Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
A. H hagi Adavere Agro AS-i ja AS-i Risti Agro vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-26855
Tsiviilasja hind Riigikohtus Adavere Agro AS-i suhtes 87 eurot ja 19 senti AS-i Risti Agro suhtes 2339 eurot ja 65 senti Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Adavere Agro AS-i ja AS-i Risti Agro kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja A. H Kostjad Adavere Agro AS (registrikood 10171470) ja AS Risti Agro (registrikood 10201231), mõlema esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn
Asja läbivaatamise kuupäev
16. märts 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-26855 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 10. detsembri 2013. a otsuse resolutsiooni punktid 2.3 ja 3.3, millega kostjatelt mõisteti välja igakuine hüvitis alates
1.
jaanuarist 2013.
2.Tartu Maakohtu 10. detsembri 2013. a otsuse resolutsiooni punktid 2.3 ja 3.3 sõnastada järgmiselt: „2.3. alates 1. jaanuarist 2014 igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse reolutsiooni p-s 4.
3.3.alates 1. jaanuarist 2014 igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse reolutsiooni p-s 4."
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, arvestades käesolevas otsuses toodud põhjendusi. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Maakohtu otsuse tervikresolutsioon on järgmine: „1. Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista Adavere Agro AS-lt A. H kasuks kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis (bruto) järgmiselt:
2.2.2013.a detsembri eest hüvitis 10 (kümme) eurot 70 senti.
2.3.alates 1. jaanuarist 2014 igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse reolutsiooni p-s 4.
3.Välja mõista Risti Agro AS-lt A. H kasuks kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis (bruto) järgmiselt:
3.1.hüvitis 30.11.2013.a seisuga 9641 (üheksa tuhat kuussada nelikümmend üks) eurot 21 senti ühekordse maksena;
3.2.2013.a detsembri eest hüvitis 287 (kakssada kaheksakümmend seitse) eurot 09 senti.
3.3.alates 1. jaanuarist 2014 igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse reolutsiooni p-s 4.
4.Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmine
4.1.Otsuse p-des 2.3 ja 3.3 määratud igakuise hüvitise arvestamise metoodika:
4.1.1.igakuise hüvitise suuruse arvestamise aluseks seisuga 31. detsember 2013 on kaotatud brutopäevasissetulek 50,12 eurot, mida tuleb iga-aastaselt indekseerida tegevusalal „Põllumajandus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad" Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. augustiks. Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse;
4.1.2.indekseeritud brutopäevatasust arvestatakse hüvitise baasmääraks A. H tuvastatud töövõimekao protsendimäär (käesolevalt kuni 20. juuli 2014. a 60%), millest tuleb maha arvestada saadud töövõimetuspension;
4.1.3.hüvitise jagamisel endiste tööandjate vahel võtta töövõimetuspensioni mahaarvestamise järel saadavast summast maha hageja omavastutus 25% (s.o omavastustus 1/4 hüvitisest) ning saadud summa jagada järgmiselt: AS-i Risti Agro kanda 52,32% ja AS-i Adavere Agro kanda 1,95%.
4.2.A. H on kohustatud teavitama Adavere Agro AS-i ja Risti Agro AS-i koheselt töövõimekao määra ja töövõimetuspensioni suuruse muutumisest.
4.3.Adavere Agro AS ja Risti Agro AS on kohustatud igakuise hüvitise A. H välja maksma hüvitise saamise kuu kolme esimese tööpäeva jooksul."
5.Tagastada tasutud kautsjon Risti Agro AS-ile.
6.Menetluskulud kassatsiooniastmes jätta poolte endi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. H (hageja) esitas 9. mail 2012 hagi Adavere Agro AS-i (kostja I) ja AS-i Risti Agro (kostja II) vastu, milles palus välja mõista kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks kummaltki kostjalt hüvitis ühekordse maksena ja hüvitis perioodilise maksena. Hageja muutis menetluse kestel korduvalt nii perioodi, mille eest hüvitist sooviti, kui ka hüvitise suurust. Viimasena esitas hageja nõude arvestuse 17. septembril 2013, kus formuleeris nõude alternatiivses koosseisus ja suuruses ( II kd, tl 80-81). Hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade kohaselt on hagejal diagnoositud 3. juulist 2009 kutsehaigus, mille on põhjustanud füüsiline töö koormusega kätele-õlavöötmele-seljale, ebasoodne mikrokliima ja kõrgendatud traumaoht. Hagejal on tuvastatud kutsehaigusest tingitud püsiv töövõime kaotus 60% ulatuses. Töötervishoiuarsti hinnangul on hageja kutsehaigus kujunenud välja kostja I, kostja II, Kabala Agro OÜ juures ja FIE-na töötamisel. Lähtudes hagejal erinevate tööandjate juures (sh FIE-na) töötamise ajast ja töölepingutes kokku lepitud tööajast, vastutab kostja I proportsionaalselt 1,95% ja kostja II proportsionaalselt 52,32% tekitatud kahju eest. Hageja palus hüvitise arvestamisel võtta aluseks viimases töökohas Viraito OÜ-s saadud sissetuleku, mis kalendripäeva keskmisena oli 30 eurot ja 97 senti. Kuna hageja lõpetas töötamise juba oktoobris 2007, tuleb töötasu indekseerida. Hageja väitel on kostjate käitumine olnud õigusvastane, kuna kostjad on rikkunud mitmeid tööohutusnorme. Kostjate juures valitsenud töötingimused põhjustasid hageja tervisekahjustuse. Kostjate süüd tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1050 lg-st 1 lähtudes eeldada.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad leidsid, et hageja ei ole põhjendanud ja tõendanud, et töövõime kaotuse eest vastutavad kostjad, ning ebaselged on ka hüvitise arvutamise alused ja metoodika. Hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu kutsehaigusega tekkinud kahju ja kostjate tegevuse vahel. Kostjad märkisid, et hageja arvestuste alusel oleks tema brutokuutöötasu olnud 2000 eurot kuus, mis on ebareaalne. Vastutuse jagamine vastavalt töötatud ajale oleks põhjendatud üksnes juhul, kui töötingimused oleksid olnud kõigi tööandjate juures täpselt samad.
3.Tartu Maakohus otsustas 10. detsembri 2013. a lahendiga rahuldada hagi osaliselt, määras otsuse täitmise korra ja jaotas menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise suhte alusel. Kohtulahendi resolutsiooniga otsustati: „1. Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista Adavere Agro AS-ilt A. H kasuks kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis (bruto) järgmiselt:
2.1.hüvitis 30.11.2013. a seisuga 359,33 eurot ühekordse maksena;
2.2.2013. a detsembri eest hüvitis 10,70 eurot;
2.3.alates 01.01.2013. a igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse resolutsiooni p-s 4.
3.Välja mõista Risti Agro AS-ilt A. H kasuks kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis (bruto) järgmiselt:
3.1.hüvitis 30.11.2013. a seisuga 9641,21 eurot ühekordse maksena;
3.2.2013. a detsembri eest hüvitis 287,09 eurot;
3.3.alates 01.01.2013. a igakuine hüvitis, mille arvestamise metoodika on esitatud otsuse resolutsiooni p-s 4." Maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 4 määras kohus kindlaks kohtuotsuse täitmise, sh igakuise hüvitise arvestamise metoodika. Menetluskuludest jättis kohus 1/5 hageja kanda ja 4/5 solidaarselt kostjate kanda. Maakohus tuvastas, et hageja ei töötanud alates 22. oktoobrist 2007 ja kutsehaigus diagnoositi hagejal töötervishoiuarsti 3. juuli 2009. a otsusega. Kohus leidis, et hagejal on tuvastatud sissetulekute vähenemine 60% ulatuses ja vähenemine on tingitud kutsehaigusest. Kostjad ei ole tõendanud, et nad on täitnud kõiki tööohutuse nõudeid. Kostjate tegevusetus tööohutuse korraldamisel ja töötaja juhendamisel on viinud hagejal kutsehaiguse tekkeni. Hageja on hüvitise arvestamisel võtnud proportsionaalselt arvesse nii tegutsemist FIE-na kui ka töötamist OÜ-s Kabala. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul kostjate õigusi rikutud, sest hageja on esitanud kostjate vastu nõude kahju hüvitamiseks vaid osaliselt, s.t kostjatele langevas osas. Seega on tegemist osavastutusega, kus kutsehaiguse põhjustamise eest vastutavateks on kostjad, OÜ Kabala ja hageja ise töötamisel FIE-na. Kohus leidis, et hageja arvestused tööaja alusel hüvitise proportsionaalse jagamise osas on põhjendatud. Kohus leidis, et hageja töötas pikka aega (vähemalt kümme aastat) pidevalt üle lubatud tööaja normi ning ei järginud töö- ja puhkeaja seaduse sätteid. Kohus leidis, et nimetatud asjaolu on hüvitise määramisel oluline, sest võis kaasa aidata kutsehaiguse väljakujunemisele või selle väljakujunemist kiirendada. Kohus leidis, et kuna hageja ei järginud pika aja jooksul tööajanormi, on tegemist raske hooletusega ja kahjuhüvitist tuleb seetõttu vähendada. Kohus leidis, et kohane on vähendada hüvitist 1⁄4 ulatuses. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata ka hageja saadud töövõimetuspension. Hageja esitatud viimase töökoha töötasu tõendi kohaselt oli tema keskmiseks päevatasuks 484 krooni ja 58 senti ehk 30 eurot ja 97 senti. Kohus pidas põhjendatuks indekseerida hageja kahjuhüvitist lähtuvalt sama või sarnast tööd tegevate isikute keskmise töötasu muutumisest. Hageja töötas põllumajanduses, mistõttu tuleb palga muutmise aluseks võtta keskmine bruto- ja netopalk tegevusalal „Põllumajandus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad". Kohtu hinnangul on põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmine ühekordse summana kuni lahendi tegemise kuuni, s.o kuni 1.detsembrini 2013 ja sealt edasi igakuise maksena.
4.Kostjad esitasid selle maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks või uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist hagi rahuldamata jätmise osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagiavaldus täies ulatuses. Hageja taotles
menetluskulude jätmist solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Ringkonnakohus jättis oma 29. septembri 2014. a otsusega kostjate apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus märkis, et maakohus on hageja nõude kvalifitseerinud lepingulisest suhtest tuleneva nõudena. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus kohtulahendis tuvastanud, milles seisnes kostjate töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja millega kostjad eirasid tööohutuse nõudeid, samuti on tuvastatud hagejal kahju olemasolu ja selle suurus ning loetud tõendatuks nende asjaolude vaheline põhjuslik seos.
6.Vastuseks kostjate apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus muuhulgas, et ta ei nõustu kostjatega, et puudub põhjuslik seos hageja kahju ja kostjate tegevuse vahel. VÕS § 138 lg 2 kohaselt vabaneb kahju hüvitama kohustatud isik vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud. Maakohus on õigesti tuvastanud faktilised asjaolud, mis tõendavad, et kostjate tegevus ja tegevusetus, millel nende vastutus põhineb, on hagejal kutsehaiguse tekkimisega piisavas seoses, et kutsehaigust võib pidada kostjate juures tuvastatud töötingimuste tagajärjeks. Ringkonnakohus viitas seejuures ka VÕS § 138 lg-tele 1 ja 3. Ringkonnakohus nõustus maakohtu kohaldatud kahjuhüvitamise metoodikaga ning ei pidanud vajalikuks seda muuta.
7.Vastuseks hageja vastuapellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas kahjuhüvitise vähendamisel õigesti VÕS § 139 lg-d 1 ja 3. Hageja ise sai kõige paremini organiseerida oma töökorraldust ja jälgida, et töökoormus ei tekitaks terviseriske.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostjad esitasid ringkonnakohtu 29. septembri 2014. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles nad vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse peamiste põhjenduste kohaselt on kostjad jätkuvalt seisukohal, et nende tegevus ja hagejal kutsehaiguse tekkimine ei ole põhjuslikus seoses. Hageja kutsehaigus on hageja suure töökoormuse tagajärg, s.t kutsehaigus tekkis hageja enda käitumise tulemusena. Hageja pidi esitama põhjendused ja tõendid selle kohta, et just kostjate rikkumised tekitasid talle kutsehaiguse. Kohtud on kohaldanud vääralt VÕS § 127 lg-t 4. Lisaks on ringkonnakohus kohaldanud vääralt VÕS § 138. Ekslik on kahju arvestamise kohta kasutatud metoodika. Kostjad asusid ka seisukohale, et tsiviilasja menetlemisel on rikutud oluliselt menetlusõiguse norme. Kostjad pidasid üllatuslikuks ringkonnakohtu seisukohta selle kohta, et hageja abilise küsimus ei ole oluline. Kostjad leidsid veel, et ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse ebaõigesti muutmata ka maakohtu otsuse resolutsiooni punktides 2.3 ja 3.3 märgitud igakuise hüvitise väljamõistmise algusaja,
1.jaanuari 2013 osas. Arvestades, et eelnevates maakohtu otsuse resolutsiooni punktides on hüvitis
välja mõistetud kuni 2013. a novembrini ja ka 2013 detsembri eest, ei ole 2013. a osas kahekordse hüvitise väljamõistmine kuidagi põhjendatud.
9.Hageja vaidles 20. veebruaril 2015 esitatud vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hageja palub jätta jõusse samas tsiviilasjas tehtud madalama astme kohtute otsused, kuid parandada maakohtu otsuses esinevad kirjavead, s.t asendada maakohtu otsuse resolutsiooni punktides 2.3, 2.4. ja 3.3 nimetatud aastaarv „2013" aastaga „2014". Hageja esitas oma kokkuvõtlikud seisukohad veel 16. märtsil 2015.
10.Kostjad esitasid 13. märtsil 2015 ka oma seisukohad hageja 20. veebruari 2015 vastuse kohta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2.3 ja 3.3. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Riigikohus teeb ringkonnakohtu otsuse tühistatud osas uue otsuse, millega muudab maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.3 ja 3.3 osas, milles maakohus mõistis hagejale välja igakuise hüvitise alates 1. jaanuarist 2013. Kolleegium on seisukohal, et tuvastatud asjaolude alusel tulnuks mõista maakohtul hagejale igakuine hüvitis välja alates 1. jaanuarist 2014.
12.Vastuseks kostjate kassatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. TsMS § 688 lg 5 teise lause järgi ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Madalama astme kohtud on leidnud, et kostjate kahju hüvitamise kohustuse eeldused on tõendatud. Kohtud on muuhulgas tuvastanud põhjusliku seose kostjate käitumise ja hageja tervisekahjustuse vahel. Seejuures ei ole kohtud VÕS § 127 lg-t 4 ebaõigesti kohaldanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kolleegiumi hinnangul puudus ringkonnakohtul põhjusliku seose küsimust käsitledes vajadus viidata VÕS §-le 138. VÕS § 138 lg 1 kohaselt võib juhul, kui tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, nõuda kahju hüvitamist neilt kõigilt. Kolleegiumi arvates saab kannatanu tõendamiskoormise kergendamiseks kohaldada VÕS § 138 eelkõige juhtudel, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest kannatanule kahju kindlalt põhjustas. Maakohus on leidnud, et tegemist on osavastutusega, kus kutsehaiguse põhjustamise eest vastutavateks on kostjad, OÜ Kabala ja hageja ise töötamisel FIE-na. Kolleegiumi arvates ei ole sellisel juhul VÕS § 138 alusel põhjusliku seose kindlakstegemine põhjendatud, kuna maakohus on leidnud, et kutsehaiguse tekkimist mõjutasid nii hageja töötamine kostjate juures, töötamine OÜs Kabala kui ka hageja tegutsemine FIE-na. Sellisel juhul saab kohus põhjusliku seose teha kindlaks VÕS § 127 lg 4 alusel. Eeltoodud ringkonnakohtu minetus ei muuda põhjusliku seose tuvastamist madalama astme kohtutes lõpptulemusena siiski ebaõigeks.
13.Kolleegiumi arvates on kohtud arvestanud sellega, et osaliselt viis hageja kutsehaiguse tekkimiseni tema enda käitumine. Sellest lähtudes sellest on maakohus hageja kahjuhüvitist 1⁄4 võrra
vähendanud. Kolleegium nõustub ka maakohtu otsuses esitatud kahjuhüvitise arvestusega, sh hüvitise indekseerimisega tegevusalal „Põllumajandus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad" Statistikaameti avaldatava keskmise brutokuupalga juurdekasvutempo alusel võrreldes eelmise perioodiga. Riigikohus on varem leidnud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas. Selliseks indeksiks võib kolleegiumi arvates olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11).
14.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on 2013. a eest mõistnud maakohus hagejale hüvitise välja kahekordselt. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ei ole kahtlust, et kahekordne hüvitise väljamõistmine hälbib sellest põhimõttest. Maakohtu eksimus resolutsiooni sõnastamisel nähtub ka maakohtu otsuse põhjendustest, kus maakohus on märkinud, et kohtu hinnangul on põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmine ühekordse summana kuni lahendi tegemise kuuni, s.o kuni 1. detsembrini 2013 ja sealt edasi igakuise maksena. Kostjad on apellatsioonkaebuses (II kd, tl 155) sellele eksimusele ka ringkonnakohtu tähelepanu juhtinud, kuid sellele vaatamata on ringkonnakohus jätnud maakohtu eksimuse parandamata. Kolleegium on seisukohal, et selle eksimuse saab kõrvaldada kassatsioonikohus TsMS § 691 p 5 alusel asja ringkonnakohtule tagasi saatmata.
15.Kolleegiumi arvates on kohtud määranud tsiviilasja hinna ebaõigesti. TsMS § 129 lg 2 kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse ning surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Riigikohus on varem leidnud, et juba sissenõutavaks muutunud osamaksete (ka siis, kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). Kolleegium on seisukohal, et tsiviilasja hind kassatsioonimenetluses tuleb määrata käesoleval juhul sellest lähtudes, millises ulatuses maakohus hagi kummagi kostja vastu hagi esitamisele järgneva üheksa kuu osas (mai 2012 kuni jaanuar 2013) rahuldas. Kolleegium määrab TsMS § 137 lg 11 alusel kostja I suhtes rahuldatud haginõude hinnaks 87 eurot ja 19 senti ja kostja II suhtes rahuldatud haginõude hinnaks 2339 eurot ja 65 senti. Eeltoodust tulenevalt on tsiviilasja hind maakohtus olnud hageja nõudes kostja I vastu 116 eurot ja 26 senti ning hageja nõudes kostja II vastu 3119 eurot ja 64 senti.
Ringkonnakohtus oli kostjate apellatsioonkaebuse hind sama suur kui Riigikohtus: kostja I puhul oli apellatsioonkaebuse hinnaks 87 eurot ja 19 senti ning kostja II puhul 2339 eurot ja 65 senti. Hageja vastuapellatsioonkaebuse hind oli kostja I suhtes 29 eurot ja 7 senti ning kostja II suhtes 779 eurot ja 89 senti.
16.Risti Agro AS on tasunud kautsjonit 163 eurot ja 55 senti 7. novembril 2014. Kassatsioonkaebuses on palutud kautsjon tagastada samale arvelduskontole, millelt see tasuti. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastatakse TsMS § 149 lg-te 4 ja 8 alusel tasutud kautsjon Risti Agro AS-i arvelduskontole.
17.Menetluskulud kassatsiooniastmes jätab kolleegium TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kuigi kolleegium rahuldas kostjate kassatsioonkaebuse osaliselt, oleks kassatsiooniastme menetluskulude jätmine hageja kanda kolleegiumi arvates ebamõistlik. Käesoleval juhul tingis kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise maakohtu eksimus resolutsiooni sõnastamisel, mille ka ringkonnakohus jättis kõrvaldamata. Kolleegiumi arvates on menetluskulude jagamisel kassatsiooniastmes relevantne ka see, et hageja ei vaielnud vigade parandamisele vastu. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.