L. S, T. P, R. K, J. N, M. L, M. L, G. L ja A. M kaebus Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 07.04.2016 otsuse nr 3-5/472 ning L. S kaebus Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 10.05.2016 otsuse nr 3-5/665 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise kuupäev
Kohtuistungil 03.03.2017
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitajad – L. S, T P, R. K, J. N, M. L, M. L, G. L ja A. M, esindaja L. S; Vastustaja – Pärnu linn, esindaja Piret Tõnnus-Saks
RESOLUTSIOON
Jätta kaebused rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 15.03.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond väljastas 07.04.2016 otsusega projekteerimistingimused Pump Track rattapargi rajamiseks S tn 1 kinnistule.
nr
3-5/472
2.L. S, T P, R. K, J. N, M. L, M. L, G. L ja A. M esitasid 06.05.2016 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse 07.04.2016 otsuse nr 3-5/472 „Projekteerimistingimused Pump Track rattapargi rajamiseks“ tühistamiseks. Koos kaebusega esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamiseks.
3.Tallinna Halduskohtu 10.05.2016 määrusega jäeti eelnimetatud kaebus ning esialgse õiguskaitse taotlus käiguta (tl 16). Kaebajad vastasid määrusele 18.05.2016.
4.Pärnu Linnavalitsuse 10.05.2016 otsusega nr 3-5/665 „Ehitusloa väljastamine“ anti välja ka ehitusluba Pärnus S tn 1 kinnistule Pump Track rattapargi rajamiseks kõrvaltingimusega, mille kohaselt on enne ehitustööde algust nõutav Muinsuskaitseameti väikesemahuliste tööde luba ning kaevetöödel arheoloogilised uuringud.
5.Tallinna Halduskohtu 27.05.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-885 jäeti kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Eelnimetatud määrust ei vaidlustatud.
6.L. S esitas 09.06.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Pärnu Linnavalitsuse 10.05.2016 otsuse nr 3-5/665 „Ehitusloa väljastamine“ tühistamiseks (haldusasi nr 3-16-1174). Koos kaebusega esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus, milles paluti peatada vaidlustatud otsuse kehtivus.
7.Tallinna Halduskohtu 16.06.2016 määrusega jäeti L. S esialgse õiguskaitse taotlus haldusasjas nr 3-16-1174 rahuldamata. Eelnimetatud määrust ei vaidlustatud.
8.Tallinna Halduskohtu 29.08.2016 määrusega võeti kaebused haldusasjades 3-16-885 ja 3-16-1174 menetlusse ning need liideti ühte menetlusse. Liidetud asja ühiseks numbriks jäi 3-16-885. Pärnu linn vastas kaebustele 30.09.2016.
9.Tallinna Halduskohtu 07.02.2017 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 62).
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
10.Kaebajad leiavad, et Pärnu Linnavalitsus, jättes S 4a korteriomanikud projekteerimistingimuste menetlusse kaasamata, võttis kaebajatelt võimaluse enda õigusi kaitsta. Vaidlustatud otsusest nr 35/472 (projekteerimistingimused) ei selgu, miks on tegemist mitteolulise avaliku huviga rajatisega ning kuidas on tagatud kahe kinnistu vahelise sõiduteega naaberkinnisasja omanike huvide kaitse. Samuti on otsus nr 3-5/472 motiveerimata. Kaebajate arvates kujundatakse otsusega nr 3-5/472 senine rahulik elukeskkond ümber aktiivseks sporditegemise piirkonnaks, mis ei sobi kokku senise rahuliku miljööga. Linnavalitsus rikub kaebajate omandiõigust, sest rattapargi kasutamisel kaasnev mürareostus hakkab kaebajate elu ja omandi kasutamist häirima ja seda isegi juhul, kui see jääb õigusaktidega kehtestatud normide piiresse. Otsusest nr 3-5/472 ei nähtu, miks peeti otstarbekaks rattapargi rajamist just S tn 1 kinnistule, mitte mõnda alternatiivsesse asukohta. Üleöö avaliku huviga suure spordirajatise rajamine kortermajade elurajooni ei mõjuta üksnes avalike alade kasutamise intensiivsusest tingitud sotsiaalset miljööd füüsilise ruumi kujundamistel, vaid otseselt mõjutab ka antud piirkonnas väljakujunenud kinnisvara hinda. Otsus nr 3-5/7 ei ole ilmselgelt kooskõlas PlanS ja EhS sätestatud regulatsiooni põhimõtetega. Kohalik omavalitsus ei või talle planeerimismenetluses antud laialdast diskretsiooniõigust ebaõiglaselt rakendada. Lisaks eeltoodule märgivad kaebajad, et looduskaitseseaduse § 38 lg 1 p 3 kohaselt on ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal 50 m. LKS § 38 lg 3 järgi on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kuna S tn 1 kinnistu asub ehituskeeluvööndis, siis kaebuse esitajatel oli õiguspärane ootus, et jõega piirnevale kinnistule ühtegi hoonet või rajatist ei ehitata. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond asus otsuses nr 3-5/472 seisukohale, et kuivõrd S tn 1 kinnistu piirneb S tänavaga, siis kavandatavad tööd ei riiva naaberkinnisasja omanike huve. Kaebuse esitajatele on Pärnu Linnavalitsuse seisukoht, milles rõhutatakse kõrvaltee tähtsust, otseselt solvav, sest rajatav rattapark jääb S 4a korterelamust ca 20-25 m kaugusele.
11.Seonduvalt Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 10.05.2016 otsusega nr 3-5/665, märgib L. S, et planeerimisalase tegevuse raames oleks linnavalitsus saanud juba varases staadiumis kaardistada
erinevate osapoolte huvid ning nägemused nimetatud rajatise osas. Linnavalitsus planeerimisseaduse rakendajana oleks pidanud projekteerimistingimuste väljastamise otsuses põhistama, miks Pump Track rattapark on mitteolulise avaliku huviga rajatis. Kuna linnavalitsus on projekteerimistingimuste väljastamise otsuses avalikku huvi hinnanud ebaõigesti, õigemini jätnud oma seisukoha üleüldse sisustamata, siis projekteerimistingimuste otsuse väljaandmine on toimunud ilmselgelt vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga. Detailplaneeringu menetluse ära jätmisega on projekteerimistingimuste otsus olulise kaalutlusvea tõttu õigustühine, millest tulenevalt on ka ehitusluba materiaalõiguslikus mõttes õigusvastane.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
12.Vastustaja ei nõustu kaebusega ega pea esitatud kaebust põhjendatuks.
13.Kaebajad ei ole nimetanud mingeid objektiivseid asjaolusid ega esitanud tõendeid sellest, mis annaks aluse või tõendaks kaebajate õiguse riive olemasolu. Kaebajate kinnisasi paikneb tiheasustusega linnaruumis, mille tõttu tuleb arvestada asjaoluga, et nende ümberolev on pidevas muutumises ja seaduslikke muudatusi tuleb taluda. Vastustaja kinnitab, et projekteerimistingimuste menetluse läbiviimisel on järgitud EhS nõudeid. S 1 kinnistut ümbritsevad üksnes Pärnu linnale kuuluvad kinnistud, kuid vaidlusaluse rattapargi ja selle asukoha üle on kaasava eelarve rahvahääletuse raames toimunud pikaajaline avalik menetlus. Nimetatud menetluse käigus oli kaebajal igati võimalus (mitte küll kohustus) avaldada arvamust või teha ettepanekuid rattapargi rajamise kohta Pärnu linna. Vastustaja hinnangul olid kaebajad kursis rattapargi kavandamisega seotud avaliku tähelepanuga ja jälgisid selle kajastamist meedias, seejuures ka sotsiaalmeedias. Samas ei nähtu, et kaebajad oleksid avalikul arutelul osalenud, selle käigus mingi arvamuse või mõne ettepaneku esitanud, mis annab alust järeldada, et kaebajatel ei olnud soovi rattapargi kui rajatise ja selle asukoha kohta arvamust avaldada.
14.Kaebajate kinnistu paikneb tiheasustusega linnaruumis, mille jõepoolsesse külge on üldplaneeringuga kavandatud kergliikluse tee, mis tähendab, et kaebajal tuleb kergliikluse tee väljaehitamist ja sellel toimuvat tegevust taluda, sest selle rajatise ehitamise osas on avaliku arutelu tulemusena sõlmitud ühiskondlik kokkulepe, eesmärgiga see ellu viia. Samuti on rattapargi rajamise osas saavutatud kogukonna heakskiit läbi rahvahääletuse kaasava eelarve objekti väljavalimisel, kus rahvaküsitluse käigus selgus, et valikuks antud ehitiste osas oli enim eelistatud just S tänava ja Pärnu jõe vahelisele alale kavandatud rattapark. Kogukonna liikmed ootavad oma valiku elluviimist. Kaebajad on jätnud aga tähelepanuta ehitusseadustiku regulatsiooni, mille tõttu on sattunud eksimusse. Olulise huviga rajatise püstitamisele eelnevat menetlust on reguleeritud nii planeerimisseaduse kui ehitusseadustiku sätetega. Kuigi olulise rajatise definitsiooni ei ole planeerimisseaduses ega ehitusseadustikus sätestatud, on ehitusseadustiku seletuskirja kohaselt tegu rajatisega, millel on ruumiline mõju. Ruumiline mõju võib esineda rajatise suuruse, kõrguse või muu füüsikalise parameetri tõttu. Samuti on märgitud, et oluline avalik huvi võib esineda ka rajatisest tõusetuvate mõjutuste tõttu, mis on sisustatav nii müra, lõhna või rajatisest lähtuva muu konkreetse ohuga. Seletuskirjas on leitud, et eeltoodud tingimustele vastavate rajatistena võib käsitleda raadiovõi sidemasti, tuulikuid, ladustusplatse, püsivas kasutuses olevaid motoradu, seiklusparke, isiklikus kasutuses olevaid lennuvälju jne. Planeerimisseadusest kui ehitusseadustikust ning nende seletuskirjadest selgub, et valik olulise avaliku huviga rajatise projekteerimiseks detailplaneeringu või projekteerimistingimuste alusel on omavalitsuse otsustada ja hinnata jäetud ning see valik sõltub ennekõike rajatise mastaapsusest, nende ruumilisest mõjust. Tulenevalt rattapargi mastaabist, selle asukohast ja mõjust linnaruumile, liigitub vaidlusalune rattapark avalikuks spordi- ja puhkerajatiseks, alludes seetõttu EhS regulatsioonile, mis tähendab seda, et rattapargi projekteerimiseks on nõutud ja
igati kohane anda projekteerimistingimused. Vastustaja on seisukohal, et rattapark, mille rajamine Pärnu linna S ja Pärnu jõe vahelisele alale on välja selgitatud ja heaks kiidetud avalikus menetluses, on olulise avaliku huviga rajatis, kuid oma asukoha ja mastaapsuse tõttu on linnaruumi kujundamisel mitteoluline.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 07.04.2016 otsust nr 3-5/472 ning 10.05.2016 otsust nr 3-5/665 ja taotletud nende tühistamist. Otsusega nr 35/472 väljastati projekteerimistingimused Pump Track rattapargi rajamiseks S tn 1 kinnistule ning otsusega nr 3-5/665 anti välja vastav ehitusluba selliste kõrvaltingimustega, et enne ehitustööde algust peab olema saadud Muinsuskaitseameti väikesemahuliste tööde luba ning kaevetööde puhul on nõutavad arheoloogilised uuringud. Kaebuse esitanud S tn 4a elanikud on seisukohal, et nad jäeti projekteerimistingimuste menetlusse kaasamata, et projekteerimistingimuste andmine ei ole kooskõlas planeerimisseaduses ja ehitusseadustikus sätestatud põhimõtetega, ei ole piisavalt kaalutletud ja et rajatav rattapark ei sobitu ka oma kujult, mõõtmetelt ning otstarbelt S elamurajooni väljakujunenud keskkonda. Kaebajad ei nõustu vastustajaga ka selles, et detailplaneeringu koostamist ei peetud vajalikuks ja et rajatise puhul ei olnud tegemist olulise avaliku huviga. Veel märgivad kaebajad, et rattapargi kasutamisega kaasnev müra on häiriv ning see võib mõjutada piirkonnas väljakujunenud kinnisvara hinda. Vastustaja ei ole kaebust põhjendatuks pidanud, leides, et vaidlusaluse rattapargi ja selle asukoha üle toimus kaasava eelarve rahvahääletuse raames pikaajaline avalik menetlus ja et tiheasustusega linnaruumis tuleb võimalike muutustega arvestada. Vastustaja ei nõustu kaebajatega ka detailplaneeringu koostamise kohustuslikkuse osas, sest vastavalt planeerimisseadusest ja ehitusseadustikust tulenevatele põhimõtetele sõltub see rajatise mastaapsusest ja ruumilisest mõjust ning valiku tegemine on jäetud kohaliku omavalitsuse pädevusse.
16.Kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses on haldusorgan tõstatanud küsimuse ka kaebeõigusest, kuid kaebuse läbi vaatamata jätmist ei ole otseselt taotletud. Antud juhul ei pea kohus vajalikuks sellel aspektil pikemalt peatuda, sest olukorras, kus rattapark jääb korterelamust 25-30 meetri kaugusele, ei saanud õiguste riive puudumist ilmselgeks pidada ning praeguses menetlusjärgus ei oleks kaebuse läbi vaatamata jätmine enam otstarbekohane lähtuvalt menetlusökonoomilistest kaalutlustest. Halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1 sõnastuse kohaselt võib kohus jätta taolistes vaieldavates situatsioonides kaebuse läbi vaatamata, kuid ei pea seda ilmtingimata tegema. Kohtupraktikas on eelistatud sarnastes olukordades pigem kaebuste sisulist lahendamist. Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlusosaliste vastandlikku positsiooni hinnata. Mis puutub kaebajate väitesse, et nad jäeti projekteerimistingimuste menetlusse kaasamata, siis siinkohal tuleb vastustajaga nõustuda, et otseselt kohustuslik ega ka vajalik see ei olnud. Ehitusseadustiku § 31 lg 3 kohaselt kaasatakse kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikud projekteerimistingimuste menetlusse üksnes vajaduse korral. 07.04.2016 otsuses nr 3-5/472 on märgitud, et S tn 1 kinnistu piirneb Pärnu jõe ja S tänavaga, millest tulenevalt oldi seisukohal, et kavandatavad tööd naaberkinnisasja omanike huve ei riiva. EhS § 31 lg 4 p 2 sätestab, et projekteerimistingimuste eelnõu esitatakse arvamuse andmiseks asutusele või isikule, kelle huve võib ehitis või ehitamine puudutada, kuid ka seda teeb pädev asutus vastava vajaduse korral. Antud juhul ei ole vastustaja seda vajalikuks pidanud, sest eelnevalt toimus vaidlusaluse rattapargi ja selle asukoha üle kaasava eelarve rahvahääletuse raames pikaajaline arutelu, mille käigus oli võimalik oma seisukohti esitada ning põhjendada. Vastustaja selgitas, et teemat käsitleti nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias, ideid esitati 2015. aasta oktoobris ja novembris, vastav hääletus toimus ajavahemikul 15.12.2015 kuni 15.01.2016 ning poolthäälte arv oli 401 (kohtuistungi protokoll, tl 66, pöördel). Kaebuste kohta esitatud kirjalikus vastuses on viidatud muuhulgas mitmetele Pärnu Postimehes avaldatud kuulutustele ja artiklitele, mis rattapargi rajamise ja kaasava eelarve temaatikaga ajavahemikul 2015. aasta oktoobrist kuni 2016. aasta jaanuarini
seostusid (tl 57, pöördel). Eelnimetatud faktiliste asjaolude osas ei ole tegelikult vaidlust ka olnud. Vastustaja osundas veel haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 punktile 6, mille kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia vastavaid arvamusavaldusi ja vastuväiteid ära kuulamata kui (eeldatavate) menetlusosaliste arv on suurem kui 50. Rattapark on suhteliselt lähedal mitmetele kinnistutele ning vastustaja ei pidanud kõikide erinevate korteriomanike konkreetset kaasamist eesmärgipärase, efektiivse ja lihtsa menetluse läbiviimise põhimõttega kooskõlas olevaks ning antud juhul see seadusega vastuolus ei ole. Lähtuvalt eeltoodust ei saa tühistada projekteerimistingimuste väljastamist pelgalt seetõttu, et kõiki läheduses asuvate kinnistute ja korterite omanikke menetlusse ei kaasatud. Samas oli see võimalus olemas läbiviidud rahvahääletuse raames.
17.Kaebajad on veel ka seisukohal, et tegemist oli olulise avaliku huviga rajatisega, mistõttu oli nõutav detailplaneering. Planeerimisseaduse § 125 lg 1 p 3 kohaselt on olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks detailplaneeringu koostamine nõutav. Näidetena on nimetatud staadioni, golfiväljakut, laululava ja motoringrada. Vaidlustatud haldusaktis on asutud seisukohale, et rattapargi puhul on küll avalik huvi olemas, kuid samas ei ole tegemist siiski olulise avaliku huviga rajatisega. Seejuures on lähtutud eelkõige mastaapsuse ja ruumilise mõju kriteeriumitest ning taolised kaalutlused on haldusorgani pädevuses. Kohus ei saa haldusorgani asemel kaalutlusõigust ja valikuid teostada, vaid hinnata üksnes seda kas vastava küsimuse kaalumise puhul ei ole tehtud ilmselgeid vigu. Avaliku huvi olulisuse üle võib alati vaielda, kuid antud juhul ei saa asuda sellisele seisukohale, et 1400 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga rajatise puhul oleks pidanud selle määratlema ilmtingimata olulise avaliku huviga rajatisena. Taolise ala ruumiline mõju on tunduvalt tagasihoidlikum võrreldes planeerimisseaduse § 125 lg 1 punktis 3 nimetatud näidetega, milleks olid staadion, golfiväljak, laululava ja motoringrada ning mis oma olulisuse tõttu vajaksid kindlasti vastava detailplaneeringu koostamist. Seega ilmselgeid kaalutlusvigu selles osas ei ilmne ning haldusakti ei saa tühistada ka nendel põhjustel.
18.Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lõikele 1 on kohalikul omavalitsusel õigus ja kohustus korraldada ja juhtida vastavate seaduste alusel iseseisvalt kohalikku elu lähtudes omavalitsusüksuse elanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Seega, mis puutub näiteks väitesse, et rattapark ei sobitu oma kujult, mõõtmetelt ning otstarbelt S elamurajooni rahulikku ja väljakujunenud keskkonda, siis on see kohaliku omavalitsuse hinnata lähtuvalt rajatise püstitamise eesmärgist ja elanike vajadustest ning huvidest. Vastustajaga tuleb nõustuda, et tiheasustusega linnaruumis tuleb elanikel võimalike muutustega arvestada. Selles osas selgitas vastustaja veel viitega Pärnu Linnavolikogu 20.09.2001 määrusega nr 26 kehtestatud üldplaneeringule, et S tn 1 kinnistule oli planeeritud kergliikluse tee, mis antud juhul tähendab seda, et läheduses asuvate kinnisasjade omanikel ei saanud olla õigustatud ootust, et nimetatud kinnistule aja jooksul enam midagi juurde ei rajata ega ehitata. Rattaparki ei ole üldplaneeringus küll nimetatud, kuid see ei tähenda seda, et see seetõttu üldplaneeringuga vastuolus oleks. Nõustuda ei saa ka sellega, et projekteerimistingimuste puhul ei ole ehituskeeluvööndit arvestatud. Looduskaitseseadus võimaldab üldplaneeringuga ehituskeeluvööndit ka suurendada või vähendada. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on ehituskeelu vöönd 30 meetri ulatuses ning vastavalt asendiplaanilt nähtub, et võimalik rajatise paigutamise ala ehituskeelu vööndi piiridesse ei jää (tl 46). Kaebajad on osundanud veel rattapargi kasutamisega kaasnevale häirivale mürale, kuid taoliste rajatiste puhul tuleb teatava müratasemega nagunii arvestada, kuid kõik see peab jääma kehtestatud normide piiridesse. Samuti peavad rattapargi kasutajad lähtuma kehtivast õigusest ning hoiduma avaliku korra rikkumisest. Kaebajad heidavad vastustajale ette ka seda, et otsustus ei ole piisavalt motiveeritud ega kaalutletud, kuid üksnes sellel alusel haldusakti tühistada ei saa. Haldusmenetluse seaduse § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Antud juhul ning kohtumenetluse kestel ilmnenud selgituste taustal
ei saa järeldada seda, et mõnevõrra põhjalikuma motiveerimise korral oleks võinud haldusorgani seisukohad teistsuguseks kujuneda. Seega ei saa vaidlustatud otsust tühistada ka pelgalt seetõttu, et vastustajal oleks võinud haldusaktis oma positsiooni mõnevõrra paremini põhjendada.
19.Lähtuvalt eeltoodust ei saa Pärnu Linnavalitsuse tegevust õigusvastaseks pidada ning planeerimisosakonna 07.04.2016 otsuse nr 3-5/472 tühistamiseks ei ole alust. Kaebused tuleb selles osas rahuldamata jätta. Eelnimetatud otsust vaidlustasid L. S, T. P, R. K, J. N, M-L. L, M. L, G. L ja A. M, kuid L. S on vaidlustanud ka Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 10.05.2016 otsust nr 3-5/665, mille alusel väljastati S tn 1 kinnistule rattapargi rajamiseks vastav ehitusluba. Sisuliselt on aga kaebaja põhjendused kokkulangevad sellega, mis esitati projekteerimistingimuste vaidlustamise puhul. Kohtuistungil kaebaja ka täpsustas oma sellekohast positsiooni ning märkis et nõuete omavahelise seose tõttu on vaidlustatud ehitusluba samadel motiividel (kohtuistungi protokoll, tl 67). Otsuse nr 3-5/665 tühistamise nõue tuleb jätta samuti rahuldamata ning seda samadel põhjustel, mille tõttu jäi rahuldamata projekteerimistingimuste väljastamist puudutava otsuse nr 3-5/472 tühistamise nõue.
20.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2017 kohtuotsuse
RESOLUTSIOON:
1.Jätta L. S apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.03.2017 otsus haldusasjas nr 3-16-885 muutmata.
2.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.