3.Tagastada Sihtasutuse T kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.L.P. (hageja) esitas 27. jaanuaril 2017 hagi Sihtasutuse T (kostja) vastu, et tuvastada, et hageja onu A.K. (pärandaja) 14. märtsil 2016 koostatud omakäeline testament on kehtiv, pärandaja tegi selles annakukorralduse ning annakusaaja on hageja. Hagiavalduse kohaselt suri pärandaja 4. aprillil 2016, olles teinud surmapuhuseid korraldusi kahes testamendis. Pärandaja nimetas 4. juunil 2003 tehtud notariaalse testamendiga kogu endale kuuluva vara pärijaks X, mis oli asutatud 18. detsembril 1998 ning kustutatud registrist 1. oktoobril 2013.
2-17-1453 Pärandaja oli ka 14. märtsil 2016 koostanud omakäelise testamendi, millega jättis hagejale annakuna korteriomandi aadressil Küüni x–x, Tartu (korter). Notar selgitas 16. septembril 2016 ja
21.detsembril 2016 saadetud kirjades, et kuna pärandajale oli 1. oktoobril 2014 määratud eeskostja, ei olnud pärandaja omakäelise testamendi tegemise ajal testeerimisvõimeline. Seega toimub pärimine 2003. aastal tehtud notariaalse testamendi kohaselt ning testamenti tuleb tõlgendada selliselt, et pärija on X asemel kostja. Hageja leidis, et notar arvas ekslikult, et pärandaja omakäeline testament ei kehti testeerimisvõime puudumise tõttu. Pärandajale oli küll 1. oktoobril 2014 tsiviilasjas nr 2-14-53163 tehtud määrusega määratud eestkostja, kuid sellega ei piiratud pärandaja testeerimisvõimet. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-st 2 tuleneb eeldus, et neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole ta teovõime piiratud ning ta saab iseseisvalt õiguskäibes osaleda. Sama seisukohta on rõhutatud ka Riigikohtu praktikas (Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 19 ja 11. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-11, p 14). Omakäeline testament vastab vorminõuetele ja on kehtiv, hagejale on sellega määratud pärimisseaduse (PärS) § 56 lg 1 mõttes annakuna korter.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, leides, et omakäelise testamendi koostamise asjaolud on kahtlased, testamenti ei koostanud pärandaja ning selles sisalduvad korraldused ei vasta pärandaja tahtele. Kuna pärandajale oli 2014. aastal määratud eestkostja, siis on omakäeline testament TsÜS § 8 lg-te 2 ja 3 ning § 10 kohaselt tühine. Testamendi tegemiseks puudus ka pärandaja seadusliku esindaja nõusolek. Ka juhul, kui TsÜS § 10 testamendi kehtetust kaasa ei tooks, oleks testament tõenäoliselt kehtetu muudel alustel. Kontrollida tuleks, kas omakäelise testamendi kirjutas üldse pärandaja ning kas ta oli testamendi tegemise ajal otsusevõimeline TsÜS § 13 mõttes. Eestkostemääruse sisu ja sotsiaaltöötajate seisukohti arvestades on äärmiselt kaheldav, et pärandaja oleks suutnud end iseseisvalt väljendades selliseid korraldusi teha.
3.Tartu Maakohus jättis 26. augusti 2019 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud jäid hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 4968 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni ning hagejalt Eesti Vabariigi kasuks 486 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus selgitas, et testament on PärS § 19 lg 1 kohaselt ühepoolne tehing ning üldjuhul on piiratud teovõimega täisealise isiku seadusliku esindaja nõusolekuta tehtud ühepoolsed tehingud TsÜS § 10 kohaselt kehtetud. Testamendi kehtivuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas pärandaja oli omakäelise testamendi tegemise ajal võimeline aru saama testamendi tegemise tähendusest ja selles sisalduvatest korraldustest. Üldjuhul peaks kostja, kes väidab, et testament ei kehti, seda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt tõendama. Tõendamiskoormise jaotamisel võib erisuse kaasa tuua aga TsÜS § 8 lg 3, mille kohaselt eeldatakse isiku puhul, kellele on eestkostja määratud, et ta on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on eestkostja määratud. Kui eestkostemäärus hõlmas pärandaja testeerimisvõimet, tuleb eeldada, et omakäeline testament ei kehti, sest pärandaja ei olnud testeerimisvõimeline. Vastupidist peab tõendama hageja. Eestkostemääruse p-de 5 ja 6 kohaselt (I kd, tl 20) jäeti pärandajale otsustusõigus perekonnaõiguslike tehingute tegemisel perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 2 mõttes, valimisõigus ning õigus teha elukondlikke pisitehinguid 50 euro eest kuus. Eestkostemääruse sõnastusest saab järeldada, et eestkoste seati kõigi ülejäänud asjade ajamiseks. Kuna testamendi tegemine ei ole elukondlik pisitehing ning korteri väärtus ületas 50 eurot, tuleb TsÜS § 8 lg 3 kohaselt eeldada, et pärandaja testeerimisvõime oli piiratud.
2(8)
2-17-1453 Hageja ei tõendanud, et pärandaja oli omakäelise testamendi tegemise ajal võimeline aru saama testamendis sisalduvatest korraldustest ja nende tähendusest. Tõendatud on vastupidi, et pärandaja testeerimisvõime oli omakäelise testamendi tegemise ajal piiratud. Postuumses kohtupsühhiaatrikohtupsühholoogilises kompleksekspertiisis olid eksperdid seisukohal, et pärandaja ei olnud võimeline omakäelise testamendi tegemise ajal selle tegemise ega selles sisalduvate korralduste tähendusest aru saama. See nähtub nii kirjalikust ekspertiisiaktist kui ka ekspertide suulistest vastustest poolte küsimustele. Eksperdid tõid välja, et pärandajal olid mäluhäired ja intellektuaalsete võimete langus, ekspertiisiaktis märgiti, et kahtlustatakse, et pärandaja oli dementne, kuid kuna pädevat kontrolli toona ei tehtud, saab öelda vähemalt seda, et pärandajal oli kerge kognitiivsete funktsioonide häire. Nii kirjalikes kui ka suulistes vastustes leidsid eksperdid, et seisund vastas pigem dementsuse kriteeriumidele, probleeme oli mälu ja arusaamisvõimega. Hageja leidis ekslikult, et eksperdid põhjendasid pärandaja testeerimisvõime puudumist jätkuva alkoholitarbimisega. Eksperdid selgitasid enda hinnangut pärast kirjalike arvamuste koostamist antud tunnistajate ütlustega. Ekspertiisiaktis toodud seisukohta kinnitavad ka S.S., E.A. ja A.P. tunnistajatena antud ütlused, kes puutusid pidevalt pärandajaga kokku eestkoste ja tema hooldamise tõttu, ning mäluhäired nähtuvad korduvalt ka õendusloo väljavõtetest (II kd, tl-d 72–74, 76, 81). Õendusloos toodud konstateeringust, et pärandaja oli selge teadvusega, ei saa ekspertide antud selgituste kohaselt järeldada midagi pärandaja arusaamisvõime kohta, järeldub vaid see, et pärandaja oli teadvusel ja kontaktivõimeline. Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda ka statsionaarse õendusabi epikriisi märkus, et mälu, arusaamis- ja mõtlemisvõime on eakohased (II kd, tl 96), sest samas epikriisis on välja toodud, et pärandajal on mäluhäired (II kd, tl 97). Ütlusi andsid ka tunnistajad L.P., K.P., R.R. ja I.K., kes leidsid, et pärandaja oli adekvaatne, ning mainisid, et pärandaja uuris neilt testamendi tegemise võimaluste kohta. Eelistada tuleb siiski tunnistajate S.S., E.A. ja A.P. antud ütlusi, sest nad puutusid pärandajaga kokku erialaselt ja pidevalt. Teiste tunnistajate ütlused tuginesid lühiajalistele juhuslikele kohtumistele ning neil ei olnud erialast ettevalmistust teovõime hindamiseks. Sealjuures ei elanud L.P. enam 2014. aastast koos pärandajaga ning tema hinnang põhines lihtsalt sellel, et pärandaja oli sõbralikum. Pärandaja huvi testamendi vastu võis tuleneda sellest, et hageja ema, L.P. ähvardas, et vastasel korral ei mata ta pärandajat vanemate juurde, samuti viitab see, et pärandaja arusaamisvõime oli vähenenud, sest ta oli 2003. aastal juba testamendi teinud, seega ta teadis, kuidas testamenti tehakse. Tunnistajate ütlustest, ekspertiisiaktist ja teistest kirjalikest tõenditest nähtuvalt oli pärandajal probleeme mälu ja arusaamisega ning pärandaja seisund halvenes elu lõpu poole. Testamendi tegemiseks on oluline, et isik mäletaks adekvaatselt enda elusündmusi ja varasemaid suhteid teiste isikutega ning saaks aru enda tegude tagajärgedest. On tõendatud, et pärandaja ei olnud omakäelise testamendi tegemise ajal 14. märtsil 2016 võimeline aru saama testamendi ega selles sisalduvate korralduste tähendusest. Kuna pärandaja testeerimisvõime oli selles osas piiratud, on testament TsÜS § 10 lg 1 kohaselt tühine ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta hageja kanda. Kostja on palunud menetluskuludena välja mõista 4968 eurot, kus tunnitasu on 144 eurot koos käibemaksuga ning ajakulu on 34,5 tundi. Esindajakulu on põhjendatud ja vajalik, arvestades, et asjas toimus kaks mahukat kohtuistungit, pooled on esitanud arvukalt kirjalikke seisukohti, üle kuulati rohkem kui seitse tunnistajat ja eksperdid ning hageja enda esindajakulu on veel suurem. Hagejalt tuleb välja mõista ka osa eksperditasudeks läinud kulust 836 (456 + 380) eurot, sealjuures on 380 eurot kaetud hageja ettemaksega. Hagejalt tuleb Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 456 eurot, lähtudes TsMS § 143 p-st 1, § 146 lg 1 p-st 3, § 162 lg-st 1 ja § 179 lg-st 1.
3(8)
2-17-1453
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, sest maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, jagas ebaõigesti tõendamiskoormise ja hindas valesti tõendeid, mis viisid koosmõjus eksliku otsuseni.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20. detsembri 2019. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse menetlus- ja materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ning saatis asja TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaselt maakohtule uueks läbivaatamiseks. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas pärandaja oli 14. märtsi 2016 omakäelise testamendi tegemise ajal teovõimeline. Maakohus märkis iseenesest õigesti, et hagi tõendamiskoormist peab tervikuna kandma hageja, kuid käsitles valesti TsÜS § 8 lg-st 3 tulenevat eeldust, hindas vääralt eestkostemäärust ning leidis seetõttu ekslikult, et pärandaja ei olnud omakäelise testamendi tegemise ajal testeerimisvõimeline. Täisealise isiku teovõime piiratuse ulatus sõltub lõppastmes sellest, kui palju on ta võimeline oma tegude tähendusest aru saama. Asjaolu, et pärandajale oli määratud 2014. aastal eestkostja, ei ole tema teovõime kindlakstegemisel ainumäärava tähendusega. TsÜS § 8 lg-st 3 tuleneb eeldus, et isiku teovõime on piiratud ulatuses, milles talle on määratud eestkostja, kuid samas ei ole TsÜS § 8 lg 2 järgi isiku teovõime piiratud ulatuses, milles ta suudab enda tegudest aru saada ja neid juhtida. Eestkostemäärusest ei tulene TsÜS § 8 lg 3 kohast eeldust, et pärandaja testeerimisvõime oleks piiratud. Kahtluse korral tuleb testaatori teovõimelisust eeldada. Eestkostet ei määratud kõigi asjade ajamiseks, eestkostemääruse p 5 kohaselt jäeti pärandajale otsustusõigus perekonnaõiguslike tehingute tegemiseks PKS § 203 lg 2 mõttes ning p-s 6 jäeti pärandajale võimalus teha elukondlikke pisitehinguid 50 euro eest kuus. Teovõime piiratuse eeldust ei saa tuletada asjaolust, et pärandaja võis teha pisitehinguid vaid 50 euro eest kuus. Asjaolu, et pärandajale jäeti otsustusõigus perekonnaõiguslike tehingute tegemiseks, viitab vastupidi sellele, et pärandaja oli testeerimisvõimeline. Lisaks leidis kohus eestkostja määramise menetluses, et pärandaja vajab eestkostet vaid osaliselt, ega nõustunud ekspertiisiaktis toodud seisukohaga, nagu ei oleks pärandaja iseseisvalt võimeline mingisuguseid tehinguid tegema. Kui pärandaja eestkosteasjas ära kuulati, oli tal selge arusaam enda sissetulekutest ning puudusid andmed kahjustavate tehingute kohta. Maakohus rikkus pärandaja testeerimisvõime hindamisel otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet TsMS § 436 lg 1 mõttes, sest ta ei tuvastanud pärandaja kestvat psüühikahäiret testamendi tegemise ajal, mis on isiku piiratud teovõime tuvastamise esmaseks eelduseks. Maakohus lähtus asja lahendamisel eelkõige kirjalikust eksperdiarvamusest ja ekspertide kirjalikest ja suulistest selgitustest. Eksperdid välistasid alkoholipsühhoosi (II kd, tl 142), mis oli pärandajale eestkostja määramise põhjus 2014. aastal. Eksperdid said kolm korda arvamust avaldada, kuid nad ei olnud enda lõppjäreldustes pärandaja psüühikahäire kohta kindlad. Nad selgitasid pärandaja võimetust mõista testamendi tähendust tema püsiva ja kognitiivse kahjustusega ning leidsid, et üldpilt viitab dementsusele, kuid mainisid, et dementsuse diagnoosimiseks pidanuks seda tegema pärandaja eluajal (II kd, tl 144). Asja uuel arutamisel peab maakohus andma uuesti hinnangu omakäelise testamendi kehtivusele, arvestades ringkonnakohtu seisukohti TsÜS § 8 lg 3 eelduse kohaldumise kohta. Arvestada tuleks 4(8)
2-17-1453 neid tõendeid, millest on võimalik saada informatsiooni pärandaja vaimse seisundi kohta testamendi väidetava tegemise päeval ja sellele lähedasel ajal. Eelkõige saab lähtuda SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Nakkushaiguste kliiniku epikriisist 2016. aasta 3.–14. märtsini, õendusloost alates 2016. aasta 16. märtsist, kiirabikaartidest 2016. aasta 6.–24. märtsini ning A.P., L. T. ja M. L. ütlustest. Nende tunnistajate ütlusi ei ole maakohus piisava põhjalikkusega hinnanud, eriteadmised vaimse seisundi kohta ei anna alust jätta nende tunnistajate ütlusi tähelepanuta. Arvestada tuleb ka sellega, et kui hageja 14. märtsil 2016 haiglast naasis, elas ta üksinda, teda külastasid pereõde ja hooldustöötaja ning eksperdid pidasid sellist elukorraldust mõistlikuks (II kd, tl 143). Samal ajavahemikul oli pärandaja kodus kahel korral ratastoolist kukkunud, kusjuures ta kutsus endale ise telefoniga appi päästeameti (II kd, tl-d 101–103). Ringkonnakohtu menetluses on kostja tõdenud, et sõltumata tõendamiskoormise jaotusest, on tõendid pärandaja teovõime kohta juba kogutud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kui ei õnnestu jõusse jätta maakohtu otsust, palub kostja saata asja tagasi teovõime kohta vaheotsuse tegemiseks. Ringkonnakohus arvestas põhjendamatult vaid TsÜS § 8 lg-st 2 tuleneva eeldusega, mille kohaselt on tühised ainult need tehingud, mille juures ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida, jättes tähelepanuta TsÜS § 8 lg 3, mille järgi tuleb eeldada, et isiku teovõime on piiratud ulatuses, milles talle on eestkostja määratud. Ringkonnakohtul puudus igasugune põhjus hakata eestkostemäärust tõlgendama, sest eestkostemääruse p-st 4 tulenes üheselt, et eestkostja ülesandeks on teha eestkostetava nimel ja huvides tehinguid, mida eestkostetav ei või kohtumäärusest lähtuvalt teha isiklikult. Eestkostemääruse p-des 5 ja 6 olid välja toodud erandid sellest põhimõttest, kuid seal nimetati vaid perekonnaõiguslikke tehinguid ja valimisõigust, testamenti selles ei käsitletud. TsÜS kommenteeritud väljaandes on leitud, et eestkostetava testeerimisvõimet tuleks eeldada vaid juhul, kui kohus on märkinud eestkostemääruses, et isik saab eestkostja nõusolekuta testamenti teha. Need seisukohad olid eestkostja määramise menetluses kohtule teada. Põhjendamatu oleks eestkostemäärust teisiti tõlgendada. Ringkonnakohtu etteheited maakohtule tõendite hindamisel on asjakohatud. Maakohus tuvastas pärandaja kestva psüühikahäire tõenditele tuginedes, põhjendades sealjuures, miks ta üht või teist tõendit ei arvesta. Ringkonnakohus ise rikkus menetlusõigust, sest ta hindas tõendeid maakohtust erinevalt, kuid ei põhjendanud seda. On arusaamatu, kas see, et maakohus tugines pärandaja testeerimisvõime hindamisel eelkõige ekspertiisiaktile, on mõeldud etteheitena maakohtule. Kui on, siis märkis ringkonnakohus ekslikult, nagu oleks maakohus tuginenud vaid ekspertiisiaktile. Maakohus hindas ekspertiisiakti kogumis selgituste ja tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohtu juhised asja uuel lahendamisel tõendite hindamiseks on vastuolus TsMS § 436 lg-ga 3, sest kumbki pool pole ringkonnakohtu viidatud asjaoludele tuginenud. Ringkonnakohtu viited vajadusele kaitsta pärandaja testeerimisvabadust ei ole asjassepuutuvad. Hageja ise algatas 2014. aastal pärandajale eestkostja määramise menetluse, leides, et pärandaja ei suuda enam ise endaga hakkama saada. Selle menetluse asjaolusid arvestades on ebatõenäoline, et pärandaja üldse soovis enda korraldusi muuta. Pärandaja ja hageja suhted olid halvad. Hageja ei kasuta enda menetlusõigusi heas usus, tal ja tema emal on olnud eelnevaid kohtuvaidlusi pärandajaga, 5(8)
2-17-1453 nende väited eestkostemenetluses on olnud vastuolulised, lisaks ütlesid eksperdid praeguses asjas, et hageja ema püüdis neid seisukoha kujundamisel mõjutada. See paratamatult kahandab hageja tunnistajate ütluste usaldusväärsust.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Testamenti saab teha vaid isiklikult. Eestkostjale ei pandud testamendi tegemise aspektist ühtegi ülesannet, seega ei olnud testeerimisvõime eestkostemäärusega hõlmatud ning TsÜS § 8 lg-st 3 ei tulene eeldust, et pärandaja teovõime oleks olnud piiratud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas pärandaja 14. märtsil 2016 tehtud omakäeline testament on kehtiv, arvestades muu hulgas asjaolu, et pärandajale oli 1. oktoobril 2014 määratud eestkostja ning TsÜS § 8 lg 3 kohaselt eeldatakse isiku teovõime piiratust ulatuses, milles talle on eestkostja määratud.
11.Kolleegium selgitab esmalt eestkostja esindusõiguse ning TsÜS § 8 lg 3 eeldusega seostuvat laiemalt, sest maa- ja ringkonnakohtu otsustest ning õiguskirjanduses väljendatud seisukohtadest võib jääda eksitav mulje, nagu saaks eestkostja eestkostetavat testamendi tegemisel esindada. Selline lähtekoht on põhimõtteliselt vale, sest testamenti saab eestkostetav teha vaid isiklikult. Eestkostja ülesannete hulka TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes ei saa kuuluda eestkostetava esindamine testamendi tegemisel või selle tegemiseks nõusoleku andmine.
12.Eestkostja on oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja PKS § 207 lg 1 ja TsMS § 526 lg 4 kohaselt. Esindajana saab eestkostja teha eestkostetava nimel tehinguid, eeldusel et need jäävad TsÜS § 117 lg 1 mõttes tema esindusõiguse piiresse. Eestkostja esindusõiguse piirid TsÜS § 120 lg 1 mõttes määrab kindlaks tema ülesannete ring eestkostjana. Eestkostja ülesannete ring tuleneb eestkostemäärusest (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-17, p 14).
13.Täisealisele piiratud teovõimega isikule võib PKS § 203 lg 2 kohaselt määrata eestkostja ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Nii võib täisealise isiku teovõime olla piiratud vajadust mööda kas täielikult või vaid osaliselt. Osas, milles isikule on eestkostja määratud ehk mis kuulub eestkostja ülesannete hulka, eeldatakse TsÜS § 8 lg 3 kohaselt, et isiku teovõime on piiratud. Eestkostja ülesannete ringist välja jäävas ulatuses eestkostetava teovõime piiratust aga ei eeldata (vt Riigikohtu 11. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-70131/109, p 15). Teovõime piiratuse ulatuse saab välja selgitada, lähtudes eestkostemäärusest, kus kajastuvad TsMS § 526 lg 2 p-de 3 ja 4 kohaselt nii eestkostja ülesanded kui ka tehingud, mida eestkostetav võib teha iseseisvalt eestkostja nõusolekuta.
14.Lisaks kajastatakse eestkostemääruses TsMS § 526 lg 5 kohaselt ka see, kas eestkostetaval on valimisõigus ning kas ta saab abielu sõlmida, isadust omaks võtta või muid perekonnaõiguslikke tehinguid teha PKS § 203 lg 2 mõttes. Valimisõigus ning perekonnaõiguslikud tehingud on eraldi seaduses loetletud seetõttu, et neid saab eestkostetav realiseerida vaid isiklikult. Eestkostetav ei saa neis asjus esindajat kasutada, sest 6(8)
2-17-1453 TsÜS § 115 lg 2 keelab teha esindaja vahendusel tehinguid, mida seadusest või kokkuleppest tulenevalt tuleb teha isiklikult. Kuna eestkostetav ei saa isiklikkuse vorminõudega tehingute puhul esindajat kasutada, ei saa isiklikkuse vorminõudega tehingute tegemine kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka.
15.Testamendi peab testaator PärS § 19 lg 2 kohaselt tegema samuti isiklikult. See tähendab, et eestkostja ei saa eestkostetavat TsÜS § 115 lg-st 2 tuleneva keelu tõttu testamendi tegemisel esindada ega selle tegemiseks TsÜS § 10 mõttes nõusolekut anda. Seetõttu ei saa testamendi tegemine kuuluda TsMS § 526 lg 2 p 3 mõttes eestkostja ülesannete hulka. TsÜS § 8 lg 3 kohaselt eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle on määratud eestkostja. Kuna eestkostjat ei saa määrata testamendi tegemiseks, ei kohaldu eestkostetava testeerimisvõime hindamisele ka TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev eeldus. Seetõttu kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust.
16.Kuna TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev eeldus isiku teovõime piiratuse kohta ei kohaldu eestkostemääruses nimetamata isiklikkuse vorminõuetega tehingutele, tuleb iga sellise tehingu kehtivust üksikjuhtumil eraldi hinnata. Üldreeglit tehingu kehtivuse hindamiseks anda ei saa, sest tehingute maht ja sisu võivad suuresti erineda ning isiku arusaamisvõime hindamine eeldab eriteadmisi. Eestkostetava arusaamisvõime ning võime enda tegusid juhtida TsÜS § 8 lg 2 mõttes tuleb asjaoludele ja tõenditele tuginedes igal üksikjuhtumil eraldi välja selgitada.
17.Eestkostetava arusaamise ja enda tegude juhtimise võimet tuleb hinnata tehingu tegemise aja seisuga. Eestkostetava teovõimele hinnangut andes saab eestkostemenetluses käsitletud asjaolud siiski võtta lähtepunktiks. Kuigi eestkostemäärusest ei tulene testeerimisvõime olemasolu või piiratuse eeldust, saab see olla TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks. Sarnaselt saab teovõime hindamise lähtekohaks võtta eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi.
18.Oluline on, et isiku testeerimisvõime hindamisel oleks tõendamiskoormise jaotus menetlusosalistele algusest peale selge. Eestkostetava teovõime piiratuse tõendamiseks vaidluses testamendi kehtivuse üle võib üldiselt olla piisav eestkostemääruse ja eestkostja määramise menetluses tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi teinud eksperdi arvamuse esitamine kohtule. Järgnevalt saab minna tõendamiskoormis üle vastaspoolele, kes peab tõendama eestkostetava testeerimisvõime olemasolu. See ei välista, et keerulisemates asjades on kohtul võimalik tõendamiskoormis vastavalt asjaoludele jagada eelnevast erinevalt.
19.Kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust, sest TsÜS § 8 lg-st 3 tulenev teovõime piiratuse eeldus pärandaja testeerimisvõime hindamisele ei kohaldu. Eelneva tõttu rikkusid kohtud ka menetlusõigust, sest selgitused pärandaja testeerimisvõime tõendamiskoormise jaotuse kohta olid eksitavad. Ringkonnakohus saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel. Ringkonnakohus põhjendas asja saatmist maakohtule muu hulgas sellega, et maakohus ei olnud hinnanud testamendi võimalikku võltsitust. Kolleegium leiab, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks siiski ringkonnakohtusse. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda muu hulgas uuesti hinnang sellele, kas pärandaja 14. märtsil 2016 tehtud omakäeline testament on kehtiv, arvestades eeltoodud selgitusi TsÜS § 8 lg-te 2 ja 3 ning tõendamiskoormise jaotuse kohta. Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab, et pärandaja eelnimetud testament ei ole kehtiv pärandaja teovõimetuse tõttu testamendi tegemise ajal, siis ei ole vajadust hinnata testamendi võimalikku võltsitust ega küsimust võimalikust annakust. 7(8)
2-17-1453
20.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 kohaselt ringkonnakohtu otsustada.
21.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.