Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.06.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-57340
Tsiviilasi
Citadele Leasing & Factoring OÜ hagi OR ja VR-S vastu tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 24.04.2012 sõlmitud Virbi t 18-13 Tallinnas korteriomandi ja Tuukri t 52 Tallinnas kinnistu 2/12 mõttelise osa kinkelepingud ning Virbi t 18-13 korteriomandile OR kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkulepe, samuti kohustada VR-S andma kohtutäiturile Elin Vilippusele üle Virbi t 18-13 Tallinnas korteriomandi ja Tuukri t 52 Tallinnas kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastav hüvitis
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.03.2015 otsus ja 30.06.2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Citadele Leasing & Factoring OÜ 27.04.2015 apellatsioonkaebus ja 13.07.2015 määruskaebus VR-S 25.05.2015 apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Citadele Leasing & Factoring OÜ apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot VR-S apellatsioonkaebuse hind 128 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant/vastustaja Citadele Leasing & Factoring OÜ (registrikood 10925733), lepingulised esindajad v/adv-d Paul Varul ja Kedli Anvelt Kostja II/vastustaja/apellant VR-S (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Tarvo Lindma Kostja I/vastustaja OR (isikukood XXXXXXXXXXX)
01.06.2016 Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 26.03.2015 otsus jätta muutmata, kuid täpsustada resolutsiooni punkti 5 sõnastust ja lisada resolutsiooni otsustus hagi tagamise abinõude kehtivuse kohta otsuse tagamise abinõudena.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Jätta rahuldamata Citadele Leasing & Factoring OÜ taotlus 03.03.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks. 2) Hagi rahuldada; 3) Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks OR (R) ja VR-S vahel 24.04.2012 sõlmitud kinnistu asukohaga Virbi t 18-13, Tallinnas (registriosa nr 14606301) ja kinnistu asukohaga Tuukri t 52, Tallinnas 2/12 mõttelise osa (registriosa nr 19684901) kinkelepingud; 4) Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks OR (R) ja VR-S vahel 24.04.2012 sõlmitud Virbi t 18-13, Tallinnas kinnistule OR kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkulepe. 5) Mõista VR-S-lt välja Virbi t 18-13, Tallinnas kinnistu väärtusele vastav hüvitis 66 000 eurot ja Tuukri t 52, Tallinnas kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastav hüvitis 62 000 eurot, kohustades teda hüvitise summa üle andma kohtutäiturile Elin Vilippusele. 6) Jätta maakohtu menetlusega seotud kulud solidaarselt OR (R) ja VR-S kanda; 7) Rahuldada Citadele Leasing & Factoring OÜ avaldus maakohtu menetlusega seotud kulude kindlaksmääramiseks osaliselt; 8) Määrata kindlaks ja mõista välja solidaarselt OR-lt (R) ja VR-S-lt Citadele Leasing & Factoring OÜ kasuks maakohtu menetlusega seotud kulu kokku 13 867.47 eurot. Jätta rahuldamata Citadele Leasing & Factoring OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks summas 630.53 eurot; 9) Välja mõista solidaarselt OR-lt (R) ja VR-S-lt Citadele Leasing & Factoring OÜ kasuks viivis protsendina hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 13 867.47 eurolt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. 10) Välja mõista solidaarselt OR-lt (R) ja VR-S-lt maakohtumenetlusega seonduv täiendav riigilõiv Eesti Vabariigi kasuks summas 200 eurot. Kostjatel on kohustus tasuda Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv 200 eurot 15 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest vastavalt kohtuotsusele lisatud makseinfole; 11) Välja mõista solidaarselt OR-lt (R) ja VR-S-lt täiendava riigilõivu 200 euro Eesti Vabariigile tasumisega viivitamise korral viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 järgi kuni kohustuse täieliku täitmiseni Eesti Vabariigi kasuks.
12) Citadele Leasing & Factoring OÜ apellatsioonkaebus rahuldada. VR-S apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 13) Mõlema apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud, sh kassatsioonimenetluse kulud seonduvalt VR-S kaebusega, jätta VR-S kanda. 14) Rahuldada osaliselt Citadele Leasing & Factoring OÜ avaldus apellatsioonimenetlusega seotud kulude kindlaksmääramiseks; 15) Määrata kindlaks ja mõista välja VR-S-lt Citadele Leasing & Factoring OÜ kasuks apellatsioonimenetlusega seotud kulu 2409 eurot. Jätta hageja taotlus rahuldamata 8662 euro väljamõistmise osas; 16) Välja mõista VR-S-lt Citadele Leasing & Factoring OÜ kasuks viivis protsendina hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 2409 eurolt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. 17) Jätta otsuse täitmist tagavate abinõudena jõusse järgmised maa- ja ringkonnakohtu menetlustes kohaldatud hagi tagamise abinõud: a) 07.01.2014 Harju Maakohtu määrusega VR-S omandis olevatele Pirnipuu pst 54B Maardu linnas (registriosa nr 8152402) ning Kallasmaa 1b ja 1e Maardu linnas (registriosa nr 12497802) asuvatele kinnistutele kantud kohtulikud hüpoteegid (kummalegi summas 54 620.78 eurot, kokku summas 109 241.56 eurot) ja käsutamist keelavad keelumärked; b) 12.08.2015 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega VR-S omandis olevale Pirnipuu pst 54B Maardu linnas (registriosa nr 8152402) asuvale kinnistule kantud kohtulik hüpoteek summas 39 758.44 eurot; c) 27.08.2015 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega VR-S omandis olevale Pirnipuu pst 54B Maardu linnas (registriosa nr 8152402) asuvale kinnistule kantud kohtulik hüpoteek summas 39 758.44 eurot.
3.Citadele Leasing & Factoring OÜ määruskaebus jätta läbi vaatamata ja kaebuse esitamisega seotud kulud jätta esitaja kanda. Vastustajatel määruskaebemenetlusega seotud kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
4.Citadele Leasing & Factoring OÜ taotlus 01.06.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks jätta rahuldamata.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.05.12.2013 esitas hageja sissenõudjana täitemenetluses tagasivõitmise hagi OR (kostja I) ja VR-S (kostja II) vastu. 12.11.2014 menetlusdokumendi kohaselt jäi hageja lõplikeks nõueteks: 1) tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 24.04.2012 sõlmitud Virbi t 18-13 korteriomandi ja Tuukri t 52 kinnistu 2/12 mõttelise osa kinkelepingud ning Virbi t 18-13 korterile kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkulepe; 2) kohustada kostjat II andma kohtutäitur Elin Vilippusele üle Virbi t 18-13 korteriomandi väärtusele vastav hüvitis summas 66 000 eurot ja Tuukri t 52 kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastav hüvitis summas 62 000 eurot. Alternatiivselt (juhul, kui korteriomandile kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkulepet ei ole võimalik tagasi võita) kohustada kostjat II hüvitama kõnealuse kokkuleppe tõttu korteriomandi väärtuse vähenemine 66 000 eurot ning kohustada kostjat II andma kohtutäiturile üle vastav hüvitis.
2.Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse poolt on algatatud erinevate kohtuotsuste alusel 11 täitemenetlust. Täitemenetlustes ei ole suudetud nõudeid rahuldada. Ilmnes, et kostja I on kinkinud kogu kinnisvara oma emale (kostjale II) ja seadnud korteriomandile enda kasuks isikliku kasutusõiguse. Kingisaajat on notari tehingus esindanud kostja I ise, kelle teadmine võlausaldajate huvide kahjustamisest tuleb omistada ka kingisaajale.
3.Täpsustatud hagi kohaselt ilmnes lisaks, et kostja II on andnud kostjalt I kingiks saadud kinnisasjade omandi üle MA-le. Juhul, kui korteriomandile kostja I kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kokkulepe ei ole mingil põhjusel tagasivõidetav, nõudis hageja pankrotiseaduse (PankrS) § 119 lõike 3 alusel kostjalt II lisaks korteriomandi väärtusele (koos kostja I kasuks seatud isikliku kasutusõigusega) ka hüvitist isikliku kasutusõiguse tõttu korteriomandi väärtuse vähenemise eest. Kostja I vastuväited
4.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tuukri t kinnistu kinkimise ajal oli mõtteline osa koormatud koos SG-le (5/12) ja VG-le (5/12) kuuluvate mõtteliste osadega hüpoteegiga 10 700 000 krooni. Seega oli kostjale I kuulunud mõtteline osa sisuliselt väärtusetu, kuivõrd sel lasus nimetatud hüpoteek ning hüpoteegiga tagatud kohustus ei olnud täidetud. 24.04.2012 tehingudokument sisaldab kolme eraldiseisvat tehingut, milleks on kaks kinnistu kinkelepingut ning isikliku kasutusõiguse seadmise leping. Kui kohus asub seisukohale, et 24.04.2012 tehingudokumendis on üks kinkeleping ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping, siis palus kostja I, et kohus arvestaks, et kinkeleping on osadeks jagatav ning ühte kinkelepingu eset hõlmava kinkelepingu kehtetus ei too automaatselt kaasa teise kinkelepingu eseme kinkimise kehtetust. Kostja I oleks kinkinud emale Tuukri t kinnistu igal juhul ning sõltumata Virbi t kinnistu kinkimisest. Tuukri t kinnistu osas ei ole sissenõudjate huvide kahjustamine üldse võimalik ja korteriomandi kinkimine ei kahjusta hageja huve, kuivõrd kinkimise ajal oli kostja I maksejõuline. Seega ei saanud tema poolt tehtud kinge kahjustada võlausaldajate huve. Kuna hageja ei ole
enda huvide kahjustamist kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisega tõendanud, tuleb lugeda, et antud tehing ei kahjusta hageja huve.
5.Hageja alternatiivne nõue on suunatud kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisele ja kostjalt II hüvitise väljamõistmisele. Seega puudutab alternatiivne nõue kostjat I vaid kinkelepingu kehtetuks tunnistamise osas. Hageja alternatiivset nõuet tagasivõidetava tehingu alusel üleantud esemete väärtuse hüvitamiseks ei ole võimalik rahuldada. Hageja primaarset nõuet ei ole võimalik rahuldada, kuivõrd kinnistud ei ole kostja II omandis. Seega ei ole ka muude eelduste esinemise korral võimalik nõuda kostjatelt välja tagasivõidetud tehingu alusel saadu. Sama kehtib järelikult ka isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu kohta. Hageja ei ole tõendanud korteriomandi väärtuse vähenemist isikliku kasutusõiguse säilimise tõttu. Hageja ei ole esitanud nõuet korteriomandi väärtuse vähenemise hüvitamiseks juhul, kui kostja I kasuks seatud isiklikku kasutusõigust tagasi ei võideta. Seega saab hageja alternatiivse nõude maksimaalne ulatus võrduda korteriomandi turuväärtusega isikliku kasutusõiguse säilimise korral. Kostja I leidis, et tegemist oli tavapärase kingitusega ning sellega ei kahjustatud sissenõudja huve. Kostja II vastuväited
6.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa kinkis kostja I vastavalt poolte tahtele, mis omakorda põhines kostja II abikaasa, 14.06.2010 surnud ER viimasel tahtel. E.R oli algselt pärandanud korteriomandi ja kinnistu pojale (kostjale I), kuid muutis pärast seda, kui poega karistati kriminaalkorras, tahet ja soovis need pärandada abikaasale, kostjale II. Kostjad olid ER viimasest tahtest teadlikud ja seepärast vormistatigi 24.04.2012 korteriomand ja kinnistu 2/12 suuruse mõttelise osa kinkeleping. Kinkelepingu sõlmimine vastas kostja I majanduslikule olukorrale. Kostjal II puudus lepingu sõlmimise ajal teave selle kohta, et kostjal I oleks kellegi ees täitmata kohustusi, millest tulenevalt oleks kinkelepingu sõlmimisega kostja I majanduslik olukord võinud muutuda halvemaks.
7.Kostja II võõrandas korteriomandi ja kinnistu kaasomandi 04.12.2013 MA-le, kellele ta oli võlgu nii moraalselt kui materiaalselt. Hageja alternatiivne nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud, sh hageja poolt hüvitisena taotletava rahasumma osas. Harju Maakohtu 26.03.2015 otsus
8.26.03.2015 tegi Harju Maakohus otsuse, millega rahuldas hagi ning tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 24.04.2012 sõlmitud kinkelepingud ja kostja II kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kokkuleppe, kohustas kostjat II andma kohtutäiturile üle Virbi t 18-13 Tallinnas korteriomandi väärtusele vastava hüvitise 66 000 eurot ja Tuukri t 52 Tallinnas kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastava hüvitise 62 000 eurot, kokku 128 000 eurot. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda ja kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja menetluskulu hüvitisena 13 867.47 eurot ja viivise. Samuti mõistis kohus kostjatelt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja täiendava riigilõivu 200 eurot ja viivise.
9.Vaidlusaluste tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine on põhjendatud. Samuti on põhjendatud kostja II kohustamine kohtutäiturile Virbi t 18-13 korteriomandi väärtusele ja Tuukri 52 kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastava hüvitise üleandmiseks.
10.Kostjad esitasid vastuväited kinnistute turuväärtustele. Kohus ei nõustunud kostjate käsitlustega. Esmalt on kostjad asunud seisukohale, et kuivõrd Tuukri t 52 kinnistut koormas koos SG-le (5/12) ja VG-le (5/12) kuuluvate mõtteliste osadega hüpoteek summas 10 700 000 krooni, siis sellest tulenevalt oli kostjale I kuuluv mõtteline osa väärtusetu. Kohus määras 02.09.2013 asjas tähtsust omavate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks kinnisasjaekspertiisi (t III kd lk 56-57). Ekspert asus seisukohale, et seisuga 09.09.2014 moodustab kinnistu Tuukri t 52 2/12 mõttelise osa turuväärtus hinnanguliselt 62 000 eurot (t III kd lk 75-96). Kohus juhtis tähelepanu asjaolule, et ekspert on hinnangu kehtivuse eeldustes välja toonud, et kinnistu hindamisel ei arvestata kinnistut koormavate hüpoteekidega (t III kd lk 76). Seega ei oma tähtsust, kas vaidlusalusel kinnistul lasus kinkimise ajal hüpoteek või mitte.
11.Järgnevalt on kostjad esitanud etteheiteid selles, et kinnistute väärtust oleks tulnud arvestada tehingute tegemise aja seisuga. Kohus nimetatuga ei nõustunud, leides, et see ei tulene ka VÕS § 1032 lõikest 2. Kuivõrd tagasinõudeõigus tekkis tehingu kehtetuks tunnistamisega, tuleb selle aja seisuga hüvitada saadu harilik väärtus. Eksperthinnangu järgi on kinnistu Virbi t 18-13 hinnanguline turuväärtus 13.10.2014 seisuga 66 000 eurot (t III kd lk 97-117). Eelpool toodust tulenevalt tuleb kostjat II kohustada andma kohtutäiturile üle Virbi t 18-13 kinnistu väärtusele vastav hüvitis summas 66 000 eurot ja Tuukri t 52 kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastav hüvitis summas 62 000 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
12.27.04.2015 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 ning teha selles osas uus otsus, millega määrata kindlaks ka otsuse täitmise viis ja kord, sõnastades see järgmiselt: a) kohustada kostjat II andma hageja kasuks täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile üle Virbi t 18-13 Tallinnas kinnistu väärtusele vastav hüvitis summas 66 000 eurot ja Tuukri t 52 Tallinnas kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastav hüvitis summas 62 000 eurot; b) määrata kindlaks otsuse täitmise viis ja kord selliselt, et juhul, kui kostja II vabatahtlikult ei täida hüvitise üleandmise kohustust, mõista kostjalt II välja hüvitis kogusummas 128 000 eurot hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostjate kanda. Kostja II apellatsioonkaebus
13.25.05.2015 esitas kostja II apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega: 1) kohustati kostjat II andma kohtutäiturile üle hüvitis kokku summas 128 000 eurot; 2) jäeti menetluskulud kostja II kanda; 3) määrati kindlaks ja mõisteti välja kostjalt II hageja kasuks menetluskulu summas 13 867.47 eurot ja sellelt viivis; 4) mõisteti välja kostjalt II Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv summas 200 eurot ja sellelt viivis. Kostja II palub teha uue otsuse, millega: 1) jätta rahuldamata hageja nõue kostja II vastu hüvitise väljamõistmiseks ja/või kohtutäiturile üleandmisele kohustamiseks; 2) jätta menetluskulud hageja kanda.
14.Kohus leidis, et kuna tagasinõudeõigus tekib tehingu kehtetuks tunnistamisega, tuleb selle aja seisuga hüvitada saadu harilik väärtus, viidates VÕS § 1032 lõikele 2. Kostja II ei nõustu kohtu järeldusega seaduse kohaldamisel, kuna see on vastuolus tehingu kehtetuse ja tagasivõitmise õigusliku sisu, olemuse ja eesmärkidega. Täitemenetluses tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel on sisuliselt tsiviilseadustiku
üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lõike 1 mõttes tehingu tühistamise tagajärjed. Seega tuleb tagasivõitmise korral analoogiliselt tehingu tühistamisele saadu tagastada või hüvitada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (lõige 2). Seda on kinnitanud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-113-09 (punkt 10). Tagasinõudeõiguse tekkimise ajaks tuleks lugeda tagasivõitmise õiguse tekkimise aega, mitte aluse äralangemise hetke. Antud juhul on selliseks tagasinõudmise õiguse tekkimise hetkeks 24.04.2012, mil kostja I kinkis kostjale II Virbi t 18-13 korteriomandi ning Tuukri 52 2/12 mõttelise osa kinnistust, kuna selle tehinguga realiseeriti väidetava tagasivõitmise eeldus. Nimelt sel kuupäeval ja selle tehinguga sai kostja I väidetavalt kahjustada sissenõudja huve, mis on tagasivõitmise eelduseks.
15.Tagasivõitmise eesmärgiks ja sisuks ei saa olla tagasivõidetava tehingu teisele poolele panna kohustus hüvitada sissenõudjale tagasivõidetava tehinguga tekitatud kahju, vaid taastada võlgniku endine olukord. Seda kinnitab ka täitemenetluse seadustiku (TMS) § 195 lõike 1 ja PankrS § 119 lõike 3 sõnastus. Seaduse mõtte kohaselt peab tehingu teine pool hüvitama üksnes temale üle antud asja vastava hetke väärtuse ning tehingu teisele poolele ei saa panna kohustust hüvitada üleantud eseme väärtuse hilisemat suurenemist, sh ka mitte sama asja väärtuse suurenemist pärast seda, kui see asi on tema poolt edasi võõrandatud. Asja omandajale ei saa panna kohustust arvestada sellega, et tulevikus võib tekkida olukord, kus ta peab hüvitama tagasivõitmise korral suurema hüve, kui ta ise tehingu alusel sai ja edasi võõrandas. Isikul tekkida võivad kohustused peavad olema ettenähtavad ja isiku poolt välditavad. Juhul, kui nõustuda maakohtu järeldusega, ei ole isikul võimalik asja omandamise tehingut sõlmides ette näha ega vältida olukorda, kus tagasivõitmise tulemusena võib tal tekkida kohustus maksta välja hüvitis tema poolt edasi võõrandatud asja eest suuruses, mis vastab selle asja hetkeväärtusele, kuid millist väärtust ei ole omandaja ise vaidlusaluse tehingu alusel saanud ega mille suuruse muutumist ei ole saanud ka mõjutada ega ette näha. Seetõttu tuleb lähtuda tagasivõitmise korral saadu tagastamise võimatuse korral saadu väärtusest selle omandamise hetkel. Tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu tegemise ajahetke olulisust rõhutab ka TMS § 195 lõige 1.
16.Kostja II omandas Tuukri t 52 2/12 mõttelise osa kinnistust teadmisega, et kogu kinnistut koormab hüpoteek summas 10 700 000 krooni. Kostjad on esimese astme menetluses avaldanud seisukohta, et kinnistu hüpoteegiga koormatus vähendab alati kinnisasja hinda. Hüpoteegi mõjuga väärtusele on nõustunud ka hagejad. Nimetatud tagasivõidetud tehingu alusel saadu tagastamise võimatuse korral saab olla kostjal II kohustus hüvitada üksnes kinnisasja väärtus selle hetke seisuga, kui ta selle sai ning selle väärtuse tuvastamisel oleks pidanud arvestama, et kinnisasja koormas hüpoteek. Oluline on, et hüpoteek koormas kinnisasja nii selle kostja II poolt omandamisel kui tema poolt võõrandamisel. Nimetatud kinnisasja väärtuse tuvastamiseks määras kohus ekspertiisi, andes aga eksperdile ülesandeks hinnata kinnisasja väärtust ekspertiisi tegemise seisuga ja hüpoteeki arvesse võtmata, mitte aga hüpoteeki arvesse võttes tehingu tegemise seisuga. Kohus ignoreeris kostja II ettepanekut hüpoteegi arvesse võtmiseks kinnisasja väärtuse määramisel ning selle kohta eksperdile küsimuse püstitamisel. Hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtuse tuvastamiseks oleks pidanud võtma väärtuse hüvitamise arvestamise aluseks olevaks ajahetkeks 24.04.2012 ning arvesse, et kinnisasjale oli seatud hüpoteek. Seetõttu puuduvad asjas tõendid, mis tõendaksid asja lahendamiseks vajalikku ja tõendamisele kuuluvat asjaolu, mille tulemusena on otsus vaidlustatud osas rajatud asjakohatule tõendile ning kohane tõend
puudub. Kostja II leiab, et kinnisasi oli selle hüpoteegiga koormatuse tõttu väärtusetu, kuna kinnisasja koormava hüpoteegi suurus ületas oluliselt kinnisasja väärtust.
17.Kostja II tegi 20.06.2014 ettepaneku muuta eksperdile esitatavat küsimust viisil, kus ekspert peaks andma arvamuse kinnistute väärtuse kohta selle aja seisuga, kui nende väljaandmine muutus võimatuks ehk 23.12.2013. Kuigi see erineb kostja II praegusest seisukohast, on hindamise tulemus sama, kuna nii 24.04.2012 kui 23.12.2013 lasusid kinnistutel samad koormatised. Kostja II sellise ettepanekuga arvestamata jätmist kohus ei põhjendanud.
18.Sarnaselt eeltooduga ei pea kostja II kandma Virbi t 18-13 korteriomandile seatud isiklikust kasutusõigusest tulenevat väärtuse vähenemise riski. Kinkija kasuks isikliku kasutusõiguse seadmine oli kostja I poolne kinkelepingu sõlmimise eeltingimus, mis kinkelepingu sõlmimise hetkel muutis kinnisasja väärtuse nulliks. Kostja II omandas väärtusetu kinnisasja.
19.Kuna eelpool käsitletu tõttu on kohtu poolt täitemenetluses tagasivõitmise tulemusel kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üle antu väärtuse hindamisel oluliseks üleandmise hetk ja üleantava asja väärtus selle seisuga, sai kostja II kinget vastu võttes arvestada ja eeldada sellega, et võtab vastu väärtusetu kinnisasja ning sellega piirnevad ka võimalikud nõuded tema vastu hilisemas võimalikus täitemenetluses kostja I vastu. Vastasel korral ei oleks kostja kinke vastuvõtmisega nõustunud.
20.Seonduvalt Virbi t 18-13 kinnisasjaga leiab kostja II samuti, et isikliku kasutusõiguse tagasivõitmine ei mõjuta kostja II poolt vastu võetud kinnisasja väärtust, kuivõrd kinnisasja vastu võttes kaasnes sellega asja koormav isiklik kasutusõigus ja sõltumata selle hilisemast kehtetuks tunnistamisest ei saanud kostja kehtetuks tunnistamist ette näha ega eeldada. Isiklik kasutusõigus oli alates kinnisasja kostja poolt omandamisest kuni võõrandamiseni kehtiv ning seetõttu ei omandanud see kinnisasi kostja omandis ja valduses oleku ajal mingisugust väärtust. Seda, et kõnealusel kinnisasjal puudub koos isikliku kasutusõigusega väärtus, on kinnitanud ka kohtu poolt määratud ekspert. Seega on kõnealuse kinnisasja osas olemas tõend, mis kinnitab selle väärtusetust, kuid kohus on jätnud asja lahendamisel arvesse võtmata.
21.Täiendavalt eeltoodule on kohus jätnud otsuse tegemisel hindamata olulise tõendi – hagiavalduse lisaks 8 oleva 24.04.2012 lepingu punktis 4 kajastatud kinnisasjade väärtused. Nimetatud punktis avaldasid pooled vaidlusaluste kinnisasjade väärtustena vastavalt 3800 eurot ja 1278 eurot. Lepingu punktis 9.1 on notar aktsepteerinud nimetatud summasid tehingu väärtusena. Eelnevale tuginedes on ilmne, et notar ei ole kahelnud poolte poolt avaldatud kinnisasjade väärtuse tegelikkusele vastavuses, mis kinnitab nende summade vastavust tegelikule väärtusele. Ka on pooled avaldanud, et peavad nimetatud summasid kinnisasjade väärtusteks. Seega on ka kostja II eeldanud, et omandab vastava väärtusega kinnisasja ning kostjale II suuremas ulatuses vastutuse panemine on alusetu.
22.Asjaolud, et kostja II on kostja I lähikondne ja et kostja I võib olla kahjustanud sissenõudja huve vaidlusaluste tehingute tegemisega, ei oma kostja II vastu esitatava hüvitisenõude suuruse seisukohalt õiguslikku tähendust. Hageja taotlus täiendava otsuse tegemiseks ja Harju Maakohtu 30.06.2015 määrus
23.06.04.2015 esitas hageja maakohtule taotluse täiendava otsuse tegemiseks. Hageja palus teha täiendav otsus, millega: 1) jätta kuni 26.03.2015 kohtuotsuse täies ulatuses täitmiseni selle tagamise eesmärgil jõusse a) kostja II omandis olevale Pirnipuu pst 54B kinnisasjale, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse nr 8152402, neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale kantud kohtulik hüpoteek summas 54 620.78 eurot ja kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale kantud käsutamise keelumärge hageja kasuks ning b) kostja II omandis olevale Kallasmaa 1b ja 1e kinnistu 3645/10935 suurusele mõttelisele osale kaasomandist, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse nr 12497802, neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale kantud kohtulik hüpoteek summas 54 620,78 eurot ja kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale kantud käsutamise keelumärge hageja kasuks; 2) täiendada 26.03.2015 otsuse resolutsiooni punkti 5 selliselt, et juhul, kui kostja II vabatahtlikult ei täida hüvitise üleandmise kohustust, mõista hüvitis kostjalt II välja hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse.
24.Harju Maakohus jättis 30.06.2015 määrusega hageja taotluse täiendava otsuse tegemiseks rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole kohus jätnud 26.03.2015 otsuses lahendamata ühtegi nõuet või taotlust. Kohtuotsuse resolutsiooni punktist 5 tuleneb, et kostjal II on kohustus anda kohtutäiturile üle rahasumma 128 000 eurot. Kohus selgitas, et juhul, kui kostja II nimetatud kohustust ei täida, on hagejal õigus pöörduda kohtuotsuse täitmiseks kohtutäituri poole. Antud juhul on lähtutud nõuete rahuldamisel hageja poolt kohtule esitatud viimasest, so 12.11.2014 menetlusdokumendist, milles hageja täpsustas nõudeid (t III kd lk 123-125). Viidatud avalduses hageja märkis, et alternatiivselt juhul, kui Virbi t 18-13 kinnistule kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkulepet ei ole võimalik tagasi võita, kohustada kostjat II hüvitama sellele kinnistule kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe tõttu kinnistu väärtuse vähenemine summas 66 000 eurot ning kohustada kostjat II andma kohtutäiturile üle vastav hüvitis (t III kd lk 124). Täiendava otsuse tegemise taotluses märgitud nõuet (juhul, kui kostja II vabatahtlikult kohustust ei täida, mõista kostjalt II välja hüvitis kogusummas 128 000 eurot hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse) varasemalt kohtule esitanud ei ole (t I kd lk 3, 150, 183, t II kd lk 146, t III kd lk 52, 124). Kohus on korraldaval istungil 05.06.2014 palunud hagejal oma nõuet selgitada, mida hageja ka samal istungil tegi (t III kd lk 8-10). Kuivõrd kohus on tunnistanud tagasivõitmise korras kehtetuks kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe, ei ole kohus lahendanud hageja alternatiivset nõuet. Nimetatut on kohus märkinud 26.03.2015 otsuse punktis 38 (t III kd lk 199). Lisaks eelnevale on hageja palunud jätta jõusse kohaldatud hagi tagamise abinõud. Kuivõrd kohus on hagi rahuldanud ning pooled ei ole taotlenud hagi tagamise abinõude tühistamist, on need abinõud jõus kuni kohtulahendi täitmiseni. Nimetatu nähtub ka 09.12.2013 ja 07.01.2014 kohtumäärustest. Seega ei pidanud kohus vajalikuks kohtuotsuse resolutsioonis eraldi välja tuua, et hagi tagamise abinõud jäävad hagi rahuldamise korral kehtima. Hageja määruskaebus
25.13.07.2015 esitatud määruskaebuses palub hageja tühistada maakohtu 30.06.2015 määruse ja teha täiendav otsus hageja taotletud viisil. TsMS § 442 lõikest 5 ja § 445 lõikest 2 tuleneb üheselt, et ka hagi rahuldavas otsuses tuleb võtta seisukoht varem määratud hagi tagamise abinõude kohta (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-96-13, punkt 43). Eeltoodust tulenevalt, võttes arvesse, et 26.03.2015 otsusega rahuldas
kohus hagi, mille oli eelnevalt taganud, hagi tagamise abinõude kohaldamine on lahendi täitmiseks ilmselgelt vajalik ning hagi tagamise abinõude tühistamist ei taotletud, tulnuks kohtul võtta 26.03.2015 otsuses ka hagi tagamise abinõude osas ning jätta lahendi resolutsioonis kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagavate vahenditena. Olukorras, kus kohus otsuse resolutsioonis hagi tagamise abinõude kohta midagi ei märkinud, tulnuks kohtul teha TsMS § 448 lõike 1 punkti 1 alusel täiendav otsus. Täiendava otsuse tegemisest keeldudes rikkus maakohus TsMS § 442 lõiget 5, § 445 lõiget 2 ja TsMS § 448 lg 1 punkti 1.
26.27.12.2013 menetlusdokumendis (t I kd lk 150) taotles hageja kostjalt II Virbi t kinnistu ja Tuukri t kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastava rahalise hüvitise väljamõistmist. Samuti taotles kostja hüvitise väljamõistmist 06.01.2014 menetlusdokumendis (t I kd lk 183). Sisult oli tegemist taotlusega kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks TsMS § 445 lõike 1 mõttes, mida maakohus 26.03.2015 otsuses ei lahendanud. Hageja eesmärgiks on olnud saavutada sellise kohtuotsuse tegemine, millega kohustatakse kostjat II andma hageja kasuks täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile üle kinnisasjade väärtusele vastav hüvitis ning juhuks, kui kostja II hüvitist vabatahtlikult üle ei anna, mõista see kostjalt II välja hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse ning et otsuse täitmine oleks võimalik kostjale II kuuluva vara arvel. Seega soovis hageja nii kostja II kohustamist kinnistute väärtusele vastava hüvitise kohtutäiturile üleandmiseks kui vastava summa kostjalt II kohtutäituri käsutusse väljamõistmist. Viimast juhuks, kui kostja II kohustamisnõuet vabatahtlikult ei täida. Hageja ei ole üheski menetlusdokumendis loobunud hüvitise kostjalt II väljamõistmise nõudest. 12.11.2014 menetlusdokumendis täpsustas hageja nõude suurust tulenevalt eksperthinnangutest, kuid ei loobunud nõudest määrata kohtuotsuse täitmise viis ja kord kindlaks selliselt, et kinnistute väärtusele vastav hüvitis mõistetakse kostjalt II välja. Seega ei lahendanud maakohus kõiki hageja esitatud nõudeid. Seonduvalt 30.06.2015 määruses sisalduva selgitusega, mille kohaselt juhul, kui kostja II kohustust vabatahtlikult ei täida, on hagejal õigus pöörduda kohtuotsuse täitmiseks kohtutäituri poole, märkis hageja, et just põhjusel, et olukorras, kus kostja II maakohtu 30.06.2015 otsust vabatahtlikult ei täida, saaks kohtutäitur otsust täitemenetluses sundtäita, paluski hageja määrata kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaks. Vastasel juhul võib olla raskendatud kohtuotsuse sundtäitmine. Ka Riigikohus on pidanud vajalikuks selgitada nõudeid otsuse resolutsioonis, kui lahendis kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma (vt nt lahend nr 3-2-1-10-15, punkt 15). Juhul, kui maakohus leidis, et kohtuotsuse täitmise viisi ja korda ei ole mingil põhjusel võimalik kindlaks määrata hageja taotletud viisil, tulnuks kohtul sellele hageja tähelepanu juhtida ja selgitada vajadust nõuet täpsustada.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
27.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, hageja määruskaebuse jätab ringkonnakohus läbi vaatamata ja kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad.
28.TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsioonikorras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 sõnastust, milline
ei ole piisavalt selge ja üheselt mõistetav ega võimalda kostja II suhtes otsust rahalise hüvitise väljamõistmise osas sundtäita. Kostja II vaidlustab maakohtu otsust kehtetuks tunnistatud tehingute alusel kostja I omandist välja läinud kinnisasjade turuväärtuse hüvitamiseks määratud rahalise hüvitise suuruse, menetluskulude jaotuse ja väljamõistetud menetluskulude suuruses osas. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles see ei kuulunud edasikaebamisele (resolutsiooni punkt 1), ja osas, milles edasi ei kaevatud (24.04.2012 tehingute kehtetus; resolutsiooni punktid 3 ja 4).
29.Kolleegium nõustub hagejaga selles, et maakohtu otsuse resolutsioonipunkti 5 sõnastus ei võimalda lahendit kostja II suhtes sundtäita. Kostjalt II ei ole asjakohane rahasumma välja mõistetud, vaid teda on ainult kohustatud rahasumma üleandmisele, kuid täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte kohaselt puudub kohtutäituril õigus täitedokumenti tõlgendada. Hageja on viidanud asjakohaselt Riigikohtu kehtivale praktikale (nt lahend asjas nr 3-2-1-31-10 (punkt 13)), mille kohaselt peab sellise lahendi resolutsioon, millega kohustatakse kostjat tegema faktiliselt mingi toiming ja milles võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses, olema sõnastatud selliselt, et see oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Käesolevas asjas oli hageja esmastes menetlusdokumentides esitanud ka hüvitise väljamõistmise nõuded (t I kd lk 150, 183) ega ole neist loobunud, mistõttu ei ole asjakohane kostja II vastuväide, nagu taotleks hageja sellise nõude rahuldamist, mida ta maakohtus ei esitanud. Ka nähtub tsiviilasja materjalidest üheselt hagi esitamise eesmärk – võlausaldaja soovib saada kohtutäituri käsutusse võlgniku tehingute kehtetuks tunnistamise tagajärjel rahasumma, et saavutada enda nõuete sundtäitmist täitemenetluses. Eeltoodust tulenevalt täiendab kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 osaga, mis võimaldab otsust sundtäita ilma täiendava kohtumenetluseta. Kolleegium lisab, et kirjeldatud menetluslik segadus oleks olnud välditav, kui hageja oleks 12.11.2014 menetlusdokumendi (t III kd lk 124) koostamisel pööranud piisavat tähelepanu ja võtnud selge seisukoha kõigi eelnevalt esitatud nõuete kohta.
30.Samas ei nõustu kolleegium hagejaga selles, nagu oleks maakohus pidanud hageja 06.01.2014 menetlusdokumendis (t I kd lk 183) sisalduvat rahalise hüvitise väljamõistmise nõuet käsitlema TsMS § 445 lõike 1 mõttes kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramise taotlusena. TsMS § 445 lõike kohaselt võib kohus otsuses määrata kindlaks mh otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva poole taotlusel. Otsuse täitmise viisi ja korra taotluse esitamine maakohtus tsiviilasja materjalidest ei nähtu.
31.Kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamiseks kolleegium alust ei näe. Kolleegium ei jaga kostja II seisukohta hüvitise suuruse aluseks olevate kinnisasjade turuväärtuste kindlaksmääramise ajalise määratluse kohta. Maakohus võttis kinnisasjade, mille osas ei olnud kostja II (võlgniku ema) poolt edasivõõrandamise tõttu võimalik võlgniku omandi taastamine, väärtuse hindamisel aluseks võimalikult kohtuotsuse, millega tunnistati tagasivõitmise sätete alusel kehtetuks kinnisasjade võõrandamine võlgniku poolt kostjale II, tegemise ajale lähedase aja. Kolleegium nõustub maakohtuga ega pea vajalikuks vastavate põhjenduste kordamist. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolset tõendite ebaõiget hindamist või asjakohaste tõendite hindamata jätmist ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Tehingute kehtetuks tunnistamise osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. Tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele kohaldatakse lisaks TMS §-le 195 ka PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatut. Nimetatud sätetest tuleneb, et
saadu tuleb välja anda koos vilja ja muu kasuga ning et isik, kes teadis või pidi teadma tagasivõitmise alustest, peab hüvitama tema süü tõttu saamata jäänud kasu, mida oleks võinud saada korrapärase majandamise reegleid järgides. Samuti peab selline isik hüvitama tehingu alusel saadu väärtuse või väärtuse vähenemise, kui saadu on hävinud, kahjustunud või selle väljaandmine on muul põhjusel võimatu. Käesolevas asjas on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kostja II näol on tegemist nimelt sellise isikuga (võlgniku lähikondsega), kes teadis või pidi teadma tagasivõitmise alustest, mistõttu ei saanud temal olla õiguslikku ootust tehingu kehtima jäämise osas ja teda tuleb kohelda kui võõrast, kelle käes oli ajutiselt hoiul võlgniku vara, kuid kes ei taganud selle säilimist. Tagasivõitmise kohustusele kohaldatakse VÕS §-des 10321035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatuga (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-113-09, punkt 10).
32.Iseseisvaid vastuväiteid menetluskulude jaotusele ja kindlaksmääramisele kostja II kaebus ei sisalda. Seega puudub ringkonnakohtul võimalus selles osas maakohtu lahendit kontrollida.
33.Kolleegium on seisukohal, et hageja määruskaebus maakohtu 30.06.2015 määruse peale tuleb jätta läbi vaatamata. TsMS § 423 lõike 2 punkti 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata mh juhul, kui hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Viidatud säte koosmõjus TsMS § 639 lõikega 1 ja §-ga 659 annab aluse jätta hageja määruskaebus läbi vaatamata. Määruskaebus on esitatud maakohtu 30.06.2016 määrusele, millega maakohus keeldus tegemast täiendavat otsust. Määruskaebuse põhjendused (t V kd lk 1-7), mida hageja ringkonnakohtu istungil toetas, on samasisulised eelpool rahuldatud apellatsioonkaebuse põhjendustega (t IV kd lk 36-38). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et samaaegselt apellatsioonkaebusega esitas hageja maakohtule olulises osas sarnase sisuga täiendava otsuse tegemise taotluse. Selline tegevus võib olla menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik (võib anda võimaluse saavutada korrektse otsuse tegemise oluliselt lühema aja jooksul). Samas olukorras, kus maakohus keeldus täiendava otsuse tegemisest, aga ringkonnakohus oli juba apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, ei olnud määruskaebuse esitamine vajalik, kuna hageja õiguskaitsevajadus oli realiseeritud läbi apellatsioonimenetluse. Seega puudub hagejal määruskaebuse menetluses õiguskaitsevajadus TsMS § 423 lõike 2 punkti 2 mõistes.
34.Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise korral jäävad selle kaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja II kanda. Kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad selle menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Määruskaebuse menetlusega seotud kulud jäävad TsMS § 8 lõike 2 ja § 168 lõike 2 koosmõjus hageja kanda.
35.Kostjatel seoses määruskaebuse menetlemisega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, kuna vastavat taotlust kostja II esindaja TsMS § 176 lõike 1 esimeses lauses sätestatud tähtajal ei esitanud. Hageja esitas menetluskulude nimekirja ja taotluse kulude kindlaksmääramiseks ning väljamõistmiseks. Kolleegium on seisukohal, et hageja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt.
36.Hageja taotluse kohaselt moodustuvad tema kulud tasutud riigilõivudest (apellatsioonkaebuselt 27.04.2015 300 eurot, hagi tagamise taotluselt 11.08.2015 50 eurot ja seoses tagamisega kinnistusraamatu väljavõtetelt kokku 7x3=21 eurot) ning
esindaja tasust (kokku 94,3h eest 10 650 eurot, millele lisandub 01.06.2016 kohtuistungil osalemise eest 1h).
37.Kolleegium on tsiviilasja materjalide alusel seisukohal, et riigilõivudest on põhjendatud kuluks alus lugeda 300+50+(3x3)=359 eurot, kuna seoses hagi täiendava tagamise ja tagamise abinõude muutmisega esitati ringkonnakohtule kokku 3 kinnistusraamatu väljatrükki (t IV kd lk 74, 86-88), millest piisas mõlema hageja taotluse rahuldamiseks. Kohtumenetluse seisukohalt ülejäänud väljatrükid vajalikud ei olnud.
38.Vandeadvokaatidest esindajate tasu on vastavalt täpsustatud nimekirjale (t V kd lk 9091) arvestatud kokku nii hageja apellatsioonkaebuse, hageja määruskaebuse kui kostja apellatsioonkaebusega seonduvate toimingute eest. Kohus jätab järgnevast analüüsist kõrvale selgelt täiendava otsuse tegemise ja määruskaebusega seotud toimingud (02.04-06.04.2015 kokku 8,6h, 30.06-06.07.2015 kokku 4,8h, 08.07-09.07.2015 kokku 2,5h, seega kokku 15,9h). Apellatsioonkaebustega seonduvalt nähtuvad nimekirjast järgmised hageja esindajate toimingud: maakohtu otsuse analüüs, erinevad muud analüüsid, büroosisesed nõupidamised, suhtlus kohtuga ja kliendiga, kaebuse koostamine, kostja II kaebuste analüüs ja nendele vastamine, kostja II taotlusele ja seisukohtadele vastamine, kohtuistungiteks ettevalmistamine, kohtuistungil osalemine. Kolleegium arvestab kliendi esindamiseks käesolevas tsiviilasjas põhjendatud ja vajalike toimingute kindlakstegemisel eelkõige konkreetse apellatsioonimenetluse mahtu ja keerukust. Hageja oma kaebuses käsitles vaid ühe resolutsioonipunkti sõnastuse (selguse) küsimusi lahendi täidetavuse seisukohalt. Ka kostja II kaebus on selgelt piiritletud hüvitise arvestamise asjaoludega, kostja II määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale aga käsitles maakohtu otsuse kostjale II kättetoimetamise küsimusi. Kuna hageja esindajateks on kõrgekvalifikatsiooniga vandeadvokaadid, siis viidatud kaebuste piiride alusel tuleb konkreetset apellatsioonimenetlust lugeda pigem mitte eriti keeruliseks. Arvestades eeltoodut, tuvastab kolleegium põhjendatud ja vajaliku esindajate ajakulu järgmiselt: maakohtu otsuse analüüsile 0,4h, apellatsioonkaebuse koostamisele (koos kohtupraktika analüüsi, büroosiseste nõupidamiste ja kliendiga suhtlemisega) 4h, kostja II apellatsioonkaebuse analüüsimisele ja vastuse koostamisele (koos kohtupraktika ja erialakirjanduse analüüsiga) 5h, kostja II määruskaebuse analüüsimisele ja vastuse koostamisele 2h, ringkonnakohtu istungiteks ettevalmistamine 2h ja kohtuistungil osalemine 1h, seega kokku 14,4h. Kolleegium leiab, et vajalikuks ja põhjendatud esindaja kuluks on ka hagi täiendavale tagamisele ja tagamise abinõu asendamise saavutamisele suunatud toimingutele kulutatud aeg ajavahemikus 15.06-10.08.2015 kokku 6,1h, mille moodustavad vastavate taotluste koostamine ja kohtutäituriga suhtlemine. Taotlus oli esitatud 11.08.2015. Esindaja(te) tunnitasuna on põhjendatud võtta kulu arvestamisel aluseks 85% toimingute puhul tunnihinnaks olnud 100 eurot (käibemaksuta, v/adv-te Anvelti ja Peetsalu tunnitasu). Tunnitasuna 270 euro kohaldamine ei ole käesolevas asjas mõistlik, kuna ületab oluliselt Eesti keskmisest vandeadvokaadi tunnitasu. Ka ei olnud kliendi huvide kaitsmiseks vajalik kohtuistungil osaleda (seega siis ka istungiks ette valmistada) kahel vandeadvokaadil.
39.Eeltoodu alusel kuulub kostjalt II hageja kasuks väljamõistmisele põhjendatud ja vajaliku menetluskulu hüvitisena kokku 359+(20,5x100)=2409 eurot, mille tasumisega viivitamise korral tuleb kohustatud isikul tasuda viivist vastavalt TsMS § 177 lõikele 4. Hageja taotlus jääb rahuldamata 8662 euro väljamõistmise osas.
40.Hageja taotlus 01.06.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 lõike 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama toimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama sätte punkti 8 kohaselt märgitakse protokolli mh poolte nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kolleegium on seisukohal, et hageja kaebuse sisu ja eesmärk, samuti menetluslikud taotlused on selgelt ja arusaadavalt esitatud 27.04.2015 kirjalikus menetlusdokumendis (t IV kd lk 36-38) ja esindajate suulisi samasisulisi selgitusi kohtuistungil protokoll sisaldama ei pea.
41.TsMS § 445 lõike 2 ja § 442 lõike 5 alusel jätab ringkonnakohus senises menetluses kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse ning märgib vastava otsustuse lahendi resolutsiooni.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.02.2017 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-57340 osas, milles ringkonnakohus mõistis VR-S-lt välja ja kohustas kohtutäiturile üle andma Tallinnas Tuukri 52 asuva kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastava hüvitise 62 000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-57340 on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks OR (R) ja VR-S vahel 24. aprillil 2012 sõlmitud Tallinnas Virbi 18-13 asuva kinnistu (registriosa nr 14606301) ja Tallinnas Tuukri 52 asuva kinnistu 2/12 mõttelise osa (registriosa nr 19684901) kinkelepingud ning Tallinnas Virbi 18-13 asuvale kinnistule OR kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe, mõistis VR-S-lt välja Tallinnas Virbi 18-13 asuva kinnistu väärtusele vastava hüvitise 66 000 eurot, ning osas, milles ringkonnakohus jättis otsuse täitmist tagavate abinõudena jõusse maa- ja ringkonnakohtu menetluses kohaldatud hagi tagamise abinõud.