Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik
Kohtuasi
Vaivara valla hagi AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali vastu kahjuhüvitise 242 322 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-14-50446
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali kassatsioonkaebus OÜ NB Kindlustusmaakler kassatsioonkaebus Vaivara valla vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali kassatsioonkaebuse hind 281 147 eurot 98 senti OÜ NB Kindlustusmaakler kassatsioonkaebuse hind 281 147 eurot 98 senti Vaivara valla vastukassatsioonkaebuse hind 36 622 eurot 16 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Vaivara vald, Vaivara Vallavalitsuse kaudu, esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel UAB DK PZU Lietuva Eesti filiaal (õiguseellane Codan Forsikring A/S Eesti filiaal), esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel Kostja AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal (endine ärinimi BTA Insurance Company SE Eesti filiaal), esindaja vandeadvokaat Marit Toom Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel OÜ NB Kindlustusmaakler, esindaja vandeadvokaat Madis Saar
Asja läbivaatamise kuupäev
22. august 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-14-50446. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
3.OÜ NB Kindlustusmaakler kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
4.Vaivara valla vastukassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
5.Tagastada AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
6.Tagastada AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalile OÜ NB Kindlustusmaakler eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
7.Tagastada Vaivara valla vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vaivara vald (hageja) esitas 19. märtsil 2014 Harju Maakohtule BTA Insurance Company SE Eesti filiaali (praegune ärinimi AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal) (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 242 322 eurot ja viivise, samuti kohtueelsed õigusabikulud 2088 eurot ja viivise. Menetlusse on iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel kaasatud UAB DK PZU Lietuva Eesti filiaal (õiguseellane Codan Forsikring A/S Eesti filiaal) (kindlustusandja) ja iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel OÜ NB Kindlustusmaakler (maakler). Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja maakleri vahendusel Codan Forsikring A/S Eesti filiaaliga kindlustuslepingu, millega oli muuhulgas kindlustatud Sinimäe põhikooli hoone tule-, veeavarii-, vandalismi- ja tormikindlustusriski vastu. Kindlustussummaks põhikooli osas oli 1 688 112 eurot koos käibemaksuga. Sinimäe põhikoolis toimus 20. septembril 2012 põleng, mille tagajärjel sai koolihoone oluliselt kahjustada. Pärast tulekahju antud ekspertide hinnangute kohaselt oli kindlustusleping Sinimäe põhikooli hoone osas sõlmitud alakindlustuse tingimusel, kuna hoone taastamisväärtus ületab kindlustussummat. Kindlustusandja nõustus kindlustushüvitisega 762 042 eurot, kuid vähendas väljamakstavat hüvitist 32% võrra alakindlustuse tõttu ja maksis hüvitisena välja 519 720 eurot. Kuna kindlustusleping sõlmiti alakindlustuse tingimusel maaklerist tulenevalt, on ta põhjustanud hagejale kahju 242 322 eurot. Maakler jättis välja selgitamata põhikooli hoone kindlustusväärtuse. Ta sisestas kindlustusandja arvutiprogrammi põhikooli kindlustussummana 767 eurot/m2 soovitatava 959 eurot/m2 asemel ja jättis kasutamata samas programmis pakutava võimaluse kontrollida kindlustussumma vastavust nõuetele. Samuti ei juhtinud maakler kordagi hageja tähelepanu alakindlustuse ohule. Kindlustusandja teatas esimest korda pärast kindlustusjuhtumit, et kindlustusleping on sõlmitud alakindlustuse tingimustel. Maakler rikkus lepingust ja seadusest, samuti Finantsinspektsiooni 2. augustil 2007. a kinnitatud juhendist „Nõuetest
kindlustusvahendusega tegelemiseks" (juhend) tulenevaid kohustusi. Lisaks on hagejale tekkinud 2088 eurot kahju kohtuväliste õigusabikulude tõttu. Kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 179 lg 1 järgi peab maakler sõlmima kohustusliku vastutuskindlustuslepingu. Kostja on maakleri kindlustusandja ning nõue on esitatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 521 lg 1 alusel.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et kindlustusmaakler ei ole kohustatud välja selgitama mitte kindlustusväärtust, vaid kindlustusvõtja huvi, ja kogub lähtuvalt sellest kindlustuspakkumused. Kindlustusväärtuse ja -summa esitas hageja. Alakindlustuse riisiko lasub kindlustusvõtjal. Kindlustussumma vastas kindlustusturul kehtivate ruutmeetrihindade keskmisele. Objektil ei olnud tehtud parendusi ega renoveerimistöid, mis kindlustusväärtust oleks suurendanud. Maakleril ei ole kohustust selgitada alakindlustuse olemust. Kindlustuslepingu sõlmimisel ei olnud teada, et tegemist on alakindlustusega. Kindlustussumma oli õige. Kindlustusandja ei tohi teadlikult alakindlustusega lepingut sõlmida. Kui ta on seda siiski teinud, peab ta hüvitama sellest tekkinud kahju. Eksperdid on lähtunud taastamismaksumusest 959 eurot/m2, mis on kaasaegse koolimaja ehitise maksumus. See ei ole kooskõlas kahju hüvitamise põhimõtetega. Taastada tuleb kahjujuhtumieelne, mitte sellest parem olukord. Hageja ei saa viivist nõudes tugineda VÕS § 113 lg-le 2. Kuna tegemist on vastutuskindlustusjuhtumiga, siis muutub kahjunõue sissenõutavaks hetkest, mil kindlustusandja on teinud otsuse kahju hüvitamisest keeldumise kohta. Seega saab hageja tugineda vaid VÕS § 113 lgle 1. Kohtueelsete kulude nõue ei ole põhjendatud.
3.Kindlustusandja leidis, et hageja nõue tema kui kindlustusandja vastu on lõppenud nõude esitamise tähtaja möödumise tõttu. Hageja ja kostja vaidlus ei puuduta kolmandat isikut. Kindlustusandja ja -võtja lähtusid kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustussummast, kindlustusmaksest ning hageja esitatud andmetest kahjusumma ja kindlustusväärtuse kohta. Hageja nõustus makstud hüvitisega. Kindlustusmaakler rikkus oma kohustusi, kuna ei pööranud kindlustuslepingu vahendamisel alakindlustusele tähelepanu.
4.Maakler toetas kostja seisukohti ja leidis, et hageja ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, sh on tõendamata hagejale tekitatud kahju ja kindlustuslepingu sõlmimine alakindlustuse tingimusel. Maakler ei rikkunud kindlustuslepingu vahendamisel seadusest tulenevaid kohustusi, ei jätnud täitmata selgitamiskohustust ega sisestanud arvutiprogrammi andmeid, mis põhjustasid alakindlustusega kindlustuslepingu sõlmimise. Maakleril ei ole kindlustusväärtuse väljaselgitamise kohustust. Ta tegutses hagejalt saadud teabest lähtudes ning hageja antud volituste piires.
5.Harju Maakohus rahuldas 18. juuni 2015. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 244 410 eurot, sh 242 322 eurot kahjuhüvitis ja 2088 eurot kohtueelselt kantud õigusabikulu. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitiselt 242 322 eurot välja viivise seaduses sätestatud määras alates kahe nädala möödumisest kohtulahendi jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kohtuotsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivise 212 eurot 68 senti õigusabikulult 2088 eurot ja lisaks õigusabikulult ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise seaduses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni
täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja ja kostja poolele kaasatud iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda. Samuti määras kohus kindlaks hageja ja kindlustusandja menetluskulud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud kindlustuslepingu sõlmimine alakindlustuse tingimusel. Kindlustustingimustes leppisid pooled VÕS § 479 lg-ga 3 ja § 480 lg-ga 4 võrreldes teisiti kokku. Tingimuste järgi makstakse üldjuhul hüvitisena uue samaväärse ehitise taastamiseks vajaminevad kulud, millest arvatakse VÕS § 479 lg-s 3 toodud kulum maha ainult siis, kui kahjustada saanud kindlustusobjekti kulum on üle 50%. Hoone kulum oli ekspertide hinnangute kohaselt väiksem kui 50%, kuid hoone kui terviku taastamisväärtus oli oluliselt suurem kui kindlustussumma. Seega puudus kindlustustingimuste kohaselt alus arvata taastamisväärtuse määramisel maha ehitise kulumit või amortisatsiooni. Maakler rikkus lepingust tulenevat hoolsuskohustust. Kindlustusväärtuse määratlemisel on aluseks kindlustushuvi. Kindlustusvõtja esmaseks huviks on saada kindlustusjuhtumi korral väärilist hüvitist. KindlTS §-st 141 ei tulene kindlustusmaaklerile kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtus. Küll aga tuleneb KindlTS-st maaklerile hoolsus- ja hoiatuskohustus selgitada kliendile alakindlustust, alakindlustuse ohtu ja hüvitamise põhimõtteid alakindlustuse korral. Kindlustusmaakleril lasus kohustus selgitada kliendile, millised kindlustusväärtuse määramise ja hüvitise maksmise põhimõtted tulenevad valitud kindlustusandja lepingutingimustest. Isegi kui klient ei oska maaklerile selgitada, milliste andmete või teabe põhjal ta just pakkumises märgitud kindlustusväärtust soovib, on maakleril kohustus klientidele selles nõu anda ja viidata hinnangu tellimise vajadusele. KindlTS-st tulenevate kohustuste tõlgendamisel on võimalik lähtuda Finantsinspektsiooni juhendist, millest tuleneb, et õige kindlustusväärtuse määramine ja selle alusel õige kindlustussumma kokkuleppimine on sedavõrd oluline kindlustuslepingu komponent, et maakler oleks pidanud omal algatusel tundma huvi selle vastu, kuidas on saadud kindlustusväärtus ja milliste andmete alusel on see arvutatud. Maakler peab juhtima kliendi tähelepanu kindlustusväärtuse õige suuruse tähtsusele ja alakindlustusega seonduvale. Maakler ei tundnud huvi, kuidas on riskiülevaatesse märgitud kindlustussummad arvutatud, milliste andmete alusel ja kas need vastavad tegelikele kindlustusväärtustele. Kindlustusandja müügiprogrammis oli nupp, mis andis maaklerile võimaluse kontrollida tema sisestatud kindlustussumma vastavust kindlustusandja soovitatud summale. Maakler ei kasutanud seda võimalust. Maakler sisestas soovitatust väiksema kindlustussumma. Müügiprogramm on üksnes andmete sisestamist võimaldav keskkond, mis ei taga kindlustusvõtjale või -maaklerile seda, et kindlustusandja on andmed täielikult üle kontrollinud. Tegelikke andmeid hoone seisundi kohta sai teada kindlustusvõtja, kes pidi esitama kindlustusandjale õiged andmed. Kindlustusandja võis eeldada esitatud andmete õigsust. Kindlustusmaakler oleks pidanud välja selgitama, millised on hoone konkreetsed parameetrid ning kuidas ja miks on kindlustusvõtja nende alusel pidanud õigeks kindlustussummaks 1 688 112 eurot, või kasutama müügiprogrammi. Kostja oleks hoolsuskohustust täites pidanud hagejat teavitama, et tal puudub pädevus hinnata põhikooli kindlustusväärtust. Lepingut vahendanud maakler R. Burk oli alakindlustuse ja kindlustusväärtuse
määramise asjus ilmselt ebapädev, sest ta ei osanud kohtuistungil selgitada, mida kujutab endast alakindlustus. Sisuliselt ei ole R. Burki ütlused mistahes selgituste andmise kohta ka usutavad, sest need ei ühti M. Kaljuranna ütlustega ja R. Burki ütlustes on mitmed vastuolud. Kindlustusvõtja peab otsuste vastuvõtmiseks olema piisavalt informeeritud ja teadlik kõikidest asjaoludest ja riskidest. Kostja ja kolmas isik leidsid, et hageja on maaklerile antud allkirjastatud volituse ja kinnituskirjaga kinnitanud, et kõik maakleri kohustused on nõuetekohaselt täidetud. Eelnimetatud dokumendid on käsitatavad tüüptingimustel allkirjastatud täitmise kviitungina. Maakleril tuli sõltumata volituse sisust täita hoolsuskohustust ja KindlTS-st tulenevaid kohustusi. Hageja on tõendanud, et maakler rikkus oma lepingulisi kohustusi. Seetõttu ei ole kinnitustel enam õiguslikku tähendust. Hageja sai kindlustusjuhtumi toimumise tõttu väiksema hüvitise. Kahju on põhjuslikus seoses maakleri kohustuse rikkumisega, hõlmatud kohustuste kaitse-eesmärgiga ja pidi olema ettenähtav. Õigusabikulud on põhjendatud ja seotud nõude esitamise ning kahju kindlakstegemisega. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 242 322 eurolt alates kahe nädala möödumisest kohtulahendi jõustumisest (VÕS § 515 lg 1) kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Õigusabikulude nõudelt on võimalik välja mõista viivis alates hagiavalduse esitamisest, sest hageja õigusabikulud on seotud nõude esitamisega nimelt kostja ja mitte tema kindlustusvõtja vastu.
6.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ja kindlustusandja vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
7.Maakler esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ja kindlustusandja vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud maakleri kanda.
8.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata põhivõlalt seadusjärgse viivise alates
28.maist 2013 kuni kahe nädala möödumiseni hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumisest, ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgne viivis põhivõlalt 242 322 eurot alates
28.maist 2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas rahasummas ja edasi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kostja ja maakler vaidlesid vastuapellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kindlustusandja toetas vastuapellatsioonkaebust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. detsembri 2015. a otsusega OÜ NB Kindlustusmaakler apellatsioonkaebuse osaliselt ning jättis AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali apellatsioonkaebuse ja Vaivara valla vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas
maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis menetluskulud kostja poolel kaasatud iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda ning mõistis OÜ-lt NB Kindlustusmaakler välja hageja menetluskulud. Ringkonnakohus jättis nimetatud menetluskulud kostja AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali kanda ja mõistis need temalt hageja ja hageja poolel esinenud kolmanda isiku kasuks välja. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti kindlustuslepingu sõlmimise alakindlustusega ja maakleri lepinguliste kohustuste rikkumise. Kohus kontrollis kahju hüvitamise eeldusi ja hindas tõendeid seaduse kohaselt. Maakohus ei ületanud hagi piire ja jaotas õigesti tõendamiskoormise. OÜ Ehitusekspertiisibüroo võttis oma arvamuses hoone valmimise ajana aluseks tõesti 1960. a, kuigi ehitusregistri andmete kohaselt valmis hoone 1958. a. Tõendites on avaldatud hoone valmimise aja kohta erinevaid andmeid. Kostja ega maakler ei ole esile toonud arvutusi ega tõendanud, et 1958. a valminud hoone puhul oleks olnud kulum üle 50%. Alusetu on väide tõendite ebausaldusväärsusest. Kostja on vääralt viidanud sellele, et alakindlustuse määraks on kindlustusmaakleri sisestatud summa ja kindlustusandja soovitusliku summa suhe. Tegemist on VÕS § 482 järgi kindlustussumma ja kindlustusväärtuse suhtega. Maakohus leidis õigesti, et maakler oleks pidanud juhtima hageja tähelepanu sellele, et hageja võiks tellida kindlustusväärtuse kindlakstegemiseks spetsialisti hinnangu. Tähtsust ei ole asjaolul, et hageja oli pikaajaline kindlustusvõtja. See ei tähenda iseenesest, et hageja oleks ehitise taastamisväärtuse hindamise asjatundja, kel on olemas vajalik teave ja kogemused. Maakohus leidis ebaõigesti, et tõenditest ei nähtu, kuidas märgiti kindlustusväärtus 1 688 111 eurot 2010. a kindlustuslepingusse, kuid see ei mõjuta maakohtu otsuse lõppjäreldust. Hageja ei määranud 2010. a kindlustuslepingu sõlmimisel kindlustusväärtust ise, vaid seda tegi kindlustusmaakler R. Burk. Maakler rikkus oma hoolsuskohustust muu hulgas sellega, et ei sisestanud müügiprogrammi kindlustusandja soovitatud kindlustussummat ja ei kasutanud kindlustusandja müügiprogrammi soovitusliku kindlustussumma kontrollimiseks. Maakleril oleks olnud võimalus saada teavet alakindlustuse ohu kohta. Maakohus andis hageja volikirjale ja kinnitusele õige hinnangu. Volikiri ei tähenda maakleri tegevuse heakskiitmist ega välista hageja nõuet. Kostja ja maakler leiavad vääralt, et võlausaldaja kindlustushuvi väljaselgitamisel tuleb kindlaks teha üksnes see, milliste riskide vastu milliseid objekte soovitakse kindlustada. Kindlustushuvi seostub ka kindlustusväärtusega. Kindlustusmaakler on kohustatud muu hulgas juhtima kindlustusvõtja tähelepanu alakindlustuse ohule ja andma soovitusi ohu kõrvaldamiseks. Kindlustusvõtja esmaseks huviks on saada kindlustusjuhtumi korral hüvitist, mis võimaldab tekkinud kahjustused kõrvaldada. Põhjendatud on maakleri apellatsioonkaebus osas, kus ta vaidlustab temalt menetluskulude väljamõistmise hageja ja kindlustusandja kasuks. Kostjalt tuleb maakohtu menetluses kantud menetluskuludena täiendavalt välja mõista hageja kasuks 1056 eurot ja hageja poolel kaasatud kolmanda isiku kasuks 840 eurot ning viivis. Ringkonnakohus ei nõustu hageja vastuapellatsioonkaebuse seisukohaga, nagu oleks maakohus pidanud kostjalt välja mõistma seadusjärgse viivise 242 322 euro suuruselt kahjuhüvitiselt alates
kostjale nõude esitamisest või alternatiivselt mõistliku aja möödumisest. Maakohus kohaldas selle viivisenõude lahendamisel õigesti VÕS § 515 lg-s 1 sätestatud erinormi, mis reguleerib hüvitise maksmist vastutuskindlustuse juhtumi korral.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud vääralt jaganud tõendamiskoormise küsimuses, kas kannatada saanud hoone kulum oli 50% või alla selle. Hoone kulumit kui hagi aluseks olevat asjaolu pidi tõendama hageja. Kohtud tuvastasid kulumina piiripealse 47,26%. Ringkonnakohus tuvastas, et ekspert lähtus hinnangu andmisel ekslikult hoone kasutuselevõtust 1960. a, kuigi hoone valmis 1958. a. Üldteada on asjaolu, et hoone kasutusaeg mõjutab selle kulumi suurust. Sellises olukorras ei saa eksperdi järeldusele kulumi osas enam tugineda. Seega ei ole hageja hoone kulumit tõendanud. Tõendamiskoormise täitmiseks ei piisa tõendi esitamisest. Kohtud on vaid oletanud, et eksperdi eksimus kulumi suurust eriliselt ei mõjutanud. Sellises olukorras ei saa kostjalt nõuda hageja väidete ümberlükkamist ja oma väidete tõendamist. Kohtud ei saanud kulumi tuvastamisel lähtuda ka AS-i Telora-E eksperdiarvamusest, kuna tuvastasid, et see läks vastuollu OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamusega. Kohtud on jätnud arvestamata, et kindlustusandja sõlmis hagejaga teadlikult alakindlustuse lepingu. Seetõttu ei saanud kindlustusandja tulenevalt hea usu põhimõttest hagejale makstavat hüvitist vähendada. Kindlustusandja kindlustusprogramm saatis hoiatuse alakindlustuse kohta vaid siis, kui erinevus oli üle 30%. Seega sõlmis kindlustusandja lepingu teadliku alakindlustusega siis, kui erinevus soovitusliku kindlustussummaga oli 10-29%. Kindlustusandja kontrollis alakindlustuse ohu olemasolu, kuid jättis sellest teavitamata. Maakler ei ole oma kohustusi rikkunud. Esiteks on kohtud jaganud valesti tõendamiskoormise hageja
28.augusti 2012 kinnituse hindamisel. Kohtud tuvastasid õigesti, et tegemist on täitmiskviitungiga. Kviitungist nähtuvaid asjaolusid ei saa ümber lükata kviitungi allkirjastanud või seotud isikute vastupidiste väidetega. Kohtud ei ole välja selgitanud, miks kviitungid allkirjastati. Teiseks on kohtud vääralt lugenud usaldusväärseks täitmiskviitungiga vastuolus olevad tunnistajate ütlused. Kohtud on jätnud arvestamata hageja kogemused vara kindlustamisel ning lugenud asjakohatutel kaalutlustel ebausaldusväärseks R. Burki ütlused. Tunnistaja selgituste õiguslikud ebatäpsused ei anna alust jätta ütlustega arvestamata. Kohtud on valesti määratlenud maakleri kohustused ning tuvastanud nende rikkumised. Maakleril ei olnud kohustust välja selgitada, milliste andmete alusel on kindlustusvõtja määranud kindlustusväärtuse. Maaklerile avaldatud andmete õigsuse eest vastutab kindlustusvõtja. Maakler ei pea kõiki andmeid üle kontrollima. Maakleril ei ole kohustust teatada, et tal puudub pädevus hinnata kindlustusväärtust. Maakleril ei ole kindlustusväärtuse kindlaksmääramise kohustust. Maakler ei pea
ka viitama võimalikule vajadusele tellida spetsialisti hinnang. Seadusest ega lepingust ei tulene maaklerile kohustust kasutada konkreetse kindlustusandja programmi spetsiifilisi funktsioone. Samuti puudub kohustus selgitada alakindlustuse põhimõtteid ja tähendust. Maakleri teenuse kasutamise kaudu ei pea kindlustusvõtja saama endale nn lisakindlustust juhuks, kui kindlustusandja jätab kahju mingis osas hüvitamata. Maakleriteenus ei vabasta kindlustusvõtjat kohustusest lepingu tingimustega tutvuda. Maakler võis kindlustusvõtja asjatundlikkusega arvestada. Kohtud on jätnud nõuetekohaselt põhjusliku seose tuvastamata. Puuduvad sellekohased põhjendused ja tõendite analüüs. Hageja ei ole sellekohaseid asjaolusid ka tõendanud. Hageja ei oleks teisiti käitunud, kui maakler oleks alakindlustuse põhimõtteid selgitanud.
11.Maakler palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis maakleri apellatsioonkaebuse rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Maakler palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud palub maakler jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus jättis vaidlustatud tõendid uuesti hindamata. Sealjuures hindas ringkonnakohus osaliselt ka tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus jättis mitmetele maakleri apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamata või vastas äärmiselt üldsõnaliselt. Kohtud on vääralt tuvastanud alakindlustuse olemasolu. Esiteks on eksperdid põhikooli hoone kulumi arvutamisel ehitise valmimise ajaks valesti lugenud 1960. a, mitte ehitusregistris märgitud 1958. a. Kohtud on valesti jaganud tõendamiskoormise. Hoone kulumit pidi tõendama hageja. Kostja ei pidanud tõendama, kas ja kuidas hoone valmimise vale aeg kulumit mõjutas. Eksperdi arvutatud kulum on vale aastanumbri tõttu väär ja kohtud ei saanud sellest arvutusest lähtuda. Kostjal ei ole ka võimalik arvutuse ebatäpsust tõendada, sest eksperdiarvamusest ei nähtu, kuidas kulum arvutati. Hageja oleks pidanud tõendama, et ka õigete andmete korral oleks kulum alla 50%. Teiseks on kohtud põhjendamatult lähtunud AS-i Telora-E arvamusest. Kohtud on tuginenud arvamuses esitatud asjaoludele, mille tõendamiseks hageja seda ei esitanud. Lisaks on kaks hageja esitatud arvamust vastuolulised. Kolmandaks on hageja esitatud arvamused ja eksperdi selgitused ebausaldusväärsed, sest need ei ole kontrollitavad ning lähteandmed on puudulikud. Hagejale ei ole kahju tekkinud. Teadlikult alakindlustuse tingimusel lepingu sõlmimisel ei olnud kindlustusandjal alust kindlustushüvitist vähendada ning hagejal on õigus nõuda tasumata hüvitise maksmist kindlustusandjalt. Kindlustusandja arvutiprogrammis kontrollitakse automaatselt kõiki kindlustussummasid. Kui kindlustussumma erineb 30% programmi sisestatud taastamismaksumusest, lisatakse märkus alakindlustuse ohu kohta. Kindlustussumma automaatse kontrolli tõttu oli kindlustusandja teadlik alakindlustuse ohust, kuid jättis sellele tähelepanu juhtimata. Sõltumata arvutiprogrammi olemasolust oli kindlustusandjal kohustus informeerida hagejat VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 alusel. Maakler ei ole oma kohustusi rikkunud. Maakohtu otsusest ei selgu, milliseid kohustusi ja kuidas maakler rikkus. Esiteks ei ole kohtute seisukohti spetsialisti hinnangu tellimise vajaduse kohta
võimalik hagi aluseks olevate asjaoludega seostada. Lisaks oli hagejal kogemusi kindlustusvõtjana. Teiseks ei saa maaklerile ette heita toimingute tegemata jätmist kindlustusandja arvutiprogrammis. Sellist kohustust maakleril ei olnud. Maakleril ja kindlustusandjal oli kujunenud praktika, et arvutiprogramm informeerib alakindlustuse ohust. Kohtud on jätnud arvestamata arvutiprogrammi kasutamist käsitlevad tõendid. Maakler ei teadnud, et KS-nupu kasutamine on alakindlustuse ohu vältimiseks vajalik, kui pakkumises alakindlustuse ohule ei viidata. Kolmandaks on kohtud valesti hinnanud hageja täitmise kinnitust. Kohtud ei ole selgitanud, miks kinnitus allkirjastati. Kohus on põhjendamatult lugenud usaldusväärseks tunnistajate ütlused, mis olid vastuolus kviitungis märgituga. Neljandaks jättis kohus põhjendamatult hindamata ja arvestamata R. Burki ütlused. Viiendaks sisustasid kohtud valesti kindlustushuvi mõistet. Huvi saada kindlustushüvitist ei ole kindlustushuvi VÕS § 478 lg 1 tähenduses. Hageja kindlustati hageja soovitud kindlustusriskide vastu. Kuuendaks on kohtud valesti järeldanud, et ühelgi kindlustusandjal ei olnud võimalik varem alakindlustuse olemasolu tuvastada. 2011. a toimunud kindlustusjuhtumil alakindlustuse probleemi ei tekkinud. Seitsmendaks jätsid kohtud hagi rahuldades tähelepanuta, et hageja on kindlustuslepingusse märgitud kindlustussumma heaks kiitnud. Viimaks ei ole maakler rikkunud ka muid kohustusi. Kindlustusmaakler ei pea kontrollima kindlustusvõtja avaldatud andmeid ning maaklerile ei saa ette heita seda, et maakler ei teatanud hagejale kindlustusväärtuse väljaselgitamise pädevuse puudumisest. Vaidlusega seostamatud on ringkonnakohtu seisukohad, mis puudutavad 2010. a kindlustuslepingut. Kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud põhjuslikku seost. Puuduvad analüüs ning viited tõenditele. Maakleri tegutsemine kohtuotsustes kirjeldatud viisil ei oleks vältimatult kaasa toonud alakindlustuse tekkimist välistava kindlustussumma määramist. Vajalikud oleksid olnud ka hageja lisatoimingud, sh eksperdiarvamuste tellimine ehitiste taastamisväärtuse väljaselgitamiseks. Hageja on kogenud kindlustusvõtja, tal on ehitiste taastamisväärtuse hindamiseks vajalik teave ja kogemus, tal oli ülevaade oma vara väärtusest ja ta teadis põhikooli taastamisväärtust. Kohtud jätsid eelnimetatud asjaolude tõendamiseks esitatud tõendid alusetult vastu võtmata. Lisaks oleks kahju tekkinud ka seetõttu, et kindlustusandja rikkus kohustust informeerida hagejat alakindlustuse ohust. Ringkonnakohus on valesti jaotanud menetluskulud. Kuna maakleri apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, oleks pidanud kulud vähemalt osaliselt hageja ja kindlustusandja kanda jätma. Vastuapellatsioonkaebuse koostamise kulu oleks pidanud jätma hageja kanda.
12.Hageja palub vastukassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse viivise nõude rahuldamata jätmise osas ning mõistis hagejalt maakleri kasuks välja menetluskulu. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt alates 28. maist 2013 või 9. augustist, samuti mõista maaklerilt ja kostjalt välja hageja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulud. Alternatiivselt palub hageja saata asi vaidlustatud osas uueks läbivaatamiseks alama astme kohtusse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja ja maakleri kanda. Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud viivisenõude lahendamisel jätnud tähelepanuta VÕS § 113 lg 2 esimese lause. Praegusel juhul ei ole rahalise kohustuse täitmise aega
kindlaks määratud. Seetõttu oleks viivise pidanud välja mõistma alates 28. maist 2013. Alternatiivselt on ringkonnakohus valesti kohaldanud VÕS § 515 lg-t 1. Selle sätte järgi sai hageja nõuda viivist hiljemalt alates 9. augustist 2013. Ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud osaliselt hageja apellatsioonimenetluse kulud kindlaks määramata.
13.Kostja palub jätta vastukassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Maakler toetab kostja kassatsioonkaebust, kuid palub jätta hageja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palub jätta kostja ja maakleri kassatsioonkaebused rahuldamata ja menetluskulud kassaatorite kanda. Kindlustusandja toetab hageja vastukassatsioonkaebuses esitatud alternatiivse viivisenõude rahuldamist ja viivise kostjalt väljamõistmist alates 9. augustist 2013. Kostja ja maakleri kassatsioonkaebused palub kindlustusandja jätta rahuldamata ning menetluskulud kassaatorite kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tervikuna tühistada, tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja ja maakleri kassatsioonkaebused ning hageja vastukassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
15.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: ·
maakler vahendas aastatel 2010 kuni 2012 suulise maaklerilepingu alusel kindlustuslepingute sõlmimist hageja ja kindlustusandjate vahel, muuhulgas Sinimäe põhikooli osas;
·
hageja sõlmis 9. augustil 2012 maakleri vahendusel kindlustusandja õiguseellasega kindlustuslepingu ajavahemikuks 16. augustist 2012 kuni 15. augustini 2013;
·
kindlustuslepingu kohaselt oli Sinimäe põhikooli kindlustussummaks 1 688 112 eurot;
·
20.septembril 2012 toimus Sinimäe põhikooli hoone põleng, mille tagajärjel sai hoone kahjustada;
·
kindlustusandja teatas hagejale 28. oktoobril 2012, et Sinimäe põhikooli osas on kindlustusleping sõlmitud alakindlustusega; kindlustusandja tellitud AS-i Telora-E arvamuse kohaselt oli põhikooli taastamisväärtuseks 2 190 000 eurot (ilma käibemaksuta); hageja tellis OÜ-lt Ehitusekspertiisibüroo arvamuse, mille kohaselt oli Sinimäe põhikooli taastamisväärtuseks 2 060 235,35 eurot;
·
hageja tellitud eksperdihinnangu kohaselt oleks tulekahju tagajärgede kõrvaldamiseks kulunud 762 042 eurot (koos käibemaksuga);
·
kindlustusandja teatas hagejale, et hüvitab kahju, kuid alakindlustuse tõttu vähendas hagejale makstavat hüvitist 32% võrra 519 720 euroni.
16.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kindlustusleping on sõlmitud alakindlustuse tingimusel (I), kas maakler rikkus maaklerilepingust tulenevaid kohustusi kindlustuslepingu vahendamisel ning kas sellest tulenevalt saab hageja maaklerilt nõuda kahju hüvitamist (II), samuti selle üle, millisest hetkest saab hageja nõuda kahjuhüvitiselt viivist (III). I
17.Hageja leiab, et maakler tekitas temale kahju, mis seisneb alakindlustuse tingimusel sõlmitud kindlustuslepingu alusel makstud kindlustushüvitise vähendatud osas. Seega on kohtud õigesti leidnud, et vaidluse lahendamiseks tuli tuvastada, kas leping oli sõlmitud alakindlustuse tingimusel. Nii maa- kui ka ringkonnakohus asusid seisukohale, et alakindlustusega kindlustuslepingu sõlmimine on põhjendatud ja tõendatud (maakohtu otsuse p 174; ringkonnakohtu otsuse p 92). Kostja ja maakler leiavad, et kohtute järeldus alakindlustuse tingimusel lepingu sõlmimisest on väär.
18.Kolleegium märgib esmalt, et maakohtu tuvastatu kohaselt tuli kindlustuslepingu üldtingimuste p 7.3.1 järgi taastamisväärtusega kindlustusväärtuse puhul (st kui ehitise kulum on kuni 50%) maksta välja uue samalaadse ehitise taastamise kulud amortisatsiooni arvestamata (maakohtu otsuse p 172). VÕS § 480 lg 4 võimaldab erandina kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni (Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23). Maakohus on leidnud, et ehitise kindlustusväärtuse hindamisel on pooltel õigus leppida kokku teisiti, kui on märgitud VÕS § 479 lg-s 3 (maakohtu otsuse p 180). Ringkonnakohus on maakohtu otsuse põhjendust järginud. Kolleegium nõustub kohtute selle seisukohaga.
19.Nii kostja kui ka maakler leiavad, et kuna eksperdid lähtusid valest ehitusaastast, siis ei ole tõendatud, et hoone kulum oli alla 50% ja sellest tulenevalt, et tegemist oli alakindlustusega. Kostja ja maakleri arvates jagasid kohtud kulumi tõendamise osas tõendamiskoormise valesti. Kolleegium kassaatorite väitega ei nõustu. Maakohus asus seisukohale, et kulumi arvestamine, lähtudes 1958. aastast 1960. aasta asemel, ei ole põhjendatud. Järeldust põhjendades tugines maakohus AS-i Telora-E ja OÜ Ehitusekspertiisibüroo eksperdiarvamustele ning ehituseksperdi H. Kase selgitustele, mille kohaselt arvamust andes oli arvestatud sellega, et ehitusregistrisse oli ehitise valmimisaastaks märgitud 1958, kuid projekti kohaselt oli ehitise tegeliku valmimise aastaks 1960 (mil mh tehti ehitisele ka juurdeehitis) ning enamik hoone tarindeid ja osi oli 1999. a olulises mahus renoveeritud või remonditud. Kostja ega maakler ei tõendanud, et kool valmis suures osas juba 1958. a ning et see oleks oluliselt mõjutanud kulumi arvestamist (maakohtu otsuse p 193). Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega ja leidis, et kostja või maakler oleks pidanud tõendama, et kulum oli üle 50%, ei ole seda aga teinud (ringkonnakohtu otsuse p 93). Ringkonnakohus märkis ka, et kostja ega maakler ei ole arvutustega põhjendanud ega tõendanud, et 1958. a valminud hoone puhul oleks selle kulum olnud üle 50%. Eespool toodust nähtub, et hageja esitas kulumi suuruse tõendamiseks kaks eksperdiarvamust. Kohtud on neid tõendeid hinnanud ja oma hinnangut põhjendanud. Menetlusõiguse normide
rikkumist seejuures kolleegium ei tuvastanud. Kolleegium ei nõustu kostja ja maakleri seisukohaga, et olukorras, kus hoone valmimise aja kohta on tõendites avaldatud erinevaid andmeid (ringkonnakohtu otsuse p 93), oleksid kohtud pidanud eksperdiarvamused kõrvale jätma. Maakler on heitnud ette eksperdiarvamustest metoodika puudumist. Samas nähtub ringkonnakohtu otsusest, et ekspert H. Kase selgitas maakohtu istungil kulumi arvutamise metoodikat (p 93). Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et isegi asjatundja arvamusest metoodika puudumine ei anna iseenesest veel alust pidada arvamust tõendina kõlbmatuks (vt ka Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 29). Kohtud on eksperdiarvamusi TsMS § 232 lg 1 järgi hinnanud seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kõrvuti teiste tõenditega (vt ka Riigikohtu
23.septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 12). Ekspertide arvamused ühtisid nii selles osas, et kulum oli alla 50%, kui ka selles osas, et hoone kindlustusväärtus ületas kokkulepitud kindlustussummat. Kassatsioonkaebuste väited ei anna alust järeldada, et kohtud oleksid kulumi suuruse valesti tuvastanud.
20.Kolleegium nõustub ka kohtute järeldusega, mis puudutab kindlustusandja poolt väidetavalt teadlikult alakindlustusega lepingu sõlmimist. Maakohus ei nõustunud kostja ja maakleri väidetega, et kindlustusandja sõlmis lepingu alakindlustuse tingimustel teadlikult (maakohtu otsuse p 234). Ringkonnakohus selle järelduse osas maakohtu otsust ei muutnud. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et alakindlustus oli 32%, mistõttu ei ole tähtsust sellel, kas kindlustusandja programm viitab alla 30%lisele alakindlustusele (ringkonnakohtu otsuse p 100). Kohtud ei ole nende asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Seega ei mõjuta kostja vastutust väide, et kindlustusandja sõlmis teadlikult alakindlustuse lepingu. II
21.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, millised olid maakleri kohustused ja kas praegusel juhul on maakler oma kohustusi rikkunud. Kolleegium leiab, et kohtud on osaliselt valesti määratlenud maakleri kohustused. Ringkonnakohtu lahend tuleb selles osas materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada.
22.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja maakler sõlmisid maaklerilepingu suuliselt. Puudub kirjalik kokkulepe selle kohta, millised toimingud pidi maakler vahendusteenuse osutamisel tegema. Seetõttu on kohtud põhjendatult maakleri kohustuste määratlemisel lähtunud VÕS ja KindlTS sätetest. VÕS § 658 lg 1 kohaselt kohustub maaklerilepinguga üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). VÕS § 658 lg 2 kohaselt kohaldatakse maaklerilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui VÕS 37. ptk-s sätestatust ei tulene teisiti. VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama sätte teise lõike kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või
kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. VÕS § 624 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Lepingu vahendamise ajal kehtinud KindlTS § 141 lg 1 p-de 4 ja 7-10 kohaselt peab kindlustusmaakler iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja vajaduse korral ka enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist või pikendamist muu hulgas selgitama kliendi antud teabe alusel välja tema kindlustushuvi ning nõudmised kindlustuslepingule; põhjendama kliendile antud nõuandeid ja soovitusi põhjalikkusega, mis vastab kindlustuslepingu keerukusele; tutvustama sõlmitava kindlustuslepingu tingimusi, eelkõige kindlustusmaksete suurust ning lepinguga seotud piiranguid ja välistusi; teavitama klienti hüvitamise põhimõtetest kindlustusjuhtumi toimumisel, sealhulgas sellest, millisele kohtule võib kindlustuslepingu alusel esitada nõude. Kolleegium nõustub kohtutega, et seaduses sätestatud kohustuste sisustamisel on võimalik lähtuda ka Finantsinspektsiooni juhendist. Finantsinspektsiooni juhendis on väljendatud kindlustusvahenduse üldiselt tunnustatud kutseoskuste tase. Juhendi p 2.1.5 järgi tähendab kindlustusmaakleri hoolsus- ja lojaalsuskohustus, et kindlustusmaakleri kasutamine kliendi poolt loob kliendile täiendava kindluse oma huvide kaitseks kindlustuslepingu sõlmimisel, võrreldes kindlustuslepingu sõlmimisega kindlustusagendi vahendusel või kindlustusandjaga otse. Juhendi p 4.1.4 kohaselt selgitab kindlustusmaakler kliendi kindlustushuvi väljaselgitamiseks kliendile muu hulgas kindlustustingimuste erisusi, sh piiranguid ja välistusi, mis konkreetse kindlustusliigi osas kliendi jaoks tähtsust omavad. Juhendi p 7.3 kohaselt peab kindlustusvahendaja nõuannete ja soovituste andmisel kliendile lähtuma sellest, et mida keerukam on kindlustusleping või mida asjatundmatum on klient, seda põhjalikumalt peab kliendile antud nõuandeid ja soovitusi selgitama. Lisaks võib kindlustusmaakler juhendi p 3.4.2 kohaselt täita osaliselt või jätta täitmata juhendis sätestatud kindlustusmaakleri kohustusi, mis ei tulene otseselt imperatiivsest õigusakti nõudest, kui see tuleneb asjaolust, et klient (välja arvatud tarbija VÕS § 34 tähenduses) on piisavalt asjatundlik.
23.Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti järeldanud, et kindlustusmaakleril ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kliendile kuuluva objekti kindlustusväärtust (maakohtu otsuse p 210). Samas on ekslik kohtute järeldus (vt maakohtu otsuse p 235, mida ringkonnakohus ei ole muutnud), nagu oleks kindlustusmaakleril kohustus selgitada välja, milliste andmete või teabe põhjal soovib klient oma vara kindlustada just tema avaldatud kindlustusväärtuse alusel. VÕS § 479 lg 1 kohaselt on kindlustusväärtus kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal. VÕS § 478 lg 1 kohaselt on kindlustushuvi kindlustusvõtja huvi kindlustada ennast kindla kindlustusriski vastu. Kuna kindlustushuvi sõltub üksnes kindlustusvõtjast ning kindlustusvõtjal on ka ülevaade kindlustatavatest objektidest, siis on kindlustuslepingu raames kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. Sama on sätestatud ka vaidlusaluse kindlustuslepingu üldtingimuste p-s 7.2. Iseenesest ei tulene KindlTS-st ega juhendist, et kindlustusmaakleri teenuse kasutamisel vastutaks kindlustusmaakler selle eest, et kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtus
oleks õige või välistaks alakindlustuse olukorra. Kuna kindlustusväärtuse määramine ei ole maakleri kohustus, siis ei saa üldjuhul maaklerile ka ette heita seda, et ta ei selgita välja, milliste andmete või teabe põhjal soovib klient oma vara kindlustada just tema avaldatud kindlustusväärtuse alusel.
24.Vaatamata eespool toodule tuleneb maaklerile seadusest ja juhendist siiski hoolsus- ja selgitamiskohustus kindlustushuvi väljaselgitamisel ning kindlustustingimuste tutvustamisel, pidades silmas kliendi huve. Hoolsus- ja selgitamiskohustust tuleks sisustada juhtumi kõiki asjaolusid arvestades. Kindlustusmaakleril on kohustus selgitada lepinguga seotud piiranguid ja välistusi, samuti kahju hüvitamise põhimõtteid (vt KindlTS § 141 lg 1 p-d 8 ja 9, juhendi p 4.1.4). Kolleegium nõustub seetõttu kohtute järeldusega, et maakleril on kohustus selgitada kliendile alakindlustuse olemust, alakindlustuse ohtu ja kahju hüvitamise põhimõtteid alakindlustuse korral (maakohtu otsuse p 210). Sealjuures võib maakler oma hoolsus- ja teavitamiskohustuse täitmisel arvestada siiski kindlustusvõtja kogemusi ja asjatundlikkust (juhendi p-d 3.4.2, 7.3). Eksitav on ringkonnakohtu seisukoht, et tähtsust ei ole asjaolul, et hageja oli pikaajaline kindlustusvõtja. Liiga väiksele kindlustusväärtusele ja seega alakindlustuse ohule tähelepanu juhtimist saab maaklerilt oodata üldjuhul vaid siis, kui kindlustusvõtja pakutud kindlustussumma on asjaolude kohaselt ilmselgelt ebamõistlik. Vastavalt kliendi asjatundlikkuse tasemele ning selgelt ebamõistliku kindlustussumma pakkumisel võib olla vajalik selgitada kindlustusvõtjale ka asjaolu, et maakleril ei ole pädevust kindlustusväärtust hinnata, selgitades mh ka eksperdilt hinnangu tellimise vajadust.
25.Kohtud on tuvastanud, et hagejast kindlustusvõtja ei avaldanud kindlustusmaaklerile, milline peaks olema tema hinnangul põhikooli kindlustusväärtus (maakohtu otsuse p 242). Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud, et maakleri kasutamisel määratakse kindlustusväärtus maakleri ja kindlustusvõtja koostöös. Muu hulgas ei ole välistatud, et esialgse pakkumise teeb maakler. Samas tuleks arvestada, et sellisel juhul peaksid sellega kaasnema ka selgitused kindlustusväärtuse tähtsuse kohta võimaliku kindlustushüvitise arvutamisel ning eeldatavalt ka selgitus selle kohta, miks just selline kindlustusväärtus võiks olla asjakohane. Lisaks alakindlustuse põhimõtetele tuleks selgitada ka KindlTS § 480 lg-le 4 vastavast kokkuleppest tulenevaid erisusi, st kui amortisatsiooni arvestamine on seotud ehitise kulumiga, nagu praegusel juhul, siis kuidas see mõjutab võimaliku kindlustushüvitise suurust (vt ülal p 18).
26.Maakohus tuvastas, et kindlustusvõtja ei avaldanud maaklerile kindlustusväärtust (maakohtu otsuse p 242). Ringkonnakohus tuvastas lisaks, et 2010. a kindlustuslepingu sõlmimisel määras kindlustusväärtuse kindlustusmaakler R. Burk (ringkonnakohtu otsuse p 99). Seda asjaolu tuvastades ei ole ringkonnakohus aga põhjendanud, millistele tõenditele ta oma järelduse rajab. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tõendeid hinnates tuvastada, kuidas määrati kindlustuslepingus kasutatud kindlustusväärtus ning kas maakler, arvestades tema rolli väärtuse määramisel, täitis hoolsus- ja selgitamiskohustust (ülal p-d 22-25).
27.Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakler on oma kohustusi rikkunud, tuleb tuvastada põhjusliku seose olemasolu või puudumine iga rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Kolleegium nõustub
kassaatorite väitega, et kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud kahju hüvitamise eeldusena põhjuslikku seost. Maa- ega ringkonnakohus ei ole faktilistele asjaoludele tuginedes selgitanud, miks nad leiavad, et hageja kahju on kohtute tuvastatud rikkumiste tagajärg VÕS § 127 lg 4 mõttes. Kindlustusmaakleri kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb põhjusliku seose hindamiseks lahendada hüpoteetiline olukord. Kohus peab hindama, kas juhul, kui maakler oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks hagejal kahju tekkinud, st kas maakleri selgitused oleksid viinud teistsuguse kindlustussummaga lepingu sõlmimiseni ning kas hageja oleks seetõttu saanud suurema kindlustushüvitise. Sealjuures tuleb kohtul kontrollida kahju seost kõigi tuvastatud rikkumistega, seega nii alakindlustusega seotud kui ka kindlustusväärtuse määramise ning kulumi kohta antud või andmata jäänud selgitustega, kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel peaks niisugused rikkumised tuvastama. Üksnes hüpoteetilise olukorra lahendamisega saab lugeda põhjusliku seose kindlustusmaakleri tegevuse või tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel olemasolevaks või puuduvaks (vt ka Riigikohtu 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8415, p 12; põhjusliku seose tuvastamise meetodite kohta vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18). Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul kontrollida ka kõikide teiste kahju hüvitamise eelduste täidetust (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15).
28.Kolleegium ei nõustu kostja ja maakleri hinnanguga, nagu oleksid kohtud jaganud valesti tõendamiskoormise hageja 28. augusti 2012 kinnituse hindamisel. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et 28. augusti 2012 kinnituse puhul on tegemist täitmise kviitungiga VÕS § 95 lg 1 mõttes. Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormis selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1137-09, p 10). Seega oli hagejal võimalik tõendada, et maakler ei täitnud kinnituses märgitud kohustusi nõuetekohaselt. Kohtud on selle asjaolu kohta käivaid tõendeid hinnanud ning kolleegium ei ole selles osas menetlusnormide rikkumist tuvastanud. III
29.Hageja vastukassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud valesti määranud viivise arvutamise algusaja. Kolleegium leiab, et kohtud on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud VÕS § 515 lg-t 1. Hageja esitas 27. mail 2013 kostjale kohtuvälise kahju hüvitamise nõude. Seetõttu leiab hageja esiteks, et põhinõude rahuldamisel on tal VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel õigus nõuda viivist alates 28. maist 2013. Alternatiivselt leiab hageja, et kahju tuleb VÕS § 515 lg 1 järgi hüvitada viivitamata, mistõttu hagejal on õigus nõuda viivist alates 9. augustist 2013, mil kostja oli keeldunud nõuet rahuldamast. Kohtud on VÕS § 515 lg-st 1 lähtudes mõistnud viivise kostjalt välja alates kahe nädala möödumisest kohtulahendi jõustumisest. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud,
muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. VÕS § 515 lg 1 esimese lause kohaselt peab kindlustusandja maksma hüvitise viivitamata, kuid mitte hiljem kui kahe nädala jooksul ajast, mil kahjustatud isiku nõue kindlustusvõtja poolt rahuldati, või ajast, mil kahjustatud isiku nõue on tuvastatud kohtulahendi, nõude tunnustamise või kompromissilepinguga. Kohtud on ekslikult leidnud, et VÕS § 515 lg 1 on praegusel juhul erinorm VÕS § 113 lg 2 suhtes. VÕS § 515 kohaldub vabatahtliku vastutuskindlustuse korral, kui kannatanul puudub otsenõue kindlustusandja vastu. Kolleegium leiab, et praegusel juhul tuleb viivise arvutamise algusaeg määrata VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi.
30.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. Sestap ei pea kolleegium vajalikuks vastata kassatsioonkaebuste väidetele maa- ja ringkonnakohtu menetluses menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta.
31.Kassatsioonkaebuste ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjonid. Hageja ei ole vastukassatsioonkaebuses märkinud, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada, mistõttu tuleb tal Riigikohtule teatada, kellele ja kuhu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tagastada. Henn Jõks, Jaak Luik, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.