Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-53-12 Tartu, 23. mai 2012. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve FIE Enn Kirsi hagi Aleksandr Kudenko vastu kahjuhüvitise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-41408 FIE Enn Kirsi kassatsioonkaebus 15 263 eurot 79 senti Hageja FIE Enn Kirsi (registrikood 10357826), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja Aleksandr Kudenko (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar 23. aprill 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-41408 ja Pärnu Maakohtu 13. juuni 2011. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Enn Kirsile kassatsioonkaebuselt 19. jaanuaril 2012. a tasutud kautsjon 152 (ükssada viiskümmend kaks) eurot 63 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Füüsilisest isikust ettevõtja Enn Kirsi (hageja) esitas 4. oktoobril 2007 Pärnu Maakohtule hagi Aleksandr Kudenko (kostja) vastu kahjuhüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt toimus Poola Vabariigis 28. septembril 2006 liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja. Liiklusõnnetuse hetkel täitis kostja tööülesandeid, juhtides hageja sõidukit (veoauto DAF, reg nr 915 MDM, koos haagisega Vaneck DT 39-3, reg nr 537 DI). Kostja on süüd tunnistanud ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsile (kindlustusandja). Avariiga tekitas kostja hagejale kahju, mille ta peab hüvitama võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 1043 ja 1056 järgi. Hagejale tekkinud kahju koosneb haagise turuväärtuse vähenemisest 175 000 krooni, veoauto ja haagise Eestisse toimetamise kulust 66 826 krooni 47 senti ning kostjale Eestisse tagasisõiduks ja rahatrahvi maksmiseks tasutud 5000 kroonist. Hageja palub kostjalt välja mõista 246 826 krooni 47 senti. Hagiavalduse 19. novembri 2007. a täienduse kohaselt juhtis kostja liiklusõnnetuse ajal hageja sõidukit poolte sõlmitud käsunduslepingu alusel. Kostja rikkus süüliste tegudega käsundist tulenevat vajalikku hoolsust ja seega VÕS §-s 619 ning § 620 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Kostja ei täitnud kohustust hoida ära kahju tekkimist hageja kui käsundiandja varale.
6.oktoobril 2009 vähendas hageja nõuet kostjale makstud 5000 krooni ning sõiduki teele tõstmise ja sündmuskohalt äratoimetamise eest kindlustusandja hüvitatud 3000 krooni võrra. Hageja palus
kostjalt välja mõista 238 826 krooni 47 senti (s.o 15 263 eurot 79 senti).
2.Kostja ei tunnistanud hagi ega oma süüd avarii põhjustamises. Kostja asus 21. septembril 2006 hageja juures tööle autojuhina. Hageja saatis kostja 25. septembril 2006 lähetusse Poola Vabariiki ja tasus talle lähetuskulude osaliseks katmiseks avanssi 5000 krooni. Kostja töölepingu tingimusteks oli töö autojuhina, töötasuks lubas hageja kostjale 6000 krooni ja lähetusrahaks 500 krooni päevas. Töölepingu sõlmimist tõendab asjaolu, et hageja ei ole tasustanud iga sõitu eraldi, nagu oleks pidanud tegema käsunduslepingu korral. Ka puhkepäevade andmine viitab töölepingule. Kirjaliku töölepingu vormistamata jätmine ei välista töösuhte olemasolu. Hageja lubas, et kostja lähetusest tagasijõudmisel vormistatakse tööleping kirjalikult. Esialgses hagiavalduses kinnitas hageja, et kostja asus tema juurde tööle. Alles siis, kui kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et töölepingu puhul on aegumistähtaeg möödunud, muutis hageja hagiavalduse alust ja hakkas viitama käsunduslepingule. Hagejal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, sest kahju tekkimisel ei olnud ta kahjustatud vara omanik. Hageja sai haagise omanikuks alles pärast avarii toimumist. Kahju tekkimise ajal oli haagise omanik Aktsiaselts Sampo Liising. Seega võib hagejal olla nõudeõigus vara endise omaniku, mitte kostja vastu. Avarii juhtus sõiduki roolijuhtimisseadme tõrke tõttu. Kostja oli avarii ajal kaine ja sõitis lubatud kiirusega 70 km/h. Roolivea avastamisel kostja pidurdas, liiklusõnnetuse hetkel oli sõidukiirus 35 km/h. Kostja ei suutnud vältida avariid sõiduki tehnilise rikke, mitte enda süü tõttu. Sõidumeerikul olev tempel ei kinnita sõiduki tehnilist korrasolekut. Kostja ei nõustunud hageja väidetava kahju suurusega. Kindlustusandja hüvitas hagejale kaskokindlustuse lepingu alusel sõiduki äraveokulud. Haagisele tekitatud kahju tõendamiseks esitatud hindamisakt on koostatud kolm kuud pärast haagise äravedu. Sellest aktist ei nähtu, millise metoodika alusel on arvutatud haagise väärtus enne ja pärast kahjujuhtumi toimumist. Töölepingu seaduse (TLS) § 143 lg 1 järgi on hageja nõue aegunud. Kostja sai liiklusõnnetusest ja haagisele tekkinud kahjust teada avarii toimumise päeval, 28. septembril 2006. Hageja esitas hagiavalduse alles 4. oktoobril 2007, s.o pärast neljakuulise tähtaja möödumist.
3.Pärnu Maakohus jättis 25. augusti 2008. a otsusega haginõude aegumise tõttu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. jaanuari 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
4.Pärnu Maakohus jättis 13. juuni 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 28. septembril 2006 toimus Poola Vabariigis kostja juhitud veoauto ja haagisega liiklusõnnetus. Autoregistri (liiklusregistri) andmetel oli avarii toimumise ajal veoauto omanikuks Aktsiaselts Sampo Liising ning kasutajateks aktsiaselts Baltic Truck Trade ja hageja. Viimane kanti veoauto omanikuna liiklusregistrisse 16. novembril 2006. Asjaõigusseaduse AÕS § 92 lg 2, vara vastuvõtu-üleandmise akti, ostu-müügilepingu ja kapitalirendilepingu järgi on haagise omandiõigus läinud hagejale üle 5. jaanuaril 2006. Omandi ülemineku aeg ei ole seotud liiklusregistris vallasomandi üleandmise registreerimisega.
Avarii tulemusena hävisid nii veoauto kui ka haagis. Eksperdi arvamuse kohaselt oli haagise harilik väärtus enne avariid 2006. a septembris 195 000 krooni eeldusel, et haagis ja külmik olid tehniliselt korras ja kaubandusliku välimusega. Haagise taastamine ei ole otstarbekas, sest see läheks oluliselt kallimaks, kui on haagise turuhind. Haagise jääkväärtus on 20 000 krooni. Pooled on eksperdi arvamusega nõustunud ja nende asjaolude üle ei vaidle. Aktsiaselts Baltic Truck Trade väljastas 3. novembril 2006 hagejale veoauto ja haagise Poola Vabariigist äravedamise eest 66 826 krooni 47 sendi suuruse arve, mille hageja tasus 7. novembril 2006. Pooled ei vaidle hageja kantud kulude suuruse üle. Kindlustusandja hüvitas hagejale
18.jaanuaril 2007 veoautole tekkinud kahju 237 570 krooni ja sõiduki teele tõstmise ja sündmuskohalt äratoimetamise eest 3000 krooni. Hageja sõlmis Aktsiaseltsiga Baltic Truck Trade (rentnik) rendilepingu, millega hageja andis veoauto ja haagise rendile 31. maist 2003 kuni 30. maini 2011. Lepingu kohaselt rentnik arvestab ja kannab auto kulud kaubaveol nii Eestis kui ka välismaal, ostab vajadusel praami- ja laevapiletid, kannab piiri ületamise kulud, tasub autole paigaldatud telefoni eest, taotleb rahvusvaheliste vedude litsentsi ja maanteeload, hangib transporditeenuse tellija. Hageja kohustus esitama iga kuu rentnikule rendiarve ning veoauto ja haagise kindlustuslepingute koopiad. Lepingu kohaselt anti lepinguese rentnikule üle koos tehniliste dokumentidega. Kostja oli teadlik rendilepingust ja välisreisi tegemiseks vajalikest dokumentidest. Kostja seletuse kohaselt olid vajalikud volitus ning auto- ja tehniline pass. Kostja tunnistas, et ta on täitnud rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) tingimusi. Vedajaks oli märgitud rentnik. Samuti on kostja seletanud, et töökokkuleppe sõlmis ta hagejaga. Kostja andis hagejale passi koopia ja hageja tõi talle volikirja. Pooled on ühel meelel selles, et rentnik on 24. septembril 2006 andnud volituse, mille kohaselt kostja töötab rentniku autojuhina. Kostjal oli õigus sõita vaidlusaluse veoauto ja haagisega. Kasutamisõigus kooskõlastati rentniku juhtkonnaga ja kehtis seitse päeva. Kuna kostja teadis volikirja sisu, teadis ta ka seda, et ta töötab rentniku autojuhina, kuid tema tööd korraldab, juhib ja kontrollib hageja. Neid asjaolusid kinnitab hageja seletus selle kohta, et kostja sai rentniku juures töötada ja et töötasu pidi talle maksma rentnik, sest kostja oli viimase töötaja. Hagejat saab pidada kostja tööjõu vahendajaks rentnikule. Hageja kui vahendaja ja kostja kui tööd otsiva isiku vahel võib olla teenuse osutamise leping. VÕS § 619 ja enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 52 lg 1 kohaselt ei saanud hageja ja kostja vahel olla töö- ega käsunduslepingut. Kuna kostja põhjustas rentniku töötajana liiklusõnnetuse töösuhtes tööülesandeid täites, vastutab ta rentnikule kui oma tööandjale kahju tekitamise eest. Hageja ja kostja ei ole lepingulises suhtes, mistõttu ei ole kostjal kahju hüvitamise kohustust hageja vastu. Sõiduki kasutamise volikiri ei tõenda hageja väidet, et ta oli sõlminud kostjaga suulise käsunduslepingu. Hageja väidetav kokkulepe rentnikuga, et sõiduki kahjustumise korral ei hüvita rentnik kulusid, puudutab üksnes rendilepingu pooli.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 15 263 eurot 76 senti ja viivis. Maakohus on tuvastanud olulised asjaolud, kuid jätnud ebaõigesti kohaldamata pooltevahelisi suhteid
reguleerivad deliktilist vastutust sätestavad materiaalõiguse normid. Tuvastades, et pooltel ei olnud lepingulist suhet, pidi kohus arvestama, et kostja saab vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043). Hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine on nõude kvalifitseerimine, mis on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Kui hagejale tekitatud kahju eest vastutab lisaks kostjale kolmas isik, vastutavad nad VÕS § 137 lg 1 järgi hüvitise maksmise eest solidaarselt. Hageja esitas nõude ainult kostja vastu. Maakohus rikkus ka selgitamiskohustust. Kohtul on selgitamiskohustus nt olukorras, kus lepinguline suhe ei välista kahju hüvitamise nõude esitamist ka deliktiõiguse alusel (VÕS § 1044 lg 3) või kui hageja saab nõuda kahju hüvitamist nii delikti üldkoosseisu kui ka riskivastutuse alusel ja ei ole selge, kas ta soovib hagi esitada vaid ühel neist alustest, või esitab need alused alternatiivselt.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja menetluses korduvalt oma väiteid muutnud. Hagivalduses on hageja väitnud, et kostja täitis tööülesandeid kauba veol poolte kokkuleppe kohaselt. Hiljem väitis hageja, et tal oli kostjaga käsunduslepingust tulenev õigussuhe. Maakohus leidis, et hageja ja rentniku vahel oli käsundusleping ning hageja ja kostja vahel ei olnud käsundus- ega töölepingust tulenevat õigussuhet. Hageja ei vaidlustanud maakohtu seda seisukohta. Maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust. Hagejat esindas maakohtus kvalifitseeritud, õigusteadmistega vandeadvokaat. Tsiviilasja menetlus on kestnud üle nelja aasta, mille jooksul on hagejal olnud võimalus kujundada oma õiguslikku positsiooni ning esitada asjaolud, neid tõendada ja vajaduse korral esitada alternatiivne nõue. Hageja ei ole seda teinud. Hageja ei ole VÕS §-s 1043 sätestatud kahju hüvitamise eeldusi esile toonud, mistõttu ei ole hagi rahuldamiseks alust ka sel alusel. Maakohus on otsuses põhjendatult märkinud, et hagejal oli käsundussuhe rentnikuga ning kostja oli viimase töötaja. Kahju tekkimise korral sai hageja esitada kahju hüvitamise nõude Aktsiaseltsi Baltic Truck Trade kui vedaja ja rentniku vastu. Apellatsioonkaebusest ei ilmne, millistel asjaoludel saab kostja tuvastatud faktide kohaselt vastutada hageja ees.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või tühistada koos ringkonnakohtu otsusega ka maakohtu otsus ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja apellatsioonkaebuse väite, et maakohus rikkus selgitamiskohustust. Hageja tugines esialgses hagiavalduses lepinguvälise kahju hüvitamise sätetele ning hagi täienduses käsunduslepingule. Kuna hageja ei loobunud VÕS § 1043 lg-le 1 ja § 1056 lg-
le 1 tuginemast, pidi maakohus käsitama hageja esitatud aluseid alternatiivsete nõuetena. Kuigi hageja tugines ka lepingulisele suhtele, saab hageja maakohtu tuvastatud asjaoludel nõuda kahju hüvitamist nii delikti üldkoosseisu kui ka riskivastutuse alusel. Kui maakohtule ei olnud hageja nõude alus üheselt selge, oleks ta pidanud juhtima sellele hageja tähelepanu ja selgitama, et asja võib lahendada deliktiõiguse ja riskivastutuse sätete järgi. Leides, et pooltel ei ole lepingulist suhet, mistõttu kostja ei vastuta hagejale kahju tekitamise eest, jättis maakohus asja lahendamata. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud VÕS § 1043 kohaldamise eeldusi. Hageja selgitas apellatsioonkaebuses, et tema vara hävis liiklusõnnetuses, mille toimumise ajal juhtis hageja sõidukit kostja, ning et maakohus ei ole kontrollinud hagi rahuldamise võimalikkust VÕS § 1043 järgi. Kuna hageja on kõik asjaolud ja tõendid esitanud, ei olnud kohtutel takistatud leida õiged materiaalõiguse normid, mille alusel hagi lahendada. Hageja esile toodud väited võimaldavad nõude kvalifitseerida VÕS § 1043, § 1056 lg 1 või § 1057 järgi. Kohtud ei ole neid sätteid kohaldanud. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millised asjaolud on kindlaks tegemata. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid valesti, et kuna kostja põhjustas liiklusõnnetuse rentniku töötajana tööülesandeid täites, vastutab kostja TLS § 48 lg 1 p 3 alusel üksnes oma tööandja ees. Kohtud jätsid tähelepanuta, et tööandja (rentnik) vastutab kannatanu (hageja) ees solidaarselt töötajaga (kostjaga). Tööandja võimalik vastutus ei välista sõidukijuhi, kes selle tööandja juures töötab, vastutust sama kahju eest, mille vahetu põhjustaja oli see töötaja ise.
9.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja ei kasutanud seadusega antud võimalust esitada mitu alternatiivset nõuet. Samuti ei toonud hageja esile VÕS § 1043 kohaldamise aluseid. Seetõttu ei olnud maakohtul alust hagi sel alusel rahuldada. Kostja vastutus VÕS § 1056 lg 1 ja § 1057 alusel on VÕS § 1057 p-de 2 ja 3 järgi välistatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Pooled ei vaidle järgmiste maakohtu tuvastatud oluliste asjaolude üle:
28.septembril 2006 toimus Poola Vabariigis veoauto ja selle haagisega liiklusõnnetus, milles veoauto ja haagis said kahjustada; veoauto ja haagise omanikuks oli hageja; ajavahemikul 31. maist 2003 kuni 30. maini 2011 kehtis hageja ja rentniku vaheline veoauto ja haagise rendileping; liiklusõnnetuse ajal juhtis sõidukit kostja kui rentniku töötaja; veoauto ja haagise Eestisse toomise kulud kandis rentnik, kes esitas hagejale 66 826 krooni 47 sendi suuruse arve, mille hageja tasus 7. novembril 2006;
kindlustusandja tasus hagejale hüvitise veoauto eest ning hüvitas veoauto sündmuskohalt äratoimetamise kulust 3000 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 15 263 eurot 79 senti haagise turuväärtuse vähenemise ning veoauto ja haagise Eestisse vedamise eest. Hagiavalduse kohaselt tekitas kostja hagejale avariiga kahju, mis tuleb VÕS §-de 1043 ja 1056 alusel hüvitada. Täiendava hagiavalduse kohaselt rikkus kostja käsunduslepingust tulenevat hoolsuskohustust, mistõttu vastutab ta VÕS §de 619 ja 620 järgi. Maakohus leidis, et kuna pooled ei ole lepingulises suhtes, ei vastuta kostja hagejale kahju tekitamise eest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ning lisas, et kuna hageja ei ole esitanud VÕS §-s 1043 sätestatud kahju hüvitamise eeldusi, ei saa ka sellel alusel hagi rahuldada. Kolleegium on nõus kohtute seisukohaga, et kostja ei vastuta hagejale kahju tekitamise eest lepingulisel alusel, kuid ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hagi ei saa rahuldada deliktilise vastutuse sätete alusel.
12.Hageja nõuab kahju hüvitamist kostjalt, kes oli rentnikuga töösuhtes. Isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest tsiviilseadustiku üldosa seaduse TsÜS § 132 lg 1 järgi, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. VÕS § 1054 kohaselt, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Eeltoodud sätted ei välista aga teise isiku enda deliktilist vastutust kannatanu ees. Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle VÕS § 137 lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama (vt nt Riigikohtu
9.aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 11). Seega võis hageja valida, kas esitada nõue kostja või viimase tööandja vastu. Kolleegium selgitab, et VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb selle paragrahvi teise lõike järgi üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Enne
1.juulit 2009 kehtinud ENSV Töökoodeksi (TööK) § 126 ja § 127 p 1 järgi oli töötaja varaline vastutus piiratud tema ühe keskmise kuutasuga. Töötaja vastutas tööandjale süüliselt kahju tekitamise eest täielikult üksnes TööK §-des 128 ja 1281 ettenähtud juhtudel. Seega on enne 1. juulit 2009 kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamise korral töötajal tagasinõudeõigus tööandja vastu ulatuses, mille eest töötaja TööK §-de 127-1281 järgi ei vastuta. Pärast 1. juulit 2009 kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest vastutab töötaja TLS §-s 76 sätestatud tingimustel (TLS § 131 lg 2 teine lause).
13.Maakohus on TsMS § 438 lg-t 1 ning § 442 lg-t 8 rikkudes jätnud kontrollimata, kas hagi saab rahuldada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel. Ringkonnakohus ei
ole maakohtu menetlusõiguse rikkumist kõrvaldanud, rikkudes sellega ka ise menetlusõiguse norme. Olukorras, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, võib ta esitada oma nõuded alternatiivselt või paluda kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui hageja ei ole oma nõuet selgelt määranud, peab kohus eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile, sh selgitama välja, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Kui hageja ei ole selgelt üht või teist nõuet välistanud, tuleb kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Kolleegium rõhutab, et hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused (vt nt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Hageja on esitanud kahju hüvitamise olulised asjaolud, tuginedes nii lepingulisele kui ka lepinguvälisele kahju hüvitamisele. Kui kohus jõudis järeldusele, et kostja ei vastuta hagejale tekitatud kahju eest lepingu alusel, siis pidi kohus kaaluma, kas hagi ese ja esitatud asjaolud võimaldavad vaidluse lahendada süül põhineva deliktilise vastutuse sätete (VÕS § 1043 jj) alusel.
14.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tegema kindlaks, kas esinevad õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise eeldused. VÕS § 1043 järgi peab kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse järgi. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama objektiivse teokoosseisu, st kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas õigusvastaselt hagejale kahju, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12). Asjaoludest nähtuvalt on kostja esitanud vastuväite, et kahju tekkis sõiduki roolijuhtimisseadme rikke tõttu. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et kui kostja tõendab, et osaliselt tekkis kahju hagejast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, saab kohus VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitist vähendada kostja taotlusel (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16).
15.Kuigi hageja on hagiavalduses leidnud, et nõude rahuldamise aluseks on mh VÕS § 1056, ei võimalda hagis esitatud asjaolud lahendada nõuet riskivastutuse sätete alusel. VÕS § 1056 lg 1 teise lause kohaselt vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik mh kannatanu asja kahjustamise eest, kui kahju on tekitatud suurema ohu allikaga. See säte ei reguleeri kahjustatud asja valitsenud isiku vastutust selle asja omaniku ees.
16.Kuna maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.