Kohtulahend

Puudutatud isik II tegutseb eestkostjana puudutatud isiku I alaealiste laste huvides ja esindab puudutatud isiku I võimalikke huve nii asjaajamisel kohtutäituritega kui ka kohtutes. Kohtupsühhiaatril ei ole õigusalaseid eriteadmisi selleks, et otsustada, kas isikul on olemas tsiviilkohtumenetlusteovõime. Seega ei saanud kohtupsühhiaater olla eksperdiks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 lg 1 mõttes. Kohtupsühhiaater ei olnud võimeline analüüsima tsiviilasja toimikut õiguslikult, mida tõendab asjaolu, et ta ei mõistnud, et puudutatud isik I ei ole isiklikult menetluses menetlusosalisena osalenud ja kõiki toiminguid tegi puudutatud isik II. Eksperdi arvamus on väär ja põhjendamata. Ekspert on oma arvamuses lähtunud puudutatud isiku I erinevatest haiguslugudest ja 30-minutilisest isikliku vaatluse tulemusest. Eksperdi arvamuses esinevad eksitavad faktivead. Ekspertiisiaktist ei selgu, milliseid teaduslikult põhjendatud uurimismeetodeid kasutades andis ekspert kohtu küsimustele vastuse, et puudutatud isik I ei ole võimeline oma tahte kujundamisel hindama objektiivselt asjaolusid ja neile vastavalt tahet avaldama, mõistma oma menetlusõigusi ja kohustusi. Samuti jääb selgusetuks, milliste kriteeriumide järgi ekspert otsustas eestkoste vajaduse viieks aastaks. Puudutatud isiku I raviarst avaldas telefonitsi, et kuna puudutatud isik I saab toetavat ravi depoosüstide näol, on tema vaimse tervise seisund ja toimetulek isiklikes asjades stabiilne. Puudutatud isik I volitas puudutatud isikut II tegema vajadusel kõiki toiminguid tema asemel, sh esindama teda kohtumenetluses. Puudutatud isik II on ühtlasi puudutatud isiku I laste eestkostja. Kuna puudutatud isik I ei ole oma tegudega andnud kohtule põhjust kahelda oma tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolus, siis on praegune menetlus ebaproportsionaalne sekkumine puudutatud isiku I isikuõigustesse, demokraatlikus ühiskonnas mittevajalik ja rikub tema põhiseaduse (PS) § 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 8 kaitstud õigust perekonna ja eraelu puutumatusele. Puudutatud isikule I eestkostja määramise menetlus algatati põhjendamatult, TsMS § 204 lg-t 2 vääralt tõlgendades ning puudutatud isiku I isiklikke- ja tsiviilkohtumenetlusõigusi rängalt rikkudes. Kuna puudutatud isik II on jätkuvalt puudutatud isiku I laste eestkostja, kes esindab nende huve kohtus, puudub kohtul igasugune vajadus määrata puudutatud isikule I eestkostja tsiviilkohtumenetlusteovõime puudumise ettekäändel. Kuna puudutatud isik I saab hakkama oma isiklike ja varaliste õiguste teostamisega ja vajadusel saab vähem piirava abinõuna teda volikirja alusel esindada puudutatud isik II, ei ole vaja määrata talle eestkostjat ka muul põhjusel. Mh esitas puudutatud isik I lepingulise esindaja kaudu 25. märtsil ja 3. septembril 2010 taotluse riigi õigusabi korras määratud esindajast loobumiseks.

rahuldamata puudutatud isiku I taotluse loobuda riigi õigusabi korras määratud esindajast.

hulgas peab eestkostja hoolitsema selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid. Kui eestkostja saab teada asjaoludest, mis võimaldavad eestkoste lõpetada, peab ta sellest teatama kohtule ja valla- või linnavalitsusele. Sama kehtib asjaolude kohta, mis võimaldavad eestkostja ülesandeid piirata või laiendada. Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise omal algatusel või eestkostja, valla- või linnavalitsuse või eestkostetava avalduse alusel. Tulenevalt PKS § 203 lg-st 3 võib eestkostja ülesandeks olla ka eestkostetava õiguste maksmapanek kolmandate isikute vastu, seega eestkostja kohustusteks peaksid jääma ka eestkostetava suhtlemine ametiasutustega ja puudutatud isiku esindamine kohtuasjade ajamisel, kui niisugune vajadus tekib. Eksperdid on põhjalikult uurinud ja hinnanud kõiki asjaolusid ja leidnud üksmeelselt, et tulenevalt temal esinevast kroonilisest raskest psüühilisest haigusest ei ole puudutatud isik I suuteline täiel määral aru saama keerukamatest sotsiaalsetest suhetest, sh ka oma õigustest ning kohustustest menetlusosalisena. Puudub vähimgi alus kahelda erialateadmistega ja riiklikult tunnustatud kõrge kvalifikatsiooniga ekspertide arvamuses. Eksperdid leidsid üksmeelselt, et puudutatud isik I vajab sotsiaalselt keskkonnalt tõenäoliselt kogu elu selliste püsivate abistavate või piiravate tingimuste olemasolu (sh eestkostet), mis tagaksid tema püsimise ravisuhtes ning välistaksid sellised tehingud, mille tagajärgedes võib sisalduda oht tema enda või teiste isikute elule, tervisele või varale. Puudutatud isikul I on alates tema haigestumisest esinenud ning esinevad ka praegu psüühilisest seisundist tingitud olulised takistused ja piirangud iseseisvaks sotsiaalseks toimetulekuks. Haiguse ägenemise perioodidel uuritava iseseisva toimetuleku võime halveneb veelgi. Järjepideva adekvaatse ravi foonil saavutatavatel suhtelise remissiooni perioodidel tuleb puudutatud isik I esmase enesehooldusega ning olmetaseme korraldamisega toime iseseisvalt. Haiguse ägenemise perioodidel võib puudutatud isik I vajada kõrvalist abi ka igapäevaste toimingute juures. Ekspertide sõnul on puudutatud isiku I võime hinnata oma toimetulekuvõimet ja abivajadust, sh eestkostja määramise vajadust, temal esineva kroonilise raske psüühilise haiguse tõttu oluliselt piiratud. Puudutatud isiku I seisukohad temale eestkostja määramise vajaduse ning temale usaldusväärsete isikute kohta võivad olla mõjutatud temal esinevast kognitiivsest defitsiidist. Haiguse ägenemise perioodidel võivad puudutatud isiku I seisukohad olla lisaks mõjutatud haiguslikest elamustest või haiguse mõjul tekkinud ekslikest veendumustest. Õige ei ole puudutatud isiku I ja tema lepingulise esindaja väide, et kohtul ei olnud õigust alustada eestkoste seadmise menetlust. Kohus määras 30. oktoobril 2009 tsiviilasjas nr 2-09-14549 kohtupsühhiaatriaekspertiisi puudutatud isikule I. 30. oktoobri 2009. a määrusega parandas maakohus 4. mai 2009. a menetlusse võtmise määruse pealdise ja resolutsiooni ning luges avaldajaks puudutatud isiku I. Kohus lähtus faktist, et puudutatud isiku I ema (puudutatud isik II) tegutses avaldust esitades puudutatud isiku I volitatud esindajana. Seega sai avaldajaks olla ikkagi puudutatud isik I. Asjaolul, kas isikule on määratud puude raskusaste või mitte, ei ole asja lahendamisel tähtsust. Ekspertarst on otsuses nr 623476 sedastanud, et puudutatud isik I lahendab olmeprobleemid iseseisvalt kõrvalise abita, samuti pole tal igapäevases tegevuses takistusi. Lähtuvalt igapäevasest

tegutsemisest ja ühiskonnaelus osalemisest puudutatud isikul I puuet ei esine. Eestkoste tähendab enamat kui olmeprobleemide lahendamine või igapäevane tegutsemine. Eestkoste seadmise eeldused tulenevad PKS §-st 203 ja eestkostja kohustused PKS §-st 206. Eestkoste seadmise eeldused on täidetud. Ekspertiisiaktidega on tõendatud, et puudutatud isik I ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline kestvalt aru saama oma tegude tähendusest ega neid juhtima ja ta vajab eestkostjat. Eestkostja ülesandeks on mh puudutatud isiku esindamine võimalike kohtuasjade ajamisel. Kohtuistungil osaleb puudutatud isiku I eestkostja. Puudutatud isik I tuleb tunnistada piiratud teovõimega isikuks, kellele on vaja määrata eestkostja, sest kõiki tema huve ei ole võimalik kaitsta volituse andmisega ning perekonnaliikmete või muude abiliste vahendusel. Volitusi saab anda isik, kes ise on täielikult teovõimeline. Puudutatud isiku I osas on riiklikult tunnustatud eksperdid kahel korral leidnud, et tal esineb raske psüühikahäire, mis on hõlmatav määratlusega vaimuhaigus. Kuna TsMS § 526 lg 2 p 5 ja lg 3 järgi aeg, millal kohus hiljemalt otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise, ei või olla pikem kui viis aastat määruse tegemisest, tuleb eestkoste seada kuni viieks aastaks määruse tegemise kuupäevast. Arvestades puudutatud isiku I elukohta, tuleb määrata eestkostjaks Tallinna linn (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu), kes suudab objektiivselt ja kõige paremini tagada puudutatud isiku I õiguste ja huvide kaitse. Puudutatud isiku I ema (puudutatud isik II) on möönnud, et võib vajadusel olla eeskostja, kuid ta on samas kategooriliselt väitnud kohtule, et tema tütar ei vaja eestkostet. Seetõttu ei saa teda eestkostjaks määrata. Asjaolu, et kohus on puudutatud isiku I lastele määranud eestkostja kuni täisealiseks saamiseni, kuna puudutatud isik I ei ole suuteline või võimeline ise oma lapsi haigusseisundi tõttu kasvatama, kinnitab vajadust määrata puudutatud isikule I eestkostja.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Kuigi puudutatud isik I väljendas rahulolematust riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevusega, ei ole määruskaebuses esile toodud, et määratud esindaja tegevuse või tegevusetuse tõttu jäid puudutatud isiku I õigused kaitseta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole puudutatud isiku I õigused jäänud esindaja halva töö tõttu kaitseta. Ka raviarsti arvamuse küsimisest keeldumine ei anna alust määruskaebust rahuldada. Puudutatud isikul I oli võimalus esitada kohtule oma raviarsti arvamus. Puudutatud isik I seda ei teinud. Kohtul olnuks alus sellise tõendi vastuvõtmisest keelduda ka TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Asjas korraldati kaks ekspertiisi, mille õigsuses ei oleks alust kahelda ka raviarsti arvamuse olemasolu korral, sest eksperdid võtsid oma arvamuste koostamisel arvesse ka puudutatud isiku ravi käiku ja tulemusi. Selleks, et isikule eestkostja määrata, ei pea isik olema teinud enda jaoks kahjulikke tehinguid või toiminguid. Eestkoste regulatsiooni eesmärk on selliste olukordade ennetamine. Maakohus hindas eestkostja määramise eeldusi, võttes hinnangu andmisel mh arvesse ka ekspertiiside tulemusi. Maakohus ei hinnanud tõendeid valesti ega jätnud neid hindamata. Asjas esitatud ja kogutud tõendid ei anna eestkostja määramise eelduste osas teistsuguse järelduse tegemiseks alust. Asjaolu, et puudutatud isik I saab oma igapäevaeluga ja olmetegevusega enamasti hakkama, ei tähenda, et isikule eestkostja määramine oleks põhjendamatu. Maakohtu määruse täitmise peatamise taotlus ei ole põhjendatud ja tuleb jäta TsMS § 665 lg-s 2 sätestatud eelduste puudumise tõttu rahuldamata. Taotluse esitaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada, et määruse täitmise peatamata jätmisega võiksid kaasneda negatiivsed tagajärjed. Maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus määras puudutatud isiku I eestkostjaks Tallinna linna. Selles osas tuleb saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule. PKS § 204 lg 1 kohaselt määratakse eestkostjaks eelkõige füüsiline isik. Juriidilise isiku võib PKS § 205 lg 1 kohaselt eestkostjaks määrata üksnes juhul, kui sobivat füüsilist isikut ei leita. Praegusel juhul märkis maakohus, et puudutatud isik II oli eestkostjaks määramisega nõus, kuid väitis samas, et tütrele ei ole vaja eestkostjat määrata. Sellest lähtuvalt jättis maakohus puudutatud isiku II eestkostjaks määramata. See asjaolu ei saa olla puudutatud isiku II eestkostjaks määramata jätmise aluseks. Puudutatud isik II vaidles küll eestkostja määramisele kui sellisele vastu, kuid väljendas samas eestkostjaks määramise valmisolekut. Puudutatud isik II on praegu ka puudutatud isiku I laste eestkostja. Iseenesest ei ole välistatud, et esinevad muud asjaolud, mille tõttu ei saa puudutatud isikut II eestkostjaks määrata. Maakohtul tuleb asja uue arutamise käigus hinnata, kas puudutatud isik II võiks olla puudutatud isiku I eestkostja. Seejuures tuleb maakohtul teha vajalikud menetlustoimingud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

suhtes eestkostja määramise menetluse, kuigi puudutatud isik I ei olnud tsiviilasjas nr 2-09-14549 menetlusosaline ning kohtul ei olnud andmeid selle kohta, et puudutatud isik I ei saa hakkama oma isiklike ja varaliste õiguste ja kohustuste täitmisega. Ainuüksi asjaolu, et puudutatud isiku I laste eestkostjaks on määratud puudutatud isik II, ei anna alust määrata puudutatud isikule I eestkostjat. Maakohus sekkus meelevaldselt puudutatud isiku I eraellu, kui määras talle tsiviilasjas nr 2-09-14549 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Puudutatud isik I saab ravi ja saab iseseisvalt oma eluga hakkama ega vaja eestkostjat tsiviilkohtumenetluse toiminguteks ega isiklike ja varaliste õiguste kaitseks. Kohtud kohaldasid vääralt PKS § 203 lg-t 2, mille kohaselt ei ole vaja eestkostjat määrata, kui saab kasutada vähem piiravaid abinõusid. Kohtud asusid seisukohale, et puudutatud isikule II antud volitus ei ole puudutatud isiku I õiguste kaitseks sobiv abinõu, kuid ei põhjendanud, miks on eestkostja määramine vajalik ja eesmärgipärane. Eestkostjat ei saa isikule määrata n-ö igaks juhuks. Ringkonnakohus asus põhjendamatult seisukohale, et maakohus ei ole rikkunud rahvusvahelist õigust. Eestkostja määramisega on rikutud puudutatud isiku I õigust võrdsele õigus- ja teovõimele PIÕK artikli 12 lg 2 mõttes. Kohus rikkus PIÕK artikli 12 lg-t 4, kuna kuritarvitas oma volitusi, kui lähtus eestkostjat määrates puudutatud isiku I tulevikus tekkida võivast, mitte tegelikust vajadusest. Puudutatud isiku I kõigi eluvaldkondade allutamine kohtupsühhiaatrilisele ekspertiisile, eestkostja ülesannete ringi kindlaks määramata jätmine ning puudutatud isiku tahte arvestamata jätmine on vastuolus PIÕK artikli 12 lg-ga 4, millest tuleneb õigus abinõudele, mis austavad isiku õigusi, tahet ja eelistusi, ei sisalda huvide konflikte ega lubamatut mõjutamist, on proportsionaalsed ja vastavad isiku olukorrale. Ringkonnakohus asus põhjendamatult seisukohale, et maakohus jättis õigesti menetlusest kõrvaldamata puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja, kuigi esindaja käitus menetluses tema huvide vastaselt ja taotles talle eestkostja määramist kõigi asjade ajamiseks ning valimisõiguse äravõtmist. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta puudutatud isiku I väite, et kohtupsühhiaater ja kliiniline psühholoog ei ole pädevad hindama isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimet, mistõttu ei ole nad kohased eksperdid TsMS § 204 lg 2 alusel alustatud eestkostja määramise menetluses. Kohtud rikkusid TsMS § 232, sest jätsid tähelepanuta kõik muud asjas esitatud tõendid peale ekspertide arvamuste. Kohtud jätsid põhjendamatult puudutatud isiku I raviarstilt arvamuse küsimata ja puudutatud isiku I sellesisulise taotluse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

teovõimega, ei pruugi ta adekvaatselt hinnata enda eestkostevajadust. Ülaltoodu kohaselt algatas maakohus õigesti puudutatud isikule I eestkostja määramise menetluse, et kontrollida, kas puudutatud isiku I teovõime on piiratud ja kas ta vajab seetõttu eestkostet.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kohtul peab tõendite alusel olema võimalik piisavalt täpselt tuvastada, millises osas on isiku teovõime psüühikahäire tõttu piiratud ning millises osas suudab isik hoolimata oma psüühikahäirest oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Seejuures peab kohus TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Praeguses asjas on maakohus tuvastanud küll puudutatud isiku I psüühilise haiguse ja asunud seisukohale, et puudutatud isik I vajab eestkostet, kuid maakohus ei ole tuvastanud puudutatud isiku I piiratud teovõime ja sellest tuleneva eestkostevajaduse ulatust. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 477 lg-t 7, kui keeldus küsimast puudutatud isiku I raviarsti arvamust puudutatud isiku I eestkostevajaduse väljaselgitamiseks, ning TsMS § 232, kui lähtus puudutatud isiku I eestkoste vajaduse tuvastamisel üksnes eksperdi arvamustest ja jättis põhjendamatult tähelepanuta Tallinna linna arvamuse, mille kohaselt puudutatud isik I eestkostet ei vaja. Kuna ringkonnakohus nimetatud puudusi ei kõrvaldanud, on ka ringkonnakohus maakohtus tuvastatud eestkostevajadusega nõustudes rikkunud nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse normi.

märkida ka määruses mh eestkostja ülesanded, samuti see, kas ja milliseid tehinguid võib piiratud teovõimega isik teha eestkostja nõusolekuta. Praeguses asjas jättis maakohus tuvastamata nii puudutatud isiku I piiratud teovõime ulatuse kui ka tema eestkostevajaduse, s.o täpsustamata, millised puudutatud isiku I õigused ja huvid vajavad kaitset, ning sellest tulenevalt ei saanud maakohus määrata ka puudutatud isiku I õiguste ja huvide kaitseks vajalikke eestkostja ülesandeid. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et isegi juhul, kui maakohus oleks tuvastanud puudutatud isiku I eestkostevajaduse ja määranud õigesti eestkostevajadusest lähtudes puudutatud isikule I eestkostja, tuleks maakohtu määrus tühistada, sest maakohus ei ole täpselt määranud eestkostja ülesandeid ega seda, milliseid tehinguid võib piiratud teovõimega isik iseseisvalt teha. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 526 lg 2 p 3 ja 4. Kolleegium möönab, et osal juhtudel võib isiku teovõime olla sedavõrd piiratud, et eksisteerib eestkostevajadus tema kõigis eluvaldkondades ning eestkostja tuleb määrata tema kõigi asjade ajamiseks, nagu näeb ette ka TsMS § 526 lg 5, kuid sellisel juhul tuleb kohtul kohtumääruses seda ka eestkostja ülesandeid määrates märkida. Samuti peab kohus määruses märkima, kui isikul ei ole üldse õigust iseseisvalt tehinguid teha. Kolleegiumi arvates ei ole eestkostja seadusest tulenevaid üldisi õigusi ja kohustusi vaja kohtumääruse resolutsioonis märkida, küll aga peab kohtumääruse resolutsioonist nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus. Määruse resolutsiooniga peab kohus TsMS § 442 lg 5 ja § 463 lg 2 järgi lahendama selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja taotlused ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kuna ringkonnakohus maakohtu määruse ülalnimetatud puudusi ei kõrvaldanud, on selles osas väär ka ringkonnakohtu määrus.

esindaja. Kuna praeguses asjas esindas menetluses puudutatud isikut I algusest peale lepinguline esindaja, tuleb maakohtul asja uuesti läbi vaadates hinnata, kas puudutatud isik I saab lepingulisele esindajale antud volituse tähendusest ja tagajärgedest aru. Kui puudutatud isik I on kehtivalt volitanud lepingulist esindajat enda õigusi ja huve kohtumenetluses kaitsma, võib maakohus esindaja määramise määruse tühistada.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.