lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-31-11

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 11.05.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-31-11
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
11.05.2011
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2888
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-2-1-31-11 Määruse kuupäev Tartu, 11. mai 2011. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa Kohtuasi Avaldaja avaldus puudutatud isiku raseduse katkestamiseks nõusoleku saamiseks

11.Raseduse katkestamine on RKSS § 2 järgi loote või embrüo eemaldamine naise emakaõõnest kirurgiliselt või ravimite manustamisega. Raseduse võib RKSS § 7 järgi katkestada üksnes naistearst ning seda võib RKSS § 9 järgi teha üksnes vastavat riiklikku tegevuslitsentsi omavas tervishoiuasutuses, haiguste või tervisega seotud probleemide puhul aga üksnes nõuetele vastavas haiglas. Raseduse katkestamine on lubatud niivõrd, kuivõrd naise õigus vabale eneseteostusele, sh enesemääramisõigus, põhiseaduse (PS) § 19 tähenduses kaalub üles sündimata lapse kui inimelu kandja õiguse elule PS § 16 mõttes. Kuna tegemist on meditsiinilise sekkumisega naise kehalisse tervikusse, saab raseduse katkestamist pidada tervishoiuteenuse osutamiseks. Kuigi üldjuhul on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 järgi tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist, käsitatakse sotsiaalministri
10.jaanuari 2002. a määrusega nr 13 kehtestatud tervishoiuteenuste loetelu § 1 p 1 järgi tervishoiuteenusena ka rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenuseid. Nimetatud loetelus sisaldub ka alampeatükk abortlõppega rasedus [O00O08] (sh medikamentoosne, täpsustamata ja muu abort).
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
12.
Tervishoiuteenust võib võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg-te 1 ja 3 järgi osutada patsiendile üldjuhul üksnes pärast tema teavitamist ja tema nõusolekul, v.a juhul, kui patsient on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline tahet avaldama (otsusevõimetu patsient) ning tal ei ole seaduslikku esindajat või seaduslikku esindajat ei ole võimalik kätte saada ja see on patsiendi huvides ja vastab tema varem avaldatud või tema eeldatavale tahtele ning tervishoiuteenuse viivitamatu osutamata jätmine oleks ohtlik patsiendi elule või kahjustaks oluliselt patsiendi tervist (VÕS § 767 lg 1). Piiratud teovõimega patsiendi puhul on nõusoleku andmise õigus VÕS § 766 lg 4 järgi patsiendi seaduslikul esindajal niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Seega peab piiratud teovõimega patsiendile tervishoiuteenuse osutamiseks olema üldjuhul tema seadusliku esindaja nõusolek, kuid piiratud teovõimega patsiendi huve kahjustava keeldumise korral saab tervishoiuteenuse osutaja osutada teenust ka ilma seadusliku esindaja nõusolekuta.
13.Raseduse katkestamise kui eripärase tervishoiuteenuse osutamise kord on täpsemini reguleeritud

raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses. Ka naise rasedust võib üldjuhul RKSS § 5 lg 1 järgi katkestada üksnes tema enda soovil, s.o kirjalikul nõusolekul, ning keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama. Piiratud teovõimega naise raseduse võib RKSS § 5 lg 2 esimese lause järgi katkestada üldjuhul tema enda soovil ja tema eestkostja nõusolekul. Seega, erinevalt muu tervishoiuteenuse osutamisest, ei piisa piiratud teovõimega isiku raseduse katkestamiseks üksnes tema seadusliku esindaja nõusolekust, vaid vajalik on ka piiratud teovõimega isiku enda tahteavaldus raseduse katkestamiseks. Kui naine ei ole raseduse katkestamisega nõus või ei suuda tahet avaldada või kui eestkostja raseduse katkestamisega ei nõustu, võib RKSS § 5 lg 2 teise lause järgi raseduse katkestada üksnes kohtu loal, v.a kui kohtu loa saamise viivituse tõttu tekib tõsine oht naise tervisele. Sellise juhul võib raseduse katkestada ka kohtu loata, kuid luba tuleb hankida viivitamata tagantjärele. Seega, erinevalt muust tervishoiuteenuse osutamisest, ei saa tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul piiratud teovõimega isiku rasedust katkestada ilma piiratud teovõimega isiku soovi väljendava tahteavalduse ja tema seadusliku esindaja nõusolekuta. Sellise tahteavalduse või nõusoleku puudumisel tuleb raseduse katkestamisest huvitatud isikul pöörduda loa saamiseks kohtu poole - üldjuhul enne, erandjuhtudel viivitamatult pärast raseduse katkestamist.

14.Kohus saab küll RKSS § 5 lg 2 järgi anda loa piiratud teovõimega täisealise naise raseduse katkestamiseks, kui naine ei ole raseduse katkestamisega nõus, kuid viidatud sättes ei ole täpsustatud, mille alusel peab kohus loa andmise küsimuse otsustama. Kolleegiumi arvates saab kohus loa andmise üle otsustades lähtuda täisealise isiku piiratud teovõime tähendusest. Piiratud teovõime tähendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 teise lause järgi seda, et isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Samas mõjutab täisealise isiku piiratud teovõime isiku tehtavate tehingute kehtivust TsÜS § 8 lg 2 kolmanda lause järgi üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega võib isikul olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Selles ulatuses, milles isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud. Kui isik on piiratud teovõimega, määrab kohus 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 järgi tema huvide kaitseks talle eestkostja. Seejuures võib kohus määrata PKS § 203 lg 2 esimese lause järgi eestkostja ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Lisaks peab kohus PKS § 203 lg 2 kolmanda lause järgi andma eestkoste seadmisel ka hinnangu isiku võimele saada aru abielu sõlmimise, isaduse omaksvõtu ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest. Kolleegiumi arvates tähendab see ühtlasi seda, et fertiilses eas isiku üle eestkoste seadmisel peab kohus andma hinnangu, kas piiratud teovõimega isik saab aru perekonna loomise tähendusest, s.o talle tulevikus lapse sündimise võimalusest ja selle tagajärgedest, ning mõistab, mida tähendab vanemaks olemine. Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi ei pidanud kohus ülalnimetatud asjaoludele

hinnangut andma, kuid TsMS § 526 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi pidi kohus määrama eestkostja ülesanded ning tehingud, mida piiratud teovõimega isik võis teha ilma eestkostja nõusolekuta. Seejuures oli TsMS § 526 lg 5 järgi võimalik määrata eestkostja ka eestkostetava kõigi asjade ajamiseks, mille tagajärjel kaotas eestkostetav ka valimisõiguse. Kui täisealisele isikule on määratud eestkostja, eeldatakse TsÜS § 8 lg 3 järgi, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles on talle eestkostja määratud. Seega peaks isikule eestkostja määramise määrusest üldjuhul nähtuma, kas isik võib iseseisvalt otsustada perekonna loomisega seotud küsimusi või on nende küsimuste otsustamine tehtud eestkostja ülesandeks ja saab eeldada, et isiku teovõime on selles osas piiratud. Ülaltoodut arvestades tuleb ka kohtul piiratud teovõimega täisealise naise raseduse katkestamiseks loa andmise üle otsustades esmalt tuvastada, kas isiku teovõime on perekonna loomist puudutavates küsimuste piiratud, st kas isik saab aru perekonna loomise tähendusest ja tagajärgedest ning suudab pereplaneerimisel ning vanema kohustuste täitmisel piisavalt oma tegusid juhtida. Mh saab kohus loa andmisel lähtuda sellest, kuivõrd on naine võimeline poolt- ja vastuargumente vastutustundeliselt kaaluma (VÕS § 776 lg 4). Kui isik saab aru perekonna loomise tähendustest ja tagajärgedest ning keeldub põhjendatult rasedust katkestamast, ei ole kohtul alust anda raseduse katkestamiseks luba, sest isik suudab ise teha selles küsimuses kehtivaid tehinguid, s.o avaldada soovi jätta rasedus katkestamata. Kui isik ei ole suuteline raseduse ja perekonna loomisega seotud poolt- ja vastuargumente vastutustundlikult kaaluma ega saa aru perekonna loomise tähendusest ja tagajärgedest, peab kohus raseduse katkestamiseks loa andmisel hindama, kas piiratud teovõimega täisealise naise huvides on raseduse säilitamine ja lapse sünnitamine või raseduse katkestamine.

15.Praeguses asjas tuvastas Tartu Maakohus 28. septembri 2009. a määrusega, et puudutatud isik on piiratud teovõimega, ja määras avaldaja tema eestkostja ülesandeid täitma. Avaldaja ülesandeid täpsustades märkis maakohus, et avaldaja "peab tagama [puudutatud isiku] ravi, kindlustama tema elukorralduse söögi ja esmatarbevahendite ostmisel ja tehingute tegemisel sh kommunaalteenuste eest tasumisel", ning jättis puudutatud isikule õiguse teha iseseisvalt tehinguid 500 krooni eest kuus. Seega seadis maakohus puudutatud isiku üle eestkoste, kuid ei hinnanud seejuures puudutatud isiku arusaamisvõimet perekonna loomisega seotud küsimustes. Kolleegiumi arvates ei saa ülalnimetatud maakohtu määrusest üheselt järeldada, et avaldaja ülesandeks on mh kaitsta eestkostetava huve perekonna loomist puudutavates küsimustes, mistõttu saaks tugineda eeldusele, et puudutatud isiku teovõime on neis küsimustes piiratud. Sõltumata sellest tuli aga kohtutel hinnata, kas raseduse katkestamise otsustamise ajal saab puudutatud isik aru perekonna loomise tähendusest ja tagajärgedest. Ringkonnakohus ei ole asja lahendamisel hinnanud piiratud teovõimega täisealise naise arusaamisvõimet, mistõttu ei ole ringkonnakohtu otsuse põhjendused õiged.
16.Ekslik on ka ringkonnakohtu arusaam, et puudutatud isiku raseduse katkestamiseks ei saa kohus luba anda juhul, kui kohtule ei ole esitatud kolme arsti ühist otsust raseduse katkestamise lubatavuse kohta. Iseenesest on õige, et RKSS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi võib raseduse katkestada üldjuhul siis, kui see ei ole

kestnud kauem kui 11 nädalat, ja kauem kui 11 ning kuni 21 nädalat kestnud raseduse võib katkestada üksnes meditsiinilise näidustuse olemasolu korral (rasedus ohustab raseda tervist, sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus või raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist) või vanuse tõttu (rase on noorem kui 15-aastane või vanem kui 45aastane). Õige on ka see, et RKSS § 11 lg 2 järgi tehakse meditsiinilise näidustuse korral raseduse lubatavus kindlaks vähemalt kolme arsti (kahe või enama naistearsti ja naise haigusest või tervisega seotud probleemist tuleneva erialaarsti või -arstide) ja lapse kasvatamist puudutava küsimuse korral vajadusel ka sotsiaaltöötaja ühise kirjaliku otsusega, mida tõendavad kõik otsuse tegijad oma allkirjaga. Ringkonnakohus jättis aga asja lahendades tähelepanuta, et raseduse katkestamise lubatavuse otsustab RKSS § 11 lg 1 järgi rasedust katkestav arst, lähtudes RKSS §-des 5 ja 6 toodud nõuetest. Ülaltoodu kohaselt peab rasedust katkestav arst üldjuhul enne piiratud teovõimega naise raseduse katkestamist mh kontrollima, kas piiratud teovõimega täisealine naine, kelle rasedust katkestatakse, ja tema eestkostja on RKSS § 5 lg 2 mõttes andnud raseduse katkestamiseks teavitatud nõusoleku või kas kohus on andnud loa raseduse katkestamiseks ilma naise või tema eestkostja nõusolekuta. Kui RKSS § 5 nõuded on täidetud, peab rasedust katkestav arst kontrollima lisaks ka seda, kas raseduse kestuse tõttu saab rasedust katkestada, s.o kontrollima, kas rasedus on kestnud vähem või kauem kui 11 nädalat. Kauem kui 11 nädalat, kuid vähem kui 21 nädalat kestnud raseduse korral peab rasedust katkestav arst kontrollima, kas esineb RKSS § 11 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks tehtud meditsiiniline näidustus raseduse katkestamiseks või annab naise vanus alust rasedust katkestada, kui rasedus on kestnud kuni 21 nädalat. Kolleegium juhib tähelepanu, et kui arst katkestab raseduse RKSS §-s 5 sätestatud naise nõusoleku nõuet või RKSS §-s 6 sätestatud raseduse katkestamise tähtaega rikkudes, võib ta vastutada selle eest kriminaalkorras. Karistusseadustiku (KarS) § 125 järgi on karistatav raseda naise tahte vastaselt tema raseduse katkestamine ja KarS § 127 järgi raseduse katkestamine seaduses sätestatust hiljem. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et kohus peab raseduse katkestamise üle otsustades hindama üksnes piiratud teovõimega isiku arusaamisvõimet perekonna loomise tähendusest ja tagajärgedest (vt ülal p 14), mitte hindama meditsiinilise näidustuse olemasolu raseduse katkestamiseks, mida peab kontrollima rasedust katkestama asuv arst. Arstide otsust ei ole vaja kohtule esitada. Sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus vääralt puudutatud isiku raseduse katkestamiseks loa andmata põhjusel, et puudus kolme arsti otsus meditsiinilise näidustuse kohta.

17.Väär on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ei saanud menetleda puudutatud isiku iseseisvalt esitatud määruskaebust maakohtu määruse peale, kuna puudutatud isik on piiratud teovõimega ja talle oli määratud kohtumenetluse esindaja, kes määruskaebust ei toetanud. Tsiviilkohtumenetlusteovõime on TsMS § 202 lg 1 järgi isiku võime teostada oma tegudega kohtus tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi, sh kohtulahendi peale edasi kaevata. Piiratud teovõimega isikul ei ole TsMS § 202 lg 2 järgi tsiviilkohtumenetlusteovõimet, välja arvatud juhul, kui täisealise isiku teovõime piiratus ei puuduta tsiviilmenetlusõiguste teostamist ja

tsiviilmenetluskohustuste täitmist. Seega sõltub menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõime isiku teovõime piiratuse ulatusest (vt ülal p 14). Tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja. Kui isiku teovõime piiratus ei puuduta tsiviilmenetlusõiguste teostamist ja tsiviilmenetluskohustuste täitmist, võib ta menetluses iseseisvalt osaleda. Samas, kui menetluses esindab tsiviilkohtumenetlusteovõimelist täisealist isikut eestkostja, loetakse TsMS § 202 lg 3 järgi, et esindatav on tsiviilkohtumenetlusteovõimetu. Perekonnaasjas võib kohus TsMS § 219 lg 2 järgi määrata tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule teda puudutavas menetluses esindaja, kui see on vajalik tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvide kaitseks. Esindaja tuleb tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule määrata TsMS § 219 lg 2 p 1 järgi juhul, kui tema huvid on oluliselt vastuolus tema seadusliku esindaja huvidega. Kui menetlusteovõimetule menetlusosalisele on määratud esindaja, on esindajal TsMS § 217 lg 5 järgi selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu menetlusosaline iseseisvalt menetluses üldjuhul osaleda ei saa. Erandina on TsMS § 202 lg-s 4 nähtud ette, et täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses on eestkostetaval tsiviilkohtumenetlusteovõime ning isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isikul oma teovõimest sõltumata tsiviilkohtumenetlusteovõime, kui ta on vähemalt 14-aastane. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus, raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses ega muudes seadustes ei ole otseselt sätestatud, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetul menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus tema raseduse katkestamise küsimust lahendava määruse peale. Samuti ei ole reguleeritud eraldi raseduse katkestamiseks loa andmise kohtumenetlust. Menetlussuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral kohaldab TsMS § 8 lg 2 järgi kohus sätet, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedast suhet. Kolleegiumi arvates on isiku tahteta või tahtevastaselt raseduse katkestamiseks loa andmise menetlus oma olemusest sarnane isiku tahteta või tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamisega. Seetõttu tuleb piiratud teovõimega isiku raseduse katkestamiseks loa andmise menetlusele kohaldada isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta käivaid sätteid (TsMS §-d 533-543) niivõrd, kuivõrd raseduse katkestamiseks loa andmise menetluse olemusest ei tulene teisiti. Kuna TsMS § 202 lg 4 ja § 543 järgi on tsiviilkohtumenetlusteovõimetule menetlusosalisele antud iseseisev kaebeõigus kinnisesse asutusse paigutamise ja paigutamisest keeldumise määruse peale, leiab kolleegium viidatud sätteid koosmõjus TsMS § 8 lg-ga 2 kohaldades, et sõltumata isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimest, on isikul õigus esitada iseseisvalt määruskaebus ka tema raseduse katkestamist lubava või keelava määruse peale. Praeguses asjas esitas puudutatud isiku suhtes eestkostja ülesandeid täitev vallavalitsus avalduse puudutatud isiku raseduse katkestamiseks loa saamiseks ilma puudutatud isiku nõusolekuta. Seega esindas puudutatud isikut menetluses eestkostja volitustega isik, mistõttu tuleb puudutatud isik lugeda TsMS § 202 lg 3 järgi tsiviilkohtumenetlusteovõimetuks. Kuna puudutatud isiku ja avaldaja huvid olid ilmselges vastuolus, määras maakohus õigesti puudutatud isikule menetluses esindaja. Sõltumata sellest, et puudutatud isikule oli määratud menetluses esindaja, sai puudutatud isik iseseisvalt esitada

maakohtu määruse peale määruskaebuse.

18.Ekslik on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ületas määruskaebuse piire, kuna puudutatud isik ei vaidlustanud maakohtu lahendit põhjusel, et puudus arstide ühine otsus. Kuigi ülalmärgitu kohaselt (vt p 16) ei olnud kohtul vaja loa andmise otsustamisel arstide otsust, märgib kolleegium, et kuna puudutatud isik vaidles maakohtu määrusele vastu, sest ei soovinud rasedust katkestada, pidi ringkonnakohus puudutatud isiku väidetest sõltumata kontrollima, kas maakohus andis õigesti raseduse katkestamiseks loa. Kohus ei ole hagita asjas TsMS § 477 lg 5 järgi üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega.
19.Lisaks eeltoodule peab kolleegium vajalikuks selgitada ka raseduse katkestamiseks kohtu loa andmise tagajärgi ja sellise kohtulahendi täidetavust. Avaldaja esitas 14. jaanuaril 2011 maakohtule avalduse, milles palus täpsustada maakohtu määruse täitmise korda. Avaldaja arvates oleks kohtumäärus täidetav, kui sellest nähtuks, et puudutatud isiku rasedus tuleb katkestada tema tahte vastaselt ja rasedus tuleb vajadusel katkestada sunniviisiliselt. Kolleegium juhib tähelepanu, et PS § 20 järgi on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras põhiseaduses sätestatud alustel. Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses ei ole ette nähtud, et isiku raseduse katkestamiseks võib kohus kohaldada sundi ja isiku raseduse võiks katkestada tema tahte vastaselt sunniviisiliselt. RKSS § 5 lg 2 järgi võib küll kohus anda loa isiku raseduse katkestamiseks mh juhul, kui isik ei ole raseduse katkestamisega nõus, kuid seaduses puudub alus osutada isikule sellist tervishoiuteenust sundkorras või kohaldada isikule sellise tervishoiuteenuse osutamise tagamiseks sundtoomist TsMS § 47 lg-te 4 ja 5 mõttes. Kui piiratud teovõimega naine keeldub ka pärast kohtu loa saamist rasedust vabatahtlikult katkestamast, saab iseenesest nõuda kohtumääruse täitmist täitemenetluse korras. Kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur täitemenetluse seadustiku § 183 järgi määrata võlgnikule sunniraha. Seega ei ole sunniviisiline raseduse katkestamine võimalik ka täitemenetluse raames. Lisaks palus avaldaja 14. jaanuari 2011. a taotluses tunnistada määrus viivitamata täidetavaks, sest vastasel korral võib raseduse katkestamiseks seaduses sätestatud tähtaeg mööduda enne kohtumääruse jõustumist. Hagita menetluses tehtav määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub TsMS § 478 lg 3 ja § 466 lg 3 järgi siis, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Samas hakkab selline määrus TsMS § 478 lg 4 järgi kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti. Seejuures võib kohus määrata, et määrus kuulub osaliselt või täielikult täitmisele alates hilisemast ajast, kuid mitte hiljem kui alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Tehingu tegemiseks nõusoleku või heakskiidu andnud või isiku tahteavalduse asendanud määrus kuulub täitmisele alates jõustumisest. Lähtudes eelviidatud sätetest ning raseduse

katkestamiseks loa andmise menetluse eripärast ja sellise lahendi täitmise tagajärgedest, leiab kolleegium, et raseduse katkestamist lubav määrus ei kuulu viivitamata täitmisele ning seda ei ole põhjendatud viivitamata täidetavaks ka tunnistada.

20.Hoolimata sellest, et ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas asja lahendades vääralt RKSS § 5 lgt 2, § 6 lg-t 2 ja § 11 lg-t 2 ning jättis asjas kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse asjakohased sätted, samuti rikkus menetlusõiguse normi, kui ei selgitanud välja asjas tähtsaid asjaolusid, ja seetõttu ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu määruse põhjendustega, ei ole asjas alust tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni. RKSS § 6 lg 2 järgi saab raseduse katkestada meditsiinilise näidustuse korral üksnes juhul, kui see ei ole kestnud kauem kui 21 nädalat. Praeguse asja materjalide ja ka avaldaja kinnituse kohaselt on puudutatud isiku rasedus kestnud kauem kui 21 nädalat, mistõttu ei ole rasedust enam võimalik katkestada. Kolleegium juhib tähelepanu, et KarS § 128 järgi on oma raseduse hilinenult katkestada lubamine karistatav. Kuna naine ise ei või lubada arstil katkestada kauem kui 21 nädalat kestnud rasedust, ei või ka kohus anda sellise raseduse katkestamiseks RKSS § 5 lg-s 2 sätestatud luba. Sellest tulenevalt on õige jätta rahuldamata avaldus lubada puudutatud isiku rasedus katkestamata. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.