaja vangla vara lõhkumist ning oli agressiivne, mistõttu paigutati kaebaja 10.03.2016 jälgimiskambrisse (toimiku lk 63). Kaebaja ei eitanud kohtuistungil, et vastustaja kirjeldatud ning tema jälgimiskambrisse paigutamise aluseks olnud intsidendid aset leidsid (toimiku lk 119 pöördel). Kuigi 10.03.2016 kehtinud jälgimiskambrisse paigutamise kord ei näinud ette, et jälgimiskambrisse võiks isiku paigutada ka vangla vara lõhkumisel ning selle tegevuse lõpetamata jätmisel, siis vaatamata sellele leiab kohus, et vangla toiming kaebaja jälgimiskambrisse paigutamisel oli õiguspärane. Kohus nõustub vastustajaga, et jälgimiskambrisse paigutamise kord ei saa ammendavalt reguleerida jälgimiskambrisse paigutamise aluseks olevaid olukordi ning vastustajal on õigus ka väljaspool korras reguleeritud olukordi kinnipeetav jälgimiskambrisse paigutada, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Jälgimiskambrisse paigutamise kord reguleerib vastustaja sisemist töökorraldust ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel isiku paigutamist jälgimiskambrisse, mistõttu ei saa see piirata vangla otsustusõigust, kuidas tagada vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevalt julgeolek vanglas, vangla vara lõhkumise vältimine ja isiku või teiste kambrikaaslaste elu ja tervise kaitse. Kaebaja paigutati pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist eraldatud lukustatud kambrisse, kus ta ei viibinud üksi, kuid kus ta jätkas vangla vara lõhkumist. Kuna kohtu hinnangul hõlmab julgeoleku tagamise kohustus vanglas ka vangla vara hoidmise kohustust. Olukorras, kus kinnipeetav on ka pärast eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist jätkuvalt agressiivne ja lõhub vangla vara, on kinnipeetava jälgimiskambrisse paigutamine õiguspärane ning kooskõlas VangS §-ga 66 ja §-ga 41.
18.Kuigi kohtu hinnangul saab kaebaja paigutamist 10.03.2016 jälgimiskambrisse pidada õiguspäraseks, siis on Tallinna Vangla tegevus kaebaja jälgimiskambris hoidmise kestuse osas olnud ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016 osaliselt õigusvastane ning vastuolus VangS §-s 41 sätestatuga.
7(15)
Vangla on kohtumenetluses kinnitanud, et jälgimiskambris hoidmisel kehtib põhimõte, et isik vabastatakse jälgimiskambrist esimesel võimalusel. Seda põhimõtet kinnitavad ka nii kehtiva kui ka kehtetu jälgimiskambritesse paigutamise korra punkt 1. Ükski Tallinna Vangla esitatud tõend ei kinnita, et kaebaja oleks jälgimiskambrist vabastatud esimesel võimalusel või et kaebaja seisundi hindamine oleks üldse toimunud. Kuni 16.03.2016 ja alates 16.03.2016 kehtiv jälgimiskambritesse paigutamise kord näevad ette, et jälgimiskambrisse paigutamisel fikseeritakse kohtumised ametnikega (toimiku lk 27 pöördel ja 57 pöördel). Mõlemal juhul on korras kindlaks määratud, et kõik korras loetletud tegevused/vestlused/isiku läbivaatused tuleb kirjalikult korralduses fikseerida (vastavalt punkt 3.5 ja 3.4). Kohus saab nõudest aru selliselt, et selle eesmärgiks on fikseerida vestlused ametnikega, et välja selgitada, kas isiku vabastamine jälgimiskambrist oli võimalik või mitte ning kui isiku vabastamine võimalik ei olnud, siis tuua see selgelt välja, märkides ära ka isiku vabastamata jätmise põhjuse. Kaebaja 10.03.2016 paigutamise korraldusest (toimiku lk 63-64) ei nähtu vestlusi ametnikega, mille kohaselt oleksid viimased saanud veenduda, kas kaebaja jätkuv kinnipidamine on vajalik või mitte. Selliste vestluste toimumist ei nähtu kohtule ka kinnipeetu registri väljavõtetest (toimiku lk 135–138 pöördel). Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kohtule esitanud tõendeid, mille alusel saaks väita, et kaebaja hoidmine ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016 jälgimiskambris oleks olnud koguulatuses põhjendatud. Vastustaja esitatud kinnipeetu registri väljavõtetest on näha, et 10.03.2016 toimus kaebajaga enne tema jälgimiskambrisse paigutamist vestlus, kus kaebajale selgitati VangS § 69 tingimusi, ootusi käitumisele (toimiku lk 136). Ka 11.03.2016 sissekanne kajastab 10.03.2016 toimunud vestlust kaebajaga riigivara lõhkumise ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise teemal (toimiku lk 135 pöördel). Selle vestluse puhul ei saa kindlaks teha, kas see toimus enne jälgimiskambrisse paigutamist või pärast seda. Kuigi Tallinna Vangla esitas kohtule 02.05.2017 menetlustoimingu protokolli, kus tolle aegne üksuse juht K. K. selgitab, et kaebajaga toimusid pidevalt mõistlike ajavahemike vahel vestlused, et selgitada välja kaebaja ümberpaigutamise võimalused ning lisaks ei soovinudki kaebaja enda jälgimiskambrist välja paigutamist (toimiku lk 140), siis ei pea kohus tõendid sedavõrd usaldusväärseks, et lükata ümber paigutamise korralduses ning kinnipeetu registris nähtavad andmed kaebajaga toimunud vestluste kohta. Dokumenteerimiskohustuse rikkumine seab tõendamiskoormuse, et kaebajaga seisundit hinnati ning kaebaja vabastati jälgimiskambrist esimesel võimalusel, Tallinna Vanglale. Praegusel juhul ei ole vastustaja aga kohtule tõendeid selle kohta esitanud.
19.Kuna kaebaja paigutati jälgimiskambrisse 10.03.2016 kell 18.40, siis loeb kohus kaebaja kinnipidamise jälgimiskambris õigusvastaseks hiljemalt järgmisel päeval, millal vastustaja oleks pidanud välja selgitama, kas kaebaja hoidmine jälgimiskambris on edasiulatuvalt põhjendatud või mitte. Kohtule ei ole usutav, et kogu selle 2,5 nädala vältel oli kaebaja sedavõrd argessiivne, et tema hoidmine oli võimalik üksnes jälgimiskambris. Kohus ei välista K. K.i selgitustes toodud väidet, mille kohaselt kaebaja sooviks oligi viibida jälgimiskambris, et vältida teatud isikutega ühte kambrisse paigutamist, siis ei ole seda kuskil fikseeritud. Kaebaja arvukatest kaebustest õiguskantslerile ja samuti Tallinna Vanglale nähtub, et pigem otsis kaebaja võimalust, kuidas jälgimiskambrist vabaneda.
Ajavahemik 01.06.2016–08.06.2016
8(15)
20.01.06.2016 paigutati kaebaja jälgimiskambrisse põhjusel, et ta lõhkus kambri 144 vara (voodi, akna, torud; toimiku lk 60, sh pöördel). Kaebaja vabastati jälgimiskambrist 08.06.2016 (toimiku lk 2). Vabastamise kuupäeva jälgimiskambrisse paigutamise korraldusele märgitud ei ole, kuid korraldusest nähtub, et kaebaja vabastati Tartu Vanglasse etapeerimise tõttu (toimiku lk 60).
21.Sellel ajal reguleeris jälgimiskambrisse paigutamist Tallinna Vangala direktori 16.03.2016 käskkiri nr 1-1/33 (toimiku lk 55–59 pöördel), mille kohaselt oli isiku paigutamine jälgimiskambrisse lubatud muu hulgas juhul, kui kinnipeetav lõhub kambri sisustuselemente või tehnosüsteeme ning selle tagajärjel tekkiv kahju ohustab vangla julgeolekut (punkt 3.1.6). Korra punkt 9.1 kehtestab, et jälgimiskambrisse paigutatakse kinnipeetav, kes lõhub vangla vara või tehnosüsteeme (nt küttetorustikku) ning ei allu sellekohasele korraldusele tegevus lõpetada ning tegevus ohustab vangla üldist julgeolekut.
22.Kohtuistungil väitis kaebaja, et jälgimiskambrisse paigutamise aluseks olevat tegu ei ole ta sooritanud. Kohus märgib, et nii nagu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel nii ka jälgimiskambrisse paigutamisel ei pea olema tõendatud, et isik on vara lõhkunud, vaid piisab põhjendatud kahtlusest, et õigushüve kahjustatakse ja konkreetne isik võib olla nimetatud teo taga. Vanemvalvur J. M.i ettekandest nr 1499 (toimiku lk 28) nähtub, et 01.06.2016 kuulis valvur heli ning kambri 144 kontrollimisel selgus, et lõhutud on kambri nr 144 aken, segisti, voodi ja ventilaator ning kambri põrand oli üle ujutatud. Nimetatud kambris viibisid kaebaja ja N. N.. Arvestades kaebaja varasemat käitumist ei saa vastustajale ette heita, et ta seostas tegevusega kaebajat ning paigutas kaebaja vangla vara lõhkumise ja edasise lõhkumise vältimiseks jälgimiskambrisse, kus isik saab maha rahuneda. Sellest tulenevalt peab kohus kaebaja paigutamist 01.06.2016 õiguspäraseks ning VangS §-ga 66 ja §-ga 41 kooskõlas olevaks.
23.Kuigi kaebaja paigutamise jälgimiskambrisse saab pidada õiguspäraseks, siis ei saa kaebaja jälgimiskambris hoidmist pidada koguulatuses õiguspäraseks. Korra punkti 9.3. kohaselt paigutatakse jälgimiskambris olev kinnipeetav tavakambrisse, kui kinnipeetav on rahunenud ning on langenud ära vajadus isiku jälgimiskambris hoidmiseks. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kaebaja jälgimiskambris hoidmiseks oleks esinenud alus pärast 03.06.2016, kui kaebajaga suhtles psühholoog V. H.. Kaebaja 01.06.2016 jälgimiskambrisse paigutamise korraldusest (toimiku lk 60 pöördel) nähtub, et kaebajaga toimusid vestlused 02.06.2016 ja 03.06.2016 (sama kinnitab ka kinnipeetu register) ning psühholoog V. H.u 03.06.2016 hinnangu kohaselt oli kaebaja seisund stabiliseerunud. Kinnipeetu registri väljavõttes on psühholoog V. H. märkinud, et suitsiidivõimalus eksisteerib üksnes väga tugeva negatiivse tunde mõjul, n-ö protestiks (toimiku lk 138 pöördel). Seega on kohus seisukohal, et pärast V. H.ga toimunud vestlust oleks tulnud Tallinna Vanglal hinnata kaebaja jätkuva jälgimiskambris hoidmise aluste esinemist ning selgitada välja, kas esinevad jätkuvad alused kaebaja jälgimiskambris hoidmiseks või mitte ning kanda sellise hindamise tulemused ka korraldusele (korra punkt 3.4). Et psühholoogiga vestlemise järgselt oleks vahetult toimunud kaebaja jälgimiskambris hoidmise vajaduse hindamine, seda kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. Kohtu hinnangul ei ole vahetu hindamiseni käsitatav 06.06.2016 toimunud vestlus K. A.a, kuna sealt ei ole näha, mis on vestluse sisu ja tulemus. Sellest tulenevalt loeb kohus kaebaja kinnipidamise jälgimiskambris õigusvastaseks alates 03.06.2016 pärast V. H.ga toimunud vestlusest mõistliku aja möödumist. Kohtu hinnangul võib mõistlikuks ajaks lugeda ca 2 tunni möödumist. Seega muutus kaebaja jälgimiskambris hoidmine õigusvastaseks hiljemalt 03.06.2016 kell 13.17, kui kaebajaga oleks pidanud toimuma täiendava vestlus ja tema jälgimiskambris hoidmise vajaduse hindamine. Ajavahemik 22.06.2016–27.06.2016
9(15)
24.22.06.2016 korralduses on jälgimiskambrisse paigutamise põhjusena toodud pidevad akende lõhkumised lukustatud kambrites, isikute eraldamine ja jälgimine ning kaebaja ähvardus madrats põlema panna (toimiku lk 61). 22.06.2016 paigutamise kohta esitas vastustaja kohtule ka esimese üksuse valvuri M.H. K.i ettekande nr 1762, millest nähtub, et 22.06.2016 hommikuse loenduse ajal tuvastati kambris nr 208, et aknakaas on katki löödud. Ettekandest ning samuti ka isiku jälgimiskambrisse paigutamise korraldusest ei nähtu, et kaebaja oleks ka pärast intsidenti jätkuvalt vangla vara lõhkunud ning jätnud allumata korraldusele tegevuse lõpetamiseks. Tõendamata on ka väide ähvardusest madrats põlemata panna. Ka vastustaja enda 26.08.2016 selgitustest kaebaja 22.06.2016 jälgimiskambrisse paigutamise kohta nähtub, et kaebaja paigutati jälgimiskambrisse põhjusel, et 22.06.2016 lõhuti kambris aknaklaas ning kaebaja paigutati jälgimiskambrisse tema paremaks jälgimiseks. Ka sealt ei nähtu, et kaebaja oleks olnud jätkuvalt agressiivne või jätnud allumata korraldustele vangla vara lõhkumise lõpetamiseks.
25.Vastustajal on kohustus hinnata, kas kinnipeetava ähvardus vangla vara rikkuda või korraldada julgeolekuintsident on reaalne või mitte. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja ähvardust madrats põlema panna oleks saanud pidada kuigivõrd reaalseks, kuna kinnipeetaval ei tohiks olla elukambris viibides selliseid vahendeid, millega madratsi süütamise ähvardust teoks teha. Seega ei ole vastustaja esitanud kohtule tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et kaebaja paigutamine 22.06.2016 jälgimiskambrisse oli õiguspärane. Jälgimiskambri eesmärgiks ei ole isiku karistamine väljaspool vangistusseaduses sätestatud distsiplinaarmenetluse süsteemi. Jälgimiskambrisse isiku paigutamise eesmärgiks on eeskätt isiku elu ja tervise ning vangla vara kaitse olukorras, kus kinnipeetav ei allu vangla korraldustele lõhkumist lõpetada. Praegusel juhul kohtule selliste asjaolude esinemist ei nähtu ning kaebaja paigutamist jälgimiskambrisse ei saa sellises olukorras pidada proportsionaalseks ja eesmärgipäraseks. Seega loeb kohus nii kaebaja 22.06.2016 paigutamise jälgimiskambrisse kui ka kaebaja hoidmise ajavahemikul 22.06.2016–27.06.2017 jälgimiskambris õigusvastaseks koguulatuses. Ajavahemik 30.06.2016–03.07.2016
26.30.06.2016 paigutati kaebaja jälgimiskambrisse põhjusel, et ta ähvardas rünnata vanglaametnikku, kuna ta ei ole paigutamisega rahul. Lisaks nähtub paigutamise põhjendustest, et vangla pidas ähvardusi reaalseteks ning kaebaja suhtes rakendati ka käeraudade kasutamist (toimiku lk 62). Kaebaja kinnitas, et intsident toimus, kuid mitte paigutamise korralduses toodud viisil (toimiku lk 120).
27.16.03.2016 kehtima hakanud korra punkt 8.1 kehtestab, et kui kinnipeetav on rünnanud ametnikke ning rünnakute jätkamise tõenäosus on suur ja isik käitub agressiivselt, siis võib ametnikele suunatud otsese ohu vältimiseks isiku paigutada jälgimiskambrisse. Ehkki praegusel juhul ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et kaebaja oleks füüsiliselt ametnikke rünnanud, siis nähtub paigutamise põhjustest, et vastustaja ametnikel oli alust arvata, et kaebaja võib ähvarduse reaalselt täide viia. Kohtu hinnangul ei pea vangla ära ootama, kuniks kinnipeetav reaalselt vanglaametnikku ründab, vaid isiku võib jälgimiskambrisse paigutada ka reaalsena tunduva ründe ära hoidmiseks ning isiku rahustamiseks. Kohtul ei ole põhjust kahelda Tallinna Vangla 30.06.2016 käskkirja nr 5-1/1212 aluseks olevates ettekannetes, mille kohaselt ähvardas kaebaja lõhkuda vangla vara ning väljendas korduvalt, et on valmis ründama vanglateenistuse ametnikke. Ka üksuse juhiga toimunud vestluses kinnitas kaebaja, et on valmis tegema midagi, mille eest saab karistust juurde. Kohtule esitatud materjalidest, sh kaebaja 03.07.2016 kirjast õiguskantslerile, saab üheselt järeldada, et kaebaja ei olnud rahul tema paigutamisega kambrist
10(15)
208 kambrisse 133. Seega ei saa välistada kaebaja ärrituvust määral, et tema ähvardused ründest ja vara lõhkumisest võivad olla kaebaja varasemat tegevust arvestades reaalsed. Sel põhjusel peab kohus kaebaja paigutamist 30.06.2016 jälgimiskambrisse õiguspäraseks.
28.Kaebaja viibis jälgimiskambris 30.06.2016–03.07.2016, kus ta korraldas 01.07.2016 veeuputuse (toimiku lk 113–114). Veeuputuse korraldamist ei ole kaebaja eitanud. Kohtu hinnangul saab kaebaja 01.07.2016 korraldatud veeuputust pidada kaebaja jälgimiskambris hoidmist õigustavaks asjaoluks ning sel põhjusel saab pidada kaebaja hoidmise jälgimiskambris õiguspärasekse ajavahemikul 30.06.2016–01.07.2016, kuid kohtule ei nähtu, et pärast jälgimiskambris 125 veeuputuse korraldamist oleks kaebajaga toiminud vestlused, mille eesmärgiks oleks hinnatud kaebaja jälgimiskambris hoidmise jätkuvat vajadust. 30.06.2016 jälgimiskambrisse paigutamise korraldusest nähtub, et kaebaja paigutamise jälgimiskambrisse lõpetati kambri 125 vabastamise eesmärgil, mitte põhjusel, et kaebaja on rahunenud ja tema hoidmine jälgimiskambris ei ole enam vajalik. Sellest tulenevalt loeb kohus, et kaebaja jälgimiskambris hoidmine muutus õigusvastaseks alates 02.06.2017, kui oleks pidanud toimuma kaebajaga vestlus või kaebaja seisundi hindamine muul viisil ning mille tulemusel oleks tulnud otsustad, kas kaebaja jätkuv jälgimiskambris hoidmise vajadus on alles või mitte. Jälgimiskambri tingimused
29.Lisaks jälgimiskambrisse paigutamise ja seal hoidmise õigusvastasuse tuvastamisele on kaebaja taotlenud kohtult ka jälgimiskambri tingimuste osas nende õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse kohaselt leiab kaebaja, et jälgimiskambri tingimused ei vastanud nõuetele, kuna seal oli külm ja niiske ning madrats ja voodiriided oli märjad. Ka toob kaebaja välja, et jälgimiskamber oli koristamata. Kohtuistungil täpsustas kaebaja, et külm oli üksnes esimest korda jälgimiskambris viibides (toimiku lk 120). Enda väidete tõendamiseks on kaebaja esitanud kohtule hulgaliselt kaebekirju erinevatele ametiasutustele, sh Tallinna Vangalale.
30.Kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb neid arvestada kogumis (Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, punkt 9 ja seal viidatud lahendid). Kui kambritingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis puudub õigusvastasus, mida vastustajale ette heita ning õiguspärased tingimused ei saa olla kogumis inimväärikust alandavad (vt Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, punkt 16). Kambritingimuste nõuetekohasuse tõendamise kohustus lasub vanglal (Riigikohtu 08.12.2016 otsus 3-3-1-55-16, punkt 11).
31.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Jälgimiskambri tingimuste osas õigusaktides nõuded puuduvad, ent kuna jälgimiskambri eesmärgiks on isiku jälgimine, siis nii kehtetu kui ka kehtiva jälgimiskambrisse paigutamise korra punkti 2.1 kohaselt (vrdl toimiku lk 25 ja 57) on jälgimiskambrid Tallinna Vangla esimese üksuse kambrid 122 ja 125, mis on kohaldatud isikute üksinda hoidmiseks ning mis on varustatud turvakaameraga. Kinnipeetava elu ja tervise säilitamiseks on jälgimiskambrite sisustuselemendid kinnitatud põranda või seina külge ning kambrist on eemaldatud kõik kambri jälgimist takistavad elemendid. Majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ (edaspidi määrus nr 85) näeb ette, et kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla madalam kui 18 oC (§ 4 lg 4). Siseõhu suhteline niiskus eluruumis peab aga olema vahemikus, mis ei kahjusta
11(15)
inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus on 40–60 protsenti (§ 4 lg 5).
32.Kaebaja leiab, et jälgimiskambrid ei vastanud eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele temperatuuri ja õhuniikuse osas, sh oli kambris hallitus, ning jälgimiskambrites kaebaja kasutuses olnud madrats ja voodiriided olid niisked. Samuti toob kaebaja välja, et tema igakordsel paigutamisel jälgimiskambrisse oli jälgimiskamber koristamata. Muus osas kaebaja jälgimiskambritele kohtumenetluses etteheiteid teinud ei ole.
33.Nõuetekohase temperatuuri puudumist on kaebaja vastustajale kohtumenetluses ette heitnud üksnes ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016. Sel ajal jälgimiskambris viibides pöördus kaebaja temperatuuri küsimusega vastustaja poole 21.03.2016, kirjeldades, et vahepeal on öösiti külm ja ta soovib temperatuuri mõõtmist (toimiku lk 78–80). Määruse nr 85 § 4 lg 4 kohaselt ei või kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis siseõhu temperatuur inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla madalam kui 18 oC. Arvukatest vaidlustest Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste üle on üldtuntud, et Tallinna Vanglat köetakse keskküttega, kambrites on radiaatorid, mis tagavad ühtlase temperatuuri säilimise. Kuigi Tallinna Vangla ja kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid jälgimiskambri nr 122 temperatuuri kohta ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016, siis on Tallinna Vangla selgitanud kaebajale jälgimiskambri 122 tingimusi nii 01.04.2016 kirjas (toimiku lk 85) kui ka 07.04.2016 kirjas (toimiku lk 87). Tallinna Vangla vastustest nähtub, et ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016 kambris temperatuuri mõõtmisi ei teostatud, kuid 28.01.2016 oli kambris 222,8 kraadi ning 04.04.2016 oli kambris 19,6 kraadi. Lisaks selgitas vastustaja kaebajale, et kamber nr 122 on äsja remonditud. Kohtu hinnangul ei ole põhjust arvata, et 2016. aasta märtsis oleks kambri 122 temperatuur võinud olla märgatavalt erinev 28.01.2016 ja 04.04.2016 tehtud mõõtmistest, mistõttu ei saa kaebaja väidete põhjal järeldada, et ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016 oleks jälgimiskambris nr 122 olnud täitmata temperatuurile kehtestatud nõuded. Üksikjuhtumil madalam temperatuur või külmatunne ei tähenda iseenesest veel õigusvastast kohtlemist ning see võib olla tingitud nii välisõhu temperatuuri muutustest kui ka isiku enda eripärast. Ehkki eelnev ei välista, et mõnel juhul võis ka jälgimiskambris olla temperatuuriga probleeme, siis ei ole seda võimalik enam tagantjärele tõendada ning selle kohta ka tõendeid koguda. Kohtumenetluses esitatud dokumendid kinnitavad aga temperatuuri vastavust nõuetele.
34.Kaebaja väidab, et õhuniiskuse probleem oli kõikidel kordadel, kui ta jälgimiskambris pidi viibima. Määruse nr 85 § 4 lg 5 kohaselt on eluruumi siseõhu optimaalne niiskus 40-60%. See ei tähenda, et mitte mingil juhul ei võiks toimud lühiajalisi ja ajutisi kõikumisi, mis jäävad siseõhu optimaalsest tasemest alla või ülespoole. Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016 jälgimiskambri õhuniiskuse probleemiga vastustaja poole pöördunud. Kaebaja on küll kohtule esitanud 03.04.2016 taotluse Tallinna Vanglale (toimiku lk 86), kus ta palub kambris niiskustaseme mõõtmist, kuid taotlus on esitatud pärast jälgimiskambrist vabastamist. Ka ajavahemiku 01.06.2016–08.06.2016 osas heidab kaebaja vastustajale kambritingimustega seonduvalt ette, et jälgimiskambris oli niiske, kuid ka selles osas ei nähtu kohtule, et kaebaja oleks probleemiga vastustaja poole pöördunud. Kaebaja esitatud arvukatest dokumentidest nähtub, et ta pöördus ajavahemikul 01.06.2016–08.06.2016 jälgimiskambri tingimustega Riigiprokuratuuri, kuid Tallinna Vanglale pöördumise esitamist kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu. Kuna Riigiprokuratuurile edastatud kiri saadeti vastamiseks Tallinna Vanglale, siis selgitas Tallinna Vangla 01.07.2016 kirjas (toimiku lk 105), et ajavahemikul
12(15)
01.06.2016–08.06.2016 ei ole kambris 125 õhu- ja niiskuse mõõtmisi teostatud, kuid niiskuse probleemi ilmnemisel teostatakse pistelisi mõõtmisi ning vajadusel võetakse kasutusele meetmed olukorra parandamiseks. Ajavahemikul 22.06.2016–27.06.2016 26.06.2016 esitas kaebaja Tallinna Vanglale kaks taotlust (registreeritud Tallinna Vanglas 27.06.2016; toimiku lk 101 ja 201), kus ta palub end paigutada niiskuse tõttu teise kambrisse. Samuti toob kaebaja taotlustes välja, et kambri niiskuse tõttu on niiske ka madrats ja voodipesu. Tallinna Vangla 27.07.2016 kirjast nähtub, et Tallinna Vangla paigutas kaebaja 27.06.2016 kambrisse 133 (toimiku lk 111) ning teostas 27.06.2016 ja 28.06.2016 kambris 122 niiskustaseme mõõtmise. Seega reageeriti kaebaja kaebusele koheselt. Lisaks nähtub Tallinna Vangla 05.07.2016 kirjast, et kaebaja madrats ja voodipesu vahetati välja (toimiku lk 109). Ajavahemikul 30.06.2016–03.07.2016 viibis kaebaja jälgimiskambris nr 125, kus ta korraldas 01.07.2016 uputuse (toimiku lk 113–114). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et sel ajavahemikul ei oleks jälgimiskambri tingimused vastanud kehtivatele nõuetele. Kohus märgib, et korraldades kambris uputuse on ilmne, et sellega kaasneb kambris õhuniiskuse taseme tõus ja muud sarnased ebameeldivused, kuid neid ei saa omistada vastustajale või lugeda, et vastustaja oleks käitunud õigusvastaselt kinnipidamistingimuste tagamisel. Varasemate arvukate kohtumenetluste pinnalt saab pidada üldtuntuks asjaolu, et Tallinna Vanglas on olemas sundventilatsioon ning keskküte. Ajavahemik 10.03.2016–28.03.2016 jääb kütteperioodi, mistõttu ei saa pidada usutavaks, et jälgimiskambris viibides oleks selle niiskustase ületanud pidevalt määruse nr 85 § 4 lg-s 5 kehtestatut. Tallinna Vangla 26.08.2016 kirjast (toimiku lk 115) nähtub, et 27.06.2016 oli kambris õhutemperatuur 23,7 kraadi ja õhuniiskus 74,6 %. 28.06.2016 olid vastavad näitajad 23,1 kraadi ja 51,9%. Kuna Tallinna Vangla reageeris kaebaja taotlusele õhuniiskuse osas koheselt ja paigutas kaebaja ümber nõutele vastavasse kambrisse, siis vaatamata õhuniiskuse ületamisele määruse nr 85 § 4 lg-ga 5 võrreldes, ei saa pidada Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel õigusvastaseks kinnipidamistingimuste osas. Eelneva põhjal ei ole alusta lugeda, et vastustaja tegevus jälgimiskambris õigusaktidega sätestatud õhuniiskuse tagamisel oleks olnud õigusvastane või kuidagi kaebaja õigusi riivav. Probleemi tuvastamisel lahendas vastustaja probleemi viivitamatult. Et kaebaja kambrist 125 ümber paigutati on kaebaja ka ise kinnitanud.
35.Eelneva põhjal ei ole usutavad ka kaebaja väited, et jälgimiskambris viibimise ajal oleks olnud tema madrats ja voodiriided vettinud. Esmalt märgib kohus, et Tallinna Vanglale ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016 esitatud kaebustest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud probleeme madratsi ja voodiriiete niiskusega. Selliseid pretensioone ei nähtu ka ajavahemikul 01.06.2016–08.06.2016 esitatud kaebustest Tallinna Vanglale. Ajavahemikul 01.06.2016–08.06.2016 esitas kaebaja Tallinna Vanglale adresseeritud palvekirjad, kust nähtub, et ta loobus söögist ja veest, mistõttu palub kaebaja kambris 125 vee kinni keerata (toimiku lk 96). Samuti palus kaebaja ära võtta isiklikud asjad, voodipesu ja madratsid (toimiku lk 97). Et madrats või voodipesu oleks olnud magamiseks niisked ning kaebaja soovib nendest vabaneda sel põhjusel, seda taotlustest ei nähtu. Ajavahemikul 22.06.2016–27.06.2016 esitas kaebaja Tallinna Vanglale pretensiooni seoses madratsi ja voodiriiete niiskusega ning Tallinna Vangla 05.07.2016 kirjast nähtuvalt sellele ka reageeriti ning kaebaja madrats ja voodipesu vahetati välja (toimiku lk 109). Seega reageeriti kaebaja kaebusele koheselt. Ajavahemiku 30.06.2016–03.07.2016 osas ei nähtu kohtule, et kaebajal oleks madratsi ja voodipesuga probleeme olnud, ent isegi kui probleemid esinesid, siis
13(15)
on ilmne, et kui kinnipeetav korraldab kambris uputuse, siis puuduvad eeldatavasti veega kokku ka kambris olevad asjad, mistõttu ei saa madratsi või voodiriiete niiskuses süüdistada vastustajat. Seega ei ole alust arvata, et vangla oleks jätnud kaebajale tagamata magamiseks vajamineva varustuse.
36.Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja paigutamisel jälgimiskambrisse oleks viimane olnud koristamata ja lagastatud. VangS § 45 lg 2 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Sama põhimõtte kehtestab ka Tallinna Vangla kodukord. Selleks, et kinnipeetav seda kohustust täita saaks, on kinnipeetaval vaja vastavaid vahendeid kambri korrashoiuks. Tallinna Vangla kodukorra annab vanglateenistuja kinnipeetavatele kambrisse kambri pesemiseks ja korrashoiuks vajalikud puhastusvahendid, milleks on hari, kühvel, põrandapesulapp ja kaks prügiämbrit. Kambri korrashoiuks vajalikke puhastusvahendeid saab kinnipeetav, pöördudes vanglateenistuse ametniku poole. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et talle võimaldati kambri koristamiseks tarbeid teisel või kolmandal päeval (toimiku lk 119 pöördel). Kohtul ei ole põhjust kahelda vangla selgitustes, mille kohaselt koristatakse jälgimiskamber pärast vabanemist vangla poolt ning enne uue isiku kambrisse paigutamist on kamber puhas.
37.Kaebaja on esitanud etteheited ka seoses sellega, et jälgimiskambris viibides jäeti ta ilma meditsiiniteenusest. Ühtegi tõendit selle kohta esitatud ei ole. Kaebaja esitatud tervisekaardi väljavõttelt (juurdepääsupiirangu toimik) ei nähtu, et kaebajale oleks meditsiinilise abi osutamisest keeldutud või et ta oleks sel perioodil pidevat meditsiinilist abi vajanud. Samuti ei nähtu kaebaja väidetud terviseprobleeme. Jälgimiskambrisse paigutamine meditsiiniliste näidustusteta ei eelda kohtumisi meditsiinipersonaliga. Seega on kaebus ka selles osas alusetu.
38.Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et vastustaja tegevus on olnud õigusvastane järgnevas: 1) kaebaja hoidmine jälgimiskambris muutus ajavahemikul 10.03.2016–28.03.2016 õigusvastaseks hiljemalt 11.03.2016, kui vastustaja oleks pidanud hindama kaebaja jätkuvat jälgimiskambris hoidmise vajadust; 2) kaebaja hoidmine jälgimiskambris muutus ajavahemikul 01.06.2016–08.06.2016 õigusvastaseks hiljemalt 03.06.2016 kella 13.17-st, kui vastustaja oleks pidanud psühholoogi hinnangu saamisest hindama kaebaja jätkuvat jälgimiskambris hoidmise vajadust; 3) kaebaja hoidmine jälgimiskambris oli ajavahemikul 22.06.2016–27.06.2016 koguulatuses õigusvastane; 4) kaebaja hoidmine jälgimiskambris muutus ajavahemikul 30.06.2016–03.07.2016 õigusvastaseks hiljemalt 02.07.2016, kui vastustaja oleks pidanud hindama kaebaja jätkuvat jälgimiskambris hoidmise vajadust. Kohus ei ole tuvastanud muid asjaolusid, mis kujutaks endas vastustaja õigusvastast tegevust.
39.Kohtupraktika kohaselt võivad kinnipidamistingimused sõltumata selgelt sätestatud nõuete puudumisest siiski osutuda õigusvastaseks ja rikkuda isiku õigusi, näiteks isiku sellised kannatused, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, punkt 9 ja seal viidatud lahendid). Ehkki praegusel juhul on kaebaja jälgimiskambris viibimine olnud osaliselt õigusvastane, siis tuleb tähele panna, et kaebaja suhtes oli kohaldatud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning kohtumenetluses esitatud dokumentidest ja tõenditest nähtub, et kaebaja sooviks oli vältida teatud isikutega ühes kambris
14(15)
viibimist. Arvestades vangla piiratud ressursse kinnipeetavate paigutamisel, siis oli jälgimiskambris viibides kaebajale eraldatus teistest ja talle väidetavalt ebasobivatest kinnipeetavatest tagatud. Menetluskulud
40.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegusel juhul rahuldatakse kaebus osaliselt. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest halduskohtu 28.12.2016 määrusega vabastatud, mistõttu jääb riigilõiv riigi kanda. Rohkem menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Kui menetlusosalised on siiski kulusid kanda, siis tuleb need ülejäänud osas jätta menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4 ja § 108 lg 1 ls 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.