Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Urmas Volens
Kohtuasi
Flagito OÜ hagi Ryanair Designated Activity Company vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 2024. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Flagito OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Flagito OÜ, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kristjan Tuul ja Sander Potisepp Kostja Ryanair Designated Activity Company, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristi Sild
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 2024. a määrus tsiviilasjas nr 2-23-12908 ja saata asi samale ringkonnakohtule Flagito OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
Reisijatel Kristina Bahhurinskajal, Ekaterina Sidortsoval, Sandra Kruusmanil ja Sofja Vainikul (reisijad) oli broneering Ryanair Designated Activity Company (kostja) 15. juulil 2023. a toimuma pidanud lennule FR5604 Roomast Tallinna (CIA – TLL). Itaalia lennujaamatöötajate üleriigilise streigi tõttu tühistati lend 13. juulil 2023. a. Kostja pakkus seejärel reisijatele asenduslendu neli päeva hiljem, s.o 19. juulil 2023. a toimuma pidanud Ryanairi lennule, kuid kuna sellele lennule vabu kohti ei olnud, pakkus kostja reisijatele järgmisena Ryanairi asenduslendu, mis pidi toimuma seitse päeva hiljem, s.o 22. juulil 2023. a. Kuna viimati nimetatud asenduslennu tingimused ei olnud reisijate hinnangul mõistlikud ega võrreldavad esialgse reisi omadega, ostsid reisijad ise uued lennupiletid ja saabusid Roomast Tallinna 18. juulil 2023. a. Esialgu toimuma pidanud lennu ärajäämisest tekkinud nõuded loovutasid reisijad Flagito OÜ-le (hageja).
2-23-12908 Hageja esitas kostja vastu hagi, milles nõudis esialgsete lennupiletite ja kallimate asenduslennu piletite hinnaerinevusest tuleneva kahju 1791,11 eurot ja sissenõudmiskulu 160 eurot hüvitamist, samuti lennu tühistamise hüvitise 1600 eurot (4 × 400) ja võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud viivise tasumist. Harju Maakohus mõistis 24. jaanuaril 2024. a õigeksvõtul põhineva osaotsusega kostjalt hageja kasuks välja asenduslennu piletite hinnaerinevusest tuleneva hüvitise 1791,11 eurot ja sissenõudmiskulud 160 eurot. Menetlusse jäid Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 261/2004 (määrus 261/2004) art 5 lg 1 ja art 7 alusel nõutav hüvitis (1600 eurot) ja sellega seotud viivisenõue (VÕS § 113 lg 1).
2.Kostja vaidles hagile vastu, tuginedes määruse 261/2004 art 5 lg-le 3, mille kohaselt ei ole tegutsev lennuettevõtja sama määruse art 7 järgi kohustatud maksma hüvitist, kui ta suudab tõendada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. 15. juuli 2023. a lennu tühistamine oli tingitud erakorralistest asjaoludest, Itaalia lennujaamatöötajate üleriigilisest streigist, ning see puudutas peaaegu kõiki lennujaama töötajaid (sh pagasikäitlejaid, lennule registreerimise personali, osa piloote ning maapealseid lennumeeskondi), mistõttu ei olnud võimalik lende korraldada. Kostjal ei olnud võimalik lennu tühistamist vältida mis tahes meetmetega, kuna streik oli üleriigiline ning kestis 8 tundi (ajavahemikus 10–18). Ka teiste lennuettevõtjate kasutamine ei oleks aidanud reisijatel õigel ajal sihtkohta jõuda, kuna lendude tühistamise mõju oli kumulatiivne ning ka teised lennuettevõtjad pidid leidma oma reisijatele asenduslennud.
3.Harju Maakohus lahendas asja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi ning mõistis 15. märtsi 2024. a otsusega lisaks 24. jaanuari 2024. a osaotsusega väljamõistetule kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 2,94 eurot (ajavahemiku 7. september 2023. a – 11. september 2023. a eest) ning alates 12. septembrist 2023. a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise kuni põhinõude 1791,11 eurot täitmiseni. Määruse 261/2004 art 5 lg 1 ja art 7 alusel esitatud lennu tühistamisest tuleneva hüvitise nõude (1600 eurot) jättis maakohus rahuldamata. Maakohus tuvastas, et reisijaid teavitati 15. juulil 2023. a kell 14.25 väljuma (ja 18.50 Tallinna jõudma) pidanud lennu tühistamisest 13. juulil 2023. a kell 23.10. Lend tühistati Itaalia lennujaamatöötajate üleriigilise streigi tõttu, mis toimus 15. juulil 2023. a ajavahemikus 10–18. Streigi tõttu jäeti ära väga suur arv lende, ainuüksi Ryanair pidi tühistama üle 220 lennu. Kostja ei pakkunud reisijatele (esimese võimalusena) teekonna muutmist ega teiste lennuettevõtjate pakutavaid lende ning kostja pakutud asenduslennuga oleksid reisijad jõudnud sihtkohta seitse päeva planeeritust hiljem. Kostja vabanes maakohtu arvates siiski hüvitise maksmise kohustusest määruse 261/2004 art 5 lg 3 alusel, kuna lend tühistati erakorraliste asjaolude (üleriigilise streigi) tõttu, mida kostja ei oleks suutnud vältida ka siis, kui ta oleks võtnud kõik vajalikud meetmed. Maakohus viitas seejuures Euroopa Kohtu 23. märtsi 2021. a otsusele (EKo 23.03.2021, C-28/20), millest järeldas, et kahe järgmise tingimuse üheaegse täitmise korral saab teatud sündmusega seotud asjaolusid käsitada erakorralistena: esiteks nende asjaoludega seotud sündmus ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane ning teiseks väljub sündmus asjaomase lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt. Kuigi streik on iga ettevõtja majanduselu osaks, ei ole lennuettevõtjal mingisugust kontrolli ametiühingute otsuste üle. Eelnevast järeldub, et tavaliselt ei ole lennuettevõtjal mingisugust õiguslikult märkimisväärset mõju selle üle, kas streik toimub või mitte. Maakohus nõustus kostjaga, et lendude graafikud olid omavahel seotud ning lendudeks planeeritud lennukid ja meeskonnad teenindasid mitmeid erinevaid marsruute. Lisaks olid planeeritud ning omavahel seotud meeskondade töögraafikud. Ühe lennu graafiku oluline muutmine mõjutas oluliselt kogu järgnevat ajakava, mistõttu pidas maakohus usutavaks, et kostjal puudus mistahes võimalus korraldada reisijatele väljalend kuni üks tund enne kavandatud väljumisaega ja jõuda lõppsihtkohta hiljemalt kaks tundi pärast kavandatud 2(6)
2-23-12908 saabumisaega, kuivõrd ka teiste lennufirmade Itaalia lendude graafikud olid streigi ajal häiritud ja lennud tühistatud. Eelnevale tuginedes jättis maakohus lennu tühistamisest tuleneva hüvitise nõude rahuldamata, kuna streigi tagajärjel lennu tühistamise või pikaajalise hilinemise korral vabaneb lennuettevõtja määruse 261/2004 art 5 lg 1 p c ja art 7 lg 1 järgi kohustusest maksta hüvitist.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja lennu tühistamise hüvitis 1600 eurot ning viivis 12% aastas põhivõlgnevuselt 1600 eurot (ajavahemiku 7. september 2023. a – 11. september 2023. a eest kokku 2,63 eurot ning edasi tulevikku suunatud viivis). Hageja arvates kohaldas maakohus vääralt määruse 261/2004 art 5 lg-t 3. Kostja ei täitnud seal nõutud tõendamiskoormist ning juhul, kui tegemist ei olnud kostja tõendamiskoormisega, siis maakohus seda hagejale ei selgitanud. Määruse 261/2004 art 5 lg 3 näeb ette lennuettevõtja õiguse keelduda hüvitise maksmisest, kui korraga on täidetud kaks eeldust: tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud ja lennuettevõtja võttis kasutusele kõik vajalikud meetmed lennutõrke vältimiseks. Kostja ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid või vähemalt ei tõendanud selliste meetmete tarvitusele võtmist, st et ta oleks lendu planeerides püüdnud vältida tulevikus tekkida võivaid tõrkeid ja et ta oleks asenduslendu pakkudes üritanud tõrkest tulenenud ajakulu minimeerida. Hageja hinnangul oli kostjal terve nädal aega planeerida asenduslende nii, et lennutõrge oleks mõjutanud reisijaid minimaalselt. Planeeritust seitse päeva hiljem pakutud lend, samuti asjaolu, et kostja ei pakkunud teiste lennuettevõtjate lende, ei vastanud kostjalt nõutavale hoolsuskohustusele, mistõttu kostja ei vabanenud hüvitise maksmise kohustusest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 3. mai 2024. a määrusega TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 hageja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Ringkonnakohtu arvates ei kohaldanud maakohus vääralt määruse 261/2004 art 5 lg-t 3. Selle sätte alusel pidi kostja esiteks tõendama, et asjaolud olid erakorralised, ning teiseks, et erakorralisi asjaolusid ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Maakohus selgitas pooltele õigesti tõendamiskoormist, märkides, et lepingu sõlmimist ja lennu tühistamist pidi TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja ning kostjal lasus määruse 261/2004 art 5 lg-te 3 ja 4 kohaselt koormis tõendada, kas ja millal teavitati reisijaid lennu tühistamisest, samuti seda, et lennu tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi kõigi vajalike meetmete tarvitusele võtu korral. Maakohus leidis õigesti ning kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, et konkreetsel juhul oli tegemist erakorraliste asjaoludega määruse 261/2004 art 5 lg 3 tähenduses. 15. juulil 2023. a väljuma pidanud lend tühistati Itaalias toimunud lennujaamatöötajate üleriigilise streigi tõttu. Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib erakorralisteks asjaoludeks määruse 261/2004 art 5 lg 3 tähenduses pidada streike, milles osalevad lennujuhid või lennujaama töötajad, kuna niisugused streigid ei kuulu lennuettevõtja tegevuse hulka ja jäävad seega tema tegeliku kontrolli alt välja (EKo 23.03.2021, C-28/20, p-d 42–43). Kuna käesoleval juhul toimus Itaalia lennujaamatöötajate üleriigiline streik, siis ei olnud streik kostja kontrolli all, kujutades seega endast erakorralist asjaolu määruse 261/2004 art 5 lg 3 tähenduses. Maakohus leidis ringkonnakohtu arvates õigesti, et esitatud asjaoludel ei oleks kostja saanud erakorralisi asjaolusid ega lennu tühistamist vältida. Kostja tõendas, et kõigis Itaalia lennujaamades, sh Rooma Ciampino lennujaamas, toimus 15. juulil 2023. a ajavahemikus 10–18 streik ning tühistati suurem osa kõigi lennufirmade lendudest. Kostja selgitas, et lendude maandumiste ja õhkutõusmiste lubatud ajavahemikke planeeritakse väga täpselt. Lendude graafikud olid omavahel seotud, lendudeks planeeritud lennukid ja meeskonnad teenindasid mitmeid erinevaid marsruute ning ka meeskondade 3(6)
2-23-12908 töögraafikud olid omavahel seotud. Ka teised lennufirmad tühistasid streigi perioodi jäänud lennud. Sellises olukorras ei saanud kostjale ette heita, et ta ei suutnud võtta meetmeid, et korraldada lendu kohe pärast piirangute lõppu. Ringkonnakohtu arvates ei pidanud määruse 261/2004 art 5 lg 3 kohaldamiseks hindama, kas ja mis moel pakkus kostja reisijatele asenduslende. Määruse 261/2004 art 5 lg 3 kohaldamine ei ole seotud määruse 261/2004 art-s 8 sätestatud õigusega piletihinna tagasimaksmisele või teekonna muutmisele või art-s 9 sätestatud õigusega hoolitsusele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule lahendamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt peaks Riigikohus küsima Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kas määruse 261/2004 art 5 lg 3 teise kumulatiivse alusena sätestatud „kõikide vajalike meetmete kasutuselevõtt“ hõlmab sama määruse art 8 lg 1 p-s b sätestatud parima võimaliku asenduslennu pakkumise kohustust ning paneb lennuettevõtjale kohustuse pakkuda erakorralise asjaolu ilmnemisel või pärast erakorralise asjaolu äralangemist esimest võimalikku enda või teise lennuettevõtja opereeritavat otse- või vahemaandumisega asenduslendu. Kostja eksis asenduslennu pakkumise kohustuse vastu (määruse 261/2004 art 8 lg 1 p c), mistõttu ei saa teda vabastada määruse art 5 lg 3 alusel kulude hüvitamise kohustusest. Hageja esitas kohtule tõendid, millest nähtus, et kostja ja teised lennuettevõtjad opereerisid lende hiljemalt alates 15. juulist 2023. a kell 18.00 ning kostja ei pakkunud reisijatele parimat võimalikku asenduslendu. Eelnevast tulenevalt tekkis reisijatel õigus nõuda kostjalt määruse art 5 lg 1 p c ja art 7 alusel hüvitist. Euroopa Kohus on öelnud, et lennuettevõtja ei vabane määruse 261/2004 art 5 lg 1 p c ja art 7 alusel tasutavast hüvitise maksmise kohustusest määruse 261/2004 art 5 lg 3 kohaselt, kui ei pakuta art 8 lg 1 kohaselt parimat asenduslendu (EKo 11.06.2020, C-74/19, p-d 26, 56–61 ja resolutsiooni p 3). Kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta võttis määruse 261/2004 art 5 lg 3 tähenduses kõiki vajalikke meetmeid.
7.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata. Õige ei ole hageja seisukoht, et määruse 261/2004 art 8 lg 1 p b (asenduslennu pakkumise kohustuse) rikkumise korral peab lennuettevõtja maksma määruse 261/2004 art 7 lg 1 kohast hüvitist ka siis, kui lennu tühistamise on põhjustanud erakorralised asjaolud määruse 261/2004 art 5 lg 3 mõttes. Käesoleva vaidluse asjaolud erinevad oluliselt hageja viidatud Euroopa Kohtu kohtuasja C-74/19 asjaoludest. Viidatud kohtuasjas oli reisija juba teinud ära esimese lennu, kuid pidi keset reisi ootama jätkulendu, mis pikendas tema alustatud reisi oluliselt. Praeguses asjas tühistati lend enne reisi algust erakorraliste asjaolude tõttu ning reisijaid teavitati sellest kaks päeva ette. Ebamõistlik ei olnud kostja juhis reisijatele pöörduda pakutud reisi sobimatuse korral kostja poole. Lennu tühistamine oli ainuvõimalik valik olukorras, kus üleriigilise streigi tõttu tühistati sisuliselt kõik samast lennujaamast kaheksa tunni vältel väljuma pidanud lennud. Reisijatel ei olnud määruse 261/2004 art 8 rikkumisel õigus nõuda sama määruse art-s 7 sätestatud hüvitist, vaid kulutuste hüvitamist. Lennu tühistamise korral tekib reisijal õigus määruse 261/2004 art-s 8 ja 9 ettenähtud hoolitsusele ning määruse 261/2004 art-s 7 ettenähtud hüvitisele vaid siis, kui lennu tühistamist ei põhjustanud erakorraline asjaolu. Tõlgendus, mille kohaselt hõlmavad kõik võimalikud meetmed määruse 261/2004 art 5 lg 3 tähenduses kohustust tellida tšarterist 4(6)
2-23-12908 asenduslennuk, muudaks määruse 261/2004 art 5 lg 3 sisutühjaks, kuna lennuettevõtja kohustuste ring ja tõendamiskoormis on nii lai, et seda ei ole võimalik enam eluliselt täita. Kostja tõendas erakorraliste asjaolude esinemist, seda, et nende vältimine või kõrvaldamine ei olnud võimalik, ning seda, et kostja pakkus lisaks enda lendudele reisijatele abi ka alternatiivsete asenduslendude leidmiseks. Eelotsuse küsimiseks ei ole kostja hinnangul alust. Tegelikult soovib hageja Euroopa Kohtu seisukohta küsimuses, kas see, kui lennuettevõtja rikub lennu tühistamise korral määruse 261/2004 art 8 lg-t 1, annab õiguse nõuda sama määruse art 7 lg-s 1 ettenähtud hüvitist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
9.Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes menetlusse võtmata, kuna maakohtu otsuses ei antud luba edasikaebamiseks ning kuna maakohus ei olnud ringkonnakohtu hinnangul selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldanud, selgelt menetlusõiguse normi rikkunud ega selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud. Hageja palus oma apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja lennu tühistamise hüvitis 1600 eurot ning sellelt summalt viivis 12% aastas (ajavahemiku 7. september 2023. a – 11. september 2023. a eest kokku 2,63 eurot ning edasi tulevikku suunatud viivis). Ülejäänud hageja nõuded kostja vastu on maakohus rahuldanud 24. jaanuaril 2024. a õigeksvõtul põhineva osaotsusega.
10.Käesolevas asjas ei olnud kolleegiumi hinnangul täidetud TsMS § 637 lg-s 21 toodud eeldused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmiseks ning ringkonnakohus eksis, kui ta leidis, et need eeldused olid täidetud. Maakohus kohaldas kolleegiumi hinnangul ebaõigesti materiaalõiguse normi (määruse 261/2004 art 5 lg 3) ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Määruse 261/2004 art 5 lg 3 kohaselt ei ole tegutsev lennuettevõtja kohustatud määruse art 7 järgi maksma reisijale hüvitist, kui ta suudab tõendada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Maakohus leidis, et käesolevas asjas esines selle sätte kohaldamise esimene eeldus ehk erakorraline asjaolu Itaalia lennujaamatöötajate üleriigilise streigi näol. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Nagu Euroopa Kohus on selgitanud, on „erakorraline asjaolu“ määruse 261/2004 art 5 lg 3 tähenduses streik, milles osalevad lennujuhid või lennujaama töötajad, kuna niisugused streigid ei kuulu lennuettevõtja tegevuse hulka ja jäävad seega tema tegeliku kontrolli alt välja (EKo 23.03.2021, C-28/20, p-d 42–43 ja seal viidatud Euroopa Kohtu praktika).
11.Küll aga ei nõustu kolleegium, et käesolevas asjas esines määruse 261/2004 art 5 lg 3 kohaldamise teine eeldus ehk kostja oli võtnud kasutusele „kõik vajalikud meetmed“ erakorralistest asjaoludest (streik) põhjustatud lennu tühistamise vältimiseks selle sätte tähenduses. Seda sätet tuleb tõlgendada nii, et „kõik vajalikud meetmed“ ei hõlma üksnes meetmeid lennu tühistamise vältimiseks, vaid ka meetmeid reisijatele lennu tühistamisest tulenevate tagajärgede leevendamiseks. Euroopa Kohus on selgitanud, et see, kui reisijat vedanud õhusõidukit mõjutanud erakorralise asjaolu tõttu muudab lennuettevõtja reisija teekonda, kasutades selleks tema enda lendu, mille tulemusel jõuab reisija kohale esialgu kavandatust päev hiljem, ei ole „vajalik meede“, mis vabastab kõnealuse vedaja määruse art 5 lg 1 p-s c ja art 7 lg-s 1 ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest, välja arvatud juhul, kui ei olnud ühtegi teist võimalust muuta teekonda kas otse- või vahemaandumisega lennuga, mida teostas ta ise või mõni teine lennuettevõtja ja mis saabunuks varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend, või kui niisugune teekonna muutmine nõudnuks lennuettevõtjalt oma ettevõtte 5(6)
2-23-12908 suutlikkuse seisukohast asjakohasel hetkel vastuvõetamatuid ohverdusi (EKo 11.06.2020, C-74/19, p 61). Seega tuli kohtul välja selgitada, kas käesolevas asjas oli täidetud tingimus, et ei olnud ühtegi teist võimalust muuta teekonda kas otse- või vahemaandumisega lennuga, mida teostas kostja ise või mõni teine lennuettevõtja ja mis saabunuks sihtkohta varem kui kostja järgmine lend. Kostja vastutuse hindamisel määruse 261/2004 art 5 lg 3 järgi pidi maakohus kaaluma ka seda, kas selline teekonna muutmine nõudis kostjalt tema ettevõtte suutlikkuse seisukohast ohverdusi, mida sai pidada vastuvõetamatuteks. Euroopa Kohtu selgituse järgi eeldab lennuettevõtjalt nõutav hoolsus, mis võimaldab tal vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, kõigi tema käsutuses olevate vahendite rakendamist, tagamaks teekonna muutmine mõistlikult, rahuldavatel tingimustel ja esimesel võimalusel, mille hulka kuulub ka see, et otsitakse teisi otse- või vahemaandumisega lende, mida võivad teostada teised lennuettevõtjad, kes kas kuuluvad või ei kuulu samasse lennundusallianssi, ja mis saabuvad varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend (EKo 11.06.2020, C-74/19, p 59). Maakohus neid asjaolusid ei hinnanud, piirdudes tõdemusega, et kostjal puudus mistahes võimalus korraldada reisijatele väljalend kuni üks tund enne kavandatud väljumisaega ja jõuda lõppsihtkohta hiljemalt kaks tundi pärast kavandatud saabumisaega, sest ka teiste lennufirmade Itaalia lendude graafikud olid streigi ajal häiritud ja lennud tühistatud. Samas tuvastas maakohus, et kostja ja teiste lennuettevõtjate lennud toimusid 15. juulil 2023. a alates hiljemalt kell 18.00 ning et oli alternatiivseid lennuvõimalusi, mis võimaldanuksid reisijatel jõuda varem sihtkohta. Lisaks oli kohtu ette toodud asjaolu, et reisijad otsustasid neile pakutud lennu asemel osta ise uued lennupiletid Roomast Tallinnasse saabumisajaga 18. juulil 2023. a, mis oli varasem kostja pakutud asenduslennu saabumisajast (22. juuli 2023. a). Eelnevast pidi maakohtul tekkima kahtlus, et kostjal võis olla võimalus muuta teekonda lennuga, mis saabus varem kui kostja enda järgmine lend.
12.Eeltoodust juhindudes tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
13.Kolleegium selgitab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides ka seda, et määruse 261/2004 art 5 lg 1 p-de a ja c kohaselt tekib reisijal lennu tühistamise korral õigus nii nõuda piletihinna tagasimaksmist või teekonna muutmist määruse art 8 alusel kui ka saada hüvitist art 7 alusel. Seda kinnitab Euroopa Kohtu avaldatud seisukoht, et määruse art 5 lg 1 kohaselt peab lennu tühistamise korral lennuettevõtja reisijatele pakkuma selles lõikes sätestatud tingimustel esiteks abi määruse art 8 alusel, st õigust nõuda tagasimakset või teekonna muutmist, teiseks määruse art-s 9 ette nähtud söögi, majutuse ja telefonikõnede kulude katmist ja kolmandaks kindla suurusega hüvitist selle määruse art-s 7 ettenähtud reeglite järgi, kui neid ei ole õigel ajal lennu tühistamisest teavitatud (EKo 12.05.2011, C-294/10, p 23).
14.Kuna kolleegiumi hinnangul on määruse 261/2004 art 5 lg 3 kohaldamise kohta käesolevas asjas olemas piisavalt selge Euroopa Kohtu praktika (vt eelkõige kohtuasi C-74/19, p-d 57–61), ei ole käesolevas asjas vajalik küsida Euroopa Kohtult eelotsust.
15.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.