Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hagejate nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja I ja kostja I 10.10.2006 laenulepingu nr XXX, millega kostja I kohustus andma hagejale I laenu 1 000 000 krooni. Samal päeval sõlmisid hageja I ja kostja II laenulepingu nr XXX, millega kostja II kohustus andma hagejale I laenu 1 000 000 krooni. 15.11.2006 sõlmisid kostjad ning hageja I laenulepingute lisa nr 1, milles lepiti kokku laenusumma suurendamises kummagi laenulepingu puhul 180 000 euroni ehk kokku 360 000 euroni. 24.11.2006 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel seati laenu tagamiseks hagejatele kuuluvale kinnistule aadressiga XXXja nendele kuuluvale kaasomandiosale kinnistust aadressiga XXXhüpoteek summas 2 000 000 krooni. 17.05.2007 sõlmisid kostjad ning hageja I laenulepingute lisa nr 2, milles lepiti kokku laenusumma suurendamises kummagi laenulepingu puhul 343 000 euroni ehk kokku 686 000 euroni. Laen anti 2 kalendriaastaks intressivabalt, kuid vastavalt poolte kokkuleppele (mida küll kunagi laenulepingutes fikseeritud ei ole) hakkas hageja I maksma laenult alates 2008 detsembrikuust intressi 5700 eurot kalendrikuus (aluseks võeti 10 %-line intress aastas, mis omakorda ümardati või seda vähendati 5700 eurose kuumakseni kalendrikuus). Sellist intressi tasus hageja I 25 kuu jooksul ehk kuni 01.01.2011 (kokku 142 500 eurot). Enamasti tasus hageja I intressi pangaülekandega, kuid paar korda ka sularahas. Seonduvalt majandusliku olukorraga leppisid pooled kokku, et alates 2011 tasub hageja I kostjatele intressi 2850 eurot kalendrikuus (aluseks võeti 5 %-line intress aastas, mis omakorda ümardati või seda vähendati 2850 eurose kuumakseni kalendrikuus). Sellist intressi tasus hageja I kostjatele jaanuar-aprill (kaasaarvatud) 2011 eest. Tulenevalt sellest, et kostjad soovisid nendelt saadud laenu tagasi saada ning hageja I soovis laenu tagasi maksta ning, et laenusuhtest eraldiseisvalt ja mõlemapoolselt teenida, hakkasid hageja I ja kostjad planeerima 2010 alguses koostööd Vene Föderatsioonis. Koostöö pidi seisnema naftatoodete müügilepingu sõlmimise vahendamises (või sellise lepingu sõlmimise võimalusele osutamises) hageja I või temaga seotud äriühingu (antud juhul XXXOÜ) poolt kostjatele ja/või nendega seotud ja/või nende poolt osundatud äriühingule (antud juhul XXXOÜ) või sellise äriühingu poolt osundatud isikule/isikutele. Siinkohal on oluline märkida, et XXXon ühe Maailma suurima naftatoodetega kaubitseja XXXLtd. esindaja Baltikumis ja XXXOÜ juhataja. Laenusuhtega seonduvalt leppisid hageja I ja kostjad kokku, et kui naftatoodete müügilepingu sõlmimine ja seega ka vahendusteenuse osutamine tellijale õnnestub, siis arvestatakse laen maha hageja I või tema poolt osundatud isiku (antud juhul XXXOÜ) poolt kostjate või nende poolt osundatud isiku käest saada olevast vahendustasust (st. tehakse tasaarvestus laenusumma ja vahendustasu vahel) ning seda sellisel viisil, et 75 % vahendustasust arvestatakse maha hageja I laenust kostjate ees (kuni laenusumma tagastamiseni) ning 25 % vahendustasust makstakse hagejale I või tema poolt osundatud isikule (XXXOÜ-le) välja vaatamata laenu olemasolule. Teisisõnu sõlmisid hageja I ja kostjad laenusuhte osas äramuutva tingimusega tehingu. Just sellise kokkuleppe sõlmimine nähtub otseselt muuhulgas kostja I enda 14.02.2012 e-kirjast hagejale I. 22.08.2011 kinnitasid hageja I ja kostjad nendevahelist laenusuhet sõlmides järjekordse laenulepingu. Nimetatud laenulepingus fikseeriti lõplik laenusumma, mis hageja I ja kostjate vahelise kokkuleppe järgi oli kokku 720 333,34 eurot. Lisaks otsustasid pooled, et hageja I tagastab laenu hiljemalt 01.04.2012. Samuti otsustati ümber vormistada juba varasemalt seatud tagatis Tallinnas asuvate kinnistute asukohaga XXX ja XXX selliselt, et hüpoteegiga oleks tagatud põhikohustusest 450 326,42 eurot ning seada hagejatele kuuluvale kinnistule asukohaga

Tallinn, XXXhüpoteek selliselt, et oleks tagatud põhikohustusest 270 006,92 eurot. Selliselt ka käituti ehk 22.08.2011 sõlmiti vastavad notariaalsed hüpoteekide seadmise lepingud, mille alusel tegi kinnistusregister muudatused kinnistusraamatus. Intressi osas leppisid hageja I ja kostjad 22.08.2011 kokku, et hageja I tasub seda alates 01.05.2011 5% laenusummalt kalendriaastas (so. 2858,33 eurot kalendrikuus) kuni 01.04.2012. Selline kokkulepe nähtub ka kostja I 14.02.1012.a. hagejale I edastatud e-kirjast, milles kostja I märgib, et „5 % meie poolt antud laenust moodustab 34 300 (kolmkümmend neli tuhat kolmsada) eurot (korrektne summa oleks 34 299,96 eurot), mille osas tehakse tasaarvestus vahendustasuga“ (hagiavalduse lisa 56). Kostja I pidas ühte aastat silmas põhjusel, et hageja I tasus viimase intressimakse 2011 aprillikuu eest ja sellest arvestas kostja I intressi edasi ühe aasta võrra. Mis puudutab laenulepingus märgitud väidetavalt lisaks antud laenusummasid (2x22 866,67 eurot ehk kokku 45 733,34 eurot), siis nimetatud summasid kostjad hagejale I kunagi täiendavalt laenuna andnud ei ole. Tegelikult peeti laenulepingu sõlmimisel silmas intressimakseid perioodi 01.05.2011-31.12.2011 eest (arvestusega, et intress moodustab 5 % laenusummast kalendriaastas ehk 2858,33 eurot kalendrikuus ehk 22 866,64 eurot kaheksa kalendrikuu eest) ehk laenuintress kapitaliseeriti ja lisati laenusummale. Laenulepingutes esineb viga, sest selline summa on märgitud mõlemasse laenulepingusse kuigi kokkuleppe järgi pidi olema tegemist kogu tasumisele kuuluva intressiga. Selline viga võib olla tingitud ka sellest, et vormistati kaks eraldi laenulepingut. Hagejal I puudus ka võimalus laenulepingutest täielikult arusaamiseks, sest need sõlmiti eesti keeles, mida ta ei valda. 30.03.2012 saatis hageja I ja XXXOÜ esindaja Siim Seppik kostjale I ja XXXOÜ-le kirja, milles esitas kostjale I ja XXXOÜ-le nõuded seonduvalt osutatud vahendusteenusega (sõlmitud vahenduslepinguga) ja laenulepingutega ning seisukohad ja tasaarvestusavalduse seonduvalt laenulepingutega. Nimetatud kirjas tasaarvestas hageja I laenulepingute alusel kuuluvad rahasummad tema poolt (või tema poolt osundatud isiku poolt) saada oleva vahendustasuga, esitas ülejääva (s.t. laenusummast ülejääva ja kirja saatmise hetkeks tuvastatava) osa eest nõude vahendustasu maksmiseks summas 488 552,325 eurot (millele lisandub käibemaks) ning samuti esitas nõude XXX, XXX ja tellija vahel toimunud tehingute informatsiooni (dokumentatsiooni) väljaandmiseks ja hagejate kinnistutele seatud hüpoteekide kustutamiseks. Kostjad andsid hagejale I tähtaja omapoolsete kohustuste täitmiseks hiljemalt 12.04.2012 ning ähvardasid vastasel korral alustada kohese sundtäitmisega. 17.04.2012 esitasid kostjad Harju tööpiirkonna kohtutäiturile Arvi Pinkile täitmisavalduse ning täiteasjades nr 024/2012/1068-1071 alustati hagejate suhtes täitemenetlust. Hagejatele kuuluvad, Tallinnas, XXX, XXX ja XXX asuvad kinnistud on arestitud ja nimetatud kinnistutele on kohtutäitur seadnud käsutamise keelumärked. Lisaks on kohtutäitur Arvi Pink esitanud teate täitetoimingu teostamisest (enampakkumise teatest), millest nähtub, et hagejatele kuuluvad kinnistud asukohaga Tallinn, XXX, XXX ja XXX võõrandatakse 12.06.2012 toimuval enampakkumisel. Sundtäitmine on lubamatu, kuivõrd pooled sõlmisid laenulepingu osas äramuutva tingimusega tehingu, kokku lepitud äramuutev tingimus on saabunud ning kostjate nõuded on tasaarvestatud, kostjad on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ja kokkulepitud äramuutev tingimus tuleks lugeda saabunuks. Kostjad on esitanud täitemenetluse algatamise avalduse hagejate suhtes täitemenetluse läbiviimiseks laenulepingust tuleneva väidetava võlgnevuse tasumiseks summas 719 823,28 eurot. Hagejal on materiaalõiguslik alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks. TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Antud juhul on sundtäitmine lubamatu, sest hageja I ja kostjate vahel sõlmitud äramuutev tingimus on saabunud ning kostjate nõuded on tasaarvestatud, kuid samuti, sest antud juhul tuleks lugeda kokku lepitud laenulepinguid äramuutev tingimus saabunuks isegi juhul kui see ei oleks saabunud. Seega oleks ka sellisel juhul nõue rahuldatud, mistõttu tuleks sundtäitmine tunnistada lubamatuks TMS § 221 lg 1 järgi. Lisaks tuleks aga antud juhul sundtäitmine tunnistada lubamatuks ka põhjusel, et kostjad on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ja seega ei ole nõuet algusest saadik tekkinud. Hageja I ja kostjad leppisid 2010 kokku vahendusteenuse osutamises hageja I või tema poolt osundatud isiku poolt kostjatele või nende poolt osundatud isikule/isikutele (tellijale). Teisisõnu sõlmisid pooled maaklerilepingu VÕS § 658 lg 1 mõttes. Selline koostöö sündis kahel põhjusel. Esiteks soovis hageja I tagastada ja kostjad saada tagasi antud laenusummasid ja teiseks soovisid mõlemad pooled sellisest koostööst täiendavalt rahalisi vahendeid teenida. Juba siis leppisid hageja I ja kostjad kokku ka, et kui naftatoodete müügilepingu sõlmimine ja seega ka vahendusteenuse osutamine tellijale õnnestub, siis arvestatakse laen maha hageja I või tema poolt osundatud isiku (antud juhul XXXOÜ) poolt kostjate või nende poolt osundatud isiku käest saadavast vahendustasust (st. tehakse tasaarvestus laenusumma ja vahendustasu vahel) ning seda sellisel viisil, et 75 % vahendustasust arvestatakse maha hageja I laenust kostjate ees (kuni laenusumma tagastamiseni) ning 25 % vahendustasust makstakse hagejale I või tema poolt osundatud isikule (XXXOÜ-le) välja vaatamata laenu olemasolule. Kuigi kostjad on hakanud eitama mistahes vahendussuhteid ja nende seost laenusuhetega, nähtub just sellise kokkuleppe sõlmimine muuhulgas kostja I enda 14.02.2012 e-kirjast hagejale I. Nimetatud e-kirjas märgib kostja I, et XXXOÜ (kostjate poolt osundatud isik) on kokku nõus maksma vahendustasu 147 348,29 dollarit, millest 50 000 eurot on juba XXXOÜ-le (hageja I poolt osundatud isik) tasutud ja et ülejäänud jääk (so. 62 222,39 eurot) arvestatakse maha laenusuhetest tulenevatest võlgnevustest. Samuti märgib kostja I oma kirjas, et algse kokkuleppe järgi pidi 75 % vahendustasust kuuluma laenu tasumisele. Lisaks märgib kostja I, et on kogu eelneva kooskõlastanud kostjaga II. Õiguslikus mõttes sõlmisid hageja I ja kostjad laenulepingute osas seega TsÜS §-s 102 lg 3 märgitud tehingu ehk äramuutva tingimusega tehingu. Tehinguga lepiti kokku, et laenusuhted lõppevad kui vahendusteenuse osutamine õnnestub ja vahendustasust õnnestub tagastada laenusumma (täpsemalt tasaarvestada vahendustasu laenusummaga) ning pooled ei olnud selle tehingu sõlmimise hetkel teadlikud kas vastav tingimus saabub või mitte. Antud asjas ei oma tähtsust, millised konkreetsed kokkulepped olid või on hagejal I ja kostjatel seonduvalt sõlmitud äramuutva tingimusega tehinguga mistahes nende poolt osundatud isikutega. Omavahelises suhtes (mida hagiavaldus puudutab) on oluline see, milles leppisid hageja I ja kostjad omavahel VÕS §-s 5 sätestatud lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku ja mille järgi nad ka käitusid. Loomulikult võib eeldada, et mõlemapoolselt sõlmiti vastavad kokkulepped ka nii hageja I kui ka kostjate täieliku kontrolli all olevate asjaomaste isikutega. Hagejal I on XXXOÜ-ga igatahes vastavad kokkulepped sõlmitud. Arvatavasti on samasugused kokkulepped kostjatel sõlmitud XXXOÜ-ga. Seega omavahelises suhtes oli ja on hagejal I, juhul kui hagejal I või XXXOÜ-l tekkis õigus vahendustasule, õigus tasaarvestada vastavalt VÕS §-le 197 lg 1 temale või OÜ-le XXX kostjate või XXXOÜ poolt tasumisele kuuluv vahendustasu laenusummaga. Teisisõnu tekkis sellisel juhul hagejal I kostjate vastu tasaarvestatav nõue. Sundtäitmine on lubamatu ka selle tõttu, et kostjad on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Vahendusteenuse osutamise lepingu sõlmisid XXXOÜ (hageja I kontrolli all olev) ja XXXOÜ

(kostja I kontrolli all olev). Üheks lepingu oluliseks tingimuseks oli, et XXXOÜ-le tagatakse täielik ja tõene informatsioon kõikide toimingute ja tehingute kohta ja kogu koodtööd puudutava informatsiooniga kursis olemine tellija poolt. Nii koostöö ka pikaajaliselt toimis. Peale augustikuu lõppu kahanes hagejale I ja XXXOÜ-le saadetav informatsioon märkimisväärselt kuni seda praktiliselt enam üldse ei saadetud. Ka hakkas venima vahendusteenuse osutamise lepingu allkirjastamine. Kostjate vastuväited Kostjad ei võta hagi õigeks. Hagi on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. 30.03.2012 saatsid hageja I ning hagejate esindaja kostjatele kirja, milles kirjeldasid ka hagis esitatud asjaolusid ning nõudsid, et „tellija“ (kirjast tulenevalt XXX Ltd, edaspidi XXX) tasuks hageja I-le vahendustasu väidetavalt osutatud vahendusteenuste eest ning et kostjad ilmuksid notari juurde, et anda nõusolek hagejate kinnistutele seatavate hüpoteekide kustutamiseks. 4.04.2012 vastasid kostjad esindaja vahendusel kirjale, selgitades, et nende jaoks on hageja I nõudmised arusaamatud, kuna, esiteks ei vasta paljud hagejate poolt esitatud asjaolud ning väited tegelikkusele ning teiseks ei mõistnud kostjad, miks esitavad hagejad nende vastu nõudeid, mis tulenevad juriidiliste isikute vahelistest suhetest. Kostjad järeldasid, et sellise skeemi kaudu püüavad hagejad pääseda laenulepingute alusel võlgade kostjatele tagasi maksmisest. Kostjad keeldusid hageja I nõudmisi täitmast ning andsid hagejatele täiendava tähtaja kuni 12.04.2012 laenulepingust tulenevate võlgade tasumiseks. Täiendavaks tähtajaks hagejad võlga ei tasunud, mistõttu esitasid mõlemad kostjad 16.04.2012 eraldi täitmisavaldused kohtutäitur Arvi Pinkile. Hagejate suhtes alustati täitemenetlust kostja I täitmisavalduse alusel täiteasjades nr 024/2012/1068 ja nr 024/2012/1069 ning kostja II täitmisavalduse alusel täiteasjades nr 024/2012/1070 ja nr 024/2012/1071. Kostjad on pikka aega teinud jõupingutusi, et hagejatele antud laenud piisavalt tagada ja need laenud tagasi saada. 2011. aastast alates on aga hagejatel puudunud selles osas koostöövalmidus ning hagejad on hagi esitamise kaudu leidnud järjekordselt viisi, kuidas üritada kohustuste täitmisega venitada. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine on vastuolus hagejate lepingulise kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteekidega tagatud nõuete rahuldamiseks. Hagejad on tuginenud hagis kolmele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alusele: 1) ei olevat kostjate nõudeid hagejate vastu üldse tekkinudki, kuna hageja olevat käitunud halvas usus; 2) kuna olevat saabunud äramuutev tingimus, olevat kostjate nõuded hagejate vastu lõppenud; 3) olevat kostjate nõuded hageja nõuetega tasaarvestatud ning seeläbi lõppenud. Hagejad on leidnud, et ühel või teisel viisil on kostjate nõuded nende vastu lõppenud XXXOÜ ning XXX vahel väidetavalt sõlmitud maaklerilepingu tingimustest ning selle täitmise asjaoludest tulenevalt. Hagejad ei ole kordagi väitnud, et see väidetav maaklerileping võiks olla sõlmitud käesoleva vaidluse ning ühtlasi laenulepingute poolteks olevate isikute vahel. Lepingutest saavad õigused ja kohustused tekkida lepingu pooltele, mistõttu on võimatu, et hagiskirjeldatud väidetav maaklerileping ning selle täitmisest tekkinud suhted võiksid kuidagi mõjutada pooltevaheliste laenulepingute täidetavust. Seetõttu, isegi kui kõik hagis esitatud väited oleksid tõendatud, ei tuleneks neist siiski TMS § 221 lg-tes 1 ja 11 sätestatud aluseid sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning seega tuleb hagi jätta perspektiivituse tõttu läbi vaatamata. Hagi pole esitatud hagejate seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ja hagi eesmärk pole saavutatav. Hagejad ei ole tõendanud faktiväidet, mis on kõikide hagis esitatud argumentide aluseks. Kõik hagejate vastuväited sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhinevad ühel või teisel moel väidetaval XXXOÜ ning XXX vahel sõlmitud maaklerilepingul. Sellise lepingu sõlmimise

ning selle lepingu tingimuste kohta ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit. Seega on tõendamata asjaolud, mis on kõigi hagejate vastuväidete aluseks. Hagis viidatakse korduvalt kostja I poolt 14.02.2012 XXXOÜ-le adresseeritud kirjale kui väidetavale tõendile maaklerilepingu kohta. Kõnealuses kirjas räägitakse aga naftatoodete ostu läbirääkimistega seonduvatest suhetest XXX, XXX, XXX ning XXXOÜ vahel, mis ei puutu kostja I ning hageja l vahelistesse suhetesse. Kirjas on küll mainitud mingit teenuselepingut, kuid ei ole öeldud, kelle vahel ning millise teenuse osutamiseks on see sõlmitud. Samuti ei selgu kirjast väidetava lepingu tingimused. Kokkuvõttes ei ole viidatud kiri asjakohane tõend, mis tõendaks maaklerilepingu sõlmimist poolte vahel, millest võiks tuleneda hagejate kirjeldatud äramuutev tingimus. Suuremal osal hagejate poolt esitatud tõenditest käesolevas asjas tähtsust ei ole, kuna need kajastavad õigussuhteid kolmandate isikute vahel, mis ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Kostja I leiab, et asjassepuutuvad on ainult laenulepingute ning hüpoteekide seadmisega seotud tõendid, täitemenetlustega seotud tõendid ning hagejate ja kostjate kirjavahetus 30.03.2012-4.04.2012. Ülejäänud tõendid tuleks jätta tähelepanuta kui käesolevasse vaidlusesse mittepuutuvad. Hagejate esitatud faktilistel asjaoludel ei saa pooltele olla tekkinud maaklerilepingu alusel õigusi ja kohustusi. Hagejad on hagis pikalt kirjeldanud ning püüdnud tõendada suhteid XXXOÜ, XXXLtd (edaspidi „XXX“), Vene Föderatsiooni äriühingute XXX ja XXX ja Valgevene äriühingu XXX vahel. Hagejad on ka kogu aeg kinnitanud, et väidetav maaklerileping sõlmiti esimese kahe nimetatud juriidilise isiku vahel ning kõik järgnevad suhted arenesid kõigi nimetatud äriühingute vahel. Hagejad on esitanud ka töövõtulepingu projekti, milline nende sõnul plaaniti väidetava maaklerilepingu formaliseerimiseks allkirjastada (hagi lisa 44 lk 16-19). Ka sellel projektil on hageja I ise (kuna tema või tema ettevõte on selle projekti XXX esitanud) märkinud poolteks XXXOÜ ja XXX XXX. Seega ei ole hagejad kunagi isegi arvanud, et kõnealune leping võiks olla sõlmitud käesoleva vaidluse poolte vahel. Leping on VÕS § 8 lg 2 alusel täitmiseks kohustuslik selle pooltele ning ka õigusi ja kohustusi tekitab leping tavaliselt ainult selle pooltele (hagist ei nähtu, et hagejad leiaksid, et maaklerilepingu näol oli tegemist mõne kolmandat isikut kaasava lepinguga). Kuna hagi kohaselt olid väidetava maaklerilepingu poolteks XXXOÜ ja XXX, said sellest lepingust tekkida õigused ja kohustused üksnes nimetatud juriidilistele isikutele. Ainsad lepingud, mis on sõlmitud hagejate ning kostjate vahel on laenulepingud, nende täiendused ning hüpoteekide seadmise lepingud. Seetõttu on arusaamatu, miks püüavad hagejad takistada nende lepingute täitmist vastuväidetega, mis tulenevad väidetavast lepingust, mille poolteks ei ole ei hagejad ega ka kostjad. Hagejate poolt kirjeldatud maaklerilepingust tulenevad suhted ei oleks käesolevas vaidluses asjassepuutuvad ka siis, kui need oleksid tõendatud. Hageja väide selle kohta, et kostja I on käitunud halvas usus, on asjakohatu ning ei oma käesoleva vaidlusega mingit seost. Hagejad on leidnud, et kostjate sundtäitmise aluseks olevaid nõudeid hagejate vastu ei ole üldse tekkinud, kuna kostja I olevat käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kostja I pahausksus olevat ilmnenud selles, et ta lülitas hageja I välja juriidiliste isikute XXX, XXX XXX ning XXX vahelisest suhtlusest. Kostja I ei võta siinkohal seisukohta eelnimetatud juriidiliste isikute suhtluse, kostja I ning hageja I kaasatuse ega hagejate esitatud nende juriidiliste isikute vahelisi läbirääkimisi kajastava hulgalise kirjavahetuse osas, kuna see ei puutu antud juhul asjasse ning on esitatud hagejate poolt ainult vaidluse põhjendamatult segaseks muutmiseks. Ei ole mitte ühtegi õiguslikku alust, mis tooks kostja I väidetava pahauskse käitumise korral kaasa olukorra, kus kostja I ning hagejate vahelisest laenulepingust tekkivat nõuet ei oleks üldse tekkinudki. Hageja on viidanud, et kostja I tegevus seoses eelnimetatud juriidiliste isikute lepinguliste läbirääkimistega (naftatoodete läbirääkimised) on hageja suhtes olnud vastuolus hea

usu põhimõttega ning lubamatu. Kostja I ei nõustu küll selle väitega ning leiab, et see on tõendamata, kuid ei asu sellele siinkohal vastu vaidlema vaidluse asjasse mittepuutuvuse tõttu. Esiteks ei puutu väidetava maaklerilepinguga seotud suhted ning naftasaaduste ostmisega seotud läbirääkimised kuidagi poolte-vahelistesse laenusuhetesse. Hageja näib arvavat, et kui kostja I käituks ühes poolte-vahelises õigussuhtes pahauskselt, lõppeksid tema õigused ka kõigis teistes õigussuhetes. Selline arvamus on aga ekslik ning olgu pooltevahelised suhted väidetava maaklerilepinguga seoses millised tahes, ei mõjuta see kostja I laenulepingust tulenevat nõuet hagejate vastu. Teiseks ei saaks kostja I väidetav pahauskne käitumine (mida tegelikkuses ka ei eksisteeri) kuidagi tekitada olukorda, nagu poleks nõuet kunagi tekkinudki. Olukord „nõuet ei ole tekkinud“ võib viidata nõude aluseks oleva tehingu tühisusele algusest peale või sellele, et nende poolte vahel ei olegi sellesisulist lepingut sõlmitud. Lepingupoole väidetav pahauskne käitumine pärast võlasuhte tekkimist (mida antud juhul küll ei eksisteeri) ei saa õiguslikult kuidagi tagantjärele nõude tekkimist välistada. Puudub vaidlus selle üle, et laenulepingud ja tagatiskokkulepped on kostjate poolt sõlmitud heas usus ja kehtivalt ning neist tulenevad kehtivad nõuded. Seega, hoolimata sellest, et kostja I ei nõustu väitega, nagu ta oleks käitunud pahauskselt, ei asu kostja I esitama sellele põhjalikumaid sisulisi vastuväiteid, kuna hageja poolt kirjeldatud pahauskne käitumine on käesolevas vaidluses asjakohatu ega saaks niikuinii omada mingisugust mõju kostja I laenulepingust tuleneva nõude olemasolule hagejate vastu. Hageja väide äramuutva tingimuse kohta on arusaamatu ning asjakohatu. Kostja I jaoks jääb selgusetuks hagejate äramuutva tingimuse käsitlus. TsÜS § 102 lg 3 sätestab, et tehing on tehtud äramuutva tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub asjaolust (äramuutev tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Hagejad peavad äramuutvaks tingimuseks väidetava maaklerilepingu eest tasu maksmist hagejale I ning õiguslikuks tagajärjeks, mis tingimuse saabumisel peaks lõppema, laenulepingust tulenevat kostja I nõuet hagejate vastu. Selline tõlgendus ei ole õiguslikult põhjendatud. Äramuutev tingimus peab tulenema samast lepingust või sama lepingu täiendusest/muudatusest, millega on loodud õiguslik tagajärg, mille äralangemise tingimus kaasa peaks tooma. Käesoleval juhul aga leiavad hagejad, et potentsiaalselt äralangev õiguslik tagajärg tuleneb pooltevahelisest laenulepingust, äramuutev tingimus aga tuleneb maaklerilepingust hoopis teiste poolte vahel (juriidilised isikud), millise lepingu sõlmimine ega tingimused ei ole pealegi tõendatud. Hagejad on öelnud, et maaklerilepingu tingimused tulenevad kostja I 14.02.2012 e-kirjast hageja I-le. Nimetatud e-kirjas on põgusalt viidatud mingile eelkokkuleppele, kuid ei ole selge, mille kohta see käib ning millised on selle kokkuleppe tingimused. Siiski ei tulene e-kirjast mitte midagi selle kohta, et oleks sõlmitud äramuutev tingimus laenulepingust tuleneva nõude osas. Lisaks sellele, et laenulepingust tulenevat kohustust äramuutev tingimus ei saa tuleneda lepingust, mis on sõlmitud laenulepingu poolteks mitteolevate isikute vahel ning sellele, et hagejate poolt kirjeldatud tingimuse sõlmimine ei ole tõendatud, ei oleks ka hagejate poolt kirjeldatud tingimus sisuliselt käsitletav äramuutva tingimusena. Hagejad on tingimust kirjeldanud nii, et pooled olevat kokku leppinud, et osa hagejale I makstavast vahendustasust tasaarvestatakse laenulepingust tuleneva rahalise kohustusega. Nõude tasaarvestamise kokkulepe ning nõuet ära muutva tingimuse kokkulepe välistavad sisuliselt teineteist. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et samaliigilisi nõudeid saab tasaarvestada siis, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega on tasaarvestuse eelduseks eelkõige see, et mõlemal poolel oleks teise poole vastu nõue. Äramuutva tingimuse tagajärjeks oleks aga see, et nõue lõppeks. Seetõttu ei oleks enam võimalik nõuete tasaarvestamine. Seega ei ole võimalik, et pooled oleksid kokku leppinud korraga nii äramuutvas tingimuses kui ka nõuete tasaarvestamises.

Hagi punktis 2.3.4. on pooltevahelist väidetavat kokkulepet kirjeldatud ka nii: “lepiti kokku, et laenusuhted lõppevad kui vahendusteenuse osutamine õnnestub ja vahendustasust õnnestub tagastada laenusumma“. Kostja I juhib kohtu tähelepanu sellele, et selline sõnastus ei saa kuidagi viidata äramuutvale tingimusele. Lauses on öeldud, et laenusuhe lõpeb, kui õnnestub tagastada laenusumma. Selline olukord ei oleks mitte äramuutva tingimuse saabumine vaid lihtsalt kohustuse täitmine. Kostja I ei vaidle vastu, et laenusuhe oleks tõesti lõppenud, kui hagejad oleksid kostjatele laenusumma tagasi maksnud. Ka hagejate tõendamata asjaolude kirjeldusest ei tulene seda, et pooltel oleks olnud tahe sõlmida äramuutvat tingimust, mis lõpetaks laenulepingust tuleneva nõude täielikult. Hagejapoolne tõlgendus pooltevahelisele kokkuleppele (mis on tõendamata) viitab sellele, et pooled võisid tahta teatud tulevikus tekkivaid nõudeid laenulepingust tuleneva nõudega tasaarvestada, mitte aga laenulepingust tulenevat nõuet lõppenuks lugeda. Kuna on tõendamata ning ebaselge, milles täpselt hagejate meelest äramuutev tingimus seisnes, ei hakka kostja I siinkohal vaidlema selle üle, kas hagejate poolt kirjeldatud äramuutev tingimus on saabunud. Samuti tähendaks selle üle vaidlemine vaidlust väidetava maaklerilepinguga seonduva üle, mis ei puutu aga käesolevasse asjasse ning mille arutamine oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Seega ei ole esiteks tõendatud äramuutva tingimuse kokkulepe ning teiseks ei oleks ka hagejate poolt kirjeldatud asjaolude tõendatuse korral poolte vahel sõlmitud äramuutvat tingimust. Hagejate väited selle kohta, et kostjate laenulepingutest tulenevad nõuded hagejate vastu on tasaarvestatud on tõendamata ning tasaarvestus on hagejate poolt kirjeldatud faktilistel asjaoludel ka sisuliselt võimatu. Hagejad leiavad, et kostjate nõuded hagejate vastu on tasaarvestatud hageja I maaklerilepingust tuleneva nõudega. Esiteks ei ole maaklerilepingu sõlmimine, selle tingimused ega kokkulepe tasaarvestamise kohta tõendatud. E-kirjas, millele hagejad viitavad kui tõendile selle kohta, et poolte vahel selline kokkulepe oli, ei ole midagi räägitud maaklerilepingu, väidetava lepingu poolte ega tasaarvestuse kohta. Ainus lause, mis viitab mingile eelnevale kokkuleppele on: „Eelkokkuleppe järgi pidi 75% teenitavatest vahenditest minema meie võla kustutamiseks.“ Sellest lausest ei ole võimalik üheselt järeldada ei seda, millistest vahenditest on juttu ega seda millist võlga kelle ees silmas peetakse. Ühtegi teist tõendit nõuete tasaarvestamise kohta hagejad esitanud ei ole. Tõendamisprobleemi kõrvale jättes ei oleks nõuete tasaarvestatus võimalik hagejate poolt esitatud asjaoludel ka siis, kui need oleksid tõendatud. Nõuete tasaarvestatus hagejate kirjeldatud asjaoludel ei ole võimalik, sest on väidetavalt tasaarvestatud kostjate nõuded hagejate vastu ning XXXOÜ nõuded XXX vastu. Hageja on hagis korduvalt öelnud, et vahendusteenust osutas just XXXOÜ ning et teenuse tellijaks oli XXX. VÕS § 197 lg-s 1 on sätestatud, et tasaarvestamine on võimalik siis, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse. Käesolevas vaidluses on ühel juhul kõne all kostjate nõuded hagejate vastu ning teisel juhul XXXOÜ väidetav nõue XXX vastu. Asjakohased ei ole hagejate väited selle kohta, kes on millise juriidilise isiku omanik või juhatuse liige. Kui hagejate kirjeldatud maaklerileping üldse eksisteeris (tõendid sellise lepingu kohta puuduvad), sai see olla sõlmitud ainult eelpool nimetatud juriidiliste isikute vahel. Seega said ka nõuded sellest lepingust tekkida teoreetiliselt ainult juriidilistele isikutele ning juriidiliste isikute vastu. Seega ei ole VÕS § 197 lg 1 alusel võimalik nimetatud kohustusi tasaarvestada, kuna need väidetavad kohustused ei ole samade poolte vahel. Lisaks sellele ei saa nõuded olla tasaarvestatud ka seetõttu, et VÕS § 200 lg 4 alusel ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Käesoleval juhul on kostjad esitanud vastuväited hageja I nõudele muuhulgas 4. aprilli 2012 kirjas (hagi lisa 58). Kostjad väitsid kirjas hageja I poolt maaklerilepingust tulenevate nõuete esitamisele vastu seda, et ei ole

nemad kui füüsilised isikud selle nõude osas kohustatud isikuteks ning et nad ei nõustu paljude hageja I poolt esitatid faktiliste asjaoludega. Hagejad on hagis tunnistanud, et maaklerilepingust tuleneva nõude olemasolu ning suuruse osas ei ole pooled ühel meelel. Seega ei ole maaklerilepingust tuleneva nõude osas tegemist tasaarvestamist võimaldava nõudega, kuna kostja I saab sellele esitada vastuväiteid. Kostja I leiab et nõuded ei saaks olla tasaarvestatud ka formaalsetel põhjustel. VÕS § 198 alusel toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Ka Riigikohus on näiteks lahendis 3-21-156-04 leidnud, et tasaarvestus ei toimu automaatselt, vaid selleks on vajalik tasaarvestada sooviva isiku toiming avalduse tegemise näol. Hagejad tunduvad pidavat vastavaks avalduseks kostjatele 30.03.2012 saadetud kirja (hagi lisa 57). Kõnealuses kirjas on esitatud küll hulgaliselt ka hagis korratud asjaolusid, kuid ei ole mainitud tasaarvestamist, nii et kostjad oleksid saanud aru, et hageja soovib kirjas esitada tasaarvestamisavaldust. Seega ei oleks nõuded tasaarvestatud ka seetõttu, et hagejad ei ole teinud nõuetekohast tasaarvestamise avaldust. Sellise avalduse tegemiseks poleks aga antud juhul ka õiguslikku alust. Kokkuvõttes ei saa lugeda kostjate nõudeid hagejate vastu tasaarvestatuks hageja I väidetavast maaklerilepingust tuleneva nõudega, kuna selle nõude olemasolu ega suurus ei ole tõendatud ning kuna hageja poolt kirjeldatud faktilistel asjaoludel ei oleks tasaarvestus saanud toimuda isegi juhul, kui need faktilised asjaolud oleksid tõendatud. Seega ei esine mitte ühtegi TMS § 221 lg-tes 1 ja 11 nimetatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alust. Nõue on olemas ning kehtiv, nõue ei ole rahuldatud, ajatatud ega tasaarvestatud. Hagi kostja I vastu on perspektiivitu ja see tuleb jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Juriidiliselt ei saa olla mingit takistust täitemenetluste nr 024/2012/1068 ja nr 024/2012/1069 läbiviimiseks. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud avalduste, vastuväidete ja seisukohtadega, tõenditega, ärakuulanud pooled kohtuistungil leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagejad esitasid kohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades 024/2012/1068-1071 kuna laenusuhtest tulenevat nõuet ei eksisteeri, nõue on rahuldatud. Hagejad on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks kolm alust: 1) kostjatel ei ole hagejate vastu nõudeid tekkinud, kuna hagejad käitusid vastuolus hea usu põhimõttega; 2) saabus äramuutev tingimus, mistõttu kostjate nõuded hagejate vastu on lõppenud; 3) kostjate nõuded on hagejate nõuetega tasaarvestatud ja seetõttu lõppenud. Hagejate väitel leppisid pooled kokku, et vahendustasu läheb laenu katteks (TsÜS § 5), st laenusumma vähenes vastavalt vahendustasu suurusele, kuid see ei ole nõuete tasaarvestamine, tasaarvestamine oleks toimunud, kui XXXOÜ oleks oma nõude loovutanud hagejale I ja XXXOÜ oleks omandanud laenulepingust tulenevad nõuded; sõlmiti kokkulepe laenulepingu muutmiseks (VÕS § 186, § 207 lg 1), äramuutev tingimus on saabunud. Kostjad hagi ei tunnista, nõude aluseks olevad faktiväited on tõendamata; hagejate poolt esitatud asjaoludel ei saa pooltel olla tekkinud õigusi ja kohustusi maaklerlepingu alusel, kostja II ei saa olla seotud selle väidetava lepinguga seotud õigussuhtega. Vaidlus puudub selles, et: 1) hageja I ja kostja I sõlmisid 10.10.2006 laenulepingu (I kd lk 4243); 2) hageja I ja kostja II sõlmisid 10.10.2006 laenulepingu (I kd lk 44-45); 3) hageja I ja kostja I leppisid 15.11.2006 kokku lepingu muutmises (I kd lk 46); 4) hageja I ja kostja II leppisid 15.11.2006 kokku lepingu muutmises (I kd lk 47); 5) 24.11.2006 sõlmisid pooled notariaalse lepingu 10.10.2006 sõlmitud laenulepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete tagamiseks (I kd lk 48-57, lepingu p 5.2); 6) hageja I ja kostja II leppisid 17.05.2007 kokku 10.10.2006 laenulepingu muutmises (I kd lk 58); 7) hageja I ja kostja I leppisid 17.05.2007 kokku 10.10.2006 laenulepingu muutmises (I kd lk 59); 8) hageja I ja kostja I sõlmisid 22.08.2011 laenulepingu (I kd lk 185-187); 9) hageja I ja kostja II sõlmisid 22.08.2011

laenulepingu (I kd lk 189-191); 10) 22.08.2011 sõlmisid pooled notariaalse lepingu 22.08.2011 sõlmitud laenulepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete tagamiseks (I kd lk 192-200, lepingu p-d 3.3, 4.3). Mõlemas notariaalses lepingus on kokkulepitud hagejate allumine kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks (vastavalt p-d ja 7.3.2 ja 3.1, 4.1) Kooskõlas TMS § 221 lõikega 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TsÜS §-ga 5 tekivad tsiviilõigused ja -kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Sellest sättest tulenevalt tekkis hagejatel kostjate ees kohustus võetud laen tagasi maksta laenulepingutes ja nende lisades kokkulepitud tingimustel ning laenu mitte tagastamisel alluda kohesele sundtäitmisele vastavalt laenude tagamiseks sõlmitud notariaalsetele lepingutele. Kostjatel hagejate ees hagejate poolt esiletoodud asjaoludel kohustusi tekkinud ei ole, hagejad seostavad kostjate väidetavad kohustused kolmandate isikutega – juriidiliste isikutega, kellega isegi ei jõutud lepingute sõlmimiseni. Kooskõlas VÕS § 6 lg 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sätte eesmärk on määratleda võlasuhte poolte vastastikuse käitumise õiguseetiline standard (Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, lk 24). Kostjate hea usu põhimõtte vastase käitumise on hagejad sidunud vahendusteenuse osutamise lepinguga, mille sõlmisid XXXOÜ ja XXXOÜ. Sellest järeldub, et kostjate väidetav hea usu vastane käitumine ei ole seotud käesoleva menetluse võlausaldaja ja võlgniku teineteise suhtes käitumisega. TsÜS § 102 reguleerib edasilükkava või äramuutva tingimusega tehingusse puutuvat. Hagejate poolt väidetud äramuutvat tingimust käsitleb viidatud paragrahvi 3. lõige. TsÜS § 102 lg 3 sätestab, et tehing on tehtud äramuutva tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub asjaolust (äramuutev tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Ükski poolte vahel sõlmitud lepingutest ei sisalda viidet selle kohta, et lepingute lõppemine sõltuks mingist asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaande § 102 lg 3 kommentaari kohaselt võivad tingimusteks olla tingimused, mille saabumine sõltub täielikult tehingupoolest (lk 321). Hagejate seisukohast järeldub, et nende poolt väidetud tingimus sõltub mitte kostjatest, vaid kolmandatest isikutest (äriühingutest). Kooskõlas Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaandes märgituga peab äramuutev tingimus olema tehingus ettenähtud (lk 324), st äramuutev tingimus pidanuks olema kajastatud laenulepingus (vastastikustes lepingutes), äramuutev tingimus ei saa tuleneda lepingust, mis on sõlmitud kolmandate isikutega. Kuna pooled ei ole teinud äramuutva tingimusega tehingut, ei saa nimetatud asjaolu olla aluseks hagi rahuldamisele. Kostjate nõuded hagejate vastu ei ole lõppenud ka vastastikuste nõuete tasaarvestamisega. VÕS § 197 lg 1 järgi võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Hagejate poole esiletoodud asjaoludest järeldub, et hagejatel puudub nõue kostjate vastu. Hagejad selgitasid oma tasaarvestamise nõuet kohtuistungil (III kd protokolli lk 3) järgmiselt: „ tasaarvestus oleks saanud toimuda juhul, kui XXXOÜ oleks oma nõude loovutanud hagejale I ja XXXOÜ omandanud laenulepingust tulenevad nõuded ja seejärel oleks toimunud vastastikune tasaarvestus hageja I ning XXXOÜ vahel.“

VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Sellise avalduse tegemist kostjatele ei ole hagejad väitud ega tõendanud. Võimalik on ka protsessuaalne tasaarvestus. Tasaarvestuse vastuväite võib kohtumenetluses esitada kostja (Võlaõigusseaduse I, kommenteeritud väljaanne, lk 667, Riigikohtu otsused nr 3-2-1-58-04, p 11, nr 3-2-1-58-04, p 13). Selline hagejate soov ei saa olla nõuete tasaarvestuse aluseks. Tasaarvestada saab olemasolevaid nõudeid, mitte oletuslikult tekkida võivaid. VÕS § 186 sätestab võlasuhtes lõppemise alused. Käesoleval juhul ei esine ühtegi viidatud sättes märgutud alust ega ka muud seaduses või lepinguga ettenähtud juhtu (p 9). VÕS § 207 lg 1 alusel lõpeb võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Kostjatest võlausaldajad ei ole hagejatest võlgnikega võlasuhte lõpetamises kokku leppinud; seda kinnitavad kostjate poolt kohtutäiturile esitatud täitmisvaldused, mille alusel kohtutäitur algatas hagejate suhtes täitemenetluse ning vastuväited, mille kostjad on esitanud käesolevale hagile. Kohaldamisele ei kuulu ka VÕS § 207 lg 2, kuna võlausaldajad ei tunnista võlasuhte puudumist. Ülalmärgitud põhjendustel hagi rahuldamisele ei kuulu. Hagihind on TsMS § 123 ja TsMS § 132 järgi 12 000 eurot. Juhindudes TsMS § 386 lg 2 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega tühistada hagi tagamine hagi tagamise aluse äralangemise tõttu. Hagi tagamiseks peatas kohus 12.06.2012 määrusega täitemenetluse kohtutäitur Arvi Pinki menetluses olevates täiteasjades nr 024/2012/1068, nr 024/2012/1069, nr 024/2012/1070, nr 024/2012/1071. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluskulud jätta hagejate kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjatel õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.