OÜ Hilika kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 31.03.2016 otsuse nr 13-6/146 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – OÜ Hilika, esindaja Kaire Põld Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
Resolutsioon
1.Jätta OÜ Hilika kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.
Edasikaebamise kord
Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 30.11.2016 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
23.02.2015 esitas OÜ Hilika (edaspidi kaebaja) Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (edaspidi PRIA ja ka vastustaja) taotluse (viitenr 663015490700) tõuaretuseks lammaste soetamiseks. PRIA peadirektori 11.06.2015 otsusega nr 13-6/761 määrati kaebajale põllumajandusministri 20.01.2015 määruse nr 7 “Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord” (edaspidi määrus nr 7) alusel toetus 15 000 eurot tõuaretuseks lammaste soetamiseks. Toetuse I osamakse maksti välja summas 11 250 eurot.
2.PRIA peadirektori 31.03.2016 otsusega nr 13-6/146 nõuti tagasi I osamakse toetus summas 11 250 eurot ja jäeti välja maksmata II osamakse toetus summas 3 750 eurot, kuna toetuskõlblikkuse kriteeriumid põllumajandusliku müügitulu osas olid tegelikult täitmata, tegemist oli näiliku tehinguga ja kunstlike tingimuste loomisega toetuse saamiseks. 04.05.2016 esitas kaebaja nimetatud otsuse peale vaide. PRIA jättis 24.05.2016 vaideotsusega nr 13-30.2/16/1156-1 vaide rahuldamata.
3.27.06.2016 saabus Tartu Halduskohtule OÜ Hilika kaebus PRIA 31.03.2016 otsuse nr 136/146 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. 08.08.2016 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.
KAEBAJA VÄITED
4.Kaebuse esitaja kinnitab, et on täitnud investeeringutoetuse äriplaani eesmärki osta lambaid tõuaretuseks, on täitnud nimetatud investeeringumeetme eesmärki ja on saadud toetust kasutanud sihtotstarbeliselt enda põllumajandusettevõtte arendamiseks. Tehingud on toimunud vastavalt kaebaja äriplaanile, loomapidajate kokkuleppele ja tegelikule tahtele neile kuuluvate loomade ostuks müügiks ning omandiõiguse üleminekuks vastavate õiguslike tagajärgedega, tehingud on dokumentaalselt tõestatud ning loomade registris on loomade ettevõtete vaheline liikumine registreeritud nagu kord ette näeb. Ostetud loomad on kaebaja omand ning kaebaja on oma tegevuses ja otsustes tuginenud ettevõtte majandustegevusest ning selle arendamise eesmärkidest.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
5.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja väidab, et kaebaja ei ole suutnud tõendada omatoodetud põllumajandussaaduste müügist saadud tulu olemasolu. 17.12.2015 viidi toetuse saaja juures läbi kohapealne kontroll taotleja, taotluse ja toetuse kasutamise vastavuse kontrollimiseks määruse nõuetele ning paluti toetuse saaja esindajal esitada 2013 ja 2014 silo müügi kohta algdokumendid, kuid toetuse saaja esindaja müügitulu saamist tõendavaid algdokumente ei esitanud, mistõttu PRIA esindajal ei olnud võimalik kontrollida müügitulu tegelikku vastavust taotluses näidatule. Kaebaja kavandas äriplaani kohaselt osta 2015 kevadel produktiivseid emasloomi, kellega jätkata lammaste jõudluskontrolli ja tõuaretust. Seega pidi äriplaani kohaselt kaebaja kogu PRIA-lt saadud summa kasutama põhikarja lammaste ostmiseks. Kuna aga ostetud talledest 31 osutusid jääradeks, siis müüdi need nädala jooksul peale ostutehingut kokkuostjale edasi, mistõttu oli osa toetusega soetatud lammastest kontrolli läbiviimise ajaks juba ära müüdud ja uusi loomi asemel ei olnud (määruse nr 7 § 12 lg 3 p 5). Kohapealse kontrolli käigus selgus aga, et tegelikult ei ole kõik investeeringuna ostetud 130 lammast, keda toetuse eest tõuaretuseks osteti, registris toimunud liikumiste jooksul lauta (asukohta) vahetanud, kuigi loomade registri andmetel on 01.09.2015 kõik 130 looma liikunud OÜ-lt Erto Talu kaebajale. Vastustaja on seisukohal, et lammaste müügi näol on tegemist näiliku tehinguga ja kunstlike tingimuste loomisega toetuse saamiseks (lambad ühe omaniku laudast teisele reaalselt liikunud ei ole), siis ei ole täidetud äriplaani eesmärk – osta lambaid tõuaretuseks ega ka meetme eesmärk.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
6.Asja materjalidest nähtuvalt nõuti kaebajalt vaidlustatud otsusega väljamakstud toetuse I osamakse summas 11 250 eurot tagasi ja toetuse II osamakse summas 3 750 eurot jäeti välja maksmata, kuna toetuse saaja ei suutnud tõendada müügitulu vastavust määruse nr 7 § 2 lg-le 1. PRIA hinnangul olid tingimused toetuse saamiseks loodud kunstlikult.
Määruse nr 7 § 2 lg 1 näeb ette, et toetust võib taotleda äriseadustiku tähenduses äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügitulu oli taotlemise aastale vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 – 14 000 eurot ja taotlemise aastale vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas kahel taotlemise aastale vahetult eelnenud majandusaastal üle 50% kogu tema müügitulust.
7.17.12.2015 viis vastustaja toetuse saaja juures läbi kohapealse kontrolli taotleja, taotluse ja toetuse kasutamise vastavuse kontrollimiseks määruse nõuetele. Toetuse saaja esindajal Hillar Kaldal (Annika Kalda abikaasa) paluti esitada 2013 ja 2014 silo müügi kohta algdokumendid (müügiarved, arvete tasumist tõendavad dokumendid/pangakonto väljavõte, teenuse sisseostu arved ja maksedokumendid, st kõik, mis tõendaks dokumentaalselt põllumajandusliku müügitulu saamist), kuid toetuse saaja esindaja müügitulu saamist tõendavaid algdokumente ei esitanud, mistõttu ei olnud vastustajal võimalik kontrollida müügitulu tegelikku vastavust taotluses näidatule. Toetuse taotlemisel esitatud andmete kohaselt müüs OÜ Hilika (ainuosanik ja juhatuse liige Annika Kalda) väidetavalt 2013. aastal mahesilo 4 516 euro eest (3 arvet, tl 26-27) ning 2014. aastal samuti mahesilo 8 939 euro eest (4 arvet, tl 27 pöördel-29), arve nr 1, 31.08.2013 (tl 26) kohaselt müüdi mahesilo FIE-le Mati Pütsep ja arve nr 2, 30.09.2013 (tl 26 pöördel) kohaselt müüdi mahesilo FIE-le Viive Kalda, ülejäänud arvete alusel müüdi mahesilo FIE-le Hillar Kalda. Kõigi seitsme arve eest on ostja tasunud sularahas ja kõigi arvete kohaselt müüdi mahesilo, kuigi kinnistusraamatu andmetel kaebajale maid ei kuulu.
8.Kohus peab veel vajalikuks märkida, et kui 2013 ja 2014 müüs kaebaja mahesilo FIE-le Hillar Kalda, siis 2015 müüs FIE Hillar Kalda omakorda mahesilo kaebajale. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi viimati nimetatud mahesilo ost-müük ei puuduta käesolevat asja ja iseenesest ettevõtjate omavaheline mahesilo ost-müük keelatud ei ole, on kohtule selline tegevus arusaamatu, kui tegelikult tegutsetakse ühel majandusüksusel. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et loomad on samadel karjamaadel, sööt varutakse samadelt põldudelt ja lambaid peetakse talvel samas laudas.
9.Kohus nõustub vastustajaga, et tõendeid põllumajandussaaduste müügitulu tegeliku olemasolu kohta tuleb vaadelda kogumis. Nii 2013 kui 2014 majandusaastate aruannete järgi sai kaebaja väidetava põllumajandussaaduse omatoodangu müügitulu ruloonsilo müügist. Tööjõukulud puuduvad, kuigi selleks, et üldse saada põllumajanduslikku omatoodangut, on vaja teha kulutusi, millist põhimõtet on rõhutanud ka Tartu Ringkonnakohus haldusasjades nr 3-13-1367 ja nr 3-121063. Toetuse saaja esindaja Hillar Kalda väitel valmistati silo teenustööna. Vastustajale ega kohtule ei ole esitatud teenuse sisseostu arveid ega maksedokumente, samuti mitte tõendeid nn vahetusteenuse kohta, mis tõendaksid, et silo valmistamisel on tegemist teenustööga. Põllumajandussaaduste tootmisest tulu saamine eeldab kohtu arvates siiski kulutuste tegemist. Ainuüksi rendimaade kasutamine kaebaja poolt ei tähenda veel seda, et kaebaja sellelt maalt ka mahesilo tootis. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole suutnud vastustajale ega kohtule tõendada, et on silo tootnud või oli tegemist teenustööga ja sellest müügitulu saanud vastavalt määruse nr 7 § 2 lg-le 1. Seega on kohtu arvates tegemist müügitulu kunstliku tekitamisega vastamaks määruse nr 7 taotlejale esitatud nõuetele.
10.Teiseks toetuse tagasinõudmise aluseks olid rikkumised toetussumma kasutamisel. Määruse nr 7 § 4 lg 1 sätestab, et toetust võib taotleda äriplaanis kavandatud põllumajandustoodete tootmise või nende töötlemise arendamise alaseks tegevuseks.
11.Toetuse saaja kavandas äriplaani kohaselt osta 2015 kevadel produktiivseid emasloomi, kellega jätkata lammaste jõudluskontrolli ja tõuaretust.
PRIA-le 14.10.2015 esitatud kulutuste aruande ja kuludokumentide järgi deklareeris kaebaja 60 ute ja 70 talle (kokku 130 lammast) ostu 24 000 euro eest tulundusühistult Lõuna-Eesti Toiduvõrgustik (arve nr 1008150103, 10.08.2015, tl 18), kuid kes ei ole loomade registri andmetel loomapidaja ja kellel ei ole olnud ühtki lammast.
12.Vastustaja tegi kontrolli käigus kindlaks, et tegelikult osteti lambad OÜ-lt Erto Talu ja tulundusühistu Lõuna-Eesti Toiduvõrgustik tegutses vaid vahendajana. Tulundusühistu LõunaEesti Toiduvõrgustik üheks juhatuse liikmeks on Margo Mansberg, kes on ka OÜ Erto Talu juhatuse liikmeks. PRIA loomade registri andmetel OÜ-l Erto Talu kuni 16.03.2015 lambad puudusid. 27.04.2015 liikusid 60 looma FIE-lt Hillar Kalda OÜ-le Erto Talu. Seisuga 31.08.2015 oli OÜ Erto Talule registreeritud 130 looma (35 jäära, 60 utte ja 35 utt-talle). Registreeritud loomadest 67 sündis märtsis ja aprillis ning kõik märgistatud loomad olid ema kontrollita, kuigi loomade registris on ema number kirjas. Tallede emad kuulusid tallede sündimise ajal FIE-le Hillar Kalda. Kõik investeeringuna ostetud 130 lammast ei ole registris toimunud liikumiste jooksul lauta (asukohta) vahetanud, kuigi loomade registri andmetel oli seisuga 01.09.2015 kõik 130 looma liikunud OÜlt Erto Talu kaebajale. Alates 02.09.2015 kuni käesoleva ajani OÜ-l Erto Talu lambaid ei ole ning isik on tegelenud lammaste pidamisega vaid ajavahemikul 16.03.2015-02.09.2015, mil ostis loomad FIE-lt Hillar Kalda, müüs tulundusühistule Lõuna-Eesti Toiduvõrgustik, kellelt ostis loomad tagasi kaebaja. Kohtul ei ole alust eeltoodus kahelda. Seega asub kohus seisukohale, et lammaste müügi näol on tegemist näiliku tehinguga ja kunstlike tingimuste loomisega toetuse saamiseks, millist asjaolu kinnitab ka 10.08.2015 arvel nr 1008150103 märgitud maksetähtaeg 07.07.2015, mis oli arve väljastamisel juba möödunud. Kuna lambad ühe omaniku laudast teisele omanikule reaalselt liikunud ei ole, siis ei ole täidetud äriplaani eesmärk – osta lambaid tõuaretuseks ega ka määruse nr 7 eesmärk.
13.Menetlusosalistel ei ole vaidlust selles, et vaide läbivaatamise aja seisuga oli 130-st ostetud loomast kaebaja arvel veel vaid 63 looma. Seega toetuse saaja ei ole täitnud määruse nr 7 § 12 lg 3 p 5, mille kohaselt on ta kohustatud toetuse abil ostetud määruse nr 7 § 4 lg-s 2 nimetatud investeeringut säilitama ja sihtotstarbeliselt kasutama vähemalt kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Kuna kaebajal olid toetuskõlblikkuse kriteeriumid põllumajandusliku müügitulu osas tegelikult täitmata, tegemist oli näiliku tehinguga ja kunstlike tingimuste loomisega toetuse saamiseks, siis asus vastustaja seisukohale, et teist toetusosa ei ole aga toetuse saaja määruse nr 7 nõuete rikkumise tõttu õigustatud saamagi ja toetuse saaja on kohustatud esimese toetusosa vaidlustatud otsuse alusel tagasi maksma, kohtu arvates õiguspäraselt.
14.Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (edaspidi ELÜPS) § 111 lg 1 näeb ette, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.
15.Toetusraha jäetakse välja maksmata ELÜPS § 81 lg-s 3 sätestatud juhtudel (määruse nr 7 § 14 lg 3), s.o juhul kui pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saaja kohustusi.
16.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 kohaselt ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele
isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Seega on art 60 sisuks lihtsustatult see, et toetust ei või anda isikutele, kes küll täidavad formaalselt toetuse saamise nõudeid, ent kes on nõuetele vastavuse tekitanud kunstlikult, st taotleja tegevuses on toimunud muutused, mis ilma vajaduseta vastata konkreetse toetuse saamise nõuetele ei oleks suure tõenäosusega aset leidnud.
17.Euroopa Kohus on oma otsuse C-607/13 p-s 67 märkinud, et tehingute kunstlikkuse hindamisel saab nende tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja/või isiklikke suhteid. Ülaltoodud faktiliste asjaolude põhjal väidab vastustaja, et tegemist on kunstlike tingimuste loomisega nii toetuse taotlemisel (müügitulu vastavusse viimine määruse nõuetega) kui toetusraha kasutamisel (isikute omavahelised näilikud tehingud) ning väljamakstud toetusraha tuleb tagasi nõuda ja teine osa jätta välja maksmata. Kohus nõustub eeltooduga.
18.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg 1 sätestab, et juhul kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt. Sama artikli lg 3 kohaselt nõutakse väljamakstud summad tagasi. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg 1 näeb ette, et taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta.
19.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL, EURATOM) nr 966/2012 art 135 lg 3 p c näeb ette, et kui pärast toetuse andmist selgub, et toetuse andmise menetluses või toetuse rakendamisel on esinenud olulisi vigu, eeskirjade eiramisi või pettust või kohustuste täitmata jätmist, võib vastutav eelarvevahendite käsutaja sõltuvalt sellest, millisesse etappi menetlus on jõudnud ning eeldusel, et taotlejale või toetusesaajale on antud võimalus oma seisukohtade esitamiseks, lõpetada vajaduse korral toetusleping või toetuse andmise otsus. Art 135 lg 4 sätestab, et juhul, kui sellistes vigades, eeskirjade eiramises või pettuses on süüdi toetusesaaja või kui toetusesaaja rikub toetuslepingust või toetuse andmise otsusest tulenevaid kohustusi, võib vastutav eelarvevahendite käsutaja olenevalt vigade, eeskirjade eiramiste või pettuse või kohustuste täitmata jätmise raskusest lisaks sellele vähendada toetussummasid või nõuda toetuslepingu või toetuse andmise otsuse raames alusetult makstud summad tagasi.
20.Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub alus, järelikult jätab kohus OÜ Hilika kaebuse rahuldamata.
21.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.