Eesistuja Kalev Saare, liikmed Ants Kull ja Kaupo Paal
Kohtuasi
T.S. hagi I.P., I.L. ja K.L. vastu kinnisasjale tulevate kahjulike mõjutuste kõrvaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I.P., I.L. ja K.L. kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
I.P. vastu esitatud hagi hind 3500 eurot I.L. ja K.L. vastu esitatud hagi hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja T.S., esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk Kostjad I.P., I.L., K.L., nende ühine esindaja vandeadvokaat Urmas Kukk
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-18920. Jätta jõusse Harju Maakohtu 19. oktoobri 2022. a otsuse resolutsioon samas tsiviilasjas, kuid muuta ja täiendada otsuse õiguslikke põhjendusi.
3.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud T.S. kanda.
4.Mitte võtta asja juurde 30. märtsil 2023 kassatsioonkaebuse lisana elektrooniliselt esitatud tõendeid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.T.S. (hageja) esitas 2. detsembril 2021 Harju Maakohtule hagi I.P. (kostja I), I.L. (kostja II) ja K.L. (kostja III) (koos kostjad) vastu kostja I kohustamiseks kõrvaldama kinnisasjal asuv elupuuhekk (hekk) või alternatiivselt piirama kinnisasjal puude ja põõsaste kasvu kuni 1,2 m kõrguseni, ning kostjate II ja III kohustamiseks piirama kinnisasjal puude ja põõsaste kasvu kuni 1,2 m kõrguseni.
2-21-18920 Hagiavalduse kohaselt on hageja Tallinnas Saviliiva tee 15a asuva kinnisasja omanik. Hageja kinnisasi piirneb lõunast kostja I omandis oleva Saviliiva tee 13b kinnisasjaga, millel paikneb ca 5 m kõrgune hekk. Hageja kinnisasi piirneb idast kostjate II ja III ühisomandis oleva Saviliiva tee 15 kinnisasjaga, millel paikneb ca 6–6,5 m kõrgune hekk. Kinnisasjade vahel olev hekk on piirirajatis. Hekk mõjutab oluliselt hageja kinnisasja ja rikub tema omandipõhiõigust, sest varjab päikesevalgust (tekkivate varjude tõttu on aiasaaduste kasv pärsitud), piirab kinnisasja avarust ning varjab ida ja lõuna suunas vaate. Samuti on rikutud avaliku õiguse norme, sest heki piirdena kasutamine ei ole kooskõlas detail- ega üldplaneeringuga ning kostja I kinnisasjal asuv hekk paikneb ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaitsevööndis.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, selgitades, et hekk on istutatud rohkem kui 15 aastat tagasi ja kostjad on tulnud hageja soovidele mõistlikus ulatuses vastu ning hekki madalamaks püganud. Hekk ei ole piirirajatis (kinnisasjad on eraldatud võrkaiaga, mis on kooskõlas kehtiva detailplaneeringuga). Hekk ei tekita hageja kinnisasjale viimase kirjeldatud varjutust. Heki rajamine ei ole vastuolus avaliku õigusega, sest üldplaneering on vastu võetud heki istutamisest hiljem ning kostja I kinnisasjale ei ole seatud kitsendusi.
3.Harju Maakohus jättis 19. oktoobri 2022. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja mõistis menetluskulud hagejalt kostjate kasuks välja. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlusalune hekk piirirajatis, kuivõrd see asub ca 70 cm kaugusel kinnisasju eraldavast võrkaiast, paiknedes kostjate kinnisasjadel. Piirirajatis on asjaõigusseaduse (AÕS) § 151 mõttes kinnisasju eraldav võrkaed. Hageja AÕS § 89 lg 1 alusel esitatud nõue ei ole põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud, millises ulatuses ja mis ajast alates on tema hoovis tegelikkuses päikesevalgus piiratud. Kevadel toimunud paikvaatlusel kohus taimedele kahjulikke varje ei tuvastanud. Kevadel ei saa olla päikese liikumistrajektoor madalam kui sügisel ning kui ka sügisel tekkisid hageja väidetud varjud, ei saa see pärssida aiasaaduste kasvu ega viljumist. Tiheasustusalal paikneval kinnisasjal ei saa eeldada, et seal valitseksid kõik aiapidamisele soodsad tingimused. Hageja elumajale langev vari ei ole tingitud hekist, vaid hoone arhitektuursest lahendusest. Kostjatele ei ole ka etteheidetav, et hagejal ei ole avarust ja vaateid. 700 m2 suurusel kinnisasjal ei saagi avarust olla, kui kinnisasi on pooles mahus täisehitatud. Hageja ei ole tõendanud, millisest emotsionaalselt olulisest vaatest ta ilma on jäänud. Tiheasutusalal kinnisasja omades peab leppima sellele elukeskkonnale omase vaatega. Samuti ei ole tõendatud, et heki rajamine ja paiknemine on vastuolus avaliku õiguse normidega (peale selle peaks väidetava avaliku õiguse normide rikkumisega kaasnema ka hageja tsiviilõiguste rikkumine). Kostjate kinnisasjadel 15 aastat tagasi istutatud hekk ei ole vastuolus Haabersti linnaosa 2017. aastal vastuvõetud üldplaneeringuga, sest haldusakti ei saa kehtestada tagasiulatuvalt. Tõenditest ei nähtu, et kostja I kinnisasjale oleks seatud kinnisomandi kitsendusi. Maakohus märkis, et hekk peaks olema hooldatud selliselt, et see ei oleks visuaalsel vaatlusel inetu (st hekki tuleb selleks ettenähtud ajal hooldada).
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Ringkonnakohus tühistas 28. veebruari 2023. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas kostja I vastu esitatud hagi alternatiivse nõude osas ning kostjate II ja III vastu esitatud hagi, kohustades kostjaid piirama omal kulul enda kinnisasjadel selliste puude ja põõsaste 2(7)
2-21-18920 kasvu, mis paiknevad lähemal kui 2 m hageja kinnisasja piirist, kuni kõrguseni 1,2 m maapinnast. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus põhjendatult, et asjas ei kohaldu
AÕS § 151.
AÕS § 89 alusel saab nõuda ainult oluliste mõjutuste kõrvaldamist ja edasisest mõjutamisest hoidumist. Seda, kas mõjutus on oluline, tuleb hinnata objektiivselt ning lähtuvalt puudutatud kinnisasjale ulatuvast tegelikust mõjust. Hageja nõude lahendamisel on tähtsus ka sellel, kas järgitud on vastavaid avalik-õiguslikke nõudeid. Samas ei saa eraõiguslikku nõuet põhjendada üksnes avaliku õiguse normide rikkumisega, vaid sellega peab kaasnema ka hageja tsiviilõiguste rikkumine. Maakohus ei hinnanud hageja väiteid ega tõendeid nõuetekohaselt ning leidis ebaõigesti, et hageja ei saa nõuda AÕS § 89 järgi oma omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist. Hageja on tõendanud erinevatel aegadel tekkivate varjude pikkuse. Varjutavast objektist tuleneva varju pikkuse saab tuvastada päikese kõrguse järgi (vt „Eesti kiirguskliima teatmik“) ja hageja on arvutanud (varju pikkus võrdub hoone kõrgus jagatud päikese kõrgusnurga tangensiga) 5 m kõrguse heki puhul kevadel ja sügisel tekkivad varju pikkused (varjud tekivad keskpäeval ligilähedaselt kogu kinnisasja ulatuses). Pooled ei vaidle selle üle, et menetluse ajal on kostja I kinnisasjal heki kõrgus 4 m ning kostjate II ja III kinnisasjal ca 5 m, ning kui arvestada hageja esitatud Maa-ameti kaardirakenduse andmeid hageja kinnisasja laiuse kohta ja kinnisasja pindala (711 m2), saab järeldada, et hageja kinnisasjale langevad varjud katavad kinnisasjast olulise osa. See nähtub ka hageja esitatud fotolt. Mõjutuste olulisuse hindamiseks tuleb võrrelda kinnisasja teiste samas piirkonnas asuvate kinnisasjade olukorraga (kui niisugused mõjutused on sellises piirkonnas tavapärased, on need pigem ebaolulised). Mõjutuste tavapärasuse üle saab otsustada planeeringu järgi. Kuivõrd kehtiva üld- ja detailplaneeringu kohaselt tuleb kinnisasjade piiretena kasutada puit- või võrkaedu ning piirdeaiad peavad läbi paistma ja olema sobiva kõrgusega (kuni 1,2 m), tuleb kinnisasja piiri lähedal asuva heki kõrguse kohta samuti lähtuda 1,2 m piirangust. Hageja nõude lahendamisel ei ole tähtsust, mis ulatuses on tema kinnisasi täisehitatud või kuhu on hageja rajanud kasvuhoone. Need asjaolud ei välista hageja nõudeõigust kostjate vastu tema kinnisasjale tulevate kahjulike mõjutuste kõrvaldamiseks. Maakohus tuvastas valesti, et hekk on kooskõlas avaliku õiguse normidega. Arvestades heki asukohta ja eesmärki, ei ole tiheda ja kõrgema kui 1,2 m heki kasutamine kinnisasjade eraldamiseks kooskõlas üld- ja detailplaneeringus sätestatud tingimustega (vt Haabersti linnaosa üldplaneering ja Vana-Rannamõisa tee 10a detailplaneering). Kuigi haldusaktil ei ole tagasiulatuvat jõudu, tuleb arvestada, et hekk pole fikseeritud objekt, nagu hooned ja ehitised, mistõttu saab kinnisasjade omanikelt väikehaljastuse (põõsad ja puud) puhul eeldada, et nad viivad varem rajatud haljastuse mingi aja jooksul kooskõlla hiljem kehtestatud detail- või üldplaneeringu nõuetega. Samuti on kostja I kinnisasjal kaitsevööndi kitsendus. Seadusjärgne kitsendus kehtib kinnistusraamatusse kandmata (AÕS § 141). Ei vaielda selle üle, et kostja I kinnisasjal asub ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni torustik, millest on tehtud liitumiskohad ka teistele kinnisasjadele, ning et torustiku peale on istutatud hekk. Seega rikub hekk ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 31 lg 2 p-s 1 ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaitsevööndi ulatusele kehtestatud nõudeid. Hageja tsiviilõiguste rikkumine on tõendatud 1,2 m-st kõrgema heki puhul (kostjate vastu esitatud heki piiramise nõue tuleb rahuldada), kuid tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et 1,2 m kõrgusest hekist tulenev varjav mõjutus võiks rikkuda hageja omandiõigust (kostja I vastu esitatud heki kõrvaldamise nõue jääb rahuldamata). Heki piiramine ei ole kostjatele objektiivselt võimatu ega ebamõistlikult koormav.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3(7)
2-21-18920
6.Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse või saata asi uueks arutamiseks maakohtule või ringkonnakohtule. Kostjate hinnangul rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust ja leidis valesti, et hageja nõue AÕS § 89 alusel on põhjendatud. Ringkonnakohtu seisukohad hageja kinnisasjale langevate varjude kohta on vastuolus esitatud tõendite (hageja esitatud fotod ja aerofotod) ja maakohtu paikvaatlusel tuvastatuga. Ringkonnakohus ei ole lähtunud hageja enda esitatud asjaoludest (hageja esitatud tõendid ei kinnita tema väiteid) ning ei ole selgitanud, miks ta ei arvesta kostjate väidetega. Samuti on ringkonnakohtu järeldused vastuolus üldteada loodusseadustega. Ringkonnakohus leidis meelevaldselt, et mõjutuste olulisust AÕS § 89 mõttes tuleb hinnata, võrreldes kinnisasja teiste samas piirkonnas asuvate kinnisasjade olukorraga, kusjuures planeering määrab, millised mõjutused saavad olla piirkonnas tavapärased. Seejuures ringkonnakohus erinevate kinnisasjade hindu ei võrrelnud. Ringkonnakohtu selline seisukoht oli ka üllatuslik, mistõttu ei saanud pooled esitada eeltoodu kohta vastuväiteid ega tõendeid. Tõendamaks, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, paluvad kostjad võtta asja juurde piirkonnas asuvate kinnisasjade tegelikku olukorda näitavad tõendid (fotod Saviliiva tee piirkonnast). Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hekk ei ole kooskõlas avaliku õiguse normidega. Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja leidis valesti ning üllatuslikult, et kostjad peavad tagasiulatuvalt täitma detail- ja üldplaneeringut. Samuti leidis ringkonnakohus valesti ja vastuolus tõenditega (Maa-ameti kitsenduste kaardirakenduse kohaselt puuduvad kostja I kinnisasjal kitsendused), et kostja I kinnisasjal asuv hekk on istutatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni vööndisse.
7.Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse resolutsiooni, millega hagi jäeti rahuldamata, muutes ja täiendades maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja kostjalt I heki kui väidetavalt tema kinnisasja varjava mõjutuse kõrvaldamist (alternatiivselt selle kasvu piiramist) ning kostjatelt II ja III heki kasvu piiramist. Kuivõrd hageja peab oma õiguste rikkumiseks kinnisasja valduse kaotusega mitteseotud rikkumist, leidsid kohtud põhjendatult, et hageja varjava mõjutuse kõrvaldamise nõue tuleb lahendada AÕS § 89 alusel.
10.AÕS § 68 lg-st 1 tulenevalt on kõigil naaberkinnisasjade omanikel õigus oma kinnisasjaga õiguskorra piires vabalt toimida (nt rajada ehitisi ja haljastust). Samas peavad omanikud siiski vastastikku arvestama üksteise õigustega ulatuses, mis on vajalik teiste omanike õiguste teostamiseks (kinnisasja omaniku õigused on piiratud eelkõige naaberkinnisasjade omanike õigustega). Naabritevaheliste suhete kindlaksmääramisel tuleb kaaluda poolte õigustatud huvisid, kuid siiski on igal kinnisasjal prioriteetsed tema omaniku huvid ja esmajärjekorras on just omanikul õigus enda huve oma kinnisasjal realiseerida (vastasel korral oleks omaniku omandiõigus suuresti näiv) (vt RKTKo 11.04.2005, 3-2-1-33-05, p 13). Nii on omaniku huvi oma kinnisasja soovikohaselt kasutada üldjuhul eelistatud naaberkinnisasja omaniku huvile sellist kasutust piirata.
4(7)
2-21-18920
11.AÕS § 89 esimese lause järgi on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega, ning sama sätte kolmanda lause järgi on nõue välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Viidatud sätte kohaselt saab kostjat kohustada tema kinnisasjalt lähtuvaid mõjutusi kõrvaldama juhul, kui kostja mõjutusi põhjustanud teo või tegevusetusega on rikutud hageja omandiõigust, mis ei ole seotud valduse kaotusega, ja hageja ei pea seda rikkumist taluma. Sellise rikkumise talumise kohustust peab aga vastuväite korras tõendama kostja. Teiselt kinnisasjalt lähtuvate kahjulike mõjutuste talumise kohustus on reguleeritud AÕS §-s 143. Kahjulikud mõjutused on AÕS § 143 lg 1 kohaselt teiselt kinnisasjalt inimtegevusest põhjustatud mittemateriaalsed, kuid füüsilise iseloomuga kontrollimatu levikuga mõjutused (nt gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste mõjutuste levik teisele kinnisasjale). Kahjustatud kinnisasja omanik saab AÕS § 89 alusel nõuda teiselt kinnisasjalt tulevate kahjulike mõjutuste leviku keelamist oma kinnisasjale, kui teise kinnisasja omanik ei tõenda AÕS §-s 143 reguleeritud kahjulike mõjutuste talumise kohustuse esinemist, eelkõige kui need mõjutused ei kahjusta oluliselt kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega (lg 1). AÕS § 143 lg-s 1 ei ole reguleeritud negatiivseid mõjutusi. Negatiivsete mõjutuste puhul ei ole tegemist füüsilise iseloomuga mõjutuste levimisega ühelt kinnisasjalt teisele, vaid takistatakse aine, lainete või kiirguse pääsu naaberkinnisasjale (nt takistatakse õhu, valguse või raadiolainete levi või varjatakse vaade) (vt eeltoodu kohta ka RKTKo 11.04.2005, 3-2-1-33-05, p 14). Kui kahjulikud mõjutused väljuvad ühe kinnisasja piiridest ja kanduvad teisele kinnisasjale, st levivad piiriüleselt (sellised mõjutused toovad eelduslikult kaasa teise kinnisasja omandiõiguse rikkumise), siis negatiivsed mõjutused on kinnisasja kasutamise loomulik tagajärg ning neil teistele kinnisasjadele otsest füüsilist mõju ei ole (selliseid mõjutusi ei saa üldjuhul pidada teise kinnisasja omandiõiguse rikkumiseks). Siiski on võimalik kohaldada negatiivsete mõjutuste korral omandiõiguse rikkumise kindlakstegemisel AÕS §-st 143 tulenevaid kahjulike mõjutuste talumise kohustuse põhimõtteid (vt ka RKTKo 19.04.2011, 3-2-1-12-11, p 31). Negatiivse mõjutuse korral saab olla tegemist omandiõiguse rikkumisega AÕS § 89 tähenduses üksnes juhul, kui negatiivne mõjutus oluliselt kahjustab kinnisasja omaniku võimalust oma kinnisasja kasutada. Seda, kas tegemist on olulise negatiivse mõjutusega, tuleb hinnata objektiivselt ning lähtuvalt kahjustatud kinnisasjale ulatuvast tegelikust mõjust (st arvestada tuleb kinnisasja otstarbega, lähtudes mõistliku keskmise inimese arusaamast). Mõjutuste olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka sellega, missugused mõjutused on piirkonnas, kus kinnisasi asub, tavapärased (nt kui piirkonnas on enamik kinnisasju puudutatud samast mõjutusest ning mõjutus nende kinnisasjade kasutamist ei takista, võib mõjutust pidada piirkonnas tavapäraseks ning pigem on tegemist ebaolulise mõjutusega).
12.Ringkonnakohus rahuldas hagi, leides erinevalt maakohtust, et hageja omandiõiguse rikkumise eeldused on AÕS § 89 järgi täidetud ja hageja ei pea seda rikkumist taluma. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, selgitades järgmist. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja ei pea hekki kui varjavat mõjutust taluma, tuginedes selle järelduse tegemisel eelkõige „Eesti kiirguskliima teatmikule“, Maa-ameti kaardirakenduse andmetele ning hageja arvutustele (päikese kõrguse järgi arvutatud varjude pikkused). Ringkonnakohus parandas viidatud tõendeid hinnates maakohtu eksimuse, kuivõrd maakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Ühtlasi märkis ringkonnakohus, et viidatud tõenditest tulenevat järeldust kinnitab ka hageja esitatud foto. Ringkonnakohus on oma tõenditele põhinevat järeldust põhjendanud. Eeltoodut arvestades ei saa ringkonnakohtule ette heita tõendite hindamisel menetlusõiguse normide rikkumist. 5(7)
2-21-18920 Ringkonnakohus selgitas, et AÕS § 89 järgi saab nõuda vaid sellise varjava mõjutuse kõrvaldamist, mis kahjustab kinnisasja kasutamist oluliselt (tegemist peab olema olulise mõjutusega). Ringkonnakohus asus seisukohale, et hinnatud tõendite kohaselt katavad hageja kinnisasjale langevad varjud tema kinnisasjast olulise osa, mistõttu ei pea hageja taluma heki varjavaid mõjutusi. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas selliselt valesti AÕS § 89. See, millisel juhul varjav mõjutus kahjustab oluliselt sellest puudutatud kinnisasja kasutamist, on hinnanguline kategooria. Kolleegium selgitab, et eeltoodule (kinnisasja kasutamise oluline kahjustamine) hinnangu andmisel ei piisa üksnes sellest, et tuvastatud asjaoludel on varjava mõjutusega kaetud oluline osa kinnisasjast. Selline seisukoht tähendaks AÕS § 89 põhjendamatult laia tõlgendamist. Varjav mõjutus ei kujuta endast üldjuhul omandiõiguse rikkumist, kuivõrd omanikul on oma kinnisasja piires vabadus otsustada selle kasutamise viisi ja korra üle. Kahjustatud kinnisasja omanik saab nõuda kahjustava varjava mõjutuse kõrvaldamist üksnes erandlikel juhtudel, st kui ta tõendab, et mõjutusega kaasnevad talle talumatud tagajärjed. Kahjustatud kinnisaja omaniku jaoks ei saa lugeda talumatuks tagajärge, mille puhul on kinnisasjal mõnes kohas aiasaaduste viljumine pärsitud või on häiriv, et heki kõrgus varjab vaadet ning piirab kinnisasja avarust. Küll aga saab eelduslikult lugeda kahjustatud kinnisaja omaniku jaoks talumatuks tagajärge, kui mõjutus on kestuselt ja ulatuselt niivõrd intensiivne, et põhjustab aastaringse varjutuse faktiliselt pea kogu kinnisasjal. Praeguses asjas ei ole sellised asjaolusid esile toodud. Seega ei ole alust järelduseks, et tegemist on hageja omandiõiguse rikkumisega AÕS § 89 tähenduses.
13.Naaberkinnisasjadelt tulenevaid mõjutusi reguleeritakse nii avaliku kui ka eraõigusega. Lahendades omaniku nõuet negatiivse mõjutuse kõrvaldamiseks, on seega tähtsus ka sellel, kas on järgitud vastavaid avalik-õiguslikke norme. Samas ei saa eraõiguslikku nõuet põhjendada üksnes avaliku õiguse normide rikkumisega, vaid sellega peab kaasnema ka hageja tsiviilõiguste rikkumine (vt RKTKo 11.04.2005, 3-2-1-33-05, p 10-11). See tähendab, et üksnes avalik-õiguslikest normidest tulenevate nõuete ja piirangute rikkumine ei anna alust AÕS § 89 alusel esitatud hagi rahuldada. Samuti ei tähenda avalik-õiguslikest normidest tulenevate nõuete ja piirangute järgimine, et AÕS § 89 alusel esitatud hagi jääb rahuldamata. Avalikest huvidest lähtuvatel nõuetel ja piirangutel ei ole ka üldjuhul naaberkinnisasja omandiõiguse rikkumisega otsest seost. Nii ei ole avalikust õigusest tulenevad nõuded ja piirangud üldjuhul suunatud kaitsma kinnisasja omaniku omandiõigust ning ära hoidma selle rikkumist, st tegemist ei ole asjakohaste kaitsenormidega. Paljud avalik-õiguslikud piirangud tulenevad ka kohaliku omavalitsuse aktidest, mis võivad olla erinevad, samas kui omandiõigus peab olema ühtselt kaitstud kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Eeltoodut arvestades ei anna hageja hagi rahuldamiseks alust ainuüksi asjaolu, kas kostjad rikkusid või ei rikkunud üldplaneeringu nõudeid. Haldusaktil ei saa ka olla tagasiulatuvat toimet eraõiguslikele suhetele. Samuti ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohane kohaldada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses (ÜVVKS) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kaitsevööndi ulatusele kehtestatud nõudeid (enne 1. juulit 2023 kehtinud ÜVVKS § 31), kuivõrd viidatud nõuete eesmärk ei ole kaitsta kolmandate isikute omandiõigust, vaid tagada vee-ettevõtjale võimalus ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuse nõuetekohaseks osutamiseks. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium lisaks, et kinnistusraamatus kitsenduse kohta märke puudumine ei tähenda, et kostja I kinnisasjale ei ole kitsendust seatud. Seadusjärgne kitsendus kehtib AÕS § 141 järgi kinnistusraamatusse kandmata. Eeltoodut arvestades leidis maakohus ekslikult, et praegusel juhul kaitsevööndi kitsendust ei ole.
14.Kokkuvõttes on maakohus jätnud hagi õigesti rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus, millega hagi rahuldati, tuleb tühistada. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse materiaalõiguse normi vale 6(7)
2-21-18920 kohaldamise tõttu ja jõusse jääb maakohtu otsus, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata ülejäänud kassatsioonkaebuse väiteid ringkonnakohtu menetlusõiguse normide rikkumise kohta. Seetõttu ei võta kolleegium asja juurde ka kostjate kassatsioonkaebuse lisana esitatud tõendeid (fotod Saviliiva tee piirkonnast) tõendamaks, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (vt TsMS § 688 lg 5). Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, ei ole vajadust neid tagastada.
15.Kolleegium rahuldab kostjate kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonnakohtu otsuse ning jätab jõusse maakohtu otsuse, millega hagi jäi rahuldamata. Seetõttu jätab kolleegium TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 3 esimese lause alusel menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis menetluskulud hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja mõistis menetluskulud hagejalt kostjate kasuks välja. Ringkonnakohus rahuldas uue otsusega hagi ja jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, märkides, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise kohta (teeb ringkonnakohtule vastupidise otsuse), muutes ühtlasi menetluskulude jaotust. Menetluskulud jäävad hageja kanda. Eeltoodust tulenevalt määrab kostjate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest (vt ka RKTKo 28.11.2017, 2-13-37940/136, p 14.2). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.