2-12-18896/40 - Tööõigus - Muud tööõigusasjad - Tallinna Ringkonnakohus

lahend.ee

11.oktoobril 2011. a. ning kutsehaigust põhjustanud töökohtade loetellu lisati täiendavalt Kabala Agro OÜ. Vastavalt 17. septembri 2009. a. arstliku ekspertiisi otsusele määrati AH-le kutsehaigusest tekkinud töövõime kaotus 60% ulatuses ning sama suur töövõime kaotus tuvastati ka 2. septembril 2011. a. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks on töötervishoiuarsti teatisest nähtuvalt märgitud 1994. - 2009. a. Tööinspektsiooni poolt teostatud kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte kohaselt on kostja tööandjana rikkunud järgmisi õigusakte: 1) läbi ei ole viidud nõuetekohast arstlikku kontrolli töötervishoiuarsti juures, toimunud kontrollide puhul aga puudub otsus töö sobivuse kohta (töötajate tervisekontrolli kord § 5 lg. 2 ja § 7 lg. 2); 2) tööandja ei ole hinnanud terviseriske raskuste teisaldamisel (raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 3 lg. 1 p. 1 ja § 3 lg. 3); 3) tööandja ei ole läbi viinud süstemaatilist sisekontrolli, mille käigus kavandatakse, korraldatakse ja jälgitakse töötervishoiu ja tööohutuse seaduses või selle alamaktides sätestatud nõuete täitmist (töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) § 13 lg. 1 p. 4); 4) riskianalüüs on tehtud puudulikult ja saadud tulemusi ei ole töötajale tutvustatud (TTOS § 13 lg. 1 p. 6); 5) tööandja ei jälginud, et töötaja saaks teha tööd ergonoomiliselt ja õigete tööliigutuste ning asenditega (töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 1 lg. 4); 6) töövahendid ja võtted ei vastanud töötaja kehamõõtmetele ja füüsilistele ning vaimsetele võimetele (TTOS § 5 lg. 2); 7) tööandja ei kohaldanud vaimse ja füüsilise ülekoormuse vältimiseks tööd töötajale võimalikult sobivaks (TTOS § 9 lg. 3); 8) puudus tööjuhend töö ohutuks töötervishoiu nõuetele vastavaks sooritamiseks (TTOS § 13 lg. 1 p. 14). Eeltoodust lähtudes on tööinspektsioon leidnud hulgaliselt õigusrikkumisi kostja kui tööandja töös. Enne tööle asumist kostja juurde seemendustehnikuna oli seemendajale abilisena ette nähtud autojuht. Hageja pidi kostja juures töötades kõiki neid operatsioone, mida enne oli teinud kaks inimest, tegema üksi. Vastavalt tööohutuse nõuetele on vaja seemendatavad loomad eelnevalt eraldada spetsiaalsetesse boksidesse või siis tagada seemendajale abiline, kes looma paigal hoiab. Seda ei tagatud. Et just töötamine seemendajana põhjustas kutsehaiguse, tõendab kutsehaiguse kliinikumi tõend ja tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitist ulatuses, mis jääb tal saamata seoses kutsehaigusega lepingu rikkumisest tulenevate sätete alusel võlaõigusseaduse (VÕS) § 100, § 101 lg. 1 p. 3 ja § 130 järgi. VÕS järgi ei ole vaja, et vastutuse puhul lepingust tuleneva kahju korral peaks kahju olema põhjustatud õigusvastase teoga. Kui tööandja leiab, et töölepingu rikkumine on vabandatav, peab ta seda tõendama. Kui kohus ei rahulda nõuet lepingu rikkumisest tulenevalt, palus hageja kohtul rahuldada nõue õigusvastasest kahju tekitamisest tulenevalt VÕS § 1043 ja § 1044 lg. 3 alusel. Kuigi ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord alates 1. juulist 2002. a. enam ei kehti, on tekitatud kahju arvestamine selle korra alusel põhjendatud. Hageja palus kostjalt välja mõista ühekordne hüvitis ajavahemiku eest 1. septembrist 2009. a. kuni 1. märtsini 2012. a., s. o. 30 kuu eest summas 4713, 74 eurot, lähtudes hageja poolt väljaarvestatud hüvitisest 713, 88 eurot ning alates märtsist 2012. a. igakuulist hüvitist 157, 13 eurot, arvestades kostja vastutust vastavalt töötatud ajale 22, 01% ulatuses. Hüvitise arvestamisel on hageja lähtunud 12 kuu keskmist palgast töötamisel viimases töökohas V OÜ-s, A OÜ-s ja R PÜ-s ning VÕS § 127 lg. 1 kohaselt seda indekseerinud. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja on jätnud hüvitise arvutamisel põhjendamatult välja osa perioodsti, mil ta tegelikult seemendajana töötas. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt asus hageja seemendustehnikuna, mis hageja arvamuse kohaselt on kutsehaiguse põhjustanud, tööle juba vähemalt 1982. a. Asjaolu, et kutsehaiguse uurimine tööinspektsiooni poolt lõpetati, kuna 3(19)

töökeskkonda ei ole Imavere kolhoosi ja kooperatiivi „R“ osas säilinud, ei tähenda, et nendel töökohtadel töötamine ei mõjutanud kutsehaiguse kujunemist. Periood, mil hageja enne 1994. a. seemendustehnikuna töötas, on ajaperioodilt peaaegu sama pikk, mistõttu on vähe tõenäoline, et sel ajal kutsehaigust ei tekkinud. Ka hageja esitatud jõudluskontrolli andmed, mis ei ole asjakohane tõend, ei anna alust kostja osas vastutuse määra muutmiseks. Jõudluskontrolli andmete kohaselt tuleb arvestada vastutuse määra kindlaksmääramisel ka hageja töötamist OÜs V. Hageja on ise põhjustanud kutsehaiguse tekkimise ning ülekoormushaiguse, kuna töötas üle ettenähtud tööajanormi mitme tööandja juures korraga ning üheaegselt, mis ei võimaldanud hagejal piisavalt puhata ja mõjutas seega oluliselt kutsehaiguse tekkimist. Kuivõrd hageja on tööinspektsioonile uurimise käigus teatanud, et oli juba seemendustehniku eriala õppides teadlik sellel töökohal töötamise töökeskkonna kahjulikest tingimustest ja teguritest, kuid sellest hoolimata töötas keskmisest tunduvalt rohkem ning puhkas minimaalselt, siis pidi hageja andma endale aru, et see kahjustab püsivalt hageja tervist. Tegelikkuses ei olnudki kostjal võimalust hagejale kutsehaiguse tekkimist ära hoida ning hoolimata sellest, kui hoolikalt kõik tööandjad tervisekontrolle teostasid või tööohutust ja –tervishoidu puudutavates õigusaktides sätestatud nõudeid täitsid või oleksid täitnud, oleks hagejale kutsehaigus sellest hoolimata tekkinud. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte järgi oli hageja ajal, mil tema põhikohaga tööandjaks oli AS R, riskitaseme vähendamiseks kasutusele võetavate abinõude ja meetmete plaani kohaselt isikuks, kes oli määratud raskuste käsitsi teisaldamisel vastutavaks isikuks ja tema ülesandeks oli anda töötajatele juhiseid, kuidas teha tööd, et see ei oleks füüsiliselt liialt koormav, lisaks vastutas hageja õige töö- ja puhkeaja korraldamise eest ja pidi jälgima, et töötajad väldiksid sundasenditest tulenevaid vaevusi, kasutaksid õigeid kehaasendeid töötamisel, töövahendite õiget paigutust ja pinges lihastele harjutuste tegemist ning väldiksid tuuletõmbusest tulenevaid vaevusi. Seega oli hagejat juhendatud ja õpetatud, millised on võimalikud töökeskkonna ohutegurid ja kuidas tuleb raskusi teisaldada, puhata, millised on õiged kehaasendid ja milliseid harjutusi tuleb teha selleks, et võimalikke ohutegureid minimeerida või ära hoida. Kuivõrd hageja oli sellest teadlik, siis tuleb seda arvestada kui hageja enda osakaalu kahju tekitamise ärahoidmiseks hoolimata sellest, kas tööohutusnõuete järgmine tööandjate juures on nõuetekohaselt dokumenteeritud või mitte. Tuginemine kahjuhüvitise arvutamisel OÜ V, AS-i R ja AS-i A palgatõenditele on ebaõige, kuna kutsehaigus diagnoositi 2. juulil 2009. a. Sissetulekuna kahjuhüvitise arvestamisel ei saa arvestada üle täistööajaga töötamisel erinevate tööandjate juures saadavaid summeeritud summasid ebaõigel perioodil. Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord ei kehti ja sellest ei ole võimalik vähemalt peale 1. juulit 2002. a. tekkinud kahju hüvitamise väljamõistmisel lähtuda. Ebaõiged on hagiavalduses esitatud proportsioonid ja arvutused hüvitiste osas, arvestada tuleb ka seda, et hageja töötas kostja juures osalise, mitte täiskohaga, seega ei ole tööandjate töölepingute kehtivuse perioodid võrreldavad. Tagasiulatuvalt 2009. a. septembrist nõude esitamine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, kuivõrd hageja sai oma nõudeõigusest teada juba 2. juulil 2009. a., kuid esitas esimest korda kostjale nõude 9. märtsil 2012. a. Seega ei ole hageja teostanud nõudeõigust mõistliku aja jooksul ning hageja nõudel ühekordse hüvitise saamiseks puudub alus (võlaõigusseadus (VÕS) § 82 lg. 3, § 108 lg. 3). Puudub õiguslik alus nõuda hüvitise iga-aastast indekseerimist. Maakohtu otsus

märtsist 2012. a. igakuiselt kuni kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse 60% muutumiseni 47, 51 eurot. Menetluskulud jäid 2/3 ulatuses hageja kanda ja 1/3 ulatuses kostja kanda. Hageja nõuab kostjalt tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamist ning hagiavaldusest nähtuvalt tekkis hagejal terviskahjustus (kutsehaigus) kostja juures töötades aastatel 1995 kuni 2005. Seega tuleb hageja nõude läbivaatamisel hinnata kostja tegevust nii tsiviilkoodeksi (TsK) kui VÕS-i vastavate sätete alusel. Kuna hageja on tuginenud hagiavalduses kostja poolt eelkõige töölepingu sätete rikkumisele, kuuluvad alates VÕS-i jõustumisest kohaldamisele lepinguõiguse sätteid (Riigikohtu otsus 3-2-1-117-08). Nii TsK § 448 lõikest 1 kui VÕS § 127 lõikest 1 tuleneb kahju hüvitamise eesmärk, milleks on isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See tähendab hageja asetamist olukorda, mis oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. TsK § 463 lg. 1 ja VÕS § 130 lg. 1 järgi saab varalise kahjuna mõista tervisekahjutuse tõttu kaotatud sissetulekut. Tõendamiskoormise jaotusest tulenevalt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. Sellest järeldub, et hageja peab tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu. Kostjal on võimalik tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel, samuti on kostjal võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja õigusvastase tegevuse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal diagnoositi 3. juulil 2009. a. ülekoormushaigus: krooniline rotaatormanseti kahjustus mõlemapoolselt, karpaalkanali sündroom paremal käel ja nimmevalu ning et 17. septembri 2009. a. arstliku ekspertiisi otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest tulenev töövõimekaotus 60%. Sama suur töövõimekaotus tuvastati ka

2.septembril 2011. a. tähtajaga kuni 31. augustini 2014. a. Eeluuritud tõendid kinnitavad, et hageja on kaotanud töövõimest 60%. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et kui isik on kutsehaiguse tõttu kaotanud töövõimest 60%, siis on eelduseks, et samas ulatuses on vähenenud tema võime saada sissetulekut (3-2-1-68-10). Seega on hagejale kutsehaigusega kahju tekkinud. Pooled vaidlevad selle üle, millal kutsehaigus on tekkinud ja milline on konkreetselt kostja vastutuse osa tekkinud kahjust. Samuti vaidlevad pooled hageja poolt kahju arvestamise õigsuse ja selle suuruse üle. Puudub alus väita, et hageja oli teadlik kõikidest riskidest kostja juures, kuna riskianalüüs oli läbi viidud hageja teises töökohas. Riskianalüüs ei ole ametipõhine, vaid individuaalselt töökeskkonnapõhine vastaval ametikohal. Riskianalüüs on töötervishoiu seisukohalt kostja oluline kohustus ning riskianalüüsi läbiviimine tulenevalt TTOS §-st 121 on ainus märkimisväärne vahend töötaja terviseriskide vältimiseks ja ärahoidmiseks. Kuna kostja pole enda seadusejärgset ennetamiskohustust riskianalüüsi koostamise näol täitnud, on loomulik, et kostjal tuleb vastutada hagejale tekitatud tervisekahjustuse eest. Seejuures mõjutavad töökeskkonna kujunemist ka töötaja pikkus ja kasv, kuigi kostja on järeldanud, et töötaja kasvule ei olegi võimalik töökeskkonda kohandada. Tööandja kohustus on kohandada töökeskkond nii, et tööülesannete täitmine oleks töötaja tervisele võimalikult ohutu, kuid kostja seda teinud ei ole ja seega on rikkunud TTOS § 4 lõiget 2, mis kohustab tööandjat kujundama ja sisustama töökeskkonna nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervise-kahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu. Hageja kinnitusel lõpetas ta töötamise seemendustehnikuna kostja juures just seetõttu, et töö oli pingeline ning füüsiliselt raske. Seda, et hagejale enam füüsiline töö ei sobi ja on soovitatud vahetada eriala, kinnitab perearsti tõend. Riigikohus on lahendis 3-2-1-50-03 selgitanud, et õige ei ole seisukoht, et põhjuslik seos kutsehaiguse ja sissetuleku kaotamise vahel on olemas vaid siis, kui kannatanu lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt just kutsehaiguse tõttu. Isegi siis, kui hagejaga on tööleping lõpetatud muul põhjusel kui 5(19)

kutsehaiguse tõttu, kehtib eeldus, et ta ei leia samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine. Seega on kostja rikkunud kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes nimetatud õigusnorme, mille järgimata jätmisel on tekkinud tervisekahjustus. Vastavalt TTOS §-le 23 on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kostja teo ja hagejale tekitatud kahju vahel esineb põhjuslik seos, mille vallandajaks on kostja tööohutust tagavate ohutusnormide tõsine järgimata jätmine. Sarnaselt TsK §-ga 462 sätestab VÕS § 139 lg. 1, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama sätte lg. 3 kohaselt võib isiku surma põhjustamise või tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. VÕS § 104 lg. 4 mõttest tulenevalt on raske hooletusega tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral. Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu. Olukorras, kus tööandja poolt oli rikutud kõiki olulisi kutsehaigestumise tekkimisega seotud õigusnorme, ei saa eeldada ka kostja teadmist võimalikest ohuteguritest, mis kaasnevad üle täistööajaga töötamisel. Seega ei ole põhjendatud kostja taotlus kahjuhüvitise vähendamiseks hageja enda süülise tegevuse tõttu. Töötervishoiuarsti teatisele kutsehaiguse diagnoosimisest on märgitud kutsehaiguse väljakujunemise periood 1994. – 2009. a. ning määratletud ka eelmised tööandjad, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaiguse tekkimist. Tööandjatena kutsehaiguse mõjutajatena on nimetatud hageja töötamine seemendustehniku/selektsionäärina FIE-na 1999. – 2009. a., AS-is A 2004. – 2006. a. ja selektsionäär/zootehnikuna AS-is R 1994. – 2006. a. Töötervishoiuarsti

11.oktoobri 2011. a. teatisele on lisandunud ka kostja Kabala Agro OÜ 1995. – 2005. a. Lisaks eespoolnimetatud tööandjatele nähtub hageja tööraamatust, et hageja on töötanud 1982. – 1991. a. Imavere kolhoosis seemendustehnikuna ning samal ametikohal ka kooperatiivis „R“ 1991. – 1994. a., I AS-is 2006. – 2007. a. ja 2007. a. V OÜ-s. Ka nähtub Maksu- ja Tolliameti tõendist, et AH oli registreeritud FIE-na perioodil 1. jaanuarist 1997. a. kuni 1. oktoobrini 2009. a. Seega nähtub tsiviilasja materjalidest, et hageja töötas ametikohal, mis seondub kutsehaiguse tekkimisega, vähemalt juba alates 1982. a. Asjaolu, et kutsehaiguse uurimine tööinspektsiooni poolt lõpetati, kuna töökeskkonda ei ole Imavere kolhoosi ja kooperatiiv „R“ osas säilinud, ei tähenda, et nimetatud töökohtadel töötamine ei mõjutanud kutsehaiguse kujunemist. Ka töötervishoiuarsti teatis kutsehaiguse diagnoosimisest ei ole usaldusväärne tõend kutsehaiguse väljakujunemise aja kohta, kuna sellest ei nähtu andmeid, mille alusel on sellise järelduseni jõutud. Nimetatud teatise kohaselt on loetletud eelmised tööandjad, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist, kuid seda, millise ajavahemiku jooksul tegelikult kutsehaigus välja kujunes, kas kõikide nimetatud tööandjate juures olid ohutegurid, millised on kutsehaiguse põhjustajateks, ei ole võimalik teatisega tõendada. Samuti on teatisel märgitud üksnes võimalike tööandjate ring. Kostja on õigesti osundanud ajaperioodide 1994. – 2009. a. ning 1976. – 1994. a. võrreldavale pikkusele ning väheusutav on, et 1994. a. eelnev periood kutsehaiguse tekkimisele mingisugust mõju ei avaldanud. Ka on selgusetu, kuidas ei saanud V OÜ-s töötamine mõjutada kutsehaigestumist, kui hageja on kinnitanud ka seal seemendustehniku tööülesannete täitmist ning seda kinnitavad ka hageja esitatud andmed Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasist. Vaidlust ei ole selles, et hageja töötas V OÜ-s täistööajaga. TsK § 448 lg. 1 järgi peab hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik. Olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõend on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on Riigikohus lahendis 3-2-1-55-10 pidanud mõistlikuks lähtuda osavastutusest. Ka on Riigikohus selles lahendis leidnud, et potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg on kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis 6(19)

õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Sama põhimõte (s. t. osavastutusest lähtudes) tuleneb ka VÕS §-st 138. Seega tuleb kutsehaiguse tekkimisel arvestada kõiki eelpoolnimetatud tööandjaid, v. a. I OÜ. Hageja on leidnud, et kolhoosis Imavere ja kooperatiivis „R“ ei saanud kutsehaigus välja kujuneda, kuna keskmine igapäevane tööaeg oli keskmiselt 2, 5 tundi, töötingimused olid paremad ja töömaht oli väiksem ning et töökoormus oli seal niivõrd madal, et nende tööandjate juures töötamise perioodi ei saa ega ole võimalik kutsehaigusest tingitud kahjuhüvitise arvestamisel aluseks võtta. Hageja on esitanud oma viimatinimetatud väidete kohta arhiiviteatise ning töö ja puhkeaja kasutamise korra, kuid nende tõenditega ei ole tõendatud tööaja pikkust tegelikkuses, seda enam, et hageja on esitanud tööandjate vastutuse proportsionaalselt nende juures töötatud ajale ning jõudluskontrolli andmed on esitatud üksnes, illustreerimaks töömahtu ja intensiivsust. Hageja on esitanud veel kostja juures töötamise arvestuse kaardid, mis näitavad kostja juures töötamist tööpäevas 4 tundi ja tükitöö alusel, kuid seda ei ole kostja eitanudki. Hageja on tööandjate vastutuse jagunemise määranud vastavalt hageja töötamisele nende juures ning põhjendatult arvestanud ka tööpäeva pikkust konkreetse tööandja juures. Nii on õige võtta tööpäeva pikkuseks AS-is R (R) 8 tundi (töötas täistööajaga), OÜ-s Kabala Agro 4 tundi (töötas osalise tööajaga, tööaja kestus 4 tundi), AS-is A 2 tundi (0, 25 kohaga) ja V OÜs 8 tundi. Eelpoolnimetatud põhjustel tuleb arvestada ka kolhoosis Imavere ja kooperatiivis „R“ töötamisel tööpäeva pikkuseks 8 tundi, kuna lähtuda tuleb eeldusest, et hageja töötas täistööajaga. Põhjendatud on arvestada kolhoosis Imavere töötamise ajast maha 365 päeva, mil hageja oli vastavalt hageja isikukaardile lapsehoolduspuhkusel ning kuna laps sündis 16. aprillil 1983. a., on hageja nõude arvestuses Imavere kolhoosis saadud tööstaažist 365 päeva mahaarvestamine õigustatud. Hageja on tööandjate vastutuse jagunemisel arvestanud töötamist FIE-na 4 tunni ulatuses, mis on põhjendatud ning usutav on, et ajal, mil hageja töötas põhikohaga ja veel lisaks mujal, ei olnud tal tööst vaba aega arvestades võimalik usutavalt rohkem töötada kui 4 tundi päevas. Seega on arvestus tööandjate vastutuse osas alljärgnev: Imavere kolhoos – töötamise aeg 10. septembrist 1982. a. kuni 20. maini 1991. a. – 25.400 tundi – 24, 7%; kooperatiiv „R“ – töötamise aeg 21. maist 1991. a. kuni 31. augustini 1994. a. – 9592 tundi – 9, 3%; AS R – töötamise aeg 1. septembrist 1994. a. kuni 6. juulini 2006. a. – 34616 tundi – 33, 6%; OÜ-s Kabala Agro – töötamise aeg 13. novembrist 1995. a. kuni

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kostja vastuargumendid töötasu arvestamise kohta üksnes viimase tööandja juures ei ole veenvad ning 12-kuuline periood, s. o. pikem periood, mil hageja viimati töötas ametikohal, kus ta sai kutsehaiguse, on objektiivsem. Väär on keskmise töötasu määramiseks arvestada kokku kõiki töötasusid perioodil, mil hageja töötas korraga mitme tööandja juures ning üle täistööaja, kuivõrd sel juhul ei oleks arvestatud seda, et hageja on töötanud suure ülekoormusega. Lähtuda saab üksnes sellest, milline oli hageja tegelik kahju kutsehaiguse diagnoosimise tõttu seemendustehnikuna töötamisel, seega saaks lähtuda üksnes täistööajaga seemendustehnikuna töötamisest. Samuti ei ole põhjendatud võtta keskmise töötasu arvestamisel aluseks töötasu osa AS-is R, mida hageja sai töö eest farmijuhatajana. Kuna tõend makstud tasude kohta AS-is R ei võimalda määrata puhkusetasust ja kompensatsioonist seemendustehniku osa, on puhkusekompensatsiooni arvestatud tasuna pooles ulatuses. Nimetatud põhimõtteid arvestades kujuneb kahjuhüvitise arvestuse aluseks olev keskmine töötasu alljärgnevalt: V OÜ: 2007. a. oktoober – töötasu 15.518 krooni, september – 13.136 krooni, august – 15.012 krooni, juuli – 13.732 krooni, juuni – 13.976 krooni, mai – 14.500 krooni, aprill – 13.456 krooni, märts – 12.608 krooni; R OÜ: 2006. a. juuli – töötasu 13.030 + 9701, 50 krooni, juuni – töötasu 10.005 krooni, mai 7150 krooni + 2738 krooni, aprill 8200 krooni. Kokku 162.762, 50 krooni = 10.402, 42 eurot. Keskmine palk 866, 87 eurot. Hüvitis 60% = 520, 12 eurot. VÕS § 127 lg. 1 ja § 130 alusel kuulub hüvitamisele üksnes tekkinud ja tõendatud kahju, seega tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus kahju arvestamisel indekseerimise kohaldamiseks. Samas ei välista see indekseerimise kohaldamist VÕS § 136 lõikes 4 sätestatud tingimustel. Vaidlust ei ole selles, et töövõimetushüvitis kuulub saadud hüvitisest mahaarvamisele. Hageja on selleks arvestanud 185, 51 eurot, mille osas ei ole vastuväiteid esitanud ka kostja. Arvestades kostja vastutuse osa 14, 2%, kujuneb kahjuhüvitise igakuuliseks suuruseks 47, 51 eurot. Vastavalt otsusele nr. 548678 AH püsiva töövõime kaotamise kohta tekkis hagejal püsiv töövõimetus 28. augustil 2009. a. Hageja taotleb lisaks igakuisele hüvitisele alates märtsist 2012. a. ka ühekordset hüvitist ajavahemiku eest 1. septembrist 2009. a. kuni 1. märtsini 2012. a. (s.o. alates ajast, mil määrati hagejale töövõimetus). Seega on ühekordse hüvitise nõue, mis

võttis oma lahenduse tegemisel tervisekahjuga tekitatud kahju arvutamisel aluseks oluliselt pikema perioodi kui tõendis märgitud. Lõpptulemusena on maakohus vähendanud märkimisväärselt hagiavalduses esitatud nõuet igakuise hüvitise maksmiseks. Tõendi arvestamata jätmine tekitab hagejale ebaõige olukorra. Kuna maakohus on leidnud, et kahju eest vastutajate ringi tuleb täiendavalt kaasata veel Imavere kolhoos ja kooperatiiv R, siis tekib olukord, kus hageja kaotab õiguse viimati nimetatud isikutelt kahju hüvitamist nõuda, kuna nad ei ole kantud kutsehaigestumise teatisele tööandjatena, kes võisid põhjustada kutsehaiguse. See piirab hageja põhiõigust saada temale tekitatud kahju hüvitist. Tõendi puhul on tegemist dokumentaalse tõendiga, mitte eksperdiarvamusega. Dokumentaalse tõendi puhul ei ole oluline, et see sisaldaks kirjeldust selle kohta, kuidas järeldusteni on jõutud. Menetluskord ja juhised, kuidas kutsehaiguse diagnoosimise teatises sisalduvate järeldusteni on jõutud, on sätestatud õigusaktides. Vabariigi Valitsuse määruse nr. 75 “Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord” § 6 lg. 2 sätestab, et kui töötervishoiuarst tuvastab, et töötaja kutsehaigestumise võis põhjustada töötamine eelmiste tööandjate juures, kannab ta kutsehaigestumise teatisesse ka nende tööandjate nimed ja aadressid ning teavitab neid töötaja kutsehaigestumisest lõikes 1 sätestatud korras. Seega on tööandjate ring osundatud määruses määratletud. Samas määruses on sätestatud eesmärgid ja toimingud, mida töötervishoiuarst viib läbi kutsehaigusega seotud asjaolude väljaselgitamiseks (§ 7), märkides tulemused kutsehaiguse diagnoosimise teatisesse. Maakohus ei ole seda arvestanud ja põhjendatud ei ole maakohtu kahtlus kutsehaigestumise teatise usaldusväärsuses. Kostja ei ole tõendanud, et kutsehaigestumise teatises sisalduv on ebaõige või et töötervishoiuarst on rikkunud järeldusele jõudmisel seadust. Seega on maakohus ebaõigesti leidnud, et Imavere kolhoos, kooperatiiv R ja V OÜ kuuluvad tööandjate hulka, kes võisid kutsehaiguse põhjustada. Seisukohale, et V OÜ peaks kuuluma tööandjate ringi, kes on hagejale kahju põhjustanud, on maakohus asunud ühelegi tõendile tuginemata. Selline järeldus eeldab meditsiinilisi eriteadmisi ja selgusetuse pinnalt ei ole võimalik õigusliku vastutuse osas selliseid järeldusi teha ning kostja põhistuste alusel ei saa seda ebausaldusväärseks pidada. Kohtuarstlikku ekspertiis kutsehaigestumise põhjuste tuvastamiseks ei ole kostja taotlenud. Ekslikult on tuginetud Jõudluskontrolli Keskuse andmetele ja jõutud selle põhjal järeldusele, et V OÜ-s töötatud aega peaks samuti arvestama kutsehaiguse tekkimise aja hulka. Jõudluskontrolli Keskuse andmed sisaldavad infot muu hulgas ka seemenduste kohta, mida hageja teostas FIE-na. FIE-na töötatud aega on hageja arvestanud omavastutuse hulka. Asjaolu, et hageja töötas V OÜ-s täistööajaga, ei tähenda seda, et V OÜ tekitas hagejale kutsehaiguse. Maakohus on ebaõigesti ja valikuliselt arvestanud Riigikohtu lahendis 3-2-1-55-10 väljendatud seisukohti ja asjaolusid. Riigikohus pidas lahendis “potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja” all silmas kannatanu tööandjat, kes oli kantud kutsehaiguste diagnoosimise teatise lahtrisse “Eelmised tööandjad, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist”. V OÜ-d sellesse nimistusse kantud ei ole, seega ei ole võimalik osavastutuse teemal Riigikohtu lahendit kohaldada. Maakohus ei ole arvestanud hageja argumenti selle kohta, et kahju ulatuse määratlemisel erinevate tööandjate vahel tuleb arvestada tegelikku tehtud tööd, mitte formaalset töölepingusse kirjutatud tööaega. Kuna tasu maksti hagejale tükitöö, mitte ajatöö alusel, siis tuleb lähtuda ka tegelikult tehtud töömahust, mitte formaalselt lepingujärgsest tööajast. Jõudluskontrolli Keskuse andmetega on tõendatud, et kostja juures oli seemendatud lehmade arv ja seega töökoormus oluliselt suurem kui näiteks R AS-is, kus töölepingu järgi oli hageja tööl 8 tundi päevas. Lisaks ei ole maakohus arvestanud asjaolu, et lisaks seemendamistele tuli hagejal teha kostja juures emakaravi ja katsuda tiinust, mis tööülesannete iseloomult olid samaväärsed seemendamisega. Hageja esitatud tõendist nähtuvalt seemendas hageja 2001. a. 1057 lehma ja neist kostja omi 386 ehk 36, 5%, 2002. a. 3963 lehma, neist kostja omi 1659 ehk 41, 86%; 2003. a. 3821 lehma, neist kostja omi 1378 lehma ehk 36, 06%; 2004. a. 3967 lehma, 9(19)

neist kostja omi 1570 ehk 39, 57%; 2005. a. 3318 lehma, neist kostja omi 1348 ehk 40, 62%; 2005. a. 3319 lehma, neist kostja omi 1346 ehk 40, 55%. Seega hoolimata formaalsest 4 tunni tööaja kokkuleppest ei moodustanud vaadeldud perioodil kostja osa hageja tervistkahjustavast tööst kordagi alla 36, 06%, seejuures küündides isegi 42, 86%-ni. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud tööandjate ja FIE vahel kahju ulatuse jaotamisel tegelikke asjaolusid. Maakohtu otsus ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kohtuotsuse kohaselt tekiks tööandjatel õigustatult võimalus oma vastutuse osa vähendada selliselt, et lepitakse töötajaga kokku osalises tööajas, kuigi tasustamine käib tükitöö alusel ja töötaja teeb tegelikkuses rohkem tööd kui tööandja juures, kus ta tööleping on sõlmitud samaaegselt 8 tunni peale. Täielikult põhjendamata on maakohtu tekitatud eeldus, et kolhoosis Imavere ja kooperatiivis “R” oli hageja tööaeg 8 tundi, sest ei põhine ühelgi tõendil ega arvestaval põhjendusel. Samuti on sellise eelduse väljendamine alles kohtuotsuses üllatuslik. Kohtu arvestus tööandjate vastutuse osas on arusaamatu. Ei ole võimalik kontrollida, millise arvutuskäigu tulemusena on selline vastutusemäär saadud. Kutsehaiguse diagnoosimise teatist tuleb arvestada usaldusväärse tõendina. Sellest tulenevalt toimus hageja tervistkahjustav töö perioodil 1994. – 2009. a., millest lähtuvalt tuleb määrata ka erinevate tööandjate vastutuse ulatused. Kostja vastutusmäär on vähemalt 22, 01%. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et väär on keskmise töötasu määramiseks arvestada kokku kõiki töötasusid perioodil, mil hageja töötas korraga mitme tööandja juures üle täistööaja, kuna hageja on töötanud suure ülekoormusega. Ülekoormusel töötamine on töötervishoiualane meditsiiniline hinnang. Maakohus ei saa sellist kostja antud hinnangut arvestada, kuna selle kohta puudub eriteadmisi omava eksperdi või muu isiku arvamus ja kinnitus. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei olnud põhjendatud võtta keskmise töötasu arvestamisel aluseks töötasuosa R AS-is, mida hageja sai töö eest farmijuhatajana, seoses sellega ei ole viidatud ühelegi tõendile. Asjaoluga, et hageja ametinimetus oli farmijuhataja, ei saa seda põhjendada. Farmijuhatajana hageja töö sisu seemendaja omast ei erinenud. Hageja ei saanud tööd jätkata tervislikel põhjustel ka farmijuhataja ametikohal, kuna see eeldas seemenduste läbiviimist, tiinuse katsumist lehmadel ja emakaravi teostamist, talle oli aga vastunäidustatud raske füüsiline töö ja koormus. Kui hagejal on kutsehaiguse tagajärjel tuvastatud püsiva töövõime kaotuse ulatus, siis on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Ka siis, kui hageja jäi tööst ilma muul alusel kui tervisekahjustuse tõttu, ei leia ta samaväärset tööd eelduslikult seetõttu, et tema töövõime pole enam endine (Riigikohtu otsus 3-2-1-92-03). Järeldus, et kahju ulatuse arvestamisel saab lähtuda üksnes seemendustehnikuna töötamisest, on vastuolus ka kahju hüvitamise üldiste printsiipidega, eelkõige VÕS § 127 lõikega 1. Tervisekahjustusest tulenevalt on hagejale keelatud töö, mis on füüsiliselt raske, tekitab sundasendeid kätele ja seljale ja on koormav, seega ei saa ta kutsehaiguse tõttu peale seemendustehniku ameti töötada ka paljudel teistel ametikohtadel, mille töökeskkond sisaldab nimetatud ohutegureid. Kohtuotsuses puudub metoodika, kuidas on leitud arvestuse aluseks olev keskmine töötasu ning millele tuginedes vastavad numbrid on aluseks võetud. Eelkõige jääb segaseks puhkusetasu või kompensatsioon, millele maakohus on viidanud ja mis on ilmselt aluseks võetud. Ebaselguse tõttu puudub võimalus arvestust kontrollida ja esitada võimalikke vastuväiteid. Hageja jääb hagiavalduses ja 10. detsembril 2012. a. esitatud keskmise töötasu arvestuse juurde. Põhjendamata on maakohtu otsus osas, mis puudutab kahjuhüvitisnõude indekseerimist, kui muutub tarbijahinnaindeks, töövõimetuspension või töövõime kaotuse protsent. Kohus leiab, et iga kord, kui muutub kas või üks eelnimetatud teguritest, tuleb pöörduda vastava taotlusega kohtu poole hüvitise muutmiseks. Maakohtu lahendiga jäetakse asja lahendus sisuliselt poolikuks, sest hagejal on igal aastal vajalik kuni 4 korda kohtusse pöörduda, olgu selleks tarbijahinnaindeksi muutumine (ostukorvi kallinemine igal aastal), töövõimetuspensioni 10(19)

1.septembrist 2009. a. ühekordse hüvitise väljamõistmine. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et esmakordselt pöördus hageja tervisekahjuhüvitise saamiseks kostja poole 9. märtsil 2012. a. Tõendamist ei ole leidnud asjaolu, nagu oleks kostja olnud selle nõude saamisele eelneval ajal hageja võimalikust tervisekahjuhüvitise nõudest tema vastu teadlik ning seega ei saanudki kostja nimetatud kohustust täita. Hageja õigus nõuda tervisekahju tekitamise eest hüvitist ei tekkinud ajast, mil kostja lisati kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes tööandjate ringi, kelle juures töötamine võis kutsehaiguse põhjustada, vaid hetkest, mil määrati püsiv töövõimetus. Vaidluse all ei saa olla asjaolu, et töövõimetuse määramise otsuse tegemisel 28. augustil 2009. a. oli hageja teadlik kostja kuulumisest võimalike tööandjate ringi, kelle juures võis kutsehaigus tekkida, see teadmine ei saanud tal tekkida 11. oktoobril 2011. a. uurimiskokkuvõttest lähtudes. Sellest hetkest oli kostjale 2012. a. märtsis kahju hüvitamise nõude esitamiseks möödunud 2, 5 aastat. Ka peale uurimiskokkuvõttes kostja lisamist tööandjate ringi, kelle juures töötamine võis põhjustada kutsehaigestumise, oli kahju hüvitamise nõude esitamiseks möödunud 5 kuud. Ilmselgelt on nii 2, 5 aasta kui ka 5 kuu möödumisel kahju hüvitamiseks ühekordse hüvitise nõue esitatud peale mõistliku tähtaja möödumist ning vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega hoolimata sellest, et nõude aegumistähtaeg ei ole möödunud. Hageja esmakordne pöördumine kostja poole tagasiulatuvalt kahju hüvitamise nõudega 2, 5 aastat peale püsiva töövõimetuse määramist on kostja suhtes ebaõiglane. Seadusest ei tulene otseselt, millal hageja saab nõuda tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna kostja jaoks ei ole tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva kindlaks määratud, peab kostja VÕS § 82 lg. 3 järgi täitma kohustuse ning hageja võib VÕS § 82 lg. 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Nimetatud seisukohale, mis on ka vaidlusaluses asjas kohaldatav, on Riigikohus jõudnud lahendites 3-2-1-168-10 ja 3-2-1-3-09. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas sellest, millal pidi hageja teada saama oma võimalikust kahju hüvitamise nõudest kostja vastu. Kuivõrd hageja on asunud kahju hüvitamist nõudma umbes 2, 5 aastat peale püsiva töövõimetuse määramist, on mõistlik aeg kahju hüvitamist nõuda möödunud ning hageja on minetanud õiguse 11(19)

1.märtsini 2012. a. Kohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, millele tuginevalt peab võimalikuks rahuldada hageja nõude alates 1. märtsist 2012. a. kuni 13. maini 2012. a. igakuise hüvitise väljamõistmiseks, niisamuti on kohus jätnud täielikult selgitamata selle, millele tuginevalt on õigustatud hagejale igakuise hüvitise väljamõistmine hagiavaldusele eelnevalt. Hageja nõue igakuise hüvitise väljamõistmiseks oli TsMS § 369 ja VÕS § 136 lg. 2 mõttes osaliselt suunatud tulevase korduva kohustuse täitmisele, mille osas oli võimalik nõuded esitada alates hagiavalduse esitamisest 14. mail 2012. a. ning 2012. a. mai kuu osas seega osaliselt, mitte terve igakuise summana. Hagiavaldusele eelneva perioodi nõuete osas oli tegemist juba väidetavalt sissenõutavaks muutunud nõuetega ning VÕS § 136 lõikes 1 sätestatud nõudega, mida ei olnud võimalik hagiavaldusele eelneva perioodi eest igakuiste korduvate kohustustena välja mõista ning hageja kuni 14. maini 2012. a. esitatud nõuded hüvitise väljamõistmiseks kuulusid ühekordselt väljamõistetava hüvitise hulka. Hageja igakuise hüvitise väljamõistmise nõuet ei olnud seega võimalik hagiavaldusele eelneva aja eest rahuldada perioodi eest 1. märtsist 2012. a. kuni 13. maini 2012. a. Kohus jättis menetluskulude jaotamisel otsuse põhjendamata ning otsusest ei ole kohtu arutluskäik selgelt jälgitav. Kostja taotles kohtult kohtuistungitel TsMS §-de 163 ja 169 kohaldamist ning menetluskulude täielikult hageja kanda jätmist. Menetluskulude 1/3 osas kostja kanda jätmine on ebaõiglane, kuna hageja pöördus ennatlikult kohtusse, esitas korduvalt ja jäigalt samasisulisi mahukaid ja Riigikohtu lahendeid tsiteerivaid dokumente vaatamata kohtu ja kostja selgitustele, jättes samas asjas tähtsust omavad asjaolud tähelepanuta ja tõendamata. Hageja tõttu ei olnud võimalik asja lahendada ühe kohtuistungiga ega läbirääkimiste või kompromissiga, samuti puudus võimalus jõuda hagejaga üksmeelele selles, millised õigusaktid asjas kohaldamisele kuuluvad (hageja jäik seisukoht ajutise korra kohaldamiseks). Hageja kasutas oma menetlusõigusi viisil, mis tingisid tarbetute menetluskulude tekkimise. Hageja tõttu tekkisid menetluskulud, mida ei oleks tekkinud, kui hageja oleks püüdnud kostjaga sisuliselt ja ka tegelikult kohtuväliselt kokku leppida, esitanud oma nõuded esimesel võimalusel ning selgelt, pidanud läbirääkimisi ja soovinud kompromissi sõlmida. Hageja positsioon oli äärmiselt jäik ning temaga ei olnud vaatamata kohtu korduvatele selgitustele võimalik kompromissile jõuda. Hageja soovis esitada asjas täiendavaid tõendeid, millised hageja oleks saanud esitada koos hagiavaldusega või vähemalt 7 päeva enne esimest kohtuistungit. Hageja taoline tegevus tingis kostjal korduva vajaduse hageja seisukohtadega tutvumiseks ja Tallinnast Paide kohtumajja kohtuistungile sõitmiseks. Lisaks sellele esitas hageja kohtule tõendeid viimasel minutil ning viisil, mis ei võimaldanud kostjal mõistlikult esitatud dokumentidega tutvuda.

määral põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Muutmata jäetud osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda seda. Hageja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning kostja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Hageja on taotlenud, et igakuine hüvitis mõistetaks kostjalt tema kasuks välja kuni töövõime kaotuse protsendi või töövõimetuspensioni suuruse muutumiseni, aga samuti, et hüvitis indekseeritaks igal aastal tarbijahinnaindeksiga, kuna see võimaldab arvestada hüvitise suuruse arvestamiseks oluliste asjaolude eelduslikku muutust ega sunni hagejat mitmel korral aastas hüvitise suuruse muutmiseks kohtusse pöörduma. Kolleegium leiab, et kuna töövõimetuspensioni tuleb tööandja poolt hüvitamisele kuuluva kahju ulatuse leidmisel arvestada, siis on igakuulise hüvitise suurus võimalik kindlaks määrata mitte ainult töövõimekaotusprotsendi, vaid ka töövõimetuspensioni suuruse muutumiseni. Ka taotlus perioodiliselt väljamõistetava hüvitise indekseerimiseks on põhjendatud. VÕS § 136 lg. 4 lause 2 kohaselt võib kohus juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Kolleegiumi hinnangul on inflatsiooni toimimine üldteada ning tervisekahju hüvitise puhul on indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, sest aitab ära hoida kohtuvaidlused, mille ainsaks põhjuseks on raha ostujõu vähenemine ulatuses, mida vaidluse lahendamise ajal on võimalik arvesse võtta. Hageja on taotlenud kohaldada tarbijahinnaindeksit. Statistikaamet avaldab tarbijahinnaindeksit, mis kajastab ostujõu muutust, ja sellega tulebki hagejale väljamõistetud hüvitist vastavalt tema hagiavalduses esitatud taotlusele indekseerida. Mingile muule indeksile, mida riiklikult leitakse ning millega indekseerimine oleks (töövõimetushüvitise sisu – hüvitis sissetuleku kaotuse eest – arvestades) lähedasem sellel tegevusalal makstava sissetuleku muutusele, kus tegutsedes hageja oma sissetuleku kutsehaiguse tõttu kaotas, ei ole menetluses kumbki pooltest osundanud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et seadusel ei põhine väide, nagu kaotaks hageja õiguse nõuda tervisekahju hüvitamist isikutelt, keda ei ole nimetatud töötervishoiuarsti teatises. „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise korra“ § 6 lõikest 2, millele apellatsioonkaebuses on viidatud, seda ei tulene. Viidatud lõikest nähtub üksnes, et kui töötervishoiuarst tuvastab, et töötaja kutsehaigestumise võis põhjustada töötamine eelmiste tööandjate juures, siis kannab ta kutsehaigestumise teatisesse ka nende nimed ja aadressid. Sellest ei saa järeldada, nagu võiks töötaja tervisekahju hüvitamist nõuda üksnes tööandjatelt, keda teatises on nimetatud, või veel enam, nagu ei saaks selle kahju hüvitamist nõuda tööandjatelt, keda teatises ei ole nimetatud. Samas ei saa hageja võimalus või võimatus nõuda teistelt isikutelt nende poolt tekitatud kahju hüvitamist juba iseenesest mõjutada kostja vastutuse ulatust. Kohtule esitatud töötervishoiuarsti teatistest nähtub, et nendes sisalduvaid andmeid on ajas täiendatud, lisades tööandjaid, kelle juures töötamine võis kutsehaigestumist mõjutada: selliselt on ka kostja lisatud 11. oktoobri 2011. a. teatisesse (kd. I, tl. 12), kusjuures varasemas 3. juuli 2009. a. teatises (kd. I, tl. 11) ei olnud teda nimetatud. Sellestki järeldub, et töötervishoiuarsti teatisel ei ole tööandjate tuvastamisel, kelle juures töötamine võis töötajal kutsehaigestumist mõjutada, mingit erilist ja lõplikku tähendust, vaid seda täiendatakse vastavalt töötervishoiuarstile teatavaks saanud andmetele. Dokumentaalse tõendi TsMS § 232 lg. 1 kohane igakülgne hindamine sisaldab muuhulgas ka hinnangu andmist sellele, mis asjaoludel on tõend koostatud ning milliste asjaolude alusel ning kuidas on tõendis sisalduvate järeldusteni jõutud. Maakohus arvestas põhjendatult sellega, et osundatud töötervishoiuarsti tõenditest ei nähtu, millisest allikast pärinevad tõenditele märgitud andmed eelmiste tööandjate kohta, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist, ning milliste tunnuste või kaalutluste alusel on loetellu märgitud vaid osa hageja nendest tööandjatest, kelle juures hageja tegi tõendis kajastatud tööandjatega sama tööd ja kelle juures töötamine oli seotud tõendis märgitud ohuteguritega, mis kutsehaiguseni viisid. 13(19)

Töötervishoiuarsti teatis kutsehaiguse diagnoosimisest on dokumentaalne tõend, mida kohtul tuli hinnata sarnaselt muudele tõenditele. Vastavalt TsMS § 232 lõikele 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Vaidlusaluses asjas ei ole tuginetud sellele, nagu oleksid pooled tõendite õigusjõu osas mingeid kokkuleppeid sõlminud. Seega tuli kohtul kooskõlas TsMS § 232 lõikes 1 sätestatuga hinnata lisaks töötervishoiuarsti teatisele ka muid esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende koosmõjus. Seda ongi maakohus teinud ning on selle tulemusena jõudnud põhjendatud järeldusele kutsehaiguse tekkimise ajaperioodi ja selle kohta, milliste tööandjate juures kutsehaigus suure tõenäosusega välja kujunes. Maakohtu järeldus on kooskõlas ka Riigikohtu lahendist 3-2-1-50-03 järelduva seisukohaga, mille kohaselt põhjuslikku seost töökeskkonna ja kutsehaiguse tekkimise vahel ei saa välistada sellest tulenevalt, et tööandja juurest töölt lahkumise ajal ei olnud töötajal kutsehaigust diagnoositud. Samuti on see kooskõlas lahendis 3-2-1-55-10 sisalduva käsitlusega, mille kohaselt kutsehaigus võib töötajal tekkida ka normaalsete töötingimuste puhul ning tööandja ei pea vastutama kutsehaiguse eest osas, milles see kujunes välja teise tööandja juures töötades, sõltumata sellest, kas see teine tööandja rikkus samal ajal töökaitsenorme. Eespooltoodud põhjendusel ei saa ainuüksi sellest, et V OÜ-d ei ole töötervishoiuarsti teatises märgitud tööandjana, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist, järeldada, nagu ei oleks selle tööandja juures töötamine hageja kutsehaigust ka tegelikult mõjutanud. Teatistest ei selgu, miks ei ole seda tööandjat nimetatud eelmiste tööandjate hulgas, kelle juures töötamine võis kutsehaigestumist mõjutada. Vaidlustatud ei ole maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et V OÜ-s töötas hageja ajavahemikul 6. märtsist kuni 12. oktoobrini 2007. a. ning hageja on kinnitanud, et muuhulgas tegi ta seal seemendustehniku tööd (kd. II, tl. 61) nagu ka kostja juures. Selles osaühingus seemendustehnikuna töötamine nähtub ka jõudluskontrolli andmetest (kd. I, tl. 98), mille kohaselt nimetatud tööandja juures töötatud lühikese aja jooksul on hageja teinud 1656 seemendust. Samas ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaksid alust järeldusele, et hagejal pikema aja jooksul enne 2009. a. välja kujunenud kutsehaigestumist selle tööandja juures töötamine ei mõjutanud, seda enam, et tegemist oli viimase tööandjaga, kelle juures hageja seemendustehniku tööd tegi. Tööinspektsiooni korraldatud uurimise tulemusena koostatud uurimiskokkuvõttest nähtub, et hageja on uurimise käigus ise selgitanud, et seemendustehnikuna töötamisel on töötingimused ja töö teostamise tehnika olnud samalaadsed igas töötatud ettevõttes (kd. I, tl. 30). Uurimiskokkuvõte ei sisalda mingeid muid andmeid, millele võiks rajada järelduse töötingimuste kohta V OÜ-s, sestap ei ole loogiliselt jälgitav, millel põhineb kokkuvõttes kajastatud järeldus kutsehaiguse uurimise lõpetamise kohta selle tööandja juures põhjendusel, et seal töötamine ei võinud kutsehaigestumise teket mõjutada (kd. I, tl. 32). See järeldus ei ole kooskõlas ka uurimiskokkuvõttes sisalduva teise järeldusega, et kuna hageja on teinud seemendustöid kokku 49 erinevas ettevõttes ja eraisikute juures, siis ei ole kutsehaigestumine põhjustatud ainult kokkuvõttes nimetatud ettevõtetes (kd. I, tl. 33, p. 9). Samas on hageja selgitanud, et kutsehaiguste kliinikus ei peetud seda tööandjat kutsehaiguse tekitajaks seetõttu, et selleks ajaks oli kutsehaigus hagejal juba välja kujunenud (kd. II, tl. 61). Kui see nii oli, siis ei saa selle seisukohaga nõustuda, sest väljakujunenud kutsehaigusega sama töö tegemise jätkamisel võib eeldada haiguse süvenemist. Hagiavalduses on hageja isegi märkinud, et kutsehaiguse süvenemise tõttu pidi ta just selle tööandja juurest töölt lahkuma (kd. I, tl. 2). Lisaks on aga nii uurimiskokkuvõttes kui töötervishoiuarsti teatises märgitud, et kutsehaigus kujunes hagejal välja 2009. aastaks. Maakohus on asjas esitatud tõendite alusel õigesti tuvastanud, et hagejal kutsehaiguse tekkimist mõjutas ka selle tööandja juures töötamine. Tööandjate vahelise vastutuse jaotamisel on maakohus võtnud põhjendatult arvesse neist iga juures töötamise osakaalu. Apellatsioonkaebuses sisalduv etteheide selle kohta, et maakohus on tööandjate vastutuse ulatuse üle otsustamisel võtnud aluseks erinevate tööandjate juures töötatud aja, on asjakohatu juba sellest tulenevalt, et hagis on hageja ise taotlenud lähtuda 14(19)

just tunniarvestusest ning ka tema enda nõue põhineb just taolisel arvestusel (kd. I, tl. 5 p. 4 ja tl. 6 - 7). Niisuguse arvestuse aluse võimalikkust on tunnistanud ka Riigikohus oma lahendites (näit. 3-2-1-55-10). Maakohtu ja hageja arvestuste tulemusena saadud erinevate tööandjate vastutuse ulatuse erinevus tuleneb eelkõige asjaolust, et hageja on tööandjatena, kelle juures kutsehaigestumine välja kujunes, jätnud arvesse võtmata rea tööandjaid, kellega maakohus õigustatult arvestas. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei saaks kohus eksperdi või muu asjatundja arvamuseta teha järeldust selle kohta, et kui hageja on töötanud üheaegselt mitme tööandja juures üle täistööaja ning teinud samaaegselt veel pingeliselt sama tööd ka füüsilisest isikust ettevõtjana, siis on ta töötanud suure ülekoormusega. Niisugune järeldus põhineb eluliste asjaolude hindamisel ning selleks ei vajata eriteadmisi mingil spetsiifilisel erialal. Vaidluse all ei ole, et AS-is R töötatud aja jooksul töötas hageja alates 2005. a. oktoobrist kõrvuti seemendustehniku töökohaga ka farmijuhataja ametikohal. Töötasutõendi kohaselt on ta saanud tasu mõlema töö eest, kusjuures farmijuhatajana teenitud tasu suurus on võrreldav seemendustehniku töö eest saadud tasuga, seda kohati ka ületades (kd. I, tl. 38). Maakohtu menetluses ei ole hageja tuginenud sellele, nagu oleks farmijuhataja töö seisnenud tegelikult seemendustehniku töö tegemises ja oleks samuti mõjutanud tervisekahjustuse tekkimist, nagu ta apellatsioonkaebuses on väitnud, taolise väite tõendamisest rääkimata. Ka töötervishoiuarsti teatised (kd. I, tl. 11 ja 12) ning uurimiskokkuvõte (kd. I, tl. 29 – 36) ei sisalda andmeid, mille põhjal võiks järeldada, et hagejal tekkinud tervisekahjustuse põhjustas ka farmijuhataja ülesannete täitmine. Sestap nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, mis puudutab selle tööandja juures saadud töötasu arvessevõtmist tekkinud kahju suuruse määratlemisel. Vaidlustatud otsuses on maakohus märkinud, millistest konkreetsetest töötasuandmetest on ta lähtunud, need on kooskõlas töötasutõendites märgitud andmetega ning seega oleks apellandil soovi korral olnud samadest andmetest lähtudes võimalik esitada kaebuses konkreetsed vastuväited arvestuse ebaõigsuse kohta. Seda ei ole apellant teinud. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei nõustu väitega, nagu oleks hageja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt kaotanud kostja vastu tagasiulatuvalt esitatud kahju hüvitamise nõude. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja on esitanud hagi aegumistähtaja jooksul. Reeglina ei saa aegumistähtaja sees määrata kindlaks uut tähtaega, mille jooksul hageja oleks pidanud hea usu või mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt nõude esitama. Mingeid erilisi asjaolusid, mille tõttu tuleks vaidlusalusel juhul otsustada teisiti, ei ole esile toodud. Pealegi on hageja esitanud üksnes tervisekahju hüvitamise nõude ning ei ole nõudnud kahjuhüvitiselt viivise tasumist. Seega ei saa kerkida ka küsimust sellest, nagu tooks nõude esitamine 2, 5 aastat pärast tervisekahju kindlakstegemist ja 5 kuud pärast kostja kui potentsiaalselt kahju tekitanud isiku lisamist töötervishoiuarsti teatisesse kostjale kaasa täiendavaid kohustusi. Kostja ei ole põhjendanud, miks on sellistel asjaoludel vastuvõtmatu kohaldada võlasuhtele seadusest tulenevat (VÕS § 6 lg. 2). Maakohus mõistis ühekordse hüvitise kostjalt välja ajavahemiku eest kuni 28. veebruarini 2012. a. ja perioodilise hüvitise alates sellest ajast, nagu ka hagiavalduses oli taotletud. Vastuses hagiavaldusele kinnitas kostja, et kohtule esitatud nõue on praktiliselt identne hageja poolt kostjale 9. märtsil 2012. a. esitatud nõudega; kostja vaidlustas hageja nõudeõiguse, kuid ei vaidlustanud nõude jaotust ühekordse ja perioodilise hüvitise vahel. Et nii tagasiulatuvalt ühekordse summana välja mõistetud hüvitise kui tulevikku suunatud perioodiliste maksete puhul on maakohus lähtunud kuuhüvitisest 47, 51 eurot ning kostja kohustuste suurust ei mõjuta see, et perioodiliselt on hüvitis välja mõistetud alates 1. märtsist 2012. a. Mõlemad pooled on apellatsioonkaebustes vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse. Kolleegium leiab, et kumbki kaebustest ei anna alust jaotada menetluskulusid erinevalt maakohtust, küll tuleb otsuse põhjendust selles osas täpsustada. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid 15(19)

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus jättis menetluskuludest 2/3 hageja ja 1/3 kostja kanda ning selliselt on menetluskulud poolte vahel jaotatud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, nagu TsMS § 163 lõikes 1 sätestatud üldnorm hagi osalise rahuldamise puhuks ka ette näeb. Kolleegium nõustub kulude taolise jaotamisega. Maakohus viitas otsuses küll TsMS § 163 lõikele 2, mille kohaselt juhul, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid ei jaotanud menetluskulusid tegelikult osundatud normi kohaselt. Nii ei jätnud maakohus kulusid hageja kanda ega suurendanud ka tema osa kuludes sellest tulenevalt, et hageja kompromissiga ei nõustunud. Kolleegium leiab, et kulude jätmine TsMS § 163 lg. 2 alusel poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse kõiki vaidluse asjaolusid kaaludes, seejuures ei ole kohtul kohustust jätta menetluskulusid poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Faktiliselt maakohus osundatud sätet ei kohaldanud ja arvestades vaidluse asjaolusid, ennekõike vaidlusaluse õigussuhte olemust, ei pea ka kolleegium põhjendatuks kõiki menetluse kulusid hageja kanda jätta. Hageja on taotlenud jätta kõik menetluskulud kostja kanda, selleks ei ole aga seaduses sätestatud alust. Apellatsioonkaebuses sisalduv viide TsMS § 162 lõikele 3 ei ole asjakohane. Sama paragrahvi lg. 4, mida apellant võib olla silmas pidanud, võimaldab äärmise ebaõigluse või ebamõistlikkuse põhjendusel jätta küll kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, see norm ei võimalda aga panna kaotanud poole kulusid võitja poole kanda, nagu hageja on taotlenud. Lisaks kohaldub hagi osalise rahuldamise korral TsMS § 163 lg. 1, mis küll iseenesest võimaldab jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, taoline jaotus peaks aga vaidluse asjaolude kohaselt olema põhjendatud. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tuginenud asjaoludele, mis taolist jaotust õigustaksid. Asjaolu, et hageja esitas kostjale kohtuväliselt ca kaks kuud enne hagiga kohtusse pöördumist tervisekahju hüvitamise nõude (kd. I, tl. 44), ei ole selleks piisav. Kostja vastas hageja napile pöördumisele põhjalikult, põhjendades ühtlasi oma seisukohti ning teavitades hagejat sellest, et tema poolt esiletoodud andmete ebapiisavuse tõttu ei ole kostjal võimalik võtta nõude kohta lõplikku seisukohta (kd. I, tl. 45 – 47). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostjale pärast seda kohtuväliselt täiendavaid andmeid esitanud ning seega ei saa nende põhjal järeldada, nagu oleks hagejal olnud soov kohtuvälistelt kompromissile jõuda, kostjal aga mitte – nagu apellatsioonkaebuses on väidetud. Ainuüksi hageja varaline olukord, isegi kui see on kehv, ei anna alust jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja on lisaks asjaolule, et hageja tema poolt kohtumenetluses pakutud kompromissiga ei nõustunud, tuginenud ka TsMS §-le 169, mis võimaldab jätta menetluse venimisest tingitud menetluskulud seda põhjustanud poole kanda. Osundatud paragrahvis on kolm lõiget, millest iga sisaldab üksikasjalikku asjaolude kirjeldust, mille puhul ja milliste kulude jätmine venimise põhjustanud poole kanda on võimalik. Menetluskulude hageja kanda jätmist taotledes tugines kostja maakohtu menetluses väitele, et hageja on põhjustanud menetluse venimise ja tarbetuid menetluskulusid, suutmata esitada korrektset nõuet ja tõendeid vaatamata kostja korduvatele vastuväidetele ning tähelepanu juhtimistele ning ka kohtu selgitustele (kd. I, tl. 185 ja kd. II, tl. 67). Kostja ei ole esile toonud, milliste konkreetsete kulude jätmist hageja kanda ta seoses väidetava menetluse venitamisega taotleb ega samuti, milliseid konkreetseid menetlustoiminguid ta silmas peab. Nii ei ole kostja tuginenud mingi konkreetse menetlustoimingu tegemise tähtaja möödalaskmisele või mingi menetlustoimingu aja muutmisele hagejast tulenevalt või sellel, nagu oleks hagejast tulenevalt jäänud talle menetlusdokument õigeaegselt kätte toimetamata (TsMS § 169 lg. 1), nagu oleks hagejale tähtaega ennistatud või jäänud tema kulud kaasa toonud taotlus või väide või tõend arvestamata või esineksid muud sama paragrahvi lõigetes 2 või 3 märgitud asjaolud. Kostja taotlus on sedavõrd üldine, et selle alusel kulude maakohtust erinev jaotamine ei ole võimalik. 16(19)

3.Kahju hüvitise indekseerimise eesmärk saab olla see, et tagada, et kahju hüvitis suureneb teatud kindlate näitajate muutudes ilma, et kahju hüvitise saamiseks õigustatud isik peaks uuesti TsMS § 459 alusel kindlaksmääratud hüvitise suuruse muutmiseks kohtusse pöörduma. Seega saab kahju hüvitist indekseerida üksnes juhul, kui hüvitist indekseeritakse sellise muutujaga, mis arvestab kahju hüvitise kindlaksmääramise aluseks olnud asjaolude muutumist. Kuna kohtud leidsid, et konkreetsel juhul on kahju hüvitamise eesmärk kompenseerida hagejale tema töövõime kaotust, st töövõime kaotuse tõttu ärajäänud sissetulekuid, ja et kahju hüvitis tuleb kindlaks määrata hageja sissetulekust lähtuvalt, peaks ka muutuja (indeks), mille muutumise korral välja mõistetud kahju hüvitist muudetakse, olema selline, mis kajastab töötasude muutumist. Käesoleval juhul indekseeris ringkonnakohus kahju hüvitise tarbijahinnaindeksi muuduga. Tarbijahinnaindeksi muut kajastab kaupade ja teenuste hindade muutumist, mitte aga töötasude või sissetulekute muutumist. Hageja esitas hagi, milles ta palus hüvitada just sissetuleku vähenemine, mitte aga kaupade ja teenuste hinnatõus. Kuigi tarbijahinnaindeksi muut ei tarvitse mingitel ajaperioodidel oluliselt erineda sissetulekute muutumist kajastavate statistiliste näitajate muudust, on nende puhul tegemist siiski erinevate näitajatega, mis ei pruugi kokku langeda. Kuigi seadusandja indekseerimist lubab, ei saa kahju hüvitise indekseerimine toimuda mingite selliste muutujate abil, millel puudub kahju kindlaksmääramise alustega seos. See seos, et palkade muutumise korral saavad ka hinnad muutuda, on liiga kauge selleks, et selle alusel kostjale varalisi kohustusi panna. Indekseerimise eesmärk peaks olema vältida vajadust pöörduda asjaolude muutumise korral hüvitise suurendamiseks TsMS § 459 alusel uuesti kohtusse. Ei ole välistatud olukord, kus tarbijahinnaindeks muutub aga palgad ei tõuse. Sellisel juhul, kui töövõime kaotuse eest välja mõistetav hüvitis indekseeritaks tarbijahinnaindeksi muudu alusel, ei ole välistatud olukord, kus hageja, palkade mittemuutumise korral, TsMS § 459 alusel hüvitise suurenemist nõuda ei saaks aga hüvitis tarbijahinnaindeksi muutumise tõttu suureneks. Eespool toodust tulenevalt leiab eriarvamuse koostaja, et kahju hüvitise indekseerimine oleks pidanud toimuma mingist sissetulekute muutust kajastavast muutujast lähtuvalt. Näiteks avaldab Statistikaamet oma kodulehel statistika põhinäitajate all keskmise brutopalga muutu. Üldise palgatõusu korral võib eeldada, et suureneb ka seemendustehnikute palk. See, et hageja palus hüvitis indekseerida just tarbijahinnaindeksi muuduga ei tähenda, et indeks tuleb määrata just selle järgi. Juhul, kui hageja poolt taotletud indeks on sobimatu, on kohtul alati võimalik menetlusosalistega indeksi 18(19)

Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Lahendi andmed

Lahendi tekst

XXXXXXX

XX-XX,

XXXXXXX,

RESOLUTSIOON:

Sarnased lahendid

RESOLUTSIOON