2-15-9288 OS hagi VD vastu ühisvara jagamiseks ja VD vastuhagi OS vastu ühisvara jagamiseks Harju Maakohtu 22. novembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OS apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): OS (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja AO Kostja (vastustaja): VD (varem S, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Valentina Timofejeva
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Tsiviilasi
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata hageja taotlus apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmiseks. Harju Maakohtu 22. novembri 2016 otsuse resolutsiooni punkt 3.5 jätta muutmata, aga muuta maakohtu põhjendusi asendades maakohtu otsuse punkti 23 käesoleva otsuse punktiga 18. Ülejäänud osas on sama otsus edasi kaebamata jõustunud. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Rahuldada hageja 20. veebruari 2017 taotlus hagi esitamisel tasutud riigilõivu osaliseks tagastamiseks. Tagastada hagejale 18. juuni 2015 maksekorraldusega nr 667 Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE932200221023778606 viitenumbriga 2900072123 tasutud summast 350 eurot enamtasutud osa 50 eurot, mis tuleb vastavalt hageja juhisele kanda AO arveldusarvele
Ülejäänud menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda ja kõik menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Määrata kindlaks, et hüvitatavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punktid 1 ja 5) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
POOLTE NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.OS (hageja) esitas 18. juunil 2015 Harju Maakohtule hagi VD (varasema perekonnanimega S, kostja) vastu ühisvara jagamise nõudes. Hageja tõi esile, et pooled abiellusid 12. augustil 1994 ja lahutasid abielu 12. mail 2014. Poolte abielu ajal soetatud ühisvaraks on korteriomand aadressil XXX, Tallinnas (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX, edaspidi „korteriomand“), laen vastavalt laenulepingule nr 05-231179-EL (edaspidi „laenuleping“) ning E OÜ (registrikood YYYYYYYY) ja V OÜ (registrikood VVVVVVVV) osad. Hageja lõplikeks nõueteks oli lõpetada poolte ühisomand korteriomandile selle müümisega avalikul enampakkumisel, korteriomandi müügist saadud rahast täita laenulepingust tulenev laenukohustus ja ülejäänud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. E OÜ osa ja V OÜ osa palus hageja jätta kostja omandisse, alternatiivselt müüa need osad avalikul enampakkumisel ja müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades.
2.Kostja nõustus korteriomandi müümisega avalikul enampakkumisel ning sellega, et korteriomandi müügist saadud rahast täita laenulepingust tulenev laenukohustus ja ülejäänud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades.
3.Kostja esitas 12. augustil 2015 vastuhagi, mida täpsustas menetluse kestel korduvalt. Kostja lõplikeks nõueteks oli jätta E OÜ osa ja V OÜ osa hagejale ning välja mõista hagejalt kostja kasuks nende eest hüvitis 4 606 eurot. Lisaks palus kostja välja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitise 5 399 eurot. Seoses 5 399 euro nõudega tõi kostja esile, et hageja kasutas 10 798 eurot abikaasade ühist raha mitte perekonna huvides. Nimelt tasus hageja oma arveldusarvelt E OÜ osakapitali suurendamiseks 260 000 krooni (16 617 eurot), aga tema nimele märgitud ja poolte ühisvarasse kuuluv osa suurenes sel ajal ainult 5 819 euro võrra. Seega kulus 10 798 eurot ( = 16617 – 5819) ühisvarast teiste osanike eest sissemakse tegemiseks, millest kostja ei teadnud ja mis ei olnud perekonna huvides. See tuleb arvata ühisvara hulka ja pool sellest (5 399 eurot) kostjale hüvitada.
4.Hageja palus jätta rahuldamata kostja nõude hagejalt hüvitise väljamõistmiseks. Samuti vaidles hageja vastu teistele hüvitisnõuetele ja soovis osaühingute osade jagamist hagis toodud viisil. 2 (8)
MAAKOHTU OTSUS
5.Maakohus rahuldas hagi ja vastuhagi osaliselt 22. novembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus). Poolte ühisvara jagamise määras maakohus järgmiselt: müüa korteriomand avalikul enampakkumisel (resolutsiooni p 3.1); korteriomandi müügist saadud rahast täita poolte solidaarkohustus Swedbank AS-i ees, mis tuleneb panga ja hageja vahel 27. oktoobril 2005 sõlmitud laenulepingust ja selle
5.juunil 2007 sõlmitud lisast (seisuga 20. aprill 2016 laenujääk 8 887 eurot) (p 3.2); jagada korteriomandi müügist ja eelmärgitud solidaarkohustuse täitmist üle jääv raha poolte vahel võrdsetes osades (p 3.3). müüa V OÜ osa avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes osades (p 3.4); välja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitis 5 399 eurot (p 3.5). Sama otsusega jättis maakohus läbi vaatamata nõuded E OÜ osa jagamiseks (p 1). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi ja sedastas, et tulenevalt kulude jaotusest ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata (p 4).
6.Maakohus tuvastas, et pooled abiellusid 12. augustil 1994 ja lahutasid abielu 12. mail 2014. Tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) § 66 p-st 3 tulenevalt lõpeb abielu perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral abielulahutuse kande jõustumisel, st abielu lõppes 12. mail 2014. Ühisvara koosseis tuleb PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga, lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ja kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat PKS. Lisaks juhindus maakohus PKS § 37 lg-st 3, mis sätestab, et ühisvara jagatakse poolte vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PKS § 38 kohaselt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Nimetatust tulenevalt ei saa ühisvarana jagada juba täidetud kohustust, vaid üksnes neid kohustusi, mis olid abielu lõppemise ajaks täitmata.
7.Ühisvara koosseisu kuuluvateks esemeteks tuvastas maakohus korteriomandi, laenu tagastamise kohustuse vastavalt laenulepingule ja selle lisale 20. aprilli 2016 seisuga summas 8 887 eurot, E OÜ osa, V OÜ osa ja hageja poolt mitte perekonna huvides kasutatud ühised rahalised vahendid summas 10 798 eurot. Maakohus leidis, et korteriomand on põhjendatud müüa avalikul enampakkumisel ja sellest saadud tulemi arvel tasuda laenukohustus. Samuti pidas maakohus põhjendatuks sarnaselt müüa V OÜ osa. Mõlema müügi tulemist järgi jääva raha otsustas maakohus jagada poolte vahel võrdselt. E OÜ osa jagamise nõuded jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest ühingu 19. septembril 2016 registrist kustutamise tõttu ei ole võimalik selles osas hagi ja vastuhagiga taotletavat eesmärki enam saavutada.
8.Asudes lahendama vastuhagi nõuet 5 399 euro saamiseks tuvastas maakohus järgmist: 1. oktoobril 2007 notariaalselt tõestatud E OÜ asutamislepingu ja kandeavalduse kohaselt oli ühingu osakapital asutamisel 40 000 krooni, mis oli jagatud kolmeks osaks, millest hagejale kuulus osa nimiväärtusega 14 000 krooni; 27. mai 2010 osanike koosolekul otsustasid osanikud kinnitada E OÜ põhikirja uue redaktsiooni, samuti suurendada osakapitali 300 000 kroonini, st 260 000 krooni võrra, millest hageja osa uueks nimiväärtuseks sai 105 000 krooni; 3 (8)
samal päeval esitasid osanikud äriregistri pidajale avalduse, milles palusid kanda registrisse osakapitali uue suuruse ja põhikirja uue redaktsiooni kinnitamise kuupäeva; 27. mail 2010 tegi hageja oma arvelduskontolt E OÜ arvelduskontole sissemakse osakapitali suurendamiseks summas 260 000 krooni ehk 16 617 eurot; 20. jaanuaril 2011 osanike koosolekul otsustasid osanikud E OÜ osakapitali ümberarvestada eurodesse ja muuta põhikirja, mille tulemuseks kujunes osakapitaliks 19 180 eurot ja hageja osa suuruseks 6 713 eurot.
9.Eeltoodust järeldas maakohus, et hageja kandis oma arveldusarvelt E OÜ arveldusarvele üle 10 798 eurot rohkem ( = 16617 – 5819) kui summa, mis oli vajalik tema nimel märgitud osa suurendamiseks. See kulutus ei ole tehtud perekonna huvides, sest hageja kasutas ühisvarasse kuulunud raha 10 798 eurot perekonnaga mitteseotud osanike osade suurendamiseks. Kuna hageja ei ole sellises mahus rahalisi vahendeid kasutanud perekonna või abikaasade ühistes huvides, tuleb 10 798 eurot arvata ühisvara hulka ja välja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitis 5 399 eurot.
10.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Tulenevalt menetluskulude sellisest jaotusest ei olnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
POOLTE SEISUKOHAD
11.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse osaliselt tühistada. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.5, millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 5 399 eurot. Apellatsiooniastme menetluskulud palub hageja panna kostjakanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks jättis maakohus kostja nõude 5 399 euro suuruse hüvitise saamiseks õiguslikult kvalifitseerimata, millega rikkus TsMS § 436 lg 7 ja 438 lg 1. Teiseks lahendas maakohus kõnealuse nõude olukorras, kus kostja ei olnud seda piisava selgusega esitanud. Kostja märkis 16. veebruari 2016 menetlusdokumendis (vastuhagi nõuete täpsustamine), et soovib kahe osaühingu osa eest rahalise hüvitise väljamõistmist summas 15 865,30 eurot. Kuigi kostja 15. juuni 2016 kohtuistungil nõudis mh hüvitist 15 865 eurot ja hageja poolt ühisvarast raisatud summast 24 334,50 euro hüvitamist, siis samal istungil kostja loobus oma väidetest. Hageja sai sellest aru, et kostja ei nõua summa hüvitamist, mille hageja on väidetavalt kasutanud mitte perekonna huvides. Kolmandaks ei täitnud maakohus selgitamiskohustust ega kontrollinud, kas kostja nõue 5 399 eurot saamiseks vastab TsMS § 373 tunnustele. Alles pärast vastavat kontrolli saanuks kohus kohustada pooli esitama selle nõude osas arvamused, asjaolud ja tõendid.
12.Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja kolm lisa, sh kaks täiendavat dokumentaalset tõendit. Lisaks esitas hageja 20. veebruaril 2017 koos menetluskulude nimekirjaga taotluse hagiavalduselt enamtasutud riigilõivu 50 eurot tagastamiseks.
13.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele ja hageja uute tõendite esitamise taotlustele vastu, riigilõivu tagastamise osas kostja vastuväiteid ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata, aga TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus selles osas otsuse põhjendusi.
4 (8)
Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud E OÜ osa jagamist käsitlevate poolte nõuete läbi vaatamata jätmise, samuti aga korteriomandi ja V OÜ osa jagamise osas. Ka menetluskulude jaotust maakohtus ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustatud. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul tähendab see, et tuleb kontrollida, kas maakohus mõistis põhjendatult kostja vastuhagi alusel hagejalt välja hüvitise 5 399 eurot.
15.Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse kahe täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Kostja vaidles taotlusele vastu. Hageja tugineb uute tõendite esitamisel sellele, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust jättes täitmata selgitamiskohustuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda hageja põhjendus täiendavate tõendite praeguses menetlusstaadiumis esitamist. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Käesoleval juhul ei ole kostja nõus hageja tõendite vastuvõtmisega, st nende vastuvõtmine sõltub sellest, kas kostja on apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamist kohaselt põhjendanud ja põhistanud. Maakohus ei pidanud hagejale selgitama, milliste tõenditega tulnuks vastuhagi alusetust tõendada, sest selline tegevus ei oleks kooskõlas TsMS § 5 lg-s 2 ja § 230 lg-s 1 sätestatuga (Riigikohtu 26. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-12, p 12). Maakohus selgitas hagejale eelmenetluses, et tal tuleb tõendada kostja märgitud rahasummade kasutamine perekonna huvides. Kostja tõi 14. juuli 2016 menetlusdokumendis esile asjaolud, mis tema hinnangul andsid alust nõuda 10 798 eurost poole hüvitamist. Maakohus nõudis hagejalt vastuse sellele dokumendile ja hageja ka vastas 8. septembril 2016. Tõendeid hageja kostja väidetele vastuvaidlemiseks ei esitanud, samuti ei avaldanud hageja, et kostja nõuded või esile toodud asjaolud oleks talle mingiski osas ebaselged. Eelnevast tuleneb, et maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust ega muid menetlusnorme ulatuses, mis takistanuks hagejal vastu vaielda kostja väidetele juba maakohtus. Samas peaks TsMS § 652 lg 3 eelduste täitmiseks maakohtu rikkumine olema just selline, mis takistas poolel tõendi õigeaegset esinemist (vrd Riigikohtu 8. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-21-116-16, p 73). Seega puudub menetlusõiguslik alus hageja taotluse rahuldamiseks ja apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmiseks. Tulenevalt tõendite elektroonilisest esitamisest, ei ole neid vaja hagejale tagastada.
16.Maakohus tuvastas sisuliselt, et E OÜ osakapitali suurendati 2010. aasta mais 260 000 krooni võrra ja kuigi hageja nimel märgitud osa suurenes 91 000 krooni võrra ( = 105000 – 14000), siis tegi hageja 27. mail 2010 oma arveldusarvelt osakapitali suurendamise makse kogusummas 260 000 krooni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja kandis 169 000 krooni ( = 260000 – 91000) poolte ühisvarast üle osaühingu osakapitali sissemakseks, ilma et selleks oli pooltel huvi ja kohustus. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse lahendamiseks esmalt vastata küsimusele, kas sellel on mõju poolte ühisvara koosseisule ja jagamisele.
5 (8)
Siinjuures lähtus maakohus õigesti sellest, et hageja kui ühe abikaasa arveldusarvel olev raha on poolte ühisvara. Senises kohtupraktikas on läbivalt leitud, et raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks (vt nt Riigikohtu 7. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4606, p 11 neljas lõik). Siinjuures ei oma tähtsust, kas mõlemad abikaasad raha laekumisse panustasid (Riigikohtu 20. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-08, p 14 teine lõik).
17.Eelmise punkti esimese lõigu lõpus sõnastatud probleemi lahendamiseks käsitleb ringkonnakohus kõigepealt küsimust, kas maakohtus rahuldatud ja apellatsioonkaebusega vaidlustatud kostja nõude õiguslik alus saab ajaliselt olla PKS § 34 mõni säte. PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates PKS jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara PKS sätete järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9). PKS § 34 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon mh alusetu rikastumise sätete suhtes. Kuigi varasemas perekonnaõiguses ei olnud sätestatud kehtiva õigusega sarnast ühis- või lahusvara hüvitamise nõuet teise varakogumisse, tuli PKS1995 § 19 lg 2 p 4 järgi arvestada ühisvara arvel lahusvara suurenemisega ühisvara jagades ja need asjaolud andsid alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Seega said abikaasad ühis- või lahusvara hüvitamise nõuded esitada ühisvara jagamise käigus, taotledes vastavalt osade võrdsusest kõrvalekaldumist (Riigikohtu 25. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 13). PKS § 34 lg 3 seevastu näeb ette ühisvara koosseisu nn asendushüvitise arvamise. Sellist normi varem kehtinud perekonnaõigus ei sisaldanud. Ringkonnakohus leiab, et abikaasa tegevusest tingitud ühisvara koosseisu muutust käsitlevat normi (senise varaeseme asendumine hüvitisega) ei saa rakendada tagasiulatuvalt, st sündmustele, mis toimusid enne
1.juulit 2010. Seda järeldust kinnitab järgnev mõttekäik. PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb sama seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud selle jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. PKS § 210 lg 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne sama seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui PKS-st ei tulene teisiti. Seega võimaldab PKS § 210 lg 2 määrata PKS1995 järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
1.juulit 2010 (Riigikohtu 17. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-15, p 18 teine lõik;
17.veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-14, p 10, ja neis viidatud 14. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14). Sarnaselt on Riigikohus ühisvaraga seonduvate kulutuste osas leidnud, et enne 1. juulit 2010 tekkinud kulutustele kohaldub PKS1995 (25. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 15 teine lõik).
18.Järgmiseks tuleb kontrollida, kas kostja esile toodud asjaolud võimaldavad hüvitise nõude rahuldamist muul õiguslikul alusel. Seda peab kohus tegema sõltumata poolte endi õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 54 teine lõik). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1041 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Sellest tuleneb, et kui hageja täitis teiste osanike kohustused teha osakapitali suurendamiseks sissemaksed, siis tekkis tal VÕS § 1041 alusel õigus nõuda makstud raha neilt tagasi. PKS1995 § 14 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 järgi saab pidada abikaasade ühisvaraks ka ühisvara arvel kolmanda isiku suhtes tekkinud tagasinõude õigust (vrd Riigikohtu 10. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-08, p 11 teine lõik). 6 (8)
Seega omandas hageja VÕS § 1041 alusel ja poolte ühisvara arvel 10 798 euro suuruse nõude E OÜ teiste osanike vastu. PKS1995 § 19 lg 2 p 4 nägi ette, et kohus võib kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ühisvara jagamisel, kui ühe abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Tulenevalt eeltoodust on selle sätte kohaldamise eeldused ühisvara jagamisel poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks täidetud 10 798 euro ulatuses, sest sellest summas omandas hageja ühisvara arvel VÕS § 1041 järgi tagasinõudeõiguse alusetult välja makstud rahasumma tagasisaamiseks. Järelikult on maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.5 lõppjärelduses õige, sest hageja peab kostjale hüvitama poole sellest summast, mille võrra on alus kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest, st summa 5 399 eurot.
19.Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebuse esimene ja kolmas väide on menetlusõiguslikust vaatekohast osaliselt põhjendatud, aga ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. Ringkonnakohus sai mõlemad puudused kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Pooltel oli võimalik esitada ringkonnakohtus oma seisukohad nii nõude aluseks olevate asjaolude kui ka õiguslike käsitluste kohta. Kaebuse teine väide ei ole põhjendatud. Nagu ringkonnakohus märkis eespool p 15 neljandas lõigus, tõi kostja 14. juuli 2016 menetlusdokumendis esile asjaolud, mis tema hinnangul andsid alust nõuda 10 798 eurost poole hüvitamist. Hageja vastas kostja seisukohtadele
8.septembril 2016 ega tuginenud sellele, et kostja nõuded või esile toodud asjaolud oleks talle mingiski osas ebaselged. Sellest nõudest ei ole kostja hiljem loobunud.
20.Hageja taotlus hagi esitamisel enamtasutud riigilõivu tagastamiseks on põhjendatud ja selle saab ringkonnakohus rahuldada. Hageja esitas 18. juunil 2015 maakohtule hagi ühisvara jagamiseks. TsMS § 132 lg 11 ja lg 4 p 5 kohaselt on hagihinnaks 3 500 eurot, millelt tuli hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 4 alusel tasuda riigilõivu 300 eurot. Hageja tasus 18. juunil 2015 hagiavalduselt riigilõivu 350 eurot (maksekorraldus nr 667, I kd tl 33), st 50 eurot ettenähtust enam. TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. TsMS § 150 lg 4 esimene lause sätestab, et riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Sama lõike kolmanda lause järgi tagastatakse riigilõiv menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Seega kuulub hagejale tagastamisele hagi esitamisel tasutud riigilõivust 50 eurot tema poolt näidatud isiku arveldusarvele.
21.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja avaldas, et tal puuduvad apellatsiooniastmes menetluskulud, mistõttu ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (8)
TÜHISTATUD OSALISELT RIIGIKOHTU 27.09.2017 OTSUSEGA
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9288 osas, millega jäeti muutmata samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 22. novembri 2016. a otsuse resolutsioon (kuid muudeti põhjendusi) O. S-lt V. D kasuks 5399 euro väljamõistmise osas, tõendite vastuvõtmisest keeldumise ja menetluskulude jaotuse osas (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2, 4, 6 ja 7). Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Kohtuotsus on jõustunud osas, milles jagati O. S ja V. D ühisvara järgmiselt:
3.1.Lõpetada O. S ja V. D ühisomand korteriomandile asukohaga Harju maakond, Tallinn, X. Xxxxxxx xxx xx-x (registriosa nr xxxxxxx) selle müümisega avalikul enampakkumisel.
3.2.Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 3.1 märgitud korteriomandi müügist saadud rahast täita O. S ja V. D solidaarkohustus Swedbank AS-i ees, mis tuleneb panga ja O. S vahel
27.oktoobril 2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-231179-EL ja 5. juunil 2007 sõlmitud laenulepingu lisast (seisuga 20. aprill 2016 laenujääk 8887 eurot).
3.3.Jagada kohtuotsuse resolutsiooni p-s 3.1 nimetatud korteriomandi müügist ja kohtuotsuse p-s 3.2 märgitud solidaarkohustuse täitmisest üle jääv raha O. S ja V. D vahel võrdsetes osades.
3.4.Müüa V OÜ (registrikood xxxxxxxx) osa avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadud raha O. S ja V. D vahel võrdsetes osades.
4.Tagastada O. S-le kaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon.
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.