4.Arvata määruskaebuse eest tasutud kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Akos Invest UÜ (hageja) esitas 5. oktoobril 2020. a Tartu Maakohtule hagi Pille Tiiraku (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 5. detsembril 2016. a Tartu Maakohtule hagi kostja vastu raha saamiseks (tsiviilasi nr 2-16-18196). Kostja esitas samas kohtuasjas 10. jaanuaril 2017. a vastuhagi ning taotles selle tagamist. Tartu Maakohus rahuldas
11.jaanuari 2017. a määrusega (hagi tagamise määrus) kostja taotluse, arestides hageja arvelduskontod 10 919 euro ja 26 sendi ulatuses. Tartu Ringkonnakohus tühistas 10. mai 2017. a määrusega hagi tagamise määruse ja tegi uue määruse, millega jättis kostja vastuhagi tagamise taotluse rahuldamata. See määrus on jõustunud.
2-20-14547 Tartu Ringkonnakohus jättis 29. novembri 2019. a otsusega kostja vastuhagi täielikult rahuldamata. See otsus on jõustunud. Hagi tagamise määruse tõttu olid hageja pangakontod ajavahemikul 18. jaanuar 2017. a kuni 18. september 2017. a arestitud. Arestitud oli sellel ajavahemikul kokku 5207 eurot ja 2 senti. Hagi tagamisega tekitati hagejale otsene varaline kahju 954 eurot ja 25 senti, mis seisneb Maksu- ja Tolliametile maksusummadelt tasutud intressides. Nimelt ei olnud hagejal hagi tagamise tõttu võimalik tähtaegselt tasuda Maksu- ja Tolliametile deklareeritud maksusummasid, mistõttu arvestati maksusummadelt seaduse kohaselt intressi (0,06% päevas) ajal, mil hageja pangakontod olid arestitud. Hageja nõudis kostjalt selliselt tekkinud kahju tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 391 lg 1 alusel hüvitist 840 eurot ja 7 senti. Lisaks taotles hageja kostja tasutud hagi tagamise tagatise 545 eurot ja 96 senti kostjale tagastamata jätmist.
2.Kostja vaidles hagile ja hagi tagamise taotlusele vastu.
3.Tartu Maakohus rahuldas 26. veebruari 2021. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 39 eurot ja 87 senti. Maakohus jättis menetluskuludest 4,75% kostja ning 95,25% hageja kanda. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded, mille tulemusena mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 857 eurot ja 57 senti. Maakohus tuvastas, et suurem osa hageja kahjust (477 eurot ja 67 senti) tuleneb hageja 2016. a novembrikuu käibemaksuvõlast (3262 eurot ja 74 senti). 2016. a novembri käibemaksu tasumise kohustus oli hagejal olemas juba 20. detsembril 2016. a, kuid hageja pangakontod arestiti alles
18.jaanuaril 2017. a. Seega oli maksukohustus tekkinud juba enne hagi tagamist. Seetõttu ei saa nimetatud kohustuse täitmata jätmisest tingitud maksuintresse käsitada hageja kahjuna TsMS § 391 mõttes, sest maksuintresside tasumise kohustuse tekkimist saanuks hageja vältida maksukohustuse tähtaegse täitmisega. Sama kehtib ka 2016. a novembri ja detsembri tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonidel (TSD) deklareeritud maksusummade kohta. Viidatud deklaratsioonidel kajastuvad maksusummad tuli hagejal tasuda vastavalt 10. detsembriks 2016. a ning 10. jaanuariks 2017. a, s.o enne tema arvelduskontode arestimist. Seetõttu jättis maakohus hagi rahuldamata 2016. a novembri käibemaksukohustuselt arvestatud 477 euro ja 67 sendi suuruste maksuintresside osas ning 2016. a novembri ja detsembri TSD-de alusel tasumisele kuuluvate maksude intresside osas, kokku 104 eurot ja 8 senti. Ülejäänud osas (258 eurot ja 32 senti) nõudis hageja kostjalt maksuintresside tasumist, mis on kogunenud hageja 2017. a jaanuari kuni mai TSD-de ning 2017. a jaanuari käibemaksudeklaratsiooni alusel alates 21. jaanuarist 2017. a. Maakohus tuvastas, et hagejal puudusid arvelduskontol konto arestimise ajal vahendid isegi 3262 euro ja 74 sendi suuruste 2016. a novembri käibemaksukohustuste täielikuks täitmiseks. Samuti ei jätkunuks sellest rahast, et tasuda 2016. a detsembri ning 2017. a jaanuari TSD alusel tasumisele kuuluvad maksusummad, kokku 710 eurot ja 78 senti. Järelikult puudusid hageja arvelduskontol alates 20. jaanuarist 2017. a sissenõutavaks muutunud maksukohustuste täitmiseks (alates arestimisest) rahalised vahendid. Ainus laekumine arestitud arvelduskontole toimus alles 1. juunil 2017. a, mil hageja kontole laekus 3100 eurot Otepää Perekeskus MTÜ-lt. Maakohus leidis, et kuni 1. juunini 2017. a tekkinud maksukohustuste puhul ei saa mingil juhul nõustuda hageja väitega, et eelnimetatud maksukohustustelt arvestatud intressid saaksid olla käsitatavad vastuhagi tagamisega hagejale tekitatud kahjuna. Lisaks võttis maakohus arvesse, et hageja ei olnud ise piisavalt hoolikas oma arvelduskonto aresti alt vabastamisel. Hageja oleks saanud taotleda pangakonto arestist vabastamist kohe peale hagi tagamist 2(6)
2-20-14547 tühistava kohtumääruse jõustumist 7. augustil 2017. a. Maakohus luges eluliselt ebausutavaks, et kohtutäitur oleks menetluse lõpetamise otsusega viivitanud enam kui kuu aega pärast temale jõustunud hagi tagamise tühistamise määruse esitamist. Seetõttu ei saa hagi tagamise tulemusena tekkinud kahjuna käesoleval juhul isegi hüpoteetiliselt käsitada 7. augustist 2017. a kuni
18.septembrini 2017. a kogunenud maksuintresse. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et praeguses asjas on võimalik jaatada hagejal intressikahju tekkimist hagi tagamise tulemusena ajavahemikul 1. juuni 2017. a kuni 7. august 2017. a, kokku 39 eurot ja 87 senti.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata, menetluskuludest 95,25% hageja kanda ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 887 eurot ja 25 senti. Hageja palus teha ringkonnakohtul uus otsus, millega rahuldada hageja hagi täies ulatuses ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus keeldus 22. aprilli 2021. a määrusega apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 21 alusel menetlemast ning jättis hageja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole maakohus otsuses märkinud, et ta annab loa oma otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas tsiviilasjas aluseid, mis annaksid põhjuse väita, et maakohus on selgelt valesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Maakohus ei ole hageja nõude aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel eksinud. Hüvitatava kahju suuruse määramine kohtuotsuses on põhjendatud ja jälgitav.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ning saata asi tagasi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja arvates ei saanud ringkonnakohus praegusel juhul keelduda apellatsioonkaebust menetlusse võtmast TsMS § 637 lg 21 alusel, kuivõrd hageja vaidlustas apellatsioonkaebusega muu hulgas maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas, millega talt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulud 887 eurot ja 25 senti. Tulenevalt Riigikohtu praktikast on sellises olukorras apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumine lubamatu. Samuti ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kuna hageja pangakontol oli arestitud kokku 5207 eurot ja 2 senti ning hageja nõuab, et hagi tagamisega tekitatud kahjuna hüvitataks talle maksuintressid, kokku 840 eurot ja 7 senti, mis on arvestatud õigel ajal tasumata jäänud maksusummadelt, kokku 6231 eurot 75 senti, siis ei ole juba neid rahasummasid võrreldes kuidagi mõeldav, et hageja kohustus maksuintresse tasuda saaks olla tervikuna põhjustatud kostja vastuhagi tagamisest arvelduskonto arestiga. Hageja leiab, et vaatamata sellele, et tema pangakontol oli arestimise ajal 5207 eurot ja 2 senti, ei oleks tal olnud võimalik maksuvõlga (6231 eurot 75 senti) tasuda just seetõttu, et tema pangakonto oli arestitud maksuvõlast suuremas summas (10 919 eurot ja 26 senti).
3(6)
2-20-14547
7.Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
8.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis 26. oktoobri 2021. a määrusega asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, sest kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused TsMS § 178 lg 2 ja § 637 lg 21 kohaldamisel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
10.Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata TsMS § 637 lg 21 alusel lihtmenetluse asjana, leides, et maakohus ei ole eksinud hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel. Nimetatud sätte kohaselt võetakse TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas (lihtmenetluses) esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt valesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegusel juhul on tegemist asjaga, mida maakohus sai TsMS § 405 lg 1 alusel lahendada lihtsustatud korras, ning ringkonnakohus võis TsMS § 637 lg 21 järgi keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest.
11.Hageja tugineb määruskaebuses esiteks sellele, et ta on apellatsioonkaebuses mh vaidlustanud maakohtu otsust ka osas, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 887 eurot ja 25 senti. Kolleegiumi senise seisukoha järgi ei ole ringkonnakohtul õigust keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel juhul, kui korraga esinevad kolm tingimust (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11): 1) maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; 2) menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; 3) esineb TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk apellatsioonkaebuses vaidlustatud menetluskulude summa ületab 200 eurot. Samuti on kolleegium leidnud, et menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega eeltoodud tähenduses on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud apellatsioonkaebuses küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363/52, p 19). Maakohus jättis praeguses tsiviilasjas hagi 95,25% ulatuses rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 857 eurot ja 57 senti. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata. Hageja taotles selles osas maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda (I kd, tl 82 pöördel). Seega vaidlustas hageja ka maakohtu otsusest nähtuvat menetluskulude jaotust. Maakohtu otsuses kindlaks määratud ning hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude summa ületab 200 eurot.
4(6)
2-20-14547 Eeltoodust nähtuvalt on hagejal iseenesest õigus, et kolleegiumi senise praktika järgi ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel. Kolleegium peab vajalikuks oma eelnimetatud seisukohta muuta.
12.TsMS § 637 lg 21 võimaldab eelkõige menetlusökonoomilistel kaalutlustel jätta menetlusse võtmata ilmselt põhjendamatud apellatsioonkaebused väikese hagihinnaga ja õiguslikult lihtsamates asjades. Samas kehtib selle sätte puhul ka põhimõte, et kui vaidlustatud maakohtu otsus on kasvõi ühes küsimuses ebaõige, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna menetlusse võtta ning kogu kaebus sisuliselt läbi vaadata (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18). Kui lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust vaidlustatakse apellatsiooni korras osas, milles maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 177 lg 1 p 1 mõttes, peaks ringkonnakohus kolleegiumi senise praktika kohaselt võtma apellatsioonkaebuse juhul, kui vaidlustatavate menetluskulude suurus ületab 200 eurot, tervikuna menetlusse, sõltumata sellest, kas maakohus on menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel selgelt eksinud. Samuti peaks ringkonnakohus eelnimetatud juhul võtma apellatsioonkaebuse tervikuna menetlusse vaatamata sellele, et maakohtu otsuse sisulisel (st osas, millega asi lahendatakse ja määratakse kindlaks menetluskulude jaotus) vaidlustamisel esinevad TsMS § 637 lg-st 21 tulenevad apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise alused. Selline olukord on kolleegiumi arvates vastuolus TsMS § 637 lg 21 eesmärgiga.
13.Lihtmenetluse kontekstis (TsMS § 405 lg 1) saab sõltumata sellest, kas maakohus on otstarbekuse kaalutlusest tulenevalt otsustanud määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks kohtuotsusega või eraldi määrusega, eristada kohtu erinevaid otsustusi. Maakohtu otsuse osa, mille peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist reguleerib TsMS § 637 lg 21, on üksnes maakohtu otsustus asja sisulise lahendamise ja menetluskulude jaotuse kohta. Juhul kui maakohtu otsus sisaldab ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist TsMS § 177 lg 1 p 1 mõttes, on tegemist maakohtu teise eraldiseisva otsustusega, mille peale esitatud kaebuse menetlusse võtmine sõltub mh sellest, kas vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). Kolleegium muudab oma varasemat seisukohta ja leiab, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas. Ringkonnakohtul on TsMS § 637 lg 21 järgi õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui apellatsioonkaebuses on mh vaidlustatud menetluskulude jaotust ning maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas, kuid apellant ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud temalt välja mõistetud või tema kasuks välja mõistmata jäänud menetluskulude suurust.
14.Eeltoodud kolleegiumi seisukoht tagab selle, et menetlusosalisel on õigus vaidlustada menetluskulude rahalist suurust TsMS §-s 178 sätestatud tingimustel nii juhul, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 2), kui ka siis, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks määrusega pärast lihtmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
5(6)
2-20-14547
15.Praegusel juhul ei ole hageja apellatsioonkaebuses märkinud, et ta vaidlustab temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust, st ta ei ole tuginenud sellele, et maakohus on temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel rikkunud TsMS § 174 lg-s 1 sätestatut. Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul võimalik hinnata, kas ta peaks TsMS § 178 lg-st 2 tulenevalt apellatsioonkaebust menetlema menetluskulude suuruse rahalise kindaksmääramise osas.
16.Kolleegiumi hinnangul ei anna ka muud määruskaebuses esitatud väited alust järeldada, et maakohus oleks TsMS § 637 lg 21 mõttes selgelt valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega on ringkonnakohus õigustatult apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldunud.
17.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
18.TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Kostja ei ole Riigikohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega palunud kindlaks määrata kassatsiooniastmes kantud menetluskulusid. Lisaks nähtub tsiviilasja toimikust, et kostjat ei esindanud Riigikohtu menetluses lepinguline esindaja. Seega ei ole kostjal Riigikohtu menetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.
19.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
31.detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.