1-20-470 4. märts 2021 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma ja Juhan Sarv Kriminaalasi D.Z-i süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi Kohtuasi Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2020. a määrus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kelly Kruusimägi, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja 27. jaanuar 2021, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2020. a määrus muutmata ja prokuratuuri määruskaebus rahuldamata.
2.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid D.Z-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 64 eurot 80 senti (sh käibemaks 10 eurot 80 senti). Jätta see summa menetluskuluna Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.D.Z anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 järgi V. T. tapmises. Süüdistuse kohaselt lõi D.Z 2. augustil 2019 tänaval kannatanut tahtlikult kolm korda noaga kõhu, rindkere ja kaenla piirkonda. Süüdistatav teadis, et sellised noalöögid põhjustavad eluohtlikke ja surmavaid vigastusi ning vähemalt möönis selliste tagajärgede saabumist. Nende löökidega tekitas süüdistatav kannatanule eluohtlikud vigastused, mille tagajärjel kannatanu suri 4. augustil 2019 haiglas. Maakohtu otsus
2.Harju Maakohus tunnistas 4. märtsi 2020. a otsusega D.Z-i lühimenetluses süüdi KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ning karistas teda 5-aastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendas kohus seda vangistust 3 aasta ja 4 kuuni.
1-20-470 Eelvangistuse 7 kuud ja 3 päeva arvas kohus karistusaja hulka. Lõplikuks karistuseks kujunes 2 aastat 8 kuud ja 27 päeva vangistust, mille kohus jättis KarS § 74 lg-te 1 ning 3 alusel 3 aasta ning 4 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
3.Maakohus tuvastas, et süüdistatav lõi V. T-d noaga kolm korda kõhu, rindkere ning kaenla piirkonda, tekitades kannatanule vigastused, mille tagajärjel ta suri. Kannatanu lõi süüdistatavat käte ja jalgadega, viimane lõi teda omakorda noaga. Kui V. T. kaklust jätkas, lõi D.Z teda noaga veel kaks korda. Süüdistatav sai aru, et noalöögid võivad tabada mis tahes elundit ja vigastused võivad olla eluohtlikud. Ta möönis kannatanul eluohtliku seisundi saabumist. Järelikult oli tal eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise suhtes tahtlus. Kannatanu surma põhjustas torkehaav rinnaõõnes.
4.D.Z ei teadnud, et tema noalöögid surmavad kannatanu, kuid pidas seda siiski võimalikuks. Samas ei möönnud D.Z kannatanu surma, vaid lootis, et see ei saabu. V. T. suri alles kaks päeva hiljem haiglas. Enne kaklust tahtis süüdistatav kannatanut noaga hirmutades eemal hoida, kakluse ajal aga soovis saavutada seda, et kannatanu teda enam ei ründaks. Tapmistahtluse vastu räägib ka asjaolu, et D.Z hoidis kaklusele eelnenud vestluse ajal nuga nähtavalt peos ega varjanud seda. Süüdistatava ütluste kohaselt hoiatas ta kannatanut, et kui viimane teda lööb, siis lööb tema noaga vastu. Kannatanu tõstis esimesena käe D.Z-i näo juurde. Ärritunud vestluse situatsioonis võis süüdistatav tajuda seda kannatanu soovina teda lüüa. Ka siis ei löönud D.Z kannatanut kohe noaga, vaid haaras tal hoopis rinnust. Sellele järgnes kannatanu käelöök vastu D.Z-i pead ja siis jalalöök. Alles siis vastas süüdistatav noalöögiga. Teise noalöögi tegi D.Z enda sõnutsi seepärast, et esimene löök ei hoidnud kannatanut tagasi, vaid viimane jätkas löömist. Kannatanu kakles tänaval edasi, sõimles ja tegi veel ühe jalalöögi, pärast mida lõi D.Z kolmandat korda. Kannatanu ründas kogu kakluse ajal aktiivselt D.Z-i ja lõi teda jalaga ka veel pärast teist noalööki. Pärast noalööke püsis veritsev kannatanu D.Z-i nähes jalul veel enam kui minuti. Ta kõndis süüdistatavale järele kuni D.Z-i lahkumiseni sündmuskohalt. D.Z-il oli kannatanu tegevuse ja välise seisundi põhjal alust loota, et kõhu- ja rinnapiirkonda tabanud noalöögid siiski ei vii surmani. Nii kakluse ajal kui ka hetkel, mil süüdistatav sündmuskohalt lahkus, oli läheduses mitu inimest. Üks neist helistas häirekeskusesse ja teisel soovitas D.Z ise politseisse helistada. Süüdistatav lootis põhjusega, et kannatanu ei jää temast maha surema, vaid saab vajalikku abi. Apellatsioon
5.Harju Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes selle otsuse osalist tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist KarS § 113 lg 1 järgi ning tema karistamist 11-aastase vangistusega, mida vähendataks KrMS § 238 lg 2 ja § 68 lg 1 alusel 6 aasta 8 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistuseni. Alternatiivselt taotles prokurör raskema karistuse mõistmist. Ringkonnakohtu määrus
6.Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2020. a määrusega jäeti prokuratuuri apellatsioon KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.
7.Ringkonnakohus märkis, et KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt ei saa prokuratuur vaidlustada lühimenetluses tehtud süüdimõistvat otsust. Maakohus tunnistas D.Z-i süüdi selles, et ta lõi V. T-d kolm korda noaga, põhjustades nii kannatanu surma. Vaidlus on selle üle, kas süüdistataval oli tagajärje suhtes tahtlus. Prokuröri hinnangul on tal õigus maakohtu otsust vaidlustada, kuna kriminaalmenetluse keskses küsimuses, s.o kuriteo subjektiivsete tunnuste tuvastamisel, ei toiminud maakohus prokuratuuri taotletud viisil. Õigeksmõistmine tähendab kohtu järeldust, et 2(7)
1-20-470 vähemalt mingis osas ei saa süüdistuses kirjeldatud tegu isikule ette heita. Sellist järeldust maakohus ei teinud.
8.Kohtuasjas nr 3-1-1-81-12 jaatas Riigikohus prokuratuuri õigust vaidlustada lühimenetluses tehtud otsus olukorras, kus maakohus tunnistas KarS § 215 lg 3 p 1 järgi süüdistatu süüdi KarS § 121 järgi. Erinevalt viidatud lahendist hõlmab D.Z-i teo kvalifikatsioon aga kogu süüdistuses kirjeldatud tegevust ja tagajärge ning seetõttu pole maakohtu lahend õigeksmõistev otsus KrMS § 318 lg 3 p 2 mõttes.
10.Leides, et maakohus tunnistas süüdistatava süüdi teos, milles teda süüdistati, on ringkonnakohus jätnud arvesse võtmata subjektiivse kuriteokoosseisu. Asudes seisukohale, et süüdistataval ei olnud kannatanu surma suhtes tahtlust, otsustas maakohus, et sellist tegu, mida prokuratuur süüdistatavale ette heidab, ei ole aset leidnud. Seega tegi kohus tapmissüüdistuses sisuliselt õigeksmõistva otsuse. Järelikult on prokuratuuril selles asjas apellatsiooniõigus. Vastus määruskaebusele
11.D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjani arvates tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata, kuna prokuratuuril pole KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt apellatsiooniõigust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Määruskaebemenetluse esemeks on küsimus, kas ringkonnakohus leidis õigesti, et prokuratuuril ei ole käsilolevas asjas KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt apellatsiooniõigust ja apellatsioon tuleb jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. Selle küsimuse lahendamiseks on tarvis selgitada õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseid. Kolleegium tõdeb, et kohtupraktika pole siin olnud järjekindel.
13.KrMS § 318 lg 3 p 2 järgi ei saa prokuratuur esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale, välja arvatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata jätmist puudutavate erandite korral. Osutatud säte ei võta prokuratuurilt aga õigust vaidlustada lühimenetluses tehtud maakohtu süüdimõistvat otsust juhul, kui see sisaldab sisuliselt ka süüdistatava osalist õigeksmõistmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2019. a otsus nr 1-17-7305/38, p-d 51–52 ja 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-81-12, p 16.2). Seega oleneb prokuratuuri apellatsiooniõiguse olemasolu lühimenetluses KrMS § 318 lg 3 p 2 järgi sellest, kas maakohtu järeldused süüdistuse kohta on sellised, mis seaduse kohaselt toovad kaasa kohtu kohustuse süüdistatav vähemalt osaliselt õigeks mõista.
14.Käsilolevas asjas süüdistas prokuratuur D.Z-i KarS § 113 lg 1 järgi V. T. tapmises, kuid maakohus tunnistas süüdistatava selle asemel süüdi kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises, millega põhjustati ettevaatamatusest ka kannatanu surm (KarS § 118 lg 1 p-d 1 ja 7). Esimese astme kohtu hinnangul ei möönnud D.Z kannatanut noaga lüües viimase surma, vaid lootis, et surm ei saabu, kusjuures süüdistataval oli selliseks lootuseks ka alust.
3(7)
1-20-470
15.Riigikohus on varem sarnastel asjaoludel lähtunud arusaamast, et kui kohtumenetluses ilmneb, et tapmises süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb ta lisaks süüditunnistamisele KarS § 118 järgi ka KarS § 113 järgi õigeks mõista (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p-d 8 ja 11). Osutatud seisukohta aluseks võttes peaks menetletavas asjas prokuratuuri apellatsiooniõigust jaatama. Ometigi leiab kriminaalkolleegiumi kogu koosseis teisiti, asudes küsimuses, millal tuleb süüdistatav osaliselt õigeks mõista, järgmisele seisukohale.
16.KrMS § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Jättes kõrvale prokuratuuri loobumise süüdistusest, märgib kolleegium, et KrMS § 309 lg-s 2 ette nähtud õigeksmõistmise alustest kolm esimest on olemuslikult seotud KrMS § 306 lg 1 p-dega 1–3. Nende kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama mh järgmised küsimused: 1) kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse (p 1); 2) kas teo on toime pannud süüdistatav (p 2); 3) kas tegu on kuritegu (p 3) ning 4) millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb tegu kvalifitseerida (p 3).
17.Vastates eitavalt KrMS § 306 lg 1 p-s 1 märgitud küsimusele, tuleb kohtul mõista süüdistatav õigeks kuriteosündmuse puudumise tõttu (KrMS § 309 lg 2 alt 1). Eitav vastus KrMS § 306 lg 1 p-s 2 nimetatud küsimusele tähendab süüdistatava õigeksmõistmist KrMS § 309 kolmandas alternatiivis ette nähtud alusel („ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav“). Kohtu järeldusele, et tegu ei ole kuritegu (KrMS § 306 lg 1 p 3) – ehk et tegu ei vasta vähemalt ühele kolmest KarS § 2 lg-s 2 loetletud karistatavuse eeldusest –, järgneb süüdistatava õigeksmõistmine kuriteo tuvastamatuse tõttu (KrMS § 309 lg 2 teine alternatiiv), kui jätta kõrvale eeskätt KrMS § 274 lg 1 kolmandast alternatiivist ja § 402 lg-st 1 tulenevad erandid.
18.Peaks aga kohus vastama kõigile KrMS § 306 lg 1 p-des 1–3 toodud kas-küsimustele jaatavalt, ent jõudma süüdistuses märgituga võrreldes teistsugusele järeldusele selles osas, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb tegu kvalifitseerida, pole alust süüdistatavat samal ajal õigeks mõista. Siis tuleb süüdistatav süüdi tunnistada ja teda karistada karistusseadustiku selle sätte järgi, millele vastavaks kohus isiku tegu peab, teda süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni järgi õigeks mõistmata. Ka senises kohtupraktikas on domineerinud arusaam, et pelgalt süüdistatava käitumisele süüdistuses märgitust erineva – sh kergema – karistusõigusliku hinnangu andmine ei tingi KrMS § 309 lg 2 kohaselt isiku osalist õigeksmõistmist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-63-09, p 12; 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1039; 18. detsembri 2018. a otsus nr 1-17-689/29, p-d 17–21 ja 15. märtsi 2018. a otsus nr 1-13-5173/196, p 17.3).
19.KrMS § 306 lg 1 p-des 1–3 eristatakse teo ja kuriteo mõistet. Seega on teona nende sätete mõttes käsitatav süüdistatava faktiline tegevus või tegevusetus, mitte teo kvalifikatsioonis väljenduv karistusõiguslik hinnang sellele käitumisele (kuritegu) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27.märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 18). Piiritlemaks tegu KrMS § 306 lg 1 p-de 1–3 tähenduses, tuleb arvesse võtta järgmist.
4(7)
1-20-470
20.Kohus ei saa üldjuhul kontrollida sellise teo tõendatust ja kuriteokoosseisu-pärasust, mille mõnda olulist asjaolu ei ole süüdistuses kirjeldatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2020. a otsus nr 1-17-3371/311, p-d 66 ja 77). Kohtuliku arutamise objektiks olev tegu, ehk siis süüdistatava tegevus või tegevusetus, peab olema hõlmatud nendest faktilistest asjaoludest, millele kohus võib KrMS § 268 lg 5 kohaselt otsust tehes tugineda. Kohtumenetluses mõne süüdistuses kirjeldatud asjaolu äralangemine (tõendamatus) või lisandumine (nt uue vastutust kergendava fakti tõendamine kaitsja poolt) ei anna aga alust väiteks, et kohtuliku arutamise objektiks olev tegu on muutunud ega ole enam sama.
21.Samuti saab teona KrMS § 306 lg 1 p-de 1–3 mõttes käsitada vaid sellist käitumist, mis moodustab ühe teo karistusõiguse tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p 8.3 ja 13. mai 2019. a otsus nr 1-15-11032/308, p 34). Karistusõiguslikult mitme eraldiseisva teona käsitatav käitumine on vaadeldav mitme teona ka KrMS § 306 lg 1 p-de 1–3 kontekstis.
22.Sama teo suhtes saab kohus teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-12-09, p 11). Teisisõnu ei ole kohtul võimalik süüdistatavat ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja õigeks mõista. Ka mitte osaliselt.
23.Niisiis järeldub KrMS § 309 lg-st 2 koostoimes sama seadustiku § 306 lg 1 p-dega 1–3 seegi, et süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (kui tegemist on väärteoga, tuleb kriminaalmenetlus üldjuhul lõpetada). Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema – olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel).
24.Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus. Seevastu juhul, kui süüdistuses kirjeldatud asjaolud hõlmavad karistusõiguslikult mitut tegu (teomitmus) ja mõni neist tegudest või selle toimepanemine süüdistatava poolt ei osutu tervikuna tõendatuks või kui see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, tuleb süüdistatav viimati nimetatud teos õigeks mõista. Seda olenemata süüdistatava süüditunnistamisest või õigeksmõistmisest teistes süüdistuses kirjeldatud tegudes ja sõltumata sellest, kas osaline õigeksmõistmine mõjutab süüdistatava käitumise karistusõiguslikku kvalifikatsiooni.
25.Näiteks kui kedagi süüdistatakse KarS § 118 järgi ühe teoga nii raske kui ka sellest leebema tervisekahjustuse tekitamises, kuid kohtus ilmneb, et süüdistatavale saab omistada vaid kergema tervisekahjustuse põhjustamise, tuleb isik tunnistada süüdi KarS § 121 järgi, teda samas KarS § 118 järgi õigeks mõistmata (varem teisiti: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2020. a otsus nr 1-19-4422/107, p 14). Kui isikule heidetakse KarS § 199 lg 1 järgi ette ühe varguse käigus viie asja äravõtmist, kuid kohus tuvastab, et ta võttis nendest ära vaid kolm, pole alust süüdistatavat kahe asja varguses õigeks mõista. Kui aga isikut süüdistatakse KarS § 199 lg 2 p 4 järgi viies eraldiseisvas (korduvas) varguses, millest kahe toimepanemine jääb kohtus tõendamata, tuleb süüdistatav nendes kahes varguses õigeks mõista. Seevastu jätkuva süüteo (vt nt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p-d 13–14) osategudest mõne tuvastamata jäämine 5(7)
1-20-470 süüdistatava osalist õigeksmõistmist ei tingi, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. Näiteks kui kellelegi heidetakse KarS § 3891 lg 1 järgi ette, et ta esitas jätkuva teona maksuhaldurile valeandmeid mitmes maksudeklaratsioonis, kuid kohus tuvastab, et mõnes deklaratsioonis valeandmeid polnud, ei mõisteta süüdistatavat nendes deklaratsioonides valeandmete esitamises õigeks, kui ülejäänud deklaratsioonide esitamine on süüteokoosseisu täitmiseks piisav (varem teisiti: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 18). Peaks aga kohus tuvastama, et süüdistuses jätkuva teona käsitatud rikkumine koosneb tegelikult korduvatest kuritegudest, millest üks on tõendamata, tuleb süüdistatav selles – iseseisvas – teos õigeks mõista (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2020. a otsus nr 1-18-7408/62 ja 15. juuni 2018. a otsus nr 1-16-7179/127).
26.Samuti järeldab kolleegium KrMS § 309 lg-st 2, et kui kuriteokoosseisu mõnele tunnusele vastava faktilise asjaolu tuvastamatus tingib teo kvalifitseerimise kergema kuriteokoosseisu järgi, ei too see kaasa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos. Näiteks kui kedagi süüdistatakse KarS § 215 lg 3 järgi võõra vallasasja omavolilises ajutises kasutamises vägivallaga, ent kohus tuvastab üksnes vägivalla, kuid mitte asja kasutamist, tuleb süüdistatav tunnistada süüdi KarS § 121 järgi, teda samas KarS § 215 lg 3 järgi õigeks mõistmata (varem teisiti: viidatud otsus asjas nr 3-1-1-81-12, p 16). Samamoodi ei tähenda KarS § 114 lg 1 p 5 järgi süüdistatava omakasu motiivi tõendamata jäämine, et isik tuleks mõrvas õigeks mõista: kohus peab selgi juhul piirduma süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 113 lg 1 järgi (sarnaselt: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-36-09, p 14.5).
27.Vaatamata sellele, et osutatud näidete puhul leiavad süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud kohtumenetluses kinnitust vaid osaliselt, ei muuda see tõsiasja, et süüdistuses kirjeldatud tegu leidis aset, süüdistatav pani selle – küll mõnevõrra teistsugusel kujul – toime ja tegu on õiguslikult kuritegu. Järelikult pole ühtegi sellist iseseisvat tegu, milles saaks süüdistatava KrMS § 309 lg-st 2 lähtudes õigeks mõista.
28.Samas on oluline, et kohtuotsuse resolutiivosa kajastaks kohtu järelduste olulist lahknevust võrreldes süüdistusega ja seda ka juhul, kui pole alust süüdistatavat osaliselt õigeks mõista ega isegi kuritegu ümber kvalifitseerida. Süüdimõistva kohtuotsuse põhjal peab olema selge, milline on põhijoontes see ebaõigus, mille eest riik isikule süüetteheite teeb. Seega kui kohus leiab, et süüdistatava toimepandu erineb süüdistuses kirjeldatust sellisel moel või ulatuses, mis mõjutab arvestataval määral hinnangut teo hukkamõistetavusele, tuleks kõnealune lahknevus süüdistusversioonist kohtuotsuse resolutiivosas esile tuua. Märgitu on tarvilik kasvõi juba põhjusel, et KrMS § 315 lg-te 4 ja 7 kohaselt ei pruugita kohtuotsuse tervikteksti koostamiseni jõudagi ning siis jääks süüdistuse osaline alusetus õigusselgelt fikseerimata. Vähem tähtis pole seegi, et kohtu kõnesolev järeldus kajastuks kohtuotsuse osas, millel on vahetu õiguslik siduvus.
29.Olukorras, kus kohus tuvastab kuriteo asjaolud sellisel kujul, et kuriteosündmuse ebaõigussisu osutub võrreldes süüdistusest tulenevaga oluliselt tagasihoidlikumaks, võib see mõjutada ka menetluskulude jaotust. KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus.
30.Võttes aluseks KrMS § 309 lg 2 eespool toodud tõlgenduse, asub kolleegium seisukohale, et maakohtu otsustus tunnistada D.Z KarS § 113 lg 1 asemel süüdi KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ei ole menetletavas asjas käsitatav süüdistatava osalise õigeksmõistmisena. Maakohus tunnistas D.Z-i KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi süüdi sellessamas teos, mida prokuratuur süüdistatavale ette heitis. Kohtumenetluses jäi tuvastamata vaid osa teo asjaoludest, mida süüdistuses väideti ja mis puudutasid D.Z-i ettekujutust teo tagajärjest. Ühtegi 6(7)
1-20-470 kuriteosündmust tervikuna maakohus aga tuvastamata ei jätnud ja seega ei vasta kohtu vaidlusalune otsustus ka ühelegi KrMS § 309 lg-s 2 ette nähtud õigeksmõistmise alusele.
31.Järelikult on maakohtu otsus käsitatav süüdimõistva kohtuotsusena KrMS § 318 lg 3 p 2 mõttes ja prokuratuuril pole õigust selle peale apellatsiooni esitada. See tähendab, et ringkonnakohus toimis õigesti, kui jättis apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.
32.Kuivõrd ainukene selles kriminaalasjas esitatud apellatsioon on osutunud lubamatuks ja käesoleva määruse tegemine tähendab ka maakohtu otsuse jõustumist, ei peatu kolleegium lähemalt küsimusel, kas maakohus andis faktilistele asjaoludele (vt eespool punkt 4) materiaalõiguslikult õige hinnangu, kui pidada silmas KarS § 28 sisu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p-d 9–12; 4. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 14–15 ja 15. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10).
33.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2020. a määruse muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.
34.Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. aasta määruse nr 16 § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 7 lg 1 alusel rahuldab kolleegium D.Z-i kaitsja taotluse määrata määruskaebemenetluses D.Z-ile osutatud riigi õigusabi – prokuratuuri määruskaebusele vastamise – eest makstava tasu suuruseks 64 eurot 80 senti (sh käibemaks 10 eurot 80 senti). KrMS § 187 lg 2 esimese lause kohaselt jääb see summa menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 4) riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.