3-16-2285 A.N.i kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks (liiga väike jalutusboks, viis või enam kinnipeetavat peavad jalutama samal ajal jalutusboksis, mittesuitsetajad peavad jalutama koos suitsetajatega, jalutusboksis puuduvad sportimisvõimalused) Kaebaja – A.N. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen
Haldusasi
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Avalikul kohtuistungil 28.02.2017
RESOLUTSIOON
Jätta A.N.i kaebus rahuldamata.
Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest on A.N. menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.
Tagastada kaebajale asjasse mittepuutuvad tõendid (tl 53-62pöördel, 7276pöördel ja 94).
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27. aprillil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Tallinna Halduskohtule saabus 28.11.2016 A.N.i kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja leiab, et 15 m2 suurune jalutusboks on viiele ja enamale kinnipeetavale liiga väike. Kuna kaebaja ei suitseta, ei meeldi talle, et teda viiakse jalutama
3-16-2285
koos suitsetajatega. Samuti puuduvad jalutamisboksis sportimisvõimalused. Kaebaja on tuvastamisnõuet esitades viidanud soovile esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue. Kaebaja on 20.02.2017 esitanud oma täiendava seisukoha.
2.Vastustaja on esitanud 29.11.2016 ja 20.12.2016 vastuseks kohtunõudele kohtu nõutud tõendid ja selgitused ning 23.01.2017 vastuse kaebusele. Kohus vaatas asja läbi 28.02.2017 toimunud kohtuistungil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja palub tuvastada tema suhtes Tallinna Vanglas kohaldatavate jalutamistingimuste õigusvastasuse eesmärgil esitada tulevikus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõue. Kaebaja väitel on jalutusboks ebapiisava suurusega –15 m2 suuruses boksis peab mahtuma jalutama viis või rohkem kinnipeetavat. Kaebaja, kes ise on mittesuitsetaja, peab jalutama koos suitsetavate kinnipeetavatega. Kaebaja väitel tingib jalutamistingimuste õigusvastasuse ka asjaolu, et jalutusboksis puuduvad võimalused ja vahendid spordiga tegelemiseks.
4.Vastustaja palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
4.1.Vastustaja selgitab jalutuskäikude korraldust Tallinna Vanglas ning märgib, et asjaolu, kas kinnipeetavate majutamiseks mõeldud üksuse juurde kuuluvad jalutusboksid või jalutushoov, tuleneb konkreetse üksuse eripärast. Erinevates eluosakondades ei ole ehitustehnilisest eripärast tulenevalt võimalik pakkuda samasuguseid lahendusi jalutuskäikude võimaldamiseks. Vanglasisese paigutamise korda ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud ja see võimaldab haldusorganil otsustada, millistest kaalutlustest vanglasisesel paigutamisel lähtuda. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist konkreetsesse üksusesse ega valida talle meelepäraseid kinnipidamistingimusi.
4.2.Esimese üksuse jalutusbokside suurus on keskmiselt 15 m2 (5,57 m x 2,7 m) ning ühes jalutusboksis jalutavad korraga ühte kambrisse paigutatud kinnipeetavad, kes soovivad jalutuskäigule minna. Mitte ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist ei tulene, kui suur peab olema kinnipeetavatel värskes õhus viibimise ajal kasutada olev pind. Tallinna Vangla tagab jalutusboksides igale kinnipeetavale vähemalt 3 m2 vaba pinda sarnaselt kambrites nõutavale põrandapinnale (vangla sisekorraeeskirja§ 6 lg 6). Kaebajale on Tallinna Vanglas olnud tagatud jalutusboksides piisav ruum ning tagatud vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-s 2 sätestatud võimalus värskes õhus viibida.
4.3.Väär on kaebaja väide nagu võidaks esimese üksuse jalutusboksi paigutada enam kui viis kinnipeetavat, kuna esimese üksuse kambritesse ei paigutata korraga rohkem kui viis kinnipeetavat.
4.4.Ükski õigusakt ei näe vanglale ette kohustust arvestada kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel nende suitsetamisharjumustega. VangS § 12 lg 1 sätestab ammendava loeteluna vanglas kinni peetavate isikute eraldihoidmise alused ja sellest ei tulene suitsetajate ja mittesuitsetajate eraldi hoidmise kohustust, kuna kambris suitsetamine on vanglas keelatud. Tallinna Vanglas võimaldatakse mittesuitsetavatele kinnipeetavatele suitsetavatest kinnipeetavatest eraldi jalutuskäike.
4.5.VangS § 55 lg 1 ei täpsusta, millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, see on jäetud vangla otsustada ning täpsustatud vangla kodukorras. Kinnipeetavatel ei ole võimalust endale kinnipidamistingimusi valida. Kehtiv õigus ei näe ette, et vangla jalutusboksis peaksid olema spordivahendid.
5.Kohtuistungil 28.02.2017 jäid menetlusosalised enda varasemate seisukohtade juurde.
2(9)
3-16-2285
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebaja väidab jalutamistingimuste õigusvastasust Tallinna Vanglas, tuues välja kolm tegurit, mis tema arvates seda tingivad: jalutamine kitsastes oludes, mittesuitsetaval kinnipeetaval tuleb jalutada koos suitsetajatega ning jalutusboksis puuduvad sportimisvõimalused.
7.VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. See õigus on samamoodi tagatud nii süüdimõistetule kui ka vahistatule (VangS § 93 lg 5).
8.Vastustaja esindaja on vastuses kaebusele ja 29.11.2016 vastuses (tl 6-8) kohtunõudele selgitanud jalutuskäikude korraldust Tallinna Vanglas. Vastustaja selgituste kohaselt on Tallinna Vanglas kinnipeetavate (süüdimõistetute) majutamiseks kolm hoonet/üksust: 1) jalutusboksidega hoone E1, mis koosneb sektsioonidest 1-1, 1-2, 1-3, 1-4 ja 1-5 ning milles asuvad kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud esimese üksuse kambrid; 2) jalutushoovidega hoone S1, mis koosneb sektsioonidest 4-1 ja 4-2 ning milles asuvad neljanda üksuse kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud kambrid (neljas üksus) ning 3) naiskinnipeetavate majutamiseks mõeldud jalutushoovidega hoone S2 ning milles asuvad viienda üksuse kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud kambrid ja sõltuvusrehabilitatsiooni osakond. Need jaotused tulenevad Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (edaspidi Kodukord) punktidest 2.1.1, 2.1.3 ja 2.1.4. Vastustaja on ka selgitanud, et asjaolu, kas kinnipeetavate majutamiseks mõeldud üksuse juurde kuuluvad jalutusboksid või jalutushoov, tuleneb konkreetse üksuse eripärast. Erinevates eluosakondades ei ole ehitustehnilisest eripärast tulenevalt võimalik pakkuda samasuguseid lahendusi jalutuskäikude võimaldamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt on kaebaja praeguse vangistuse ajal olnud paigutatud valdavalt esimesse üksusesse, mille jalutustingimusi ta kaebuse kohaselt õigusvastasteks peab. Kohtupraktika kohaselt ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigus (Riigikohtu 28.04.2011. a otsus haldusasjas nr 3-3- 1-10-11, p 13).
9.VangS § 11 lg 2 sätestab, et vanglas paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 1 sätestab, et vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Vanglasisese paigutamise korda ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud ja see võimaldab vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada, millistest kaalutlustest vanglasisesel paigutamisel lähtuda ja kuidas paigutada konkreetne kinnipeetav (viidatud lahend asjas nr 3-3-1-10-11, p 14). Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist konkreetsesse üksusesse ega valida meelepäraseid kinnipidamistingimusi, vaid vastavad otsustused teeb vangla lähtudes töökorralduslikest vajadustest ja julgeolekukaalutlustest. Paigutamisel tuleb silmas pidada eraldihoidmisprintsiipi (VangS §-s 12 sätestatud reeglid) ning erisused on sätestatud ka isikute suhtes, keda on otsustatud paigutada kartserisse või eraldi lukustatud kambrisse (§ 69 lg 2 p 4). Seega sõltub ka võimalus jalutada kas jalutusboksis või –hoovis sellest, millisesse kambrisse (millises üksuses) on kinnipeetav paigutatud. Riigikohus on 26.05.2008 otsuses asjas nr 3-3-120-08 (p 24) selgitanud, et seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Riigikohtu hinnangul ei saa pidada kinnipeetavatele erinevate tingimuste võimaldamist võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks,
3(9)
3-16-2285
kui kinnipeetavatele on vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.
10.Vastustaja märgib õigesti, et ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist ei tulene, kui suur peab olema kinnipeetavate värskes õhus viibimise ajal kasutada olev pind või kasutada olev isiklik ruum. Seadusandja on sätestanud VangS § 55 lg-s 2 üksnes jalutuskäigu minimaalse pikkuse. Vastustaja on selgitanud, et esimese üksuse jalutusbokside keskmine suurus on 15 m2 (pikkus 5,57 m ja laius 2,7 m) ning ühes jalutusboksis jalutavad korraga ühte kambrisse paigutatud kinnipeetavad, kes soovivad jalutuskäigule minna. Tallinna Vangla on vastustaja selgituste kohaselt lähtunud põhimõttest, et ka jalutuskäigul jalutusboksides on tagatud igale kinnipeetavale vähemalt 3 m2 vaba pinda sarnaselt kambrites nõutavale põrandapinnale (VSkE § 6 lg 6). Jalutusboksi suuruse üle poolte vahel vaidlust ei ole. Samuti selle üle, et igapäevaseid jalutuskäike vähemalt tunni aja vältel võimaldatakse. 10.1 Vastustaja on esitanud kohtule andmed kaebaja paigutamiste kohta alates 02.03.2016 kuni kaebuse esitamiseni ning ka sellele järgneva ajavahemiku kohta (kuni 18.01.2017). Samuti selle kohta, kui mitme kinnipeetavaga koos kaebaja ühte kambrisse on olnud paigutatud (tl 30-31). Sellest ilmneb, et 18.01.2017 seisuga on A.N. Tallinna Vanglas viibinud 260 päeva, millest 62 päeval on tema kambris kokku olnud 5 kinnipeetavat; 24 päeval 4 kinnipeetavat; 76 päeval 3 kinnipeetavat; 29 päeval 2 kinnipeetavat ning 69 päeval on kaebaja kambritesse üksinda paigutatud (vastuvõtuosakonna boksid, lukustatud kamber, tl 30). Eelnimetatud perioodist 23 päeva oli kaebaja paigutatud kartserihoonesse (kambrid 86 ja 79), kus jalutamisboksid on teiste mõõtmetega. Käesolevas asjas ei käi vaidlus kartserikambrite juurde kuuluvate jalutusbokside tingimuste üle (kaebaja kaebust kartseri jalutusboksi tingimuste üle on kohus lahendanud haldusasjas nr 3-16-2069). Esimeses üksuses on kaebaja seega viibinud 237 päeva ning kaebuse esitamise ajaks (28.11.2016) 204 päeva. Vähema arvu kinnipeetavate viibimisel kambris olid ka avaramad võimalused jalutamiseks jalutusboksis. Vahetult enne kaebuse esitamist (22.09–15.11.2016) on kaebaja viibinud tõepoolest kambris, kuhu oli kokku paigutatud 5 kinnipeetavat, kuid alates 16.11.2016 (st juba enne kaebuse esitamist) on kambris viibinud 2-4 kinnipeetavat ning samuti on ka varasemalt viibinud pikki perioode kambrites, kus oli 2-4 kinnipeetavat.
10.2.Esitatud selgituste ja andmete põhjal nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja väidab ekslikult, et korraga peab jalutusboksis jalutama ka rohkem kui viis kinnipeetavat. Esitatud selgituse kohaselt jalutavad ühes jalutusboksis sama kambri kinnipeetavad. Vastustaja esitatud andmete kohaselt ei ole kaebaja viibinud kunagi kambris, kus oleks rohkem kui viis kinnipeetavat. Seega ei saa neid ka korraga rohkem jalutusboksis jalutada. Kaebaja on küll väitnud, et sageli on korraga jalutama suunatud rohkem inimesi (isegi kuni 10 inimest, kui ta viibis alguses 1-5 sektsioonis), kuid see väide pole millegagi tõendamist leidnud.
10.3.Kaebaja kohtuistungil antud seletuste kohaselt on boks betoonseintega, konarliku põrandaga ja määrdunud (sülg, suitsukonid). Tunnistaja Ingrid Rajaste (I üksuse valvur) ütluste kohaselt on jalutusboksis varustusena ette nähtud pingid ja sigaretisüüstajad, tegemist on betoonseintega ülalt võretatud (trellidega), kuid katusega katmata ruumiga.
10.4.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja ei ole esimese üksuse kambrites viibimise ajal pidanud olema tingimustes, mida oleks põhjust pidada õigusvastaselt kitsaks. Pole ka ilmnenud muid asjaolusid, mis võiksid hinnangut jalutusboksi tingimuste õiguspärasuse osas mõjutada. Kaebaja ja tunnistaja esitatud boksi kirjeldusest ei ilmne, et see ehituslike või muude omaduste poolest rikuks kaebaja õigusi, arvestades, et vanglal tuleb ühtaegu tagada kinnipeetavale VangS § 55 lg 2 kohane jalutuskäik ning teisalt tagada kord ja julgeolek ning päevakava järgimine vanglas. 4(9)
3-16-2285
11.Kaebaja väidab jalutustingimuste õigusvastasust ka põhjusel, et jalutusboksis puuduvad võimalused sportimiseks.
11.1.VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kodukorra punkti 18.1.2. kohaselt toimub spordisaali kasutamine sektsioonide kaupa graafiku järgi. Varasema kohtupraktika kohaselt puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, kuid vanglas peab kehakultuuriga tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule Riigikohtu 07.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19). Samuti on kohtupraktika seisukohal, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetse spordialaga tegelemise võimalust, vaid peab olema tagatud õigus tegelda kehakultuuriga üldisemalt (nt ka vastustaja poolt viidatud Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-10-695). Riigikohus on 05.02.2009 määruses haldusasjas nr 3-3-1-95-08 kinnipeetavate kehakultuuriga tegelemise võimalusi hinnates rõhutanud ebavõrdse kohtlemise lubamatust, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus (viidatud lahendi p 9).
11.2.Tallinna Vangla kodukorra punkti 18.1.2. kohaselt toimub spordisaali kasutamine sektsioonide kaupa graafiku järgi. Seega on kaebajale vanglas iganädalane spordisaali kasutamise võimalus ka kaebajale reaalselt tagatud. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei võimaldata kehakultuuriga tegelda. Ta kinnitas kohtuistungil, et on spordisaalis käinud, vähemalt vangistuse alguses, kuid ta ei ole rahul spordisaali olukorraga. Tallinna Vangla on 23.11.2016 vastuses kaebaja märgukirjale märkinud, et on kaalunud esimese üksuse jalutusboksidesse spordiinventari paigutamist, kuid ei ole pidanud seda otstarbekaks ehitustehnilistel põhjustel ja julgeolekukaalutlustel. Kuigi vastustaja on põhjendatult märkinud, et kehtiv õigus ei kohusta jalutusboksi spordivarustust paigaldama, on vastustaja siiski püüdnud jalutamistingimusi muuta kinnipeetavatele meelepärases suunas. Seega ei ole tegemist õigusvastase tingimuste loomata jätmisega, vaid põhjendatud kaalutlustega, mille tulemusena on loobutud kehtivast õigusest tulenevatest miinimumnõuetest soodsamate olude loomisest. Tallinna Vangla ehitustehniline olukord on üldteada ning bokside väikesed mõõdud on ilmnenud ka praeguses kohtuasjas.
11.3.Praeguses asjas väidab kaebaja jalutustingimuste õigusvastasust kogumina, tuues välja ühe elemendina ka spordivarustuse puudumise jalutusboksis. Kohtud on ka haldusasjas nr 317-42 (Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2017 määrus seni veel jõustumata) lahendades A.N.i kaebust, milles ta taotles jalutusboksi spordiinventari (rööbaspuud ja lõuatõmbamispuud) paigutamist, jõudnud järgmisele järeldusele. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda konkreetse spordivarustuse paigaldamist ega kasutamist, kui talle on tagatud VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kehakultuuriga tegelemise võimalus. Kui kaebajale on üldiselt kehakultuuriga tegelemine tagatud, ei tähenda asjaolu, et vangla erinevates üksustes on spordi tegemise tingimused erinevad, võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda talle meeldivamaid ja mugavamaid sporditegemise võimalusi.
12.Kaebaja väidab oma õiguste rikkumist ka seeläbi, et mittesuitsetajana peab ta jalutama koos suitsetajatega. Vastustaja viitab riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetele, mille kohaselt ei ole ta suitsetaja. Kaebaja on seda ise jätkuvalt (sh kohtuistungil) kinnitanud ning esitanud ka koopia 09.03.2016 taotlusest Tallinna Vanglale, milles palub võimaldada käia jalutamas jalutusboksis, kus pole suitsetajaid (tl 43) samuti 12.02.2016 taotluse Tartu Vanglale, milles palus paigutada suitsetajatest eraldi kambrisse (tl 65, 66). Ka Tallinna Vanglasse saabudes täidetud formularil on kaebaja märgitud mittesuitsetajaks (tl 68). Tunnistajad I. Rajaste ja K. Aupaju (inspektor-kontaktisik) kinnitasid, et neile teadaolevalt kaebaja ei suitseta.
5(9)
3-16-2285
12.1.Vastustajal on õigus selles, et ükski õigusakt ei näe vanglale ette kohustust arvestada kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel nende suitsetamisharjumustega. Tallinna Vangla kodukorra järgi on jalutuskäigu ajal suitsetavatel kinnipeetavatel õigus suitsetada jalutusboksis või jalutushoovis vastavalt sellele, millisesse üksusesse nad on paigutatud (p 12.1).
12.2.Riigikohus on 22.05.2014 määruses haldusasjas nr 3-3-1-30-14 (p 14) samuti tõdenud, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 41 lg 1 sätestab samas aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele ning vanglas karistust kandva isiku puhul on kohtupraktikas leitud, et kui riik jätab inimese vabadusest ilma, võtab ta endale ka vastutuse tagada piisaval määral tema tervise kaitse (viidatud lahend haldusasjas nr 3-3-1-30-14, p-d 10 ja 11 ning seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid). Õigusvastaseks on peetud ka vangla sellist tegevust, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele. Riigikohus käsitles viidatud otsuses asjas nr 3-3-1-30-14 olukorda, kus kaebaja väitel oli tema ainus võimalus värskes õhus viibimise õiguse kasutamiseks jagada 3 × 5 m suurust ainult pealt avatud jalutusboksi koos kambrikaaslastega, kes seal viibides suitsetasid. Vastustaja seisukoht, et kaebajal oli jalutusboksi suurust arvestades võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate tegevus teda ei häiriks, ei osutunud Riigikohtu hinnangul veenvaks. 3 × 5 m suuruses boksis, kus kõnealusel juhul viibis ajavahemikul 18. novembrist 2011 kuni 22. jaanuarini 2012 lisaks kaebajale jalutuskäikudel veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Riigikohus pidas seejuures oluliseks ka asjaolu, kas jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama (p 15).
12.3.Riigikohus on viidatud lahendis asjas nr 3-3-1-30-14 (p 16) leidnud, et õiguspärane ei ole sundida kinnipeetavat valiku ette, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt nt EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). Samas rõhutas Riigikohus ka üldteada asjaoluna, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist.
12.4.Vastustaja on 20.12.2016 vastuses kohtule selgitanud, et kuni 14.12.2016 kaebajaga ühes kambris (nr 227) viibinud kinnipeetavad R. R., A. G. ja A. L. on suitsetajad. Kaebaja väitis kohtuistungil, et kõik tema kambrikaaslased on olnud suitsetajad ja mittesuitsetajaid polegi. Kaebaja väitel on sageli juhtunud, et tal pole võimaldatud eraldi jalutada ning ta on protestiks sellise käitumise vastu ka tagasi pöördunud ega ole üldse jalutuskäigule läinudki. Kaebaja väidab, et ta ei mäleta valvurite nimesid, kes on keeldunud talle eraldi jalutamist võimaldamast. Kaebaja väitel on eraldi olnud võimalus jalutada 4-5 korral. Seda erandit peab alati taotlema ning väga jõuliselt, sest jalutusbokse ei ole piisavalt. Kaebaja selgitas, et kolmekesi boksis viibides on veel võimalik suitsetajast eraldi olla, viiekesi aga mitte
12.5.Vastustaja on vastustes kohtule ja kohtuistungil antus seletuses selgitanud, et Tallinna Vanglas võimaldatakse mittesuitsetavatele kinnipeetavatele eraldi jalutuskäike suitsetavatest kinnipeetavatest. Esimeses üksuses on töökorralduslikult paika pandud, et suitsetajad ja mittesuitsetajad paigutatakse jalutuskäigu ajal eraldi jalutusboksidesse. Selleks peab kinnipeetav iga kord enne jalutuskäiku andma jalutuskäigule saatvale valvurile teada, et ta soovib jalutada suitsetajatest eraldi. Taoline korraldus on vastustaja väitel põhjendatud sellega, et valvurid vahetuvad ning ei pruugi igakordselt teada, kes kinnipeetavatest on mittesuitsetaja. Samuti ei pruugi ka muidu suitsetavad kinnipeetavad soovida viibida koos suitsetajatega, kui
6(9)
3-16-2285
neil endal sigarette ei ole. Ka mittesuitsetajad ei soovi aga alati jalutada eraldi. Mittesuitsetajate suitsetajatest eraldi jalutamine on nende võimalus, mitte kohustus. Vastustaja selgitas ka, et kolmandas üksuses on kasutusel nimekiri, millest eraldi jalutamisele saatmisel lähtutakse ning sarnasele korraldusele on kavas üle minna ka esimeses üksuses. Vastustaja viitab ka inspektor-kontaktisiku kinnitusele, et sellisest korraldusest on kaebajaga vesteldud (vastu kaebusele, 20.12.2016 vastus kohtunõudele). Kaebaja on esitanud kohtule koopia 09.03.2016 taotlusest Tallinna Vanglale, milles palub võimaldada käia jalutamas jalutusboksis, kus ei suitsetata (tl 43). Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et selle avalduse peale on kaebajaga vesteldud ja eraldi jalutamise korraldust selgitatud. Vestlust kaebajaga ja jalutamise korralduse selgitamist kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja K. Aupaju. Tunnistaja K. Aupaju ütluste kohaselt on kaebaja pöördunud tema poole murega, et peab jalutama koos suitsetajatega. Seejärel vestles kontaktisik kaebajaga ning selgitas talle vajadust jalutuskäigule minnes alati väljendada oma soovi eraldi jalutada. Tunnistajale pole teada, et kaebajale oleks keeldutud pärast neid selgitusi eraldi jalutuskäike võimaldamast või et ta oleks vastavaid kaebusi esitanud. Mõlemad kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad kinnitasid, et vanglal on piisavalt jalutusbokse, et tagada mittesuitsetajale eraldi jalutamine. Tunnistaja K. Aupaju sõnul pole selliseid isikuid, kes eraldi sooviksid jalutada, palju. Tunnistajatele ei meenunud olukordi, kus kaebajale oleks keeldutud eraldi jalutamist võimaldamast. I. Rajaste ütluste kohaselt ei meenu talle ka, kas kaebaja on siirdunud eraldi jalutama.
12.6.Vastustaja märgib vastuses kaebusele ja seletustes kohtuistungil, et kuigi kaebaja on esitanud Tallinna Vanglale väga arvukalt erineva sisuga pöördumisi, ei ole ta mitte kordagi esitanud pöördumist, milles avaldaks rahulolematust, et teda koos suitsetavate kinnipeetavatega ühte kambrisse paigutatakse ega kaebuse eraldi jalutamisest keeldumise kohta. Vastustaja avaldas kohtuistungil seisukohta, et arvestades kaebaja poolt esitatud taotluste ja kaebuste väga suurt hulka, ei ole usutav, et ta poleks mittelubamise peale kaevanud olukorras, kus igakordselt tuleb eraldi jalutamist taotleda.
12.7.Kaebaja märkis kohtuistungil, et ka kõrvalboksidest, kus viibivad suitsetajad, tuleb suitsu ning õhu liikumine sõltub ilmast. Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2017 määruses haldusasjas nr 3-17-92 (veel jõustumata) punktis 10 leidnud, et on ebatõenäoline, et kõrvalboksist õhu kaudu leviv sigaretisuits on häiriv määral, mida saaks pidada VangS § 55 lg 2 rikkumiseks.
13.Eelnevast järeldub, et Tallinna Vangla on taganud mittesuitsetavatele kinnipeetavatele võimaluse jalutada eraldi suitsetajatest. Vanglal on kaalumisruum, kuidas seda täpsemalt korraldada, ning vastustaja selgituste (otsuse p 12.5) järgi on vangla erinevates üksustes rakendanud erinevat praktikat. Tunnistaja K. Aupaju ütlustest ja vastustaja selgitustest ilmneb, et kaebajale on selgitatud, et esimeses üksuses tuleb alati enne jalutama minekut valvurile oma tahet väljendada. Kaebaja seletuste põhjal järeldab kohus, et ka kaebajale on see kord teada, kuid tema väitel ei võimaldata talle alati eraldi jalutamist. Kaebaja väide ei ole tõendatud. Kaebaja väitis kohtuistungil, et ei mäleta valvurite nimesid, kes eraldi jalutamist takistasid. Kaebaja väidab küll, et tema pöördumised vanglale on kadunud või menetlemata, kuid ei ole ka väitnud, et oleks pöördunud vangla poole konkreetsetel juhtudel eraldi jalutamise takistamisel. Kohus peab veenvaks vastustaja seisukohta, et olukorras, kus kaebaja on väga arvukalt esitanud kaebusi ja taotlusi Tallinna Vanglale väga erinevates küsimustes, poleks ta pöördunud keeldumise peale taolises olukorras. Kohtule teadaolevalt on kaebajale õiguskaitsevõimalused pöörduda vastustaja või kohtu poole teada ning ta on seda ka aktiivselt kasutanud.
14.Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui 7(9)
3-16-2285
neile on tagatud ühesugused õigused (nt Riigikohtu 3-3-1-20-08, p 24). Kohtu hinnangul ei saa põhjendamatult ebavõrdseks kohtlemiseks pidada, kui vangla ehitustehniliste ja arhitektuuriliste lahenduste tõttu ei ole loodud kõikide kinnipeetavate jaoks sarnaseid jalutamisvõimalusi, kuid olemasolev lahendus tagab, et täidetud oleks kehtivast õigusest ja kohtupraktikast tulenev miinimumnõue, st vähemalt üks tund jalutamist värskes õhus. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et jalutamise korraldus Tallinna Vanglas tagab vähemalt ühe tunni pikkuse jalutuskäigu ning et jalutuskäik toimub värskes õhus. Menetlusosalised ja tunnistajad on kinnitanud, et jalutusboks on pealt avatud ning kaetud üksnes võrega (trellidega), kuid mitte katuse või muu kattega. Seega puudub alus järelduseks, et tegemist pole jalutuskäiguga värskes õhus (vrdl Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 3-3-1-55-16, otsuse p 19). Viidatud otsuses ei pidanud Riigikohus viidatud kohtuasjas nõuetekohaseks jalutusruumiks jalutusboksi, mis oli ehituskonstruktsioonidega sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5m kõrgused avad. Kohus on jõudnud ka järeldusele, et kaebajale mittesuitsetajana on tagatud võimalus jalutada eraldi suitsetajatest ning selle takistamine pole tõendatud. Jalutusboksi spordiinventari paigaldamine ei ole vastustaja kohustus ning selle puudumine ei muuda jalutamistingimusi õigusvastaseks. Samas ei ole vaidlust, et kaebajale on tagatud seaduses ette nähtud ulatuses võimalus tegelda kehakultuuriga. Vangla on taganud kodukorrast nähtuvalt graafikujärgselt spordisaali kasutamise võimaluse ning ka jalutusboksis ei ole täielikult välistatud värskes õhus võimlemisharjutuste tegemine ning vastustaja on spordiinventari jalutusboksi paigutamist isegi kaalunud.
15.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et puudub alus pidada Tallinna vangla jalutamistingimusi kaebusega hõlmatud ulatuses õigusvastaseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKU KÜSIMUSED
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud, mistõttu riigilõiv (15 eurot) jääb riigi kanda. Rohkem menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Kui menetlusosalised on siiski kulusid kandnud, tuleb need ülejäänud osas jätta nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4, § 108 lg 1 ls 1).
17.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. HKMS § 62 lg-st 6 tulenevalt võib kohus juba vastuvõetud tõendi jätta asja lahendamisel ka arvestamata. Kaebaja on esitanud 20.02.2017 menetlusdokumentide lisana tõendid, mille esitamist on põhjendanud sooviga tõendada taotluste esitamist vanglale, aga ka asjaolu, et esitatud taotlusi pole menetletud ning ebasoodsat suhtumist kaebajasse. Kohus on seisukohal, et asja lahendamise seisukohalt ei oma mingid tähtsust tõendid vanglaametnike ametipalkade kohta (tl 53-62p) ning taotluste menetlemisega seonduv (tl 72-76p ning 94). Kohus tagastab asjasse mittepuutuvad tõendid. Kohus peab asjakohaseks ning on asja lahendamisel arvestanud kaebaja avaldusi Jõgeva arestimajale ning Tallinna ja Tartu Vanglale (tl 64-71p), tõendamaks, et kaebaja on mittesuitsetaja ja soovib jalutada eraldi suitsetajatest. Tõendeid, mis puudutavad kaebaja suhet inspektor-kontaktisikuga (tl 77-93) on kohus pidanud asjakohaseks, et lahendada kaebaja taotlust jätta tunnistajana üle kuulamata inspektorkontaktisik Kaarel Aupaju. Kohus lahendas taotluse kohtuistungil.
8(9)
3-16-2285
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.