Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-101-08 Tartu, 20. november 2008. a Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa R. A hagi H. A vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-21497 R. A kassatsioonkaebus Hageja R. A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Rein Napa Kostja H. A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Rando Antsmäe 27. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-21497 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta H. A kassatsiooniastmes kantud menetluskulud R. A kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R. A (hageja) esitas 14. augustil 2006 hagi H. A (kostja) vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte kooselu, millest sündis poolte ühine laps, lõppenud. Poolte ühisvarasse kuulub Tartus Xxxxxx xxx asuv kinnistu (edaspidi kinnistu), mis tuleb jagada võrdsetes osades poolte kaasomandisse.
2.
Kostja nõustus abielu lahutamisega, kuid vaidles ühisvara jagamisele vastu. Kostja tunnistas, et kinnistu on abikaasade ühisvara, kuid selle jagamisel tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ja jätta kinnistu kostja omandisse, mõistes hagejale välja hüvitise.
20.novembri 2006. a täiendavas vastuses hagile märkis kostja, et ühisvara koosseisu tuleb arvata ka osaühingu osa, mis on registreeritud hageja nimele. Poolte abielu ajal asutati AS WETTER, mille aktsiakapitalist 33,333% kuulus hagejale. 13. oktoobril 1997 kujundati AS WETTER ümber OÜ-ks WETTERTRANS, mille osakapital on 102 000 krooni. Hageja nimele registreeritud osa nominaalväärtus oli 34 000 krooni, s.o 33,333% osakapitalist. 7. oktoobri 2004. a müügilepingu alusel suurenes hageja osa nominaalväärtus 51 000 kroonini, s.o 50%-ni osakapitalist.
7.novembril 2007 esitas kostja nõude arvata ühisvara koosseisu osaühingu osa (33,333% osakapitalist), jätta osa hageja omandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 229 721 krooni 33 senti. Hüvitise suurust arvestades tasus kostja ka riigilõivu. Taotluse põhjenduste kohaselt kuulus abikaasade ühisvara koosseisu abielusuhete lõppemise aja seisuga 33,333%-line osalus osaühingus. Osaühingu bilansiline väärtus oli 2006. aastal 1 378 328 krooni, seega on poolte osa väärtus 459 442 krooni 66 senti, millest hagejale kuuluva osa väärtus on 229 721 krooni 33 senti.
3.Hageja nõustus 6. novembri 2007. a vastuses kostja seisukohtadele, et osaühingu osa kuulub ühisvara hulka, kuid vaidles vastu osaühingu osa väärtuse suurusele. Osaühingu osa jagamisel tuleb aluseks võtta selle nimiväärtus, s.o 33 660 krooni. Osa jagamisel tuleb PKS § 19 lg 2 p 4 alusel kalduda kostja kahjuks kõrvale abikaasade osade võrdsusest, sest osa väärtus on suurenenud üksnes hageja tööga ja panuse tõttu.
16.novembri 2007. a eelistungil esitas hageja esindaja hageja teesid, mille kohaselt palus hageja jätta osaühingu osa hagejale ja mõista hagejalt kostja kasuks välja pool osa nimiväärtusest, s.o 16 800 krooni. Ka 6. detsembri 2007. a kohtuistungil jäi hageja selle juurde, et osaühingu osa tuleb jagada võrdsetes osades.
4.Tartu Maakohus lahutas 10. jaanuari 2008. a otsusega poolte abielu ja jagas poolte ühisvara. Maakohus jagas kinnistu poolte kaasomandisse, jättes kostjale 3/5 ja hagejale 2/5 kinnistu mõttelist osa. Osaühingu osa jättis maakohus hageja omandisse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 17 000 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt lõppesid poolte abielusuhted 2004. aasta septembris. Pooled ei pidanud võimalikuks abielulisi suhteid taastada. Seega tuleb abielu lahutada. Kinnistu on PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvara. Kinnistu väärtus on 2 400 000 krooni. Ühisvara jagamisel tuleb abikaasade osade võrdsusest PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale kalduda kostja kasuks, sest kinnistu tekkis kostja lahusvaraks olnud elamu juurde maa erastamisega ja kostja osa poolte ühise lapse kasvatamisel on tähelepanuväärne. Arvestada tuleb ka asjaolu, et hageja parendas kooselu ajal elamut oma lahusvara arvelt. Kumbki pool ei ole nõudnud osaühingu osa jagamist. Pooled taotlesid ühingu osa jätmist hagejale. Kostja taotles hüvitise maksmist. Hageja palus ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ja mitte maksta kostjale ühingu osa eest hüvitist. Osaühingul on kaks osanikku. OÜ KS Kontor arvamusest nähtuvalt koosneb osaühingu osa bilansiline väärtus ühe osa nimiväärtusest 51 000 krooni, eelmiste perioodide jaotamata kasumist 634 840 krooni, 2006. a kasumist 3324 krooni - kokku 689 164 krooni. Äriseadustiku (ÄS) § 148 lg 1 p 5 järgi kinnitab osanike üldkoosolek majandusaasta aruande ja kasumi jaotamise. Maakohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid 2006. a kasumi jaotamist. Esitatud arvamusest osaühingu osa bilansilise väärtuse kohta nähtub, et kasum on jaotamata. Äriühing on vaba otsustama kasumi jaotamise üle. Seega ei ole alust arvata ühisvara hulka osaühingu osa selle bilansilise väärtuse alusel ja lähtuda tuleb osa nominaalväärtusest ning hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitis 17 000 krooni.
5.Kostja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 17 000 krooni, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista hagejalt osaühingu osa hüvitamiseks kostja kasuks välja 229 721 krooni 33 senti.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Muu hulgas juhtis hageja tähelepanu asjaolule, et ta palus maakohtus osaühingu osa jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest PKS § 19 lg 2 p 2 alusel, kuid maakohus seda ei teinud.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 12. mai 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 17 000 krooni. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 229 491 krooni 50 senti. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Apellatsiooniastme kohtukulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus kontrollis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis hageja omandisse jäänud äriühingu osaku eest. Pooled ei vaidle selle üle, et nende abielulised suhted lõppesid 2004. aasta septembris ning sel ajal oli hagejal osaühingus 33,3%-line osalus. Pooled vaidlevad osaühingu osa eest määratava hüvitise suuruse üle. Osaühingu osakapital oli abielusuhete lõppemise ajal ning on ka praegu 102 000 krooni, kuid muutunud on poolte ühisvara osakaal osaühingus. Abielusuhete lõppemise ajal oli osaühingul kolm võrdset osanikku, igaühele, sh hagejale kuulus 33,33% osaühingust, osaku väärtus oli 34 000 krooni. Praegu on osaühingul kaks osanikku, kummagi, sh hageja osa väärtus on 51 000 krooni. Hageja osalus on võrreldes abielusuhete lõppemise ajaga suurenenud 16,7%. Suurenenud osa on hageja lahusvara. Kostja palus määrata osaühingu osa väärtuse kindlaks osaühingu osa bilansilise väärtuse alusel ning selle tõendamiseks esitas ta osaühingu 2006. aasta majandusaasta aruande ja OÜ KS Kontor arvamuse osa bilansilise väärtuse kohta. OÜ KS Kontor arvamuse kohaselt on ühe osa bilansiline väärtus 689 164 krooni. Arvamuses on märgitud, et lähtutud on sellest, et ettevõtte osakapital kajastab bilansipäeva seisuga omanikele kuuluva netovara hulka ja omakapital ei kajasta ettevõtte sees loodud firmaväärtust. Vastustaja väide, et OÜ KS Kontor arvamus on kõlbmatu tõend, ei ole õige ning sellisele järeldusele ei ole jõudnud ka maakohus. Kostja esitatud OÜ KS Kontor tõend on TsMS § 272 lg 2 järgi dokumentaalne tõend, mis sisaldab eriteadmistega isiku arvamust. Tõend on TsMS § 238 lg 1 mõttes asjakohane ja lubatav. Maakohus hindas kostja esitatud tõendit, kuid leidis ekslikult, et see ei tõenda kostja väidetud asjaolusid. TsMS § 230 lg 1 järgi oli pooltel õigus ja kohustus oma väidete ja vastuväidete tõendamiseks tõendeid esitada. Hageja vaidles kostja tõendile vastu, kuid oma vastuväidete tõendamiseks muid tõendeid ei esitanud. Osaühingu osa väärtuse eest hüvitise suuruse määramisel ei saa võtta aluseks osa nimiväärtust. Osaühingu varaline olukord ja väärtus võivad muutuda, ka jaotamata kasumi kasutamise üle otsustusõigus on osanikel, kuid need asjaolud puudutavad osaühingu juhtimist ning juhul kui sellised asjaolud oleksid esinenud, siis hageja osaniku ja juhatuse liikmena oleks saanud seda tõendada. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis lükkaksid ümber kostja esitatud arvamuses kajastatud hinnangu osaühingu netovara suurusele. Vastustaja seisukoht, et kostja oleks pidanud tõendama, et õigus kasumi jaotamiseks oli olemas abielusuhete lõppemise ajal, ei ole põhjendatud. Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste väärtus määratakse asja lahendamise aja seisuga ja kohus saab lähtuda üksnes asjas esitatud tõenditest. Praeguses asjas esitati arvamus, mis on kooskõlas
osaühingu 2006. aasta majandusaasta aruandes kajastatuga ning mille kohaselt on osaku bilansiline väärtus 689 164 krooni. Kuna ringkonnakohtul muid andmeid osaühingu osa väärtuse kohta ei ole, siis saab järeldada, et osaühingu kahe osa bilansiline väärtus on 1 378 328 krooni, millest 33,3% on 458 983 krooni. Seega tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis 229 491 krooni 50 senti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et osaühingu osa kohalik keskmine müügihind, s.o eseme harilik väärtus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes on osa bilansiline väärtus, mitte osa nimiväärtus ÄS § 148 lg 2 mõttes. Kostja ei tõendanud osa harilikku väärtust. Sellises olukorras pidi kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsima osa väärtuse kindlakstegemiseks eksperdi arvamust. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks on bilansiline väärtus samastatav turuväärtusega, ega seda, miks ei tule osa jagamisel kalduda PKS § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Kui ringkonnakohus ei arvestanud hageja taotlust osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks, pidi kostja olema selleks esitanud taotluse või hageja väidet ümberlükkavad tõendid.
9.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja jätta kassatsiooniastmes kantud kohtukulud hageja kanda. Ringkonnakohus leidis õigesti osaühingu osa hariliku väärtuse. Asjakohatu ja tõendamata on hageja väide, et kohus pidi osa jagamisel PKS § 19 lg 2 p 4 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduma.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks, mistõttu tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tuleb määrata kindlaks poolte ühisvara hulka kuuluva osaühingu osa väärtus. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on aga eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb ka abikaasade ühisvara hulka kuuluva osa jagamisel teha kindlaks osaühingu osa kohalik keskmine müügihind. Kolleegium on korduvalt märkinud, et ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis ning õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (viimati Riigikohtu
3.oktoobril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07 tehtud otsuse p-s 13).
12.Kolleegium on asunud seisukohale, et kui aktsionär kaotab oma tahte vastaselt aktsiad, peab ta hüvitisena saama selle, mida tema osalus aktsiaseltsis tegelikult väärt on. Aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada välja aktsiaseltsi kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see
proportsionaalselt aktsiate vahel. Aktsiaseltsi hindamiseks on erinevaid meetodeid. Kohus peab üldjuhul lähtuma meetoditest, mida praktikas laialdaselt tunnustatakse ja kasutatakse. Üheks võimalikuks meetodiks on ka aktsiaseltsi raamatupidamisliku (bilansilise) väärtuse kindlakstegemine, kuid üldjuhul tuleks lisaks sellele arvestada aktsiaseltsi väärtuse kindlakstegemisel ka aktsiaseltsi tulevikuväljavaateid ning aktsionäride võimalusi tulevikus tulu teenida (vt Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p-d 29-35). Kuigi eeltoodud seisukohad käivad aktsiate ülevõtmise tõttu oma aktsiad kaotanud aktsionärile õiglase hüvitise määramise kohta, on kolleegiumi arvates ülalnimetatud põhimõtted kohaldatavad ka abikaasade ühisvara jagamisel aktsiate ja osaühingu osade väärtuse määramisel, sest ka ühisvara jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist, mille eest tuleb talle määrata õiglane hüvitis. Seega ei ole õige kassatsioonkaebuse väide, et ühisvara jagamisel tuleb osaühingu osa väärtus määrata kindlaks osaühingu osa nimiväärtuse järgi. Osaühingu osa nimiväärtus ei ole osaühingu osa kohalik keskmine müügihind TsÜS § 65 mõttes ja nimiväärtuse hüvitamine ei tagaks osaühingu osa ühisomandi kaotanud abikaasale õiglast hüvitist. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla kostja esitatud osaühingu osa bilansiline väärtus.
13.Kostja esitas maakohtule tõendi osaühingu osa bilansilise väärtuse kohta ega soovinud tõendada osa väärtust arvestades osaühingu tulevikuväljavaateid. Kuna osa bilansiline väärtus võib eeltoodud põhjendustel olla käsitatav osa hariliku väärtusena, leidis ringkonnakohus õigesti, et muude tõendite puudumisel saab osaühingu osa väärtuse määratagi selle tõendi alusel, sest hageja ei ole esitanud tõendeid osaühingu osa hariliku väärtuse kohta. Põhimõtteliselt võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi, kuid selleks on vajadus siis, kui poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata. Praegusel juhul sai osa väärtuse määrata ka kostja esitatud tõendite alusel ja alama astme kohtud ei pidanud lisaks eksperdi arvamust küsima.
14.Hageja on seisukohal, et alama astme kohtud jätsid tähelepanuta hageja taotluse kalduda PKS § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt põhistas hageja maakohtus taotlust sellega, et kostja ei ole panustanud selle ühisvara osa tekkimisse enamat kui osaühingu asutamisel osa eest sissemakse tegemisel ühisvarasse kuuluva perekonna raha ja edasistel aastatel ei teinud kostja osa väärtuse suurenemiseks midagi. Kolleegiumi arvates ei anna nimetatud asjaolud alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Abielu kestel abikaasade omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. Seega on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta. Abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad PKS § 19 lg 1 järgi võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud abielu ajal sissetulekut mõjuvatel põhjustel. Abikaasade osade võrdsusest võib kohus kõrvale kalduda üksnes seaduses ammendavalt loetletud juhtudel, mis on sätestatud PKS § 19 lg-s 2. Hageja on menetluse vältel viidanud nii PKS § 19 lg 2 p-le 2 kui ka p-le 4. PKS § 19 lg 2 p 2 järgi võib kohus kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale juhul, kui üks
abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Nii PKS § 19 lg-st 1 kui ka PKS § 19 lg 2 p-st 2 tuleneb kolleegiumi arvates see, et abikaasade ühisvara jagamisel ei ole abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks asjaolu, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Viidatud sätete järgi saab ühisvara jagamisel kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Küll võib abikaasa panustamine konkreetse ühisvara hulka kuuluva eseme omandamisel olla PKS § 19 lg 3 mõttes aluseks selle eseme jätmiseks selle abikaasa omandisse. Hageja tuginemine PKS § 19 lg 2 p-le 4 ei ole kolleegiumi arvates asjakohane. PKS § 19 lg 2 p 4 annab aluse kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasad ei soovi ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvat eset, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud, PKS § 14 lg 2 järgi ühisvaraks tunnistada, vaid soovivad seda asjaolu arvestada ühisvara jagamisel. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et osaühingu osa on poolte ühisvara. Seega puudub alus viidatud sätte kohaldamiseks.
15.Iseenesest on õige hageja väide, et ringkonnakohus pidi vastama hageja apellatsioonimenetluses esitatud väitele, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja taotluse kalduda osaühingu osa jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Asja materjalidest nähtuvalt palus hageja 6. novembril 2007 kostja nõudele vastates kalduda osaühingu osa jagamisel PKS § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsusest (tl 120). Kohtule esitatud kirjalikes teesides (tl 125) ja ka kohtuistungil (tl 145) oli hageja nõus hüvitama poole osa nimiväärtusest. Hageja hüvitise suuruse arvutustest ei nähtu, et ta soovis osade võrdsusest kõrvale kalduda. Hageja nõustus hüvitama pool osaühingu osa nimiväärtusest. Sellises olukorras jättis maakohus õigesti abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumata. Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud, kuid märkis vastuses kostja apellatsioonkaebusele, et maakohus ei arutanud osade võrdsusest kõrvalekaldumist PKS § 19 lg 2 p 2 alusel, kuigi eelnevalt oli ta tuginenud PKS § 19 lg 2 p-le 4. Ka ringkonnakohtu istungil märkis kostja, et osaühingu osa jagamisel tuleb kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Sellises olukorras ei saanud ringkonnakohus jätta käsitlemata hageja väiteid. Ringkonnakohus peab TsMS § 654 lg 5 järgi võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Siiski ei ole nimetatud menetlusõiguse normi rikkumine aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele, sest kolleegium põhjendas praeguse otsuse p-s 14, miks ei ole hageja väited asja lahendamisel asjakohased.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse ja kostja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.