Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

kohtule volikirja (kd I tl 73-74), tõendamaks, et lisa nr 1 allkirjastanud L. Mul oli kostja esindamise õigus. Samuti märkis kostja, et hagejal oli võimalus väga lihtsalt tööleping katseajal lõpetada ning mitte nõustuda töölepingu lisas nr 1 toodud muudatustega. Tegemist oli mõlema poole vaba tahtega sellise lepingu sõlmimiseks. Kostja hinnangul ei ole lisa nr 1 tüüptingimus ega ole ka hagejat ebamõistlikult kahjustav. Kostja märkis, et tüüptingimus töölepingus on reeglina tööandja poolt välja töötatud vormis ja formaadis töölepingu tingimused, mis on ühetaolised kõigi tööandja juures sõlmitavate töölepingute puhul. Töölepingu lisa on aga erand tavapärasest töölepingu tingimusest. Samuti olid antud juhul palgatingimused läbi räägitud nii töölepingu sõlmimisel kui ka lisa sõlmimisel. Lisaks leidis kostja, et kuna hageja omab juriidilist haridust, siis ei olnud ta lepingut sõlmides nõrgemas positsioonis. Maakohtu otsus 20.12.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus märkis, et hageja põhinõude õiguslik alus on töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 teine lause koosmõjus sama seaduse § 28 lg 2 p-ga 2. Kuigi pooltevaheline tööleping on sõlmitud enne TLS jõustumist, tuleb sellele TLS § 131 lg 1 alusel alates 2009. aasta 01. juulist kohaldada TLS-s sätestatut. Hageja nõudega hõlmatud periood on hilisem nimetatud kuupäevast. TLS § 5 lg 1 p 5 sätestab, et töölepingu kirjalikus dokumendis peab muu hulgas sisalduma töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, samuti töötasu arvutamise viis. Kuna töötasu tuleb maksta vastavalt poolte kokkuleppele (TLS § 28 lg 2 p 2) ja vastav kokkulepe peab sisalduma töölepingus (TLS § 5 lg 1 p 5), siis saab kohus tuvastada hagejale maksta tulnud töötasu määra ja summa eelkõige töölepingu dokumentide põhjal. Kohus ei nõustunud hageja tõlgendusega, mille kohaselt sai ta lisast nr 1 aru sel viisil, et esialgse töölepingu p 4.2 jääb sisuliselt muutmata. Tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-tele 1 ja 3 märkis kohus, et hageja on ise esile toonud, et tal on juristi haridus (kd I tl 76, 171 pöördel), st talle pidi olema arusaadav lisa nr 1 sisu kui töölepingu p-i 4.2 sisulise muutmise kokkulepe. Sellisest tähendusest on lähtunud ka kostja. Samasugust tõlgendust kinnitab töölepingu hilisem muutmine põhipalga osas ajal, mil hagejal oli tema enda väitel juba pikemat aega õigus saada tulemustasu, aga ta ei soovinud töölepingu järjekordset muutmist seada sõltuvusse tulemustasu maksmisest ega selles osas töölepingut muuta. Kohus tuvastas eelneva põhjal, et lisaga nr 1 muutsid pooled senist töölepingu p-i 4.2 sõnastust sel viisil, et asendasid selle tervikuna lisas märgitud uue redaktsiooniga. Seoses hageja väitega töölepingu lisa nr 1 tüüptingimusena tühisuse kohta ja kostja vastuväitega sellele märkis kohus, et tüüptingimuste regulatsioon kehtib nii enne 01.07.2009 kui ka pärast seda kuupäeva sõlmitud töölepingutele (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-39-11, p 12). VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja tugines viidatud normi teisele alternatiivile (tingimus oli läbi rääkimata), mida tuleb VÕS § 35 lg 2 järgi eeldada. Kostja ei ole tõendanud, et pooled rääkisid vaidlusaluse tingimuse eraldi läbi (vrd Riigikohtu lahend nr 3-2-1-150-06, p 17). VÕS § 35 lg 1 järgi on tüüptingimuseks osutumise oluline tunnus, et pool, kelle suhtes tingimust kohaldatakse, ei ole võimeline

mõjutama tingimuse sisu. Kohtu hinnangul ei ole hageja toonud esile ega tõendanud, miks tal ei olnud võimalik kostjaga töölepingu lisa nr 1 sõlmimisel läbirääkimisi pidada, samuti miks puudus tal võimalus jääda seni kokkulepitud töötingimuste juurde. Kohus ei täheldanud poolte esiletoodus asjaolusid, mis välistanuks esialgse töölepingu juurde jäämise, kui pooled ei saavutanud kokkulepet lepingu muutmise tingimustes. Seetõttu ei tuvastanud kohus, et lisa nr 1 sisu oleks tüüptingimus. Kohus märkis, et kui asuda ka vastupidisele seisukohale, siis takistab hageja soovitud tühisuse tuvastamist lisa nr 1 sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 2 viimane lause, mille järgi ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Poolte kokkulepe puudutas töötasu ühte osa, mis on töölepingu oluline tingimus ja samatähenduslik lepingu hinnaga. Samuti ei nähtu hageja ebamõistlikku kahjustamist poolte esitatud tõenditest. Võrreldes kostja teise töötajaga A. M oli hageja põhipalk oluliselt suurem (vastavalt 4 500 krooni ja 20 000 krooni, I kd tl 104 ja 12), mistõttu ei järeldu teisel töötajal tulemustasu kokkuleppe olemasolust (kd I tl 106) hageja töölepingust tuleneva töötasu ebamõistlikkus. Hageja töötasu on olnud suurem hulgi- ja jaekaubanduse keskmisest palgast (kd I tl 149). Eelnevast järeldub, et lisaga nr 1 muutsid pooled kehtivalt töölepingu senist p-i 4.2. Järelikult tuli kostjal maksta vaidlusalusel perioodil (st pärast lisa nr 1 sõlmimist) hagejale tulemustasu üksnes juhatuse otsuse alusel. Vaidlus puudub selles, et juhatus ei ole hagejale tasu maksmist otsustanud, mistõttu jättis kohus hagi põhinõudes rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis kohus rahuldamata ka viivise nõude. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jättis kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja 10.04.2013 nõudekirja ja selle edastamise dokumendid (kd I tl 14–22), poolte arvelduskontode väljavõtted (kd I tl 23–24, 42–45, 153–156, 162–164), kostja registriandmete väljatrüki (kd I tl 53–58), kostja 09.05.2008 tõendi AS-ile Hansa Liising (kd I tl 86) ja lähetuse aruande (kd I tl 151), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad vaidlusalused asjaolud. Kohus ei käsitlenud lisaks dokumentaalse tõendina kostja juhatuse liikme kinnitusi (kd I tl 39–40 ja 152), sest menetlusosalise kirjalik seletus ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi hagimenetluses tõendiks. Viidates Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-27-11 p-le 11, lahendi nr 3-2-1-122-02 p-le 9 ja lahendi nr 3-2-1-112-04 p-le 44 leidis kohus, et RLS § 22 lg 1 p-i 1, millele hageja hagi esitamisel tugines, tuleb siiski tõlgendada laiendavalt ja lugeda sellega hõlmatuks ka töötasult arvutatud viivise nõue. Seetõttu ei nõudnud kohus hagejalt riigilõivu tasumist otsusega. Apellatsioonkaebus 20.01.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 20.12.2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Tuginedes TsMS § 426 lg-le 1 leiab hageja, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. TsMS § 438 lg-le 1 viidates märgib hageja, et maakohus ei hinnanud kõiki hageja tõendeid, so otsuse p-s 18 nimetatud kirjalikke tõendeid, mille tulemusena on maakohus asjaolud ebaõigesti tuvastanud ja teinud nendest ebaõiged järeldused. Samuti ei arutanud maakohus TsMS § 351 lg 1 kohaselt pooltega vaidlusaluseid asjaolusid läbi ei faktilisest ega õiguslikust küljest. Maakohus eksib, märkides, et hageja arvates ei ole töölepingu lisa nr 1 sõlmitud, kuna tööandja esindaja allkirja on andnud mitte juhatuse, vaid nõukogu liige. Hageja ei ole midagi sellist maakohtus avaldanud. Nimetatud näitega soovis hageja illustreerida oma väidet selle

kohta, et see, kuidas kostja oma tööd korraldab, ei kuulu tema mõjusfääri. Hageja selgitas maakohtus töölepingu lisa nr 1 sõlmimise asjaolusid ja märkis, et temale seletati seda muudatust kui tööandja sisemise töökorralduse osa, millest hageja jaoks midagi ei muutu. Hageja hinnangul viitas maakohus õigesti töölepingu seaduse (TLS) § 5 lg 1 p-le 5 ja § 28 lg 2 p-le 2, kuid samas jättis nimetatud asjaolud tuvastamata. Hageja leiab, et asjas puudub vaidlus selles, et pooltel oli tulemustasu kokkulepe, mida ei eitanud maakohtus ka kostja. Samas on aga maakohus jätnud tuvastamata, milline see tulemustasu kokkulepe oli. Maakohus märkis õigesti, et hagejale maksta tulnud töötasu määra ja summa saab kohus tuvastada eelkõige töölepingu dokumentide põhjal, kuid samas jättis kohus need tuvastamata, kuigi poolte poolt olid kõik töölepingu dokumendid kohtule esitatud. Isegi kui asuda seisukohale, et tulemustasu maksmine töötajale eeldas juhatuse vastavat otsust, ei nähtu kohtu otsusest, millises määras ja summas tulnuks see juhatusel otsustada. Hageja ei nõustu maakohtu põhjendustega, et töölepingu lisa nr 1 ei ole käsitatav tüüptingimusena ega ole tühine. Maakohus märkis õigesti, et kostja ei ole asjas tõendanud vaidlusaluse tingimuse eraldi läbi rääkimist, millega on aga vastuolus kohtu seisukoht, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, miks tal ei olnud võimalik kostjaga töölepingu lisa nr 1 sõlmimisel läbirääkimisi pidada, samuti miks puudus tal võimalus jääda seni kokkulepitud töötingimuste juurde. Hageja selgitas, et kuna tööandja põhjendas lisa nr 1 kui tööandja sisemist töökorraldust, millest töötaja jaoks midagi ei muutu, siis seetõttu polnud ka midagi läbi rääkida. See oli tööandja ühepoolne otsus. Hagejal kui töösuhte nõrgemal poolel ei olnud võimalik tööandja sellist otsust mõjutada. Hageja jaoks oli oluline säilitada töökoht, seda eriti lootuses, kus tööandja pidevalt lubas, et kohe makstakse ka tulemustasu. Samuti ei nõustu hageja maakohtu järeldustega, et lisa nr 1 tüüptingimusena ei kahjustanud hagejat ebamõistlikult. Tüüptingimuste puhul ei eeldata mitte ainult seda, et neid ei ole eraldi läbi räägitud, vaid ka seda, et need on ebamõistlikult kahjustavad. Tuginedes VÕS § 42 lg 1 teisele lausele oli hageja arvates nimetatuga tegemist, sest töölepingu seaduse kohaselt on töötajal õigus saada oma töö eest tasu, sh ka vastava kokkuleppe olemasolul tulemustasu ning seda ei saa sõltuvusse seada tööandja ühepoolsest otsusest. Hageja leiab, et tasu saamise õigus on töölepingu seaduse üks olulisemaid põhimõtteid. Lisaks piiras lisa nr 1 hageja õigusi ka selliselt, et tulemustasu saamine muutus väga küsitavaks. Seega pidi kostja eelnimetatud eelduste ümberlükkamiseks tõendama, et lisa nr 1 ei kahjustanud töötajat ebamõistlikult. Maakohus jättis tähelepanuta, et selle tüüptingimuse tõttu võib hageja ilma jääda märkimisväärsest tulemustasust, mis on hageja eduka müügitöö tulemus ja mida teine lepingupool ei saa hageja hinnangul ühepoolse otsusega olematuks teha. Hageja ei nõustu ka maakohtu käsitlusega sellest, et antud juhul ei kuulu tüüptingimuste regulatsioon kohaldamisele. VÕS § 42 lg 2 olukorraga antud juhul tegemist ei ole, sest küsimus ei puuduta hageja põhitöötasu, vaid tulemustasu, mida saab pidada lepingu kõrvaltingimuseks. Hageja on seisukohal, et ka TLS § 2 alusel oleks maakohus saanud tuvastada lisa nr 1 tühisuse, mida hageja põhjendab sellega, et kui töötajale tulemustasu maksmine seatakse sõltuvusse ainuüksi tööandja ühepoolsest otsusest, siis selline tingimus on töölepingu seaduses sätestatuga võrreldes töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe. Viidates TLS § 4 lg-le 3 märgib hageja, et antud juhul oli sõlmitud tulemustasu kokkulepe töötajat kahjustaval tingimusel, sest ei olnud teada, kas juhatus sellise otsuse üldse kunagi vastu võtab või mitte. Viidatud sätte alusel oleks maakohus pidanud samuti tuvastama lisa nr 1 tühisuse.

Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata hageja poolt liisinguga seotud asjaolude tõendamiseks esitatud tõendid ja tegi ebaõiged järeldused töölepingu lisast nr 2. Hageja selgitas maakohtus ja esitas ka tõendid selle kohta, et töötasu vähendamisega nõustus ta seetõttu, et kostja ostis liisinguandjalt välja hageja kui liisinguvõtja kasutuses olnud sõiduauto, milline jäi ka edaspidiselt hageja kasutusse. Seda asjaolu ei vaidlustanud maakohtus ka kostja. Auto väljaost oli tingitud sellest, et kuna hageja kasutas nimetatud autot igapäevaselt oma müügitöö tegemisel ja selle lubatud kilometraaž oli täis, siis vastavalt liisingulepingule oleks hageja pidanud sõiduki liisinguandjale tagastama. Tööandja oli aga huvitatud sellest, et töötaja ilma transpordivahendita ei jääks. Hageja esitab kaebuses seoses viiviste suurenemisega apellatsioonkaebuse hinna arvutuse ja nimetab tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses 23 736,87 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub kohaldada aegumist, jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ning on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei kogu, uuri ega hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väidetega, mille kohaselt pole maakohus arutanud pooltega läbi vaidlusaluseid asjaolusid. Maakohus 18.11.2013 määruses põhjalikult selgitanud vaidluse lahendamisel kohaldatavat seadust ning sellest tulenevalt ka tõendamiskoormist (t.l.134, I kd). Samuti on maakohus piisavalt põhjendanud otsuse p-s 18, millised tõendid tuleb jätta arvestamata ja miks. Maakohus põhjendatult ei arvestanud otsuse tegemisel tõendina hageja poolt antud seletusi. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on tõendiks vaid menetlusosalise vande alla antud seletus. Maakohus on 18.11.2013 määruse p-s 7 põhjendanud, miks hageja taotlust vande all ülekuulamiseks ei olnud võimalik rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt kostja ei ole tõendanud, et pooled rääkisid vaidlusaluse tingimuse eraldi läbi (vrd Riigikohtu lahend nr 3-2-1-150-06, p 17). VÕS § 35 lg 1 järgi on tüüptingimuseks osutumise oluline tunnus, et pool, kelle suhtes tingimust kohaldatakse, ei ole võimeline mõjutama tingimuse sisu. Maakohtu hinnangul ei ole

hageja toonud esile ega tõendanud, miks tal ei olnud võimalik kostjaga töölepingu lisa nr 1 sõlmimisel läbirääkimisi pidada, samuti miks puudus tal võimalus jääda seni kokkulepitud töötingimuste juurde. Maakohus ei täheldanud poolte esiletoodus asjaolusid, mis välistanuks esialgse töölepingu juurde jäämise, kui pooled ei saavutanud kokkulepet lepingu muutmise tingimustes. Seetõttu ei tuvastanud kohus, et lisa nr 1 sisu oleks tüüptingimus. Samuti märkis maakohus, et kui ka asuda vastupidisele seisukohale, siis takistab hageja soovitud tühisuse tuvastamist lisa nr 1 sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 2 viimane lause, mille järgi ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Maakohus põhjendas piisavalt, miks ta leidis, et tüüptingimusena ei oleks vaidlusalune punkt töölepingus hagejat ebamõistlikult kahjustav. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.