1.Vladimir Lokai (hageja) esitas 25. novembril 2014 Harju Maakohtule OSAÜHING Alfatre Cargo (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhinõudena 8628 eurot 7 senti ja viivisena 2133 eurot 29 senti. 15. jaanuaril 2015 teatas hageja, et loobub nõudest osaliselt, ja palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlg 6071 eurot 61 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 7 eurot 29 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Hagi 11. mai 2016. a täpsustuses palus hageja mõista kostjalt välja viivise
2-14-61508 põhivõlalt 17. novembrist 2014 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja väitel sõlmisid pooled 24. septembril 2002 suulise tähtajatu laenulepingu (laenuleping), mille alusel laenas hageja samal päeval kostjale sularahas 95 000 krooni (6071 eurot 61 senti). 10. oktoobril 2002 kanti kostja kontole 40 000 krooni. Seega sai kostja laenulepingu alusel laenu 135 000 krooni, millest 40 000 krooni on kostja hagejale tagastanud. Sularahas laenu andmise kohta väljastati kviitung/arve, mille allkirjastas kostja pearaamatupidaja Larissa Mazurova, kel oli õigus laenusumma vastu võtta. On tavaks, et raha vastuvõtmist kinnitava dokumendi allkirjastab asutuse raamatupidaja. Sellist praktikat ettevõttes kinnitavad koopiad kassa sissetuleku orderitest, mis on allkirjastanud pearaamatupidaja. Hageja andis sularaha asutuse ruumides kostja seadusliku esindaja juuresolekul ning tehingu kinnitamiseks sai hageja allkirjastatud ja tembeldatud kviitungi kostja raamatupidajalt, kes on kostja seadusliku esindaja ema.
16.septembril 2014 saatis hageja kostjale teate, millega ütles laenulepingu üles. VÕS § 398 lg 1 järgi muutus hageja nõue laenu tagastamiseks sissenõutavaks 17. novembrist 2014. Hageja nõudis kostjalt 95 000 krooni tagastamist ja tagasimaksmisega viivitamise eest viivist. Kostja ei ole raha maksnud.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel oli lepingute sõlmimise ja raha vastuvõtmise õigus kostja nimel üksnes seaduslikul esindajal, juhatuse liikmel Andrei Mazurovil, kes ei ole sõlminud hagejaga laenulepingut 95 000 krooni saamiseks ega ole andnud ühelegi isikule volitust võtta raha vastu. Kuigi hageja esitatud kviitung kannab kostja ettevõtte templit, ei ole pooled 95 000 krooni laenamiseks lepingut sõlminud ja kostja ei ole hagejalt laenu saanud. Vaidlusaluse kviitungi allkirjastanud L. Mazuroval ei olnud õigust tegutseda kostja nimel ja huvides. Kostjal puudus laenulepingu sõlmimise ajal palgaline raamatupidaja ja teenust osteti sisse osaühingult Ivorii – Büroo (IB). Väidetav laenusumma ei kajastu kostja bilansis ja hageja esitatud tõend ei ühti kostja ettevõtluses vaidlusalusel ajal kasutuses olnud sissetuleku orderitega. Väidetava laenulepingu lõpetamise teadet ei ole kostjale kätte toimetatud. Seega isegi kui poolte vahel oleks laenulepinguline suhe, ei ole seda lõpetatud. Lisaks on alusetult saadu tagastamise nõue aegunud ja tuleks teha vaheotsus aegumise kohta.
3.Harju Maakohus jättis 27. aprilli 2015. a vaheotsusega lõppotsusena hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hageja apellatsioonkaebuse alusel 10. veebruari 2016. a otsusega ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
4.Harju Maakohus jättis 17. oktoobri 2016. a otsusega hagi uuesti rahuldamata. Maakohus leidis, et pooltevaheline laenuleping ja raha üleandmine kostjale on tõendamata.
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas hageja apellatsioonkaebuse alusel 15. mai 2017. a otsusega maakohtu 17. oktoobri 2016. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et kassa sissetuleku orderiga ei ole võimalik laenu andmist tõendada. Otsuse järgi on leping võimalik sõlmida ka raamatupidaja vahendusel, kui hageja sai eeldada, et viimane tegutses kostja nimel. Samuti leidis ringkonnakohus seda, et täitmise kviitungiga pöördub ümber tõendamiskoormis.
2(9)
2-14-61508
6.Harju Maakohus rahuldas 17. jaanuari 2018. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 6071 eurot 61 senti, viivise kohtuotsuse tegemise seisuga 1546 eurot 76 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19. jaanuarist 2018 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis temalt välja menetluskulud 3822 eurot hageja kasuks. Otsuse põhjenduste kohaselt saab kassa sissetuleku orderiga kui dokumendiga raha vastuvõtmise kohta tõendada laenu andmist. Käsitades orderit kohustuse täitmise kviitungina, eeldatakse, et kohustus on täidetud ning tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale (kostjale). L. Mazurova oli kviitungi väljastamise ajal IB juhatuse liige, mistõttu osutas ta kostjale teenust äriühingu seadusliku esindajana. Kostja ei eita, et dokumendil võib olla L. Mazurova allkiri. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 1 ja § 129 lg 1 kohaselt on võimalik kostja raamatupidaja vahendusel suuline laenuleping sõlmida ka selliselt, et selle sõlmis kostja juhatuse liige heakskiiduga. Tähtsust ei ole kostja väitel, et tal puudus raamatupidajaga tööleping. Raha vastuvõtmist kinnitava dokumendi võib allkirjastada ka asutuse raamatupidaja, mitte ainult juhatuse liige. Kostja ei tõendanud, et raamatupidaja ei tegutsenud väidetava laenu saamise kviitungi vormistamisel kostja nimel ja kostja seadusliku esindaja juuresolekul ja korraldusel ehk volitusel või hilisemal heakskiidul. Raamatupidajal pidi olema teave 24. septembri 2002. a laenulepingu kohta, muidu ta ei oleks osanud teha vastavat märget väljastatavale arvele. 10. oktoobri 2002. a maksekorraldusel on selgitusse märgitud “krediidileping 24.09.02“, mis kinnitab, et poolte vahel oli alates 24. septembrist 2002. a laenusuhe, mis omakorda kinnitab laenu osalist maksmist sularahas. Tõendeid hinnates leidis maakohus, et kostja pidi laenulepingu ülesütlemise teated kätte saama. Kostja kohustus laenusumma tagastada muutus sissenõutavaks 16. novembrist 2014. Rahuldada tuleb ka hageja viivisenõue.
7.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25. septembri 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda, jättes need summaliselt kindlaks määramata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tõlgendas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi ja eksis tõendamiskoormise jagamisel. Kassa sissetuleku orderiga saab põhimõtteliselt tõendada laenu andmist, kuid maakohus leidis vääralt, et kviitungi allkirjastamisega täitis kostja raamatupidaja TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud eeldused. Kostja esitatud teiste kassaorderite visuaalsest vaatlemisest saab järeldada, et vaidlusalusel kviitungil on L. Mazurova allkiri, kuid hageja ei tõendanud, kas kostja seaduslik esindaja viibis kviitungi vormistamise juures. Seega ei ole alust tuvastada, et esindatav teadis või pidi teadma esindusõiguseta isiku esindajana tegutsemisest. Raamatupidaja sai oma tööülesannete kohaselt võtta hagejalt raha vastu ning väljastada selle kohta hagejale kviitungi, kuid hageja ei saanud esitatud asjaoludel mõistlikult uskuda, et raamatupidajal on volitus sõlmida laenuleping. Hageja ei tõendanud, et kostja pidi olema tehingu tegemisest teadlik, kuid ei teadnud sellest raske hooletuse tõttu. Kostja ei pidanud tõendama, et raamatupidaja ei tegutsenud väidetava laenu saamise kviitungi vormistamisel kostja nimel ja kostja seadusliku esindaja juuresolekul ja 3(9)
2-14-61508 korraldusel ehk volitusel või hilisemal heakskiidul. Laenulepingu sõlmimise tõendamiskoormis lasub hagejal. Isegi kui lugeda tõendatuks raha laenuna üleandmine, ei saa sellest järeldada, et kostja on raha vastuvõtmisega lepingu heaks kiitnud. Asjaolu, et kostja raamatupidaja võis raha vastu võtta lepingu täitmiseks, ei anna alust järeldada, et kostja oleks aru saanud sellest, et täitmine toob endaga kaasa tehingu kehtivuse. Kuna tuvastatud ei ole TsÜS § 115 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmine, ei ole vaidlusaluse kviitungi puhul tegemist ka kostja kohustuse (laen tagastada) olemasolu tõendava dokumendiga (võladokumendiga) VÕS § 96 lg 1 mõttes. Eeltoodust tulenevalt ei kehti kostja suhtes tehing, mille L. Mazurova tema nimel tegi, ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus hindas ka seda, kas hagejal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kviitungiga saab lugeda tõendatuks, et hageja andis 24. septembril 2002 kostja raamatupidajale üle 6071 eurot 61 senti. Kostja ei tõendanud, et raha oleks tagastatud, mistõttu on kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Kostja on aga esitanud aegumise vastuväite. Hagiavalduse kohaselt on raha üle antud
24.septembril 2002, mistõttu hakkas aegumistähtaeg kulgema 25. septembril 2002. Seega pidi hageja nõude esitama hiljemalt 24. septembril 2012 kell 24.00. Hagi esitati kohtule alles 25. novembril 2014, mistõttu on haginõue VÕS § 1028 lg 1 alusel raha väljamõistmiseks aegunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja arvates tõlgendas ringkonnakohus vaidlustatud otsuses vääralt samas tsiviilasjas 15. mai 2017. a otsuses antud seisukohti ja üllatas hagejat. Ringkonnakohus selgitas 15. mai 2017. a otsuses, et kassa sissetuleku order on raha vastuvõtmist kinnitav dokument, millega saab tõendada laenu andmist. Orderi kui täitmise kviitungi järgi tulnuks eeldada, et kohustus on täidetud ning tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle kostjale. Maakohus rahuldas hagi, järgides ringkonnakohtu 15. mai 2017. a otsuse juhiseid, et asja uuel arutamisel tuleb maakohtul anda kostjale võimalus tõendada tema esile toodud asjaolusid, hagejale tuleb omakorda anda võimalus esitada seisukohad tõendite suhtes ja vajaduse korral enda tõendid kostja väidete ümberlükkamiseks. Ringkonnakohus jagas vaidlustatud lahendis aga tõendamiskoormise ringi, leides, et laenulepingu sõlmimise peab tõendama hageja. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta 5. detsembri 2017. a istungil antud kostja ütlused, milles kostja tunnistas, et raamatupidajad (L. Mazurova ja veel üks naine) vormistasid raamatupidamisdokumente selliselt, et raha anti raamatupidamisele ja raamatupidajad vormistasid kassa sissetuleku ordereid. Seega tunnistas ja tõendas kostja, et tema raamatupidaja oli L. Mazurova ning et raamatupidajad väljastasid kassa sissetuleku ordereid ainult kostja korraldusel TsÜS § 118 mõttes. Puudub alus väita, et kviitung vormistati kostja teadmata. Iseenesest on võimalik, et suuline laenuleping sõlmiti ka kostja juhatuse liikme heakskiiduga (TsÜS § 129 lg 1). Heakskiidu olemasolu kinnitavad kostja ütlused
5.detsembri 2017. a istungil.
10.Kostja palub jätta hageja kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja
4(9)
2-14-61508 menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, mis võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset, hageja nõude õiguslikku alust ja olulisi asjaolusid (I) ning seejärel lahendab kaebuse (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I
13.Hageja väitel andis ta kostjale sularahas tähtajatult laenu, on laenulepingu üles öelnud ja nõuab raha tagastamist koos viivisega.
14.Hageja esitatud asjaoludel võisid pooled olla 24. septembril 2002 sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 mõttes. Hageja väitel oli see leping suuline ja tähtajatu ning sõlmitud vähemasti kostja juhatuse liikme teadmisel ja heakskiidul. Hageja on laenulepingu enda väitel 16. septembri 2014. a avaldusega üles öelnud. Tähtajatu laenu tagastamist võib laenuandja nõuda laenulepingu korralisel ülesütlemisel (VÕS § 398 lg 1 esimene lause). Laenulepingu ülesütlemisega muutub laenu tagastamise kohustus seega sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7) ja kohustuse rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. VÕS § 398 lg 1 teise lause järgi võib laenuandja tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.
15.Hageja viivisenõude õiguslikuks aluseks saavad olla VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause, tulevase viivisenõude osas ka TsMS § 367. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hageja on esitanud menetluse käigus erinevaid viivisearvestusi ning vajaduse korral tuleks lasta tal oma viivisenõuet täpsustada.
16.Kostja on eitanud nii laenusuhet ja hagejalt raha saamist kui ka võimaliku laenulepingu ülesütlemist. Lisaks on ta tuginenud raha saamise tõendatuks lugemise puhuks alusetult saadu väljaandmise nõude aegumisele.
17.Kohtud on jätnud korrektselt lahendamata pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude vähendamise. Haginõude vähendamist ei peeta TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi küll hagi muutmiseks, kuid sellest tuleneb vaid see, et vähendamisele ei kehti TsMS § 376 lg 1 järgsed piirangud hagi muutmiseks, eelkõige, et muutmiseks on vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 2, §-d 424 ja 425) või menetlus lõpetada (TsMS § 428 lg 1 p 3, §-d 429 ja 431).
18.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud: 24. septembril 2002 on L. Mazurova kostja nimel allkirjastanud „kviitung/arvena“ tähistatud dokumendi 95 000 krooni (6071 eurot 61 senti) saamise kohta, mille alusena on viidatud
24.septembri 2002. a krediidilepingule; L. Mazurova on ühtlasi kostja juhatuse liikme A. Mazurovi ema ja oli kviitungi dateerimise ajal kostjale raamatupidamise teenust osutanud IB juhatuse liige; 10. oktoobril 2002 kandis hageja kostja kontole 40 000 krooni viitega 24. septembri 2002. a krediidilepingule ning kostja on selle raha hagejale tagastanud. 5(9)
2-14-61508
II (A)
19.Kostjaga kui juriidilise isikuga laenulepingu sõlmimise tunnustamiseks tuleb tuvastada, kes võis kostja nimel sellise lepingu sõlmida. Juriidiline isik saab lepinguid sõlmida üksnes esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Esindusõigus võib tuleneda seadusest või olla antud tehinguga (volitus) (TsÜS § 117 lg 2). Kostja kui juriidilisest isikust osaühingu seaduslikuks esindajaks kostja suhetes teiste isikutega on juhatuse liige (TsÜS § 34 lg 1, äriseadustiku § 180 lg 1, § 181 lg 1). Volituse osaühingu nimel tehingu teha saab samuti anda juhatuse liige. Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab.
20.Hageja esitatud asjaoludest ei ole võimalik üheselt aru saada, mis viisil hageja arvates laenuleping sõlmiti. Pooled ja kohtud ei ole piisavalt selgelt eristanud laenulepingu sõlmimist ja selle täitmiseks raha üleandmist. Hageja väitel andis ta vaidlusaluse raha üle kostja raamatupidajale L. Mazurovale. Kuid jääb ebaselgeks, kas hageja arvates sõlmis ta laenulepingu kostjaga kostja juhatuse liikme A. Mazurovi või lepingut sõlmima volitatud L. Mazurovaga või siis L. Mazurovaga nii, et kostja (juhatuse liige A. Mazurov) kiitis lepingu sõlmimise heaks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja seisukohta täpsustada.
21.Kirjalikku ega kirjalikult taasesitatavas vormis laenulepingut esitatud asjaoludel sõlmitud ei ole. Hageja väitel sõlmiti see suuliselt. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1).
22.Esitatud asjaoludel ei olnud kostjal väidetava laenu andmise ajal peale A. Mazurovi rohkem seaduslikke esindajaid. Seega peab laenulepingu kehtivuseks olema tuvastatud tema tahteavaldus kostja nimel laenuleping sõlmida, L. Mazurovale volitus anda või viimase esindusõiguseta sõlmitud laenuleping heaks kiita. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja juhatuse liige A. Mazurov oleks kostja nimel andnud selgesõnalise tahteavalduse hagejaga laenuleping sõlmida, ega ole tuvastatud ka tema heakskiitu L. Mazurova vahendusel võimaliku lepingu sõlmimisele.
23.Maakohus leidis ekslikult, et raha vastuvõtmise kohta kviitungi andmine pöörab ringi ka raha saamise õigusliku aluse tõendamiskoormise (vt maakohtu otsuse p 23). Kolleegium nõustub kohtutega, et „kviitung/arvet„ raha saamise kohta võib tuvastatud asjaoludel hinnata täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes. Tõenduslikult tähendab selline kviitung aga üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormis selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale 6(9)
2-14-61508 (vt nt Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 10). Kuigi kviitung võib olla tõendiks ka laenulepingu sõlmimise kohta, ei muuda see hageja tõendamiskoormist, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu, kuna sellele ta kostjalt raha nõudes tugineb (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Vaatamata ringkonnakohtu 15. mai 2017. a otsuses antud seisukohtade kohatisele ebaselgusele ei ole ringkonnakohus selles otsuses siiski andnud sõnaselget õiguslikku seisukohta, nagu tõendaks raha vastuvõtmine kviitungi alusel eelduslikult ka laenulepingut, mille alusel raha väidetavalt üle anti. Seega ei nõustu kolleegium hagejaga, et ringkonnakohus ei järginud vaidlustatud otsuses samas asjas varem antud seisukohta õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise kohta (TsMS § 658 lg 2). Küll peab kolleegium vajalikuks märkida, et asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus (ka teises koosseisus) seotud varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel, eelkõige Riigikohtu teistsuguse seisukoha võtmise korral selle õigusküsimuse kohta, millega kaasneks suure tõenäosusega asjas varasema õigusliku seisukoha juurde jäämisel lahendi tühistamine Riigikohtus. Õigusliku seisukoha muutmist tuleb otsuses ka põhjendada. (B)
24.Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada eelkõige põhjusel, et ringkonnakohus, hinnates ümber maakohtu hinnatud tõendid ja tehes vastupidise otsuse, jättis osa tõendeid hindamata ega põhjendanud oma seisukohta piisavalt (TsMS § 653, § 654 lg 5), samuti on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Ringkonnakohtu otsus on ebaselge osas, kas ja mis alusel kostja sai hagejalt vaidlusaluse raha ning miks hageja esitatud tõendid ei tõenda laenulepingu sõlmimist. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline (vt nt Riigikohtu 17. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-17, p 9). Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka nt Riigikohtu 17. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-17, p 11).
25.Mõlemad kohtud tuvastasid, et vaidlusaluse “kviitung/arve“ oli kostja nimel allkirjastanud L. Mazurova, kes oli ühtlasi kostjale raamatupidamisteenust osutanud äriühingu juhatuse liige. Maakohus leidis, et L. Mazurova võttis kostja nimel hagejalt raha vastu, ringkonnakohtu seisukohad ei ole selles küsimuses aga üheselt mõistetavad. Kui ringkonnakohtu otsuse p-dest 26–30 saab pigem järeldada, et raha kostja nimel vastu ei võetud, siis alusetu rikastumise nõude aegumist hinnates leidis ringkonnakohus oma otsuse p-s 31, et kostja on vaidlusaluse raha hagejalt sooritusena saanud. Selliselt on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Kolleegium märgib, et isegi kui L. Mazurova ei võtnud raha vastu kostja esindajana, ei pruugi see tähendada, et raha saajaks ei saa lugeda kostjat. Kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus VÕS § 79 lg 1 esimese lause järgi täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmist vastu võtma õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmist vastu võtma õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks.
7(9)
2-14-61508
26.Ringkonnakohus leidis, et L. Mazuroval ei olnud õigust kostja nimel laenulepingut sõlmida, samuti, et hageja ei ole tõendanud, et kostja juhatuse liige teadis või pidi teadma L. Mazurova tegutsemisest. Hageja ei olegi väitnud, et L. Mazurovale oleks antud selgesõnaline volitus sõlmida kostja nimel laenuleping. Kolleegiumi arvates ei ole aga piisavalt kontrollitud TsÜS § 118 lg 2 eelduste täitmist ega hinnatud sellest aspektist kõiki tõendeid. Kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus teha tehing, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse TsÜS § 118 lg 2 järgi, et esindatav on volituse andnud. Samuti ei ole ringkonnakohus kontrollinud, kas kostja juhatuse liige võis olla lepingu heaks kiitnud. Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Heakskiit võib olla ka kaudne ning seisneda isegi vaikimises või tegevusetuses, kui see tuleneb isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast (TsÜS § 68 lg 4).
27.Konkreetselt tugines hageja laenulepingut tõendades mh sellele, et „kviitung/arvel“ oli viidatud
24.septembri 2002. a laenulepingule (I kd, tl 7). Sama viide oli tehtud ka kostjale 10. oktoobril 2002 tehtud raha ülekandmise maksekorraldusel (I kd, tl 7). Selle raha on kostja hagejale tagastanud (vt mh I kd, tl 62; II kd, tl 29, 30, 109, 110). Neile tõenditele tugines ka maakohus otsust tehes (vt maakohtu otsuse p 23), kuid ringkonnakohus jättis need hagi rahuldamata jättes sisuliselt tähelepanuta ja hindamata. Hindamata jäid ka väited kassa sissetuleku dokumentide vormistamise praktika kohta kostja ettevõttes. Kostja juhatuse liige on maakohtu 5. detsembri 2017. a istungil antud ütlustes väitnud, et kassa sissetuleku orderitele kirjutas alla nii seaduslik esindaja kui ka raamatupidajad (seadusliku esindaja ema L. Mazurova ja veel üks naine). Kostja seaduslik esindaja võttis vastu raha, mis anti raamatupidamisse, ja raamatupidajad vormistasid kassa sissetuleku orderid (II kd, tl 125–125 pöördel). Kohtule esitatud kassa sissetuleku orderitel ei ole kostja seadusliku esindaja allkirja (I kd, tl 49–51). Maakohtu 14. septembri 2016. a istungil on kostja lepinguline esindaja väitnud, et 2002. a-l oli tehinguline raamatupidaja see, kes võttis raha vastu, vormistas raamatupidamisdokumendid ning oli sisuliselt arveldaja (II kd, tl 43).
28.Kolleegium ei saa ise hagi rahuldada nagu soovib kassatsioonkaebuses hageja. Selleks on vaja tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida Riigikohtus TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt teha ei saa. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja laenulepingust tuleneva nõude kohta võtta selge ja vastuoludeta seisukoht, kas poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning kas kostja sai selle alusel raha, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud ja raha tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks. (C)
29.Ringkonnakohus kontrollis hageja nõuet ka alusetu rikastumise sätete alusel, eeldusel et laenuleping ei kehti. Kui hageja soorituse saajaks oli kostja, võinuks esitatud asjaoludel olla hagejal nõudeõigus kostja vastu VÕS § 1028 lg 1 alusel.
8(9)
2-14-61508 Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, ning hiljemalt kümme aastat alusetu rikastumise toimumisest. Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et kui 2002 üle antud raha lugeda alusetuks soorituseks kostjale, on selle väljaandmise nõue aegunud. III
30.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
31.Tasutud kautsjon tuleb kaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik
Villu Kõve
Tambet Tampuu
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.