Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. juuni 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1518
Haldusasi
P.V, A.L, Ü.P, U.K, T.H, E.R, K.M, H.K, J.A, V.K ja K.K kaebus Saue Vallavalitsuse 15. juuli 2020. a korralduse nr 751 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebajad – P.V, A.L, U.K, T.H, H.K, V.K ja K.K, esindajad Triin Jäädmaa ja Kaarel Relve Vastustaja – Saue vald, esindaja Kirsti Saar Kolmandad isikud – T.K ja L.K
Menetluse alus ringkonnakohtus
Saue valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebajate 6. mai 2021. a menetlusdokumendi lisa 1 (kuvatõmmis kasutaja Tuula Krossirada 24. märtsi 2021. a Facebooki postitusest) haldusasja nr 3-20-1518 materjalide juurde võtmata.
Jätta Saue valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
11.detsembri 2020. a otsuse haldusasjas nr 3-20-1518 resolutsiooni punktid 5 ja 6 muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Mõista Saue vallalt P.V, A.L, U.K, T.H, H.K, V.K ja K.K kasuks solidaarselt välja menetluskulud 855 (kaheksasada viiskümmend viis) eurot.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 12. juulil 2021 (HKMS § 212 lg 1).
3-20-1518 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Saue Vallavalitsus väljastas 19.09.2013 korraldusega nr 598 projekteerimistingimused Saue vallas Tuula külas paiknevale Moto kinnistule (katastritunnus 72704:001:0427) ajutise motokrossiraja projekti koostamiseks. Saue Vallavalitsus väljastas 28.04.2015 korraldusega nr 370 ehitusloa nr 1512219/05429 ajutise motokrossiraja ehitamiseks. Ehitusloa väljastamise eelselt teostati Moto kinnistul 2013. a müra kontrollmõõtmine ja 2014. a müra modelleerimine. Saue Vallavalitsus väljastas 16.07.2015 korraldusega nr 597 kasutusloa nr 1512319/04111 ajutise motokrossiraja kasutamiseks (kehtivusega 5 aastat). Moto kinnistu kaasomanik T.K esitas Saue Vallavalitsusele 05.06.2020 taotluse motokrossiraja (EHR kood 220731019) kasutamiseks tähtajatult.
2.Saue Vallavalitsus väljastas 15.07.2020 korraldusega nr 751 Moto kinnistul asuva motokrossiraja kasutamiseks tähtajatu kasutusloa. Korralduse järgi tuleb ehitise kasutamisel pidada kinni aruandes „Saue vallas Tuula külas asuvale Moto kinnistule (72704:001:0427) kavandatava motokrossiraja müra modelleerimine“ toodud leevendusmeetmetest ja Moto mü motokrossiraja projektis (töö nr 1324) määratud raja kasutamise ajalistest piirangutest. Moto kinnistul asuva motokrossiraja kasutamise kohta ei ole vallale viie aasta jooksul laekunud külaelanikelt kaebuseid või avaldusi raja kasutamise kohta ja puuduvad ka andmed, et oleks pöördutud politsei poole. Ehitise kasutamisel on peetud kinni kehtestatud leevendusmeetmetest. Pärast ajutisele ehitisele kehtestatud viieaastase tähtaja möödumist saab kohalik omavalitsus otsustada, kas ajutine ehitis tuleb lammutada või saab seda kasutada edasi alaliselt tingimusel, et ehitis sobib planeeringuliselt konkreetsesse asukohta ja vastab õigusaktide nõuetele. Sobivale ja nõuetekohasele ehitise saab anda tähtajatu kasutusloa. Kuivõrd motokrossirada on valmis ehitatud ja ei vaja täiendavaid ehitustöid, siis võib ehitisele anda kasutusloa, ilma et puuduks vajadus väljastada eelnevalt ehitusluba. Ehitise vastavust õigusaktide nõuetele (sh ohutust) saab kontrollida ehitamise aluseks olnud dokumentide ja visuaalse vaatluse põhjal. Keskkonnamõju hindamise algatamise vajadust on hinnatud ehitusloa väljastamisel ja leiti, et see ei ole vajalik, kuna ehitusprojektis ettenähtud leevendavate meetmete rakendamise korral ei oma kavandatud tegevus olulist keskkonnamõju. Kasutusloa andmisel nähakse samuti ette, et motokrossiraja kasutamisel tuleb pidada kinni leevendusmeetmetest ja raja kasutamise ajalistest piirangutest.
2(14)
3-20-1518 Motokrossiraja asukohta arvestades ei tulnud selle ehitamiseks planeerimisseaduse (PlanS) § 126 lg-te 1 ja 2 kohaselt koostada detailplaneeringut. Motokrossirada ei ole ehitusseadustiku (EhS) § 26 lg 1 tähenduses olulise avaliku huviga rajatis (vt PlanS § 125 lg 1 p 3) ja selle ehitusprojekti koostamiseks ei tulnud väljastada projekteerimistingimusi. Vähendamaks müra mõju ümberkaudsetele majapidamistele ja normtaseme saavutamiseks on kinnistule rajatud pinnasvall. Kasutusloa väljastamisel nähakse ette täiendavad meetmed müra leevendamiseks, mis vähendavad krossiraja kasutamisest tingitud häiringuid. Ehitise müratase peab vastama kõigile kehtestatud normidele. Arvestades Mäe kinnistu kaugust ja müraleevendusmeetmeid, ei mõjuta motokrossiraja kasutusele võtmine oluliselt Mäe kinnistu väärtust. Kaaludes kinnistute omanike vastanduvaid erahuve ja arvestades seatavaid kõrvaltingimusi, ei riiva raja kasutamine kolmandate isikute õigusi ülemääraselt. Otsene avalik huvi kasutusloa väljastamiseks puudub. Kasutusloa andmisel on kontrollitud ehitise vastavust õigusaktidele ja ehitusprojektile ning tuvastatud, et kasutusloa andmisest keeldumise alused puuduvad. Motokrossirada on kooskõlas Saue valla üldplaneeringuga ja muude õigusaktide nõuetega, sobib asukohta, vastab ehitisele ja ehitamisele esitatavatele nõuetele ning selle kasutamist saab jätkata tähtajatult.
3.P.V, A.L, Ü.P, U.K, T.H, E.R, K.M, H.K, J.A, V.K ja K.K esitasid Tallinna Halduskohtule 14.08.2020 kaebuse Saue Vallavalitsuse 15.07.2020 korralduse nr 751 tühistamiseks. Kaebajad tulnuks kaasata kasutusloa menetlusse. P.Vle kuuluvad Moto kinnistuga külgnevad Mäe kinnistu (katastritunnus 72704:001:0401) ja Mäeveeru kinnistu (katastritunnus 72704:001:0402) ning Mäe kinnistul asub tema alaline elukoht. A.Lile kuulub Moto kinnistuga külgnev Taari kinnistu (katastritunnus 72704:001:0425), millel asub tema alaline elukoht. U.Kile kuulub Kiviaia kinnistu (katastritunnus 72704:001:0404), mis asub Moto kinnistust ca 550 m kaugusel ja millel paikneb ehitusjärgus elamu, mille kaebaja soovib võtta kasutusele enda elukohana. T.Hile kuuluvad Moto kinnistust ca 600 m kaugusel asuvad kinnistud (katastritunnused 72704:001:0105, 72704:001:0111, 72704:001:0112) ja ühel neist paikneb tema suvekodu. E.Rle kuuluvad Kalda (katastritunnus 72704:001:0279), Raba (katastritunnus 72601:001:0190) ja Veesilma (katastritunnus 72601:001:0164) kinnistud, mille kaugus Moto kinnistu piirist on vastavalt ca 250 m, 400 m ja 600 m. Kinnistud on praegu hoonestamata, kuid E.Rd plaanib ehitada maja Kalda kinnistule. K. M kuulub Taluri kinnistu (katastritunnus 72704:001:0403), mis asub Moto kinnistust ca 350 m kaugusel ja mida kaebaja hoiab oma lastele. H.Kile kuulub Jaani talu (katastritunnus 72704:001:0342), mis asub Moto kinnistust ca 480 m kaugusel ja seal asub tema suvekodu, lisaks on tal kavatsus asuda kinnistule tulevikus alaliselt elama. J.Aile kuulub Jaaniussi kinnistu (katastritunnus 72704:001:0338), mis asub Moto kinnistust ca 200 m kaugusel ja millele tema poeg kavatseb ehitada maja. K.Kile ja V.Kile kuulub Vanakubja kinnistu (katastritunnus 72704:001:0468), mis asub Moto kinnistust ca 800 m kaugusel ja seal paikneb nende suvekodu. Õigusvastase motokrossiraja kasutamine riivab kaebajate omandiõigust (põhiseaduse (PS) § 32), õigust tervise kaitsele (PS § 28), õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26) ning õigust tervise ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23 lg 1). Müra modelleerimise (2014) tulemuste kohaselt jõuab leevendusmeetmeteta lähimate majapidamisteni müratase 55–60 dB ja maksimaalse kasutuskoormuse korral 60–65 dB, mis ületab taotlustaset. Kuigi ajutised load nägid ette leevendusmeetmete rakendamise, ei ole keegi tegelikult kontrollinud nende nõuetekohasust ja tõhusust, mistõttu on tõenäoline, et müra ületab normtaset. Häiriv võib olla ka normide piiresse jääv müra. P. V ja A.L on juba täheldanud mürast tulenevaid terviseprobleeme (peavalud, ärevushäired, depressioon). Motospordirajatistega kaasnevat müra ei ole õigusaktides eraldi reguleeritud, kuid asjakohane on lähtuda tööstusmürale seatud normidest. Motokrossiraja kasutamisega kaasnevad häiringud 3(14)
3-20-1518 (müra, tolm) piiravad kaebajate võimalusi oma kinnistute kasutamiseks. J.Ai kinnistut kasutatakse omavoliliselt motokrossiraja parkimisplatsina ning krossisõitjate grupid sõidavad üle H.Ki heinamaa ja kahjustavad tema kinnistul asuvat teed. Müra ja muud krossiraja kasutamisega kaasnevad häiringud (suurenenud liiklus, rahvahulgad jm) vähendavad oluliselt kaebajate kinnistute väärtust. Piirkonna omapära (hõredalt asustatud, looduslik ja tavapäraselt vaikne keskkond) arvestades riivaks KeÜS § 23 lg-s 1 sätestatud õigust ka norme mitteületav, ent looduslikust foonist oluliselt kõrgem müratase (vt ka Riigikohtu 11.10.2016 otsus nr 3-3-115-16, p 15). Võib eeldada motokrossiraja ebasoodsat mõju kuni 2 km kaugusel asuvate isikute õigustele (vt Tartu Ringkonnakohtus 12.12.2017 otsus nr 3-15-2829, p 27). Ajutise ehitise saab alalise ehitisena seadustada üksnes erandina uue ehitusloa alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2011 otsus nr 3-10-1125, p 16). Motokrossirada on olulise avaliku huviga rajatis (vrd otsus nr 3-15-2829, p 31), mistõttu pidanuks kasutusloa andmisele eelnema lisaks ehitusloa menetlusele vähemalt projekteerimistingimuste väljastamine või isegi detailplaneeringu koostamine (vt ka PlanS § 125 lg 3). Kasutusloa menetluses ei ole hinnatud keskkonnamõju ega põhjendatud keskkonnamõju hindamise algatamata jätmist, sh ei ole antud eelhinnangut ega küsitud nt Terviseameti seisukohta. Kasutusluba on sisuliselt õigusvastane, sest kuigi kavandatav tegevus põhjustab potentsiaalselt olulise mürahäiringu, ei ole kindel, et selle vältimiseks on rakendatud piisavaid meetmeid. Müra modelleerimine 2014. a-l arvestas asjaolu, et tegemist on ajutise krossirajaga, mistõttu ei saa selle alusel lubada tähtajatut kasutust. Samuti pole välja selgitatud, kas leevendusmeetmeid tegelikult rakendatakse ja kas need on piisavad. Samuti on võimalik, et olud on viie aastaga muutunud (nt pinnasvall kahjustunud) ja meetmed ei vasta enam nõuetele. Korduvalt on rikutud ka krossiraja kasutuskorda. Kasutusluba ei sisalda mingeid kaalutlusi motokrossiraja kasutamise võimalike piirangutega (nt ajalised või kasutusintensiivsusega seonduvad). Kasutusluba on olulise diskretsiooniveaga, sest motokrossiraja sobivust konkreetsesse asukohta ei ole sisuliselt kaalutud, vaid seda on üksnes paljasõnaliselt väidetud. Üldplaneeringu kohaselt on Moto kinnistu maatulundusmaa sihtotstarbega, mitte sotsiaalmaa. Rajatis pole vajalik, sest läheduses on teisigi motokrossiradu (nt ca 6 km kaugusel Kernu vallas ja ca 15 km kaugusel Vasalemmas). Krossiraja mõjualasse jääb palju majapidamisi, keda sellest lähtuv müra oluliselt häirib. Vastustaja ei ole arvestanud ka elanike õiguspärast ootust, et ajutine krossirada likvideeritakse pärast tähtaja möödumist ja nad saavad jätkata elamist piirkonnale omases rahulikus keskkonnas. Seejuures on vastustaja ise 2008. a ettekirjutuses rõhutanud krossiraja piirkonda sobimatust ja olukord ei ole sisuliselt muutunud. Kasutusluba tuleks tühistada ainuüksi menetlusnõuete rikkumise tõttu. Kolmandad isikud on tunnistanud, et nad tegelikult ei kavatsenudki rajada ajutist krossirada.
4.Saue vald palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Ebaõige on seisukoht, et ajutist ehitist saab alalise ehitisena seadustada vaid erandlikult uue ehitusloa alusel. EhS § 50 lg 1 ei kohusta vastustajat enne kasutusloa andmist tingimata nõudma uue ehitusloa taotlemist. Vastustaja on teinud kindlaks, et ehitis on kooskõlas üldplaneeringu ja muude õigusaktide nõuetega, sobib asukohta ning selle kasutamist on seatud piirangute järgimise korral võimalik jätkata tähtajatult. Motokrossiraja alalise kasutamisega ei kaasne ümberkaudsete isikute õiguste ülemäärast riivet. Vastustaja kontrollis ehitise tähtajatu kasutamise võimalikkust ja leidis, et see on võimalik ning kuna selleks ei ole vaja teha täiendavaid ehitustöid, siis puudub vajadus taotleda ka ehitusluba. Samuti ei olnud vajalik väljastada projekteerimistingimusi (EhS § 26 lg 1), sest ehitis oli juba lõpetatud ja täiendavad ehitustööd polnud nõutavad. Vastustaja hindas kasutusloa väljastamisel rajatisega kaasneva mõju ulatust ja intensiivsust, üldsuse huvi rajatise vastu, potentsiaalsete kasutajate arvu ja muid olulisi asjaolusid ning leidis, et motokrossirada ei ole olulise avaliku huviga rajatis (PlanS § 125 lg 1 p 3). Ehitise kasutamisele seatud kõrvaltingimustest lähtudes tuleb arvestada, et maksimaalse kasutuskoormusega (10 masinat rajal, igaüks 15 ringi tunnis) 4(14)
3-20-1518 saab krossirada kasutada üksnes 4 tundi päevas ning igapäevase koormusega (4 masinat rajal, igaüks 15 ringi tunnis) on krossirada võimalik kasutada maksimaalselt 8 tundi päevas. Seega ei saa krossiraja potentsiaalsete kasutajate arv olla suur. Detailplaneeringu koostamine ei olnud seega nõutav (PlanS § 126 lg 1) ja PlanS § 125 lg 3 ei nõua detailplaneeringu mittealgatamise vajaduse põhjendamist. Kõiki kaebajaid ei tulnud menetlusse kaasata. Korralduse eelnõu edastati arvamuse andmiseks isikutele, kelle õigusi see müra modelleerimise kohaselt puudutaks. Keskkonnamõju hindamise algatamata jätmine on otsustatud Saue Vallavalitsuse 28.04.2015 korraldusega nr 370 ning sellega seotud asjaolud ei ole oluliselt muutunud, sest piirkonda ei ole antud uusi ehitusõigusi ja rajatise kasutamist jätkatakse senistel tingimustel. Müra modelleerimise aruande kohaselt tagavad selles ettenähtud leevendusmeetmed normtaseme järgimise, mistõttu lubas vastustaja rajatise kasutamist nimelt aruandes välja pakutud tingimustel (st nõuetele vastava pinnasvalli olemasolu ja kasutamisele seatud ajalised piirangud). Lähtuda tuleb meelelahutusrajatistele seatud müra piirnormidest ja kaebajate väide piirnormide ületamisest on paljasõnaline. Saue valla üldplaneeringu järgi on hajaasustuses lubatud mh teenuseid pakkuva väikeettevõtluse (nt turism, sport, vaba aja veetmine jms) ning kogukondliku ühistegevusega (nt külaelu, kultuur jms) tegelemiseks vajalike hoonete ja rajatiste ehitamine.
5.T.K ja L.K palusid seisukohas jätta kaebus rahuldamata. Uue ehitusloa taotlemine olnuks üksnes formaalne, sest rajatise ehitamise ja kasutamisega seotud asjaolud ei ole varasemaga võrreldes muutunud. Motokrossirada ei ole olulise ruumilise mõjuga rajatis. Vastustaja on arvestanud nii elanike vastuseisuga, rajatisega seotud avaliku huviga, naabritele pakutud leppega kui ka leevendusmeetmetega. Ajutise rajatise ehitusloa andmisele juba eelnes projekteerimistingimuste väljastamine ning detailplaneeringu koostamine olnuks ebamõistlik. Kaebajate viidatud krossirada Kernu vallas ei eksisteeri enam vähemalt 7 aastat ja Vasalemmas asub autorada, mis erineb motorajast oluliselt. Tähtajatu kasutusloa andmine oli õiguspärane. Sisuliselt on tegemist vaid ajutise kasutusloa pikendamisega. Krossirajale viiva tee äärde ei jää ühtegi elamut ja kasutatav tee lõpeb Moto kinnistuga. Ebaõige on ka väide, et kõik lähinaabrid on krossiraja vastu, nt Ussimäe kinnistu (katastritunnus 72704:001:0199) ja Lilleoru kinnistu (katastritunnus 72704:001:0337) omanikud ei ole kaebusega ühinenud. Kasutusloa andmisel on välistatud krossiraja kasutamine väljaspool päevast aega. Mitmete kaebajate kinnistud asuvad kaugel või nad tegelikult kinnistut ei kasuta, mistõttu neil puudub kaebeõigus.
6.Tallinna Halduskohus lõpetas 11.12.2020 otsusega Ü.P kaebusega seonduvalt haldusasja menetluse, jättis E.R, K.Mi ja J.Ai kaebuse rahuldamata, rahuldas P.V, A.Li, U.Ki, T.Hi, H.Ki, V.Ki ja K.Ki kaebuse ning tühistas Saue Vallavalitsuse 15.07.2020 korralduse nr
751.Samuti mõistis halduskohus Saue vallalt välja 2205 eurot nende kaebajate menetluskulude katteks, kelle kaebus rahuldati, ning jättis muus osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebajate põhiargumendiks on olnud see, et vaidlusaluse motokrossiraja kasutamisega kaasneb normi ületav müra. Ehitise kasutamisest lähtuvad mõjutused (nt müra) seonduvad eeskätt lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele ning eraelu puutumatusele (PS §-d 26, 28, 32). Vaidlustatud kasutusloa aluseks on võetud müra modelleerimise aruanne, mis tugines sotsiaalministri 04.03.2002 määrusele nr 42. Seda määrust on muudetud tervise- ja tööministri 01.02.2017 määrusega nr 6, jättes välja nõuded välisõhus levivale mürale, mille normtasemeid reguleerib keskkonnaministri 16.12.2016 määrus nr 71. Vastustaja on leidnud, et määrus nr 71 ei kohaldu, kuna see ei reguleeri meelelahutuspaikade müra. Atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) § 55 lg 3 p 2 kohaselt ei kuulu meelelahutusürituste müra välisõhus leviva müra hulka,
5(14)
3-20-1518 kuid selle all on peetud silmas müra, mida reguleeritakse mõne teise õigusaktiga. Praegusel juhul selline õigusakt puudub, mistõttu tuleb kohaldada määrust nr 71. Hoonestamata kinnistute omanike (E.Rd, K.M, J.A) puutumus vaidlusaluse keskkonnaga on liiga kaudne, et jaatada kaebeõigust KeÜS § 23 lg 1 alusel, samuti ei riivata nende omandiõigust. Seega tuleb nende kaebus jätta kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata. Kahtlust ei ole P.V ja A.Li kaebeõiguses, sest krossiraja kasutamisega kaasnevad neile ebasoodsad mõjutused. Välistada ei saa ka U.Ki, T.Hi, H.Ki, K.Ki ja V.Ki kaebeõigust, sest nende kinnistud ei asu Moto kinnistust nii kaugel, et müra kostumine nende kinnistuteni oleks välistatud. Müra modelleerimise aruandest järeldub üksnes, et nende kinnistuteni ei ulatu normi ületavat müra eeldusel, et rakendatakse leevendusmeetmeid. Samas puuduvad andmed leevendusmeetmete tegeliku tõhususe kohta. Ka kohtupraktikas on eeldatud motokrossirajast lähtuva müra kandumist rajast kuni 2 km raadiuses asuvatele kinnistutele (vt Tartu Ringkonnakohtu 12.12.2017 otsus nr 3-15-2829, p 27). Saue vald ei ole vastupidist tõendanud. Piirkonna eripära oleks tulnud analüüsida juba vaidlustatud korralduses. Lisaks ei ole KeilaÄäsmäe maantee, raudtee ja piimalehma suurlaut ehitised, mis muudaksid motokrossirajast kaebajate kinnistutele lähtuvad mõjutused väheintensiivseks või ebaoluliseks. Kaebajad on ka väitnud, et kasutusluba on vastuolus kehtiva õigusega, mistõttu ei pea nad taluma mh piirnorme mitte ületavat müra (nt Riigikohtu 20.02.2019 otsus nr 3-14-52416, p 20; 11.10.2016 otsus nr 3-3-1-15-16, p 15). Vaidlust ei ole selles, et P. V ja A.L olid kasutusloa menetlusse kaasatud. Lisaks oleks vastustaja pidanud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 2 kohaselt kasutusloa menetlusse kaasama U.Ki, T.Hi, H.Ki, K.Ki ja V.Ki, sest välistada ei saa, et motokrossirajast lähtuvad mõjutused võivad riivata ka nende õigusi. Nende kaebajate kaasamata jätmise mõju menetluse tulemusele tuleb hinnata koostoimes teiste võimalike puudustega (HMS § 58). Kaebajad on õigesti leidnud, et ajutisele ehitisele tähtajatu kasutusloa väljastamiseks puudus õiguslik alus. Korralduses välja toodud õigusnormid (EhS § 50 lg-d 1 ja 3, § 51 lg 1, § 54 lg-d 1–3 ja 7, § 56; HMS § 53 lg 2 p 2) ei sätesta õiguslikku alust väljastada ajutisele rajatisele pärast ajutise kasutusloa kehtivusaja möödumist tähtajatu kasutusluba. EhS eelnõu seletuskirja järgi omab EhS § 3 lg-s 4 sätestatud ajutise ehitise mõiste eelkõige tähtsust planeerimisõiguses, sest ajutisi ehitisi ei pea nende ajutise iseloomu tõttu planeerima tavapärases menetluskorras. Kui aga ehitist soovitakse ehitada kauemaks kui viieks aastaks, ei ole tegemist ajutise ehitisega ning järgida tuleb tavapärast loamenetlust. Ajalise piirangu lõppemisel tuleb taotleda uus ehitusluba või ehitis lammutada. Vaidlust ei ole selles, et Moto kinnistu omanik on soovinud kasutada rajatud motokrossirada kauem kui viis aastat ja selleks ei ole taotletud uut ehitusluba. EhS § 50 lg-st 1 tulenevalt on tähtajatu kasutusloa väljastamise eelduseks, et eelnevalt on antud alalisele rajatisele EhS-s sätestatud nõuetele vastav ehitusluba. Kuivõrd EhS ei anna õiguslikku alust väljastada ajutisele ehitisele pärast selle kasutamistähtaja möödumisel tähtajatut kasutusluba ilma eelnevalt planeerimis- ja ehitusloamenetlust läbimata, siis on vaidlustatud korraldusega tähtajatu kasutusloa väljastamine õigusvastane. Ekslik on seisukoht, et EhS § 50 lg 1 võimaldab haldusorganil kaaluda, kas ajutisele ehitisele saab pärast kasutustähtaja möödumist väljastada tähtajatu kasutusloa, vaid säte eeldab, et eelnevalt oleks väljastatud kehtiv tähtajatu ehitusluba. Tähtajatut ehitusluba ei saa võrdsustada ajutisele ehitisele antud tähtajalise ehitusloaga, seda juba ainuüksi põhjusel, et ajutise ehitusloa kehtivus on haldusaktis endas ajaliselt piiratud. See tähendab, et ajutine ehitusluba oli tähtajatu kasutusloa andmiseks kaotanud oma regulatiivsuse ja seega oli täitmata kasutusloa väljastamise oluline eeldus ehk kehtiva ehitusloa olemasolu. Ajutise ehitusloa väljastamisel hinnatavad huvid ja kaalutlused on erinevad, võrreldes tähtajatu ehitusloa väljastamisega, sest puudutatud isikute huvide ja õiguste riive on ajutise ehitise korral 6(14)
3-20-1518 oluliselt väiksem. Seetõttu ei saa tähtajatu ehitusloa menetlust käsitada pelgalt formaalsusena. Ajutise ehitise rajamine ei eelda PlanS § 125 lg 4 kohaselt ka planeerimismenetluse läbimist, milles peaks eelkõige toimuma erinevate osapoolte huvide ja õiguste tasakaalustamine. Olulist tähtsust omab seegi, et praegusel juhul on tegemist avaliku juurdepääsuga motokrossirajaga, kus korraldatakse mh üritusi. Vaidlusaluse motokrossiraja ehitamiseks ei pidanud koostama detailplaneeringut (PlanS § 126 lg 1), kuid kuna tegemist on olulise avaliku huviga rajatisega EhS § 26 lg 1 ja PlanS § 125 lg 1 p 3 tähenduses, oli siiski nõutav projekteerimistingimuste väljastamine. PlanS § 125 lg 1 p 3 sisaldab lahtist loetelu ning kuigi motokrossirada ei ole samatähenduslik sättes viidatud motoringrajaga, ei järeldu sellest, et motokrossirada ei saa olla ka muu olulise avaliku huviga rajatis. Vaidlustatud korralduses ei ole sellele sisulist hinnangut antud. Motokrossirada on püsivas kasutuses, seal korraldatakse üritusi ja avalikkusel on sellele juurdepääs. Vaidlust ei ole selles, et motokrossirajast lähtub müra, mis kostub ümbritsevate majapidamisteni. Kohtupraktikas on motokrossirada peetud olulise avaliku huviga rajatiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 12.12.2017 otsus nr 3-15-2829, p 31). Seega on kasutusloa andmisel tehtud oluline kaalutlusviga, sest vastustaja sisustas EhS § 26 lg-t 1 ja PlanS § 125 lg 1 p 3 ebaõigesti ning jõudis väärale järeldusele, et projekteerimistingimusi ei olnud tarvis väljastada. Materiaalselt õigusvastane kasutusluba tuleb tühistada. Kaebajate ülejäänud väiteid ei ole enam tarvis hinnata. Tuleb aga märkida, et vaidlustatud haldusakt on oluliste põhjendamispuudustega (HMS § 56 lg-d 1–3), sest sellest ei selgu, miks ei ole tegemist olulise avaliku huviga rajatisega ning kuidas hinnati rajatise asukohta sobivust ja selle kooskõla Saue valla üldplaneeringuga. Korraldusest ei nähtu sedagi, mille alusel hinnati rajatise nõuetele vastavust, millistele nõuetele vastavust hinnati ning kas hinnati ka leevendusmeetmete rakendamist ja nende tõhusust. Ei ole tõenäoline, et ümbritsevas keskkonnas viie aastaga midagi ei muutu. Olukorras, kus naabrid on seadnud motokrossiraja kasutamisel leevendusmeetmete järgimise kahtluse alla või väitnud normi ületava müra kandumist nende kinnistutele, tulnuks vastustajal teha kontrollmõõtmised. Kuna seda ei tehtud, siis on vastustaja väide, et motokrossiraja tähtajatu kasutusega ei kaasne kellegi õiguste rikkumist, paljasõnaline.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Saue vald palub 11.01.2021 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kaebus rahuldati (resolutsiooni p-d 5 ja 6), ning teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda. EhS § 50 lg-st 1 ega ühestki muust sättest ei tulene absoluutset kohustust väljastada ajutisele ehitisele enne tähtajatu kasutusloa väljastamist tähtajatu ehitusluba. Motokrossiraja rajamiseks väljastas Saue Vallavalitsus 19.09.2013 korraldusega nr 598 projekteerimistingimused ning 28.04.2015 korraldusega nr 370 ehitusloa ja 16.07.2015 korraldusega nr 597 kasutusloa. Rada on nõuetekohaselt valmis ehitatud ning tähtajaliste lubade andmise põhjuseks ei olnud asjaolu, et ehitist ei oleks võimalik kasutada tähtajatult, vaid omanik soovis ehitist kasutada ajutiselt. Ajutisele ehitisele ettenähtud nõuded ei ole leebemad kui tähtajatutele ehitistele esitatavad nõuded. Projekteerimistingimused on ehitusprojekti koostamise aluseks (EhS § 26 lg 1), ehitusprojekt on ehitusloa väljastamise aluseks (EhS § 38 lg 1) ja ehitusluba on ehitamise aluseks (EhS § 38 lg 1). Kui täiendavate ehitustööde tegemiseks puudub vajadus, siis ei ole vaja taotleda ka uusi projekteerimistingimusi ja ehitusluba. Vastupidine oleks tarbetult koormav. Puudutatud isikute õigused on piisavalt kaitstud kasutusloa andmise menetluses. EhS § 50 lg 1 jätab haldusorganile kaalutlusõiguse otsustada, kas ajutisele ehitisele saab pärast kasutustähtaja möödumist väljastada tähtajatu kasutusloa või mitte. Seejuures tuleb kontrollida, kas rajatisele esitatavad nõuded on hiljem muutunud. Praegusel juhul ei olnud motokrossirajale esitatavad nõuded varasemaga võrreldes muutunud. Uute projekteerimistingimuste ja ehitusloa taotlemine 7(14)
3-20-1518 võiks osutuda vajalikuks ka olukorras, kus hiljem on selgunud, et rajatise omanik ei ole täitnud seatud leevendusmeetmeid või tuleks näha ette täiendavaid leevendusmeetmeid, mis võivad nõuda ka ehitustöid (st ei piisa üksnes kasutusloale kõrvaltingimuste seadmisest). Praegusel juhul ei ilmnenud selliseid asjaolusid, mida ei oleks saanud arvestada kasutusloa menetluses. Haldusmenetlus peaks olema eesmärgipärane ja efektiivne (HMS § 5 lg 2). Moto kinnistul asuv motokrossirada ei ole olulise avaliku huviga rajatis PlanS § 125 lg 1 p 3 tähenduses, sest rajatis on erakasutuses ja seda kasutatakse peamiselt treeninguteks. Arvestades, et motokrossiraja kasutamiseks on seatud mitmeid piiranguid (sh sõitjate arv ja kasutusaeg), on välistatud, et rajatist hakkaks kasutama suur hulk külastajaid. Kuna vallas on teisigi krossiradu, siis puudub üldsusel arvatavasti huvi rajatise vastu. Rajatise kasutamisega võib kaasneda teatud mürahäiringuid lähiümbruse elanikele, kuid leevendusmeetmetest kinnipidamise korral ei ületata lubatud taotlustaset. Motokrossirada ei ole kõrgendatud ohuga ehitis ja tegemist ei ole kohaliku arengu seisukohalt olulise rajatisega (mh ei kajasta seda ükski valla arengudokument). Halduskohus hindas tõendeid ebaõigesti, järeldades, et motokrossiraja kasutamisega kaasneb osadele kaebajatele normi ületav müra. Tegelikult kostuks lähematele kinnistutele norme ületav müra üksnes juhul, kui ei rakendata piisavaid leevendusmeetmeid. Seejuures väljastas vastustaja kasutusloa kõrvaltingimusega, mille kohaselt tuleb ehitise kasutamisel rakendada müra modelleerimise aruandes toodud leevendusmeetmeid. Halduskohtu viidatud müratasemed ei arvesta kohustuslikke leevendusmeetmeid. Müra modelleerimise aruanne kajastab kogu ümbruskonda ning selle kohaselt ei mõjuta motokrossiraja kasutamine piisavalt kaugel asuvaid U.Ki, T.Hi, H.Ki, K.Ki ja V.Ki kinnistuid. Kohtu väide, et isikute õiguste rikkumist ei saa välistada krossirajast kuni 2 km kaugusel, on vastuolus müra modelleerimise aruandega. Vaidlustatud korralduses on piisavalt põhjendatud, miks vastustaja leiab, et kasutusluba on võimalik väljastada. Ebamõistlikult koormav oleks nõuda, et haldusorgan peaks iga õigusakti ja sätte puhul hakkama eraldi põhjendama, miks on antav haldusakt sellega kooskõlas. Vastustaja kontrollis kasutusloa taotluse lahendamisel kõiki olulisi asjaolusid (sh rajatise olemasolu ja vastavust kehtestatud nõuetele). Paljasõnalised ja otsitud on kaebajate väited, et motokrossiraja kasutamisel ei järgita leevendusmeetmeid või ei kaitse need norme ületava müra eest piisavalt (HKMS § 59 lg 1). Kasutusloa andmisel arvestati mh seda, et 5 aasta jooksul ei ole külaelanikelt laekunud kaebusi motokrossiraja kasutamise kohta. Etteheited, et leevendusmeetmetest ei peeta kinni, ei ole kasutusloa väljastamise otsustamisel olulised, sest kasutusluba ei anna õigust ehitist kasutada ilma leevendusmeetmeid rakendamata. Tegemist on järelevalve küsimusega. Haldusakti võimalikud puudused ei ole mõjutanud asja otsustamist
(HMS § 58).
8.P.V, A.L, U.K, T.H, H.K, V.K ja K.K paluvad 17.02.2021 vastuses (täiendatud 06.05.2021) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebajad jäävad ka oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus leidis õigesti, et EhS § 50 lg 1 kohaselt eeldab tähtajatu kasutusloa väljastamine üldjuhul seda, et eelnevalt oleks väljastatud kehtiv tähtajatu ehitusluba. Isegi kui EhS § 50 lg 1 jätaks koostoimes menetlusökonoomia põhimõttega haldusorganile kaalutlusõiguse, saaks kasutusloa väljastamine olla mõeldav üksnes erandjuhul, kui ehitusloa taotlemine oleks tõesti ainult formaalsus. Praegu ei ole kindlasti tegemist sellise olukorraga, sest kasutusloa alusel toimuv tegevus (st sellega kaasnevad keskkonnahäiringud) puudutab oluliselt kaebajate ja teiste ümberkaudsete elanike õigusi. Rajatisele anti ajutine luba mh arvestusega, et motokrossiraja kasutamine ja sellest lähtuvad kahjulikud mõjutused kestavad vaid piiratud aja. Alalise loa andmine tähendaks nende mõjutuste talumise kohustuse põlistamist. Pole ka põhjust arvata, et kasutusluba ei eelda mingil juhul täiendavaid ehitustöid. Menetlusökonoomiale viidates ei saa 8(14)
3-20-1518 jätta õigusaktides sätestatud menetlusi korraldamata või menetlustoiminguid tegemata. Lisaks on kolmandad isikud tunnistanud, et nad ei ole kunagi kavatsenud rajada ajutist krossirada, vaid rada rajati ajutise ehitisena selleks, et vältida menetlusnõuete täitmist. Motokrossirada on olulise avaliku huviga rajatis. Tegemist ei ole pelgalt erakasutuses oleva rajatisega, vaid avaliku juurdepääsuga motokrossirajaga, kus korraldatakse ka üritusi. Ehitise ruumilist mõju ei saa kuidagi pidada piirkonnale tavapäraseks, sest krossirajalt kostuv häiriv ja kohati norme ületav müra mõjutab selgelt kohalike elanike rahulikku elukeskkonda. Häirivat müra on täheldanud ka ligi kilomeetri kaugusele jäävate kinnistute elanikud. Mürahäiring on seda olulisem, et tegemist on hõredalt asustatud piirkonnaga, kus looduslik mürafoon on väga madal. Ebaõige on seisukoht, et kui krossiraja mürahäiringud jäävad taotlustaseme piiridesse, ei saa olla tegemist olulise avaliku huviga rajatisega, sest piirnorme ei tohi ületada ühegi rajatise puhul. Motokrossiraja olulise avaliku huviga rajatiseks liigitamiseks on tugev argument juba ainuüksi see, et mürahäiring kõrvalkinnistutel ületaks leevendusmeetmeteta selgelt piirnorme. Pikemas perspektiivis põhjustab motokrossirada järjest suuremaid häiringuid, sest tõenäoliselt ehitatakse piirkonda lähitulevikus elamuid juurde (sh kavandasid seda mõned algsed kaebajad). Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid ebaõigesti. Otsuses on leevendusmeetmeid korduvalt käsitletud ja leitud, et puuduvad andmed nende tegeliku tõhususe kohta. Kasutusloa andmisel on müra piirnormide mitteületamist järeldatud pelgalt viie aasta tagusest müra modelleerimise aruandest ning tehtud pole ühtegi kontrollmõõtmist, et hinnata leevendusmeetmete tegelikku tõhusust. Õige on seegi, et müra modelleerimise aruanne ei saa tõendada, et müra ei kandu üldse U.Ki, T.Hi, H.Ki, K.Ki ja V.Ki kinnistuteni. Haldusakti põhjendamise kohustust tuleb täita sisuliselt, mitte formaalselt, mistõttu ei piisa üksnes paljasõnalisest väitest, et haldusorgan on kontrollinud ning kasutusluba vastab kõigile õigusaktides, üldplaneeringus jm kehtestatud nõuetele. Praegusel juhul olnuks näiteks oluline analüüsida krossiraja sobivust selle asukohta ning selgitada, miks ei ole enam asjakohane Saue Vallavalitsuse 18.09.2008 ettekirjutuses nr 11-1.1/3165 toodud seisukoht, et motokrossirada on vastuolus üldplaneeringuga ja häirib tugevalt ümberkaudset rahulikku elukeskkonda. Samuti ei ole vastustaja erinevaid huve sisuliselt kaalunud. Seejuures jääb arusaamatuks, miks on peetud õigeks lubada Moto kinnistule rajada motokrossirada, kui see mõjutab oluliselt paljude elanike õigusi ja samas puudub krossiraja vastu valla hinnangul igasugune üldsuse huvi, sest vallas on teisigi krossiradu. Korraldusest ei nähtu, et vastustaja oleks arvestanud, et kasutusloa andmine põlistaks ümberkaudsete elanike talumiskohustuse. Põhjendatud ei ole seisukoht, et arvesse saab võtta üksnes tuvastatud rikkumisi ning leevendusmeetmetest kinnipidamist kontrollitakse alles järelevalvemenetluses. Haldusorganil on kohustus selgitada välja kõik asja otsustamiseks olulised asjaolud (HMS § 6; KeÜS §-d 10 ja 11) ning kasutusloa andmiseks tuli vastustajal esitada veenvad tõendid, et normi ületavat müra ei kandu ümberkaudsete kinnistuteni ka raja praegustel tingimustel alalise kasutamise korral. Seda ei ole vastustaja tõendanud. Häiriv on ka napilt normi piiresse jääv müra ja võimaluse korral tuleb vähendada kõiki keskkonnahäiringuid, mitte ainult olulisi keskkonnahäiringuid. Seega olnuks vastustajal kohustus selgitada välja, kas täiendavate proportsionaalsete meetmetega oleks võimalik mürahäiringut veelgi vähendada.
9.T.K ja L.K toetavad 17.02.2021 seisukohas (täiendatud 13.05.2021) vastustaja apellatsioonkaebust ning paluvad see rahuldada. Halduskohus on käsitlenud müra modelleerimise aruannet vääralt, sest tuleb arvestada, et kasutusluba on antud tingimuslikult. Aruandes märgitud nõuete täitmise korral normi ületavat müra ei esine, ammugi ei saa sellist müra esineda 2 km raadiuses. Halduskohus on jätnud modelleeringut täpsustava OÜ Alkranel 24.09.2020 selgituse arvestamata.
9(14)
3-20-1518
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
10.Kaebajad on esitanud 06.05.2021 ringkonnakohtule täiendava tõendina kuvatõmmise kasutaja Tuula Krossirada 24.03.2021 Facebooki postitusest, millega soovivad tõendada, et kolmandad isikud kavatsevad jätkata krossiraja avalikku kasutamist ilma kehtiva kasutusloata (st ebaseaduslikult), mis ilmestab nende suhtumist seadustesse ja ümberkaudsetesse elanikesse. Kaebajate hinnangul kinnitab see nende väidet, et ka ajutise kasutusloa kehtivusajal rikuti selle tingimusi ja puudub igasugune põhjus arvata, et see ei korduks. T.K leidis 13.05.2021 seisukohas, et tõend ei ole asjakohane, sest kaebus on esitatud üksnes Saue Vallavalitsuse 15.07.2020 korralduse nr 751 tühistamiseks. Samuti ei saa kõnealusest postitusest välja lugeda ajutise kasutusloa tingimuste rikkumist ega kolmandate isikute kavatsust kasutada krossirada edasi ebaseaduslikult.
11.Ringkonnakohus jätab kaebajate 06.05.2021 menetlusdokumendile lisatud Facebooki postituse HKMS § 62 lg 2 alusel haldusasja materjalide juurde võtmata, sest tõend ei oma asjas tähtsust. Sellega on soovitud tõendada asjaolu, mis ei ole praeguse vaidluse lahendamiseks oluline. Kolmas isik on juhtinud õigesti tähelepanu, et vaidluse all on üksnes motokrossirajale tähtajatu kasutusloa väljastamise õiguspärasus, mitte aga motokrossiraja haldajate tegevus. EhS § 55 kohaselt ei saa kasutusloa andmisest keeldumise aluseks olla asjaolu, et ehitise omanik on varasemalt rikkunud ajutise kasutusloa nõudeid, või kahtlus, et ehitise omanik võiks edaspidi rikkuda ehitise kasutamiseks kehtestatud tingimusi. Kasutusloa nõuete järgimise küsimus saab seonduda üksnes järelevalvemenetlusega (EhS § 130 lg 2 p 5). II
12.Ajutine ehitis on EhS § 3 lg 4 kohaselt lühemaks kui viieaastaseks kasutamiseks mõeldud ehitis, mis lammutatakse selle ajavahemiku möödumisel. EhS ei reguleeri küsimust, kas ajutist ehitist saab pärast tähtaja möödumist muuta n-ö püsivaks või alaliseks ehitiseks ja millisel viisil peaks see toimuma. Kaebajad on Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2011 otsusele nr 3-10-1125 (p 16) ja selles viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2009 otsusele nr 3-08-859 (p-d 12–14) tuginedes leidnud, et ajutise ehitise kasutamise tähtaega ei saa pikendada, vaid selle saab alalise ehitisena seadustada üksnes tingimusel, et ehitisele väljastatakse uus tähtajatu ehitusluba. See lähtub eeldusest, et kehtiva ehitusloa puudumine välistab kasutusloa andmise (EhS § 55 p-d 3 ja 4). Praegusel juhul oli motokrossiraja ehitamiseks Saue Vallavalitsuse 28.04.2015 korralduse nr 370 alusel väljastatud 11.05.2015 ajutine ehitusluba nr 1512219/05429 tähtajaga viis aastat, mille kehtivus oli Saue Vallavalitsuse 15.07.2020 korralduse nr 751 ja selle alusel väljastatud 29.07.2020 tähtajatu kasutusloa nr 2012371/12409 andmise ajaks lõppenud. Halduskohus jagas kaebajate seisukohta.
13.Ringkonnakohus märgib esmalt, et EhS § 3 lg-st 4 ei saa järeldada, et ajutist ehitist ei ole ühelgi juhul võimalik muuta alaliseks ehitiseks. Sama on leitud ka eelmises punktis viidatud lahendites nr 3-08-859 ja nr 3-10-1125, millest tuleneb üksnes, et ajutine ehitis ei saa seadusest tulenevalt ajutisena eksisteerida kauem kui viis aastat (mh ei oleks õiguspärane pärast ajutise kasutusloa kehtivusaja möödumist väljastada ehitisele uus ajutine kasutusluba), kuid see ei välista iseenesest ajutise ehitise muutmist alaliseks ehitiseks, kui see on asjaoludest tulenevalt võimalik. Ringkonnakohus leiab aga sarnaselt vastustajaga, et ajutise ehitise seadustamine alalise ehitisena ei eelda tingimata uue ehitusloa andmist, vaid seda on võimalik teha ehitisele tähtajatu kasutusloa andmisega, kui puudub vajadus teostada ajutise ehitise juures mingeid täiendavaid ehitusloakohustuslikke töid. Ringkonnakohtu varasemast praktikast lähtumisel 10(14)
3-20-1518 tuleb võtta arvesse, et Riigikohtu 30.11.2020 otsusest nr 3-3-1-63-10 (p-d 18–21) tulenevalt ammendub ehitusloa kujundav mõju ehitise valmimisega (s.o pärast ehitusõiguse lõplikku realiseerimist – vt HMS § 61 lg 2) ning valminud ehitise nõuetekohasust kinnitab kasutusluba. Viidatud lahendis seoti ehitusloa kehtivuse lõppemine kasutusloa väljastamisega. Seega, kuigi praegusel juhul oli Saue Vallavalitsuse 28.04.2015 korralduse nr 370 alusel väljastatud ajutises ehitusloas märgitud selle kehtivusajaks viis aastat, lõppes selle kehtivus tegelikkuses juba Saue Vallavalitsuse 16.07.2015 korralduse nr 597 alusel väljastatud 29.07.2015 ajutise kasutusloa nr 1512319/04111 andmisega. Ehitusloa kehtivuse lõppemise aeg ei oma vaidluse lahendamiseks siiski määravat tähtsust, sest igal juhul see vaidlustatud korralduse andmise ajal ei kehtinud.
14.Ringkonnakohtu hinnangul on ajutise ehitise seadustamisel alalise ehitisena asjakohane pidada analoogia alusel silmas ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) §-s 29 sätestatut, millest järeldub, et valminud ehitise seadustamine toimub üldjuhul kasutusloa väljastamisega (vt EhSRS § 29 lg 2 teine ja kolmas lause). Saue vald on õigesti viidanud, et EhS § 38 lg 1 kohaselt annab ehitusluba õiguse ehitist ehitada ja EhS § 50 lg 1 kohaselt annab kasutusluba õiguse valminud ehitist kasutada. Kui ehitamine pole enam vajalik, siis pole ka ehitusluba enam vajalik. Ehkki halduskohtuga võib nõustuda selles, et kohaliku omavalitsuse üksuse kaalutlused ajutisele ehitisele ehitusloa andmisel on ilmselt erinevad, võrreldes olukorraga, kui antakse tähtajatu ehitusluba (nt vähendab ehitise ajutine iseloom mh naaberkinnistute omanike õiguste riive ulatust ja ajutise ehitise püstitamiseks ei ole PlanS § 125 lg 4 kohaselt nõutav detailplaneeringu koostamine), ei põhjenda see järeldust, et ehitise püsiva iseloomuga kaasnevaid intensiivsemaid või kestvamaid mõjusid ei oleks piisavalt võimalik arvestada tähtajatu kasutusloa andmise menetluses.
15.Õige on see, et kohaliku omavalitsuse üksus ei tohiks lubada ajutisena püstitada ehitist, mille puhul on ilmne, et ehitist soovitakse tegelikkuses kasutada alaliselt. Praegusel juhul võib menetlusosaliste seisukohtadest järeldada, et motokrossirada on Moto kinnistule rajatud ajutise ehitisena esmajoones põhjusel, et kuivõrd mootorsõidukite alaline võidusõidu- või testimisrada olnuks Vabariigi Valitsuse 15.07.2003 määruse nr 198 p 16 kohaselt olulise ruumilise mõjuga objekt, siis tulnuks selle kavandamisel lähtuda kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse §-s 292 sätestatud nõuetest (nt objekti asukoha valimine üldplaneeringu alusel). Kehtiva PlanS § 95 lg 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 01.10.2015 määruse nr 102 p 10 kohaselt on alates 01.07.2015 olulise ruumilise mõjuga ehitiseks üksnes rahvusvahelisteks võistlusteks ettenähtud autode ja mootorrataste ringrajasõiduks mõeldud rada. Sellisele staatusele Tuula motokrossirada ei pretendeeri. Kuna Moto kinnistu ei paikne detailplaneeringu koostamise kohustusega alal, siis tuleks sellele motokrossiraja ehitamiseks kehtiva õiguse järgi anda EhS § 26 lg 1 alusel projekteerimistingimused, kui tegemist on olulise avaliku huviga rajatisega (vt PlanS § 125 lg 1 p 3), kuid puudub kohustus koostada selleks detailplaneering või valida krossiraja asukoht üldplaneeringuga. Olenemata sellest, kas kolmandad isikud kavandasid krossirada algusest peale kasutada alaliselt ja kas see pidanuks olema vastustajale ettenähtav, ei ole 2015. a-l antud ajutised load praeguse vaidluse esemeks ning isegi kui varasemad load olid antud õigusvastaselt, ei tingi see vältimatult tähtajatu kasutusloa andmisest keeldumist.
16.Ringkonnakohus nõustub kaebajate ja halduskohtuga, et krossirada on selle käitamisega kaasnevat müra kui ümberkaudsetele kinnisasjadele avalduvat negatiivset mõju arvestades muu olulise avaliku huviga rajatis PlanS § 125 lg 1 p 3 tähenduses (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12.12.2017 otsus nr 3-15-2829, p 31). Sellest, et krossirada võidakse kasutada peamiselt (kuid mitte ainult) treeninguteks ning vastustaja on seadnud motokrossiraja kasutamiseks mitmeid piiranguid (sh sõitjate arv ja kasutusaeg), ei järeldu, et tegemist ei oleks olulise avaliku huviga rajatisega. Asjaolu, et kasutusaega ja -intensiivsust märkimisväärselt piiramata ning ehituslikke leevendusmeetmeid rakendamata ei oleks motokrossirada ilmselt võimalik kasutada, ilma et 11(14)
3-20-1518 sellega võiks kaasneda lähiümbruse elanike õiguste ülemäärane riive, viitab pigem, et rajatise suhtes esineb oluline avalik huvi (vt ka Riigikogu XII koosseisu 571 SE seletuskiri, lk 157). Pidades silmas, et detailplaneeringu koostamine või projekteerimistingimuste väljastamine on PlanS § 125 lg 1 p-de 1 ja 2 ning EhS § 26 lg 2 kohaselt nõutav kõigi ehitusloakohustuslike hoonete püstitamise või üle 33% ulatuses laiendamise korral (st millel võib sageli ümbrusele olla krossirajaga võrreldes tunduvalt väiksem mõju), ei ole põhjust sisustada olulise avaliku huviga rajatise mõistet ülemäära kitsendavalt. Kuigi varasemas kohtupraktikas ei ole olulise avaliku huviga rajatisena käsitatud näiteks rattaparki (vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2017 otsus nr 3-16-885, p 8), on motokrossirajaga kaasneva mürahäiringu ulatus rattapargi omast ilmselgelt suurem.
17.Kuivõrd motokrossirada on olulise avaliku huviga rajatis, siis juhul, kui detailplaneeringu koostamise kohustus puudub, peab ehitusprojekti koostamiseks olema eelnevalt EhS § 26 lg 1 alusel väljastatud projekteerimistingimused. Moto kinnistule rajatud ajutise motokrossiraja ehitusprojekti koostamiseks väljastati eelnevalt projekteerimistingimused Saue Vallavalitsuse 19.09.2013 korraldusega nr 598. Seega on EhS § 26 lg 1 nõuded iseenesest täidetud ning halduskohus ega kaebajad ei ole toonud välja, et projekteerimistingimused ei vastaks sisuliselt EhS § 26 lg-tes 3 ja 4 sätestatud asjakohastele nõuetele, millest tingituna ei oleks motokrossiraja ehitusprojekt ja selle alusel ehitatud rajatis nõuetekohased. Selline mittevastavus ei ole ka ringkonnakohtule äratuntav. Seega ei ole alust vaidlustatud kasutusluba tühistada ainuüksi põhjusel, et krossiraja ehitamise aluseks on olnud projekteerimistingimused, ehitusprojekt ja ehitusluba, milles nähti ette ajutise rajatise ehitamine.
18.Eeltoodule vaatamata ei ole alust Saue valla apellatsioonkaebust rahuldada. Halduskohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et vaidlustatud haldusakti põhjal ei ole võimalik veenduda, et vastustaja selgitas motokrossirajale tähtajatu kasutusloa andmiseks välja kõik olulised asjaolud, ja korralduse ebapiisavad põhjendused ei võimalda kontrollida selles tehtud järelduste sisulist põhjendatust. Vastustaja lähtus kasutusloa andmisel sisuliselt üksnes 2015. a-l ajutiste lubade väljastamise aluseks olnud dokumentidest (ehitusprojekt – Paalaroos Projekt OÜ töö nr 1324; müra kontrollmõõtmiste aruanne – OÜ Seiregrupp töö nr 2820.13; müra modelleerimise aruanne – OÜ Alkranel 2014. a töö; keskkonnamõju hindamise eelhinnang – 28.04.2015 korralduse nr 370 lisa; valminud ehitise ülevaatuse akt 18.07.2015 seisuga) ja piirinaabritena kasutusloa menetlusse kolmandate isikutena kaasatud kinnistuomanike vastuväidetest (need esitas üksnes P. Varimõis). Korraldusest võib järeldada, et kuna motokrossiraja kasutamise kohta ei olnud laekunud kaebusi, siis eeldas vastustaja, et ehitise kasutamisel on järgitud leevendusmeetmeid ja need on olnud tõhusad, ning kuivõrd motokrossiraja edasist kasutamist lubati üksnes senistel tingimustel, siis ei peetud vajalikuks ka tõendite täiendavat kogumist või uute hinnangute andmist.
19.Ringkonnakohus leiab, et kuigi 2014. a müra modelleerimise aruandes tehtud järeldused on selles märgitud tingimusi ja leevendusmeetmeid arvestades jätkuvalt kehtivad, tulnuks vallal analüüsida ka muutunud õigusruumiga seotud küsimusi. Nimelt lähtuti müra modelleerimise aruandes sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ kuni 10.02.2017 kehtinud redaktsioonist, milles normiti muu hulgas spordiväljakute ja meelelahutuspaikade tegevusest põhjustatud välismüra (st laiendati neile tööstusmürale seatud tasemed, mille järgi on II kategooria olemasoleval alal päeval taotlustase 55 dB ja piirtase 60 dB – vt määruse nr 42 § 5 lg 1, lg 5 p-d 2 ja 3 ning lg 6 p-d 2 ja 3). Samas ei kuulu AÕKS § 55 lg 3 p 2 kohaselt meelelahutusürituste müra enam välisõhus leviva müra hulka (vt ka Alkranel OÜ 24.09.2020 selgitus). Halduskohus asus seisukohale, et kuna AÕKS § 55 lg 3 p-s 2 on peetud silmas müra, mida reguleeritakse muu õigusaktiga (vt Riigikogu XIII koosseisu 165 SE seletuskiri, lk 10), 12(14)
3-20-1518 siis kuivõrd puudub selline õigusakt, mis sätestaks müranormid krossiraja kasutamiseks, tuleb siiski kohaldada keskkonnaministri 16.12.2016 määruse nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“ lisas 1 esitatud tööstusmüra normtasemeid (II kategooria olemasoleval alal päeval müra piirväärtus 60 dB – vt ka AÕKS § 56 lg 2 p 1). Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Asjaolust, et spordiürituste ja meelelahutuspaikade mürale ei ole kehtestatud kindlaid piir- või sihtväärtusi, ei ole põhjust tuletada, et vahetult kuuluksid kohaldamisele tööstusmürale esitatavaid nõudeid (vt ka KeÜS § 3 lg 1 teine lause). Küll võivad tööstusmüraga seonduvad piir- ja sihtväärtused olla üheks indikaatoriks, millele tuginedes hinnata, kas teatava tugevusega müra võiks olla ümberkaudsete elanike jaoks oluliselt häiriv.
20.Vaidlustatud korralduses on mh märgitud, et ehitise nõuetele vastavust (sh ohutust) saab kontrollida ehitamise alusdokumentide ja vaatluse põhjal ning motokrossiraja kasutamisel on peetud kinni kehtestatud leevendusmeetmetest (sh rajatud müratõkkena pinnasvall). Vastustaja on kasutusloa andmisel eeltoodud asjaolusid väidetavalt kontrollinud, kuid selle kinnituseks ei ole esitatud ainsatki tõendit. Piisavaks ei saa pidada üksnes viidet, et nõuded motokrossirajale kui ehitisele on jäänud samaks. Olukorras, kus rajatise ehitamine oli lõppenud juba ligikaudu viis aastat tagasi, ei saa sellele kasutusluba anda ilma ehitise täiendava ülevaatuseta ega eeldada ehitise säilimist täpselt 2015. a juulis toimunud ülevaatuse ajaks valminud kujul (sh hüpete kõrgus, müratõkkevalli olemasolu ja kõrgus). Olenemata sellest, et juhul, kui ehitis või selle kasutamine ei vasta ettenähtud nõutele, oleks kohaliku omavalitsuse üksusel võimalik ka pärast kasutusloa väljastamist teha ettekirjutus korrarikkumise kõrvaldamiseks (EhS § 130 lg 2 p-d 1, 2 ja 5; korrakaitseseaduse § 28 lg 1) või kasutusluba kehtetuks tunnistada (EhS § 57 lg 2 p 3), peab ehitise nõuetekohasuse ja ohutuse alati tuvastama ka enne kasutusloa andmist (EhS § 55 p-d 1–3 ja 6). Nagu märgitud, puuduvad igasugused tõendid, et praegusel juhul oleks sellist kontrolli tehtud.
21.EhS § 54 lg 2 kohaselt otsustab pädev asutus kasutusloa menetluses keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamise vajaduse eelkõige juhul, kui ehitise kasutamise otstarbe muutmisega võib kaasneda oluline keskkonnamõju ja seda ei ole varem hinnatud. EhS § 55 p 9 kohaselt keeldub pädev asutus kasutusloa andmisest, kui ehitise kasutamisega kaasneb oluline keskkonnamõju, mida ei ole võimalik piisavalt vältida ega leevendada. Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 13 p 9 näeb ette, et KMH vajalikkuse eelhinnang tuleb anda ka mootorsõidukite alalise võidusõidu- või testimisraja rajamise korral. Nõuded eelhinnangule on sätestatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-s 61 ja keskkonnaministri 16.08.2017 määruses nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“.
22.Vaidlustatud korralduses on tuginetud Saue Vallavalitsuse 28.04.2015 korralduse nr 370 (ajutisele ehitisele ehitusloa väljastamine) lisaks olevale KMH eelhinnangule ning selgitatud, et see on jätkuvalt kohaldatav, kuna motokrossiraja kasutustingimused ei muutu. Vastustaja on kohtumenetluses täiendavalt selgitanud, et motokrossiraja mõjupiirkonda jäävatele kinnistutele ei ole vahepealsel ajal antud ka uusi ehitusõigusi. Need argumendid on iseenesest asjakohased, kuid vastustaja pidanuks 2015. a-l koostatud KMH eelhinnangu tegelikku kohaldatavust siiski üksikasjalikumalt analüüsima ja põhjendama. Eelkõige tulnuks selgitada, kas eelhinnangu sisu vastab kehtiva õiguse nõuetele, kuivõrd on määruse nr 42 muutmise järgselt võimalik lähtuda müra modelleerimise aruande järeldustest ning miks ei mõjuta eelhinnangu järeldusi asjaolu, et tegemist ei oleks enam ajutise ehitisega, vaid krossirajale on taotletud tähtajatut kasutusluba. Nimelt nähtub KMH eelhinnangu p 5 esimesest lõigust, et muu hulgas on võetud arvesse seda,
13(14)
3-20-1518 et tegemist on ajutise ehitisega ja eelduslikult lõpevad sellest põhjustatud keskkonnahäiringud (nt müra) hiljemalt viie aasta möödumisel.
23.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus iseenesest etteheidetega, et vastustaja ei pööranud mürahäiringuga seotule piisavalt tähelepanu ega arvestanud muutunud õigusliku olukorraga, samuti puuduvad tõendid rajatise ülevaatuse kohta. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks täiendavalt märkida, et kaebajad ega halduskohus ei ole mõistlikult põhjendanud, miks oleks vastustaja pidanud kahtlema leevendusmeetmete (ettenähtud kõrgusega pinnasvall) tõhususes. Kaebajate väide leevendusmeetmete ebatõhususest on üksnes paljasõnaline ning nad ei ole seadnud kahtluse alla müra modelleerimise aruande koostaja pädevust, lähteandmeid ega metoodikat. Pidades silmas, et modelleerimise tulemusel saadud mürakaardid kujutavad n-ö halvimat olukorda (st lähtuvad halbadest ilmastikuoludest, mida ei esine igapäevaselt), jääb ka arusaamatuks, mida oleks saanud suvalisel ajal tehtud ühe või mõne müra kontrollmõõtmisega tõendada. Tähtsust ei oma see, kui kaugele motokrossirajast lähtuv müra võiks üldse kanduda, vaid oluline on see, kui kaugele võiks kanduda sellise tugevusega müra, mis inimesi oluliselt häiriks. III
24.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb Saue valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.12.2020 otsuse resolutsiooni p-d 5 ja 6 muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Saue vald on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 15 eurot, kuid pole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. Kaebajad on palunud mõista vastustajalt nende kasuks välja apellatsioonimenetlusega seoses kantud esindajakulud 855 eurot, mis vastab esindajate 7,5 töötunnile (95 eurot/tund + käibemaks). Kulude kandmise kohustus ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Menetluskulud on põhjendatud ja mõistliku suurusega ning kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja. T.K ja L.K osalesid menetluses vastustaja poolel ja ei ole esitanud andmeid apellatsioonimenetlusega seotud kulude kandmise kohta, mistõttu jäävad kolmandate isikute võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 8 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.