Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) hagi Signe Nõmmiku vastu 112 euro ja viivise saamiseks. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Signe Nõmmiku määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu) Kostja Signe Nõmmik, lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Swedbank P&C Insurance AS
Asja läbivaatamise kuupäev
18. veebruar 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363. Saata asi samale ringkonnakohtule Signe Nõmmiku apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
1.AB “Lietuvos draudimas” (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 8. septembril 2017 Viru Maakohtule hagi Signe Nõmmiku (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 1007 eurot 83 senti ning viivis sellelt 8. septembri 2017. a seisuga 14 eurot 2 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 9. septembrist 2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista menetluskuludelt välja ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni kulude tasumiseni. Menetluskuludena nimetas
2-17-13363 hageja 1394 eurot 33 senti, sh riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 1194 eurot 33 senti (käibemaksuta). Hageja väitel toimus 4. mail 2017 kahjujuhtum korteris, mis oli kindlustatud hageja õiguseellase (kindlustusportfelli üleminek) Codan Forsikring A/S Eesti filiaaliga sõlmitud kindlustuslepingu alusel. Läbi lae tunginud vesi rikkus kindlustusvõtja (kahjustatud korteri omanik) korteri siseviimistluse ja kahjustada sai ka köögimööbel. Kindlustusvõtja korteri kahjustumise põhjustas kostja korteris toimunud veekahju, mille põhjustas WC loputuskasti täitevooliku purunemine. Hageja ja kindlustusvõtja kokkuleppel tegi kahju suuruse kindlaks Roheline Laine OÜ, kes vaatas korteri üle. Hageja hüvitas korteri remondi ja köögikappide maksumuse summas 895 eurot 83 senti, lisaks jäi kindlustusvõtja kanda omavastutus 200 eurot. Roheline Laine OÜ esitas hagejale kahju kindlakstegemise kulude eest 112 euro suuruse arve, mille hageja tasus. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist, mis koosneb remondi ja köögikappide maksumusest (895 eurot 83 senti) ning kahju kindlakstegemise kulust (112 eurot). Hagejale on VÕS § 492 lg 1 alusel üle läinud kahjustatud korteri omaniku kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Alternatiivselt on hagejal kostja vastu kahju kindlakstegemise kulude hüvitamise nõue VÕS § 1037 lg 1 alusel, kuivõrd kostja on hageja arvel kokku hoidnud 112 eurot, või VÕS § 1043 alusel. Haginõue muutus sissenõutavaks 8. juulil 2017, sest hageja palus kostjal kahju hüvitada hiljemalt 7. juuliks 2017.
28.septembril 2017 esitas hageja maakohtule avalduse, et loobub 877 euro 94 sendi ulatuses põhinõudest, mille kostja on tasunud 26. septembril 2017, ning palus kostjalt välja mõista 129 eurot 89 senti ja 27. septembrist 2017 kuni põhinõude täieliku tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Avalduse kohaselt kandis kostja hageja arvelduskontole 895 eurot 83 senti. Hageja luges VÕS § 88 lg 8 algusel esmalt tasutuks viivise (17 eurot 89 senti) ja seejärel ülejäänud osas põhinõude.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja nimetas menetluskuludena sõidukulusid 43 eurot 90 senti. Kostja arvates on kahju suuruse kindlakstegemise kulude hüvitamise nõue põhjendamatu. Need kulud on kindlustusandja tegevusega seotud kulud. Kindlustusandja saab tagasinõude esitamisel nõuda ainult sellise kahju hüvitamist, mida saaks nõuda kindlustusvõtja. Hageja ametiülesannete täitmisel tekkinud kahjukäsitluse kulu ja dokumentatsiooni kulud ei ole menetluskulud, kuna tegemist ei ole kohtumenetluse jaoks hangitud dokumendi saamise kuluga. Viivisenõue on põhjendamatu, sest kostja ootas hagejalt fotosid kahjustuste kohta. Otsese varalise kahju on kostja hüvitanud. Deliktisätteid ei saa kohaldada. Hageja õigusabikulud ei ole osaliselt põhjendatud.
3.Viru Maakohus kaasas 3. novembri 2017. a määrusega kostja taotlusel menetlusse kostja kindlustusandja Swedbank P&C Insurance AS-i kolmanda isikuna kostja poolel (kolmas isik). Kolmas isik nimetas oma menetluskuludena 52 eurot 92 senti sõidukuluna. Kolmas isik leidis, et kostja ei pea hüvitama kahju kindlakstegemise kulusid. Kui kindlustusandja kasutab kolmanda isiku abi oma kindlustuslepingust tuleneva kohustuse kindlakstegemiseks, on see kindlustusandja kulu. VÕS § 492 kohaselt läheb kindlustusandjale üle kahju hüvitamise nõue. 2015. a aprillis on Eesti Liikluskindlustuse Fond ja Eesti Kindlustusseltside Liit koostanud käsitluse „Nõude käsitlemise, sh kahju kindlakstegemise, kulu sissenõudmine“ (juhend), mille kohaselt piirdub tagasinõudeõigus tavaliselt väljamakstud hüvitisega ning kindlustusandja ei või nõuda, et hüvitataks kahjunõude käsitlemise, sh kahju suuruse kindlakstegemise kulu, mida kindlustusandja ise kandis. VÕS § 489 lg 1 järgi on kindlustusandjal kohustus teha kindlaks kahju suurus. Kolmas isik ootas hagejalt fotosid kahjujuhtumi kohta, mistõttu on hageja viivisenõue alusetu. 2(8)
2-17-13363
4.Viru Maakohus lõpetas 28. mai 2018. a otsusega menetluse põhinõude 895 euro 83 sendi osas hagist loobumise tõttu ja rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 112 eurot ja jättis nõude 8. juulist 2017 viivise saamiseks rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 91% kostja kanda ning kostja ja kolmanda isiku menetluskuludest 9% hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena kokkuvõttes 1065 eurot 70 senti ja kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kolmanda isiku kasuks mõistis maakohus hagejalt menetluskuludena välja 4 eurot 76 senti. Otsuse põhjenduste järgi on hageja loobunud põhinõudest 895 euro 83 sendi, mitte üksnes 877 euro 94 sendi ulatuses. Kostja on hagile vastates märkinud, et maksis hagejale veeavariist põhjustatud otsese kahju hüvitamiseks 895 eurot 83 senti ning ei ole otsese kahju hüvitamisega viivitusse sattunud. Kostja vastust saab lugeda VÕS § 88 lg 4 kohaseks teavitamiseks mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist, mistõttu tuleb lugeda, et kostja on esimeses järjekorras tasunud osaliselt põhinõude. Põhinõudena tuleb lahendada veel kahju suuruse kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue 112 eurot ja sellelt arvutatud viivis. Juhend ei välista hageja nõudeõigust VÕS § 128 alusel. Hageja kahju kindlakstegemise kulu nõue on võimalik VÕS § 128 lg 3 alusel. Lisaks summale, mis on hagejale hüvitatud, tuleb hüvitada ka muu kulu, mis on seotud vaidlusaluse kindlustusjuhtumi menetlusega. Olukorras, kus hageja tegevusvaldkonnas on üldiselt otsustatud, et kahju kindlakstegemise kulu nõudeid kahju tekitajate vastu ei esitata, on sellise kahju sissenõudmine kohustatud isiku ebaõiglane ja mõistlikult vastuvõtmatu. Samuti ei tagaks see kindlustusvõtjate mõistlikku võrdset kohtlemist analoogsetes olukordades ning seaks kohustatud isikute vastutuse ulatuse sõltuvusse üksnes kindlustusandjast. Eeltoodu aga ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks ega nõutava kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja on kohtuistungil loobunud VÕS §-le 139 tuginemisest ning alust ei ole vähendada hüvitist ka VÕS § 140 lg 1 alusel. Hageja esitatud alternatiivseid nõudealuseid maakohus ei analüüsinud, kuna nõue tuleb rahuldada hageja taotletud esimesel õiguslikul alusel. Hageja viivisenõue jääb aga rahuldamata. Otsene kahjuhüvitis on tasutud viivituseta, st peale kahju hindamiseks vajalike dokumentide saamist, mis hageja enda tegevuse tõttu realiseerus alles kohtumenetluse raames.
5.Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise ning hageja menetluskulude kostja kanda jätmise ja menetluskulude tasaarvestamise ja kostjalt menetluskulude katteks 1065 euro 70 sendi väljamõistmise osas. Kostja palus jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates kohaldas maakohus hagi osaliselt rahuldades vääralt VÕS § 128 lg-t 3 ja § 492 lg-t 1 ning leidis ekslikult, et juhend ei ole hagejale siduv. Lisaks heitis kostja maakohtule ette tõendite väära vastuvõtmist hagejalt ja kostjale seisukoha esitamise võimaldamata jätmist nende suhtes. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2018. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga ja kaebuse menetlemisest keeldumise aluseks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21. Maakohus ei ole eksinud hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel. 3(8)
2-17-13363
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja kohustada ringkonnakohut võtma menetlusse kostja apellatsioonkaebus Viru Maakohtu otsuse peale. Kostja palub mõista hagejalt välja Riigikohtu menetluse kuludena 1108 eurot 1 sent õigusabikuludena ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis sellelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja arvates ei võinud ringkonnakohus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Maakohus ei menetlenud asja lihtmenetluse asjana. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse ja suuruse. Kuivõrd kostjalt on menetluskuludena välja mõistetud 1065 eurot 70 senti, on kostjal TsMS § 178 lg 2 järgi menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise õigus. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus rahuldas hageja kulude hüvitamise nõude ekslikult VÕS § 128 lg 3 alusel, mis ei ole nõude alusnorm. Hagejal ei ole kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõuet VÕS § 489 lg 1 ja § 492 lg 1 alusel ega VÕS § 1043 lg 1 alusel. Tegemist ei ole regressinõudega, sest kindlustusvõtja ise ei kandnud kahju kindlakstegemise kulusid. Maakohus on hageja menetlusõigusi käsutades rikkunud menetlusõigust. Hageja loobus põhinõudest 877 eurot 94 senti, kuid maakohus on alusetult lugenud, et hageja loobus nõudest 895 eurot 83 senti.
8.Hageja nimel on vastanud määruskaebusele Kadri Ojamaa, kes nõustus kostjaga, et ringkonnakohtu määrus oli põhjendamatu, ning märkis hüvitatava õigusabikuluna 120 eurot.
9.Kolmas isik ei ole kaebuse kohta seisukohta avaldanud.
10.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks 20. detsembri 2018. a määrusega lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi rahuldada, ringkonnakohtu määrus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.
12.Kolleegium käsitleb esiteks üldiselt asja lahendamist lihtmenetluses (I) ja apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumist menetluskulude suuruse vaidlustamisel (II), seejärel aga kahju kindlakstegemise kulude hüvitatavust (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium muid menetluslikke probleeme ja teeb asja lahendamiseks vajalikud otsustused (IV). I
13.Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata TsMS § 637 lg 21 alusel lihtmenetluse asjana, leides, et maakohus ei ole eksinud hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel.
4(8)
2-17-13363
14.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, milles esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest võis ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 tingimustel keelduda. Tegu on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ega koos viivisenõudega 4000 eurot. Seda isegi siis, kui mitte arvestada hageja haginõudest osalist loobumist (hageja algne põhinõue oli 1007 eurot 83 senti). TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja menetlemisel tegi (vt ka nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 37;
29.märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 10).
15.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga. Apellandile on tagatud võimalus vaidlustada määrus Riigikohtus (TsMS § 638 lg 9).
16.Maakohus ei ole andnud otsuses luba selle edasikaebamiseks, st ei välistanud ringkonnakohtu tuginemist TsMS § 637 lg-le 21. II
17.Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus ei võinud keelduda tema apellatsioonkaebuse menetlemisest, kuna kostja vaidlustas muu hulgas temalt hageja kasuks menetluskulude 1065 euro 70 sendi suuruste menetluskulude väljamõistmise. Ringkonnakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ning ringkonnakohtul tuleb uuesti otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine, kontrollides muid apellatsioonkaebuse menetlemise eeldusi.
18.Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-102708/37, p 10; 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11): maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Praegusel juhul on eeltoodud tingimused täidetud. Maakohus on otsuses menetluskulude suuruse kindlaks määranud ja mõistnud kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja enam kui 200 eurot ning kostja on apellatsioonkaebuses menetluskulude väljamõistmise vaidlustanud.
5(8)
2-17-13363 TsMS § 637 lg 21 kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud. Seega ei saanud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes keelduda.
19.Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kolleegium, et menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Kolleegium täpsustab sellega oma 7. juunil 2018. a tsiviilasjas nr 2-17-102708 tehtud määruse p-s 11 väljendatud seisukohta. III
20.Kolleegium nõustub kostjaga ka selles, et maakohus kohaldas selgelt valesti materiaalõiguse normi, mis võis oluliselt lahendit mõjutada. Ka sel põhjusel ei võinud ringkonnakohus keelduda kostja apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmast.
21.Käesolevas asjas tekitas kostja kahju kindlustusvõtjale, kellel on hagejaga kindlustusleping (õigusjärglust kindlustusportfelli ülemineku tõttu ei ole vaidlustatud). Hageja hüvitas kindlustusvõtjale tekkinud kahju ja nõuab selle hüvitamist kostjalt. Korteri remondi ja köögikappide maksumuse on kostja hagejale hüvitanud. Vaidluse all on üksnes kulu, mida hageja kandis selleks, et teha kindlaks kindlustusvõtjale tekkinud kahju.
22.Kolleegium nõustub kostjaga, et hagejal kui kindlustusandjal puudub õiguslik alus, et nõuda kostjalt kahju kindlakstegemise kulude hüvitamist. Sellist õiguslikku alust ei nähtu ka maakohtu otsusest. VÕS § 128 lg 3 kui otsest varalist kahju defineeriv norm ei anna hagejale nõudeõigust. Ainuüksi seepärast pidi ringkonnakohtul tekkima kahtlus, et maakohus võis olla ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi.
23.Hageja tugineb kostja vastu nõuet esitades eelkõige sellele, et tal on nõue kostja vastu VÕS § 492 lg 1 alusel, mille järgi läheb kindlustusandjale tema hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtja kahju hüvitamise nõue kolmanda isiku ehk praegusel juhul kostja vastu. Kolleegiumi arvates ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue viidatud sätte alusel hagejale üle minna, kuivõrd tuvastatud asjaoludel ei ole kindlustusvõtjal sellist kahju tekkinud. VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). Kahju hüvitamise nõude esimeseks eelduseks on kahju tekkimine ehk varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 21; 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 22). Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole kindlustusvõtja kahju kindlakstegemise kulu kandnud.
24.Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks muu isikuna täitnud kindlustusvõtja kohustuse. VÕS § 489 lg 1 järgi peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Seega täitis hageja kahju kindlakstegemise kulude kandmisel kindlustuslepingujärgset kohustust ning kindlustusvõtja ei ole 112 euro ulatuses kahju kandnud. Seetõttu ei saa selline nõue VÕS § 492 alusel kindlustusandjale ka üle minna.
6(8)
2-17-13363
25.Kolleegiumi arvates ei saa hagejal olla esitatud asjaoludel kostja vastu nõuet ka muul õiguslikul alusel. Kostja ei ole esitatud asjaoludel rikkunud hageja õigusi, mis annaks aluse esitada deliktiline kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 alusel või nõuda hageja õiguse rikkumisega saadu hariliku väärtuse hüvitamist. Seda juba ainuüksi põhjusel, et hageja täitis kahju kindlakstegemise kulu tasumisel enda lepingulist kohustust (vt VÕS § 489 lg 1, määruse p 24). Seaduse järgi ei ole hagejale üle läinud kindlustusvõtja võimalik nõue kostja vastu ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, et kindlustusvõtja oleks talle mingi nõude loovutanud.
26.Lähtudes eeltoodust, ei mõjuta asja lahendust see, kas ja millisel määral arvestas maakohus asja lahendamisel juhendit kahju kindlakstegemise kulu sissenõudmise kohta. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust ise (vt TsMS § 436 lg 7). IV
27.Kostja ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis vastu hageja haginõudest loobumise ja lõpetas menetluse (vt määruse p 5; apellatsioonkaebus, II kd, tl 42). TsMS § 668 lg-t 5 vastavalt kohaldades ei saa apellant ringkonnakohtu määrust tema apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta vaidlustades tugineda maakohtu otsuse vaidlustamisele suuremas ulatuses, kui ta seda tegi apellatsioonkaebuses. Lisaks puudub kostjal õiguslik huvi vaidlustada maakohtu otsust osas, milles see tehti tema kasuks, kui maakohus võttis vastu hagist loobumise ja lõpetas menetluse suuremas ulatuses, kui taotles hageja. Sellele võinuks apellatsioonkaebuses tugineda hageja, kes aga kaebust maakohtu otsuse peale ei esitanud. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus lõpetas tsiviilasja menetluse põhinõude 895 euro 83 sendi osas (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Samuti ei vaidlustanud hageja viivise välja mõistmata jätmist, mistõttu ka selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Seega on praeguseks vaidluse all üksnes hageja nõue 112 euro, st kahju kindlakstegemise kulu väljamõistmiseks. Kolleegium peab vajalikuks siiski märkida, et kohus ei saa lugeda hagejat loobunuks haginõudest suuremas ulatuses, kui hageja seda ise avaldab. Samuti on õigem lahendada haginõudest osaline loobumine viivitamata määrusega enne kohtuotsuse tegemist, v.a kui loobumine toimub vahetult enne otsuse tegemist ja loobumise lahendamine kohtuotsuses ei tekita ilmselgelt segadust.
28.Kolleegium märgib, et hageja eest ei ole määruskaebusele vastanud seaduse kohaselt õigustatud isik. Hagimenetluses võinuks kassatsioonkaebusele Riigikohtus vastata hageja ise seadusliku esindaja või vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3 esimene lause ja lg 4 esimene lause). Lihtmenetluse erisused kehtivad üksnes maakohtu menetluses. Kostja määruskaebuse on tema esindajana allkirjastanud vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar ja vandeadvokaadi abi Karin Ploom. TsMS § 218 lg 3 esimese lause alusel loeb kolleegium kostja esindajaks üksnes vandeadvokaat U. Kõrgesaare.
29.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
30.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kautsjon tagastada.
7(8)
2-17-13363 Kostja peab kautsjoni tagastamiseks täpsustama, kellele see tagastada. Määruskaebuses on kostja palunud tagastada kautsjon LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS-le (II kd, tl 52 pöördel), menetluskulude nimekirjas aga, et kolmandale isikule (II kd, tl 61 pöördel). Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.