Paldiski mnt 3A/Kevade 2, Tallinn 10137; epost: [email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
27. jaanuar 2010.a -
hageja ja tema esindaja Indrek Lillo
-
kostja esindaja Marje Mängel
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
1(15)
2-05-15519
2.Mõista kostjalt OV hageja RM kasuks välja põhinõudena 2 186 632 (kaks miljonit ükssada kaheksakümmend kuus tuhat kuussada kolmkümmend kaks) krooni ning 3. märtsi 2010.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivitusintress (viivis) põhinõude esemeks oleva kohustuse täitmisega viivitamise eest kogusummas 1 149 105,06 krooni (üks miljon ükssada nelikümmend üheksa tuhat ükssada viis krooni ja 6 senti).
3.Välja mõista kostjalt OV hageja RM kasuks viivis kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 nimetatud põhinõude summalt (2 186 632 krooni) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 4. märtsist 2010.a kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta 26. juuli 2005.a Tallinna Linnakohtu määrusega tsiviilasjas (nr 2-0515519) kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse käesoleva kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna kuni kohtotsuse täitmiseni. Menetluskulude jaotus Mõista kostjalt OV hageja RM kasuks välja menetluskulu menetluses (hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt) tasutud riigilõivu katteks 3560 (kolme tuhande viiesaja kuuekümne) krooni ulatuses ning 90 125,54 krooni (üheksakümmend tuhat ükssada kakskümmend viis krooni ja 54 senti) hageja õigusabikulude katteks.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 3. märtsil 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi
2(15)
2-05-15519 taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.25. juulil 2005.a kohtule saabunud hagiavalduses (postitatud 23. juulil 2005.a) palus hageja RM kostjalt OV välja mõista hüvitise õigusvastaselt tekitatud kahju eest summas 2 460 650 krooni. 30. novembril 2009.a on hageja esitanud kohtule ka viivisenõude, paludes kostjalt välja mõista viivise kahju hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise eest alates 4. oktoobrist 2004.a. Hageja arvestuste kohaselt oli 30. novembri 2009.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 1 422 441 krooni, hageja palub lisaks välja mõista veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt töötas hageja 18. juunil 2003.a hommikul hageja poja ja töölisega Tallinnas aadressil XXX abihoones. Hommikul kella 9 ja 10 vahel märkas hageja poeg, et naaberkrundil põleb kuur. Põlev kuur asus vahetult hageja aia ääres ja leek kandus hageja maja ülemisele korrusele. Tuletõrje saabudes oli tuli haaranud maja ning elumaja hävis täielikult. Hageja esitas Tallinna Tuletõrje- ja Päästeametile õiendi, milles on märgitud, et tulekahjus hävisid XXX asuv kuur ja XXX asuv elamu. Algatati kriminaalmenetlus karistusseadustiku § 205 tunnustel, mis 7. mail 2005.a lõpetati, kuna ei suudetud kindlaks teha isikut, kes on süüdi tulekahju põhjustamises. Hageja leiab, et kinnistu omanik on vastutav selle eest, et tema kinnistult ei leviks tuli naaberkinnistule ega tekitaks seal kahjustusi. Vaidlust ei ole, et tuli sai alguse kostjale kuuluvalt kinnistult ja levis hageja kinnisasjale, hävitades elumaja. Kostja rikkus ehitusseaduse (EhS) § 3 lg-t 3, mille kohaselt peab ehitises olema takistatud tule ja suitsu levimine, samuti tule levik naaberehitisele. XXX kinnistul olnud puukuur pidanuks olema ehitatud selliselt, et tuli ei oleks levinud naaberkinnistule. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Asjatundja K.K jõudis järeldusele, et elamu uuesti ehitamise maksumus oleks 1,6-1,8 miljonit krooni, renoveerimine 2,5 miljonit krooni. Lisaks ehitisele hävinesid mööbel ja muud esemed. Asjaolu, et kostja tegevuse suhtes algatatud kriminaalasi lõpetati, ei välista kostja tsiviilõiguslikku vastutust. Tule levik kostja kinnistult hageja hoonele on vastuvaidlematult tõendatud kriminaalasja materjalidega. Hagejale tekkinud varalise kahju suuruseks on 2 460 650 krooni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
3.Kostja hinnangul on VÕS § 1043 kohaldamise eelduseks õigusvastaselt kahju tekitanud isiku olemasolu ja süü. Kriminaalmenetluses ei ole kindlaks tehtud, kes on tulekahju tekkimises süüdi. Tule levik oli ühesuunaline XXX asuva hoone poolt XXX suunas, kõik tulekustutustööd tehti XXX poolt suunale Kesktee 10, mida kinnitavad fotod. Kustutustööde taktika kohaselt tuleb tule kustutamisel liikuda tulele vastu. Kirjalikud tõendid kinnitavad RM poolt elamu ehitamisel ehitusnõuete rikkumist. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti (SAPA) arhiivi 4. juuli 2003.a väljavõtte kohaselt on XXX ehitusloaga garaažile ehituse keeluala sisse seatud omavoliline pealeehitus, mille vintskap tunduvalt ületab XXX naaberkrundi piiri. Kahjude määramise mahu aluseks saaks olla vaid 3(15)
2-05-15519 18.06.2003 kriminaalasja menetleja koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll, kus ei ole märgitud tähtsate konstruktsioonide hävimine, puuduvad viited vallasvara hävimise kohta. Hageja vastuseisu tõttu jäi tegemata 5. juulil 2003.a põhjalik komisjoniekspertiis. Ekspert A.V arvamuse kohaselt ei olnud võimalik tuvastada tule alguskohta.
MENETLUSE KÄIK
4.Harju Maakohus jättis 16. mai 2008.a otsusega hagi rahuldamata ja mõistis RM OV kasuks välja õigusabikulu 30 000 krooni. Kohus tühistas Tallinna Linnakohtu 26.07.2005 määrusega hagi tagamisena RM kasuks kostjale kuuluvale kinnistule Tallinnas XXX seatud kohtuliku hüpoteegi 2 460 650 krooni. Harju Maakohus leidis otsuses, et vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele VÕS § 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse rikkumisega. Kohus leidis samas, et kostja õigusvastane tegevus tegevus/tegevusetus ei ole tõendamist leidnud. Kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga ehk OV tegevusega. Tõendamist ei leidnud põhjusliku seose olemasolu kostja teostatud metallilõikamistööde ning tulekahju tekkimise vahel. Kuivõrd põhjuslik seos hagiavalduses kirjeldatud kostja tegevuse ja kahju vahel ei ole tuvastatud, süü küsimus kui üks delikti elemente, hindamisele ei kuulu.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Maakohus hindas hageja hinnangul ebaõigesti kostja tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust ning jõudis seetõttu ebaõigele järeldusele, et kostja käitumise ja tulekahju vahel puudub põhjuslik seos. Kostja hageja apellatsioonkaebusele kirjalikku vastust ei esitanud.
6.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse põhjendused tühistada osas, milles maakohus leidis, et puudub vajadus hinnata hageja võimalikku süüd või hoone tuleohutusastet, ja teha uus otsus, millega täiendatakse kohtuotsuse põhjendavat osa, hinnates hageja võimalikku süüd ja XXX elamu tuleohutusastet antud juhtumis. Vastuses vastuapellatsioonkaebusele palus hageja jätta selle rahuldamata.
7.2. detsembri 2008.a otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus TsMS 657 lg 1 p 3 alusel Harju Maakohtu 16. mai 2008.a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus rahuldas otsusega hageja apellatsioonkaebuse ning jättis kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.
8.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus kohaldanud vaidluse lahendamisel seadust õigesti. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et tulekahju algas kostja kinnistult. Maakohus on tule levimise alguse kostja kinnistult õigesti tuvastanud, kuid teinud tuvastatust vale järelduse. Kostja kui kinnistu omanik vastutab tema kinnisasjal paiknevatelt hoonetelt tule levimise eest teisel kinnisasjal paiknevatele hoonetele, hoolimata sellest, kas tulekahju põhjustas vahetult kostja enda tegevus või oli tulekahju tekkimise põhjus muu. Käesolevas asjas ei ole tulekahju algset tekkepõhjust tuvastatud, kuid see ei ole kolleegiumi arvates oluline. Oluline on, et tuli sai alguse kostja kinnistult. Kostja vastutab kinnistu omanikuna, et tuli ei leviks tema kinnistult naaberkinnistutele ega põhjustaks teistele
4(15)
2-05-15519 isikutele kahju. See tähendab, et kinnistule tuleb ehitada hooned viisil, mis ei võimaldaks tule levikut. Kinnisasja omaniku kohustus tuleneb EhS § 3 lg-st 3, mille kohaselt peavad ehitised olema ehitanud viisil, mis takistab tule levimise naaberehitistele. Kostja kinnistul asuv puidust kuur paiknes poolte kinnistute piiril hageja elamu vahetus läheduses. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et hagejale on tulekahju tõttu tekkinud kahju. Kuna kostja kuuri põlema süttimine ajaliselt enne kui hageja elamu ning tule levimine kuurilt elamule on tõendatud, siis on hagejale kahju tekkimine põhjustatud kostja kinnistul vastu hageja piiri paikneva kuuri põlemisest. Seega on olemas hagejal kahju tekkimise ja kostja kui kinnistu omaniku poolt kohustuse, mille kohaselt ta pidi tagama, et tema hoonelt ei leviks tuli teistele hoonetele, täitmata jätmise vahel põhjuslik seos. Maakohus on põhjusliku seose puudumise tuvastanud ebaõigesti. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellele sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kuna tulekahju tagajärjel kahjustati hageja elamut, see on hageja omandit, siis on kostja poolt kahju tekitamine õigusvastane. Maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige. Kuna kostja tegevus on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi, siis ei ole vajalik tuvastada, kas kostja tegevus oli õigusvastane ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. VÕS § 1050 lg 1 sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisti. Kuna maakohus tuvastas ebaõigesti, et hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel ei ole põhjuslikku seost, siis ei ole maakohus hinnanud, kas kostja oli süüdi hagejale kahju tekitamises. Samuti ei ole maakohus tuvastanud hüvitamisele kuuluva kahju suurust ega andnud hinnangut kostja väidetele, mille kohaselt on kahju tekkinud hagejast tulenevatest asjaoludest, mille eest hageja vastutab ning mis võivad olla aluseks väljamõistetava kahju suuruse vähendamisele VÕS § 139 lg 1 järgi. Eelviidatud osas on maakohtu otsus põhjendamata. Kostja süüd ja kahju suurust puudutavad asjaolud on ringkonnakohtu otsuse järgi asja lahendamise seisukohalt olulised ja nende esmakordne tuvastamine ringkonnakohtu poolt kahjustab poolte kaebeõigust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata ka kostja poolt vastuapellatsioonkaebuses esitatud asjaolude põhjendatust. Riigikohtu 12. märtsi 2009.a määrusega jäeti kostja poolt ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
9.Asja uue läbivaatamise käigus on pooled jäänud varasemas menetluses avaldatud põhiväidete ja seisukohtade juurde. Hageja on täiendavalt esitanud ülalmainitud viivisenõude. Kostja on pidanud viivisenõuet põhjendamatuks, kuna kahju hüvitamise kohustus ei ole tema hinnangul veel sissenõutavaks muutunud (mistõttu ei saa kostja olla selle täitmisega viivitanud).
10.27. jaanuaril 2010.a toimunud kohtuistungil jäi hageja varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
11.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
5(15)
2-05-15519
12.Vastavalt TsMS § 658 lg-le 1 jätkub maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral menetlus esimese astme kohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Maakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud.
13.Asja menetluses ei ole vaidlust olnud selles, et hagejale kuulub Tallinnas aadressil XXX asuv kinnitu ning kostjale Tallinnas aadressil XXX asuv kinnistu ning et 18. juunil 2003.a toimus tulekahju, mille tagajärjel sai kahjustada hagejale kuuluval kinnistul asuv elamu ja hävis kostja kinnistul paiknev kuur. Asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2008.a otsusega on tuvastamist leidnud ka see, et tulekahju algas kostja kinnistult ning ringkonnakohus on lahendis asunud seisukohale, et kostja vastutab kinnistu omanikuna selle eest, et tuli ei leviks tema kinnistult naaberkinnistutele ega põhjustaks teistele isikutele kahju. Ringkonnakohtu hinnangu kohaselt on kostja tegevus õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Samuti on ringkonnakohus jaatanud põhjusliku seose olemasolu kostja õigusvastase käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel.
14.Tsiviilasjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses sisalduvate juhiste kohaselt tuleb maakohtul asja uue läbivaatamise käigus hinnata, kas kostja oli süüdi hagejale kahju tekitamises, tuvastada hüvitamisele kuuluva kahju suurus ning anda hinnang kostja väidetele, mille kohaselt on kahju tekkinud hagejast tulenevatest asjaoludest, mille eest hageja vastutab ning mis võivad olla aluseks väljamõistetava kahju suuruse vähendamisele VÕS § 139 lg 1 järgi. Eeltoodut silmas pidades käsitleb kohus esmalt kostja süüküsimust (I), tuvastab seejärel hüvitamisele kuuluva kahju suuruse (II) ning annab hinnangu kostja väidetele kahju kaaspõhjustamise kohta hageja poolt ning muudele esitatud asjaoludele, mis võivad olla aluseks kahju suuruse vähendamisele (III). Seejärel analüüsib kohus hageja viivisenõude põhjendatust (IV), määrab kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse (V) ning lahendab muud menetluslikud küsimused (VI). I.
15.Lähtudes eeltoodust, käsitleb kohus käesolevas lahendis esmalt kostja süüküsimust. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kõnealuse paragrahvi teise lõike kohaselt arvestatakse VÕS 53. ptk tähenduses isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Kohtu hinnangul ei ole kostja käesoleval juhul tõendanud süü puudumist kahju tekitamisel. Kostja ei ole isegi välja toonud asjaolusid, mis võimaldaksid teha õiguslikke järeldusi süü puudumise kohta. Kostja väited süü puudumisest puudutavad oma sisult deliktilise vastutuse muid koosseisulisi elemente – põhjuslik seos ja õigusvastasus. Nendele õiguslikele asjaoludele on aga antud ringkonnakohtu otsusega lõplik hinnang. 27. jaanuari 2010.a kohtuistungil esitatud kohtukõnes on kostja esindaja palunud VÕS § 1050 lg 2 kohaldamise kontekstis arvestada, et kostja on lapseeast kurt, tema ülalpidamisel on kolm väikest last (neist kaks erivajadusega) ning neljas kohe sündimas (vt toimik, II kd, lk 124). Nende asjaoludega ei saa kohus juba menetluslikult asja lahendamisel arvestada, kuna sisulisel arutamisel kostja neid asjaolusid oma vastuväidetes välja toonud ei ole (TsMS § 402 lg 2 ja § 436 lg 3). Samuti ei nähtuks nendest asjaoludest käesoleval juhul kostja süü
6(15)
2-05-15519 puudumine. Kostja osundatud väited võiksid põhimõtteliselt aluseks olla küll kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 140 lg 1 alusel (vt täpsemalt otsuse p 34). II.
16.Edasiselt analüüsib kohus poolte väiteid seoses kahju suurusega. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja väidete kohaselt on tal tulekahju tagajärjel tekkinud kahju summas 2 460 650 krooni, mis moodustub tulekahjus kahjustatud elamu taastamise kuludest ja hävinud vallasjade taassoetamise kuludest. VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 kohaselt eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt paragrahvi esimesele lõikele.
17.Hageja on kahju suuruse tõendamiseks esitanud eriteadmistega isiku K.K arvamuse (vt toimik, I kd, lk 20-26). Arvamuse kohaselt oleks tules kahjustatud elamu uuesti ehitamise maksumus (olemasolevale vundamendile) 1,6-1,8 miljonit krooni, elamu renoveerimise maksumus oleks 2,5 miljonit krooni. Samuti on hageja tuginenud hävinud asjade loetelule, mis asub tsiviilasja materjalide juurde võetud kriminaalasja nr 04231501084 (edaspidi kriminaalasi) materjalide hulgas (vt krim-asja toimik, lk 20-24). Asjade nimekirjast nähtub hävinud vallasasjade hinnanguline väärtus summas 1 096 072 krooni. Kaudselt tõendavad kahju suurust ka kriminaalasja materjalide hulka kuuluv videosalvestis ning tsiviilasja materjalide hulgas olevad fotod (vt toimik, I kd, lk 83-95).
18.Kostja on menetluses seadnud kahtluse alla hageja poolt esitatud tõendite (eeskätt K.K arvamuse ja hävinud asjade loetelu) usaldusväärsuse (vt toimik, I kd, lk 131 ja lk 141-143). Samas ei ole kostja esitanud asja esmakordse läbivaatamise käigus esimese astme kohtus omapoolseid tõendeid kahju suuruse kohta ega taotlenud ka selliste tõendite kogumist. Asja uue läbivaatamise käigus esimese astme kohtus on kostja küll soovinud esitada Finantsplaneerimise OÜ arvamust 7. juulist 2003.a tõendamaks ehitise säilivust ja selle rahalist väärtust ("Tallinnas XXX asuva ehitise ehitustehniline ekspertiis"). Samas on nimetatud tõend esitatud ilmselgelt TsMS § 329 lg-s 1 sätestatut rikkudes. Samuti ei ole kostja taoline käitumine kooskõlas TsMS § 200 lg-st 1 tuleneva menetlusosalise kohustusega kasutada menetlusõigusi heauskselt (sama tulenes ka enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 68 lg-st 1). Seetõttu on kohus keeldunud osundatud tõendi vastuvõtmisest (vt toimik, II kd, lk 67).
19.Asja materjalide põhjal puudub kohtu hinnangul mõistlik põhjus kahelda K.K arvamuse ja hävinud asjade loetelu usaldusväärsuses. Hageja poolt esitatud OÜ Ehitusekspert kirjast nähtuvalt omas K.K eriteadmisi ehitusvaldkonnas põhivaradele väärtushinnangute andmiseks (vt toimik, I kd, lk 158, sama tõend krim-asja toimik, lk 25). Isegi kui K.K ei omanud arvamuse andmise ajal riiklikku tunnustust (aksepteeringut), ei muudaks see kõnealust arvamust tõenduslikust seisukohast väärtusetuks. Nõustuda ei saa ka kostja
7(15)
2-05-15519 seisukohaga, et K.K arvamus ei ole kontrollitav, kuna puuduvad uuringute kirjeldus, uuringute tulemusena tehtud järeldused jne. Kohus möönab, et uuringute kirjeldus võiks arvamuses olla üksikasjalikum, kuid samas on see arvamuses siiski olemas. Samuti on selge, et eriteadmistega isiku arvamus sisaldab eriteadmistel, kogemustel jms põhinevaid hinnanguid, mille kujunemist ei ole alati üksikasjalikult võimalik kirjeldada. Samuti nõustub kohus hagejaga, et kostjal oleks kahtluste korral hageja tõendi usaldusväärsuses olnud võimalus taotleda kohtult asjas ekspertiisi läbiviimist või esitada omalt poolt tõendeid kahju suuruse kohta. Kostjal on olnud selleks piisavalt aega ja võimalusi, kuna tsiviilasi on kohtu menetluses olnud 2005.a juulist.
20.Hagi alust ja eset arvestades jäävad õiguslikult arusaamatuks kostja vastuväidetes tehtud viited Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-113-08 ja 3-2-1-121-08. Iseenesest on põhjendatud väide, et (kinnisasjal asuva) ehitise hävimise korral saab hüvitatava kahjuna vaadelda ehitise taastamise (kui kinnisasja parandamise) mõistlikke kulusid. Samas hageja käesoleval juhul taoliste kulude hüvitamist hagebki. Asjaolu, et uue ehitise püstitamist (olemasolevale vundamendile) on asjatundja poolt peetud olemasoleva ehitise renoveerimisest majanduslikult otstarbekamaks, ei välista taoliste kulude hüvitamise nõudeõigust.
21.Kohus ei pea vajalikuks analüüsida kostja väiteid selle kohta, kui suur osa XXX kinnistul asuvast elamust tules kahjustada sai ning milline on kahjustamata osade protsentuaalne osakaal. Kohtul puuduvad nendest näitajatest asjakohaste järelduste tegemiseks vajalikud eriteadmised. Olemasolevatest tõenditest nähtub siiski see, et arvesse ei saa võtta mitte üksnes vahetuid tulekahjustusi (nagu seda on teinud kostja), vaid ka tulekustutustööde käigus paratamatult tekkinud veekahjustusi. Nii on K.K oma arvamuses leidnud, et elamu renoveerimise vastu räägib 45 tonni kustutusvee kasutamine väikese hoone puhul. Õige pea võivad ilmneda ettearvamatud kahjustused puitkonstruktsioonides, näiteks vamm (vt toimik, I kd, lk 20). Kostja on muu hulgas tuginenud kriminaalasja materjalide hulgas olevale sündmuskoha vaatluse protokollile (vt krim-asja toimik, lk 6), kust puuduvad viited vara hävimise kohta. Kohus leiab, et muude asjas kogutud tõendite põhjal on vara hävimine ikkagi ilmselge. Samuti oli sündmuskoha vaatluse protokolli koostamise esmaseks eesmärgiks käesoleval juhul eeldatavalt tulekahju põhjuste võimalikult objektiivne väljaselgitamine, mitte hageja kahju olemasolu ja suuruse fikseerimine.
22.Edasiselt käsitleb kohus hüvitusnõude osa, mis puudutab elamus asunud vallasasju. Hävinud asjade loetelu on RM’e poolt kriminaalasjas tunnistajana antud ütluste protokolli lisa. Protokollist nähtuvalt on tunnistajat hoiatatud vastutusest ütluse andmisest alusetu keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest vastavalt karistusseadustiku §-dele 318, 319 ja 320 (vt krim-asja toimik, lk 19). Seetõttu ei ole kohtu hinnangul vähemalt olemasolevate tõendite kontekstis põhjust arvata, et tunnistaja poolt esitatud hävinud asjade nimekiri oleks ebaõige.
23.Kostja on püstitanud hüpoteesi, et hävinud asjade nimekirjas võib sisalduda ka ROÜ (OÜ) kuuluvat vara või viimasele restaureerida antud mööbliesemeid. See kostja väide on kohtu arvates oletuslik. Iseenesest ei ole hageja eitanud, et elamus võis olla ka R OÜ-le kuuluvaid asju. Samas puudub asja materjalide põhjal alus väita, et taolisi esemeid oleks lülitatud kahju hüvitamise nõude aluseks olevasse hävinud asjade loetelusse.
8(15)
2-05-15519
24.27. jaanuari 2010.a kohtuistungil esitatud kohtukõnes on kostja lisaks leidnud, et osad hävinud vallasasjadest kuulusid RM’le, mitte hagejale (ning hageja ei ole õigustatud nende eest hüvitist nõudma). Taolise järelduse on kostja ilmselt teinud sellest, et hävinud asjade loetelus on märgitud ka hageja perekonnaliikmete kasutuses olnud asjad. Kohtu hinnangul on ka siin tegemist vastuväitega, mis on esmakordselt esitatud kohtuvaidluste käigus. Kohus ei saa taolise väitega ülalviidatud TsMS § 402 lg-st 2 ja § 436 lg-st 3 tulenevalt arvestada.
25.Hävinud asjade loetelus märgitud asjade väärtused ei ole objektiivselt kontrollitavad, seda eeskätt hävinud asjade olemusest tulenevalt (mööbli- ja riitusesemed, raamatud jms). Samuti komplitseerib kahju suuruse kindlakstegemist kahju tekkimisest möödunud ajavahemik. Seetõttu tuleb kohtul tulekahjus hävinud vallasasjade väärtuse hindamisel kohaldada kahju tekkimise ajal kehtinud VÕS § 127 lg-s 6 sätestatut, millest tuleneb, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Sama tuleneb kehtiva VÕS § 127 lg 6 redaktsiooni esimesest lausest.
26.Ülalviidatud loetelus märgitud hävinud asjade eeldatavat väärust arvestades võib hagetavat kahjuhüvitist 1 096 072 pidada kohtu arvates mõnevõrra ülepaisutatuks. RM’e poolt kriminaalasjas antud ütlustest järelduvalt on kõnealust vara hinnanud hageja ise koos lähikondsete isikutega (vt krim-asja toimik, lk 19 pöördel). Hävinud asjade loetelus on märgitud hulgaliselt antiikesemeid ja –mööblit, mille väärtused kokku (lähtuvalt samast loetelust) moodustavad rohkem kui poole vallasasjade eest nõutavast hüvitise summast. Antiikesemete väärtus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 mõttes) sõltub üldteadaolevalt paljus konkreetsete asjade rariteetsusest, seisukorrast jmt. Tagantjärele on võimatu kindlaks teha, milline oli kõnealuste esemete seisukord vahetult enne tulekahju toimumist. Mitmete antiiksete asjade kohta on loetelus märgitud, et need vajavad (vajasid) restaureerimist. Lisaks on loetelus märgitud mitmeid asjade kogumeid, nt sallid, mütsid, kindad sussid (väärtus 8 000 kr); kogu garderoob M, N (12 000 kr); lasteraamatud (15 000 kr), ehted, parfüüm, käsitöötarbed, vahendid, muu pudipadi (15 000 kr). Iseenesest on see mõistetav, kuna kõiki üksikuid raamatuid, ehteid jne ei pruugi isik suuta tagantjärele meenutada ega loetleda. Samas pole kõikidele esemegruppidele antud väärtused kohtu hinnangul mõistlikus suuruses, arvestades VÕS § 132 lg-s 1 lähtuvat põhimõtet, mille kohaselt tuleks kasutatud asjade väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Usutav ei ole ka esemete loetelus märgitud videomaki väärtus summas 10 000 krooni. Arvestada tuleb samuti seda, et loetelusse on lülitatud mitmeid ehitise siseviimistlusmaterjale (tammeparkett, lae ja seina puitpaneelid (punane puu)) ning elektrija kütteseadmeid (elektrikilp, keskküttekatel, radiaatorid, torud). Nimetatud esemete taassoetamise kulud peaksid eeldatavalt kuuluma elamu taastamise kulude koosseisu (mida kohus on käsitlenud ülalpool). Arvestades ülaltoodut, vähendab kohus hageja poolt taotletud hüvitist hävinud vallasasjade eest 25% (s.o 274 018 kr) võrra ning rahuldab nõude 834 622 krooni ulatuses. Viimatinimetatud summat peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks hüvitiseks VÕS § 127 lg 6 mõttes.
III.
27.Kostja (alternatiivsete) vastuväidete kohaselt on kahju osaliselt tekkinud või suurenenud hagejast tulenenud asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest peaks vastutama hageja. Täpsemalt on kostja tuginenud esiteks sellele, et XXX kinnistul tegutses (selleks vastavaid
9(15)
2-05-15519 kooskõlastusi omamata) R OÜ (registrikood 10068950) mööbli restaureerimisetöökoda ja sadulsepatöökoda (mis tingis suurema tuleohu). Teiseks on kostja välja toonud, et tulekahjus hävinud XXX elamu pealeehitus oli seadustamata ning ületas krundi piiri vertikaaltasapinda (soodustades selliselt tule levikut ning kahjude tekkimist). Kostja nimetatud väited võiksid põhimõtteliselt olla aluseks kahjuhüvitamise vähendamisele vastavalt VÕS § 139 lg-le 1. Samas ei ole need tsiviilasja menetluse käigus tõendamist leidnud. Kohus käsitleb alljärgnevalt viidatud kahte vastuväiteid eraldiseisvalt.
28.Kostja väited mööbli restaureerimise töökoja ja/või sadulsepatöökoja tegutsemise kohta tulekahjus hävinud elamus ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud. Tunnistajate K.M ja RM ütlustest (vt toimik, I kd, lk 133 ja lk 136) nähtub, et mööbli restaureerimise või tootmisega XXXkinnistul küll tegeldi, kuid seda mitte tules hävinud elamus, vaid selle kõrval asuvas teises hoones (mis tules kannatada ei saanud). M.V on oma ütlustes küll väitnud, et mööbli restaureerimisega tegeldi ka elamus (vt toimik, I kd, lk 147-148). Samas selgub ütlusest, et tunnistaja on järeldanud seda kolmandatelt isikutelt pärineva info ning hageja kinnisasjalt levivate lõhnade põhjal (vt toimik, I kd, lk 148). Kostja on viidanud ka hageja, E.K ’i ja R.M ja poolt kriminaalasja menetluse käigus antud ütlustele (vt krim-asja toimik, lk 12 pöördel; lk 14 ja lk 16 pöördel), millest nähtuvat tööruumi(de) olemasolu tules hävinud elamu garaažipealses juurdeehitises. Kohus märgib esmalt, et kriminaalasja eeluurimisel koostatud ütluste protokolle saab tsiviilasjas käsitelda dokumentaalsete tõenditena (mitte tunnistaja ütlustena). Kohtu hinnangul on kostja teinud viidatud ülekuulamise protokollidest meelevaldseid järeldusi. Hageja ei eita ka tsiviilasja menetluses, et töötoaks nimetatud ruum garaažipealses juurdeehituses tõepoolest asus. Samas ei saa mõistet töötuba samastada mõistega töökoda. Mõistel töötuba võib tavakeeles olla mitmeid erinevaid tähendusi ning see ei pruugi tingimata viidata majandustegevusele. A.V on ülekuulamisel kriminaalasjas tõepoolest väitnud, et võttis XXX aadressile minnes kaasa videomaki (mõeldud ilmselt videokaamerat), et filmida üles firma vara (vt krim-asja toimik, lk 18). Kohtu hinnangul ei saa nende ütluste põhjal teha lõplikke järeldusi töökoja olemasolu kohta XXXelamus. Samuti ei ole üheselt selge, mida on A. V nii väites silmas pidanud. XXXkinnistul asub mitu hoonet (maja) ning A. V ei pruukinud esialgselt teada, millise hoone põlengust juttu on. Tunnistaja K.M ei ole tsiviilasjas antud ütlustes kinnitanud, et XXX elamus asus puitmööbli restaureerimis- ja sadulsepatöökoda. Kostja taolised väited on eksitavad. Ülaltoodut arvestades ei oma iseseisvat tähendust ka asjaolu, et R OÜ (mis tegeleb sadulsepateenuste ning antiikmööbli renoveerimise ja disainiga) on registreeritud aadressil Kesktee 10, Tallinn. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, nagu tõendaks töökoja olemasolu see, et hävinud asjade nimekirjas on äärmiselt suur hulk antiikmööblit ning elamu garaažis hoiti hinnalist mustast tammest antiikmööblit, väärisvineeri ja spooni. Kostja taoline järeldus on oletuslik. Arvestades hageja huvi kunsti ja antiikmööbli vastu, võis hagejal olla soov taolisi esemeid koguda.
29.Kuivõrd restaureerimis- ja/või sadulsepatöökoja olemasolu XXX elamus ei ole tõendamist leidnud, on õiguslikult asjakohatu kostja käsitlus elamu sihtotstarbele mittevastavast kasutamisest ja tuleohutusnõuete eiramisest hageja poolt ning selle kohta esitatud tõendid: A.V ütlused (vt toimik, I kd, lk 151), Eesti projekteerimisnormid (EPN 10.1 ja EPN 10.2) (vt toimik, I kd, lk 173-179, 180-183) ja eriteadmistega isiku H.P arvamus (vt toimik, II kd, lk 71-72).
10(15)
2-05-15519
30.Kostja hinnangul annaks VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks alust ka asjaolu, et XXX elamu pealeehitus oli seadustamata ning ületas krundi piiri vertikaaltasapinda. Kohus leiab, et kostja osundatud väiteid ei saa lugeda asja materjalide põhjal tõendatuks. Kostja on oma väidetes tuginenud N.K ’i poolt garaaži juurdeehituse projekti kohta koostatud ekspertiisile (vt toimik, I kd, lk 57-58), väljavõttele SAPA arhiivist (vt toimik, I kd, lk 59) ning Tallinna Linnaplaneerimise Ameti vastusele, millest nähtuvat, et garaaži pealisehitusele ei ole kasutusluba väljastatud (vt toimik, II kd, lk 70). Kohtu hinnangul ei nähtu esitatud tõenditest, et XXX elamu pealisehitis oleks ulatunud üle XXX ja XXX kinnistute vahelise piiri. Tõenditest järeldub küll see, et elamu paiknes vahetult krundi piiri ääres. Viimatinimetatut tõendavad (kaudselt) ka asja materjalide hulgas olevad fotod (vt toimik, I kd, lk 85, foto nr 10) ning kriminaalasja materjalide hulgas olev sündmuskoha skeem (vt krim-asja toimik, lk 9) ja asjale lisatud videomaterjal. Hageja poolt esitatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti vastusest (hageja järelepärimisele) nähtub, et ülalviidatud väljavõtte näol SAPA arhiivist on tegemist eskiisiga projekteerimise loa menetlusdokumentide hulgast, mis eelnes 28. oktoobril 1996.a ehitusloa saanud kõrvalhoone projektile (vt toimik, II kd, lk 57). Hageja väitel nõuti temalt garaaži pealisehituse püstitamiseks XXX krundi omaniku nõusolekut. Vastava nõusoleku ta ka sai, see sisaldub XXX kõrvalhoonete projekti kooskõlastuste lehel (vt toimik, II kd, lk 51). Ülalkäsitletud tõenditest nähtub, et XXX elamu garaaži pealisehitus on teostatud kehtiva ehitusloa alusel ning muu hulgas oli olemas ka XXX maaüksuse omaniku nõusolek ehitise püstitamiseks. Tõenditest nähtuvalt puuduvad küll andmed kasutusloa väljastamise kohta kõnesolevale ehitisele. Samas nõustub kohus hagejaga seisukohaga, et nimetatud asjaolu ei oma käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust. Ajavahemikus 22.07.1995-31.12.2002.a kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 58 kohaselt mõisteti ehitise kasutusloana luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitisele. Sama paragrahvi neljanda ja viienda lõike järgi võis hakata ehitist kasutama pärast kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt ning ehitist võis kasutada ainult kasutusloas näidatud otstarbel. Põhimõtteliselt sama tuleneb alates 1. jaanuarist 2003.a kehtiva EhS §-st 22. Seega võiks küsimus kasutusloa olemasolust olla oluline siis, kui kostja väidaks, et pealisehitus ei oleks ehitatud vastavalt kinnitatud projektile. Seda kostja aga asja sisulise arutamise raames väitnud ei ole. Kasutusloa olemasolu iseenesest ei mõjuta ehitise tegelikku tuleohtlikkust.
31.Lisaks ei ole piisavalt tõendatud see, kas ja millisel määral (väidetavalt ebaseaduslik) pealehitus soodustas kahju tekkimist (mis oleks VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks samuti vajalik tuvastada). Kriminaalasjas läbi viidud tulekahjuekspertiisi tulemusena valminud ekspertiisiaktis on märgitud, et tulekahju levikut soodusavaks asjaoluks võib lugeda väikest tuletõrjekuja kuuri ja hageja elamu vahel (vt krim-asja toimik, lk 54). Samas ei ole juhtumi asjaolusid arvestades selge, kas nimetatu mõjutas ka kahju tekkimist või kahju suurust (või oleks elamu tule kiiret levikut arvestades niikuinii kahjustada saanud). Juba ülalosundatud H.Perli arvamus (vt toimik, II kd, lk 71-72) on lisaks oma olemuselt puhtteoreetiline käsitlus ning ei tõenda otseselt konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid. Kohus märgib, st VÕS § 139 lg-te 1 kohaldamisel saab kahjuhüvitist vähendada ka siis, kui kannatanu polnud kahju tekkimises süüdi (vt nt: Riigikohtu 11. mai 2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 16). Seetõttu ei ole poolte viited hageja kaassüüle õiguslikult korrektsed.
32.Arvestades ülaltoodut, puuduvad käesoleval juhul alused VÕS § 139 lg-s 1 sätestatu rakendamiseks.
11(15)
2-05-15519
33.Kohtu hinnangul ei esine ka aluseid kahjuhüvitise vähendamiseks vastavalt VÕS § 140 lg-le 1, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kohtul tuleb samas siiski lähtuda TsMS § 5 lg-st 1, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. VÕS § 140 lg 1 kohaldamiseks võiks aluse anda kostja poolt asja sisulise arutamise raames välja toodud asjaolu, et hageja tegevusest tingituna puudus kostjal võimalus tutvuda tulekahjujärgselt XXX elamu tegeliku olukorraga, samuti elamus asunud hävinenud varaga (kuna hageja käskis eriteadmistega isikul T.R ’al XXX kinnistult lahkuda). Seda kostja väidet kinnitavad üksnes M.V ütlused, mille kohasel palus proua M T.R ’al lahkuda, kui viimane hakkas elamut pildistama (vt toimik, I kd, lk 147). Samuti on tunnistaja A.V väitnud, et XXX vaatlus jäi ära, kuna osapooled ei leppinud kokku (vt toimik, I kd, lk 151). Nimetatud tõendid ei võimalda teha üheseid järeldusi selle kohta, mis põhjusel XXX elamu vaatlus kostja esindajate ja T.R ’a poolt ära jäi ning mis põhjusel paluti neil lahkuda. Lisaks on tulekahjuga seonduvalt läbi viidud eeluurimine kriminaalasjas, mille raames on samuti kogutud tõendeid kahju tekkimise ja suuruse kohta ning tunnistatud RM tsiviilhagejaks (vt krim-asja toimik, lk 42).
34.Nagu juba eespool märgitud, on kostja esindaja kohtuvaidluste raames märkinud, et kostja on kurt, tema ülalpidamisel on kolm väikest last (neist kaks erivajadusega) ning neljas kohe sündimas (vt toimik, II kd, lk 124). Põhimõtteliselt võiks poolte majanduslik seisund ja ülalpeetavate arv muude asjas tähtsustomavate asjaolude kontekstis anda kohtule võimaluse VÕS § 140 lg 1 kohaldamiseks. Samas ei ole kostja kõiki mainitud asjaolusid sisulisel arutamisel välja toonud, väiteid on esitatud üksnes selle kohta, et OV on kurttumm (mis iseenesest ei ole ka vaidluse all). Kostja invaliidsus ei võimalda veel iseenesest teha järeldusi tema majandusliku olukorra kohta.
35.Arvestades ülaltoodut, puuduvad kohtu hinnangul võimalused ka kahjuhüvitise vähendamiseks vastavalt VÕS § 140 lg-le 1.
36.Lähtudes ülaltoodust, rahuldab kohus hageja põhinõude 2 186 632 krooni (s.o 2 460 650 kr – 274 018 kr) ulatuses.
37.Seonduvalt kostja vastuväidetega märgib kohus veel järgmist. Kostja on oma vastuväidetes tuginenud ka sellele, et kriminaalasjas on jäänud tuvastamata mitmed olulised asjaolud ning asjaolusid pole fikseeritud täpselt ja igakülgselt. Kohus leiab, et uurimist läbi viinud asutuste ja ametnike võimalikud minetused eeluurimise läbiviimisel kriminaalasjas ei saa mõjutada hageja ja kostja tsiviilõiguslikke suhteid. Kostja poolt toodud paralleelid eeltõendamismenetlusega (tsiviilasjas) on selles osas kohatud. Hageja ei saa vastutada eeluurimist teostanud isikute tegevuse või tegevusetuse eest. Kostja on leidnud, et hagejal olnuks võimalus tõendada tekkinud kahju kuludokumentide esitamisega teostatud remonttööde kohta, kuna hageja on alustanud elamu taastamisega. Kohtu hinnangul ei välista see asjaolu hagi rahuldamist. Kahjunõude rahuldamise eelduseks (m.h VÕS § 132 lg 3 kohaldamise seisukohast) ei ole elamu taastamiseks vajalike kulude tegelik kandmine hageja poolt. Kostja on (eeskätt VÕS § 139 lg 1 kohaldamisega seonduvalt) märkinud, et puidust ehitis on äärmiselt tuleohtlik. Iseenesest ei ole vaidlust selles, et tules kahjustada saanud hageja elamu oli (põhiosas) ehitatud puidust. Samas ei saa hagejat üksnes seetõttu
12(15)
2-05-15519 pidada kahju kaaspõhjustajaks. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et projekti kohaselt pidanuks elamu olema püstitatud muust materjalist. IV.
38.Printsiibis on õiguslikult põhjendatud ka hageja poolt esitatud viivisenõue. Kostja poolt esitatud vastuväited ei annaks alust viivisenõude osaliseks või täielikuks rahuldamata jätmiseks. Küll tuleb viivisenõuet vähendada seoses põhinõude osalise rahuldamata jätmisega. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS 53. ptk regulatsioonist ei tulene otseselt, millisest ajahetkest muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks. Seetõttu tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Mõistliku aja algust tuleb kohtu hinnangul seejuures arvestada alates kahju tekkimisest (tekitamisest). Seejuures tuleb täiendavalt arvestada VÕS § 113 lg-s 2 sisalduva eriregulatsiooniga, millest tuleneb, et kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Seega on lepinguvälise kahju nõude puhul üldjuhul viivisenõude esitamise täiendavaks eelduseks võlausaldaja poolt võlgnikule (põhi)nõudest teatamine. Käesoleval juhul on hageja vaidlustamata asjaolude kohaselt pöördunud kohtueelselt kostja poole pretensiooniga 17. septembril 2004.a, milles teinud ettepaneku hüvitada kahju 4. oktoobriks 2004.a. Seega oli kostja 17. septembriks 2004.a teadlik hageja kahjunõudest. Selleks hetkeks oli kostja kohustus vastavalt VÕS § 82 lg-tele 3 ja 7 kohtu arvates ka sissenõutavaks muutunud.
39.Vastavalt VÕS § 113 lg 1 teisele lausele loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab VÕS § 94 lg 2 järgi Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Vastavalt Eesti Panga poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadetele oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2005.a 2%, 1. juulist 2005 kuni 31. detsembrini 2005.a 2,5%, 1. jaanuarist 2006 kuni 30. juunini 2006.a 2,75%, 1. juulist 2006.a kuni 31. detsembrini 2006.a 3,5%, alates 1. jaanuarist 2007.a kuni 30. juunini 2008.a 4%, 1. juulist 2008.a kuni 31. detsembrini 2008.a 2,5% ning alates 1. jaanuarist 2009.a on kõnealune intressmäär olnud 1%. Lähtudes ülaltoodust tuleb VÕS § 113 lg 1 teiseses lauses nimetatud viivisemäära suuruseks ajavahemikus 04.10.2004-31.12.2005 lugeda 9% aastas; 01.01.2006-30.06.2006 – 9,25% aastas; 01.07.2006-31.12.2006 – 9,75% aastas; 01.01.2007-30.06.2007 – 10,5% aastas; 01.07.2007-31.12.2008 – 11% aastas; 01.01.200930.06.2009 – 9,5% aastas. Alates 1. juulist 2009.a tuleb viivisemääraks lugeda 8% aastas. Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva, ning lähtudes põhinõude suurusest 2 186 632 krooni on hagejal õigus nõuda eeltoodud ajavahemike lõikes viivist järgmiselt: 04.10.2004-31.12.2005 (454 p) eest 244 782,97 krooni; 01.01.2006-30.06.2006 (181 p) eest 100 300,51 krooni;
13(15)
2-05-15519 01.07.2006-31.12.2006 (184 p) eest 107 474,46 krooni; 01.01.2007-30.06.2007 (181 p) eest 113 854,63 krooni; 01.07.2007-31.12.2008 (549 p) eest 361 782,76 krooni; 01.01.2009-30.06.2009 (181 p) eest 103 011,33 krooni; 01.07.2009-03.03.2010 (246 p) eest 117 898,40 krooni. Kokku on käesoleva otsuse tegemise hetkeks (3. märts 2010.a) sissenõutavaks muutunud viivis summas 1 149 105,06 krooni. Nimetatud summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja. Samuti rahuldab kohus TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 4. märtsist 2010.a kuni põhinõude täitmiseni. V.
40.Kooskõlas 1. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 tulenes, et hagi osalise rahuldamise korral mõistetakse kohtukulud kostjalt hageja kasuks välja võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, hagejalt kostja kasuks aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võis kohus sama sätte kohaselt jätta kummagi poole kohtukulud ka tema enda kanda. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb täiendavalt arvestada sama seaduse § 61 lg-s 1 nimetatud piirmääradega. Pooled on asjas taotlenud vastastikku menetluskulude väljamõistmist. Kohus rahuldab käesoleva otsusega hageja põhinõude (2 460 650 kr) 2 186 632 krooni ulatuses, s.o ligikaudu 89% nõude kogusummast. Kohus ei pea õiguslikult põhjendatuks arvestada nõuete rahuldatuse määra leidmisel hageja poolt esitatud viivisenõudega, kuna see on esitatud pärast kehtiva menetlusseaduse jõustumist ning TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude järgi. Hageja menetluskuludeks (kohtukuludeks) toimikumaterjalidest nähtuvalt on hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv kogusummas 4000 krooni (vt toimik, I kd, lk 37 ja lk 226) ning kulud õigusabile summas 103 826,44 krooni (vt toimik, I kd, lk 190, lk 268-270; II kd, lk 110-112). Kõik eelnimetatud menetluskulud on hageja palunud kostjalt välja mõista. Kostja on palunud menetluskulude jaotamisel lähtuda menetluskulude nimekirjast, mis asub toimikus, I kd, lk
191.Osundatud nimekirjast nähtuvalt moodustuvad kostja menetluskulud kuludest õigusabile summas 94 400 krooni. Lähtudes hageja nõuete rahuldamise ulatusest (ca 89%), peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks vastavalt välja menetluskuluna (kohtukuluna) 3560 krooni hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu katteks. Juhindudes ülalviidatud TsMS § 61 lg-s 1 sätestatust ning arvestades nõude rahuldamise ulatust (2 186 632 kr), oleks võimalik hageja õigusabikulude väljamõistmine kostjalt 109 331,60 krooni ulatuses. Hageja poolt taotletud 103 826,44 krooni hüvitamine on tema lepingulise esindaja eeldatavat töö mahtu ning asja keerukust arvestades mõistlik ja põhjendatud. Samas on hagi jäänud 274 018 krooni ulatuses rahuldamata, mis annaks kostjale õiguse nõuda hagejalt õigusabikulude hüvitamist 13 700,90 krooni ulatuses. Ka sellist kulu saaks asja mahtu ja keerukust arvestades lugeda kindlasti põhjendatuks. Eeltoodust lähtuvalt teeb kohus poolte õigusabikulude nõuete osas (menetlusliku) tasaarvestuse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulude katteks 90 125,54 krooni (s.o 103 826,44 kr – 13 700,90 kr).
14(15)
2-05-15519
VI.
41.Käesolevas tsiviilasjas 26. juulil 2005.a tehtud kohtumäärusega on rahuldatud hageja taotlus hagi tagamiseks ning seatud haginõude tagamiseks kohtulik hüpoteek summas 2 460 650 krooni kostja omandis olevale kinnistule asukohaga XXX, Tallinn, registriosa nr 4338 (uus registriosa nr 433801). Kohtumääruse alusel on nimetatud hüpoteek 9. augustil 2005.a kohtunikuabi poolt kinnistusraamatusse kantud. Kohus leiab, et vastavalt TsMS § 445 lg-s 2 sätestatule on vajalik jätta kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse käesoleva kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna kuni kohtuotsuse täitmiseni.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.