3-16-1004 21. oktoober 2016 Eda Muts OÜ Pro Grupp Invest kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 25.02.2016. a otsuse nr 13-6/91 tühistamiseks. Istung 21. september 2016
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Pro Grupp Invest, esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. november 2016. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Edasikaebamise kord
Asjaolud ja menetluse käik
1.OÜ-le Pro Grupp Invest (taotlus viitenr 310009780573) määrati Põllumajandusministri 12.03.2008.a määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ alusel 09.02.2010 otsusega nr 13/6/260 toetus summas 99 989,77 eurot teraviljakombaini ostmiseks.
PRIA koostas 25.02.2016. a otsuse nr 13-6/91, millega tunnistas kehtetuks 09.02.2010. a OÜ-le Pro Grupp Invest toetuse määramise otsuse nr 13-6/260 ning nõudis OÜ-lt Pro Grupp Invest tagasi taotluse nr 310009780573 alusel määratud ja väljamakstud toetuse summas 99 989,77 eurot.
3.OÜ Pro Grupp Invest esitas PRIA 25.02.2016. a otsusele nr 13-6/91 vaide, mis jäeti rahuldamata PRIA 22.04.2016. a vaideotsusega nr 13-4/16/6-1.
4.OÜ Pro Grupp Invest esitas 23.05.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA 25.02.2016. a otsus nr 13-6/91. Kaebuse esitaja põhjendused
5.Toetuse otsuse kehtetuks tunnistamise aeg on möödunud. Põllumajandusministri 12.03.2008. a määruse nr 20 § 16 lg 4 kohaselt teeb PRIA taotluse rahuldamise otsuse muutmise otsuse või taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse 25 tööpäeva jooksul arvates toetuse maksmisest keeldumise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest. PRIA algatas täiendava kontrollmenetluse 2015. a veebruaris, et selgitada 2008. a müügitulu täpsemaid asjaolusid. PRIA on teinud vaidlustatud otsuse 1 aasta peale täiendava kontrolli alustamist ja kontrollaruandest nähtuvalt on PRIA-l olnud teave käes ca pool aastat enne vaidlustatud otsuse tegemist. Ületatud on 25 tööpäeva reeglit, mistõttu kaotas PRIA juba varasemalt õiguse otsuse kehtetuks tunnistamisele.
6.Toetuse tagasinõudmine on aegunud. PRIA otsuse tegemise aegumist reguleerib EÜ nõukogu määrus nr 2988/95, mille kohaselt aegumistähtaeg menetluse algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust (art 3). PRIA on algatanud 2015. a veebruaris kontrollimenetluse, kontrollimaks 2008. a septembris müügitulu tekkimist. PRIA vaidlustatud otsuse tegemine on aegunud ja on aluseks PRIA otsuse tühistamisele. PRIA vaideotsuses sisalduva vastuväite kohaselt näeb aga Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 1306/2013 ette, et liikmesriigid taotlevad toetuse tagasinõudmist 18 kuu jooksul peale seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrollaruanne on heaks kiidetud. PRIA on tuginenud ebaõigesti Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele nr 1306/2013. Määrus räägib kitsalt sellest, et tagasinõudmise otsus tuleb teha 18 kuu jooksul peale kontrollaruande saatmist kaebajale. See ei muuda viidatud EÜ nõukogu määruse nr 2988/95 aegumistähtaega olematuks.
7.Haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseid otsuses ei ole. Haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks reguleerib haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66. PRIA ei ole neid aluseid sisustanud. PRIA ei ole teostanud mitte mingit huvide kaalumist, ei ole arvestanud kaebuse esitaja usaldust haldusakti kehtima jäämisesse, ei ole kaalunud proportsionaalsuse küsimust ning kas toetuse peab küsima koheselt tagasi kogu ulatuses või on alust küsida tagasi osaliselt. Vaideotsuses ei ole samuti neid vastuväiteid analüüsitud ega vastust antud.
8.PRIA on märkinud vaidlustatud otsuses, et kaebuse esitaja 2008. a näidatud müügitulu ei vasta tegelikult määruse nõuetele. Maksu- ja Tolliamet (MTA) on 2009. a juba teostanud kaebuse esitaja ettevõtlusega tegelemise osas kontrolli ja käsitlenud selle raames ka 2008. a müügitulu tekkimist. MTA tuvastas käibe tekkimise ja kaebuse esitaja vastavuse käibemaksukohustuslasele.
9.PRIA on seisukohal, et kombaini ei kasutata sihipäraseks tegevuseks, kuna masinat ei rendita välja koos operaatoriga, vaid see on lihtsalt välja renditud. Kaebuse esitaja on masina kasutama pannud, seda välja rentinud.
Vastustaja vastuväited
10.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
11.Toetuse tagasinõudmine ei sõltu sellest, kas toetuse määramise otsus on 25 tööpäeva jooksul kehtetuks tunnistatud või mitte. ELÜPS otsuse tegemise tähtaega ei sätesta. Määruse nr 20 § 16 ei kohaldu, kuna reguleerib toetuse maksmist. § 16 lg 4 kohaselt tunnistatakse taotluse rahuldamise otsus kehtetuks 25 tööpäeva jooksul arvates toetuse maksmisest keeldumise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest. Seadus näeb ette aja, mille jooksul tuleb toetus tagasi nõuda, kuid seda, millise aja jooksul tuleb taotluse rahuldamise otsus tagasinõudmise puhul kehtetuks tunnistada õigusaktid ette ei näe.
12.Toetuse tagasinõudmine ei ole aegunud. Määruse nr 20 § 14 lg 2 p 1 kohaselt on toetuse saaja kohustatud investeeringuobjekti säilitama ja sihipäraselt kasutama vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Taotlus toetuse saamiseks esitati 21.09.2009, toetus määrati OÜ-le Pro Grupp Invest 09.02.2010 käskkirjaga nr 13-6/260. Seega on vale kaebaja esindaja väide, et tähtaja kulgemine algas 2008. a detsembris. Andmed müügitulu kohta esitati 21.09.09. Investeering tuli ellu viia ja kuludokumendid esitada kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Viimane osa toetusest maksti välja 11.11.2011. Sellest ajast algab ka järelevalveperiood investeeringuobjekti sihipärase kasutamise üle, s.o viis aastat viimasest väljamaksest. Järelevalve periood lõppeb 11.11.2016. Taotlemisel näidatud müügitulu mittevastavus tegelikkusele tuvastati täiendava kontrolli käigus järelevalveperioodil. Kui lähtuda ainult Nõukogu määruse nr 2988/95 artikli 3 lg-st 1, mille kohaselt aegumistähtaeg menetluse algatamiseks on neli aastat alates eeskirjade eiramise toimepanekust, siis ei oleks toetuse taotlemisel esitatud ja hilisemalt selgunud ebaõigete andmete põhjal alusetult tehtud maksete korral üldse võimalik pärast nelja aasta möödumist toetuse taotluse esitamisest menetlusi algatada, kuigi järelevalveperiood kestab.
13.Müügitulu osas esitati valeandmeid toetuse taotlemisel (21.09.2009) ning taotleja poolt esitatud ebaõige müügitulu põhjal määrati taotlejale alusetult toetus. PRIA on seisukohal, et antud juhul kohaldub ka võlaõigusseaduse § 1027 ja 1028 lg 1 ja sellest tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 151 lg 2 toodud aegumistähtaeg. Seda enam, et ELÜPS § 11 lg 2 sätestab, et üleminekutoetuste puhul võib toetuse tagasinõudmise otsuse teha kümne aasta jooksul taotluse rahuldamise otsuse tegemise päevast arvates.
14.HMS § 67 lg 4 p 2 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses. Kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud ELÜPS-is. Toetuse saajal ei saa rikkumiste puhul olla õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima ja toetust tagasi ei nõuta.
15.Kontrollaruandes (toetuse tagasinõudmise otsuse lisa) on detailselt kirjas asjaolud, miks peab PRIA müügitulu kunstlikult tekitatuks ja see ei põhine ainuüksi MTA andmetel. Kombaini sihipärast kasutust käsitlevaid asjaolusid on põhjalikult analüüsitud kontrollaruande punktis 4.2.2. Äriplaan nägi ette masina renti koos operaatoriga. Kombain anti aga Kaavere Agro OÜ ja Linika OÜ kasutusse ilma juhita. Toetuse saaja tegevus ei vasta äriplaanile ning investeeringuobjekti ei ole sihipäraselt kasutatud.
Kohtu seisukoht
16.OÜ Pro Grupp Invest poolt on vaidlustatud PRIA 25.02.2016 otsus, millega PRIA nõudis kaebajalt tagasi maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse summas 99 989,77 eurot, mis oli kaebajale tervikuna ka eelnevalt välja makstud. Toetus oli taotletud teraviljakombaini ostmiseks. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsuse tühistamise tingib kaks asjaolu: esiteks, et toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise aeg on möödunud ning teiseks asjaolu, et toetuse tagasinõudmine on aegunud.
17.Kohus on seisukohal, et varasema otsuse, millega kaebajale toetus määrati, kehtetuks tunnistamine vaidlustatud otsuse punktis 7 kaebajale mingeid tagajärgi ei ole põhjustanud ja tema õigusi ei riku. Nimelt on kaebajale 09.02.2010 otsusega nr 1-6/260 määratud toetus tervikuna välja makstud ehk täidetud. Seega oli nimetatud otsuse osas HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtivus lõppenud ehk taotluse rahuldamise otsusega antud õigused on realiseeritud. Nimelt sätestab HMS § 61 lg 2, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivuse lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamine tooks kaebajale negatiivseid tagajärgi kaasa juhul, kui otsusega määratud toetus oleks kas osaliselt või täielikult välja maksmata. Antud juhul on PRIA juba välja makstud toetuse tagasinõudnud põhjustel, et toetuse taotlemisel näidatud müügitulu ei vastanud nõuetele ning et investeeringuobjekti ei kasutatud sihipäraselt. Seega pole ka oluline, kas PRIA tegi taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse põllumajandusministri 12.03.2008 määruse nr 20 § 16 lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul või mitte. Samas nähtub ka määruse nr 20 § 16, millele kaebaja osundab, sõnastusest selgelt, et see säte reguleerib toetuse maksmist ja maksmisest keeldumist, mitte aga juba välja makstud toetuse tagasi nõudmist. Ka vastustaja tunnistas kohtuistungil, et vaidlustatud otsuse punktis 7 märgitud varasema otsuse kehtetuks tunnistamine toetuse tagasinõudmisel õiguslikku tähendust ei oma. Sellest tulenevalt on asjasse puutumatud ka kaebaja väited HMS § 64 lg-s 3 sätestatud isiku usaldusest ja õiguspärasest ootusest haldusakti kehtima jäämisesse.
18.Teiseks on kaebaja seisukohal, et toetuse tagasinõudmine on aegunud, kuna PRIA ei ole alustanud kontrollimenetlust 4 aasta sees arvates eeskirjade väidetavast eiramisest, mis ei ole kooskõlas EÜ nõukogu määrusega nr 2988/95. Kaebaja märgib, et selle kohaselt on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Toetuse tagasinõudmise aegumise väite on kaebaja esitanud ka vaidemenetluses.
19.Kohus on seisukohal, et kaebaja väited toetuse tagasinõudmise aegumise osas, seda just määrusele nr 2988/95 viidates, on ekslik. Kaebaja on pidanud vajalikuks aegumise osas viidata ainult määruse artikli 1 lõikes 1 esimesele lausele, mis annab tagasinõude algatamise üldise aegumistähtaja, mis on 4 aastat alates eeskirjade eiramise toimepanekust. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et määruse nr 2988/95 art 3 p 1 sätestab edasi, et jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramise korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb ning et mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõppemist. Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust. Artikli 3 lg 3 lubab liikmesriikidel kohaldada lõikes 1 sätestatust üksnes pikemat (mitte lühemat) ajavahemikku. Kuna antud asjas on tegemist mitmeaastase programmiga, mis ei olnud toetuse tagasinõudmise hetkeks
lõppenud, siis ei olnud ka määruse nr 2988/95 art 3 lõikes 1 sätestatud 4-aastane tähtaeg PRIA 25.02.2016 otsuse tegemise ajaks möödunud. Viimane osa määratud toetustest maksti kaebajale välja 11.11.2011.a. Sellest ajast algas 5-aastane järelevalveperiood investeeringuobjekti sihipärase kasutamise üle, mis lõpeb 11.11.2016.a. Järelevalve perioodil on PRIA-l õigus kontrollida kõikide taotleja poolt esitatud andmete õigsust, samuti investeeringuobjekti sihipärast kasutamist. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kui lähtuda kaebaja tagasinõude aegumise tõlgendusest määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 alusel, ei oleks võimalik üldse pärast nelja aasta möödumist toetustaotluse esitamisest menetlusi algatada, kuigi järelevalveperiood ei oleks selleks ajaks lõppenud.
20.Kaebaja esitas kohtumenetluse käigus taotluse, märkides, et juhul kui kohus ise leiab, et määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kohaldamisala ei ole selge, siis tuleks halduskohtul taotleda Euroopa Kohtult eelotsust selle määruse kohaldamisala kohta. Kohus ei pea Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist vajalikuks ega põhjendatuks, kuna antud juhul määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kohaldamine on selge ega vaja eelotsuse küsimist. Lisaks eelnevale tulenes PRIA-l õigus väljamakstud toetus tagasi nõuda ka Euroopa parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 alusel. Selle määruse art 54 lg 1 näeb ette, et iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja kui see on asjakohane ja makseasutuse või tagasinõudmise eest vastustava asutuse poolt kätte antud. Rikkumised toetuse taotlemisel on avastatud järelkontrolli käigus, järelkontrolli aruanne saadeti kaebajale 03.12.2015, otsus toetuse tagasinõudmiseks tehti 25.02.2016, seega on tagasinõude menetlust alustatud ka määruse nr 1306/2013 alusel tähtaegselt. Ka ELÜPS § 111 lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Sama sätte lõike 2 kohaselt võib toetusraha tagasinõudmise otsuse teha kümne aasta jooksul taotluse rahuldamise otsuse tegemise päevast arvates. Vastustaja ei ole seda tähtaega rikkunud. Eelneva alusel märgib kohus kokkuvõtvalt, et toetuse tagasinõudmine kaebajalt ei olnud otsuse tegemise ajaks aegunud. Kaebaja väited seoses aegumisega on põhjendamatud ja ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist.
21.Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus ei ole sisu osas põhjendatud ehk kaebaja ei ole nõus PRIA seisukohaga, et kaebaja 2008.a müügitulu ei vasta tegelikkusele ning et toetuse abil soetatud kombaini ei kasutata sihipäraselt. 2008.a müügitulu osas toob kaebaja ainult välja, et Maksu- ja Tolliamet on juba 2009. aastal teostanud kaebaja ettevõtlusega tegelemise osas kontrolli ning tuvastas kontrolli käigus käibe (müügitulu) tekkimise ja kaebuse esitaja vastavuse käibemaksukohustuslasele. Vaidlustatud otsuse kohaselt tuvastas vastustaja täiendava kontrolli tulemusena, et lägahaagise rentimist 2008 aastal tegelikkuses ei toimunud ja toetuse taotlemisel näidatud müügitulu ei saadud ning et taotleja on loonud kunstlikult tingimused vastamaks määruse nõuetele. Kohus, tutvunud kontrolliaruandega (tlk.19-38), on seisukohal, et järelkontrolli käigus kogutud andmete alusel jõudis PRIA põhjendatud järeldusele, et 2008.a müügitulu aluseks olevat
lägalaoturi renti 2008. aastal kaebaja poolt reaalselt ei toimunud, müügitulu on kunstlikult tekitatud, seega puudus taotlejaks kvalifitseerimiseks vajalik müügitulu (37552 krooni). Asjaolu, et Maksu- ja Tolliamet tuvastas ettevõtlusega tegelemise, käibe tekkimise ja kaebaja vastavuse käibemaksukohustuslasele, ei tähenda, et kaebaja vastaks automaatselt ka toetuse saamise tingimustele. Maksu- ja Tolliameti tõendid ei ole ainsad tõendid, mille alusel saab PRIA teha kindlaks kaebaja vastavuse meetmes 3.1 sätestatud tingimustele. Seejuures kaebaja ei vaidlusta faktilisi asjaolusid, mis on välja toodud kontrollaruande punktis 4.2.1
22.Kaebaja ei nõustu vaidlustatud otsuses toodud seisukohaga, et kombaini ei ole sihipäraselt kasutatud. Kaebaja väitel on kombain välja renditud ja kaebaja on selle eest saanud kasu, mida meede käsebki tal teha. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on toetuse abil soetanud kombaini ja ka selles, et kaebaja on kombaini kolmandale isikule välja rentinud. Samas ei piisa sellest täitmaks investeeringuobjekti (kombaini) sihipärase kasutamise nõuet. Määruse nr 20 § 3 lg 1 p 4 kohaselt saab toetust taotleda masina ja seadme ostmiseks ja paigaldamiseks, välja arvatud traktori ostmine suurprojekti kohta toetuse taotlemise korral. Seega saab kombaini ostmiseks toetust Määruse nr 20 kohaselt taotleda. Kuid määruse nr 20 § 3 lõikes 2 on toodud tegevused, milledele ei saa toetust taotleda, kui lõikes 1 nimetatud investeeringuobjekt on seotud sellise tegevusega. Selliseks tegevuseks on ka põllumajandusmasinate ja –seadmete rentimine ja kasutusrent (EMTAK 2008, jagu N). Sellesse jakku ei kuulu aga põllutöömasinate rentimine koos operaatoriga. Seega on toetatavaks tegevuseks, kui taotleja rendib põllutöömasina, antud juhul kombaini, välja koos juhiga, ehk teenuse osutamine. Kaebaja aga rentis kombaini küll kolmandatele isikutele välja, kuid ilma juhita, ehk tegevusele, mille osas ei saanud investeeringutoetust taotleda. Samas, nähtuvalt toetustaotlusest ja äriplaanist, oli või pidi olema kaebaja sellisest tingimusest toetuse taotlemisel teadlik. Nimelt on kaebaja taotlenud toetust tegevusele (EMTAK), mis on taimekasvatuse abitegevus, sealhulgas põllutöömasinate rentimine koos operaatoriga ja mis on toetatav, kui taotleja ise ei ole põllumajandustootja. Äriplaani kohaselt lubas taotleja hakata osutama põllumajandusteenust, seda eelkõige väiksematele taludele, kel puudub vastav tehnika (haldustoimik, lk. 58). Taotluse järgi kavatseti võtta tööle ka kombainer-mehhaanik. Äriplaani (haldustoimik lk 58) on kaebaja ise märkinud, et kavandatavaks uueks tegevuseks on põllumajandustootjatele kombainiga koristusteenuse pakkumine. Seega nägi äriplaan selgelt ette kombaini rendi koos operaatoriga, mis on abikõlbulik tegevus. Koristusteenuse osutamine eeldabki teenuse osutamist, mitte ainult masina rentimist. Tegelikkuses aga rentis kaebaja masina välja ilma operaatorita, mille puhul ei ole tegemist teenuse osutamisega. Seega ei vasta kaebaja tegevus äriplaanile, samuti ei ole investeeringuobjekti sihipäraselt kasutatud. Kaebaja ei ole vastustaja seisukohta ümberlükanud ega esitanud tõendeid, et ta osutas kombainiga koristusteenust. Selleks ei piisa ainult kaebaja märkust, et PRIA peaks täpsustama, millist perioodi või rentnikku PRIA silmas peab. Kuna kombaini rentimine ei ole meetme 3.1 kohaselt toetatav tegevus, tähendab see, et kombaini kasutati mittesihipäraselt. Mis andis vastustajale õiguse väljamakstud toetus tagasi nõuda.
23.Kaebaja on ka märkinud, et PRIA ei ole haldusakti kehtetuks tunnistamisel arvestanud isiku usaldusega ja õiguspärase ootusega, et haldusakt jääb kehtima. Samuti oleks tulnud arvestada, millisesse etappi on menetlus jõudnud, samuti seda, kas toetust küsida tagasi osaliselt või kogu ulatuses. Kohus juba eelnevalt märkis, et kaebajale väljamakstud toetuse tagasinõudmine ei ole seotud toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamisega. Seega ei ole asjasse puutuvad ka väited õiguspärasest ootusest ja usaldusest haldusakti kehtima jäämise suhtes. Tegemist saaks olla
usalduse ja õiguspärase ootusega, et saadud toetust enam tagasi ei nõuta. Samas ei saa õiguspärasele ootusele või usaldusele tugineda olukorras, kus toetuse saamiseks vajalikud andmed on saadud pettuse teel, samuti kui on rikutud kohustuste täitmist. Ei nähtu, et vastustaja oleks kaebajat toetuse taotlemisel või selle järgselt andnud ebapädevaid ja rikkumisele viivaid soovitusi. Toetuse tagasinõudmis ulatuse osas jäi vastustaja seisukohale, et puudub alus toetuse osaliseks tagasinõudmiseks, ehk on võimalus kas täielikult toetus tagasi nõuda või üldse mitte nõuda. Määrus nr 20 makstud toetuste tagasinõudmist ei reguleeri. Vaidlustatud otsuses on toetuse tagasinõudmise alustena märgitud Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus nr 966/2012 ning viidatud selle punkt-le 4, mille järgi võib vastutav eelarvevahendite käsutaja olenevalt vigade, eeskirjade eiramiste ja pettuse või kohustuste täitmata jätmise raskusest vähendada toetussummasid või nõuda toetuslepingu või toetuse andmise otsuse raames alusetult makstud summasid tagasi. Ka juba eelpool välja toodud ELÜPS § 111 lg1 annab toetuse alusetu väljamaksmise või toetuse mittesihipärase kasutamise korral õiguse saadud toetus osaliselt või täielikult tagasi nõuda. Seega oli vastustajal ka antud juhul võimalik kaaluda, millises ulatuses ta toetuse kaebajalt tagasi nõuab. Samas on kohus seisukohal, et sellise kaalutluse puudumine vaidlustatud otsuses ei too antud juhul kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. Vastustaja esindaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt kaalutleti menetluse käigus toetuse tagasinõudmist ning leiti, et toetus tuleb tagasi nõuda täielikult. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on toetuse täieliku tagasinõudmise alusena toodud määruse nr 1306/2013, mille art 63 sätestab, et põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid ei anta füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult. Seega, arvestades rikkumiste iseloomu, saab toetuse täielikku tagasinõudmist pidada proportsionaalseks ja rikkumisele vastavaks.
24.Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
25.Kaebaja on esitanud taotluse vastustajalt menetluskulude summas 345,0 eurot väljamaksmiseks, sellest riigilõiv 15,0 eurot ja õigusabikulud 330,0 eurot. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud ja täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2017.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2017.a otsus. Resolutsioon
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.10.2016. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.