Tööõigus › Muud tööõigusasjad

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsusele võib esitada

apellatsioonkaebuse.

Apellatsioonkaebus

esitatakse

Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonikaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt diagnoositi AH 03.07.2009.a. ülekoormushaigus: krooniline rotaatormanseti kahjustus mõlemapoolselt, karpaalkanali sündroom paremal käel, nimmevalu. Ohuteguritena on märgitud füüsiline töö koormusega kätele, õlavöötmele ja seljale, ebasoodne mikrokliima ja kõrgenenud traumaoht. Kutsehaigust põhjustanud töökohtadeks on nimetatud töötamine xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx FIE-na, AS-s xxxxxx xxxxx ja xxxx xxxxx (xxxx xxxx). Sama diagnoosi korrati 11.10.2011.a. ning kutsehaigust põhjustanud töökohtade loetellu lisati täiendavalt Kabala Agro OÜ. Vastavalt 17.09.2009.a. arstliku ekspertiisi otsusele määrati AH kutsehaigusest tekkinud töövõime kaotus 60% ulatuses ning sama suur töövõime kaotus tuvastati ka 02.09.2011.a. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks on töötervishoiuarsti teatisest nähtuvalt märgitud 19942009.a. Tööinspektsiooni poolt teostatud kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte kohaselt on kostja tööandjana rikkunud järgmisi õigusakte: 1)läbi ei ole viidud nõuetekohast arstlikku kontrolli töötervishoiuarsti juures, toimunud kontrollide puhul aga puudub otsus töö sobivuse kohta (töötajate tervisekontrolli kord § 5 lg 2 ja § 7 lg 2); 2)tööandja ei ole hinnanud terviseriske raskuste teisaldamisel (raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 3 lg 1 p 1 ja § 3 lg 3); 3)tööandja ei ole läbi viinud süstemaatilist sisekontrolli, mille käigus kavandatakse, korraldatakse ja jälgitakse töötervishoiu ja tööohutuse seaduses või selle alamaktides sätestatud nõuete täitmist (töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) § 13 lg 1 p 4); 4)riskianalüüs on tehtud puudulikult ja saadud tulemusi ei ole töötajale tutvustatud (TTOS § 13 lg 1 p 6); 5)tööandja ei jälginud, et töötaja saaks teha tööd ergonoomiliselt ja õigete tööliigutuste ning asenditega (töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded § 1 lg 4); 6)töövahendid ja võtted ei vastanud töötaja kehamõõtmetele ja füüsilistele ning vaimsetele võimetele (TTOS § 5 lg 2); 7)tööandja ei kohaldanud vaimse ja füüsilise ülekoormuse vältimiseks tööd töötajale võimalikult sobivaks (TTOS § 9 lg 3); 8)puudus tööjuhend töö ohutuks töötervishoiu nõuetele vastavaks sooritamiseks (TTOS § 13 lg 1 p 14). Hageja leiab, et eeltoodust lähtudes on tööinspektsioon leidnud hulgaliselt õigusrikkumisi kostja kui tööandja töös. Lisaks selgitab hageja, et enne tööle asumist kostja juurde xxxxxxxxxxxxxx oli xxxxxxxxxxxx abilisena ette nähtud autojuht. Hageja pidi kostja juures töötades kõiki neid operatsioone, mida enne oli teinud kaks inimest, tegema üksi. Vastavalt tööohutuse nõuetele on vaja xxxxxxxxxxxxloomad eelnevalt eraldada spetsiaalsetesse boksidesse või siis tagada xxxxxxxxxxxxx abiline, kes looma paigal hoiab. Seda aga ei tagatud. Hageja viitab Riigikohtu lahendile 3-2-1-5400, milles on Riigikohus rõhutanud, et põhjusliku seosega on tegemist, kui kostja tegu, millele tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Et just töötamine xxxxxxxxxxxx põhjustas kutsehaiguse, seda tõendab kutsehaiguse kliinikumi tõend ja tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte. Hageja nõuab kostjalt kahju

hüvitist ulatuses, mis jääb tal saamata seoses kutsehaigusega lepingu rikkumisest tulenevate sätete alusel VÕS § 100, § 101 lg 1 p 3 ja § 130 järgi. VÕS § 103 lg 1 alusel eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Erinevalt TsK-st ei ole VÕS järgi vaja, et vastutuse puhul lepingust tuleneva kahju korral kahju peaks olema põhjustatud õigusvastase teoga. Selle sätte järgi töölepingu ja kollektiivlepingu rikkumine eeldatavalt ei ole vabandatav. Siit järeldub, et kui tööandja leiab, et töölepingu rikkumine on vabandatav, peab ta seda tõendama. Kui kohus ei rahulda nõuet lepingu rikkumisest tulenevalt, palub hageja kohtul rahuldada nõue õigusvastasest kahju tekitamisest VÕS § 1043 ja § 1044 lg 3 alusel. Kuigi Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord (edaspidi Ajutine kord) alates 01.07.2002.a. enam ei kehti, peab hageja tekitatud kahju arvestamist nimetatud korra alusel põhjendatuks ning nõuab kostjalt välja ühekordset hüvitist ajavahemiku eest 01.09.2009 – 01.03.2012.a., s.o. 30 kuu eest, summas 4713.74 eurot lähtudes hageja poolt väljaarvestatud hüvitisest 713.88 eurot ning alates märtsist 2012.a. igakuulist hüvitist 157.13 eurot, arvestades kostja vastutust vastavalt töötatud ajale 22,01% ulatuses (1.kd tl 6-7). Hüvitise arvestamisel on hageja lähtunud 12 kuu keskmist palgast töötamisel viimases töökohas xxxxxxx xx, xxxxxx xxxx xx ja xxxxxxxx xx ning VÕS § 127 lg 1 kohaselt seda indekseerinud (1.kd tl 173). Kostja vastuväited (1.kd tl 75-79; 117-122; 182-185) Kostja leiab, et hageja on jätnud hüvitise arvutamisel põhjendamatult välja osa perioodi, mil ta tegelikult xxxxxxxxxx töötas. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt asus hageja xxxxxxxxxxxxxx tööle juba vähemalt 1982.a., millisel ametikohal töötamine on ka hageja enda arvamuse kohaselt kutsehaiguse põhjustanud. Asjaolu, et kutsehaiguse uurimine tööinspektsiooni poolt lõpetati, kuna töökeskkonda ei ole xxxxxxxx xxxxxxx ja kooperatiiv „xxxxxxx“ osas säilinud, ei tähenda, et nimetatud töökohtadel töötamine ei mõjutanud kutsehaiguse kujunemist. Periood, mil hageja enne 1994.a. xxxxxxxxxxxxxxx töötas, on ajaperioodilt peaaegu sama pikk, mistõttu on vähetõenäoline, et nimetatud perioodil kutsehaigust ei tekkinud. Ka hageja poolt esitatud jõudluskontrolli andmed, mis ei ole asjakohane tõend, ei anna alust kostja osas vastutuse määra muutmiseks. Nimetatud jõudluskontrolli andmed süvendavad kostja veendumist, et vastutuse määra kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka hageja töötamist xxx xxxxxxx. Kostja on ühtlasi seisukohal, et hageja on ise põhjustanud kutsehaiguse tekkimise ning ülekoormushaiguse, kuna töötas üle ettenähtud tööajanormi mitme tööandja juures korraga ning üheaegselt, mis ei võimaldanud hagejal piisavalt puhata ja mõjutas seega oluliselt hagejal kutsehaiguse tekkimist. Kuivõrd hageja on tööinspektsioonile uurimise käigus teatanud, et oli juba xxxxxxxxxxxxxx eriala õppides teadlik nimetatud töökohal töötamise töökeskkonna kahjulikest tingimustest ja teguritest, kuid sellest hoolimata töötas keskmisest tunduvalt rohkem ning puhkas minimaalselt, siis pidi hageja andma endale aru, et nimetatu ei ole piisav selleks, et välja puhata ning kahjustab püsivalt hageja tervist. Kostjal jääb tõendite põhjal mulje, et tegelikkuses ei olnudki tal võimalust hagejale kutsehaiguse tekkimist ära hoida ning hoolimata sellest, kuivõrd hoolikalt kõik tööandjad tervisekontrolle teostasid või tööohutust ja –tervishoidu puudutavates õigusaktides sätestatud nõudeid täitsid või oleks täitnud, oleks hagejale kutsehaigus sellest hoolimata tekkinud. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte järgi oli hageja ajal, mil tema põhikohaga tööandjaks oli xx xxxx xxxxx, riskitaseme vähendamiseks kasutusele võetavate abinõude ja meetmete plaani kohaselt isikuks, kes oli määratud raskuste käsitsi teisaldamisel vastutavaks isikuks ja tema ülesandeks oli anda töötajatele juhiseid, kuidas teha tööd, et see ei oleks füüsiliselt liialt koormav, lisaks vastutas hageja õige töö- ja puhkeaja korraldamise eest, kus pidi jälgima, et töötajad väldiksid sundasenditest tulenevaid vaevusi, õigeid kehaasendeid töötamisel, töövahendite õiget paigutust ja pinges lihastele harjutuste tegemist ning tuuletõmbusest tulenevalt vaevuste vältimise eest. Seega oli hagejat juhendatud ja õpetatud, millised on võimalikud töökeskkonna ohutegurid ja kuidas tuleb raskusi teisaldada, puhata, millised on õiged kehaasendid ja milliseid harjutusi tuleb teha selleks, et

võimalikke ohutegureid minimeerida või ära hoida. Kuivõrd hageja oli sellest teadlik, siis tuleb nimetatut arvestada kahju tekitamise analüüsimise käigus, kui hageja enda osakaalu kahju tekitamise ärahoidmiseks hoolimata sellest, kas tööohutusnõuete järgmine tööandjate juures on nõuetekohaselt dokumenteeritud või mitte. Kostja vaidleb vastu hagejapoolsele kahjuhüvitise arvestusele leides, et tuginemine kahjuhüvitise arvutamisel xx xxxxxxx, xx xxxxx xxxx ja xx xxxxxx xxxx palgatõenditele on ebaõige, kuna kutsehaigus diagnoositi 02.07.2009.a. Kostja leiab, et sissetulekuna kahjuhüvitise arvestamisel ei saa arvestada üle täistööajaga töötamisel erinevate tööandjate juures saadavaid summeeritud summasid ebaõigel perioodil. Kostja ei nõustu Ajutise korra rakendamisega ning leiab, et Ajutine kord ei kehti ja sellest ei ole võimalik vähemalt peale 01.07.2002.a. tekkinud kahju hüvitamise väljamõistmisel lähtuda. Ebaõiged on hagiavalduses esitatud proportsioonid ja arvutused hüvitiste osas, arvestada tuleb ka seda, et hageja töötas kostja juures osalise ajaga, mitte täiskohaga, seega ei ole tööandjate töölepingute kehtivuse perioodid võrreldavad. Kostja leiab, et tagasiulatuvalt 2009.a. septembrist nõude esitamine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, kuivõrd hageja sai oma nõudeõigusest teada juba 02.07.2009.a., kuid esitas esimest korda kostjale nõude 09.03.2012.a. Seega ei ole hageja teostanud nõudeõigust mõistliku aja jooksul ning hageja nõudel ühekordse hüvitise saamiseks puudub alus (VÕS § 82 lg 3, § 108 lg 3). Ka leiab kostja, et puudub õiguslik alus nõuda hüvitise iga-aastast indekseerimist. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele (1.kd tl 89-97; 135-141) Hageja on nõus kostjaga, et lisaks Kabala Agro OÜ-le vastutab hageja kutsehaiguse eest veel xx xxxxx xxxx, xx xxxxxxx xxxxx ja ka AH ise FIE-na. Eesti kohtupraktikas on välja kujunenud, et mitme tööandja puhul vastutavad tööandjad võrdeliselt töötatud ajale nende juures ning sellest on lähtunud hageja ka antud hagi puhul. AH töö mahu ja intensiivsuse iseloomustamiseks on hageja esitanud jõudluskontrolli andmed perioodil 01.01.2000 - 30.05.2009, millest nähtub, et tükitöö alusel oleks kostja vastutuse määr hoopis 37.01%, kuid hageja selle järgi kostjalt hüvitist ei nõua. Kostja on viidanud lähtudes kutsehaiguse uurimiskokkuvõttest hageja teadlikkusele töökeskkonna kahjulikest mõjudest, kuid seda ei ole täpsustatud ning programmis ei olnud õppeainet „töötervishoid“. Sellest, et on olemas töökaitsejuhend nr 18, mis reguleerib töötervishoidu xxxxxx xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxx xxxxxxxxxxx, sai hageja teada alles oma esindaja käest 2012.a. Seega ei saa hageja nõustuda väitega, et ta oli töötervishoiu nõuetega kursis. Arvestada tuleb seda, et A H on väikest kasvu naine, kes pidi kasutama seetõttu tööoperatsioonide teostamiseks täiendavaid abivahendeid, mis suurendas täiendavalt traumaohtu ja lihaspinget. Täiendavat pinget põhjustas ka see, et tööandjad vahetasid välja väikest kasvu veised suurte must-valgete veistega. Kostja pidi kasutama vasakul käel kummikinnast, mis ulatus õlani ning takistas kasutamast pika varrukaga riideid, mis omakorda aitas kaasa külmetamise võimalikkusele ja kutsehaiguse tekkimisele. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks midagi teinud selleks, et hagejal ei oleks tekkinud kutsehaigust. Viide teise tööandja juures tehtud riskianalüüsile ei vabasta kostjat oma kohustustest. Hagejal ei ole võimalik palga arvestamisel lähtuda FIE-na saadud tulust, kuna AH seda ei saanudki, tema kliendid maksid kinni üksnes tema transpordikulud. FIE-na registreeringust ei saa järeldada, et FIE-na ka aktiivne tegevus toimus. Ka leiab hageja, et õigesti on lähtutud hüvitise arvestamise aluseks olevast töötasust just põhjusel, et oluline ei ole mitte kutsehaiguse diagnoosimise aeg, vaid kutsehaiguse põhjustanud töö lõppemise aeg. AH lõpetas töö xxxxxxxxxx 01.11.2006, kui läks tööle xx xxxxxxx xxxxxxxx ning et töö lõpetamise põhjuseks oli halvenev tervis. Ka leiab hageja, et kostja väide, et täistööpäeva ei saa võrdsustada poole tööpäevaga, on õige, kuid hageja ongi sellega arvestanud ning hagejale on selgusetu, miks Ajutise korra rakendamine koos indekseerimisega ei ole kostjale vastuvõetav. Hageja leiab ka, et ühekordse hüvitise nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, seda enam, et hageja on varem kostja poole pöördunud ning nõude aegumise tähtaeg on kolm aastat.

Kohtu seisukoht 1.Hageja nõuab kostjalt terviskahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamist ning hagiavaldusest nähtuvalt tekkis hagejal terviskahjustus (kutsehaigus) kostja juures töötades aastatel 1995-2005.a. Seega tuleb hageja nõude läbivaatamisel hinnata kostja tegevust nii tsiviilkoodeksi kui võlaõigusseaduse vastavate sätete alusel. Kuna hageja on tuginenud hagiavalduses kostja poolt eelkõige töölepingu sätete rikkumisele, kuuluvad alates võlaõigusseaduse jõustumisest kohaldamisele lepinguõiguse sätteid (Riigikohtu 13.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08). Nii TsK § 448 lg-st 1 kui VÕS § 127 lg-st 1 tuleneb kahju hüvitamise eesmärk, s.o. isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selles asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, mis oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. TsK § 463 lg 1 ja VÕS § 130 lg 1 järgi saab varalise kahjuna mõista tervisekahjutuse tõttu kaotatud sissetulekut. Tõendamiskoormise jaotuses tulenevalt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. Sellest järeldub, et hageja peab tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just terviskahjustuse tõttu. Kostjal on võimalik tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel, samuti on kostjal võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja õigusvastase tegevuse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud. 2.Pooled ei vaidle selle üle, et AH diagnoositi 03.07.2009.a. ülekoormushaigus: krooniline rotaatormanseti kahjustus mõlemapoolselt, karpaalkanali sündroom paremal käel, nimmevalu (1.kd tl 11-12) ja et 17.09.2009 arstliku ekspertiisi otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest tulenev töövõimekaotus 60%, sama suur töövõime kaotus tuvastati ka 02.09.2011.a. tähtajaga kuni 31.08.2014.a. (1.kd tl 13-16). Eeluuritud tõendid kinnitavad kohtu hinnangul, et hageja on kaotanud töövõimest 60% ning Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et kui isik on kutsehaiguse tõttu kaotanud töövõimest 60%, siis on eelduseks, et samas ulatuses on vähenenud tema võime saada sissetulekut (nt Riigikohtu lahend 3-2-1-68-10). Seega on hagejale kutsehaigusega kahju tekkinud. 3.Hageja on leidnud, et kostja tekitas talle õigusvastaselt kahju sellega, et rikkus mitmeid õigusaktidega kehtestatud töökaitse ja –ohutuse alaseid nõudeid, millised on tööinspektor tuvastanud ja kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes ära märkinud (2.kd tl 29-36). Kostja ei ole neid rikkumisi ka eitanud. Samas on kostja seisukohal, et hageja on ise vähemalt osaliselt süüdi kutsehaiguse tekkimises. Pooled vaidlevad selle üle, millal kutsehaigus on tekkinud, milline on konkreetselt kostja vastutuse osa tekkinud kahjust, samuti vaidlevad pooled ka hageja poolt kahju arvestamise õigsuse ja selle suuruse üle. 4.Kostja leiab, et hageja on ise kutsehaiguse väljakujunemist ja süvenemist kiirendanud. Kostja on oma vastuväidetes selles osas tuginenud kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes sisalduvale selle kohta, et xx-s xxxxx xxxxx oli hageja määratud raskuste käsitsi teisaldamisel vastutavaks isikuks, lisaks vastutas ta õige töö- ja puhkeaja korraldamise eest. Ka nähtub kõnealusest uurimiskokkuvõttest, et hageja on olnud teadlik töökeskkonna kahjulikest tingimustest ja teguritest sellest ajast, kui õppis eriala, kuid nimetatud tingimused ja tegurid on täpsustamata. Puudub kohtu arvates alus väita, et hageja oli teadlik kõikidest riskidest kostja juures, kuna riskianalüüs oli läbi viidud teises hageja töökohas. Riskianalüüs ei ole mitte ametipõhine, vaid individuaalselt töökeskkonnapõhine vastaval ametikohal. Kohus nõustub hagejaga, et riskianalüüs on töötervishoiu seisukohalt kostja oluline kohustus ning riskianalüüsi läbiviimine tulenevalt TTOS §-st 121 on ainus märkimisväärne vahend töötaja terviseriskide vältimiseks ja ärahoidmiseks. Kuna kostja pole enda seadusejärgset ennetamiskohustust riskianalüüsi koostamise näol täitnud, on loomulik, et kostjal tuleb vastutada

hagejale tekitatud tervisekahjustuse eest. Seejuures mõjutab töökeskkonna kujunemist ka töötaja pikkus/kasv, kuigi kostja on järeldanud, et töötaja kasvule ei olegi võimalik töökeskkonda kohandada. Tööandja kohustus on kohandada töökeskkond nii, et tööülesannete täitmine oleks töötaja tervisele võimalikult ohutu, kuid kostja seda teinud ei ole ja seega on rikkunud TTOS § 4 lgt 2, mis kohustab tööandjat kujundama ja sisustama töökeskkonna nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu. Hageja on esitanud töökaitsejuhendi xxxxx xxxxxxxxxxx ja xxxxxxx xxxxxxxxxx (1.kd tl 105) väites, et sai sellisest juhendist teada alles oma esindaja käest, kuid nimetatud dokumendist ei nähtu, et see oleks kuidagi kostjale siduv, viitab üksnes üldistele nõuetele ning kohus jätab selle tähelepanuta. Hageja kinnitusel lõpetas ta töötamise xxxxxxxxxxxxxx kostja juures just seetõttu, et töö oli pingeline ning füüsiliselt raske. Seda, et hagejale enam füüsiline töö ei sobi ja on soovitatud vahetada eriala, kinnitab perearsti tõend (1.kd 108). Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-50-03 selgitanud, et õige ei ole seisukoht, et põhjuslik seos kutsehaiguse ja sissetuleku kaotamise vahel on olemas vaid siis, kui kannatanu lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt just kutsehaiguse tõttu. Isegi siis, kui hagejaga on tööleping lõpetatud muul põhjusel kui kutsehaiguse tõttu, kehtib eeldus, et ta ei leia samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine. Seega leiab kohus, et kostja on rikkunud kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes nimetatud õigusnorme, mille järgimata jätmisel on tekkinud tervisekahjustus. Vastavalt TTOS §-le 23 on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelu nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kostja teo ja hagejale tekitatud kahju vahel esineb põhjuslik seos, mille vallandajaks on kostja tööohutust tagavate ohutusnormide tõsine järgimata jätmine. 5.Kostja on leidnud, et hageja on suurendanud ise riski kutsehaiguse tekkimiseks, tehes xxxxxxxxxxxxxxx tööd kordades rohkem, kui täistööajaga töötamisel ning seetõttu kuulub kostja võimaliku kahju hüvitise protsentuaalne osa omakorda vähendamisele kahju hüvitise arvestamisel, kuid tõendeid selle kohta, millel kostja vastav arvamus põhineb, esitatud ei ole ning see ei nähtu ka kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttest. Hageja ei ole eitanud, et kutsehaiguse tingib pidev kestva ja ülekoormava töö tegemine, kuid on väitnud seda võrreldes töötamist xxxxxxxx xxxxxxx ja xxxxxxxxx xxxxxxxx hilisemate töökohtadega (1.kd tl 174). Sarnaselt TsK §-ga 462 sätestab VÕS § 139 lg 1, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama sätte lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. VÕS § 104 lg 4 mõttest tulenevalt on raske hooletusega tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral. Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu. Olukorras, kus tööandja poolt oli rikutud kõiki olulisi kutsehaigestumise tekkimisega seotud õigusnorme, ei saa eeldada ka kostja teadmist võimalikest ohuteguritest, mis kaasnevad üle täistööajaga töötamisel. Seega ei ole kohtu arvates põhjendatud kostja taotlus kahjuhüvitise vähendamiseks hageja enda süülise tegevuse tõttu. 6.Vastavalt töötervishoiuarsti teatisele kutsehaiguse diagnoosimisest on märgitud kutsehaiguse väljakujunemise periood 1994-2009 ning määratletud ka eelmised tööandjad, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaiguse tekkimist. Tööandjatena kutsehaiguse mõjutajatena on nimetatud hageja töötamine xxxxxxxxxxxxxsxxxxxxxxxxxxxx FIE-na 1999-2009, xxx xxxxxx xxxxx 2004-2006 ja xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xx xxxxxx 1994-2006 (1.kd tl 11). Töötervishoiuarsti teatisele 11.10.2011 on lisandunud ka kostja Kabala Agro OÜ 1995-2005 (2.kd tl 12). Lisaks eelpoolnimetatud tööandjatele nähtub hageja tööraamatust, et hageja on töötanud 1982-1991 xxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxx ning samal ametikohal ka xxxxxxxxxxxx „xxxxxxx“ 1991-

1994, xxxxxxx xxxxxxxxxx xxs 2006-2007 ja 2007 xxxxxxx xx-s (1.kd tl 17-19; 2.kd tl 3-6). Ka nähtub Maksu- ja Tolliameti tõendist, et AH oli registreeritud FIE-na perioodil 01.01.1997 kuni 01.10.2009 (1.kd tl 27). Seega nähtub tsiviilasja materjalidest, et hageja töötas ametikohal, mis seondub kutsehaiguse tekkimisega, vähemalt juba alates 1982.a. Kohus nõustub kostjaga, et asjaolu, et kutsehaiguse uurimine tööinspektsiooni poolt lõpetati, kuna töökeskkonda ei ole xxxxxxxx xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx „xxxxxxx“ osas säilinud, ei tähenda, et nimetatud töökohtadel töötamine ei mõjutanud kutsehaiguse kujunemist. Ka töötervishoiuarsti teatis kutsehaiguse diagnoosimisest ei ole usaldusväärne tõend kutsehaiguse väljakujunemise aja kohta, kuna sellest ei nähtu andmeid, mille alusel on sellise järelduseni jõutud. Nimetatud teatise kohaselt on loetletud eelmised tööandjad, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist, kuid seda, millise ajavahemiku jooksul tegelikult kutsehaigus välja kujunes, kas kõikide nimetatud tööandjate juures olid ohutegurid, millised on kutsehaiguse põhjustajateks, ei ole võimalik nimetatud teatisega tõendada. Samuti on teatisel märgitud üksnes võimalike tööandjate ring. Kostja on õigesti osundanud ajaperioodide 1994-2009 ning 1976-1994 võrreldavale pikkusele ning väheusutav on, et 1994 eelnev periood kutsehaiguse tekkimisele mingisugust mõju ei avaldanud. Ka on selgusetu, kuidas ei saanud xxxxxx xxs töötamine mõjutada kutsehaigestumist, kui hageja on kinnitanud ka seal xxxxxxxxxxxxxxxx tööülesannete täitmist ning seda kinnitavad ka hageja poolt esitatud andmed Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasist (1.kd 98-104; 2.kd tl 32-34). Vaidlust ei ole selles, et hageja töötas xxxxxx xx-s täistööajaga. TsK § 448 lg 1 järgi peab hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik. Olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõend on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on Riigikohus lahendis 3-2-1-55-10 pidanud mõistlikuks lähtuda osavastutusest. Ka on Riigikohus selles lahendis leidnud, et potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg on kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Sama põhimõte (s.t. osavastutusest lähtudes) tuleneb ka VÕS §-st 138. Seega leiab kohus, et kõik eelpoolnimetatud tööandjaid, v.a. xxxxxxxx xxxxxxxx xx, tuleb kutsehaiguse tekkimisel arvestada. Hageja on leidnud, et xxxxxxxxx xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx „xxxxxx“ ei saanud kutsehaigus välja kujuneda, kuna keskmine igapäevane tööaeg oli keskmiselt 2,5 tundi, töötingimused olid paremad ja töömaht oli väiksem. Hageja töökoormus oli seal niivõrd madal, et nende tööandjate juures töötamise perioodi ei saa ega ole võimalik kutsehaigusest tingitud kahjuhüvitise arvestamisel aluseks võtta. Hageja on esitanud oma viimatinimetatud väidete kohta arhiiviteatise ning töö ja puhkeaja kasutamise korra (2.kd tl 9-11), kuid nimetatud tõenditega ei ole kohtu arvates tõendatud tööaja pikkust tegelikkuses, seda enam, et hageja on esitanud tööandjate vastutuse proportsionaalselt nende juures töötatud ajale ning jõudluskontrolli andmed on esitanud hageja poolt üksnes illustreerimaks töömahu ja intensiivsust. Hageja on esitanud veel kostja juures töötamise arvestuse kaardid, mis näitavad kostja juures töötamist tööpäevas 4 tundi ja tükitöö alusel (2.kd tl 36-55), kuid seda ei ole kostja eitanudki. Hageja on tööandjate vastutuse jagunemise määranud vastavalt hageja töötamisele nende juures ning kohtu arvates põhjendatult arvestanud ka tööpäeva pikkust konkreetse tööandja juures. Nii on kohtu arvates õige võtta xx xxxxx (xxxxxxxxx) tööpäeva pikkuseks 8 tundi (töötas täistööajaga 1.kd tl 20-23), xx xxxxxxx xxxxx tööpäeva pikkuseks 4 tundi (töötas osalise tööajaga, tööaja kestus 4 tundi 1.kd tl 24-26), xx xxxxxxx xxxx tööpäeva pikkuseks 2 tundi (0,25 kohaga), xxxxxxx xx tööpäeva pikkuseks 8 tundi. Eelpoolnimetatud põhjustel arvestab kohus ka xxxxxxxxx xxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxx „xxxxxxx“ töötamisel tööpäeva pikkuseks 8 tundi, kuna lähtuda tuleb eeldusest, et hageja töötas täistööajaga. Põhjendatud on arvestada xxxxxxxx xxxxxxxx töötamise ajast maha 365 päeva, mil hageja oli vastavalt hageja isikukaardile lapsehoolduspuhkusel (2.kd tl 7-8) ning kuna laps sündis xx.xx.xxxx (2.kd tl 14), on hageja nõude arvestuses (1.kd tl 172) xxxxxxx xxxxxxx saadud tööstaažist 365 päeva mahaarvestamine õigustatud. Hageja on tööandjate vastutuse

jagunemisel arvestanud töötamist FIE-na 4 tunni ulatuses, mis on kohtu arvates põhjendatud ning usutav on, et ajal, mil hageja töötas põhikohaga ja veel lisaks mujal, ei olnud hagejal tööst vaba aega arvestades võimalik usutavalt rohkem töötada kui 4 tundi päevas. Seega on kohtu arvestus tööandjate vastutuse osas alljärgnev: Xxxxxxx xxxxxx – töötamise aeg 10.09.1982- 20.05.1991 – 25400 tundi – 24,7% xxxx. xxxxxx – töötamise aeg 21.05.1991- 31.08.1994 – 9592 tundi – 9,3% xx xxxxx – töötamise aeg 01.09.1994-06.07.2006 – 34616 tundi – 33,6% xx xxxxxx xxxxx – töötamise aeg 13.11.1995-01.11.2005 – 14568 tundi – 14,2% xx xxxxxxx xxxxx– töötamise aeg 01.10.2004-06.07.2006 – 1288 tundi – 1,3% xx xxxxxx – töötamise aeg 06.03.2007- 12.10.2007 – 1728 tundi – 1,7% FIE-na- töötamise aeg 01.01.1999-01.10.2009 -15708 tundi – 15,3% Kokku 102900 tundi – 100% 7.Ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 01.07.2002.a. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 22 lg 1 järgi, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 01.07.2002.a., kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju tekitamise kohta sätestatut. Õige on see, et kostja vastuväidete korral ei saa Ajutist korda käesoleval juhul rakendada, kuid kostja ei ole omalt poolt ka teisi n.ö. kehtivaid arvestuse aluseid esitanud. VÕS § 130 lg 1 alusel isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Käesoleval juhul on hageja võtnud hüvitise arvestamise aluseks hageja seemendustehnikuna saadud keskmise töötasu enne hageja tervisekahjustuse tuvastamist. Võib eeldada, et tööandja maksis xxxxxxxxxxxxxxxxxx keskmist palka. Aluseks on võetud 12 kalendrikuud, mil hageja ei olnud töövõimetu ning 12-kuuline periood täidab kohtu arvates VÕS § 127 lg 1 kohast eesmärki asetada kahjustunud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kostja vastuargumendid töötasu arvestamise kohta üksnes viimase tööandja juures ei veena kohut ning 12-kuuline periood, s.o. pikem periood, mil hageja viimati töötas ametikohal, kus ta sai kutsehaiguse, on kohtu arvates objektiivsem (1.kd tl 37-39). Küll aga nõustub kohus kostja seisukohaga, et väär on keskmise töötasu määramiseks arvestada kokku kõiki töötasusid perioodil, mil hageja töötas korraga mitme tööandja juures ning üle täistööaja, kuivõrd nimetatud juhul ei oleks arvestatud seda, et hageja on töötanud suure ülekoormusega. Lähtuda saab üksnes sellest, milline oli hageja tegelik kahju kutsehaiguse diagnoosimise tõttu xxxxxxxxxxxxxxxxx töötamisel, seega saaks lähtuda üksnes täistööajaga xxxxxxxxxxxxxxxx töötamisest. Samuti ei ole põhjendatud võtta keskmise töötasu arvestamisel aluseks töötasu osa xxxx xxxxx xxxxx, mida hageja sai töö eest xxxxxxxxxxxxxx. Kuna tõend makstud tasude kohta xx xxxx xxxxx (1.kd tl 38) ei võimalda määrata puhkusetasust/kompensatsioonist xxxxxxxxxxxxxx osa, on puhkusekompensatsiooni arvestatud tasuna pooles ulatuses. Nimetatud põhimõtteid arvestades kujuneb kahjuhüvitise arvestuse aluseks olev keskmine töötasu alljärgnevalt: xxxxxx xx: 2007.a. oktoober – töötasu 15518 krooni september – 13136 krooni august – 15012 krooni juuli - 13732 krooni juuni - 13976 krooni mai – 14500 krooni

aprill – 13456 krooni märts – 12608 krooni xxxx xxxx xx: 2006.a. juuli – töötasu 13030 + 9701.50 krooni juuni – töötasu 10005 krooni mai 7150 krooni + 2738 krooni aprill 8200 krooni KOKKU 162 762.50 krooni = 10 402.42 eurot Keskmine palk 866.87 eurot Hüvitis 60% 520.12 eurot. VÕS § 127 lg 1 ja § 130 alusel kuulub hüvitamisele üksnes tekkinud ja tõendatud kahju, seega tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus kahju arvestamisel indekseerimise kohaldamiseks. Samas ei välista see indekseerimise kohaldamist VÕS § 136 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Vaidlust ei ole selles, et töövõimetushüvitis kuulub saadud hüvitisest mahaarvamisele. Hageja on selleks arvestanud 185.51 eurot (1.kd tl 40-43), mille osas ei ole vastuväiteid esitanud ka kostja. Arvestades kohtulahendi p-st 6 tulenevat kostja vastutuse osa 14,2% kujuneb kahjuhüvitise igakuuliseks suuruseks 47.51 eurot. 8.Vastavalt otsusele nr 548678 AH püsiva töövõime kaotamise kohta tekkis AH püsiv töövõimetus 28.08.2009.a. Hageja on hagiavalduses taotletud lisaks igakuisele hüvitisele alates märtsist 2012.a. ka ühekordset hüvitist ajavahemiku eest 01.09.2009 kuni 01.03.2012, s.o. alates ajast, mil määrati hagejale töövõimetus, seega on ühekordse hüvitise nõue, mis 01.märtsiks 2012.a. oli kujunenud, põhjendatud. Hageja on leidnud, et kuna kostja sai teada juba 2009.a. septembris kutsehaigusest, ei ole ta alles 2012.a. märtsis kostja poole pöördudes kinni pidanud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest vastavalt VÕS § 82 lg-le 3 ja § 108 lg-le 3. Kuigi kostja poolt nimetatud mõistlik aeg ei ole võrdne nõude aegumistähtajaga, nähtub antud tsiviilasjast, et kutsehaiguse uurimiskokkuvõte koostati 22.02.2010.a., kostja lülitati võimalike tööandjate ringi, kus kutsehaigus võis tekkida alles 11.10.2011.a. ning seega ei ole kohtu arvates hageja pöördumine kostja poole kutsehaigusest tingitud avaldusega 09.03.2012, s.o. 5 kuud hiljem, vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud TsMS § 169 alusel on kostja taotlenud menetluse venimisest tingitud menetluskulude väljamõistmist hagejalt, kuid kohus leiab, et selle taotluse rahuldamiseks puudub alus, kuna menetlus ei ole kostja süül oluliselt veninud. Kohus rahuldas hagi osaliselt ligilähedases määras, mida pakkus kohtumenetluses kompromissina kostja (kuni 48 eurot). Kohus kohaldab TsMS § 163 lg-t 2 ning jätab menetluskulud 2/3 ulatuses poole, s.o. hageja, kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 1/3 menetluskuludest jääb kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik Pärnu Maakohtu otsust osaliselt muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.2015.a otsusega.

RESOLUTSIOON:

kostjalt hageja kasuks välja mõistetud igakuine hüvitis jäeti indekseerimata. Selles osas tuleb otsust täiendada. Menetluskulude jaotust puudutavas osas tuleb otsuse põhjendust muuta.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.