Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

elamis​loa andmisest VMS § 123 p 2 alusel.

elamis​​luba, kui ta soovib koos lastega püsivalt Eestisse elama asuda.

ka lähitulevikus teha. VMS §-s 254 (red. kuni 17. jaanuar 2017) sätestatu, et registree​ritud eemalviibimine loetakse püsivalt Eestis elatud aja hulka, ei ole praegusel juhul asjassepuutuv. Elamisloa vajalikkuse hindamisel võib arvestada asjaoluga, et välismaalane ei elanud varasema elamisloa kehtivuse ajal püsivalt Eestis, ning viidatud norm seda ei välista. 4) PPA-l oli õiguslik alus kaebajatele tähtajalise elamisloa andmisest keelduda VMS § 123 p 3 alusel, sest usutavalt ei ole tõendatud nende püsivalt Eestisse elama asumise kavatsus. Seetõttu ei ole kohtul vaja analüüsida, kas selline alus oleks esinenud ka VMS § 124 lg 2 p 1 alusel. 5) Vaideotsus kaebajate subjektiivseid õigusi ei riku.

(p-d 2 ja 3). Ringkonnakohus tühistas PPA 6. aprilli 2015. a otsused nr 15.3-3/215-1 ja 15.3-3/216-1 ning 16. juuni 2016. a vaideotsuse osas, millega jäeti M. G. ja S. G. vaided rahuldamata (p-d 4 ja 5). Muus osas muutis ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega (p 6), ning mõistis PPA-lt M. G. ja S. G. kasuks välja menetluskulud kummalegi 30 eurot (p-d 7 ja 8). Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt. 1) VMS § 123 p 3 alusel elamisloa andmisest keeldumine ei olnud praegusel juhul õiguspärane. Kaebajate ema eemalviibimine on registreeritud ja seega loetud põhjendatuks. PPA ei ole VMS § 2531 (red. kuni 17. jaanuar 2017) alusel keeldunud eemalviibimise registreerimisest, mistõttu ei saa PPA tugineda väitele, et kaebajate ema Eestist eemalviibimine ei ole põhjendatud. Euroopa Liidu Nõukogu direktiivist 2003/86/EÜ tulenevad alused pereliikmete taasühendamiseks ei jäta EL liikmesriikidele kuigi avarat kaalumisruumi välismaalaste riiki elama asumiseks lubamisel. Olukorras, kus kaebajate ema loetakse Eestis püsivalt elavaks VMS §-de 6 ja 254 (red. kuni 17. jaanuar 2017) järgi, on tema lastel direktiivi art 4 lg 1 p b alusel õigus saada Eestis püsivalt elamiseks elamisluba. Kui kaebajate emal on võimalik Eestisse elama asuda ja tema elamisluba ei ole kehtetuks tunnistatud, ei saa lugeda kaebajate elamislubade taotlusi põhjendamatuks ka juhul, kui vastustajal on kahtlus, et kaebajate ema ei kavatse tegelikult Eestisse elama asuda. 2) Elamislubade andmisest keeldumisel VMS § 124 lg 2 p 1 alusel tugines PPA kaebajate ema

keeldumisel VMS § 123 p-le 3 tuginemine oli ebaõige. 23. aprilli 2014. a avaldust ei saa omistada aga S. G.-le või M. G.-le. Selle avalduse esitas küll nende seaduslik esindaja, aga mitte neid, vaid L. G.-d esindades. Seetõttu oli õigusvastane keelduda neile VMS § 124 lg 2 p 1 alusel elamis​lubade andmisest. 4) VMS § 124 lg 2 p 1 alusel elamisloa andmisest keeldumisel ei tule hinnata üksikjuhtumipõhiselt, kuidas kahjustab valeandmete esitamine avalikku korda või riigi julgeolekut. 5) PPA on piisavalt põhjendanud, et L. G. kaebuse rahuldamata jäämise korral ei kahjustata ülemääraselt tema huve. Seni elab ta emaga koos Venemaal ning ema faktiliselt Eestisse elama asumise korral on L. G.-l võimalik siin viibida viisa alusel ja ema Eestis elamise korral taotleda uuesti tähtajalise elamisloa andmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

PPA palub kassatsioonkaebuses ja selle täienduses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus

täielikult ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. PPA seisukohad on järgmised. 1) Tähtajalise elamisloa andmiseks peab välismaalasel olema vajadus tähtajalise elamisloa järele. VMS § 112 ja § 117 lg 1 p 1 koostoimest tuleneb, et mistahes alusel tähtajalise elamisloa andmise esmaseks eesmärgiks on välismaalase elama asumine Eestisse ja Eestis elamine. Nii on see ka ala​ealise lapse elama asumiseks Eestis püsivalt elava vanema juurde antava tähtajalise elamisloa puhul. Y. G. kui kutsuja ei ole Eestis faktiliselt elanud vähemalt aastast 2003. Kaebajad ei ole esitanud veenvaid põhjendusi oma Eestisse asumise võimatuse kohta ajal, kui neil olid kehtivad elamisload. PPA nõustub halduskohtu tõlgendusega VMS § 252 kohta (red. kuni 17. jaanuar 2017). Asjaolu, et seaduse järgi loetakse registreeritult Eestist eemalviibimise aeg Eestis püsivalt elatud aja hulka, ei tähenda, et edaspidise elamisloa vajalikkuse hindamisel ei võiks arvestada faktilise asja​oluga, et välismaalane ei elanud varasema elamisloa kehtivuse ajal püsivalt Eestis. See, et PPA-l puudub alus kutsuja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ning et kutsuja on Eestis aasta jooksul mõnel korral käinud (PPA lisas kassatsioonkaebusele Y. G. piiriületused ajavahemikul 21. märts 2016 kuni 21. märts 2017), ei tähenda, et kutsuja elab faktiliselt Eestis ning seetõttu on tema laste tähtajaliste elamislubade taotlused automaatselt põhjendatud. Ekslik on ringkonnakohtu seisu​koht, et elamisloa taotluse põhjendatust tuleb hinnata üksnes lähtuvalt taasühinemise direktiivist. PPA hindab põhjendatust eelmise elamisloa kasutamise põhjal. 2) PPA nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebajate ema 23. aprilli 2014. a avalduses esitatud andmed olid kutsuja Eestis elamise kohta ebaõiged. Samuti nõustub PPA sellega, et andmed õppetöös osalemise kohta ei olnud valed. Küll aga rõhutab kassaator, et esitatud andmed tõendavad, et kutsuja ega lapsed ei ela faktiliselt Eestis. Sellises mahus õppetöös osalemise jaoks (21 päeva õppe​aastas) piisab viisast. 3) Kaebajatel on võimalik saabuda koos kutsujaga Eestisse viisaga ja taotleda elamisluba pärast enda püsivalt sisseseadmist. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega ei võetud neilt ära õigust taotleda uut tähtajalist elamisluba, kui isikute elukorraldus muutub ja dokumentaalsete tõendite

kohaselt on usutav nende Eestisse elama asumine. Ka kaebajate isa käitumine (pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja uue viibimisaluse mittetaotlemine) näitab, et plaani Eestisse naasta ei ole.

Kaebajad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu. Kaebajad nõustuvad ringkonnakohtu

seisukohaga, et PPA-l puudus alus keelduda M. G.-le ja S. G.-le elamisloa andmisest VMS § 124 lg 2 p 1 alusel. Kaebajad möönavad, et VMS § 123 p 3 järgi tuleb elamisloa taotluse lahendamisel tuvastada taotluse põhjendatus, kuid kaebajate ema eemalviibimise põhjendatust puudutavad PPA argumendid ei ole asjakohased. Ema seaduslikku käitumist (eemalviibimise registreerimine) ei saa tõlgendada kaebajate kahjuks. Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud direktiivi 2003/86/EÜ sätteid. Väär on PPA väide, et kaebajatel on koos kutsujaga võimalik saabuda Eestisse viisaga ja Eestis tähtajalist elamisluba taotleda pärast enda püsivalt sisseseadmist. Viisa alusel ei saa kaebajad Eestis püsivalt elada, see on võimalik üksnes elamisloa alusel. Ka ei saa ema kui kutsuja jätta oma lapsi Venemaale eesmärgiga elada püsivalt Eestis selleks, et oleks võimalik taotleda lastele elamisluba. Y. G. tahtis tulla koos perekonnaga Eestisse püsivalt elama, kuid ei saanud seda perekondlikel põhjustel varem teha (õppimine ülikoolis, rasedus, lapse sünd). Ta kinnitab, et tal on kavatsus elada koos lastega püsivalt Eestis ning kaugtöökoht Venemaal tagab talle sissetuleku.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

Ringkonnakohus jättis L. G. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja seega PPA otsuse keelduda

talle tähtajalise elamisloa andmisest jõusse. PPA palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse tervikuna, st ka L. G. apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise osas. Seda ilmselt põhjusel, et ringkonnakohtu otsuse põhjendustest tulenevalt ei saanud PPA keelduda L. G.-le tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 3 alusel ning sai keeldumisel tugineda üksnes VMS § 124 lg 2 p-le 1.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 211 lg 1 teise lause kohaselt ei saa kohtuotsuse

resolutsiooni vaidlustamata vaidlustada otsuse põhjendusi, välja arvatud juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosaliste õigustele või kohustustele. Sama on korduvalt rõhutanud ka kolleegium (viimati haldusasjas nr 3-3-1-54-16, p 13). Praegusel juhul ei ole HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud, kuna PPA keeldumisotsuses märgitud kahest seaduslikust alusest üks oli ringkonnakohtu hinnangul õige ning L. G.-le tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine oli seega õiguspärane. L. G. ei ole esitanud ei kassatsioonkaebust ega ka vastukassatsioonkaebust.

Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium PPA kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu resolutsiooni

p 1 vaidlustamise osas läbi vaatamata (HKMS § 220 lg 1 ja § 217 lg 3 p 2). II

HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise

aja seisuga. Seetõttu ei mõjuta selle haldusasja lahendust 18. jaanuaril 2017 jõustunud muudatused välismaalaste seaduses (RT I, 03.01.2017, 1), millega muudeti Eestis püsivalt elamise mõistet ning Eestist eemalviibimise registreerimise nõue asendati elamisloa eesmärgipärase kasutamise nõudega.

Samuti jätab kolleegium arvestamata PPA kassatsioonkaebusele lisatud Y. G. piiriületused aja​vahemikul 21. märts 2016 kuni 21. märts 2017 (HKMS § 62 lg-d 2 ja 6).

Y. G. esitas 8. oktoobril 2014 kaebajate nimel PPA-le tähtajalise elamisloa taotlused VMS

§ 150 lg 1 p 1 alusel. Taotluse esitamise hetkel olid nii S. G.-l kui ka M. G.-l kehtivad tähtajalised elamisload (kuni 16. jaanuarini 2015). Y. G. sõnul taotles ta kahele vanemale lapsele uue elamisloa andmist, mitte selle pikendamist, sest nende eemalviibimine Eestist ei olnud registreeritud. Pikendamistaotluste esitamisel oleks S. G. ja M. G. võimalused elamislubade pikendamiseks olnud tõepoolest vähesed. VMS § 156 p 1 (red. kuni 17. jaanuar 2017) sätestab, et Eestis elava lähedase sugulase juurde elama asumiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldutakse, kui välismaalane ei ela püsivalt Eestis. Imperatiivsest keelust võib PPA kõrvale kalduda üksnes juhul, kui pikendamisest keeldumine oleks vastuolus lapse õiguste ja huvidega (VMS § 154 lg 4).

Vaidlusaluses menetluses on formaalselt tegu tähtajalise elamisloa andmise menetlusega ja

keeldumisalustena tulevad kõne alla üksnes elamisloa andmisest, mitte selle pikendamisest keeldumise alused. See ei tähenda kolleegiumi hinnangul siiski keeldu arvestada uue tähtajalise elamisloa andmisel välismaalase käitumist varasema elamisloa kehtivusaja jooksul. Vastupidine seisu​koht oleks vastuolus seaduse mõttega.

PPA keeldus S. G.-le ja M. G.-le tähtajalise elamisloa andmisest VMS 3. ptk 1. jao

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et valeandmete esitamist 23. aprilli 2014. a

avalduses ei saa omistada S. G.-le ja M. G.-le põhjusel, et valeandmeid esitati L. G.-d esindades. Seega oli õigusvastane keelduda neile VMS § 124 lg 2 p 1 alusel elamisloa andmisest. Ei ole vajadust ringkonnakohtu sellekohaseid põhjendusi korrata (otsuse p-d 21 ja 22).

Seega taandub vaidlus sellele, kas esines VMS § 123 p-s 3 nimetatud alus. Selle järgi

keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui tähtajalise elamisloa taotlus "ei ole põhjendatud". Viimane seisneb PPA hinnangul selles, et S. G.-l ja M. G.-l puudub vajadus tähtajalise elamisloa järele: elamisloa andmise eelduseks on taotleja soov asuda tegelikult Eestisse elama, kuid nad ei ela ega ka kavatse elada Eestis. Selle kinnitusena loetleb PPA otsustes kokkuvõtlikult järgmised asjaolud (tl-d 109–112, 127–130): -

Y. G. kui kutsuja ei ela faktiliselt Eestis ja on viibinud Eestis vaid lühiajaliselt, mitte püsivalt (VMS § 6 red. kuni 17. jaanuar 2017). Ta on küll oma eemalviibimise registreerinud eri ajavahemikel, kuid mitte alati. Viimati registreeris ta oma eemalviibimise kaheks aastaks (26. august 2014 kuni 25. august 2016), kuid sedagi PPA tähelepanu juhtimise peale, kusjuures Eestist eemalviibimise registreerimine ei ole põhjendatud;

-

Y. G. kui kutsuja on andnud korduvalt lubaduse, et asub lähiajal Eestisse püsivalt elama (2005. a-l, 2010. a-l, 2012. a-l, 2013. a-l, 2014. a-l), kuid ei ole seda teinud;

-

viimasel kahel korral on S. G. ja M. G. tähtajalise elamisloa pikendamise otsuses olnud klausel, et PPA ei pikenda edaspidi tähtajalist elamisluba, kui ema kui kutsuja ei asu lastega

püsivalt Eestisse elama; -

pere elab Moskvas. Emal ja isal on töö, mis tagab toimetulekuks vajaliku sissetuleku;

-

S. G. ja M. G. õpivad Moskva üldhariduskoolis. Eestis Edu Valem Erakoolis õppisid nad 2013/2014. õppeaastal vaid 21 päeva.

Ringkonnakohus lähtus arusaamast, nagu oleks PPA keeldumise aluseks olnud üksnes asjaolu,

et Y. G. kui kutsuja ei ela püsivalt Eestis ja et Eestist eemalviibimine ei ole vaatamata registreerimisele põhjendatud. Selline seisukoht on ekslik. Iseenesest vastab tõele ringkonnakohtu arusaam, et kui PPA hinnangul oli Y. G. eemalviibimine põhjendamatu, oleks tulnud PPA-l selle registreerimisest keelduda (VMS § 2531 red. kuni 17. jaanuar 2017). Seda PPA aga ei teinud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et PPA ei tuginenud üksnes sellele, et kutsuja ei ela püsivalt Eestis. PPA on keeldumisotsust põhjendanud teise õigusliku alusega – VMS § 123 p-ga 3.

Kolleegium nõustub PPA seisukohaga, et elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on

vajadus elamisloa järele, st tegelik soov Eestisse elama asuda. Eelloetletud PPA keeldumise otsustes sisalduvad argumendid on piisavad kinnitamaks, et S. G.-le ja M. G.-le elamisloa andmine ei ole põhjendatud VMS § 123 p 3 mõttes, kuna neil ei ole vajadust elamisloa järele. VMS § 117 lg-s 1 on loetletud elamisloa andmise üldtingimused, mis peavad olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmisel (lg 2). Sellisteks nõueteks on ka Eestisse elama asumise eesmärgi põhjendatus (p 1 (red. kuni 17. jaanuar 2017)) ja tegelik elukoht (p 2). Välismaalane peab oma elu​koha registreerima rahvastikuregistris (VMS § 121), hoolitsema oma registrijärgse elukoha aadressi õigsuse eest ja püsivalt elama asumisel teise elukohta või välisriiki esitama rahvastiku​registrile oma uue elukoha (rahvastikuregistri seaduse § 391, § 45 lg 2). Toodud normidest nähtub üheselt, et elamisloa saamise vajadus on inimesel vaid juhul, kui ta tegelikult soovib elada Eestis. Vajadus elamisloa järele puudub, kui välismaalane soovib lühiajaliselt Eestit külastada. VMS § 116 lg 2 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmise nõuded peavad elamisloa kehtivusaja jooksul olema jätkuvalt täidetud. S. G. ja M. G. ei ole Eestis faktiliselt püsivalt elanud. Samuti ei ole nende eemalviibimisi korduvalt nõuetekohaselt registreeritud, kuigi VMS seda nõudis (vt VMS red. kuni 17. jaanuar 2017 § 6, § 135 lg 2 p 6, § 254). Seda vaatamata asjaolule, et kahel viimasel korral on elamisloa andmisel lisatud klausel Eestis püsivalt elamise kohta. Kolleegium on perekonnaseaduses sätestatule tuginedes varem selgitanud, et seadusliku esindaja käitumine haldus​menetluses, sh varem registreerimiskohustuse täitmiseks tehtud või tegemata jäetud toimingud, on omistatavad esindatavale (vt haldusasi nr 3-3-1-1-16, p 24). Seega on nad varem rikkunud tähtajalise elamisloa nõuet elada püsivalt Eestis (sh kohustust eemalviibimine registreerida) ning seda vaatamata korduvale PPA hoiatusele. Y. G. selgitused tema enda Eestist eemalviibimise ja eemalviibimise registreerimata jätmise kohta ajavahemikul 1. oktoober 2010 kuni 25. august 2014 (õppimine Venemaa ülikoolis, lapse sünd ja sellele järgnenud tervisemured), samuti laste eemalviibimise registreerimata jätmise kohta võiksid olla piisavad, põhjendamaks lühiajalisi tegemata jätmisi. Need ei ole siiski küllaldased selleks, et põhjendada aastaid kestnud minetusi. Ka ei selgita need seda, mis takistas isal S. G. ja M. G.

seadusliku esindajana laste eemalviibimisi registreerida. Vajaduse puudumist elamisloa järele ei kummuta ka S. G. ja M. G. õppimine Eestis koolis 21 päeva õppeaastas. Selleks piisab ka viisast. Samuti nõustub kolleegium PPA otsustes võetud seisukohaga, et elamisloa andmisest keeldumine ei ole vastuolus laste õiguste ja huvidega, ega korda PPA põhjendusi (HKMS § 165 lg 2).

Eeltoodud kolleegiumi järeldust ei väära ka ringkonnakohtu otsuses osutatud Nõukogu

direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta. Direktiiv on kantud eesmärgist võimaldada pereliikmetele pereelu (preambuli lg-d 4 ja 6). Perekonna taasühinemine tähendab liikmesriigis seaduslikult elava kolmanda riigi kodaniku pereliikmete sisenemist sellesse liikmesriiki ja seal elamist, et perekond jääks kokku (art 2 p d). Art 16 lg 1 p a sätestab, et liikmesriigid võivad perekonnaga taasühinemiseks nende territooriumile sisenemise ja seal elamise taotluse rahuldamata jätta või vajaduse korral pereliikme elamisloa tühistada või selle pikendamisest keelduda, kui direktiivis sätestatud tingimused ei ole või ei ole enam täidetud. Nagu eespool selgitatud, on perekond aastaid faktiliselt elanud koos Moskvas ja Eestit on külastatud vaid väga lühiajaliselt. Perekonna taasühinemise vajadust direktiivi mõttes ei ole. Y. G. on varem jätnud täitmata kohustuse oma eemalviibimine registreerida. S. G. ja M. G. eemalviibimisi ei ole registreeritud ja neid on korduvalt hoiatatud, et kui nad ei asu püsivalt Eestisse elama, siis nende tähtajalisi elamislube ei pikendata. S. G.-l ja M. G.-l on võimalik vajaduse korral taotleda viisat, sh pikaajalist viisat, viibimaks Eestis. Ka on neil võimalik esitada uus tähtajalise elamisloa taotlus, kui neil on tegelik soov püsivalt Eestis elada. III

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium PPA kassatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna

Ringkonnakohtu 30. novembri 2016. a otsuse resolutsiooni p-d 2–8. Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab S. G. ja M. G. kaebused rahuldamata ja menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1). PPA ei ole menetluskulude hüvitamise taotlusi haldus-, ringkonna- ega Riigi​kohtule esitanud. PPA oli kautsjoni tasumise kohustusest HKMS § 107 lg 9 alusel vabastatud.

HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebajate ja nende

seadusliku esindaja nimed initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.