EG kaebus Rapla kohtutäitur Õnne Pajuri 3.02.2014 otsuse peale täiteasjas nr 179/2009/805
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 9.09.2014 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EG määruskaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Avaldaja EG (ik XXXXXXXXXXX, viibib XXXXX
XXXXXX)
Puudutatud isik Rapla kohtutäitur Õnne Pajur
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 9.09.2014 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega kaebus rahuldada ning kohtutäitur Õnne Pajuri 3.02.2014 otsus täiteasjas nr 179/2009/805 tühistada ja kohustada kohtutäiturit EG kaebust uuesti läbi vaatama.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta kohtutäitur Õnne Pajuri kanda.
4.Määruse peale saab edasi kaevata Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.
1.Rapla kohtutäitur Õnne Pajur (puudutatud isik) algatas 3.04.2009 EG (avaldaja) suhtes täiteasja nr 179/2009/805 Pärnu Maakohtu 16.06.2008 otsusega nr 1-07-7548 välja mõistetud sunniraha, kohtukulude, kaitsjatasu ning ekspertiisitasu 86 262 krooni 10 sendi Eesti Vabariigi kasuks sissenõudmiseks. 18.09.2013 esitas avaldaja puudutatud isikule avalduse täiteasjas nr 179/2009/805 nõude aegunuks tunnistamiseks. 27.01.2014 lõpetas puudutatud isik täiteasjas nr 179/2009/805 täitemenetluse osaliselt seoses rahatrahvi või varalise karistuse aegumisega, jätkates menetlust täitemenetluse alustamise tasu (7.67 eurot) ja täitekulude (748.22 eurot) osas.
2.3.02.2014 saabus puudutatud isikule avaldaja kaebus, mille kohaselt ei kuulu 27.01.2014 täitemenetluse osalise lõpetamise otsuses märgitud täitekulude hulgas tasumisele kohtutäituri põhitasu, kuna see sõltub sissenõutud summa suurusest. 3.02.2014 otsusega jättis puudutatud
isik avaldaja kaebuse rahuldamata, leides, et avaldaja väide, et kuna kohtutäitur ei nõudnud võlgnikult sisse täitedokumentidest tulenevaid rahatrahve, siis puudub tal õigus tasule, on alusetu. Arvestades otseste täitekulude nõude sisu ja eesmärki ning kohtutäituri ametiteenuse tasulisuse põhimõtet, on kohtutäituril õigus nõuda võlgnikult täitekulu tasumist.
3.14.02.2014 esitas avaldaja maakohtule puudutatud isiku 3.02.2014 otsuse peale kaebuse, paludes puudutatud isiku otsuse tühistada ning lõpetada täitemenetlus täitekulude 748 euro 22 sendi tasumise kohustuse osas. Kuna täitemenetlus nr 179/2009/805 on aegunud ilma, et kohtutäitur oleks võlgnikult nõude katteks midagi sisse nõudnud, puudub alus kohtutäituri põhitasu sissenõudmiseks. Kohtutäituril on õigus saada täitemenetluse alustamise tasu ja tehtud kulude eest kompensatsiooni, kuid mitte olematute ametitoimingute eest põhitasu. Avalduse täiendustes märkis avaldaja, et vaidlustab 06.04.2009 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, kuna kohtutäituri poolt on põhitasu arvestatud ebaseaduslikult. Kohtutäitur jättis arvestamata tol ajal kehtinud kohtutäituri seaduse (KTS) § 23 lg 3 sätestatu, et kohtutäituri tasu nõutakse sisse võrdeliselt sissenõutud summaga. Kui kohtutäituri seisukoht oleks õige, kaotaks KTS § 23 lg 3 oma mõtte ja kohtutäituri töö oma eesmärgi, sest kohtutäitur saaks siis oma tasu igal juhul, olenemata sellest, kas ja mida ta võla sissenõudmiseks üldse teeb.
4.Puudutatud isik vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur tugines täiteasjas nr 179/2009/805 kohtutäituri põhitasu nõudmisel Riigikohtu lahendile nr 32-1-79-11, millest tulenevalt on kohtutäituri tasu ja täitekulude väljamõistmise otsused käsitatavad muude täitedokumentidena, mille täitmine aegub TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Kohus leidis, et võlgniku väide, et kohtutäituril puudub õigus tasule, kui ta ei ole sisse nõudnud täitedokumentidest tulenevaid rahatrahve, on alusetu. Maakohtu määrus
5.Pärnu Maakohus jättis 9.09.2014 määrusega EG kaebuse kohtutäitur Õnne Pajuri 3.02.2014 otsuse tühistamiseks ja täitemenetluse lõpetamiseks täitekulude 748 eurot 22 senti tasumise osas rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda. 6.04.2009 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusest nähtus, et kohtutäitur otsustas võlgnikult sisse nõuda täitemenetluse alustamise tasu 100 krooni, millele lisandus käibemaks 18 krooni ning kohtutäituri põhitasu 9704 krooni 49 senti (620 eurot 23 senti), millele lisandus käibemaks 1746 krooni 81 senti (124 eurot 5 senti). Kokku 11 451 krooni 30 senti (744 eurot 28 senti). Kohus ei nõustunud avaldajaga, et kuna kohtutäitur ei nõudnud võlgnikult sisse täitedokumentidest tulenevaid rahatrahve, puudus tal õigus tasule. Täitekulude kohta tehtud kohtutäituri otsus on TMS § 1 lg 1 p 16 järgi iseseisev täitedokument, millest tuleneva nõude aegumistähtaeg oli enne 5.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat (kehtivas redaktsioonis 10 aastat). Seega kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus 6.04.2009 ei ole aegunud. Istungil leidis tõendamist, et täitemenetluses on kohtutäitur teinud täitetoiminguid. Täitetoimikust nr 179/2009/805 nähtus, et Pärnu Maakohtu otsuse nr 1-07-7548 suhtes on täitemenetlus alustatud 3.04.2009 ning täitur tuvastas 20.04.2009, et võlgnikul töökohta ei ole. 14.05.2009 kutsuti võlgnik väljaande Ametlikud Teadaanded kutsega büroosse, 15.05.2009 kontrolliti sõidukite olemasolu ja tuvastati, et võlgnikul sõidukid puudusid, samuti tuvastati, et võlgnik ei ole ettevõtja. 4.01.2010 selgus, et võlgnik viibib Tartu Vanglas kuni 6.12.2016. Täitur on 4.01.2011 ja 10.06.2013 kontrollinud võlgnikul töökoha olemasolu, kontrollitu tulemusel tuvastati, et töökohta võlgnik ei oma. Kohtutäitur vormistas 15.05.2009 pankadele esitamiseks vara hoiusel või arveldusarvel arestimise aktid ning vanglale esitamiseks nõude arestimisakti kinnipeetava sissetulekust. 20.09.2013 esitas avaldaja kohtutäiturile avalduse, millele kohtutäitur 25.09.2013 vastas. 27.01.2014 lõpetas kohtutäitur osaliselt maakohtu otsuse
nr 1-07-7548 täitmise karistuse aegumise tõttu, koostas täitekulu väljamõistmise otsuse ja vara kontol arestimise akti ning jätkas menetlust täitekulude tasumise osas. 3.02.2014 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse, mille kohta koostas kohtutäitur otsuse 3.02.2014. Seega ei leidnud tuvastamist avaldaja väide, et kohtutäitur ei ole täitemenetluses teinud ühtegi täitetoimingut. Kohus leidis, et kohtutäituril on seaduslik alus saada põhitasu kuni täitemenetluse lõpetamiseni tehtud toimingute eest ja põhitasu on kohustatud tasuma võlgnik (KTS §-d 28-32). Kohtutäitur selgitas põhitasu suuruse kujunemist, s.o protsent sissenõude summast (86 262,10 krooni x 11,25%). Kokku oli põhitasu 744 eurot 28 senti. Põhitasu suurus tuleneb KTS-st, mille alusel on täituril keelatud sõlmida kokkuleppeid seaduses sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Seega puudus kohtutäituril õigus põhitasu suurendada ja vähendada. Põhitasu suurust ei muudeta täitemenetluse käigus, vaid see tuleneb täitemenetluse alustamisel kehtivast kohtutäituri seadusest. TMS § 37 kohaselt kuuluvad täitekulu alla nii kohtutäituri põhitasu, menetluse alustamise tasu kui ka täitekulu. Täitekulu suurus on 3 eurot 94 senti ning menetluse alustamise tasu 7 eurot 67 senti. Kokku oli täitekulu 755 eurot 98 senti. Avaldaja viited kohtupraktikale ei olnud asjakohased ja nende lahendite sisu ei anna alust tühistada kohtutäituri otsust. Seega oli 6.04.2009 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus põhjendatud, seaduslik ja kehtiv. Määruskaebus
6.16.09.2014 esitatud määruskaebuses palus avaldaja maakohtu 9.09.2014 määruse tühistada ja rahuldada kaebus või saata asi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks. Maakohus on määruses ekslikult tuginenud uuele kohtutäituri seadusele ning omistanud avaldajale ebaõigeid seisukohti. Avaldaja hinnangul ei olnud kohtutäituri poolt tasu arvestamine KTS § 2512 lg 2 alusel õiguspärane, seaduslik ja põhjendatud, kuna nõue jäi täies ulatuses rahuldamata. Kohtutäituri tasu arvutamisel oleks tulnud lähtuda KTS § 2512 lg-st 4. Muus osas avaldaja kohtutäituri otsust ei vaidlusta. Tartu Maakohtu määruses nr 4-09-26257 on kohus asunud seisukohale, et kohtutäituri tasu nõutakse sisse võrdeliselt sissenõutud nõudesummaga. Määruskaebuse täiendustes märkis avaldaja, et ei ole esitanud taotlust täitemenetluse lõpetamiseks, vaid üksnes vaidlustanud kohtutäituri 06.04.2009 tasu väljamõistmise otsuse. Menetluse edasine käik
7.Puudutatud isik palus jätta määruskaebus rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.
8.Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 9.09.2014 määrus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Samuti tuleb tühistada kohtutäituri 3.02.2014 otsus ja kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus märgib esmalt avaldaja poolt kohtumenetluses esitatud erinevate nõuete osas, et tulenevalt TMS § 218 lg 1 teisest lausest ei saa kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata. Kuivõrd nähtuvalt avaldaja 3.02.2014 kohtutäiturile esitatud kaebusest vaidlustas avaldaja kohtueelses menetluses kohtutäituri 27.01.2014 otsuse kohtutäituri põhitasu sissenõudmiseks täitemenetluse läbiviimise osas, lahendab kohus üksnes avaldaja eelnimetatud vaidlustuse. Arvestades asjaolu, et kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus, mille täitmiseks kohtutäitur 27.01.2014 täitemenetluse osalise lõpetamise otsusega jätkab täitemenetlust täitemenetluse
alustamise tasu ja täitekulu sissenõudmiseks, on tehtud 6.04.2009, siis tuleb käesoleva asja lahendamisel kohaldada otsuse tegemise ajal kehtinud kohtutäituri seadust. Vastaval perioodil kehtinud kohtutäituri seadus sätestas, et kohtutäituri ametitoiming on tasuline ning kohtutäituril on õigus võtta tasu ainult käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras (KTS § 21 lg 1 ja 3). Kohtutäituri tasu koosneb täitemenetluse alustamise tasust ja põhitasust. Kohtutäituri põhitasu määr kehtestatakse kas rahalise nõude suurusest või täitetoimingu sisust lähtudes või mõlemast lähtudes kindla summana (KTS § 22 lg 1). Kohtutäituri tasu on maksma kohustatud isik (edaspidi võlgnik), kelle vastu on täitmiseks esitatud nõue (täitedokument). Seaduses sätestatud juhtudel on kohustatud isikuks sissenõudja või muu isik (KTS § 221 lg 1). Kohtutäituri tasu sissenõudmise aluseks on tema tehtud kohtutäituri tasu otsus (KTS § 222 lg 1). Rahalise nõude täitmisel muutub täitemenetluse alustamise tasu ja põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Kui sundtäitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, võib kohtutäitur tasuna sisse nõuda üksnes summa, mis on võrdeline sissenõutud nõudesummaga (KTS § 23 lg 1 ja 3). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ja kohtutäitur on valesti kohaldanud eeltoodud kohtutäituri tasu sissenõudmise sätteid. Õigesti on küll märgitud, et kohtutäituri ametitoiming on tasuline (KTS § 21 lg 1), kuid seejuures on jäetud tähelepanuta sama paragrahvi lõikes 3 sätestatu, mille kohaselt on kohtutäituril õigus võtta tasu ainult seaduses sätestatud ulatuses ja korras. KTS § 23 lg 3 järgi on kohtutäituril rahalise nõude sissenõudmisel õigus saada tasu üksnes võrdeliselt sissenõutud summaga. Sama põhimõte kehtib ringkonnakohtu arvates ka juhtudel, kui rahaline nõue jääb üldse sisse nõudmata. Nimetatud sätte mõte on panna kohtutäiturit huvituma rahalise nõude võimalikult suuremas ulatuse sissenõudmisest põhimõttel, et mida suuremas ulatuses rahalist nõuet täidetakse, seda suuremat tasu on täituril õigus saada. Ringkonnakohtu arvates ei saa rahalise nõude täielikul mittetäitmisel õigustada KTS § 23 lg 3 mitterakendamist ainuüksi sellega, et kohtutäituri ametitoiming on tasuline, sest paragrahvide sellisel tõlgendamisel on kohtutäituril teatud juhtudel kasulikum rahalist nõuet üldse mitte sisse nõuda, kuna sel juhul saaks ta põhitasu suuremas ulatuses (ehk täies ulatuses) kui siis, kui ta täidab rahalist nõuet ainult osaliselt. Ka puuduks KTS § 23 lg 3 mitterakendamisel ning KTS § 21 lg 1 tõlgendamisel selliselt, et kohtutäituril on olenemata nõude täitmisest õigus põhitasule, kohtutäituril huvi ja vajadus aeguvate nõuete täitmisega üldse tegeleda, kuivõrd põhitasu oleks sellisel juhul niikuinii garanteeritud nõude aegumisega. Täitemenetluse alustamise tasu osas leiab ringkonnakohus siiski, et ka sel juhul, kui rahaline nõue jääb täies ulatuses sisse nõudmata, tuleb õigustatuks pidada kohtutäituril täitemenetluse alustamise tasu saamise õigust, kuna KTS § 2511 lg 1 järgi katab täitemenetluse alustamise tasu muu hulgas ka kohtutäituri täitekulud seoses täitemenetluse alustamisega. TMS § 38 lg 1 järgi kannab täitekulud võlgnik. Eeltoodust järelduvalt tuleb maakohtu määrus ja kohtutäituri 03.02.2014 otsus tühistada ja kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama, arvestades käesolevas määruses toodud seisukohti.