Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-1282 28. jaanuar 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld XXX kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja XXX Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Katri Aavik Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2020. a määrus XXX määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2020. a määrus. Saata asi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohus tegi 16. juunil 2017 asjas nr 3-17-456 otsuse, millega rahuldas XXX (kaebaja) kaebuse osaliselt ning tuvastas muu hulgas, et Tallinna Vangla ei võimaldanud õigusvastaselt ajavahemikul 9. kuni 23. augustini 2016 kaebajal kartserikaristust kandes vabas õhus viibida. Halduskohtu otsus jõustus edasi kaebamata.
Tallinna Halduskohus tegi 5. juulil 2017 asjas nr 3-16-2147 otsuse, millega rahuldas kaebaja kaebuse osaliselt ning tuvastas muu hulgas kaebaja jälgimiskambris kinnipidamise õigusvastasuse ajavahemikel 3. kuni 8. juunini 2016, 22. kuni 27. juunini 2016 ja 2. kuni 3. juulini 2016. Halduskohtu otsus jõustus edasi kaebamata.
3.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale taotluse kartseritingimuste ja jälgimiskambris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju eest 2000 euro suuruse hüvitise saamiseks. Taotluses viitas kaebaja, et tema põhiõigusi rikuti, tuues eraldi esile tervise kahjustamise ja ebaseadusliku jälgimisega eraellu sekkumise. Tallinna Vangla rahuldas 10. juuni 2019. a otsusega taotluse osaliselt ja hüvitas jälgimiskambris hoidmise ja kartseris jalutuskäikude võimaldamata jätmisega tekitatud kahju summas 150 eurot.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis jätkuvalt hüvitist 2000 eurot mittevaralise kahju eest, mis tekitati talle jalutamisvõimaluseta kartseris hoidmise ning õigusvastase jälgimiskambris hoidmisega. Kaebuse kohaselt põhineb tema nõue haldusasjades nr 3-17-456 ja 3-16-2147 tuvastatul.
3-19-1282
5.Tallinna Halduskohus jättis 16. detsembri 2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebaja tervise kahjustamist kohtule esitatud tervisekaardi väljavõttest ei nähtu. Kaebaja tervisekaebused ei erinenud vaidlusalustel ajavahemikel varasematest ega hilisematest. Kaebaja väide, et ta saab sotsiaaltoetust ravimite ostmiseks, ei seostu vastustajale etteheidetud rikkumistega. Samuti ei ole usutav, et jälgimiskambris või kartseris kinnihoidmine kokku 28 päeva jooksul põhjustaks mäluprobleeme. Samas pidas kohus usutavaks, et vastustaja on õigusvastase tegevusega alandanud kaebaja väärikust ja riivanud tema eraelu puutumatust enam, kui vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasneb. Kaebajale on sellega süüliselt kahju tekitatud. Ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ei saa kaebajale ette heita. Küll aga on vangla määratud 150-eurone hüvitis teiste sarnastes asjades määratud hüvitistega võrreldes piisav.
6.Kaebaja esitas 20. jaanuaril 2020 halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles ta jäi kõigi oma varasemate seisukohtade ja 2000-eurose hüvitise nõude juurde. Ühtlasi taotles ta apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamist, sest sai kohtuotsuse Soome vanglas viibides kätte alles
19.jaanuaril 2020.
7.Tallinna Ringkonnakohus tagastas 28. mai 2020. a määrusega apellatsioonkaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lõike 3 punkti 5 alusel, sest apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks seda ilmselgelt rahuldada. Ringkonnakohus rõhutas, et kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel avar otsustusruum. Kaebaja õigusi ei rikutud sedavõrd raskelt, et oleks õigustatud 150 eurost suurema hüvitise väljamõistmine. Tervisekaardi väljavõte ei luba järeldada kaebaja tervise kahjustamist. Seega on vaidluse all üksnes inimväärikuse rikkumisega tekitatud kahju eest määratava hüvitise suurus. Arvestades rikkumise kestust ja kaebaja õiguste rikkumise raskust, sh sarnastes asjades välja mõistetud hüvitiste suurusi, ei ole kaebajale määratud hüvitis 150 eurot ilmselgelt ebakohane. Erilisi asjaolusid, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise, ei ole tuvastatud. Apellatsioonkaebuses pole esitatud ühtegi väidet, mis annaks alust halduskohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks.
8.Kuna Soome vanglas, kust kaebaja oli kohtu poole pöördunud, ega tema rahvastikuregistris märgitud elukohas ei õnnestunud ringkonnakohtu määrust kaebajale posti teel kätte toimetada, saatis ringkonnakohus määruse e-posti aadressile, millelt kaebaja oli kunagi kohtuga suhelnud. Sellega luges ringkonnakohus määruse kätte toimetatuks ning jõustunuks 21. juulil 2020.
9.Riigikohus ennistas 29. septembril 2020 ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaja.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles ta jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja palub ringkonnakohtu määruse tühistada.
11.Tallinna Vangla nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega ja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus tagastas kaebaja apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lõike 3 punkti 5 alusel, kuna selle eduväljavaated on olematud. HKMS § 187 lõike 3 punkti 5 järgi tagastatakse apellatsioonkaebus, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada.
2(3)
3-19-1282
13.Kolleegium on varem rõhutanud, et HKMS § 187 lõike 3 punkti 5 sõnastuse järgi tuleb apellatsioonkaebuse perspektiivikuse hindamisel lähtuda apellandi faktiväidetest (22. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-5-13, p 8).
14.Halduskohtule esitatud kaebuses tugines kaebaja muu hulgas oma tervise kahjustamisele. Kuigi halduskohus kaebaja tervise kahjustamist ei tuvastanud, märkis kaebaja apellatsioonkaebuses, et jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Seega tugines kaebaja apellatsioonkaebuses muu hulgas halduskohtust erinevale faktiliste asjaolude käsitlusele. Ringkonnakohus on seda ka mõistnud, sest on eraldi välja toonud, et nõustub halduskohtu seisukohaga, tuginedes tervisekaardi väljavõttele. Seega asus ringkonnakohus kontrollima apellatsioonkaebuse faktiväiteid, mis väljub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel lahendatavate küsimuste piiridest (Riigikohtu halduskolleegiumi
17.jaanuari 2018. a määrus asjas nr 3-16-1861/15, p 11).
15.Samuti leidis ringkonnakohus ekslikult, et riivatud on üksnes kaebaja väärikust. Praegusel juhul riivati ilmselgelt ka eraelu puutumatust.
16.Muude apellatsioonkaebuse tagastamise aluste puudumisel tuleb kontrollida ka apellatsioonkaebuse esitamise tähtaegsust ja vajaduse korral lahendada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus. Kuna halduskohtu otsus tehti avalikult teatavaks 16. detsembril 2019, möödus apellatsioonitähtaeg 15. jaanuaril 2020 (HKMS § 181 lõige 1). Kaebaja sai halduskohtu otsuse Helsingi vanglas kätte alles 18. jaanuaril 2020 ehk pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Viivitus oli tingitud asjaolust, et varem viibis kaebaja Turu vanglas. Kaebaja teavitas oma üleviimisest halduskohut 22. detsembri 2019. a kirjaga, kuid halduskohus sai selle kätte alles 30. detsembril 2019. Apellatsioonkaebuse esitas kaebaja kaks päeva pärast halduskohtu otsuse kättesaamist ehk
20.jaanuaril 2020. Seetõttu on apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamine asjas tõenäoline.
17.Eeltoodud põhjustel oli apellatsioonkaebuse tagastamine põhjendamatu. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu 28. mai 2020. a määrus tühistada ja saata asi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
18.Kolleegium asendab avaldatavas määruses omal algatusel kaebaja terviseandmete kaitseks tema nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.