Kohtulahend

ei välista tema tsiviilõiguslikku vastutust. Hagejale tekkinud varalise kahju suuruseks on 2 460 650 krooni.

olemasolevale vundamendile 1,6-1,8 miljonit krooni, elamu renoveerimine 2,5 miljonit krooni. Hävinud vallasasjade hinnanguline väärtus on 1 096 072 krooni (kriminaalasja nr 04231501084 tl 2024). Kaudselt tõendavad kahju suurust ka kriminaalasja materjali hulka kuuluv videosalvestis ning tsiviilasja materjali hulgas olevad fotod. Kostja arvates ei ole hageja esitatud K. Keerma arvamus ja hävinud asjade loetelu usaldusväärsed. Samas ei ole kostja esitanud omapoolseid tõendeid kahju suuruse kohta ega taotlenud selliste tõendite kogumist. Maakohus keeldus vastu võtmast kostja esitatud Finantsplaneerimise OÜ 7. juuli 2003 arvamust, kuna see esitati TsMS § 329 lg-t 1 rikkudes, samuti polnud kostja käitumine kooskõlas TsMS § 200 lg-ga 1. Elamus asunud vallasasjade loetelu on hageja poja Rannar Meresaare kriminaalasjas tunnistajana antud ütluste protokolli lisa. Maakohtul ei ole olemasolevate tõendite kontekstis põhjust arvata, et tunnistaja esitatud hävinud asjade nimekiri oleks vale. Oletuslik on kostja väide, et hävinud asjade nimekiri võib sisaldada Reinman OÜ-le kuuluvat vara või restaureerida antud mööbliesemeid. Hageja ei ole eitanud, et elamus võis olla Reinman OÜ-le kuuluvaid asju. Puudub aga alus väita, et need esemed on märgitud kahju hüvitamise nõude aluseks olevasse hävinud asjade loetelusse. Kuna kostja esitas vastuväite, et osa hävinud vallasasju kuulus Rannar Meresaarele, esimest korda 27. jaanuari 2010 kohtuistungil kohtukõnes, ei saa kohus nendega TsMS § 402 lg-st 2 ja § 436 lg-st 3 tulenevalt arvestada. Maakohus kohaldas hävinud asjade väärtuse kindlakstegemisele VÕS § 127 lg-t 6. Maakohus leidis, et vallasasjade väärtuse on hageja üle hinnanud. Ehitise siseviimistlusmaterjali ning elektri- ja kütteseadmete taassoetamise kulud peaksid kuuluma elamu taastamise kulude hulka. Maakohus vähendas kahjuhüvitist vallasasjade eest 25% (s.o 274 018 krooni) võrra ja leidis, et mõistlik ja põhjendatud hüvitis on 834 622 krooni. Kostja vastuväited selle kohta, et kahju on osaliselt tekkinud või suurenenud hagejast tulenenud asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest peaks vastutama hageja, ei leidnud tõendamist. Kostja väitis, et hageja kinnisasjal tegutses kooskõlastusi omamata Reinman OÜ mööbli restaureerimis- ja sadulsepatöökoda ja see tingis suurema tuleohu. Samuti jäi tõendamata kostja väidetu, et tulekahjus hävinud elamu pealeehitis oli seadustamata ning ületas krundi piiri vertikaaltasapinda, soodustades selliselt tule levikut ning kahju tekkimist. Asja materjalidest ei nähtu, et elamu pealeehitis oleks ületanud kinnistu piire. Hageja kinnisasjal asuva garaaži pealeehitis oli ehitatud kehtiva ehitusloa alusel ning ehitise püstitamiseks andis nõusoleku ka kostja kinnisasja omanikuna. Ehitisele kasutusloa väljastamise kohta puuduvad andmed, kuid sellel asjaolul ei ole tähtsust tsiviilasja lahendamisel. Piisavalt ei ole tõendatud, kas ja millisel määral soodustas pealeehitis kahju tekkimist. Tulekahjuekspertiisi akti järgi võis tulekahju levikut soodustavaks asjaoluks lugeda väikest tuletõrjekuja kuuri ja hageja elamu vahel. Samas ei ole selge, kas see asjaolu mõjutas ka kahju tekkimist või kahju suurust. VÕS § 139 lg 1 kohaldamisel saab kahjuhüvitist vähendada ka siis, kui kannatanu polnud kahju tekkimises süüdi. Poolte viited hageja kaassüüle ei ole õiguslikult korrektsed, mistõttu puudub alus VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks.

Samuti puudus maakohtul alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg 1 alusel. Tunnistajate M. Veskaru ja A. Valge ütlustest ei ole võimalik üheselt järeldada, mis põhjusel jäi ära hageja elamu vaatlus, millel pidanuks osalema kostja esindajad ja T. Rattasepp. Tulekahju kohta on toimunud eeluurimine kriminaalasjas, mille raames on kogutud tõendeid kahju tekkimise ja suuruse kohta ning tunnistatud R. Meresaar tsiviilhagejaks. Asja sisulisel arutamisel esitas kostja üksnes väite, et ta on kurttumm, samas kostja invaliidsus ei võimalda veel iseenesest teha järeldusi tema majandusliku olukorra kohta, mistõttu puuduvad võimalused kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg 1 järgi. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Maakohtu hinnangul tuleb mõistliku aja algust arvestada alates kahju tekkimisest (tekitamisest). Seejuures tuleb arvestada VÕS § 113 lg-s 2 sätestatud eriregulatsiooniga. Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on üldjuhul viivisenõude esitamise täiendavaks eelduseks see, et võlausaldaja on võlgnikule oma nõudest teatanud. Hageja tegi kostjale 17. septembril 2004 ettepaneku hüvitada kahju 4. oktoobriks 2004. Seega oli kostja hageja kahjunõudest teadlik 17. septembril 2004 ja selleks hetkeks oli kostja kohustus VÕS § 82 lg 3 ja 7 järgi sissenõutavaks muutunud. 3. märtsi 2010 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 1 149 105 krooni.

kasutamisele. Vallasvarale tekkinud kahju suuruse hindamisel tugines maakohus Rannar Meresaare kriminaalasjas tunnistajana antud ütluste protokolli lisale. Praeguses asjas puudub kostja omaksvõtt, et protokolli lisas nimetatud väärtustega esemed asusid elamus. Seetõttu on asjakohatu ka vastuapellatsioonkaebuse väide, et kostja ei esitanud vastuväiteid, et kõikidele esemegruppidele antud väärtused ei ole mõistlikud ning et osa hageja esitatud loetelus olevaid siseviimistlusmaterjale pidi olema arvestatud elamu taastamise kulude all. Ringkonnakohus leidis, et Rannar Meresaare tunnistajana ülekuulamise protokolli lisas loetletud vara nimekirja kohta ei ole võimalik teha järeldust, et selles loetletud esemed kuulusid ainult hagejale. Nimekirjas on märgitud ka naiste ja laste riided, mänguasjad ja koolitarbed. Põhjendatud on kostja kahtlus, et majas võis asuda ka hageja äriühingule kuuluvat vara. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et vallasvarale tekkinud kahju suuruse määramisel tugines kohus ebausaldusväärsele tõendile ega hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1). Nimetatud asjaolude tõendamise koormus oli hagejal. Maakohus rikkus menetlusnorme, kui ei teinud hagejale ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid ja jättis hagejale selgitamata, millised on lubatavad tõendid vallasvarale tekkinud kahju suuruse tõendamiseks (TsMS § 230 lg 2 ja § 392 lg 1 p 4). Asja uuel arutamisel tuleb hagejal esile tuua asjaolud ja tõendada, millised temale kuuluvad vallasvara esemed elamus asusid ja tulekahjus kahjustada said ning mis on asjade väärtus. Kui hageja nõuab kahjuhüvitist ka kolmandate isikute majja jäänud vara eest, tuleb tal selgitada sellise nõude alus, nt kas nõue on loovutatud. Kohtul tuleb teha hagejale ettepanek esitada täiendavaid tõendeid ja selgitada, millised on lubatavad tõendid nimetatud asjaolude tõendamiseks (TsMS § 392 lg 4). Vara kuuluvust saab tõendada tunnistajate ütluste, poole vande all antud seletuse ja dokumentaalsete tõenditega (ostu-müügilepingud jne). Vara kahjustada saamist saab tõendada, kui näidata asja materjalide juures asuvat videofilmi tunnistajale ja lasta tunnistajal identifitseerida majja jäänud ning hävinenud esemed. Maalide ja mööblikollektsioonide väärtus on tuvastatav ka tagantjärele kunstikataloogide või muude dokumentaalsete tõenditega. Kui hageja esitab dokumentaalsed tõendid, kuid nende põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks teha, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi. Alles seejärel, kui hageja põhistab, miks tal on esemete väärtust äärmiselt raske või võimatu tõendada, saab asja uuel arutamisel kõne alla tulla VÕS § 127 lg 6 kohaldamine. Nimetatud sätte kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Selle sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13). Maakohus tuvastas õigesti, et kostja tegu oli õigusvastane tulenevalt EhS § 3 lg-st 3 ja VÕS § 1045 lg 1 p-st 5. Kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest kõrvalkinnistu omanikuna, kuna ei taganud,

et tema kinnistult alguse saanud tulekahju ei leviks hageja kinnistule. Viimasena delikti üldkoosseisu elementidest pidi kohus kontrollima kostja süü küsimust. Õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku vastutusele võtmiseks piisab juba sellest, kui ta on olnud hooletu. Õigusvastaselt kahju tekitanu süüd eeldatakse (VÕS § 1050 lg 1). Vastukaaluks süü presumptsioonile on kahju õigusvastase põhjustaja olukorda kergendatud sellega, et teda võidakse vastutusest vabastada subjektiivsete asjaolude tõttu (VÕS § 1050 lg 2). Süü presumptsioon ei tähenda tahtluse või raske hooletuse eeldamist. Praegusel juhul oli süü vormide tuvastamine oluline kahjustatud isiku vastutusosa määramisel (VÕS § 139) ja kahju eest mõistetava hüvitise piiramisel (VÕS § 140 lg 1). Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul anda hinnang kostja süü vormile. Õige on maakohtu järeldus, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada tema süü puudumist VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 mõttes. Kostja esile toodud asjaolud - kurtus lapseeast, kolm väikelast ülalpidamisel, neist kaks erivajadustega, neljas sündimas - ei ole aluseks VÕS § 1050 lg 2 kohaldamisele. Kostja ei ole põhjendanud, kuidas mõjutab kurtus lapseeast isiku olukorda, võimeid või muid isiklikke omadusi sellisel viisil, et välistaksid tema süü. Ringkonnakohtu hinnangul pidi maakohus selgitama seda, et esile tuleb tuua asjaolud, millest nähtuvad kostja teo vabandatavuse subjektiivsed asjaolud. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul nimetatud selgitamiskohustus täita ja hinnata kostja esile toodud asjaolude alusel, kas võimalikud subjektiivsed asjaolud vabandavad kostja süüd VÕS § 1050 lg 2 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga asjas VÕS § 139 lg 1 kohaldamise eelduste puudumise osas ja nõustub maakohtu tuvastatud asjaoludega, et ei ole tõendatud, et hageja elamus asus restaureerimistöökoda ja et pealeehitis oleks ehitatud üle krundi piiri. Hagejale ei saa ette heita ehitusloa alusel seaduslikult ehitatud elamu ehitamist 1,5 m kaugusele kinnistu piirist, kui kostja oli selleks nõusoleku andnud, ja lugeda seda VÕS § 139 lg 1 tähenduses hagejast tulenevaks asjaoluks, mis suurendas kahju tekkimise ohtu. Maakohus on õigesti märkinud, et tulekahjueksperdi arvamuse kohaselt oli tulekahju levikut soodustavaks asjaoluks väike tuletõrjekuja kostja kuuri ja hageja elamu vahel, kuid ei saa väita, et nimetatu mõjutas kahju tekkimist või suurust. Kostja järeldus, nagu oleks kahju tekkinud sellest, et hagejad kasutasid elamut kasutusloata, on põhjendamata. Kasutusloa olemasolu või puudumine iseenesest ei põhjusta ega hoia ära kahju. Kuivõrd tulekahju ei saanud algust hageja elamust, ei ole põhjendatud lugeda elamu kasutama asumist kasutusluba taotlemata asjaoluks, millest järeldada kahju tekkimist hagejast tulenevatel asjaoludel. Puitmööbli restaureerimise ja sadulsepa töökoja asumine hageja elamus ei ole tõendatud, mistõttu ei olnud kohtul vaja hinnata kasutusloa olemasolu sellise töökoja tegutsemiseks. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette seda, et kahju eest väljamõistetav hüvitis jäi piiramata (VÕS § 140 lg 1). Õige on maakohtu seisukoht, et kostja esile toodud asjaolud tema puude ja pere suuruse kohta võiksid olla aluseks ka VÕS § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamisele, kuid kostja sellist taotlust asja sisulise arutamise käigus ei esitanud. Samuti ei saanud kohus VÕS § 140 lg 1 kohaldamist kaaluda ega seda pooltega arutada, kuna kostja ei toonud esile

asjaolusid, millest tulenevalt oleks kohus võinud järeldada, et kostja majanduslik olukord on halb või esinevad muud VÕS § 140 lg-s 1 sätestatud alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Esimest korda esitas kostja vastavasisulise taotluse kohtukõnes ja esimest korda ilmneb kostja majanduslik olukord apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi taotluses. Asja maakohtusse tagasisaatmise tõttu on kostjal õigus nimetatut taotleda ja esitada tõendid oma majandusliku olukorra kohta või taotleda juba toimikus olevate tõendite arvestamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

tõenditega neid asjaolusid tõendab.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

väljamõistmise taotluse. Maakohus rahuldas kostja taotluse kuulata üle A. Valm, et hinnata kostja väidet, et hageja ehitise paiknemine kinnisasja piiri lähedal ja sadulsepa töökoja olemasolu mõjutasid kahju tekkimist VÕS § 139 kontekstis. 6. detsembril 2009 tegi maakohus määruse, millega jättis rahuldamata kostja taotluse võtta asja materjalide juurde spetsialisti arvamuse hageja ehitise säilivuse ning selle rahalise väärtuse kohta (kohtutoimiku II kd, tl 67-68). Maakohus jättis sama määrusega rahuldamata kostja taotluse üle kuulata tunnistajana T. Rattasepp, kes spetsialistina pidi andma arvamuse selle kohta, millele tugineb hageja ehitise säilivuse hinnang ning ehitise rahaline väärtus, samuti taotluse üle kuulata tunnistajana H. Perli, kes spetsialistina pidi andma ütlusi hageja ehitise tuleohutusastme kohta. Maakohus leidis, et asudes vaidlustama tekkinud kahju suurust, ei teosta kostja kohtu hinnangul enda menetlusõigusi heauskselt. 27. jaanuaril 2010 kohtuistungil esitatud kohtukõne teesides väitis kostja, et kahju suurust ei ole tõendatud ning et ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks hävinenud vara koosseisu ja väärtust (kohtutoimiku II kd, tl 113-124). Maakohtu 3. märtsi 2010. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses (kohtutoimiku III kd, tl 2-16) väitis kostja, et maakohus keeldus asja teist korda läbivaatamisel alusetult vastu võtmast kostja esitatud tõendeid kahju olemasolu ja suuruse kohta. Kostja ei väitnud, et maakohus oleks menetlusõiguse norme selles osas rikkunud asja esimesel läbivaatamisel. Kolleegium leiab, et kuna ringkonnakohus ei saatnud 2. detsembri 2008. a otsusega asja maakohtule eelmenetluse staadiumisse, vaid hinnangu andmiseks, kas kohaldada VÕS § 1050 lg-t 1 ja § 139 lgt 1, siis ei olnud maakohtul kohustust asja uuel läbivaatamisel arvestada kosja varem esitamata asjaolusid ja vastu võtta tõendeid hageja kahju olemasolu ja suuruse kohta. Maakohus pidi pärast eelmenetluse lõppu esitatud asjaolude ja tõendite vastuvõtmisel kohaldama TsMS § 331 lg-t 1. Selle sätte järgi juhul, kui menetlusosaline esitab pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-des 329 või 330 sätestatut rikkudes avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Sama tuleneb TsMS §-st 66, mille järgi, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud juhul. Kuna kostja ei esitanud ega põhistanud mõjuvaid põhjuseid, miks ta vaidlustas kahju suuruse hilinenult, siis keeldus maakohus 30. septembril 2009 ja 16. detsembril 2009 põhjendatult vastu võtmast kostja esitatud asjaolusid ja tõendeid hageja väidetud kahju olemasolu ja suuruse kohta ning ei pidanud arvestama kohtukõne teesides esitatud samasse küsimusse puutuvate taotlustega. Seega ringkonnakohus tühistas asja teisel läbivaatamisel ebaõigesti maakohtu otsuse menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta üldjuhul vastuväidet hiljem esitada (vt TsMS § 333 lg-s 4 sätestatud erand). TsMS § 652 lg 4 esimeses lauses sätestatakse, et pooled peavad uute asjaolude ja tõendite esitamist põhjendama apellatsioonkaebuses või sellele esitatud vastuses. TsMS § 652 lg 6 järgi ei või pool apellatsiooniastmes tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud sellele õigel ajal vastuväidet (TsMS § 333). Samas juhul, kui pool järgib asjaolu või tõendi esitamisel TsMS § 333 lg-s 2 ja TsMS § 656 lg-tes 4 ja 6 sätestatut, peab ringkonnakohus asjaolu või tõendi asja juurde võtmiseks TsMS § 66 ja § 333 lg 2 järgi hindama, kas poolel oli mõjuv põhjus asjaolu või tõendi esitamata jätmiseks maakohtus. TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Uute tõendite vastuvõtmine ringkonnakohtus ei tingi iseenesest asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Seda isegi juhul, kui maakohus oli rikkunud tõendit vastu võtmata jättes menetlusõiguse sätteid (TsMS § 652 lg 3 p 1). Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Kolleegiumi arvates võib ringkonnakohus teha menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid lahendamata küsimustes. Põhiseaduse (PS) § 24 lg 5 sätestab seaduse lihtreservatsiooniga põhiõiguse edasikaebele (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Kolleegium leiab, arvesse võttes menetlusökonoomia tagamise eesmärki, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja materiaalõiguse kohaldamiseks vajalike asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata Riigikohtul samu tõendeid ning tuvastada materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid (TsMS § 688 lg 3-5), on kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada Riigikohtus ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4).

pole selge tulekahju põhjus ja see, mida kostja keskmise mõistliku isikuna oleks hoolsalt käitudes pidanud tegema tulekahju ärahoidmiseks ning tule hageja kinnisasjale levimise tõkestamiseks. Kostja võib vabaneda kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 lg 2 järgi juhul, kui ta tõendab, et välise hooletuse etteheide ei ole tema suhtes õiglane, arvestades juhtumi ja tema isiku eripära. Järgides käesoleva otsuse p-des 12 ja 13 kirjeldatud põhimõtteid, on ringkonnakohtul õigus asja uuel läbivaatamisel võtta asja juurde ja hinnata ka neid tõendeid, mis võiksid välistada kostja süü VÕS § 1050 lg 2 järgi. Juhul kui maakohus rikkus VÕS § 1050 lg 2 kohaldamata jättes selgitamiskohustust, võib see olla küll maakohtu otsuse tühistamise ja seni esitamata asjaolude arvestamise ja tõendite vastuvõtmise, kuid mitte asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise aluseks (vt TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 656 lg 2).

hinnangu kostja süü vormile.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.