Kohtuistungil 3. detsembril 2013, millel osalesid hageja XXX, hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Helina Luksepp
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata hageja XXX (isikukood XXX) hagi kostja Aktsiaselts XXX (registrikood XXX) vastu perioodil alates
1.aprillist 2010 kuni
18.veebruarini 2013 tulemustasu 20 693 eurot ja viivise nõudes. Jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi
2-13-21324 menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu selgitused Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13, Tallinn, e-posti aadress [email protected]). Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.
MENETLUSE KÄIK
1.XXX (edaspidi „hageja”) esitas 6. mail 2013 e-kirja teel kohtule hagiavalduse Aktsiaselts XXX (edaspidi „kostja”) vastu. Hageja täpsustas oma nõuet 6. augustil 2013 ja hageja lõplikuks nõudeks kujunes perioodil alates 1. aprillist 2010 kuni 18. veebruarini 2013 tulemustasu 20 693 eurot ja alates 18. aprillist 2013 arvestatud viivise nõue. Hageja nimetas täpsustatud nõude hinnaks 22 974,30 eurot.
2.Kohus võttis hagiavalduse 16. mai 2013. aasta määrusega menetlusse. Kostja esitas
30.mail 2013 vastuse hagile ja vaidles hagile vastu. Hageja esitas 7. juunil 2013 ja 6. augustil 2013 arvamused kostja vastuse kohta. Kostja esitas 13. juunil 2013 ja 5. augustil 2013 täiendavad vastused.
3.Kohus selgitas 18. novembri 2013. aasta määrusega pooltele kohaldatavat õigust ja sellest tulenevat poolte tõendamiskoormist, samuti määras kohtuistungi ettevalmistamiseks tähtajad. Kohus kuulas pooled ära 3. detsembri 2013 kohtuistungil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Hageja nõue ja väited
4.Hageja nõuab kostjalt perioodil alates 1. aprillist 2010 kuni 18. veebruarini 2013 tulemustasu 20 693 eurot ja viivise maksmist. Hageja põhiväited on järgmised: − pooltevahelise töölepingu lisa nr 1, millega muudeti esialgses töölepingus sisaldunud tulemustasu kokkulepet, ei ole kehtiv, sest kostja nimel allkirjastas selle nõukogu, mitte aga juhatuse liige; − lisaga nr 1 ei muudetud senist tulemustasu kokkulepet sisuliselt, vaid üksnes täiendati seda uue lausega; − lisa nr 1 on tüüptingimus ja hagejat ebamõistlikult kahjustavana tühine; − eelnevast tulenevalt peab kostja maksma hagejale tulemustasu vastavalt esialgse töölepingu tingimustele, st 7% hageja müüdud kaupade müügihinna ja ostuhinna vahest; − maksmata tasult peab hageja tasuma viivist seadusest sätestatud määras.
5.Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.
2 (5)
2-13-21324 Kostja vastuväited
6.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised: − töölepingu lisa nr 1 allkirjastamiseks oli nõukogu liikmel piisav esindusõigus; − lisa nr 1 sisuks ja poolte tahteks selle sõlmimisel oli töölepingus seni sisaldunud tulemustasu kokkuleppe muutmine; − lisa nr 1 ei ole tüüptingimus ega hagejat ebamõistlikult kahjustav.
7.Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus hageja kanda.
9.Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-st 1 esitas kohus otsuse kirjeldava osa lihtsustatult.
10.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks. − hageja asus kostja juures tööle 31. märtsil 2008 samal päeval sõlmitud kirjaliku töölepingu nr 080331 (edaspidi „tööleping”, tlk 11–13) alusel pakkeseadmete müügijuhi ametikohal. Pooled leppisid töölepingu p-s 4.1 hageja põhipalgaks 20 000 krooni (1 278,23 eurot) kuus. Tööleping on lõppenud, hageja viimaseks tööloleku päevaks oli 18. veebruar 2013 (tlk 41); − töölepingu dokumendis (p 4.2) sisaldus kokkulepe pärast kolmekuulist katseaega tulemustasu maksmiseks määraga 7%, mis tuli arvutada ühes kuus hageja müüdud kaupade müügihinna ja ostuhinna vahest. Kahel esimesel tööaastal, st enne
1.aprilli 2010 puudus selline müügitulu, millelt tulnuks tulemustasu maksta; − pooled vormistasid 30. juunil 2008, st katseaja viimasel päeval töölepingu lisa nr 1 (edaspidi „lisa nr 1”, tlk 37), millega muudeti lepingu p 4.2 ja sõnastati see järgmiselt: „Töötajale makstakse igakuiselt tulemuspalka vastavalt juhatuse otsusele”. Lisa nr 1 allkirjastasid hageja ja kostja nõukogu liige L. Maaring; − lisaks muutsid pooled 30. novembril 2012 töölepingu lisaga nr 2 (tlk 38) lepingu p 4.1 ja leppisid uueks põhipalgaks 879,49 eurot kuus; − esialgse töölepingu p 4.2 reegli järgi arvutatud summa perioodi 1. aprillist 2010 kuni
18.veebruarini 2013 on 20 693 eurot (tlk 97–98); − kostja ei ole hagejale tulemustasu maksnud ega selle maksmist otsustanud.
11.Hageja põhinõude õiguslik alus on töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 teine lause, mille kohaselt tööandja maksab töötajale töö eest tasu, koosmõjus sama seaduse § 28 lg 2 p-ga 2, mis näeb ette, et töötasu tuleb maksta kokkulepitud tingimustel ja ajal. Kuigi pooltevaheline tööleping on sõlmitud enne TLS jõustumist, tuleb sellele TLS § 131 lg 1 alusel alates 2009. aasta 1. juulist kohaldada TLS-s sätestatut. Hageja nõudega hõlmatud periood on hilisem nimetatud kuupäevast. TLS § 5 lg 1 p 5 sätestab, et töölepingu kirjalikus dokumendis peab muu hulgas sisalduma töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, samuti töötasu arvutamise viis. Kuna töötasu tuleb maksta vastavalt poolte kokkuleppele (TLS § 28 lg 2 p 2) ja vastav kokkulepe peab sisalduma töölepingus (TLS § 5 lg 1 p 5), siis saab kohus tuvastada hagejale maksta tulnud töötasu määra ja summa eelkõige töölepingu dokumentide põhjal.
12.Hageja väidab esiteks, et lisa nr 1 ei ole sõlmitud kostja kui tööandja esindaja allkirja puudumise tõttu, sest lisa allkirjastas nõukogu liige, mitte aga juhatuse liige. Kostja on tõendanud, et lisa nr 1 allkirjastanud XXX oli kostja esindamise õigus, mis tulenes talle antud
3 (5)
2-13-21324 volikirjast (tlk 73–74). Lisa nr 1 on allkirjastanud ka hageja, seega ei ole viidatud lepingudokumendil vormipuuduseid.
13.Hageja teise väite kohaselt sai ta lisast nr 1 aru sel viisil, et esialgse töölepingu p 4.2 jääb sisuliselt muutmata. Kohus hageja tõlgendusega ei nõustu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Hageja on ise esile toonud, et tal on juristi haridus (tlk 76, 171 pöördel), st talle pidi olema arusaadav lisa nr 1 sisu kui töölepingu p 4.2 sisulise muutmise kokkulepe. Sellisest tähendusest on lähtunud ka kostja. Samasugust tõlgendust kinnitab töölepingu hilisem muutmine põhipalga osas ajal, mil hagejal oli tema enda väitel juba pikemat aega õigus saada tulemustasu, aga ta ei soovinud töölepingu järjekordset muutmist seada sõltuvusse tulemustasu maksmisest ega selles osas töölepingut muuta. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et lisaga nr 1 muutsid pooled senist töölepingu p 4.2 sõnastust sel viisil, et asendasid selle tervikuna lisas märgitud uue redaktsiooniga.
14.Hageja põhiväite kohaselt on töölepingu 30. juuni 2008 lisa nr 1 tüüptingimusena tühine ja tal on õigus nõuda esialgses töölepingus sisaldunud kokkuleppe (p 4.2) alusel tulemustasu. Kostja väitel on lisa nr 1 kehtiv ja asendas poolte varasema kokkuleppe. Tüüptingimuste regulatsioon kehtib nii enne 1. juulit 2009 kui ka pärast seda kuupäeva sõlmitud töölepingutele (Riigikohtu 23. mai 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 12 kuues lõik). VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja tugineb viidatud normi teisele alternatiivile (tingimus oli läbi rääkimata), mida tuleb VÕS § 35 lg 2 järgi eeldada. Kostja ei ole tõendanud, et pooled rääkisid vaidlusaluse tingimuse eraldi läbi (vrd Riigikohtu 30. aprilli 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17 kuues lõik).
15.VÕS § 35 lg-st 1 ja VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt on tüüptingimuse tühisuse regulatsiooni eesmärgiks kaitsta lepingupoolt, kelle suhtes on kasutatud eelnevalt välja töötatud ja läbi rääkimata lepingutingimust, mis esitatakse poolele sellistel asjaoludel, et tal pole võimalik läbirääkimisi pidada ja tingimuse sisu mõjutada, ebamõistlikult kahjustavate lepingutingimuste eest (Riigikohtu eelviidatud otsus, p 17 neljas lõik). VÕS § 35 lg 1 järgi on tüüptingimuseks osutumise oluline tunnus, et pool, kelle suhtes tingimust kohaldatakse, ei ole võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kohtu hinnangul ei ole hageja toonud esile ega tõendanud, miks tal ei olnud võimalik kostjaga töölepingu lisa nr 1 sõlmimisel läbirääkimisi pidada, samuti miks puudus tal võimalus jääda seni kokku lepitud töötingimuste juurde. Kohus ei tähelda poolte esiletoodus asjaolusid, mis välistanuks esialgse töölepingu juurde jäämise, kui pooled ei saavutanud kokkulepet lepingu muutmise tingimustes. Seetõttu ei tuvasta kohus, et lisa nr 1 sisu oleks tüüptingimus. Kohus märgib, et kui asuda ka vastupidisele seisukohale, siis takistab hageja soovitud tühisuse tuvastamist lisa nr 1 sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 2 viimane lause, mille järgi ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Poolte kokkulepe puudutas töötasu ühte osa, mis on töölepingu oluline tingimus ja samatähenduslik lepingu „hinnaga”. Samuti ei nähtu hageja ebamõistlikku kahjustamist poolte esitatud tõenditest. Võrreldes kostja teise töötajaga XXX oli hageja põhipalk oluliselt suurem (vastavalt 4 500 krooni ja 20 000 krooni, tlk 104 ja 12), mistõttu ei
4 (5)
2-13-21324 järeldu teisel töötajal tulemustasu kokkuleppe olemasolust (tlk 106) hageja töölepingust tuleneva töötasu ebamõistlikkus. Hageja töötasu on olnud suurem hulgi- ja jaekaubanduse keskmisest palgast (tlk 149).
16.Eelnevast järeldub, et lisaga nr 1 muutsid pooled kehtivalt töölepingu senist p 4.2. Järelikult tuli kostjal maksta vaidlusalusel perioodil (st pärast lisa nr 1 sõlmimist) hagejale tulemustasu üksnes juhatuse otsuse alusel. Vaidlust ei ole selles, et juhatus ei ole hagejale tasu maksmist otsustanud. Seetõttu jääb hagi põhinõudes rahuldamata.
17.Hageja viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1, mille kohaselt on viivise väljamõistmise eelduseks raha maksmise kohustuse rikkumine. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka viivise nõue.
18.TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata hageja
10.aprilli 2013 nõudekirja ja selle edastamise dokumendid (tlk 14–22), poolte arvelduskontode väljavõtted (tlk 23–24, 42–45, 153–156, 162–164), kostja registriandmete väljatrüki (tlk 53–58), kostja 9. mai 2008 tõendi AS-le XXX(tlk 86) ja lähetuse aruande (tlk 151), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad vaidlusalused asjaolud. Kohus ei käsitle lisaks dokumentaalse tõendina kostja juhatuse liikme kinnitusi (tlk 39–40 ja 152), sest menetlusosalise kirjalik seletus ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi hagimenetluses tõendiks.
19.Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 alusel hageja nimetatud 22 974,30 eurot.
20.Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
21.Hageja lähtus hagi esitamisel eeldusest, et viivise nõue kuulub riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 kohaldamisalasse. Kohus ei nõudnud hagejalt hagi menetlusse võtmise eel riigilõivu tasumist põhi- ega kõrvalnõudelt. Kostja ei ole vastuväiteid hagi menetlusse võtmisele esitanud. Kohus nõustub hagejaga, et töötasu nõue on lõivuvaba. Siiski ei ole üheselt selge, kas riigilõivuvaba on ka töötasult nõutava viivise nõue. TsMS § 139 lg 2 näeb ette, et riigilõivu tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on RLS-s sätestatud riigilõiv. RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 alusel tuleb hagejal tasuda riigilõiv hagilt sõltuvalt hagi hinnast. RLS § 22 lg-s 1 on sätestatud ammendav loetelu toimingutest, millelt ei tule riigilõivu tasuda, selle p 1 kohaselt ei tule riigilõivu tasuda töövaidluses esitatud hagilt või kaebuselt, milles nõutakse töötasu või palka, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist, teenistusse ennistamist või teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmist (vt Riigikohtu 11. mai 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-11, p 11 teine lõik). Palgalt arvutatud viivis ei kuulu palga hulka (Riigikohtu 21. novembri 2002. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02, p 9, ja 19. novembri 2004. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-04, p 44 teine lõik) ja sellele kõnealune vabastus vähemalt seaduse sõnastuse järgi ei kohaldu. Kohus leiab, et RLS § 22 lg 1 p 1 tuleb siiski tõlgendada laiendavalt ja lugeda sellega hõlmatuks ka töötasult arvutatud viivise nõue. Seetõttu ei nõua kohus hagejalt riigilõivu tasumist otsusega. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.