Teenistussuhted › Omavalitsusteenistus

Teiseks esitas A esindaja (vandeadvokaat Katrin Sarap) Tartu Halduskohtule 06.05.2015 kaebuse Mäksa vallavanema 02.04.2015 käskkirja nr 18-1.2/20 „Teenistusest vabastamine“ peale haldusakti tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ning töötasu ja viivise nõudes, mida halduskohus käsitles esialgselt haldusasjana 3-15-1171. Kaebaja on teenistusest vabastatud teenistuskohustuste rikkumise tõttu. Kuna kaebused esitati niivõrd erinevatel aegadel, vaatas halduskohus need ka erinevatel aegadel läbi. Kohus on kuulutanud haldusasjas 3-15-1711 kohtuotsuse 18.03.2016, antud asjas viidi läbi ka kohtuistung ning haldusajas 3-15-236 kuulutas kohus kohtuotsuse 30.09.2015, asi vaadati läbi kirjalikus menetluses. Kohus jättis kohtuotsustega kaebused rahuldamata ning kohtulahendid apelleeriti ringkonnakohtusse. Tartu Ringkonnakohus liitis mõlemad haldusasjad ühte menetlusse kohtumäärusega 20.12.2016 ja jättis haldusasja numbriks 3-15-236 ning saatis asja tagasi uueks arutamiseks. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et halduskohus peab välja selgitama, kas teate näol on tegemist teenistusest vabastamise teatega või mitte. Ringkonnakohus leiab, et Mäksa vallavanema käskkirja nr 18-1.2/20 02.04.2015 „Teenistusest vabastamine“ ajaks oli olukord muutunud ning oleks tulnud välja selgitada kaebaja tegelik soov. Kohus on kohtumäärusega 13.02.2017 jätkanud asja menetlemist ning küsinud menetlusosalistelt uuesti seisukohti vastavalt ringkonnakohtu lahendile. Kohus peab vajalikuks selguse huvides käsitleda mõlemat haldusasja eraldi, tuues välja mõlema kaebuse suhtes eraldi menetlusosaliste seisukohad ning kohtu seisukohtades püüab kohus ühtset tervikut luua. Kohus käsitleb kummaski haldusasjas kohtu seisukohtades erinevat numeratsiooni.

HALDUSASI 3-15-236

Kaebaja seisukohad ja põhjendused Kaebaja on 21.03.2017 kaebuse täienduses selgitanud täiendavalt asjaolusid, mis puudutavad Mäksa vallavanema 02.04.2015 käskkirja nr 18-1.2/20 vaidlustamise teemat, kuid pole vastanud kohtu küsimustele, mida kohus vastavalt ringkonnakohtu lahendile püüdis välja selgitada. Samas esitas kaebaja taotlused dokumentide väljanõudmiseks, kohtuistungi korraldamiseks ja tunnistaja ülekuulamiseks, mille kohta on kohus teinud põhjendatud kohtumääruse 24.03.2017, milles on taotlused jäetud rahuldamata ja kohus on küsinud veelkord, milline on kaebaja tegelik soov tekkinud olukorras pärast ringkonnkohtu poolt haldusasjade liitmist. Kaebaja 31.03.2017 kaebuse täienduses on kaebaja märkinud, et 30.12.2014 saadetud e-kiri on saadetud eesmärgiga vabastada kaebaja teenistusest ATS § 92 lg 1 alusel. Kaebaja jääb seisukohale, et vaidlusalune e-kiri toob kaasa kaebaja õiguste rikkumise nii iseseisvalt kui ka koosmõjus käskkirjaga 18-1.2/20. Kuna Mäksa vald on keeldunud pärast e-kirja esitamist kaebajat teenistusest vabastama, on rikkunud kaebaja suhtes Põhiõigusi. Kaebaja on ka kohtule ette heitnud, et kohus on esitanud küsimused väga keeruliselt. Kaebaja on seisukohal, et ta tulnuks vabastada teenistusest ATS § 92 lg 1 alusel ja kui tal oleks olnud õiguskindlus, oleks saanud vaidlustada 30.12.2014 e-kirja kui haldusakti, kuid käesoleval hetkel liidetud asjadena on kaebaja oluline kahju suurem.

Kaebaja lisab, et sisuliselt oli teenistusest vabastamine otsustatud e-kirjaga 30.12.2014 ning hilisemad käskkirjad kaebaja distsiplinaarkaristuse määramisel ja teenistusest vabastamisel on ainetud ja õigusvastased. Kaebaja on esitanud uue taotluse, et lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 2 jätkata menetlust haldusakti andmata jätmise või alternatiivselt 30.12.2014 e-kirja õigusvastseks tuvastamiseks. Kaebaja märgib, et juhul kui kohtud peaksid võtma seisukoha, et Mäksa vallavanema tegevus on siiski õiguspärane, soovib A läbi Põhiseaduse § 25 talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Lisaks on A täiendavalt esitanud käskkirja 18-1.2/20 kohta seisukohad, mis on seotud tööarvuti kasutamisega. Märgitud on ka, et vallavalitsus ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et kaebaja oleks failid ära kustutanud ja takistanud sellega vallavalitsuse tööd. Töötaja karistamiseks tuleb tuvastada eelkõige töötaja süü ja süüteo tagajärjed. Kaebaja ei pea usaldusväärseks arvutispetsialisti seletuskirja. Kaebaja viitab ametijuhendi p 5.2. Kaebaja viitab töövõimetuslehtede kinnitamisele, et ta ei saa vastutada selle eest, et M.Tammoja jättis vallavanemat teavitamata töövõimetuslehe kinnitamise vajadusest. Mis puudutab ületunnitööd, siis kaebaja arvates pole vastustaja tõendanud , et ületunnitöö tegemise vajadus tulenes A endast. Kaebaja tegelik töökoormus oli suur. Kaebaja kordab taotlust, milles soovib jätkata menetlust Mäksa Vallavalitsuse poolt ATS § 92 lg 1 alusel teenistusest vabastamise kohta haldusakti andmata jätmise või alternatiivselt 30.12.2014 saadetud e-kirja, kui välja antud haldusakti, õigusvastasuse tuvastamist; Kaebaja on taotlenud Mäksa vallavanema 02.04.2015 käskkirja nr 18-1.2/20 tühistamise, teenistusse ennistamise, teenistuslehelt andmete kustutamise (distsiplinaarkaristuse kanded) ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu nõudes ning ületunnitöö eest summas 446,49 eurot nõudes ja viivise nõudes arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest 30.01.2015 kuni kohtuotsuse täitmiseni 0,098 eurot ühe kalendripäeva eest või alternatiivselt riigipühadel töötamise eest summas 297,66 eurot koos viivisega kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni 0,066 eurot päevas. Jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, milles on menetluskulud kokkuarvestatuna 6 931,63 eurot. Vastustaja seisukohad ja põhjendused Mäksa Vallavalitsus ei ole nõustunud kaebajaga. Vastustaja rõhutab, et teenistussuhe on kaebajaga lõppenud 02.04.2015, mitte 30.12.2014 ning kaebaja on sellest ka samuti aru saanud. Kaebaja on teavitanud 05.01.2015 tööandjat, et viibib töövõimetuslehel, 04.02.2015 on kaebaja edastanud oma töövõimetuslehed töövõimetuslehel olles ise haigekassale. Kaebaja on küsinud 10.02.2015 teenistusest vabastamise haldusakti ning 21.02.2015 teavitab vallavanemat, et viibib endiselt töövõimetuslehel ning vastas tööandjale, et edastas ise töövõimetuslehed, et aidata kaasa ametiasutusel tööülesannete täitmisel. 01.04.2015 on kaebaja teavitanud, et naaseb tööle paari nädala jooksul. 02.04.2015 on kaebajaga teenistussuhe lõpetatud. Vastustaja on märkinud, et kaebaja on esitanud vastukäivaid nõudeid, esiteks on nõudnud haldusakti, et teda teenistusest vabastatakse ja teises kaebuses esitab teenistusse ennistamise nõude. Mäksa Vallavalitsus rõhutab, et 30.12.2014 saadetud e-kirja näol ei ole tegemist teenistussuhte lõpetamisega ega haldusaktiga ja see ei saanud kaasa tuua kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist. Vastustaja kordab oma varasemaid seisukohti, mis puudutab 3 teenistuskohustuse rikkumist ja ületundide eest tasu nõudmist.

Mis puudutab kaebaja menetluskulusid, peab vastustaja mõistlikuks menetluskuludeks 2500 eurot. Kohtu seisukohad ja põhjendused (3-15-236) 1.Haldusasjas 3-15-236 on vaidlusteemaks Mäksa Vallavalitsuse 30.12.2014 e-kiri, mida käsitletakse menetlusosaliste poolt erinevalt. Kaebaja on seisukohal, et e-kiri on Mäksa Vallavanema poolt saadetud talle eesmärgiga vabastada ta teenistusest ATS § 92 lg 1 alusel. Vastustaja jääb endiselt selle seisukoha juurde, et e-kirja näol ei ole tegemist haldusaktiga ning e-kiri ei ole kaebajale toonud kaasa subjektiivsete õiguste rikkumist, see oli vaid menetluse alustamise teade. Ringkonnakohus on ette heitnud, et pole välja selgitatud kaebaja tegelikku soovi, et menetluses oli kohustamiskaebus, mille eesmärgiks oli välja anda haldusakt ATS § 92 lg 1 alusel, kuid kaebaja on menetluse kestel vabastatud teenistusest.

tuvastamiseks. Seega on toimunud nõude üleminek kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele. Lahendi tulemusest lähtuvalt soovib kaebaja esitada nõude talle tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks. 4.Kohus nõustub sellega, et pärast asjade liitmist ringkonnakohtu poolt peab mõlemaid kaebusi ühes menetluses.

analüüsima

5.Kohus on püüdnud välja selgitada kaebaja tegelikku tahet. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja nõuded on vastuolulised: esimeses vaidluses on kaebaja soovinud , et vastustaja annaks välja haldusakti tema teenistusest vabastamiseks pärast seda kui talle on saadetud 30.12.2014 ekiri vastustaja poolt. Teises vaidluses on kaebaja jälle soovinud teenistusse ennistamist pärast seda kui teda teenistusest vabastati teenistuskohustuste rikkumise eest. 6.Kaebaja on märkinud oma kaebuse täienduses, et kui oleks õiguskindlus, oleks ta vaidlustanud e-kirja kui haldusakti. Kohus leiab, et kaebaja ei ole selles ka praegu kindel, kas tegemist on haldusaktiga või mitte, mistõttu on ta ka uue nõude esitanud alternatiivse nõudena (III kd tl 175 nõude p1 ), milles kaebaja soovib selles osas menetluse jätkamist ja siis vaidlustada kas haldusakti andmata jätmist ATS § 92 lg 1 alusel või alternatiivselt e-kirja õigusvastasuse tuvastamist. Kohus peab nõude ulatuse muutmist lubatavaks ning leiab, et esitatud nõude muutmise raames saab kohus anda seisukoha e-kirja õiguspärasuse kohta. 7.Kohus märgib, et ei pea e-kirja haldusaktiks vaid teateks, millega on alustatud teenistusest vabastamise menetlust ning selle näol ei ole tegemist teenistusest vabastamise teatega. Kirjas on küll viide sellele, et vallavanem on otsustanud teenistussuhte kaebajaga lõpetada, kuid samas on välja pakutud vestluse aeg vastavalt ATS § 92 lg 4. ATS § 92 lg 5 kohaselt on ametniku teenistussuhte viimane päev teenistusest vabastamise teates märgitud päev. Kuna seda ei olnud märgitud, ei saanud olla läbirääkimised lõpetatud ning ka teenistussuhte lõpetamine ei olnud veel otsustatud, algas sellekohane menetlus. Seega ei pidanud e-kirjale koheselt järgnema haldusakti, seda enam, et kaebaja võttis töövõimetuslehe ja ei vastanud vastustajale. 8.Vallavanem on 12.01.2015 andnud sama e-kirja kohta täiendava selgituse, et ta on 30.12.2014 e-kirjas teatanud kavandatavast menetlusest, andes võimaluse arvamuse ja selgituste andmiseks kaebajale. Kohus märgib, et teenistusest vabastamise teade esitatakse siis kui teenistussuhte lõpetamine on otsustatud ja enam läbirääkimisi ei toimu. Kokkuvõttes ei ole 30.12.2014 e-kiri teenistusest vabastamise teade ega haldusakt. Samas käis suhtlus vallavanema ja kaebaja vahel edasi teenistusalaseks kasutamiseks mõeldud posti vahendusel. Asja materjalide kohaselt on jaanuaris 2015 saatnud kaebaja Mäksa Vallavalitsusele e-posti kaudu sõnumeid ja esitanud küsimusi enda töötasu kohta raamatupidajalt M. Tammojalt ning saatnud ise töövõimetuslehel olles oma töövõimetuslehed Mäksa Vallavalitsuse nimel haigekassale. 01.04.2015 on kaebaja saatnud vallavanemale teate, et naaseb varsti tööle. Mäksa vallavanem andis 02.04.2015 käskkirja nr 18-1.2/20 „Teenistusest vabastamine“, millega kaebaja teenistusest vabastati alates 02.04.2015. Seega saab teenistussuhte lõppemise ajaks lugeda 02.04.2015. Seega oli kaebaja pärast 30.12.2014 vastustajaga kirjavahetuses, millest nähtuvalt on kaebaja ise pidanud end teenistuses olevaks. Näiteks on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele kaebaja vastanud, et kinnitas töövõimetuslehed teenistussuhte peatamise ajal kuna täitis oma teenistusülesannet. Vastustaja on pidanud nimetatud tegu teenistuskohustuste rikkumiseks, kuna teenistussuhte peatumise ajal on kaebaja ise oma töövõimetuslehed kinnitanud ja edastanud. Kohus märgib, et vastustaja poolt 30.12.2014 e-kirjas märgitud lause olen otsustanud sinuga teenistussuhte lõpetada ei ole avaliku teenistuse seaduse mõttes teenistusest vabastamise teade ja ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja on esialgses kaebuses olnud seisukohal, et tegemist on teenistusest vabastamise teatega, kuid hilisemalt pärast asja uueks arutamiseks saatmisest halduskohtule, on kaebaja uuel seisukohal, et tegemist oli haldusaktiga.

9.Kohus märgib, et vastustaja ei ole oma tegevusega rikkunud kaebaja põhiõigusi, kaebaja on saanud pöörduda kaebusega kohtu poole ning asjaolu, et kohus kaebust ei rahuldanud ja vastustaja ei ole käitunud kaebajale meeltmööda, ei tähenda, et kaebaja põhiõigusi oleks rikutud. Kaebaja on oma kaebuse täienduses märkinud ja seadnud kahtluse alla, et ei tea millist e-kirja kohus on silmas pidanud kui kohus küsis seisukohta e-kirja kohta. Selle kohta märgib kohus, et kaebaja saab täiesti õigesti aru, et tegemist on 30.12.2014 Mäksa vallavanema poolt talle saadetud e-kirjaga. Kohus peab eksitavaks kaebaja väidet, et vallavanem ei ole talle selgitanud pärast e-kirja saatmist, millise menetlusega on tegemist. Kohus märgib, et kaebajale on vägagi arusaadav millise menetlusega on e-kirja saatmisel tegemist. Isikule anti võimalus olla ärakuulatud, mida kaebaja ise ei soovinud kasutada. Vastustaja on kutsunud kaebajat vestlusele asjaolude väljaselgitamiseks, kuhu kaebaja ei ilmunud ning kaebaja ei ole ka sellele vastanud. Ka 12.01.2015 on vallavanem selgitanud 30.12.2014 e- kirja tähendust. Kohus leiab, et tegemist ei ole antud juhul ka teenistusest ülesütlemisavaldusega ega teenistusest vabastamise teatega. Kohus on arvamusel, et kui kaebaja oleks läinud tööandjaga läbirääkimistele, võinuks pooled sõlmida kompromissi ja asi oleks lõppenud kaebaja jaoks positiivselt ning käesolev vaidlus oleks võinud olla olemata. 10.Kuna kohus on lubatavaks pidanud kaebaja nõude ulatuse muutmist ja lähtuvalt HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust, vaid jätkab seda kuna kaebaja on seda soovinud. Põhimõtteliselt võinuks selles osas ka kaaluda menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kaebaja on kaebuse nõude ulatust muutnud hilisema kahju nõude esitamise kaalutlusel. Üldjuhul saab tuvastamisnõuet esitada kui ei esine teisi õiguskaitsevahendeid. Riigikohtu praktika kohaselt võib tuvastamiskaebusega olla isikul huvi hiljem saada kahju hüvitamist, mida ka kohus kaebust lugedes aru sai. Ka ringkonnakohus on kohtulahendis punktis 21 möönnud, et käesolevas asjas võivad olla kohaldatavad HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 2 sätted, halduskohus märgib, et samas võinuks ringkonnakohus ka nimetatud sätete kohaldamist ise kaaluda, lähtudes menetlusökonoomikast. Kohus märgib, et käesolevas asjas on menetlusnormide rikkumise tõttu ringkonnakohus saatnud asja uueks arutamiseks kaebaja poolt otsitud põhjustel ( kohtu selgitused kohtumääruses 13.02.2017). 11.Kaebaja on viidanud õiguskindluse puudumisele, mis iseenesest on õige, kuna näiteks vaidlusalust e-kirja olemust tõlgendatakse mitmel erineval moel. Selleks võinuks menetlusosalised kasseerida kohtulahendit just õigusselguse huvides Riigikohtusse, et saada küsimusele vastus. 12.Kohus märgib, et vastustaja 30.12.2014 e-kiri on igati õiguspärane ning puudub vajadus ja alus selle õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohtu poolt tuvastatud vastustaja käitumises ei ole õigusvastast tegevust tuvastatud. Kohus on ka 30.09.2015 kohtuotsuses märkinud, et kuna vastustaja on seisukohal, et e-kirja näol ei ole tegemist olnud teenistusest vabastamise teatega, ei saa kohus hakata seda sisustama teisiti. Lisaks on vallavanem 12.01.2015 andnud omapoolse selgituse A e-kirjaga selgitades 30.12.2014 saadetud e-kirja, milles on rõhutatud, et 30.12.2014 saadetud teatega teavitasin (kavandatavast) menetlusest, andes võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Pärast e-kirja saatmist ei olnud vastustaja kohustatud andma haldusakti teenistussuhte lõpetamiseks ATS § 92 lg 1 alusel, kuna teenistussuhte lõpetamine ei olnud otsustatud. Kohus jätab kaebuse nõude, mis puudutab 30.12.2014 e-kirja või selle alusel

haldusakti andmata jätmise või alternatiivselt 30.12.2014 välja antud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, rahuldamata. 13.Kokkuvõttes saab asja materjalide põhjal tuvastada, et kaebaja tegelik soov on hüvitist nõuda, kas läbi selle, et tuvastada e-kirjaga seonduv õigusvastaseks (kaebaja on pidanud võimalikuks nõuda talle õigusvastase tegevusega tekitatud kahju eest hüvitist) või läbi teenistusest vabastamise, kuna kaebaja nõuab teenistusse ennistamist ja hüvitist teenistusest sunnitud puudutud aja eest ning hüvitist ületunnitöö eest. Samas on kaebaja pool märkinud, et kui isegi kohus kaebust ei rahulda, soovib kaebaja läbi Põhiseaduse § 25 kahju hüvitamist.

HALDUSASI 3-15-1171 Kohus on käesoleva kohtuotsuse punktis 2 kajastanud Mäksa vallavanema 02.04.2015 käskkirja nr 18-1.2/20 resolutiivosa. Kohus on seisukohal, et kuna Mäksa Vallavanema 02.04.2015 käskkirja nr 18-1.2/20 suhtes ei ole ringkonnakohus seisukohta võtnud ega hinnanud selle õiguspärasust, jääb halduskohus samale seisukohale ja samadele põhjendustele, mis on kohtulahendis18.03.2016 toodud ja ei pidanud vajalikuks selle seisukohti muuta, lisades juurde vaid mõned menetlusosaliste ja kohtu seisukohad. Endises haldusasjas 3-15-1171 on distsiplinaarmenetlus algatatud kolmel põhjusel: Esiteks algatati distsiplinaarmenetlus, kuna A käsutusse antud arvutis on toimunud kaebaja dokumentide kaustades olevates failides oluliste andmete muutmine. Andmete muutmine on toimunud 30.12.2014-02.01.2015 ning andmeid on muudetud failides oleva info ülekirjutamise teel. Failides olevaid andmeid on oluliseks peetud valla raamatupidamistöö tagamiseks. Teiseks on algatatud distsiplinaarmenetlus, kuna A viibis alates 05.01.2015 – 06.04.2015 töövõimetuslehel ning on enda töövõimetuslehed nr 7823 ja 7932 edastanud haigekassale ajal mil tema teenistussuhte oli peatunud. Kolmandaks on algatatud distsiplinaarmenetlus, kuna 27.01.2015 avastas Mäksa Vallavalitsuse asjaajaja-raamatupidaja saldoandmikku vallavalitsuse raamatupidamise programmist Rahandusministeeriumi infosüsteemi saates, et pearaamatus ei olnud deebeti ja kreedeti kontod tasakaalus, vaid deebeti kontode saldod olid kokku 6831 eurot suuremad. Mäksa Vallavalitsuse pearaamat sisaldas kontosid, mis ei olnud kasutuses alates 01.01.2013.a. Raamatupidamises on kasutatud 4-kohalisi kontode koode (riigi raamatupidamises kasutatakse 6-kohalisi kontode koode) , rahavoo koodide kontrolli aruanne näitab, et saldode kajastamisel on suured erinevused võrreldes aasta alguse algsaldodega, kuigi aruandes ei tohi olla ühtegi vigast rida.

12.02.2015 algatati distsiplinaarmenetlus käskkirjaga 18-1.2/6 ning sellesisuline käskkiri saadeti A.le (A.) tähitud postiga. A on esitanud 21.02.2015 oma arvamuse saadetud distsiplinaarmenetluse algatamise kohta. 10.03.2015 on koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, mis esitati samuti kaebajale, A on 19.03.2015 esitanud oma vastuse distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. Mäksa vallavanema käskkirjaga nr 18-1.2/20 02.04.2015 „Teenistusest vabastamine“ on A vabastatud teenistusest arvates 02.04.2015. Teenistuskohustuste rikkumine on lahti kirjutatud järgnevates punktides II,III ja IV. Kaebaja seisukohad ja põhjendused Esialgses kaebuses märgitu kohaselt on vastustaja distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkunud menetlusnorme, rikutud on ärakuulamispõhimõtet, asja otsustamisel on tehtud kaalutlusvigu, kõik kaebaja seletused ja seisukohad on jäetud arvestamata. Kaebaja viibis alates 05.01.2015 töövõimetuslehel ning ta vabastati teenistusest alates 02.04.2015, see on ajal, mil kaebaja viibis töövõimetuslehel. Kaebuse esitaja arvates on rikutud haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 54 põhimõtteid. Kaebajale on süüks arvatud kolm tahtlikku teenistuskohustuste rikkumist. Vastustaja ei ole läbi viinud täielikku uurimist asjaolude kindlakstegemiseks. Kaebaja märgib, et vastustaja on tunginud kaebajat kaasamata tema arvutisse, milleks oleks pidanud olema kaebaja nõusolek. Kaebaja märgib, et failid kolme eelarve eelnõu kohta on üle kantud tööandjale ning vastustaja on kinnitanud, et on need kätte saanud. Kaebaja peab põhjendamatuks ka vastustaja väidet selle kohta, et kaebajat ei või edaspidi usaldada, kuna võib põhjustada vastustajale raskete tagajärgedega kahju. Kaebaja arvates ei ole vastustaja tõendanud asjaolu, et kaebaja on jätnud tema käsutuses olevate dokumentide säilimise, korrashoiu ja edastamise toimingud tegemata. Kaebaja on seisukohal, et ühegi faili andmestik tegelikult ei ole kadunud. Kaebaja peab põhjendamatuks vastustaja väidet, et töövõimetuslehtede esitamisel töövõimetusperioodil on kaebaja tekitanud korruptsiooniohtliku olukorra. Kaebajale on jäänud arusaamatuks, millisele argumendile on vastustaja tuginenud. Käskkirjas puudub konkreetne seos distsiplinaarsüüteo ja kaebaja teenistusülesannete rikkumise vahel. Kaebaja on seisukohal, et käskkiri sisaldab ilmselget asjatundmatust raamatupidamise valdkonnas. Kaebaja märgib, et karistuse määramisel on jäetud märkimata õiguslikud alused, mis põhjustaksid süüteo tahtlikkuse ja usalduse kaotuse, samas leiab, et teenistusest vabastamine ei tulene mitte teenistusülesannete rikkumisest, vaid sellest, et kaebaja ja valla juhtkonna vahel on erimeelsused. Kaebuses märgitakse, et vastustaja ei ole kaebaja olulist rikkumist põhjendanud ning põhjendatud ei ole ka karistuse valik ning distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole järgitud kõiki nõudeid. Kaebaja taotleb tühistada Mäksa vallavanema 02.04.2014 käskkiri nr 18-1.2/20, ennistada õigusvastaselt ametist vabastatud teenistuja A teenistusse. Kaebaja taotleb kustutada teenistusest vabastamise ja distsiplinaarkaristuse määramise kanne teenistuslehelt ning mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja taotleb mõista välja vastustajalt väljamaksmata tasu ületunnitöö eest ja viivis kuni kohtuotsuse täitmiseni.

Oma hilisemas kaebuse täienduses (vastus Mäksa Vallavalitsuse vastusele ja tõenditele) märgib kaebaja, et vastustaja ei ole suutnud tõendada kaebaja teenistuskohustuste rikkumist. Kaebaja ei ole hävitanud ehk tühjaks kustutanud dokumente DOC ja XLS formaadis tööversioone ja algandmete tabeleid. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega nagu puudunuks kaebajal haigekassale dokumendi edastamise suhtes tööandja volitus. Kaebaja on esitanud haigekassale heauskselt oma isiklikud töövõimetuslehed, sest tal oli vastustaja poolt see volitus antud. Kaebaja märgib, et vastustaja ei ole esitanud raamatupidamisprogrammist andmete sisestaja ja kuupäeva kohta väljavõtet, mistõttu on täielikult tõendamata kaebaja eksimus andmete sisestamisel. Kaebaja pool on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ning kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. 10.02.2016 on esitatud veelkordne kaebuse täpsustus, mis põhimõtteliselt kordab eelnevaid seisukohti kolme teenistuskohustuse rikkumise kohta väites, et vastustaja ei ole suutnud tõendada distsiplinaarmenetluse käigus kaebaja teenistuskohustuste rikkumist. Lisatud on, et kaebajat ei ole varem kunagi süüdistatud rahaliste kohustuste täitmisel ning ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks hakanud tulevikus valla kontolt suvaliselt raha kasutama. Kaebaja on lisanud, et talle tuleks välja maksta ületunnitööd, mis ta on teinud seonduvalt eelarveprojekti väljatöötamisega ja millest ka vallavanem on teadlik. 31.03.2017 (asja uuel läbivaatamisel) on esitatud kaebaja poolt täiendavad seisukohad, et kaebajal ei olnud kohustust hoida tööfaile oma tööarvutis ning käskkirjast ei nähtu, kuidas ja kelle abiga vallavanem A tööarvutisse sisenes. A ei ole faile varjanud ega kustutanud. Märgitud on, et isegi siis kui kaebaja on kustutanud eelarvega seonduvad olulised andmed, ei ole see kahjustanud vallavalitsuse huve. Kaebaja ei pea õigeks, et rakendatud on arvutispetsialisti H. Pavese seletuskirja, mille täiendavat uurimist A soovis. Kaebuse täienduse kohaselt pole arvestatud asjaoluga, mis iseloomustas kaebajat positiivselt. Kaebaja on märkinud, et on saatnud oma asendajale M. Tammojale töövõimetuslehe ajal teate ja palus töövõimetuslehed kinnitada ning hiljem kui ta kinnitas ja edastas ise töövõimetuslehed haigekassale, ei ole kaebaja käitunud pahatahtlikult, mille eest on talle määratud range karistus. Kaebaja viitab M. Tammoja seletuskirjale ning väidab, et kohus ei tohiks sellega arvestada. Kaebaja viitab ületunnitööle, et töökoormus oli suur, kuna kogu raamatupidamine oli tema kanda alates 06.09.2014. Tavapäraselt töötas Mäksa Vallavalitsuse raamatupidamises kaks ametnikku eelarve koostamise ajal. Vastustaja seisukohad ja põhjendused Esialgses vastuses taotleb vastustaja jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja märgib, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on järgitud seadusenõudeid ning kaevatav käskkiri on õiguspärane ja põhjendatud. Vastustaja märgib, et kaebaja on esitanud eelarve eelnõu versiooni, mis vajas olulises osas muudatuste tegemist ehk sisuliselt uue eelarve tegemist, mis nõudis täiendavat tööd. Vastustaja märgib, et kaebaja on teenistussuhte peatumise ajal esitanud haigekassale oma töövõimetuslehed, mille sisu üle puudus tööandjal kontroll. Töövõimetuslehed peab kinnitama vallavanem oma resolutsiooniga, kuid antud juhul kinnitas kaebaja ise oma töövõimetuslehed (esitatud haigekassale 04.02.2015 ja 21.02.2015). Vastustaja märgib, et pearaamat koostab ennast raamatuprogrammis ise jooksvalt ning seega ei ole asjakohane kaebaja väide, et pearaamatut veel ei olnudki seisuga 02.01.2015 olemas.

Kaebajale on määratud karistus selle eest, et raamatupidamise algandmed on valed ning töövõimetuslehtede edastamine tulnuks teha raamatupidajal, kes oli tööl. Vastustaja on seisukohal, et ebaõigete kannete tegija arvutis saab olla vaid kaebaja ise, kuna vastav arvutiparool oli ainult kaebajal teada, kuna selleks et kasutada pearaamatut ja saldoandmikku raamatupidamisprogrammis, on vajalik teada eelnevalt antud vastavat parooli. Mäksa Vallavalitsus jääb vastuse täienduses esitatud seisukoha juurde, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kellel on pikk staaž ja kogemus töötades kohalikus omavalitsuses, mistõttu pidi ta olema teadlik asjaajamise korrast ja oma teenistusülesannete nõuetekohasest täitmisest. Vastustaja ei tunnista kaebaja viivisenõuet ega nõuet töötasu osas töötamise kohta riigipühadel ja puhkepäevadel ega ületunnitööd. Vastustaja märgib, et kaebaja oleks pidanud töö suutma ära teha tööajal. 05.04.2017 (asja uuel läbivaatamisel) on vastustaja märkinud, et jääb arusaamatuks kaebaja tegelik tahe, kuna kaebaja taotlused on vastuolulised. Teenistuskohustuste rikkumise kohta on märkinud vastustaja, et kaebaja on püüdnud enda tegevust õigustada ning ei ole mõistnud talle etteheidetavat rikkumist. Kaebaja kohustus oli kopeerida vähemalt kord nädalas tööfailid, kuid kaebaja ei täitnud seda nõuet. Kaebaja on vastanud, et teda pole võimalik töövõimetuslehe ajal kätte saada ning failide kohta oli vastanud, et tal on need olemas, kuid ta ei anna neid. Mis puudutas töövõimetuslehti, siis nende kinnitamist ja edastamist poleks kaebaja tohtinud töövõimetuslehe ajal teha. Vastustaja ei aktsepteeri ületunnitööde eest maksmist, kuna puudus vajadus teha ületunnitöid, kaebaja ei osanud oma tööd planeerida ning eelarve tegemiseks vajalikke töid hakkas kaebaja täitma alles siis kui eelarve esitamiseks olid tähtajad möödas. Vastustaja leiab ka, et menetluskulud on põhjendamatult suured ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtu seisukohad ja põhjendused (haldusasi 3-15-1171) Kohus on käsitlenud kolme teenistuskohustuste rikkumist ja muid menetluslikke küsimusi 18.03.2016 kohtuotsuses ja jääb selle juurde ning ei pea vajalikuks selles osas midagi muuta, lisades vaid mõned uued väited ja seisukohad, mis on asja uuel läbivaatamisel esile toodud (kohtuotsuse p VII). I Kaebaja taotleb tühistada Mäksa vallavanema käskkiri nr 18-1.2/20 02.04.2015, ennistada õigusvastaselt ametist vabastatud teenistuja A teenistusse. Kaebaja taotleb kustutada teenistusest vabastamise ja distsiplinaarkaristuse määramise kande teenistuslehelt ning mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, arvestatuna 1003 eurot kalendrikuu kohta. Lisaks taotleb kaebaja välja mõista vastustajalt väljamaksmata tasu summas 446,49 eurot (ületunnitöö eest) ja viivis kuni kohtuotsuse täitmiseni 0,098 eurot ühe kalendripäeva eest. Kaebaja suhtes on antud asjas algatatud distsiplinaarmenetlus kolme eraldi ja iseseisva teenistuskohustuse rikkumise eest. II Esimene teenistuskohustuste rikkumine Esiteks on algatatud distsiplinaarmenetlus selle eest, et Mäksa valla finantsnõuniku A käsutusse antud arvutis on toimunud kasutaja „L.“ dokumentide kaustades olevates failides oluliste andmete muutmine, mis on tehtud ajavahemikul 30.12.2014-02.01.2015. Failides olevad andmed

olid olulised vallavalitsuse jaoks ning andmed on muudetud failides oleva info ülekirjutamise teel. Kaebaja on märkinud, et vastustaja ei ole tõendanud, et just kaebaja on muutnud faile. Vastustaja ei ole uurinud, et veenduda kas vajalikud dokumendid on dokumendiregistrisse registreeritud ja raamatupidamisprogrammi salvestatud. Kaebaja rõhutab, et andmed ei ole kaduma läinud ning ainult failide muutmine ei ole distsiplinaarkaristuse aluseks. Vastustaja hinnangul on kaebaja seisukoht ekslik, kuna 30.12.2014 saadetud eelarve eelnõu koondeelarve ja eelarve seletuskiri on saadetud PDF formaadis, mida ei ole hiljem võimalik muuta. Vastustaja on märkinud, et kaebaja poolt saadetud PDF formaadis dokumendid sisaldavad palju elemente, mis nõuavad ümbertrükkimist (näiteks tabelid, mille funktsionaalne kopeerimine on võimatu). Kaebaja on saatnud kõik failid e-posti teel, kuna algandmete tabeleid vallavanemale esitatud ei ole. Antud juhul ei omaks failide kustutamine vallavalitsuse töös tähtsust juhul kui eelarve dokumendid oleks esitatud kujul, mis võimaldab selle vastu võtta ja täiendavate muudatuste tegemine ei ole enam vajalik. Kaebaja on saatnud aga tööversiooni, mis vajas ümbertegemist. Kaebaja on hävitanud dokumentide DOC ja XLS formaadis tööversioonid ja algandmete tabelid. Kaebaja on konverteerinud kustutatud dokumendid PDF formaati, mille sisu ei saa käsitleda. Vastustaja on välja toonud, et IT spetsialist sisenes 07.01.2015 administraatori õigustega parooli muutmise teel kaebaja arvutisse ja tuvastas, et toimunud on oluline muutus ning dokumendid on tühjaks kustutatud. Kaebaja on viibinud alates 05.01.2015 töövõimetuslehel, millest ta on ka tööandjat teavitanud. Tuvastatud on ka see, et kaebaja oli viibinud 30.12.2014 peale tööpäeva lõppu ametiruumis, mille kohta on selgituse andnud Andre Kaareste (I kd tl 111), seega viibis kaebaja töö juures arvutis ja sai faile 30.12.2014 kasutada ainult ise, kuna ta kasutas paroole, mida teadis ainult tema. Kaebaja pidi teadma ka seda, et tühjaks kustutatud dokumentide taastamine ei ole enam võimalik. Seega oli kaebaja oma teost ja selle tagajärgedest teadlik. Asja materjalide kohaselt on arvuti LENOVO-T500 puhul tegu Mäksa valla finantsnõuniku A käsutusse usaldatud töövahendiga, tegu on sülearvutiga mis on ühendatud valdavalt dokki ja lahkub finantsnõuniku kabinetist harva. Henri Paves (I kd tl 103) on teinud analüüsi kaebaja arvutis toodud failide muutmise (eelarve, eelarve seletuskiri, palgad, muud dokumendid) kohta ning märkis, et on tõenäoline, et failide sisu oli veel 29.12.2014 alles, sest kahest failist on tehtud väljatrükk, seejärel on sisu kustutatud. Kuna tegemist on kolme olulise dokumendiga mis on kustutatud, siis ei saa lugeda kustutamist ka inimlikuks eksimuseks, et tegemist võiks olla kogemata ühe faili kustutamisega. Dokumentide säilitamise kohustus tuleneb kaebaja ametijuhendi p. 6.2. Ametijuhendi sisust on A teadlik. Eeltoodu alusel nõustub kohus vastustajaga , et kaebaja on toime pannud süülise käitumisega teo, mille suhtes on põhjendatud distsiplinaarkaristuse määramine. Vastustaja on tuvastanud kaebaja süülise käitumise esitatud tõendiga. A on määratud teenistuskohustuste rikkumise eest (valla infosüstemis andmete kustutamine) distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 70 p 3 alusel. III Teine teenistuskohustuste rikkumine Teine teenistuskohustuste rikkumine seisnes selles, et A on 04.02.2015 enda töövõimetuslehe nr 7823 ja 21.02.2015 töövõimetuslehe nr 7932 edastanud ise haigekassale ajal, mil tema teenistussuhe oli peatunud. A on viibinud haiguslehel alates 05.01.2015 kuni 06.04.2015. Kaebaja on seisukohal, et ta on õigesti toiminud, kuna on täitnud oma teenistuskohustusi seadusest lähtuvalt. Kaebaja arvates ei ole ta tekitanud isikliku töövõimetuslehe esitamisega korruptiivset olukorda, nagu väidab vastustaja ning samuti ei saa põhjustada sellega ka raskete tagajärgede tekitamist vastustajale. Vastustajale on jäänud arusaamatuks, miks kaebaja on täitnud töövõimetuslehel oleku ajal ainult ühe tööülesande –töövõimetuslehtede edastamise haigekassale.

Kohus nõustub siinjuures vastustajaga, et kaebajal ei olnud õigust endal töövõimetuslehti töövõimetuse ajal haigekassale saata, kuna tal puudus õigus teostada teenistusülesandeid ajal mil teenistussuhe oli peatatud, kaebajal puudus volitus töövõimetuslehe edastamiseks. Kohus nõustub siinjuures vastustajaga, et kaebajal on õigus töövõimetushüvitisele, kuid teenistussuhte peatumise ajal esitas kaebaja haigekassale dokumendi, mille edastamise suhtes puudus dokumendil tööandja kooskõlastus. Dokumendil puudus vallavanema kooskõlastus ning seega ei olnud tööandja teadlik ka töövõimetuslehe sisust. Kuna kaebaja on töövõimetuslehed edastanud ise kahel korral, on tegemist tahtliku teoga - saata dokument haigekassale ilma tööandja heakskiiduta. Vastustaja on märkinud, et kuigi töövõimetuslehed kinnitatakse elektroonselt, tuleb eelnevalt vallavanemalt selleks nõusolek võtta. Kohtuistungil on vastustaja märkinud, et kaebajal puudus volitus töövõimetuslehe edastamiseks. Nimelt on tööandjal õigus töövõimetuslehele märkida ka vajadusel asjaolud, mille esinemisel töövõimetushüvitist välja ei maksta, mistõttu on oluline tööandja kooskõlastus. Kohus märgib, et asjakohatu on kaebaja väide, et korruptsiooniohu tõttu tulnuks vastustajal politsei poole pöörduda, kohus nii ei arva, kuna vastustaja on pädev antud asja lahendama läbi distsiplinaarmenetluse. Eeltoodu alusel nõustub kohus vastustajaga, et distsiplinaarsüütegu on toime pandud, tegu on tahtlik ja kaebajale on määratud distsiplinaarkaristus teenistuskohustuste rikkumise eest (töövõimetuslehtede edastamine haigekassale teenistussuhte peatumise ajal ja ilma tööandja kooskõlastuseta). Kaebajale on määratud distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATS § 70 p 3 alusel. IV Kolmas teenistuskohustuste rikkumine. Kolmandaks on algatatud distsiplinaarmenetlus, kuna 27.01.2015 avastas Mäksa Vallavalitsuse asjaajaja-raamatupidaja Marlene Tammoja (seletus esitatud kohtuistungil) saldoandmikku raamatupidamise programmist Rahandusministeeriumi infosüsteemi importides, et pearaamatus ei olnud deebet ja kreedit kontod tasakaalus, vaid deebeti saldod olid kokku 6831 eurot suuremad. Lisaks oli kasutatud raamatupidamises 4-kohalisi kontode koode, kuid riigi raamatupidamise üldeeskirja sätete järgi kasutatakse 6-kohalisi kontode koode. Märgitud on, et valesti on kasutatud kontosid 5500 ja 5525. Pearaamat sisaldas kontosid, mis ei olnud kasutusel juba alates 01.01.2013 , valesti on kasutatud ka kontosid 500211 ja 500281. Rahavoo koodide kontrolli aruanne näitab, et saldode kajastamisel on suured erinevused võrreldes aasta alguse algsaldodega, kuigi aruandes ei tohi ühtegi vigast rida olla. Asjaajaja-raamatupidaja seletuskiri on kohtuistungil asja juurde võetud (I kd tl 155), milles oli antud selle kohta selgitus. Vastustaja on M. Tammoja seletuse (kirjutatud 05.03.2015) aluseks võtnud. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole tõendanud, kes oli andmete sisestaja ja tehtud väljavõtete kuupäeva. Kohus märgib, et vastustaja on tuvastanud, et ebaõigete kannete tegija on kaebaja, kuna kaebaja omas parooli, millega sai kasutada pearaamatut ja saldoandmikku raamatupidamisprogrammis. Seda programmi haldab rahandusministeerium, kes omab kõigi kannete ja tehingute kohta logiraamatut. Vastustaja on märkinud ka, et pearaamat koostab end ise raamatupidamisprogrammis jooksvalt andmete sisestamise tulemusena, seega on alusetu kaebaja väide selle kohta, et pearaamatut ei olnud seisuga 02.01.2015 veel olemas. M. Tammoja on lisanud vallale seletuskirja juurde väljavõtte saldoandmike infosüsteemist: eksportfaili põhjal esitatud saldoandmikust koos veateadetega; eksportfail pearaamatust seisuga 31.12.2014, koostatud 27.01.2015 ja väljavõtte saldoandmike infosüsteemist: rahavoo koodide kontrolli aruanne seisuga 31.11.2014.

Kohus peab vastustaja poolt äramärgitud ja analüüsitud andmeid usaldusväärseks ja märgib, et asja materjalide kohaselt on teostanud A kuni 05.01.2015 pearaamatupidamistöid ning rikkumised on toime pandud enne seda. Rikkumine on avastatud 27.01.2015. Kuigi kaebaja on märkinud, et tal puudus kohustus koostada ja esitada saldoandmikku, ei saa ta vastutada selle eest, et saldoandmik jäi esitamata ning ei nähtu kes või kuna on andmed raamatupidamisprogrammi sisestanud, märgib kohus, et A oli valla pearaamatupidaja (finantsjuht) ning tema ametijuhendi punktist 3 tulenevad ametikoha tööülesanded, kus nähtub, et kaebajale lasub lisaks raamatupidamistööde õigsuse jälgimisele ka vastutus valla raamatupidamistöid puudutavas osas. Kaebaja on toime pannud teenistuskohustuse rikkumise, millega on põhjustanud ametiasutuse usalduse kaotuse tema suhtes ning kaebajale on määratud (vead raamatupidamisprogrammis) distsiplinaarkaristuseks noomitus ATS § 70 p 1 alusel. A ei ole oma teenistuskohustusi täitnud piisava hoolsusega ning tema käitumine on põhjustanud usalduse kaotuse. V Kaebaja hüvitisnõudest ületundide eest. Kaebaja on märkinud, et on töötanud 32 tundi väljaspool tööaega, millest on ka vallavanemale teada antud. Kaebaja soovib maksmata ületundide eest 446,49 eurot ja viivist. Vallavanem ei ole aktsepteerinud kaebaja ületunde ning on märkinud, et kaebaja saab ise planeerida oma tööd ning tal on kohustus hakkama saada tööajal. Kohus nõustub siinjuures vastustajaga, et ületunnitööd tehakse kokkuleppel ning teatud ülesannete täitmine võtab enam aega. Kaebaja on rõhutanud , et tal kulus aega tööprotsessile, mis seisnes 2014. aasta lõpus eelarve projekti koostamisega ning vastustaja on venitanud projekti eelnõu menetlusega ning kaebaja oli sunnitud jõulupühadel töötama. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et raamatupidaja tööülesandeks on igal aasta lõpul teha eelarve projekt ja selle seletuskiri ning seega ei saanud olla 2015. aasta projekti koostamine suurem töö kui eelnevatel aastatel, mistõttu oli kaebajal töömaht teada. Eelarve eelnõu pidi olema valmis hiljemalt 01.12.2014, kuid kaebaja esitas selle 30.12.2014 pärast täiendavat tähtaega. Kaebaja on saanud mitu tähtaega eelarve projektis esinevate puuduste kõrvaldamiseks, kuid kaebaja ei esitanud ikkagi nõuetekohast eelarve projekti ka viimaseks tähtajaks. Seega kohus leiab, et isegi kui kaebaja pidi oma tööülesandeid täitma ka vaba aja arvelt, on see tingitud sellest, et kaebaja ei osanud oma tööaega planeerida või ei kasutanud seda sihtotstarbeliselt. Kohus märgib, et ametiasutus võib ametnikult nõuda teenistusülesannete täitmist väljaspool tööaega, kui teenistusülesanded tulenevad erakorralistest asjaoludest ja tuleb täita viivitamata. Ületunnitöö ei ole teenistusülesannete täitmine väljaspool tööaega juhul, kui eespool nimetatud erakorralised asjaolud või vajadus teenistusülesanded viivitamata täita tulenevad ametnikust endast. Selline piirang välistab olukorra, kus ametnik ei ole tavalise tööaja raames täitnud teenistusülesandeid, mida ta peaks täitma, ning asub neid täitma alles siis, kui näiteks vahetu juht seda nõuab. Eeltoodu alusel on põhjendamata kaebaja nõue ületundide eest tasu ja viivise nõudes. VI Muud menetluslikud küsimused, mis on lahendatud kohtuotsusega 18.03.2016, mille juurde kohus jääb ka käesolevas lahendis. Vastustaja on märkinud, et karistuse valikul on arvestatud ka sellega, et kaebajal on juba kehtiv distsiplinaarkaristus (kohaldatud käskkirjaga 18-1.2/4 26.01.2015 – põhipalga vähendamine 30% neljaks kuuks) ja kaebaja on kaotanud usalduse ning tööandja ei saa teda enam lubada oma

teenistuskohustusi täitma. I ja II teenistuskohustuse rikkumise eest on määratud karistuseks teenistusest vabastamine, III teenistuskohustuse rikkumise eest on määratud noomitus. Vastustaja on lähtunud ka sellest, et isegi kui kohus haldusasjas 3-15-325 eelnimetatud käskkirja tühistab, on ikkagi usaldus A suhtes kadunud, teod on pandud toime tahtlikult ning vastustaja ei saa lubada kaebajal enam teenistusülesandeid täita, kuna A põhiülesandeks on vallas rahaliste kohustuste täitmise tagamine, mis vajab täit usaldust. Kohus märgib selle kohta, et kohus on küll distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja 18-1.2/4 26.01.2015 tühistanud haldusasjas 3-15-325, kuid põhjusel, et karistuse liik ei olnud valitud õigesti, kohtu arvates ei olnud distsiplinaarkaristus määratud proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega (selgitused kohtulahendis). Kuid kohus asus samas asjas seisukohale, et kaebaja tegu seonduvalt valla eelarve projekti ja seletuskirja mittetähtaegne esitamine ja selle hilisem esitamine puudustega oli teenistuskohustuste rikkumine. Kohus oli seisukohal, et A, olles kogenud raamatupidaja, pani teadlikult ja tahtlikult toime teo, mistõttu oli raskendatud vallas eelarve vastuvõtmine, kuna kaebaja viivitas valla eelarve eelnõu ja seletuskirja esitamisega ja esitas selle puudulikult. Valla eelarve koostamine ja seletuskirja koostamine on kaebaja tööülesanne tema ametijuhendi punkti 3.2 kohaselt ja valla finantsjuhtimise seaduse kohaselt pidi see valmima 01.12.2014. Nimetatud kohtuasi on hetkel kõrgemaastme kohtu menetluses. Kohus on lugenud haldusakti motiveerituks, mis on antud kehtiva õiguse alusel, proportsionaalne, selge ja üheselt mõistetav, haldusakt on välja antud selleks pädeva haldusorgani poolt, haldusaktis on välja toodud nii õiguslikud kui faktilised asjaolud ning haldusakt vastab haldusmenetluse seaduse nõuetele. Samas on haldusaktis väljatoodud kaalutlused, kogutud on tõendid ja käskkirjas on tehtud põhjalik analüüs, mille kohaselt on vastustaja oma otsustuses jõudnud tulemuseni, et on kaebaja teenistusest vabastanud. Samuti ei ole rikutud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel kaebaja suhtes menetlusnorme. Kaebaja on saanud anda talle esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta omapoolse selgituse ning samuti oli kaebaja vallavanemaga kirjavahetuses, mille käigus sai kaebaja täiendavat teavet asja menetluse kohta. Kaebaja on ette heitnud vastustajale seda, et pole arvestatud tema varasemat käitumist. Kohus märgib, et kaebajat iseloomustavad asjaolud on vastustaja välja toonud iga teenistuskohustuse rikkumise kohta eraldi karistuse määramisel, analüüsitud on ka kaebaja varasemat käitumist. Kaebajale oli tagatud ka ärakuulamisõigus ning kohus ei ole tuvastanud, et vastustaja oleks kaebaja suhtes rikkunud hea halduse põhimõtteid. Kohus märgib, et Mäksa vallavanema käskkiri nr 18-1.2/20 02.04.2015 on oma olemuselt õiguspärane ja ei kuulu tühistamisele. Kaebaja on vabastatud teenistusest käskkirja p 2 kohaselt alates 02.04.2015 ning töövõimetuslehel viibis kaebaja 05.01.2015 kuni 06.04.2015. Asja materjalide kohaselt lõpetas kaebaja töövõimetuslehe samal päeval kui sai kätte kaevatava käskkirja, millega oli talle teatavaks tehtud teenistusest vabastamine teenistuskohustuste rikkumise eest. Kaebaja on märkinud, et teda ei oleks tohtinud vabastada teenistusest töövõimetuslehe ajal. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei esinenud teenistusest vabastamise piiranguid. Kuna kaebaja on käskkirja kätte saanud 06.04.2015, siis on käskkiri jõustunud nimetatud kuupäevast (käskkirja p 6 ). Kaebaja on viidanud ka ATS § 77 lg 2 ja ATS § 82 ja 83, kus on märgitud distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad ja on toodud avaliku võimu teostamise õiguse peatumise alused. Kohus märgib, et eelnimetatud sätetele viited ei ole asjakohased selleks, et kaebajale ei võinud distsiplinaarkaristust määrata ajal kui kaebajal oli avaliku võimu teostamise õigus peatunud. Ametniku avaliku võimu teostamise õiguse peatumine tähendab ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmise kohustusest ja õigusest teostada temale usaldatud avalikku võimu.

Seega tähendab avaliku võimu teostamise õiguse peatumine seda, et ametnik ei tohi sel ajal allkirjastada dokumente, esindada ametiasutust ja muud sellist, kuna tal puudub avaliku võimu teostamise õigus teatud kindlal perioodil (näiteks puhkus, töövõimetus), kuid see ei ole seotud kaebajale teenistuskohustuste rikkumise eest distsiplinaarkaristuse määramisega. Lähtuvalt ATS § 124 lg 4 p 5 kohaselt kantakse teenistuslehele distsiplinaarkaristused ja nende kustutamine, seega on vastustajal õigus teha ka vastavad kanded ning ka selles osas ei ole kohus tuvastanud vastustaja poolt mitteõiguspärast käitumist kaebaja suhtes. Kaebaja on seadnud kahtluse alla vastustaja poolt esitatud tõendid – M. Tammoja pädevuse raamatupidamisprogrammis asjaolude hindamisel ja samuti Henri Pavese selgitused ja Andre Kaareste selgitused tööaja kohta. Kohus märgib, et kohtul puudub alus vastustaja poolt esitatud tõendeid ja dokumente kahtluse alla seada ning peab esitatud tõendeid asjakohasteks ja vajalikeks, kuigi kaebaja on need kahtluse alla seadnud. Ainuüksi see, et kaebajale ei ole esitatud tõendid meelepärased, ei saa neid kahtluse alla seada. Kaebaja väide, et vald ei ole kaasanud menetlusse prokuratuuri lahendamaks asjaolu, et kaebaja süüteokoosseis viitab korruptiivsele teole (töövõimetuslehtede omavoliline esitamine haigekassale), ei ole käesolevas asjas asjakohane, kuna vastustaja ei ole pidanud seda vajalikuks vaid on lihtsalt viidanud korruptsiooniohtlikule olukorrale ja samas ATS § 75 lg 9 kohaselt ei välista see ka ametnikule sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. Kaebaja on väitnud, et vastustaja ei ole tutvustanud talle valla infosüsteemi kasutamise korda. Kohus märgib, et valla töötajal, eriti vastutaval töötajal, on olemas ligipääs valla õigusaktidele ning vastutaval töötajal lasub kohustus neid lugeda ning väide, et vald ei ole seda akti kaebajale tutvustanud, on asjakohatu ja põhjendamatu. Kohus märgib täiendavalt, et kaebuse täiendustes on toodud ka väiteid, mis on hõlmatud juba varasemalt välja toodud väidetega, mis on ümbersõnastatud, mida kohus ei pidanud vajalikuks eraldi käsitleda. Samas märgib kohus, et ei pea eraldi käsitlema ka neid menetlusosaliste seisukohti, millel pole asja otsustamisel määravat tähtsust. Kaebaja teenistuskohustuste rikkumine on tõendatud ning tulenevalt ATS § 75 lg 8 kohaselt määratakse teenistuskohustuste rikkumise eest üks distsiplinaarkaristus, välja arvatud juhul kui rikkumised on iseseisvad ega ole üksteisega sisuliselt ega vahetult seotud. Antud juhul on kaebajale määratud iga teenistuskohustuse rikkumise eest eraldi karistus, tegemist on kolme iseseisva teenistuskohustuse rikkumisega. Kaebaja väide, et tema ja valla juhtkonna vahel on erimeelsused, mille tulemuseks on tema teenistusest vabastamine, ei ole tõendatud. Ametniku mõistest tulenevalt juhindub ametnik oma tegevuses põhiseadusest ning muudest seadustest ja õigusaktidest, samuti ametijuhendist. Ametnik peab tegema oma otsuse, järgides seadusi, mida kohaldatakse erapooletult kõigile. Ametnik peab oma otsuse tegema ametijuhendist lähtuvalt. Ametnik on kohustatud teenistusülesandeid täitma ausalt, väärikalt, asjatundlikult, kohusetundlikult ja hoolikalt. Mis puudutab distsiplinaarkaristuse määramist, siis avaliku teenistuse seaduse seletuskirja kohaselt võib teenistusest vabastamist kohaldada juhul, kui rikkumine on oluline. Õigus distsiplinaarkaristusena ametnik teenistusest vabastada on ametniku ametisse nimetamise õigust omaval isikul. Distsiplinaarkaristuse määramisel tuleb arvestada, et sanktsioon peab olema

selline, mis võimaldaks ära hoida edasiste rikkumiste toimepanemise. Seega tuleb distsiplinaarkaristus määrata proportsionaalselt süüteo raskusastmega. Süüteo raskusastme määramisel ja kehtestatava distsiplinaarkaristuse üle otsustamisel võetakse eelkõige arvesse süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, kas ametnikul on kehtivat distsiplinaarkaristust, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist ning rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuste rikkumisel. VII Seonduvalt asja uue menetlemisega märgib kohus täiendavalt, et kohtul puudus vajadus samas asjas uuesti kohtuistungit läbi viia ning on vastanud kõigile kaebaja poolt 21.03.2017 esitatud taotlustele kohtumäärusega 24.03.2017. Mis puudutab kaebaja väiteid 21.03.2017 esitatud taotluses, märgib kohus, et midagi uut kaebaja pool välja toonud ei ole, on vaid korratud varasemaid seisukohti. IT spetsaialist on oma selgituse andnud varasemalt vallavanemale, selgitus on lisatud toimiku materjalide juurde, mille kohta on ka kohus kohtuotsuses 18.03.2016 seisukoha võtnud. Kaebaja on veelkord välja toonud väite, et A ei ole tutvustatud vallavalitsuse infosüsteemi kasutamise korda, mille kohta on kohus varasemalt võtnud seisukoha, et kaebaja finantsnõunikuna pidi ise huvitatud olema kõikidest valla õigusaktidest, kuna kaebaja oli juhtiv töötaja, seega oli ka tema töökohustus neid järgida. Kaebaja on viidanud 27.11.2009 käskkirjale nr 18-1.3/2 „Vallavalitsuse infosüsteemi kasutamise korra kehtestamine“ § 6 lg 3, et kaebajale ei ole seda käskkirja tutvustatud. Nimetatud sätte kohaselt ei ole kohustus vallal seda käskkirja tutvustada, vaid on märgitud, et kasutusetunnuse saaja kinnitab allkirjaga, et on tutvunud selle korraga ning on kohustatud seda järgima. Seega kui kaebaja ei ole seda käskkirja järginud, on see kaebaja tegemata jäänud töö. 31.03.2017 on taaskord kaebaja toonud välja kolme teenistuskohustuse rikkumise kohta seisukohad ja samad nõuded Mäksa vallavanema käskkirja 02.04.2015 nr 18-1.2/20 suhtes ja ületunnitöö suhtes, mis esialgses kaebuseski. Kaebaja viitab infosüsteemide kasutamise korrale ja märgib, et kaebajal ei olnud kohustust hoida tööfaile oma arvutis ja kuidas vastustaja ei osanud otsida tööfaile sealt kus nad tegelikult salvestatud pidid olema. Ei nähtu ka, et vallavanem oleks andnud kooskõlastuse arvutispetsialistile kaebaja arvutisse sisenemiseks. Kaebaja väide, et vastustaja on loonud turvaaugu, kuna võimaldab nii endal kui ka teistel pääseda vallamajas olevatesse arvutitesse, ei vaja kohtu arvates käesolevas asjas uurimist, kuna see ei puuduta kaebaja käitumist. Kohus märgib, et kaebaja poolt välja toodud viited, mis puudutavad infosüsteemi kasutamise korda, ei anna mingit alust asuda teisele seisukohale kui varasemalt on asutud. Kaebaja on kasutanud ära kohtuistungi protokolli selles ulatuses, et vallavanem on kohtuistungil tunnistanud, et ei pöördunud kordagi kaebaja poole andmete failide asukoha teadasaamiseks. Nii see kohtuistungi protokollis tõepoolest on sõnastatud, kuid kaebaja ise on teavitanud vallavanemat sellest, et ta viibib töövõimetuslehel (alates 05.01.2015) ning ei tegele tööalaste küsimustega, mistõttu vastustaja püüdis ise lahendust leida. Varasemalt on tuvastatud, et IT spetsialist H. Pavese (I kd tl 103-104) sisenes administraatori õigustega parooli muutmise teel kaebaja arvutisse ja tuvastas, et toimunud on oluline muutus ja dokumendid on tühjaks kustutatud. Vallavanem on kohtuistungil märkinud, et administraatori parool on IT spetsialistil. Kaebaja pidi teadma, et dokumentide kustutamine ei anna võimalust enam dokumentide taastamiseks. Dokumentide säilitamise kohustus tulenes kaebaja ametijuhendist p 6.2. Põhjalikumalt on kohus seda analüüsinud kohtuotsuse punktis II.

Tuvastatud on ka IT spetsialisti poolt, et failid on kustutatud 30.12.2014 ja seda sai teha ainult kaebaja ise, olles sisenenud arvutisse oma paroolidega. Kohtuistungil on vallavanem tunnistanud, et tööfailide saamiseks ei ole ta kaebaja poole pöördunud, kuna kaebaja on jäänud töövõimetuslehele alates 05.01.2015 ja andnud mõista, et ta tööasjadega ei tegele. Kaebaja väide, et vallavanem on sisenenud kaebaja arvutisse pahatahtlikult, ei ole asjakohane, kuna vastustajal oli vajadus saada eelarvega seonduvaid dokumente. Kaebaja on küll saatnud oma tööversiooni, kuid see vajas ümbertegemist ning kaebaja on esitanud dokumendid PDF formaadis, mida ei saa parandada. Seetõttu tuli dokumendid uuesti teha ja vallavanem on kinnitanud kohtuistungil, et täitis ise koos raamatupidajaga kaebaja ülesandeid kaebaja töövõimetuslehe ajal. Kaebaja on veelkord välja toonud analüüsimiseks süütegude raskusastmed, mille kohta on kohus varasemas kohtuotsuses selgitused andnud ning samuti kajastub see punktis VI . Kaebaja on ka möönnud, et isegi kui A oleks kustutanud jäädavalt eelarvega seonduvad olulised dokumendid, ei ole sellega vallavalitsusele kahju tekitatud. Kuna vastustajale kahju tekitamine ei ole käesolevas asjas vaidlusesemeks, ei ole vajadust ka seda rohkem käsitleda. Kaebuses on märgitud, et kohus ei peaks tuginema H. Pavese seletustele, kuna A soovis sellega rohkem tutvuda. Kohus märgib selle kohta, et 18.03.2016 kohtuotsuses on kohus sellele tuginenud ning pidanud H. Pavese seletust usaldusväärseks, siis käesolevas asjas jääb kohus samale seisukohale ja mis puudutab kaebaja soovi sellega rohkem tutvuda, märgib kohus, et H. Pavese seisukoht on kohtule esitatud 29.05.2015 ja sellega sai kaebaja tutvuda kuni 13.04.2017 , mil kohus alustas asjas kirjaliku menetluse läbiviimisega. Samas oli H. Pavese seletuskiri vestlusteemaks ka kohtuistungil. Kohus peab vajalikuks märkida, et nii A kui ka tema esindaja olid 30.04.2017 kohtu kantseleis ja tutvusid toimiku materjalidega (III kd tl.165-166). Mis puudutab töövõimetuslehtede esitamist ja kinnitamist, on kohus selle kohta selgitusi andnud käesolevas kohtuotsuses (p III) ja olnud ka 18.03.2016 kohtuotsuses samal seisukohal ja ei pea midagi vajalikuks juurde lisada. Kaebaja on märkinud ka, et kohus ei tohiks arvestada raamatupidaja M. Tammoja seletustega, mille kohta kohus märgib sama, et seda on arutatud kohtuistungil, dokument on toimikusse võetud kohtuistungi käigus ning sellest ajast on võimalik olnud kaebajal sellega tutvuda. Kohtuistungil mindi kaebaja esindaja taotlusel üle kirjalikule menetlusele just põhjusel, et pooled saaks tutvuda toimiku materjalidega (kaebaja esindaja soovis tutvuda kohtuistungil esitatud tõenditega, sealhulgas M. Tammoja seletusega ja väljatoodud kontodega (I kd tl 160). Kohus on arvestanud nii H. Pavese seletusega kui ka M. Tammoja seletustega ning ei näe mingit põhjust neid kohtuasja raames mitte arvestada. Asjaolu, et need tõendid räägivad kaebaja kahjuks, ei ole alus nende mittearvestamiseks. Kaebaja on saanud omapoolseid seisukohti hulganisti välja tuua, mis sisalduvad kõik toimikus. Ka ületundide eest tasu ja viivise maksmise nõue on põhjendamatu. Kaebaja on märkinud, et kohus ei ole välja selgitanud mis tingis ületunnitööd, mille kohta on kohus seisukoha võtnud juba eelmises kohtuotsuses ja jääb ka praegu samale seisukohale. Tuvastatud on, et A ei ole suutnud õigeaegselt eelarve eelnõu esitada ning täitis oma tööülesandeid hilinenult ja tagantjärele, mis sai tingida selle, et ta pidi töötama mõnel puhkepäeval ehk võib öelda, et kaebaja ei osanud oma tööd planeerida. Informatsiooniks veel see, et vallas oli tööl ka teine raamatupidaja M. Tammoja. Kokkuvõttes on kaebaja poolt asja uuel läbivaatamisel varasemad väited uuesti esile toodud ning kuna vahepeal ei ole selles osas olukord muutunud, jääb kohus samale seisukohale ja ei pea vajalikuks korrata kõiki varasemaid kohtu seisukohti uuesti. Kaebaja on välja toonud, et kohus ei ole välja selgitanud käesoleva hetkeni (kuni 21.03.2017) milline on kaebaja tegelik tahe, mille kohta kohus märgib, et kohus on pöördunud mitmel korral

kaebaja poole selle väljaselgitamiseks ning kohtuotsuse kirjutamise ajaks on välja kujunenud sellest arusaam, millest on eespool märgitud (p. 13). Kohus peab vajalikuks veel märkida, et kaebajal on esindajaks olnud õigusteadmistega isikud, mistõttu ei ole kohus pidanud midagi enamat kaebajale selgitama oma õiguste kaitseks kui seda mis on kohtuasjas kohtu arvates oluline olnud ja mida on ka käsitletud. Kohus jätab kaebaja nõude 02.04.2015 käskkirja nr 18-1.2/20 tühistamiseks rahuldamata. Kuna kohus jätab rahuldamata kaebaja nõude haldusakti tühistamiseks, jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus teenistusse ennistamiseks, rahuldamata jääb teenistuslehelt distsiplinaarkaristuste määramise kande kustutamise taotlus ja rahuldamata jääb ka kaebaja taotlus mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Rahuldamata jääb taotlus välja maksta ületunnitööde eest saamata jäänud tasu ja viivisenõue.

KOKKUVÕTTEKS

Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse täielikult rahuldamata. Esialgselt oli Mäksa vallavanem esitanud kaebajale teate 30.12.2014 e-kirja näol, millega on teavitatud kavandatavast menetlusest teenistusest vabastamise kohta, andes võimaluse vastuväidete ja selgituste esitamiseks, millest lähtuvalt jääb haldusorganile kaalutlusõigus, kas vabastada isik teenistusest või mitte. Mäksa vallavanem lahendas kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjaga nr 18-1.2/20 02.04.2015 „Teenistusest vabastamine“. Kohtu seisukohalt lähtudes kohtuotsuse põhjendustest on vastustaja kaebaja suhtes õiguspäraselt käitunud. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. Menetluskuludest: Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Mäksa vald ei ole omapoolselt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud poolte kanda ja kohus ei pea seetõttu analüüsima kas menetluskulude väljamõistmine summas 6 931,63 eurot on põhjendatud või mitte. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 25.04.2018.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 25.04.2018.a otsus Resolutsioon

c. Mõista Kastre vallalt kaebaja kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, teha Kastre vallale ettekirjutus määrata väljamaksmisele kuuluv rahasumma kindlaks ühe kuu jooksul arvates kaebajalt teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu ja ettevõtlusest teenitud tulu kohta andmete saamisest vastavalt palgale, mida kaebaja oleks saanud, kui ta oleks teenistuses olnud, ning kohustada Kastre valda ühe kuu jooksul arvates rahasumma kindlaksmääramisest maksma kaebajale välja kindlaksmääratud summa, millest võib Kastre vald maha arvata teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest. d. Kohustada Kastre valda tunnistama kaebaja teenistuslehe kanded teenistusest vabastamise ja distsiplinaarkaristuse määramise kohta kehtetuks. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kohustada kaebajat esitama Kastre vallale viivitamatult andmed teenistusest sunnitult puudutud ajal, st alates 07.04.2015 kuni käesoleva otsuse jõustumiseni teiselt tööandjalt saadud tasu ja ettevõtlusest teenitud tulu kohta. Mõista Kastre vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 4500 eurot. Ülejäänud kaebaja menetluskulu jätta kaebaja enda kanda. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi otsuse päises tähemärgiga A. Täiendada Tartu Halduskohtu 28.04.2017. a otsuse resolutsiooni punktiga 3 järgmises sõnastuses: „Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga A“.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.