Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Ene Mäeotsa hagi Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) vastu töölepingu lõpetamise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. aprilli 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
16 451 eurot 99 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Ene Mäeots (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Jaanika Reilik-Bakhoff Kostja (apellant): Eesti Vabariik (Kaitseväe kaudu, registrikood 70008641), lepinguline esindaja Katrin Lehtla
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 28. aprilli 2022. a otsus muutmata.
2.Keelduda Eesti Vabariigi 15. detsembri 2022. a seisukohale lisatud Sotsiaalministeeriumi 9. novembri 2021. a vastuse ning Ene Mäeotsa
15.detsembri 2022. a seisukohale lisatud Tallinna Halduskohtu otsuse 1(17)
(haldusasjas nr 3-21-2163) ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse (tsiviilasjas nr 221-17151) tõendina vastuvõtmisest.
3.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
4.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ene Mäeots (hageja, töötaja) esitas 2. novembril 2021 Tartu Maakohtule Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) (kostja, tööandja) vastu hagi, milles palus 29. märtsi 2022. a täpsustusi arvestades tuvastada tema ja kostja vahel sõlmitud töölepingu (tööleping) erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping alates 5. oktoobrist 2021 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 teise lause kohase hüvitise vähemalt 12 kuu keskmise töötasu ulatuses ehk vähemalt 12 328 eurot 56 senti ja TLS § 100 lg-s 5 ettenähtud hüvitise 2904 eurot 76 senti või alternatiivselt suurendada 2904 euro 76 sendi võrra TLS § 109 lg 1 teise lause alusel väljamõistetavat hüvitist. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses hüvitiste väljamaksmisega viivitamise eest hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos viivise tasumise kohustusega. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 25. veebruaril 2013 töölepingu, mille järgi olid hageja tööülesanneteks lao arvestuse pidamine AX programmis ja teiste laohoidjate abistamine vastavalt vajadusele. Peamiste tööülesannete täitmine ei nõua vahetut kokkupuudet teiste isikutega. Mobilisatsioonivarustuse vastuvõtmisel, ladustamisel ja väljastamisel laost ning õppuste ettevalmistamisel puutub hageja teiste inimestega kokku vaid põgusalt. Siis kannab hageja maski, desinfitseerib käsi ja pindu ning hoiab distantsi. Selliseid ülesandeid täidab hageja kuni kahe päeva jooksul.
20.juulil 2021 saatis kostja töötajatele e-kirja, et SARS-CoV-2 viiruse (koroonaviirus) vastu vaktsineerimata teenistujad ja töötajad võidakse viia teisele ametikohale või koondada. 29. juulil 2021 teatas kostja, et ametijuhendeid muudetakse ja sinna lisatakse 2(17)
vaktsineerimise nõue. 30. juulil 2021 saatis kostja töötajatele uue e-kirja, et vaktsineerimata töötajad peavad end iga nädal testima.
31.augustil 2021 andis kostja välja käskkirja nr 162 (käskkiri nr 162), millega kinnitati uus riskianalüüs koos tegevuskavaga. Käskkirja kohaselt pidid kostja teenistujad ja töötajad esitama hiljemalt 14. septembriks 2021 tõendi COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (vähemalt esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise, või COVID-19 haiguse läbipõdemise kohta (COVID-tõend). 31. augustil 2021 saadeti töötajatele ka e-kiri, et kõik peavad hiljemalt 13. septembriks 2021 tutvuma käskkirja, riskianalüüsi ja tegevuskavaga ning esitama COVID-tõendi. Samuti teatati, et kui töötaja tõendit ei esita, vabastatakse ta teenistusest.
24.septembril 2021 saatis kostja hagejale hoiatuse, et kui ta ei esita tõendit 1. oktoobriks 2021, lõpetatakse temaga töösuhe. 2021. a oktoobri alguses sai hageja teate, millega kostja ütles töölepingu ilma etteteatamistähtaega järgimata üles põhjusel, et ei täitnud tööandja korraldust. Töölepingu ülesütlemine on tühine. Töötaja ei ole oma töökohustusi rikkunud ega eiranud ühtegi tööandja seaduslikku korraldust. Korraldus, millega kostja kohustas hagejat end vaktsineerima, ei ole seaduslik ega mõistlik. Lisaks peab igasuguste korralduste andmisel mõistlikult arvestama töötaja õigusi ja huve. Korraldus ei tohi olla ebaproportsionaalne, ebasobiv ega diskrimineeriv. Töötaja ei pea täitma korraldusi, mis ei tulene töölepingust ega seadusest. Töötajat ei või sundida end vaktsineerima. Selline korraldus on vastuolus hea usu põhimõtte, (põhi)seaduse ja mõistlikkuse põhimõttega ning on tühine. Selle täitmata jätmise tõttu ei saa töösuhet lõpetada. Vaktsineerimiskohustuse saaks kehtestada seadusega, kuid sellist seadust ei ole vastu võetud. Vaktsineerimisnõude saaks kehtestada siis, kui õiguspärane riskianalüüs selle ette näeks. Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas riskianalüüsiga. Hageja on käskkirja nr 162 vaidlustanud ka halduskohtus. Riskianalüüs näeb ette, et tuleb tagada töötajate võimalus vaktsineerida, samuti muud nakkusohutuse tõendamise võimalused. Alternatiivne tõhus meede on töötajate testimine. Riskianalüüsist ei nähtu, miks on vaktsineerimisnõude kehtestamine eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Samuti on rikutud riskianalüüsi koostamise reegleid, eelkõige kohustust arvestada töötajate huvide ja seisukohtadega. Tööandja on viidanud, et käskkiri nr 162 on vastu võetud Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 "Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" (määrus nr 144) alusel. Hageja ei ole oma tööülesandeid täites otseses kokkupuutes koroonaviirusega ja seega ei ole see tema töökeskkonna ohutegur. Oht nakatuda tuleneb kokkupuutest teiste inimestega, aga see oht on kõigil ka tööväliselt. Samuti ei arvesta riskianalüüs hageja töö iseloomu. Kui kõrgendatud risk esineb harva (nt korra aastas ühistel õppustel) ja on võimalik kasutada lühiajalisi lisameetmeid, ei ole vaktsineerimisnõue õiguspärane. Põhiseaduse kohaselt ei ole vaktsineerimise sund lubatav. Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest. Kui tööleping tuleks lõpetada ajast, mil oleks lõppenud etteteatamisaeg, palus hageja mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu TLS § 35 alusel. Lisaks soovis hageja saada TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist vähemalt 12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Seaduses ettenähtust suurema hüvitise väljamõistmine on põhjendatud, kuna tööleping lõpetati hageja väidetava rikkumise tõttu, mistõttu ei saanud ta töötuskindlustushüvitist. Arvestada tuleb ka seda, et vaktsineerimiskohustuse kehtestamine on õigusvastane. Lisaks ei arvestanud tööandja töötaja töö eripärasid, rikkus töölepingu ülesütlemise korda ja ei taganud hageja terviseandmete konfidentsiaalsust. Kostja kohtles vaktsineerimata 3(17)
töötajaid ebaväärikalt. Hageja on Kaitseväes töötanud 24 aastat. Ta on vanuses, kus uue töö leidmine on raske ja ümberõpe keeruline. Hageja soovis minna Kaitseväest pensionile. Hageja ühe kuu keskmine brutotöötasu on 1027 eurot 38 senti ning tööstaaž tööandja juures üle 24 aasta. Seega tulnuks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada 90 päeva. Kostja ütles töölepingu üles 4. oktoobril 2021, hageja viimane tööpäev oli 4. oktoober 2021. Seega ei teatanud kostja hagejale töölepingu ülesütlemisest ühtegi päeva ette. Kokku palus hageja kostjalt TLS § 100 lg 5 alusel välja mõista 2904 eurot 76 senti. Kuna kostja on viivitanud hüvitiste väljamaksmisega, on hagejal õigus nõuda seadusjärgset viivist alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Kui kohus leiab, et vaktsineerimise kohustus tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg-st 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11, on need sätted vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) ja tuleb jätta kohaldamata.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja töötas 2. jalaväebrigaadi AX operaator–laohoidja ametikohal. Ametijuhendi p 3.8 kohaselt oli hageja tööülesandeks mh osaleda õppuste ettevalmistamisel, formeerimisel ja lahkformeerimisel, mida ei saa täita teiste isikutega kokku puutumata. Isegi kui hageja ei puutuks tööülesandeid täites kokku teiste isikutega, jagab ta nendega ühiseid olmeruume, mis tekitab nakatumise riski. Lisaks on hageja töökoht XXX loa kohustusega. Tööandja peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused (TLS § 28 lg 2 p 6). Töölepingu p 6.1.6. kohaselt kohustub tööandja tutvustama töötajale tuleohutuse, tööohutuse ja -tervishoiu nõudeid, tööandja kehtestatud töökorralduse reegleid ning muid tööandja kehtestatud töökorralduse ja julgeoleku kordasid ja juhendeid. Tööandja jätab endale õiguse nimetatud reegleid, kordasid ja juhendeid ühepoolselt muuta, andes sellest töötajale teada mõistliku aja jooksul. Tööandja kehtestas käskkirjaga nr 162 töökeskkonna riskianalüüsi bioloogilise ohuteguri COVID-19 kohta. See on töötervishoiu nõue TTOS § 2 lg 1 mõistes. Riskianalüüs on koostatud kooskõlas seadusega. Sellest nähtus, et isegi kui mõne teenistuskoha puhul on piiratud aja jooksul võimalik hoida isoleeritust, ei saa kostja rakendada kontakte vältivat töökeskkonda nii, et samal ajal oleks tagatud ülesannete täitmine. Kostja on erinevate riskitasemete korral kasutatavad meetmed näinud ette tegevuskavas. Kui riskitase on "madal", on üheks abinõuks testimine. Seega on asjakohatu hageja väide, et kostja ei ole erinevaid meetmeid analüüsinud ega testimist lubanud. Kuna hageja ametikoha riskitase oli "keskmine-kõrge", ei saanud rakendada riskitasemel "madal" kohaldatavaid meetmeid. Ametikoha riskitaseme hindamisel lähtus kostja nii laohoone funktsioonist, hoones tegutsevate teenistujate põhiülesannetest kui ka mõjust kostja põhiülesannete täitmisele. Kostja on võtnud kasutusele kõik riskianalüüsis kajastatud meetmed nakkusohu minimaliseerimiseks. Testimine on teenistujatele kulukas ja koormav ning segaks kostja põhifunktsioonide täitmist. Kostja on avalik-õiguslik isik, kes peab ka arvestama riigivara otstarbeka kasutamisega. Kostja valis abinõud, mis oleksid võimalikult tulemuslikud ja otstarbekamad. Vaktsineerimisel on pikemaajaline ja suurem mõju ning erinevalt testimisest kaitseb see inimesi nakkuse eest. Kaitseväe põhiülesanne on hoida kaitsevalmidust. Kostja ülesanne on tagada oma teenistujatele ja partneritele ohutu keskkond. Need kostja huvid kaaluvad hageja huvi üles. Riskianalüüsi uuendati 2021. a augustis seetõttu, et uus viirusetüvi levis kiiremini. TTOS § 13 lg 2 kohaselt võib tööandja kehtestada tööohutusele õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded.
4(17)
Ekslik on hageja arusaam, et käskkirjaga nr 162 kehtestatud kohustus ei ole seotud tööülesannetega. Kostja ei ole kehtestanud vaktsineerimissundi, vaid eeldused oma töökohal töötamiseks. Isikul on õigus valida, kas ta esitab tõendi või mitte. Samas ta peab arvestama, et kui tõendit ei esita, ei saa ta enam kostja juures töötada. Hageja ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise suurendamist. Hagejal oli võimalus otsustada, kas ta täidab tööandja korraldust või leiab teise töö. Sisuliselt ei vaidlusta hageja töölepingu lõpetamist, vaid et töösuhte pidanuks lõpetama koondamisega. Koondamine on aga seotud majanduslike muutustega ja hindamine on üksnes tööandja pädevuses. Koondamisolukorda ei olnud. Hageja on tööealine terve inimene ja tema vanus ei saa olla põhjuseks suurendada hüvitist. Töö leidmine ei ole raske ega ümberõpe ülearu keeruline. Hageja ei ole jäänud ilma kõikidest hüvedest ja sotsiaalsetest garantiidest. Töötukassa pakub teenuseid ja toetusi ka siis, kui tööleping lõpetatakse töötajast tuleneva asjaolu tõttu. Samuti on töötuna arvele võetud isikule tagatud ravikindlustus. Põhjendamatu on hüvitisenõue TLS § 100 lg 5 alusel, sest kostja ei pidanud töölepingu lõpetamisest ette teatama. Viivist võib hageja väljamõistetud hüvitiselt nõuda üksnes alates kohtuotsuse jõustumisest, sest hüvitise suuruse määrab kohus ja hüvitis muutub sissenõutavaks kohtuotsuse jõustumisega, mitte hagi esitamisega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 28. aprilli 2022. a otsusega hagi, tuvastas, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ning lõpetas töölepingu alates 5. oktoobrist 2021. Sama otsusega mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 6164 eurot 28 senti (bruto), viivise 240 eurot 49 senti alates 2. novembrist kuni
28.aprillini 2022 ning viivise 6164 euro 28 sendi tasumata osalt alates 29. aprillist 2022 kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et nad sõlmisid 25. veebruaril 2013 töölepingu ja see oli kehtiv. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles ning ülesütlemise formaalseid eeldusi on järgitud. Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud. TLS § 88 lg 1 p 3 kohaldamise eeldus on, et töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Praegu ütles tööandja töölepingu üles erakorraliselt põhjusel, et töötaja ei esitanud tähtaegselt COVID-tõendit. Poolte vahel ei ole vaidlust, et tõendi esitamine ei olnud hageja otsene töökohustus ja tööleping ega ametijuhend sellist kohustust ette ei näinud. Seega saanuks töölepingu lõpetamise aluseks olla eelkõige tööandja seadusliku ja mõistliku korralduse täitmata jätmine. Isikule, kes ei ole haigust läbi põdenud ja kellel ei ole vaktsineerimisele otseseid meditsiinilisi vastunäidustusi, tähendab COVID-tõendi esitamise kohustus tegelikult kohustust end COVID-19 haiguse vastu vaktsineerida. Vaidlusaluse käskkirjaga kehtestatud nõue oli oma mõju poolest seega võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. Eestis ei ole seni vastu võetud üldist või ametikohaspetsiifilist vaktsineerimiskohustust kehtestavat seadust. Selline kohustus ei saa lepingulise põhikohustusena tuleneda töötervishoiu ja tööohutuse seadusest. Tööandjat kohustavatest või talle töötervishoiu reeglite kehtestamise õigust andvatest normidest ei saa vahetult tuletada tööandja õigust kohustada tema juures juba töötavaid isikuid end vaktsineerima. Kuigi riskianalüüsi 5(17)
tegemise, käskkirja vastuvõtmise ja hageja töölepingu ülesütlemise ajal kehtinud määrus nr 144 näeb ühe viiruse leviku vältimise abinõuna ette vaktsineerimise, nimetab määruse § 6 lg 2 p 11 alternatiivsed abinõud (mh töötajate testimine). Samamoodi nägi alternatiivsed abinõud ette riskianalüüs. Tööleping on töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe ja seda saab üldjuhul muuta vaid poolte kokkuleppel (TLS § 12). COVID-tõendi esitamise kohustuse kehtestas tööandja oma käskkirjaga, millega hageja ei nõustunud. Käskkiri nr 162 on üksnes tööandja ühepoolne tahteavaldus. Ilma hageja nõusolekuta ei saa sellel olla hageja jaoks õiguslikult siduvat ja töölepingut muutvat toimet. VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh töölepingule. VÕS § 23 lg 1 p 4 (otsuses ekslikult märgitud VÕS § 24 lg 1 p 4) näeb ette, et lepingupoolte kohustused võivad lisaks seadusele ja lepingule tuleneda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab lepingupoolte koostöökohustuse, mis on oma olemuselt samuti hea usu põhimõtte väljendus. Ka TLS § 88 lg 1 p 3 annab õiguse lõpetada tööleping vaid siis, kui töötaja ei täida mõistlikku korraldust. Iseenesest on töötajal kohustus taluda teatud (sh meditsiinilisi) toiminguid, mis on tööandjale vajalikud ja eesmärgi saavutamiseks proportsionaalsed (nt läbima tervisekontrolli). Siiski saavad hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevad kohustused töölepingulises suhtes tekkida siis, kui mõlema poole huvisid arvestades on tööandja huvi oluliselt ülekaalukam võrreldes töötaja huviga. Praegusel juhul ei saa hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tuletada hageja kohustust end vaktsineerida. Kostja huvi on kaitsta teisi töötajaid, tagada kaitseväe koosseisu alaline valmisolek ja riigi kaitsevõime. Töötaja huvi on ise otsustada oma keha üle ja mitte teha meditsiinilisi protseduure, mida ta ei soovi. Vaktsineerimiskohustus riivab intensiivselt inimese kehalist puutumatust ja õigust eraelu puutumatusele. Eelduslikult peab inimesel olema õigus valida, kas end vaktsineerida või mitte. Kostja võis töölepingu ülesütlemise ajal pidada vaktsineerimist sobivaks, kuid see ei olnud ainus võimalik abinõu. See tuleneb ka riskianalüüsist. Alternatiivsete meetodite olemasolul ei saa tööandja huvi nõuda just vaktsineerimist olla töötaja huvist kaalukam. Seejuures oli hageja peamisteks tööülesanneteks laoarvestuse pidamine. Olukorras, kus kõrgendatud risk esineb pigem ajutiselt, on mõistlik seda maandada muude abinõudega. Kohus ei analüüsinud ükshaaval poolte esitatud materjale koroonaviiruse kohta, sest sellest ei sõltu asja lahendamise tulemus, kuid märkis, et viiruse levikust alates on teave koroonaviiruse, selle leviku ja haigestumise, samuti vältimise võimaluste kohta pidevalt muutunud. Mõistetav on, kui inimene kõhkleb ega soovi end (veel) vaktsineerida. Kostja huvid ei olnud kaalukamad kui hageja huvid, mistõttu ei saanud vaktsineerimiskohustus tuleneda ka töölepingulisest kõrvalkohustusest. Samuti ei saa korraldust esitada tööandjale COVID-tõend ehk sisuliselt korraldust ennast COVID-19 haiguse vastu vaktsineerida pidada mõistlikuks korralduseks TLS § 88 lg 1 p 3 mõttes. See aga ei tähenda, et tööandja ei saagi teatud töökohal töötamise eeldusena näha ette kohustust esitada COVID-tõend. Küll aga ei saa tööandja ühepoolselt muuta töötaja suhtes juba kehtivaid ja tema täidetavale ametikohale esitatavaid nõudeid. Tööandja saanuks lõpetada hagejaga töölepingu TLS § 89 alusel. Üldjuhul on koondamise juhtumiks küll töömahu vähenemine, kuid seaduse enda sõnastuse järgi võib selleks olla ka olukord, kus töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töö ümberkorraldamise tõttu. Vajadus töö ümber korraldada võib tuleneda vajadusest kehtestada teatud töötajatele kohustus end vaktsineerida. Kuigi koondamise olukord ei pea
6(17)
olema seotud üksnes majanduslike asjaoludega, on kostja ise vaktsineerimiskohustuse vajadust osaliselt põhjendanud majanduslike kaalutlustega. Eelnevat arvestades leidis kohus, et töölepingu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel lõpetamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud ja töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Hageja taotlust arvestades tuleb lõpetada tema ja kostja vahel sõlmitud tööleping alates 5. oktoobrist 2021 (TLS § 107 lg-d 1 ja 2). Töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tuleneva hüvitise nõude aluseks on TLS § 109 lg 1, milles nimetatud hüvitise suurust võib kohus muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hüvitise maksmise eesmärgiks on hüvitada töötajale tulu, mis tal jäi saamata töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu ning tagada sissetulek sh ajal, kui ta otsib uut töökohta. Praegu on põhjendatud mõista kostjalt välja seaduses sätestatust suurem hüvitis. Hageja töötas kostja juures üle 24 aasta, olles töölepingu lõpetamise ajal 59-aastane. Vanust arvestades oleks ta varsti läinud pensionile. Hagejal oli õigustatud ootus, et ei pea vahetult enne pensionile jäämist uut töökohta otsima. Hagejal ei ole oma vanuse ja väljaõppe puudumise tõttu võimalik noortega võrdväärselt konkureerida. Hageja selgituste kohaselt ei olegi ta uut töökohta leidnud. Hageja küll pidi töölepingu lõpetamise võimalust ette nägema, kuid see ei tähenda, et ta oleks oma positsiooni tööturul saanud mõjutada. Töölepingu ebaseadusliku lõppemise tõttu on hagejal tekkinud varaline kahju, mis seisneb saamata jäänud töötasus. Hüvitise määramisel tuleb arvestada ka seda, et kostja lõpetas töölepingu viitega hageja töökohustuste rikkumisele, mis võttis hagejalt võimaluse saada töötuskindlustushüvitist, samuti seda, et hageja esitatud asjaoludel tekkis tal mittevaraline kahju, kuna kostja ei taganud hageja terviseandmete konfidentsiaalsust. Siiski ei ole põhjust mõista kostjalt välja 12 kuu keskmise töötasu suurust hüvitist, kuna see ei ole kõiki asjaolusid kogumis kaaludes proportsionaalne. VÕS § 139 lg 2 järgi on ka hagejal endal kohustus töölepingu ülesütlemisega tekitatud kahju vähendada ehk leida uus töö. Töölepingu lõpetamise asjaolusid kaaludes on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Hageja arvutuste kohaselt oli tema ühe kuu keskmine brutotöötasu 1027 eurot 38 senti. Kostja ei ole seda summat vaidlustanud. Järelikult tuleb TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista 6164 eurot 28 senti. Hageja taotlust arvestades mõistis kohus kostjalt hüvitise välja koos viivise tasumise kohustusega (VÕS §113 lg 1 teine lause). Kohus jättis hageja TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitise väljamõistmise nõude rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub 27. mail 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt tugines maakohus mh VÕS § 1 lg-le 1, VÕS § 24 lg 1 p-le 4 ja lg-le 2. Kostja ei leidnud otsuses VÕS § 24 kohtu väljatoodud sõnastust, mistõttu eeldab, et kohus pidas silmas VÕS § 23. VÕS § 23 lg 2 järgi on lepingupoolte koostöökohustus oluline poolte jaoks, kes on sõlminud pikaajalised lepingud, kus asjaolud võivad lepingu kehtivuse ajal muutuda. Poolte koostöökohustus hõlmab ka kohustust võtta arvesse muutunud asjaolusid. Kohus jättis olulised asjaolud poolte vastastikkuse koostöökohustuse
7(17)
osas hindamata. Samas ei ole VÕS § 23 (otsuses VÕS § 24) praegu kohane materiaalõiguslik alus. Hagejal oli kohustus täita kostja seaduslikke korraldusi ning mitte takistada teistel töötajatel kohustuste täitmist. Hageja ei täitnud tööandja õiguspärast korraldust, mis tõi kaasa ohu teiste teenistujate kohustuste täitmise võimalikkusele. Kohus leidis, et eelduslikult peab inimesel olema õigus valida, kas end vaktsineerida või mitte, kuid ei selgitanud, kuidas oli hageja õigus enda vaktsineerimise üle otsustada piiratud. Tööandja seda ei piiranud. Hageja ei olnud rahul enda valikute tagajärgedega. Ta oli nõus korralduse täitmata jätmise tagajärjel töölt vabastamisega, kuid soovis lepingu lõpetamist omadel tingimustel (koondamine). Selliseid tingimusi ei esinenud. Kostja ei nõustu, et käskkiri nr 162 on tööandja ühepoolne tahteavaldus ja hageja nõusolekuta ei saa sellel olla hageja jaoks siduvat ja tema töölepingut muutvat toimet. See on vastuolus nii kehtiva õigusega kui kohtu enda seisukohtadega. Kostja saab aru selliselt, et hageja võinuks keelduda mistahes kostja poolt ettenähtud (ohutus) vahendist, kuna töökeskkonna riskianalüüsi pinnalt tehtud korraldused ei ole töötajatele täitmiseks. Otsusest ei selgu, kas kohus arvestas kostja 31. augusti 2021. a e-kirja, mille järgi oli hageja kohustatud tutvuma riskianalüüsiga. Hageja on tutvumist kinnitanud. Samuti ei selgu otsusest, et kohus oleks hinnanud töölepingut ning võtnud seisukoha selle p 6.2.2 osas. Tööandja töökeskkonna muudatustest tulenevad korraldused ei ole antud väljaspool tööülesandeid ning korralduse andmise alus tuleneb töölepingust. Isegi kui töölepingus ei oleks sätestatud kohustust tööohutusega seotud korralduste täitmiseks, tuleneb vastav nõue TLS § 28 lg 2 p-st 7 ja TTOS §-dest 12 ja 13 ning § 14 lg 1 p-dest 1 ja 7. Tööandja korralduse andmine ja töötaja täitmise kohustus on kaetud ka TLS § 15 lg 2 p-ga 3. Lisaks eeldab töötaja lojaalsuskohustus (TLS § 16) ja seadusest tuleneva korralduse täitmise nõue (TLS § 17 lg 3) töötajalt tööandja poolse korralduse täitmist. Seega võis kostja hagejale vastava korralduse anda ning hageja pidi seda töölepingu seadusest ja hea usu põhimõttest tulenevalt täitma. Kuna töötaja jättis tööandja korralduse täitmata, esines TLS § 88 lg 1 ps 3 sätestatud olukord. Kostja viis läbi nõuetele vastava töökeskkonna riskianalüüsi, mis tuvastas ohud ja võimalikud lahendused. Kohus ei viidanud tõenditele, et kostja lähtus riskianalüüsi tehes ja ohtu ennetades ebaõigetest seisukohtadest või puudulikust riskihindamisest. Kohus asus tööandja asemele ja hindas riske madalaks. Ka ei nõustu kostja maakohtu käsitlusega pandeemiale ja töökeskkonna ohutusele. Kohus ei märkinud, millele tuginedes leidis, et kõrgendatud risk on pigem ajutine. Vaktsiinide kasutamisega võivad kaasneda kõrvaltoimeid, kuid see ei muuda neid ebausaldusväärseks ega õigusta vaktsiinide stigmatiseerimist isikute poolt, kellel ei ole erialast ettevalmistust. Mõistetav on, et kostja töötajad ja teenistujad kardavad haigestumist, mille maandamine on oluline huvi. Kohus ei ole kostja kui suurema hüve esindaja huvisid tõsiselt võtnud ega andnud sellele kohast hinnangut, vaid lähtus üksikisiku huvist. Kostja huvid on kaalukamad. Kostja ei saa ega tohi raske viiruse leviku olukorras riigi kaitsevõimet välja lülitada. Ka ei saanud hagejal tekkida õiguspärast ootust, et kui kostja on pakkunud end riigile appi vaktsineerimise korraldamisel ja propageerimisel ning korduvalt väitnud, et kostja eesmärk on töötajad-teenistujad ohutu töö- ja elamiskeskkonna saavutamiseks vaktsineerida, ei pea hageja end vaktsineerima, kuna on teisel seisukohal. Töötaja kasutab ära oma "nõrgemat" positsiooni endale sobivate tingimuste nõudmisel vaid enda huvist lähtudes.
8(17)
Kostja ei mõista, millele tuginedes kohus leidis, et hageja peamiseks ülesandeks oli laoarvestuse pidamine ning kuidas see on oluline poolte huvide kaalumisel, tööandja valitud meetmete valiku hindamisel või kõrgendatud riski perioodi määramisel. Lisaks laoarvestuse pidamisele osales hageja formeerimisel, lahkformeerimisel ja mobilisatsioonivarude väljastamisel, mis ei ole võimalik ilma ulatusliku isikkontaktita. Kohus heitis kostjale ette, et kui on olemas alternatiivsed meetmed, oleks tööandja võinud neid kasutada. Alternatiivsete abinõude võimalus oli välja toodud ka tööandja dokumendis. Kohus ei ole mõistnud riskianalüüsi mõtet ega seal sätestatut. Kostja korraldus hagejale oli eesmärgipärane, mõistlik ja õiguslikult lubatav. Kostja seisukohta toetavad ka Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-21-2241 (kaebuses ekslikult märgitud nr 3-2-1-2241) ja 3-212071. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu seisukoht TLS § 89 kohta. Koondamine ei ole praeguse vaidluse esemeks. Kostja ei nõustu ka kohtu käsitlusega koondamisolukorra kohta. Kohus märkis TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitise suurendamisel, et hageja oli töölepingu lõpetamisel 59-aastane ning oleks varsti läinud pensionile. Hageja töösuhe kostjaga lõppes 5,5 aastat enne hageja vanaduspensioniiga, mis ei tähenda "varsti". Kuna kohus ei ole hageja diskrimineerimise väidet analüüsinud, ei ole kostjale selge, kas kohus on asja lahendamisel ja hüvitise väljamõistmisel poolte esitatud diskrimineerimise seisukohtadele tuginenud või mitte. Kostja aga vaidleb hageja väitele vastu. Kostja ei lõpetanud hagejaga töölepingut tema veendumuste tõttu. Varasem pikaajaline töösuhe ei ole eelduseks, et töösuhe jätkub vanaduspensionieani. Kohus ei põhjendanud, miks 60-aastane isik tööturul noortega võrdsetel alustel kandideerida ei saa ega viidanud tõenditele, et hageja ei ole hoolimata töö otsimisest seda leidnud. See ei ole eluliselt usutav. Lisaks ei ole kostja nõustunud hageja väitega, et on hageja terviseandmete konfidentsiaalsust rikkunud. Kohus ei võtnud otsuse tegemisel arvesse TsMS § 461 lg-t 2.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Kostja on pööranud poolte koostöökohustusele ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu ning on otsust valesti tõlgendanud. Arusaamatuks jäävad kostja etteheited kohtule seoses koostöökohustuse ebaõige rakendamisega. Lisaks ei saa viisakuskohustusest töötajale tuleneda kohustust viia tööandja nõudmisel läbi põhiõigusi tugevalt riivavaid meditsiinilisi toiminguid, arvestades, et vaktsineerimisnõue ei ole õiguspärane. Hagejal puudusid vastupidiselt kostja seisukohale käskkirja nr 162 täitmisel valikuvõimalused. Vaktsineerimine või töölepingu lõpetamine ei ole alternatiivid. Seejuures on vale kostja väide, nagu soovinuks hageja enda koondamist. Kostja tõlgendab kohtu seisukohta käskkirja nr 162 kohta kontekstiväliselt. Kohus järeldas abinõu proportsionaalsust hinnates ja poolte õigusi kaaludes, et konkreetne meede pole nakkusohutuse tõrjumiseks proportsionaalne. Lisaks ei ole kostja viidanud, millise sättega on kohtu seisukoht vaktsineerimiskohustuse kehtestamise kui tööandja ühepoolse tahteavalduse kohta vastuolus. Kohtu seisukoht on kooskõlas kehtiva õigusega. Tähelepanuta tuleb jätta kostja väide, et hageja pidi kinnitama riskianalüüsiga tutvumist oma allkirjaga. Kostja ei ole sellele maakohtus tuginenud ega esitanud ühtegi tõendit. Seejuures ei ole vaidlust, kas hageja riskianalüüsiga tutvus ning et hageja sellega ei nõustunud. Lisaks ei tähenda riskianalüüsiga tutvumine, et käskkirjas kehtestatud korraldused oleksid õiguspärased. 9(17)
Hageja nõustub kostjaga, et põhimõtteliselt kehtivad töötervishoiu ja tööohutuse seadusest töötajale tulenevad kohustused ka ilma vastava töölepingusse lisatud kokkuleppeta. Samas ei ole töölepingu p 6.2.2 praegu oluline. Seega ei ole selle otsuses käsitlemata jätmine kohtupoolne rikkumine. Korraldus (st vaktsineerimiskohustus) peab otseselt olema suunatud tööülesannete täitmisele. Hageja peamisteks ülesanneteks oli varustuse üle arve pidamine ja teiste laohoidjate abistamine vastavalt vajadusele. Jääb arusaamatuks, kuidas aitab vaktsineerimise nõue hagejal neid ülesandeid täita. Formeerimisel ja lahkformeerimisel osalemine ning mobilisatsioonivarude väljastamine ei kuulunud hageja igapäevaste tööülesannete hulka. Sõltumata sellest, mis on kostja laiem eesmärk, tuleb töösuhetes lähtuda töölepingu seaduse sõnastusest ja mõttest. Seega leidis kohus õigesti, et korraldust esitada tööandjale COVID-tõend ehk sisuliselt korraldust ennast COVID-19 haiguse vastu vaktsineerida ei saa pidada mõistlikuks TLS § 88 lg 1 p 3 mõttes. Kohus ei väitnud, et kostja lähtus riskianalüüsi tehes puudulikust riskihindamisest, vaid leidis, et tööandjal on töökeskkonna nakkusriskide maandamiseks võimalik kasutada muid alternatiivseid abinõusid, mis on välja toodud ka riskianalüüsis. Samuti ei asunud kohus tööandja asemel töökoha riske hindama, vaid andis oma hinnangu kohaldatud meetmete proportsionaalsusele, mis on praeguse vaidluse peamine küsimus. Lisaks tulnuks kostjal hinnata olukorda enne töölepingu ülesütlemist 4. oktoobri 2021. a seisuga uuesti. Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega pandeemiast ja töökeskkonna ohutusest, kuid seda, et COVID-viirus ei ole alaline kõrgendatud risk, saab loogiliselt järeldada avalikult teadaoleva informatsiooni põhjal. Lisaks ei ole Eestis kasutusel olevate vaktsiinide osas praegu võimalik väita, et need on usaldusväärsed ning täiesti ohutud. Vaktsiini kõrvaltoimeid peab meetmete kohaldamisel arvesse võtma ka tööandja. Kostja ei ole põhjendanud, millistel põhjustel on ta "suurema hüve esindaja" ning mida see tähendab. Samas on kohus otsuses välja toonud ning kaalunud mõlema poole huve. Lisaks ei olnud hagejal midagi vaktsineerimise korraldamise ja propageerimise vastu, kuid PS § 11 järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata vaid kooskõlas põhiseadusega. Vaktsineerimisnõue ei ole sobiv ega mõõdukas meede riigi julgeoleku tagamiseks. Ka on töötajal seaduse järgi õigus olla haige. Töötajaga võib töölepingu lõpetada, kui ta on haige vähemalt 4 kuud. Praegu ei olnud töötaja haige ja tööleping öeldi üles, kuna hageja võib kunagi haigeks jääda. Isegi kui vaktsineerimisnõue oli sobiv, ei saa seda pidada kostja nimetatud eesmärkide täitmiseks vajalikuks. Rakendada tuleb subjekti (üksikisiku) jaoks kõige vähem koormavat meedet. Oluliselt tõhusam meede on negatiivse testitulemuse tõendi esitamise nõue. Asjakohatu on seejuures kostja viide Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-21-2071. Riigikohtu seisukohad haldusasjas nr 3-21-2241 ei ole aga praeguses asjas otsekohalduvad. Lisaks ei ole põhjendatud kõrvale kalduda töötaja kui nõrgema lepingupoole kaitse põhimõttest. Ehkki see ei ole praeguses vaidluses oluline, nõustub hageja kohtuga, et töölepingu lõpetamise õiguslik alus saanuks olla TLS § 89. Demagoogiline on kostja väide, et kuna poolte töösuhe lõppes ligikaudu 5 aastat enne hageja pensioniea saabumist, ei saa väita, et tema pensioniiga oleks saabunud "varsti". Õige on kohtu seisukoht, et noortega võrreldes on hagejal oma vanuse tõttu keeruline võrdväärselt konkureerida ning uut sobivat töökohta leida. Kostja vaidleb vastu hageja veendumusvabaduse riivamisele, kuid veendumusvabaduse riivamiseks ei pea isik tingimata olema oma veendumusi selgelt avaldanud, piisab, kui need on mistahes muul moel väljendatud. Praegu puudub vaidlus selles, et hageja avaldas 10(17)
kostjale enne töösuhte lõpetamist, et ei soovi end vaktsineerida. Samuti ei nõustu kostja järeldusega, et rikkus hageja terviseandmete konfidentsiaalsust, kuid kostja ei ole menetluses väitnud seda, et ta pole hageja terviseandmete osas konfidentsiaalsuskohustust rikkunud. Seetõttu leidis kohus õigesti, et hageja terviseandmete töökollektiivile avaldamist tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Kui ringkonnakohus peab asjakohaseks normiks TTOS § 13 lg-t 2, palub hageja jätta see vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
7.1.Kostja leiab apellatsioonkaebuse p-s 3.4, et kohus jättis otsuses hindamata olulised asjaolud poolte vastastikuse koostöökohustuse (VÕS § 23 lg 2) osas. Samas asub kostja kaebuse p-s 3.5 seisukohale, et VÕS § 23 ei ole käesoleval juhul kohane materiaalõiguslik alus. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja maakohtu otsuse põhjendusi selles osas valesti mõistnud. Maakohus on otsuse p-des 19 – 22 analüüsinud küsimust, kas hagejal saanuks olla hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 23 lg 1 p 4) ning koostöökohustusest (VÕS § 23 lg 2) tulenev kaudne lepinguline kohustus (kõrvalkohustus) ennast COVID-19 haiguse vastu vaktsineerida. Selline küsimuse püstitus oli kostja väiteid arvestades asjakohane. Maakohus on jõudnud otsuses järeldusele, et iseenesest võib töötajal olla töösuhtest tulenev kohustus taluda teatud (sh meditsiinilisi) toiminguid, mis on tööandjale vajalikud ja mille intensiivsusaste on eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne. Siiski saavad hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevad kohustused kohtu arvates töölepingulises suhtes tekkida vaid siis, kui mõlema poole huvisid arvestades osutuks tööandja huvi allutada töötaja teatud protseduurile oluliselt ülekaalukamaks võrreldes töötaja huviga otsustada ise, kas ta soovib teatud meditsiinilist toimingut teha või mitte. Praegusel juhul ei olnud hagejal maakohtu hinnangul hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt kohustust ennast vaktsineerida. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on küll märkinud otsuse põhjendustesse VÕS § 23 asemel VÕS § 24, kuid see on ilmselge eksitus, mis ei saanud mõjutada kohtulahendi sisu. Maakohus on kahtlusteta silmas pidanud VÕS § 23 lg 1 p 4 ja lg 2 sätteid ning nende sisu otsuses õigesti refereerinud.
7.2.Kostja leiab, et maakohus ei ole otsuses selgitanud, kuidas oli piiratud hageja õigus enda vaktsineerimise üle otsustada (apellatsioonkaebuse p 3.8). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see etteheide põhjendatud. Maakohus on otsuse p-s 12 piisavalt põhjendanud, miks on käskkirjaga nr 162 kehtestatud nõue mõjult võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu seisukohtadega. Kohustus esitada kostja poolt silmas peetud COVID-tõend tähendab terve ja haigust mittepõdenud inimese jaoks sisuliselt vaktsineerimise kohustust. 11(17)
7.3.Ringkonnakohtu hinnangul on õige ja töölepingu (kui tööandja ja töötaja vahelise kokkuleppe) olemusega kooskõlas maakohtu seisukoht, et käskkiri nr 162 on üksnes tööandja ühepoolne tahteavaldus ja ilma hageja nõusolekuta ei saa sellel olla hageja jaoks õiguslikult siduvat ja tema töölepingut muutvat toimet (maakohtu otsuse p 17). Kostja leiab apellatsioonkaebuses (p-s 3.9), et selline seisukoht on kehtiva õigusega vastuolus. Samas ei ole kostja kaebuses täpsustanud, millist õigusnormi ta silmas peab. Kostja märgib, et saab maakohtu seisukohast aru nii, et hageja oleks võinud keelduda mistahes kostja poolt ettenähtud (ohutus) vahendist, kuna töökeskkonna riskianalüüsi pinnalt tehtud korraldused ei ole töötajatele täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik maakohtu otsusest selliseid järeldusi teha. Vastupidi, maakohus on otsuse p-s 21 leidnud, et töötajal on töösuhtest tulenev kohustus taluda teatud (sh meditsiinilisi) toiminguid, mis on tööandjale vajalikud ja mille intensiivsusaste on eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (nt peab töötaja läbima tervisekontrolli). Tööandja muud korraldused viiruse leviku tõkestamise meetmete rakendamiseks (FFP2 maski kandmine, hügieeni tagamine, testimine) võinuks maakohtu otsuse põhjendusi arvestades olla TLS § 88 lg 1 p 3 mõttes mõistlikud korraldused. Praegusel juhul kostja aga selliseid korraldusi hagejale andnud ei ole.
7.4.Kostja märgib, et otsusest ei selgu, kas kohus on arvestanud kostja 31. augusti 2021.a e-kirja, millest nähtub, et hageja kohustus oli tutvuda riskianalüüsiga eõppeportaalis (kaebuse p 3.10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole riskianalüüsiga tutvumisel vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. Kostja ei ole väitnud, et hageja on jätnud riskianalüüsiga tutvumata, ega ole teinud sellega seonduvalt töötajale etteheiteid. Riskianalüüsiga tutvumine ei muuda kostja korraldust COVID-tõendi esitamiseks iseenesest õiguspäraseks.
7.5.Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud võtma seisukoha ka poolte vahel sõlmitud töölepingu punkti 6.2.2 osas, millest kostja hinnangul tuleneb hageja kohustus täita tööohutuse järgimisega seotud tööandja korraldusi (kaebuse p 3.11). Töölepingu p 6.2.2 näeb ette, et töötaja on mh kohustatud järgima tööandja poolt kehtestatud töökorralduse, ohutuse ja julgeoleku tagamiseks kehtestatud kordasid, juhendeid ja ohutusnõudeid (I kd, tl 69). Maakohus on otsuse p-s 15 asunud põhjendatud seisukohale, et TTOS-i sätetest ega muudest tööandjat kohustavatest või talle töötervishoiu reeglite kehtestamise õigust andvatest normidest ei saa vahetult tuletada tööandja õigust kohustada tema juures juba töötavaid isikuid ennast COVID-19 haiguse vastu vaktsineerima. Sellega on maakohus võtnud sisuliselt seisukoha ka töölepingu p 6.2.2 osas. Sellest lepingupunktist ei saa vahetult tuletada hageja kohustust ennast vaktsineerida.
7.6.Töötaja kohustust ennast COVID-19 haiguse vastu vaktsineerida ei saa ringkonnakohtu arvates tuletada ka TLS § 28 lg 2 p-st 7 ega § 15 lg 2 p-st 3. Samuti ei saa vaktsineerimiskohustust tuletada töötaja lojaalsuskohustusest. Töötaja lojaalsuskohustus (TLS § 16 lg 1) on seotud üksnes töösuhtega ega piira töötaja valikuvabadust enda suhtes tehtavate meditsiiniliste protseduuride osas. Iseenesest ei ole ringkonnakohtu arvates välistatud vaktsineerimiskohustuse tulenemine hea usu põhimõttest, kuid see on võimalik üksnes erandlikel juhtudel (nt olukorras, kus töötaja tööülesanded seonduvad olulises osas kokkupuutega riskirühmadesse kuuluvate inimestega, kelle jaoks kujutaks COVID-19 viirusega nakatumine tõsist ohtu elule). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.
7.7.Maakohus ei ole asunud seisukohale, et kostja lähtus riskianalüüsi tehes ja ohu ennetust planeerides ebaõigetest seisukohtadest või puudulikust riskihindamisest (kaebuse p 3.12). Sellist järeldust ei ole võimalik vaidlustatud otsuse põhjendustest teha. Maakohus ei ole andnud otsuses hinnangut sellele, kas riskianalüüs on õigesti läbi viidud (kohus on seda ka otsuse p-s 31 ka eraldi rõhutanud). Tööandja huvi nõuda just vaktsineerimist ei 12(17)
saanud maakohtu järelduste kohaselt olla töötaja huvist kaalukam, sõltumata sellest, kas riskianalüüs sellise nõude ette näeb või mitte. Samuti on põhjendamatu etteheide, et kohus asus tööandja asemele ja hindas hageja töökohast tulenevaid riske madalaks (kaebuse p 3.12). Hageja märgib õigesti, et maakohus on andnud otsuses üksnes omapoolse hinnangu kostja poolt kohaldatud meetmete proportsionaalsusele, mida ei saa kohtule ette heita – tegemist on praeguse vaidluse võtmeküsimusega, mida analüüsimata ei olnud võimalik asja lahendada. Maakohus ei ole seadnud kahtluse alla hageja tehtud riskianalüüsi tulemusi ning on isegi leidnud, et töölepingu ülesütlemise ajal võis kostja pidada vaktsineerimist sobivaks abinõuks oma eesmärkide saavutamiseks. Samas ei olnud kohtu hinnangul tegemist ainsa võimaliku abinõuga ning kostjal oli võimalik kasutada töökeskkonna nakkusriskide maandamiseks muid, alternatiivseid abinõusid (sh testimine). See tulenes maakohtu järelduste kohaselt ka kostja enda koostatud riskianalüüsist (I kd, tl-d 26 – 36 ja pöördel) ja selle seletuskirjast (I kd, tl-d 23–25 ja pöördel). Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu seisukohtadega.
7.8.Kostja peab ebaõigeks ja põhjendamatuks maakohtu otsuse p-s 23 esitatud seisukohta, et kõrgendatud risk (nakkusrisk) esines pigem ajutiselt (kaebuse p 3.13 alapunktid). Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et asjas vaieldakse selle üle, kas kostjal oli õigus hagejaga tööleping erakorraliselt üles öelda põhjusel, et hageja väidetavalt eiras tööandja mõistlikke korraldusi või rikkus töökohustusi (TLS § 88 lg 1 p 3). Seda arvestades on asjas eelkõige kostja (kui tööandja) kohustus tõendada (TsMS § 230 lg 1), et COVIDtõendi esitamise korraldust (mis terve ja haigust mittepõdenud inimese jaoks tähendas sisuliselt vaktsineerimise kohustust) sai pidada asjaolusid arvestades mõislikuks. Kostjal ei saanud töölepingu lõpetamise ajal olla teaduspõhist veendumust, et nakkusrisk ei ole ajutine. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Pigem kostja ise möönab apellatsioonkaebuses, et tegu võib olla hooajalise viirusega, st viirusega, millesse haigestumise risk hooajaliselt suureneb. Sarnaste hooajaliste viirustega (nt gripp) kaasnevaid terviseriske ei saa pidada sellisteks, mida saanuks kostja töökollektiivis maandada ainult vaktsineerimiskohustuse kehtestamisega. Lisaks ei olnud kostjal objektiivset alust pidada testimist nakkusohutuse tõendamiseks vähemefektiivseks meetodiks kui vaktsineerimist. Kostja väide, et vaktsiinide kasutamisega, nagu mistahes muu ravimiga, võivad kaasneda kõrvaltoimed, ei ole asjakohane, sest üldjuhul saab inimene enda ravi üle ise otsustada, st ise otsustada, kas ravimi võimalike kõrvaltoimetega seotud risk võtta või mitte. Praegusel juhul selline valikuvabadus hagejal sisuliselt puudus.
7.9.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus on lähtunud vaid üksikisiku huvist vastanduda tööandja huvile. Esiteks ei ole hageja väitnud, et jättis COVID-tõendi esitamata soovist vastanduda tööandja huvile. Töötajal on kaitsmisväärne huvi otsustada ise oma keha üle ja mitte lasta teha selliseid meditsiinilisi protseduure, mida ta ei soovi. Teiseks on maakohus mõlema poole (sh kostja) huve otsuse p-des 21–25 vägagi põhjalikult kaalunud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alus asuda maakohtust erinevale seisukohale.
7.10.Maakohtu järeldus otsuse p-s 23, et hageja peamisteks tööülesanneteks oli laoarvestuse pidamine, on kooskõlas hageja selgitustega 14. märtsi 2022. a kohtuistungil (I kd, tl 130 pöördel) ning asjas esitatud hageja tööjuhendiga (I kd, tl-d 84–85). Esitatud tõenditest ei nähtu, et formeerimisel ja lahkformeerimisel osalemine ning mobilisatsioonivarude väljastamine, millele kostja apellatsioonkaebuses viitab, kuulunuks hageja igapäevaste tööülesannete hulka. Isegi kui hageja tööülesanded eeldasid kohati "ulatuslikku isikkontakti", saanuks kasutada töökeskkonna nakkusriskide maandamiseks
13(17)
muid alternatiivseid abinõusid ning tööandja huvi nõuda just vaktsineerimist ei saanud olla töötaja huvist kaalukam.
7.11.Kostja märgib, et Kaitsevägi saab oma riigikaitse ülesandeid täita mh läbi ohutu töökeskkonna loomise ning et Kaitsevägi toetab riiki vaktsineerimisel, immuniseerimise propageerimisel ning selgitustööl. Kaitseväel oli hagejale korraldust andes ülekaalukas avalik huvi Kaitseväe kaitsevõime säilitamiseks (kaebuse p-d 3.14 – 3.16). Need kostja nimetatud eesmärgid on kindlasti olulised, kuid ei muuda siiski poolte töölepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ega saa piirata TLS §-s 12 sätestatu kohaldamist. Nagu eelnevalt märgitud, on maakohus kostja huve, mis on osaliselt vastandlikud hageja huviga, otsuse tegemisel kaalunud ning leidnud, et vaktsineerimise nõue ei olnud nakkusohu tõrjumiseks proportsionaalne abinõu (otsuse p 23). Kõnealuseid eesmärke oleks kostja võinud saavutada ka muude, hageja õigusi vähem piiravate meetmetega. See, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei anna iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
7.12.Hageja leiab 15. detsembril 2022 esitatud seisukohas, et maakohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata asjaolu, et hageja töötas XXX töökohustusega töökohal (mis piirab isiku privaatautonoomiat). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellel asjaolul asja lahendamise seisukohalt iseseisvat õiguslikku tähtsust. Eelduslikult on sellega, et Kaitseväes on 100% ametikohtadest (sh töökohad) XXX töökohustusega, arvestatud ka riskianalüüsi läbiviimisel. Lisaks võib sellisel ameti- või töökohal isik haigestuda peale COVID-19-ne ka muudesse (viirus)haigustesse, mis takistavad tal teenistusülesandeid täita.
7.13.Kostja leiab, et vaktsineerimise korraldus hagejale oli eesmärgipärane, mõistlik ja õiguslikult lubatav. Seda seisukohta toetavat ka Riigikohtu lahendid haldusasjades nr 3-21-2241 (kaebuses ilmselt ekslikult märgitud nr 3-2-1-2241) ja 3-21-2071 (kaebuse p 3.17). Viidatud kohtupraktikast ei saa ringkonnakohtu arvates käesoleva asjas lahendamise seisukohalt olulisi järeldusi teha. Kohtuasjas nr 3-21-2071 on Riigikohtu halduskolleegium 25. novembril 2021 tehtud määruses analüüsinud üksnes seda, kas kaebajatel oli käskkirja nr 162 vaidlustamise õigus. Sisulist hinnangut vaktsineerimisnõude lubatavusele ei ole kohus andnud. Samuti ei ole Riigikohtu halduskolleegium 25. novembril 2021 kohtuasjas nr 3-21-2241 tehtud määruses andnud lõplikku hinnangut Kaitseväes kehtestatud kaudse vaktsineerimisnõude proportsionaalsusele (sobivus, vajalikkus ja mõõdukus legitiimse eesmärgi suhtes), vaid märkinud lahendi p-s 25, et seda tuleb kohtutel edasises menetluses täpsemalt kontrollida. Liiatigi pole kummaski kõnealuses lahendis eraldi analüüsitud töölepingu poolte õigusi ja kohustusi.
7.14.Kostja viitab 15. detsembri 2022. a seisukohas enda väidete toetuseks ka Euroopa Üldkohtu 27. aprilli 2022. a otsusele liidetud kohtuasjades T-710/21, T-722/21 ja T-723/21. Sellest lahendist ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja jaoks kostja soovitud järeldusi teha ei saa. Euroopa Üldkohtu lahend põhineb oluliselt teistsugustel asjaoludel. Asjas oli vaidluse alla Euroopa Parlamendi juhatuse otsus, millega kehtestati kõigile parlamendi kolmes töökohas asuvatesse hoonetesse siseneda soovivatele töötajatele kohustus esitada kehtiv COVID-tõend. Nõue puudutas samas ainult hoonetesse sisenemist ning oli ajaliselt piiratud (nõue kehtis 3. novembrist 2021 kuni 31. jaanuarini 2022). Nõude täitmata jätmise tagajärjeks ei olnud töötajaga töösuhte lõpetamine või ametniku teenistusest vabastamine. Lisaks tähendas COVID-tõendi nõue Euroopa Üldkohtu lahendis käsitletud asjaolude järgi mitte ainult vaktsineerimistõendit, vaid ka testimistõendit (PCR-test või antigeeni kiirtestiga) ja läbipõdemisetõendit.
7.15.Kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et tööandja saanuks lõpetada hagejaga töölepingu TLS § 89 alusel (st töötaja koondada) (kaebuse p 3.18). Ringkonnakohus 14(17)
märgib esmalt, et see maakohtu seisukoht ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks töölepingu üles öelnud TLS § 89 alusel. Otsuse p-des 27–29 on maakohus üksnes vastanud poolte väidetele koondamisolukorra kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõnealuste seisukohtadega. Juhul kui kostjal oli tõepoolest vaja riigi kaitsevõime säilitamiseks seda, et kõik juba tööle võetud töötajad Kaitseväes ennast vaktsineeriksid, tulnuks seda käsitleda töö ümberkorraldamisena. Vajadusel tulnuks töö tegemiseks sobimatuks muutunud (st vaktsineerimata) töötajad koondada, järgides TLS § 89 nõudeid.
7.16.Kostja ei nõustu ka kohtu poolt TLS § 109 lg 1 alusel määratud hüvitise suurusega (kaebuse p-d 3.19–3.24). TLS § 109 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS § 109 lg 1 teise lause järgi võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hüvitise väljamõistmisel TLS § 109 lg 1 alusel on kohtul suur kaalutlusõigus (vt nt Riigikohtu 2. mai 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-6057, p 17). Sellele osutab kostja apellatsioonkaebuse p-s 3.23 ka ise. Maakohtu poolt seadusest tuleneva kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustusse oleks ringkonnakohtul alust sekkuda juhul, kui maakohus oleks hüvitise suuruse määramisel rikkunud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited selleks alust. Maakohus on hüvitise suuruse leidmisel arvestanud vajalikul määral töölepingu ülesütlemise asjaolusid, kaalunud mõlema poole huve ning otsust hageja kuue kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmiseks piisavalt põhjendanud (p-d 36– 41). Ilmselgeid kaalutlusvigu ei ole ringkonnakohus tuvastanud.
7.16.1.Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendatud arvestada hageja vanust (hageja oli töölepingu lõpetamise ajal 59-aastane). Asjaolu, et 60-aastasel inimesel on keeruline konkureerida tööturul endast nooremate inimestega ning uut sobivat töökohta leida, on ringkonnakohtu arvates üldiselt teadaolev. Seda ei olnud vaja hagejal eraldi tõendada ega kohtul põhjendada.
7.16.2.Kostja leiab, et poolte pikaajaline töösuhte põhjal ei saa järeldada, et sama töökoht kostja juures oleks hagejale igal juhul vanaduspensionini tagatud. Samas ei ole kostja esile toonud asjaolusid, millest tingituna lõppenuks töösuhe hagejaga enne tema vanaduspensioni ikka jõudmist ka juhul, kui ta oleks vaktsineerimisnõude täitnud.
7.16.3.Kostja hinnangul ei selgu maakohtu otsuse põhjendustest, kas kohus asja lahendamisel ja hüvitise väljamõistmisel poolte esitatud diskrimineerimise seisukohtadele tugines või mitte (kostja väidab, et ta ei lõpetanud töösuhet hageja veendumuste tõttu). Ringkonnkohtu hinnangul ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, et kohus oleks hüvitise väljamõistmisel arvestanud hageja väidet, et tööleping temaga lõpetati tema veendumuste tõttu. Hagiavalduses on hageja küll märkinud, et kostja poolt temaga sõlmitud töölepingu lõpetamine vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu on hagejat tema veendumuste tõttu diskrimineeriv. Asja materjalidest samas ei nähtu, et hageja oleks tema väidetava diskrimineerimise tõttu palunud TLS § 109 lg 1 kohast hüvitist suurendada. Tulenevalt TsMS § 5 lg-st 1 ja lg 2 teisest lausest menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude alusel. Lisaks jääb apellatsioonkaebuse põhjal arusaamatuks, kuidas võimaliku diskrimineerimiskeelu rikkumise (töölepingu lõpetamine töötaja veendumuste tõttu) käsitlemata jätmine maakohtu otsuses võiks olla aluseks maakohtu poolt põhjendatuks peetud hüvitise vähendamisele.
7.16.4.Kostja toob välja, et ta ei ole nõustunud hageja väitega, et on hageja terviseandmete konfidentsiaalsust rikkunud (kaebuse p 3.24). Seda rikkumist pole kostja iseenesest menetluses omaks võtnud (TsMS § 231 lg 2) ning tõendeid rikkumise kohta asjas esitatud 15(17)
ega kogutud ei ole. Samuti ei ole maakohus selle rikkumisega seonduvat pooltega menetluses arutanud. Eelnevat arvestades oli põhjendamatu maakohtu järeldus, et hageja terviseandmete töökollektiivile avaldamist tuleb hüvitise suuruse määramisel samuti arvesse võtta. Samas ei anna üksnes see minetus ringkonnakohtu arvates alust hüvitise suurust puudutavasse maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda.
7.17.Kostja leiab, et viivist ei saanud välja mõista alates hagi esitamisest, mh ei ole maakohus arvestanud TsMS § 461 lg-ga 2 (kaebuse p 3.25). Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Senise kohtupraktika järgi muutub TLS § 109 lg 1 järgne hüvitisenõue sissenõutavaks töölepingu lõpetamisest ning alates sellest ajast on töötajal õigus nõuda ka viivist (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 18). Maakohus on mõistnud viivise (vastavalt hageja taotlusele) välja alates hagi esitamisest, st hilisemast ajast. Kostja viide TsMS § 461 lg-le 2 ei ole TLS § 109 lg 1 järgselt hüvitiselt nõutavat viisist puudutavalt asjakohane. TsMS § 461 sätted reguleerivad seda, millal on sissenõudjal võimalik nõuda kohtulahendi sundtäitmist. TLS § 109 lg 1 kohase põhinõude (millelt viivist arvestatakse) rahuldamise ulatus, on kohtumenetluses peaaegu alati osalt prognoosimatu ning lisanduva viivise tasumise riskiga peab kostja nõude üle vaidlemisel arvestama.
7.18.Ringkonnakohus andis 15. novembri 2022 määrusega pooltele TsMS § 647 lg 1 kohase tähtaja avalduste ja seisukohtade esitamiseks. Kostja on koos 15. detsembri 2022. a seisukohaga esitanud Sotsiaalministeeriumi 9. novembri 2021. a vastuse Kaitseliidule ning palunud selle tõendina asja materjalide juurde võtta. Hageja on palunud 15. detsembri 2022. a seisukohas võtta tõendina vastu samale menetlusdokumendile lisatud Tallinna Halduskohtu otsuse haldusasjas nr 3-21-2163 ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-21-17151. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust viidatud dokumente asja materjalide juurde võtta. Lähtudes TsMS § 229 lg-s ja § 230 lg-s 1 sätestatust, saavad pooled tõendeid esitada enda nõuete ja vastuväidete aluseks olevate asjaolude (tegeliku elu sündmuste) tõendamiseks. Poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne (TsMS § 439 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause). Osaliselt võib olla vaja kohtule tõendada välisriigi õigust, samuti rahvusvahelist õigust või tavaõigust (TsMS § 234). Sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole. Sotsiaalministeeriumi kiri ega kohtulahendid ei ole esitatud käesolevas asjas vaidluse all olevate asjaolude tõendamiseks. Pooled soovivad neile tugineda üksnes oma õiguslikus argumentatsioonis – kostja tahab näidata, et Kaitsevägi on määruse nr 144 sisu Sotsiaalministeeriumi hinnangul õigesti mõistnud ning hageja soovib kohtulahendite esitamisega kaasa aidata ühtlasema kohtupraktika loomisele. Ringkonnakohus märgib, et Sotsiaalministeeriumi kirjas sisalduvad õiguslikud käsitlused ei ole kohtule siduvad (PS § 146) ning Eesti kohtupraktikaga on kohtul võimalik tutvuda Kohtute infosüsteemi kaudu. Liiatigi on pooled 15. detsembri 2022. a seisukohtadele lisatud dokumentide sisu menetlusdokumentide endi tekstis olulises osas refereerinud. Eelmärgitut põhjustel keeldub ringkonnakohus kostja on 15. detsembri 2022. a seisukohale lisatud Sotsiaalministeeriumi 9. novembri 2021. a vastuse ning hageja 15. detsembri 2022. a seisukohale lisatud Tallinna Halduskohtu otsuse (haldusasjas nr 3-21-2163) ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse (tsiviilasjas nr 2-21-17151) tõendina vastuvõtmisest. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks hinnata, kas esinevad TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud alused kostja poolt apellatsioonimenetluses hilinenult esitatud Sotsiaalministeeriumi 9. novembri 2021. a vastuse vastuvõtmiseks.
8.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda. 16(17)
9.Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.