Y OÜ hagi X vastu alusetult saadud töötasu tagastamise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8.3.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
31 411,69 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Y OÜ (registrikood 11403043), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margit Lahevee Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 8.3.2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Y OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta Y OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-21-7839 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Y OÜ (hageja) esitas 10.11.2020 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus X-lt (kostja) välja mõista alusetult makstud töötasu.
2.TVK jättis 16.4.2021 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/2950/20 hageja avalduse rahuldamata.
3.Hageja esitas 17.5.2021 Harju Maakohtule kostja vastu hagi (täiendatud 21.12.2021), milles palus kostjalt välja mõista alusetult saadud töötasu 29 084,90 eurot ja viivised võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni selle summa nõuetekohase tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja töölepingu, mille alusel asus kostja 1.10.2007 tööle müügijuhi ametikohale. 19.5.2011 kandeavalduse alusel kanti kostja äriregistrisse hageja juhatuse liikmena. Kostja jätkas juhatuse liikmena müügijuhi tööülesannete täitmist. Kostja on ühtlasi 45% osalusega hageja osanik. Kostjaga ei ole sõlmitud juhatuse liikme käsunduslepingut, samuti puudub osanike otsus juhatuse liikmele tasu maksmise kohta.
3.2.Hageja tegevjuht teavitas 22.6.2020 kostjat, et tema tööleping enam ei kehti ja tegi ettepanekud edasiste lepinguliste suhete korrektseks vormistamiseks. 10.7.2020 teavitas hageja esindaja kostjat, et loeb olemasoleva töölepingu lõppenuks ja lõpetab juuni seisuga töölepingust tulenevate maksete tegemise. Kostjale maksti lõpparve ja kasutamata puhkuse hüvitis 30.6.2020 seisuga. Nendest avaldustest on üheselt mõistetav hageja tahe lugeda töösuhe kostjaga lõppenuks. Igal juhul sai lepingu lõpetamine kostjale teatavaks hiljemalt lõpparve laekumise hetkel. Tööleping on seega üles öeldud ja ülesütlemine on kehtiv. Poolte vahel ei ole sõlmitud täiendavaid lepinguid.
3.3.Kostja on 7.8.2020 esitatud töövaidlusavalduses kinnitanud, et ta pidas kostja 10.7.2020 e-kirja töölepingu ülesütlemisavalduseks. Ehkki kostja vaidlustas töölepingu ülesütlemise 30 päeva jooksul 10.7.2020 e-kirja saamisest, on töölepingu ülesütlemine siiski kehtiv, kuna kostja võttis oma avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tagasi ja TVK menetlus selles asjas on lõpetatud.
3.4.Kostja ei täida hageja huvides töökohustusi, mis nähtub mh sellest, et hageja sisuliselt ei kasuta müügijuhi igapäevases töös vajaminevat äritarkvara ning tema nimistus olevate klientide kaudu tekkiv müügikäive on järsult langenud. Töölepingu kohaselt pidi kostja täitma tegevjuhi korraldusi, kuid tegevjuht ei ole kostjale tööülesandeid jaganud. Kostja on ühtlasi alustanud hagejaga konkureeriva äritegevusega, mille lõpetamise nõudega on hageja ka kohtusse pöördunud (tsiviilasi nr 2-21-4820). Kostja on hageja juhatuse liikmena hageja pangakontolt endale ilma õigusliku aluseta maksnud välja töötasu perioodi 2020. a juuli kuni 2021. a november eest kokku 29 084,90 eurot. Kostja on seeläbi rikkunud juhatuse liikme kohustusi ja tekitanud hagejale kahju.
2-21-7839
3.5.Alusetu on kostja väide, et tasu maksmise jätkamise on osanikud vaikivalt heaks kiitnud. Kostja ei ole tõendanud, et panustab hageja majandustegevusse viisil, mis annaks alust isegi kaaluda tasu määramist. Kostjal on hageja juhatuse liikmena juurdepääs hageja ruumidele, e-postile ja töövahenditele. Samuti on kostja e-posti aadress säilinud teatud klientide jaoks ettevõtte kontaktandmete hulgas. Üksikutele päringutele reageerimine ja sellealane minimaalne suhtlus hageja bürooassistendiga, samuti mõne hageja jaoks ebaolulise tarnija uudiskirja edastamine kolleegidele, ei tõenda kehtiva töölepingu olemasolu või müügijuhi tööülesannete faktilist täitmist lepingus sätestatud mahus ja müügijuhilt eeldatud kvaliteediga. Müügijuhi ülesanneteks on eelarvelise müügiplaani koostamine ja täitmine, müügikampaaniate korraldamine ja arendamine koostöös tootejuhtidega, müügipersonali koolitamine ja välispartneritega suhtlemine. Kostja pole tõendanud ühtegi tegevust müügitiimi juhtimisel, sh müügistrateegia koostamist ning töökoosolekute, tootekoolituste ja müügikampaaniate korraldamist. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda
4.1.Hageja ei ole töölepingut kostjaga üles öelnud. Kostja on täitnud müügijuhi ülesandeid ning tema töö sisu ega maht ei ole 2020. a juulist sisuliselt muutunud. Hageja ei ole ka takistanud kostjal väidetava õigussuhte lõppemise järgselt müügijuhi ametiülesandeid täitmast. Alates töölepingu sõlmimisest, sh ka pärast kostja valimist hageja juhatuse liikmeks, on kostjale makstud igakuist tasu, viimasel ajal 1700,50 eurot (neto) kuus. Kuni 2020. a juulini tegi igakuiseid ülekandeid kostjale hageja raamatupidaja ja alates 2020. a juulist kostja ise.
4.2.Hageja ja kostja ei pööranud kuni 2020. a suveni tähelepanu sellele, kas kostja täidab müügijuhi ülesandeid töölepingu või juhatuse liikme lepingu alusel. 22.6.2020 esitas hageja kostjale ettepaneku lepinguliste suhete muutmiseks. Pooled ei jõudnud lepingulise suhte muutmises kokkuleppele. Sõltumata sellest, kas kostja täidab müügijuhi ülesandeid töösuhte või juhatuse liikme suhte alusel, on kostjal õigus saada igakuist tasu.
4.3.Hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi töölepingu ülesütlemisavaldusena käsitatavat tahteavaldust. Kohtupraktikast tulenevalt ei saa töölepingu ülesütlemine olla kaudne, vaikiv või tingimuslik, vaid see peab toimuma tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) nõuetele vastava tahteavaldusega. Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Hageja on 23.7.2020 vastuses kostja esindajale teatanud, et tööleping tuleb lugeda lõppenuks poolte kokkuleppel juhatuse liikmeks valimisega ning alates sellest ajast on tasu makstud kehtetu töölepingu alusel. Sellest järeldub, et ka hagejal endal puudub selgus töölepingu väidetava lõppemise ajas.
4.4.Isegi kui lugeda poolte töösuhe lõppenuks seoses kostja valimisega hageja juhatuse liikmeks, siis on kostjale makstud igakuist tasu juhatuse liikme suhte alusel. Ainetu on hageja väide, et puudub osanike otsus juhatuse liikmele tasu maksmiseks. Hageja on oma pikaaegse käitumisega igakuiste ülekannete tegemisel möönnud tasu maksmise kohustuse olemasolu (TsÜS § 113).
4.5.Asjaolust, et kostja vaidlustas töölepingu ülesütlemise TVK-s, ei saa järeldada, et töölepingu ülesütlemise asjaolu üle puudub vaidlus. Olukorras, kus poolte õigussuhete sisu ja kehtivus oli ebaselge, pidas kostja otstarbekaks pöörduda TVK poole, et saada kinnitust töösuhte kehtivuse kohta. Kuna hageja kinnitas TVK-le esitatud seisukohtades, et 2020. a suvel
2-21-7839 hagejalt kostjale saadetud kirjad sisaldasid selgitusi ja ettepanekut lepinguliste suhete vormistamiseks ning töösuhe lõppes juba 2011. aastal, ei pidanud kostja vajalikuks õigusvaidlusega jätkata.
4.6.Kui kostja tööülesannete täitmine ei vasta hageja ootustele ning hageja on seisukohal, et kostja rikub oma töökohustusi, on hagejal olnud võimalik kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, s.o esitada kostjale hoiatus ja seejärel öelda tööleping üles. Asjaolu, et hageja ei ole nimetatud õiguskaitsevahendeid kasutanud ega ka piiranud kostja tööülesannete täitmist, kinnitab, et kostjale esitatud etteheited on otsitud. Ei ole sisulist vaidlust, et kostjal on juurdepääs töökohale ja töövahenditele (sh programmidele ja e-postile) ning kostja tegevuse tulemusena tekib hagejale käive ja tulu.
4.7.Hagejal oleks teoreetiliselt alus keelduda töötasu maksmist üksnes juhul, kui kostja keelduks talle antud töö tegemisest. Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud, et kostja oleks jätnud oma tööülesanded täitmata. Hageja on esitanud kostja töötulemused (müügikäibe) tegelikust väiksemana. Asjakohatu on hageja viide kostja konkureerivale tegevusele. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu kohaselt ei loeta konkureerivaks tegevuseks kostja tegevust Q OÜ-s (praeguse ärinimega C OÜ) ja Z OÜ-s. Seega ei saa kostja tegevust C OÜ-s käsitada konkurentsikeelu rikkumisena.
4.8.Ka juhul, kui kohus peaks leidma, et poolte vaheline töösuhe lõppes 2020. a juulis, on hageja nõue töötasu väljanõudmiseks VÕS § 1028 alusel põhjendamatu. Kohtupraktika järgi võib poolte tahteavaldus tööle asumiseks olla ka kaudne ning kui pool asub tööle, tuleb eeldada töölepingu sõlmimist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-20-5834, p-d 11 ja 16). Kuivõrd kostja on jätkanud samade tööülesannete täitmist ning hageja saab kostja töö tulemusena kasu (käivet), tuleb lugeda, et poolte vahel kehtib uus tööleping senise töölepinguga samadel tingimustel. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 8.3.2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude suurust maakohus kindlaks ei määranud.
5.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust järgmiste asja lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude üle: -
1.4.2007 sõlmisid pooled töölepingu, mille alusel asus kostja 1.10.2007 täistööajaga tööle müügijuhi ametikohale töötasuga 1607,25 eurot kuus; 19.5.2011 kanti kostja äriregistrisse hageja juhatuse liikmena, kirjalikku juhatuse liikme teenistuslepingut kostjaga sõlmitud ei ole; kostja on 45% osalusega hageja osanik; kostja on hageja arveldusarvelt maksnud endale töötasu perioodil 2020. a juuli kuni 2021. a november kokku 29 084,90 eurot; kostjal on juurdepääs töökohale ja töövahenditele (sh programmidele ja e-postile) ning kostja tegevuse tulemusena on tekkinud ja tekib hagejale käive ja tulu.
5.2.VÕS § 1027 järgi peab isik VÕS 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohtu 10.12.2019 otsuse nr 2-16-10632 kohaselt peab hageja VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut
2-21-7839 kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma.
5.3.Juhatuse liikme ametisuhe on käsundilaadne õigussuhe, millele kohalduvad võlaõigusseadusest tulenevad käsunduslepingu sätted. Käsundiandjal on kohustus käsundisaajale tasu maksta vaid siis, kui pooled on selles kokku leppinud (VÕS § 619). Osaühingu juhatuse liikme tasu suurus ja maksmise kord määratakse kindlaks osanike otsusega (ÄS § 1801 lg 1). Juhatuse liige ei tohi endale ise tasu määrata ning juhul, kui juhatuse liige seda ilma osanike nõusolekuta siiski teeb, annab see aluse esitada tema vastu kahju hüvitamise nõue. Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku juhatuse liikme lepingut, mis näeks ette kostjale juhatuse liikme ülesannete täitmise eest tasu maksmise, ei saanud kostjale tehtud maksed põhineda tema juhatuse liikme staatusel.
5.4.Töölepingu seadus (TLS) ei näe ette, et tööleping kaotab kehtivuse, kui töötaja annab nõusoleku asuda täitma tööandja juhatuse liikme ülesandeid. Samuti ei muutu töötaja saamisel tööandja juhatuse liikmeks tööleping juhatuse liikme lepinguks. Kohtupraktikas on tunnustatud samal ajal juhatuse liikme ja töötajana tegutsemise võimalikkust (vt nt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-39-04 ja nr 3-2-1-134-02).
5.5.Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, piisab töölepingu lõppemiseks tahte väljendamisest (VÕS § 1 lg 1, § 195 lg-d 1 ja 2). Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest (Riigikohtu 7.12.2011 otsus nr 3-2-1-117-11, p 17). Töölepingu ülesütlemise avalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda tahteavalduse tõlgendamise reeglitest (TsÜS § 75 lg 1). Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega. TLS ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata (vt Riigikohtu 16.1.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07 ja 25.1.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-09).
5.6.22.6.2020 kirjas lähtub hageja ekslikust arusaamast, et kostja juhatuse liikmeks asumise järel ei saa enam lähtuda varasemalt sõlmitud töölepingust. Hageja tegi ettepaneku sõlmida tasuta juhatuse liikme leping või palgatöö tegemise soovi esinemise korral uus tööleping. 10.7.2020 kirjas osundas hageja küll lepingu lõppenuks lugemisele, kuid seda ajendil vormistada juriidiliselt korrektselt ümber lepingulised suhted juhatuse liikme ja hageja vahel. Ühtlasi viitas hageja kirja lõpus taas varasemale ettepanekule sõlmida uus tööleping. Seega ei ole võimalik kummastki kirjast välja lugeda selget tahet töölepingu lõpetamiseks, vaid sealt nähtub hageja tahe jätkata töösuhet, kuid vormistada selle kohta uus leping. Ka lõpparve väljamaksmist ei ole võimalik pidada töölepingu lõpetamise tahteavalduseks. Samuti ei muutnud kostja 7.8.2020 töövaidlusavaldus, mille kohaselt mõistis kostja hageja 10.7.2020 kirja töölepingu ülesütlemisavaldusena, hageja 10.7.2020 e-kirja kohaseks ülesütlemisavalduseks. Seega ei ole hageja töölepingut kohase tahteavaldusega lõpetanud ning 1.4.2007 sõlmitud tööleping on jätkuvalt kehtiv. Järelikult on täitmata alusetu rikastumise nõude eeldusena soorituse õigusliku aluse puudumine.
2-21-7839
5.7.Töölepingust tulenevate kohustuste ja konkurentsikeelu rikkumist puudutavad hageja väited on asjakohatud, kuivõrd need etteheited ei välista töötasunõude õiguspärasust. Apellatsioonkaebus
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
6.1.Maakohus hindas töölepingu ülesütlemise kehtivust vastuolus TLS §-s 105 sätestatuga, eirates selle normi rakendamiseks kehtestatud tähtaegu. Maakohus on otsuses andnud töölepingu ülesütlemise kehtivust puudutavatele asjaoludele üllatusliku tõlgenduse.
6.2.Tööleping on üles öeldud 30.6.2020 avaldusega, milles hageja teatas, et loeb töölepingu lõppenuks. Samuti maksis hageja välja lõpparve. Hageja on oma tahet väljendanud viisil, mis ei saa jätta kahtlust, et konkreetse töölepingu alusel töö ei jätku. TLS-st ei tulene, et töölepingu ülesütlemise tahteavaldust sisaldav tööandja kiri töötajale ei tohi sisaldada muid tahteavaldusi, mh ei ole kuidagi piiratud teha ühe lepingu ülesütlemise tahte avaldamise järel ettepanek uue kokkuleppe sõlmimiseks. Uue lepingulise vahekorra loomise soov ja selle väljendamine ei muuda olematuks samas dokumendis avaldatud tahet senine tööleping lõpetada.
6.3.Kuna TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul esitatud avalduse või hagi alusel pole kohus või TVK tuvastanud ülesütlemise tühisust, on töölepingu ülesütlemine vastavalt TLS § 105 lg-le 2 algusest peale kehtiv. Seadusliku aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine (TLS § 104) ei ole automaatselt tühine, vaid selle tühisuse tuvastamiseks tuleb pöörduda TVK või kohtu poole. Kui töötaja leiab, et tööandja on töölepingu õigusvastaselt üles öelnud, siis tuleb tal nõuda töövaidlusorganis ülesütlemise tühisuse tuvastamist.
6.4.Kostja avaldusest TVK-le nähtub, et ta sai aru, et temaga sõlmitud tööleping on üles öeldud. Ka maakohus möönis, et kostja mõistis hageja 10.7.2020 kirja töölepingu ülesütlemisavaldusena. Seda arvestades on kohus põhjendamatult asunud seisukohale, et töölepingut ei ole üles öeldud. Kuna kostja võttis TVK-le esitatud avalduse tagasi, ei ole TVK ega kohus TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul esitatud avalduse või hagi alusel töölepingu ülesütlemise tühisust tuvastanud.
6.5.Olukord, kus maakohus hindab töölepingu ülesütlemise tühisust poolteist aastat pärast selle vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja möödumist, on vastuolus lepinguvabaduse põhimõttega ja tööandja õigusega hoida ära ebasoovitava töösuhte jätkumine. Kui tööandjal puudub soov töösuhet jätkata, siis loetakse leping tema avalduse alusel lõppenuks ka juhul, kui tööandjal puudus õiguslik alus töölepingu ülesütlemiseks (TLS § 107). Praeguses asjas tehtud otsuse tulemusel on töötaja tööandja tahte vastaselt sisuliselt tööle ennistatud. Vastustaja seisukoht
7.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.1.Hageja ei ole töölepingut üles öelnud. Kuna hageja kinnitas TVK menetluses, et 2020. a suvel esitatud kirjade näol oli tegemist üksnes selgitusega ja ettepanekuga lepinguliste suhete vormistamiseks ning töösuhe on lõppenud juba 2011. aastal, kaotas vaidlus oma aktuaalsuse ja kostja ei pidanud vajalikuks õigusvaidlusega töösuhte ülesütlemise kehtivuse üle jätkata. Seega
2-21-7839 võttis hageja omaks, et lepingut ei ole lõpetatud 2020. a suvel esitatud tahteavaldustega. Sellest omaksvõtust ei saa hageja oma suva järgi loobuda.
7.2.Olukorras, kus hageja on aktsepteerinud kostja poolt müügijuhi ülesannete täitmist ning kostja tegevuse tulemusel tekib hagejale käive ja kasum, on alusetud hageja väited ettevõtlusvabaduse riive ja lepinguvabaduse piiramise kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ega korda neid täies ulatuses. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust ning jättis olulised väited ja tõendid hindamata. Maakohtu seisukohad ei ole ka üllatuslikud.
10.Maakohus on õigesti selgitanud, et tööleping ei lõppe töötaja nimetamisega tööandja juhtorgani liikmeks. TLS § 1 lg 5 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut juriidilise isiku juhtorgani liikme lepingule. Nimetatud säte ei reguleeri töölepingu lõppemist ning ei välista ühingu ja tema juhtorgani liikme vahelise töösuhte olemasolu (vt ka Riigikohtu 21.4.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-17-3478, p 13.1). Töölepingu lõppemise alused on sätestatud TLS §-des 79, 80, 81 ja 83. Töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata (vt ka Riigikohtu 19.4.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10, p 12). Osaühingu osanike otsust, millega töötaja nimetatakse ühingu juhatuse liikmeks, ei saa käsitada töölepingu ülesütlemisavaldusena ning sellega, kui töötaja annab nõusoleku asuda juhatuse liikmeks, ei saa lugeda sõlmituks poolte kokkulepet töölepingu lõpetamiseks (vt ka Riigikohtu 26.11.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-02, p 10). Seega tuleb töötaja nimetamisel juhatuse liikmeks töölepingu lõpetamine eraldi vormistada.
11.Hageja arvates on ta tööleping üles öelnud 22.6.2020 e-kirjaga (tl 15 (e-kiri), dtl 292–293 (manus)) või hiljemalt 10.07.2020 e-kirjaga (I kd, tl 16). 22.6.2020 kirjas teavitas hageja kostjat vajadusest vormistada äriühingu suhe juhatuse liikmega õiguslikult korrektselt, märkides, et tööleping, millest seni on lähtutud, ei kehti. Hageja märkis, et müügijuhi ja juhatuse liikme ülesannete kattumine välistab töösuhte olemasolu ning vaatamata formaalse töölepingu olemasolule ei ole poolte vahel faktilist töösuhet, mistõttu ei ole ka kostjale töötasuna väljamakstavatel summadel õiguslikku alust. Hageja tõi kirjas välja, et poolte õiguste ja kohustuste kokkuleppimiseks tuleb sõlmida juhatuse liikme leping (käsundusleping); kui kostja eelistab töölepingu alusel töötada, tuleb tal juhatuse liikme kohalt tagasi astuda. Kostja vastas hageja 22.6.2020 e-kirjale 10.7.2020 kirjas (dtl 541–543), milles avaldas, et peab töölepingut kehtivaks ning jätkab juhatuse liikme ja müügijuhina tegutsemist, kuid on nõus osaühingu osanike koosolekul võtma vastu otsuse, mille alusel sõlmitakse mõlema juhatuse liikmega sarnase sisuga juhatuse liikme leping. 10.7.2020 kirjas märkis hageja, et lepingulised suhted hageja ja kostja vahel vormistatakse ümber ning hageja loeb töölepingu lõppenuks; juunikuu seisuga lõpetatakse kostjale töölepingust tulenevate maksete tegemine ning muude töölepinguliste reeglite kohaldamine.
2-21-7839 Hageja lisas, et formaalselt lõppes poolte vaheline leping juba alates hetkest, kui kostja andis nõusoleku asuda juhtorgani liikmeks.
12.TLS § 95 lg 1 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab töölepingu lõppemiseks tahte väljendamisest (VÕS § 1 lg 1, § 195 lg-d 1 ja 2; Riigikohtu 8.5.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9268, p 18.1). Tööleping ei saa lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4). VÕS § 195 lg-st 2 tulenevalt peab töölepingu ülesütlemise avaldusest nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks (Riigikohtu 7.12.2022 otsus tsiviilasjas nr 3-21-117-11, p 17). Töölepingu ülesütlemise avalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-s 1 ettenähtud tahteavalduse tõlgendamise reeglitest (Riigikohtu 9.4.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-21-21-14, p 11). TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja 22.6.2020 ega 10.7.2020 e-kirja ei saa pidada töölepingu ülesütlemisavalduseks. Hageja kirjadest ei nähtu üheselt tema tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Kuivõrd hageja on kirjades välja toonud oma (eksliku) seisukoha, et tööleping lõppes juba kostja asumisega hageja juhatuse liikmeks, jääb ebaselgeks, mis ajast tuleb hageja arvates lugeda tööleping lõppenuks. Seejuures on töölepingut võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, tagasiulatuv ülesütlemine on tühine (Riigikohtu 7.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17; 2.5.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057, p 15.2). Lisaks on hageja viidanud vajadusele sõlmida käsundusleping või uus tööleping, mis näitab tahet lepingulist suhet jätkata. Samuti ei ole töölepingu lõppemisel makstavate summade, sh kasutamata puhkuse hüvitise väljamaksmine käsitatav töölepingu lõpetamise tahteavaldusena, nagu maakohus on õigesti märkinud. Ka kostja ei mõistnud hageja 22.6.2020 kirja töölepingu ülesütlemisavaldusena. Seevastu 7.8.2020 esitatud töövaidlusavalduse (dtl 483–485) asjas nr 4-1/2116/20 kohaselt pidas kostja hageja 10.7.2020 e-kirja töölepingu ülesütlemisavalduseks. Samas kuna kostja võttis avalduse TVK-le 11.11.2020 avaldusega (dtl 273) tagasi seoses sellega, et hageja väitel puudus 22.6.2020 ja 10.7.2020 kirjade saatmise ajal poolte vahel töölepinguline suhe (dtl 265–271) ning kostja arvates tegutses ta juhatuse liikme lepingu alusel, ei saa väita, et hageja 10.7.2020 kirjas väljendatud tahteavalduse tõlgendamise üle puudub vaidlus.
14.Hageja väited, mis puudutavad TLS § 105 kohaldamist, on asjakohatud. Kuna maakohus leidis, et hageja ei ole töölepingut üles öelnud, ei ole nimetatud säte praeguses asjas kohaldatav (vt Riigikohtu 7.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-117-11, p 17). Seda ei mõjuta asjaolu, et kostja esitas TVK-le avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. TLS § 105 lg 1 kohase hagi või avalduse peab ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama pool, kellele avaldus tehti, üksnes juhul, kui ta on saanud kätte seaduses sätestatud vorminõuetele vastava ülesütlemisavalduse (Riigikohtu 11.6.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-14, p 14). Ülesütlemisavalduse puudumise korral puudub töötajal vajadus TVK-sse või kohtusse pöörduda.
2-21-7839
15.Asjakohatud on ka hageja väited lepinguvabaduse ja ettevõtlusvabaduse riive kohta ning viited TLS § 107 lg-le 2 ja õiguskantsleri 24.1.2014 seisukohale nr 9-2/140108/1400384, mis puudutab TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasust. Viidatud säte ei ole sarnaselt TLS §-le 105 praeguses asjas kohaldatav.
16.Eelnevast järeldub, et hageja ja kostja vahel oli vaidlusalusel perioodil kehtiv tööleping (I kd, tl 85–87), milles oli kokku lepitud töötasu maksmises (1607,25 eurot kuus). Asjas esitatud tõenditest ja väidetest nähtub ühtlasi, et kostja on jätkanud tegutsemist müügijuhina, sh perioodil 2020. a juuli kuni 2021. a november, ning tema tegevuse tulemusel on hagejal tekkinud käive. Seega ei ole kostjale nimetatud perioodil tehtud väljamakse (kokku 29 084,90 eurot) õigusliku aluseta, s.o tegemist ei ole VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud olukorraga, kus hageja on kostja rikastamiseks täitnud kohustust, mida ei ole olemas, mida ei ole tekkinud või mis on hiljem ära langenud.
17.Põhinõude rahuldamata jäämise tõttu jääb rahuldamata ka hageja nõue viivise väljamõistmiseks. Kuna maakohus ei ole viivisenõude rahuldamata jätmist otsuse põhjendavas osas eraldi välja toonud, täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
18.Menetluskulude jaotust puudutavas osas on maakohtu otsuse põhjendused vastuolus resolutsiooniga. Otsuse resolutsiooni kohaselt on maakohus jätnud menetluskulud hageja kanda, kuid põhjendava osa p-s 42 on kohus märkinud, et hageja menetluskulud jäävad 75% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 25% ulatuses hageja kanda, lähtudes hagi osalise rahuldamise proportsioonist. Maakohtu põhjendused on selles osas ilmselgelt ebakohased, kuna hagi on jäetud täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest need põhjendused välja (p 42 alates viitest TsMS § 163 lg-le 1) ning asendab need põhjendusega, et TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud maakohtus hageja kanda. Maakohtu otsuse resolutsioon vastab TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele ning selle muutmiseks pole alust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
20.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.