Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kalev Saare ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihalduri Jüri Truutsi, OÜ Paxton Assets (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo ja Osaühingu Reyna Trade (pankrotis) pankrotihalduri Kristo Tederi hagi Maik Teivi ja Janne Teivi vastu abieluvaralepingu tagasivõitmiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagi tagamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maik Teivi määruskaebus Janne Teivi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihaldur Jüri Truuts, OÜ Paxton Assets (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, Osaühingu Reyna Trade (pankrotis) pankrotihaldur Kristo Teder, hagejate ühised lepingulised esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja vandeadvokaat Kaisa Margus Kostja Maik Teiv, lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver Kostja Janne Teiv, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3244 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Rahuldada Maik Teivi ja Janne Teivi määruskaebused osaliselt.
3.Keelduda OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihalduri Jüri Truutsi, OÜ Paxton Assets (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo ja Osaühingu Reyna Trade (pankrotis) pankrotihalduri Kristo Tederi 22. augusti 2022. a menetlusdokumendile lisatud tõendi
2-21-3244 (Pärnu Maakohtu 13. aprilli 2022. a määrus kriminaalasjas nr 1-21-8988) ning Maik Teivi ja Janne Teivi 22. augusti 2022. a menetlusdokumendile lisatud tõendite (AS-i SEB Pank 22. septembri 2021. a ja AS-i LHV Pank 4. aprilli 2022. a elektroonilised kirjad) vastuvõtmisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihaldur Jüri Truuts (hageja I), OÜ Paxton Assets (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo (hageja II) ja Osaühingu Reyna Trade (pankrotis) pankrotihaldur Kristo Teder (hageja III) esitasid 2. märtsil 2021 Harju Maakohtule Maik Teivi (kostja I) ja Janne Teivi (kostja II) vastu hagi, milles palusid: • •
• • •
tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 15. mail 2020 sõlmitud abieluvaraleping; lugeda kostjate ühisvaraks kinnisasjad registriosadega nr 11010550 (Ees-Sipsi) ja 9431502 (Vardi tee 5) ning Greenadvice OÜ, OÜ Unwind, Crawfish Farm OÜ, Hapsal OÜ, HTT Capital OÜ, Nexthaus OÜ ja Ristna Puhkus OÜ osad, samuti kostjate nõuded arvelduskontodel oleva raha käsutamiseks; kohustada kostjaid tegema tahteavalduse, millega kustutatakse kinnisasjade registriosadest nr 11010550 ja nr 9431502 kostja II ainuomandit tõendav kanne ja kantakse ühisomanikena sisse kostjad; kohustada kostjaid märkima Greenadvice OÜ, OÜ Unwind, Crawfish Farm OÜ, Hapsal OÜ, HTT Capital OÜ, Nexthaus OÜ ja Ristna Puhkus OÜ osanike nimekirjades, et osad kuuluvad kostjate ühisvarasse; lõpetada eelmärgitud vara osas kostjate ühisomand, müüa kinnisasjad ja äriühingute osad avalikul enampakkumisel ning jagada müügist saadav raha kostjate vahel võrdsetes osades, samuti jagada kostjate vahel võrdsetes osades kostjate nõuded arvelduskontodel oleva raha käsutamiseks.
Koos hagiavaldusega esitasid hagejad hagi tagamise taotluse. Lisaks palusid hagejad praeguse asja menetluse peatada kuni kriminaalasjas nr 18750000080 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Hagiavalduse kohaselt on kostjad abikaasad, kelle vahel oli varaühisuse varasuhe. Kostja I sai 2020. a mai alguses teada, et suure tõenäosusega esitatakse talle kriminaalasjas nr 18750000080 kahtlustus. Kostjad sõlmisid 15. mail 2020 abieluvaralepingu, milles leppisid kokku, et varem ühisvaras olnud kinnisasjad registriosadega nr 11010550 ja nr 9431502 ning Greenadvice OÜ ja OÜ Unwind osad kuuluvad kostja II lahusvara hulka. Abieluvaralepingu sõlmimise eesmärk oli võlausaldajate huvide kahjustamine, kuna kostja I loobus märkimisväärses osas oma varast. Kostja II oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Hagejad on esitanud kriminaalasjas kostja I vastu kahjunõuded: hageja I 6 228 858 eurot 80 senti, hageja II 6 235 959 eurot 86 senti ja hageja III 1 099 818 eurot 9 senti. Kahjunõuetele lisandub viivis. Kui kohus mõistab kostja I kriminaalasjas süüdi ja rahuldab hagejate tsiviilhagid, ei ole kostjal I vara, et nõudeid rahuldada. Kostjate ühisvara hulka kuuluvad ka Crawfish Farm OÜ, Hapsal OÜ, HTT Capital OÜ, Nexthaus OÜ ja Ristna Puhkus OÜ osad. Hagejad nõuavad abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras (täitemenetluse seadustiku (TMS) §-d 187–190) ning kostjate ühisvara jagamist (TMS § 14 lg 2 ja perekonnaseaduse (PKS) § 33 lg 3 teine lause). Kuna täitemenetluse seadustik sätestab võlgniku vara tagasivõitmise
2(11)
2-21-3244 tähtajad, mis sõltuvad tagasivõidetava tehingu tegemise ajast, ning need tähtajad on kriminaalasja menetluse lõppemise ajaks möödunud, on hagejatel vaja esitada hagi juba praegu. Hagi tagamise taotluses palusid hagejad 26. märtsi 2021. a täpsustusi arvestades arestida ning kanda kinnistusraamatusse keelumärked kinnisasjade registriosadega nr 11010550 ja nr 9431502 käsutamise keelamiseks hagejate kasuks. Samuti palusid hagejad arestida kostjale II kuuluvad Greenadvice OÜ, OÜ Unwind, Ristna Puhkus OÜ osad ja kostjale I kuuluva Nexthaus OÜ osa ning kanda äriregistrisse keelumärked eelnimetatud osade käsutamise keelamiseks hagejate kasuks. Hagejate arvates on vara arest ainus hagi tagamise abinõu, mis arvestab ühisvara jagamise nõude tagamise eesmärki. Hagejatel ei ole võimalik taotleda muude hagi tagamise abinõude rakendamist. Hagi tagamine on vajalik, kuna vaidlusaluse vara võõrandamine kohtumenetluse ajal muudab asjas tehtava kohtuotsuse täitmise võimatuks. Kostjate senine tegevus annab alust arvata, et hagi tagamata jätmise korral esineb oht, et kostjad ei ole kohtumenetluse lõppedes enam selle vara omanikud, mille jagamist hagejad taotlevad. Ühisvara jagamise nõude rahuldamine muutub sellisel juhul võimatuks.
2.Harju Maakohus keeldus 4. märtsi 2021. a määrusega hagi menetlusse võtmast ja jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata. Hagejad esitasid 16. märtsil 2021 maakohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. märtsi 2021. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ning hagi tagamise taotluse lahendamiseks.
3.Harju Maakohus rahuldas 26. märtsi 2021. a määrusega hagi tagamise taotluse, arestis hagi tagamise korras kinnisasjad registriosadega nr 11010550 ja nr 9431502 ning määras seada kinnistusraamatusse keelumärked nende kinnisasjade käsutamise keelamiseks hagejate kasuks, samuti arestis kostjale II kuuluvad Greenadvice OÜ, OÜ Unwind, Ristna Puhkus OÜ osad ja kostjale I kuuluva Nexthaus OÜ osa ning määras kanda äriregistrisse keelumärked eelnimetatud osade käsutamise keelamiseks hagejate kasuks. Määruse kohaselt menetletakse hagi ringkonnakohtu juhiste järgi. Arvestades hagejate väljatoodut, on hagi tagamine kohtuotsuse võimalikuks täitmiseks vajalik. Hagejad soovivad jagada konkreetset kostjate ühisvara. Eelduslikult võib enne otsuse jõustumist selle vara võõrandamine kolmandale isikule või selle koormamine kolmanda isiku kasuks muuta kohtuotsuse täitmise osaliselt või täielikult võimatuks. Hagi tagamise abinõu (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg 1 ja § 378 lg 1 p 2) on haginõuet arvestades kohane ja mõistlik. Kinnisasjade ja äriühingute osade arest ei koorma kostjaid liigselt, kuna ei piira kostjate võimalusi oma vara kasutada. Samuti ei mõjuta osade arest äriühingute igapäevast majandustegevust.
4.Kostjad esitasid määruskaebuse, milles palusid hagi tagamise määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata. Alternatiivselt palusid kostjad teha maakohtu määrusega rakendatud tagamisabinõu jätkamine sõltuvaks hagejate 100 000 euro suuruse tagatise andmisest. Määruskaebuse kohaselt on maakohus taganud õiguslikult perspektiivitu hagi. Hagejatel puudub täitedokument ühe või mõlema kostja suhtes ning täitemenetlust ei ole kummagi kostja vastu alustatud. Seetõttu ei ole täitemenetluse seadustiku mõttes ükski hagejatest sissenõudja ega kostjad võlgnikud. Järelikult ei ole võimalik ühisvara jagamise nõuet TMS § 14 lg 2 ega PKS § 33 lg 3 alusel rahuldada. Etteruttava ühisvara jagamise nõude esitamise võimalus ei tulene ka TsMS §-st 369, kuna see reguleerib tuvastus- ja kujundushagide esitamist ning annab võimaluse esitada täitmishagi enne nõude sissenõutavaks muutumist, kuid mitte enne nõude tekkimist. Kuna hagejad ei ole sissenõudjad
3(11)
2-21-3244 ja neil puudub kostjate suhtes täitedokument, ei ole neil võimalik nõuda ka abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamist ühelgi täitemenetluse seadustikus sätestatud alusel. Hagejad ei ole põhistanud kahju hüvitamise nõude olemasolu kostja I vastu, mistõttu puudus maakohtul võimalus kontrollida nõude põhistatust (TsMS § 381 lg 2). Samuti puudub hagi tagamise alus, mis annaks alust arvata, et tagamisabinõusid rakendamata võivad kostjad oma vara kohtumenetluse ajal võõrandada. Meelevaldne on hagejate väide, nagu sõlmisid kostjad abieluvaralepingu kriminaalasja menetluse tõttu. Kostjad on ka varem sõlminud lepinguid ühisvarasse kuuluvate esemete üleandmiseks ühele abikaasale. Maakohus jättis põhjendamatult hagejatelt nõudmata TsMS § 383 lg-s 1 sätestatud tagatise. Vara arestimine ja käsutuskeelu seadmine on kostjaid äärmiselt koormav tagamisabinõu. Ka pidanuks maakohus märkima rahasumma, mille tasumisel tühistatakse hagi tagamine (TsMS § 385 ja § 389 lg 3). Lisaks on maakohus määranud hagihinna valesti.
5.Hagejad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. jaanuari 2022. a määrusega kostjate määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Sama määrusega jättis ringkonnakohus rahuldamata kostjate hagi tagamise tagatise taotluse. Määruse kohaselt ei anna kostjate määruskaebuse väited alust maakohtu hagi tagamise diskretsiooniotsustusse sekkuda. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjatega, et täitedokumendi puudumine välistab praeguse hagi esitamise võimaluse. Riigikohtu varasema praktika kohaselt saab TsMS §-s 369 sätestatud tulevase nõudena käsitada tagasivõitmise nõuet, mille esitamise eeldused ei ole hagi esitamise ajaks veel täidetud. Selle nõude võlgnikud on kostjad, s.o tagasivõidetava tehingu pooled. Tehingu tagasivõitmise nõue TMS § 187 jj tähenduses tekib seaduse alusel edasilükkava tingimusega nõudena sel hetkel, mil on realiseerunud mõne tagasivõitmist võimaldava õigusnormi koosseisuline tunnus või tunnused. Sissenõutavuseks vajab selline nõue TMS § 187 lg-s 2 nimetatud lisatingimuste olemasolu, sh täitedokumenti. Siiski ei takista TMS § 187 lg-s 2 sätestatu esitamast TsMS § 369 alusel kohtule seaduse alusel tekkinud nõuet, kuigi sellist nõuet ei saa kohus enne tingimuse saabumist rahuldada. Kuna TsMS § 369 on võimalik kohaldada ka tingimuslikule nõudele (s.o nõudele, mille puhul ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2 tähenduses teada, kas asjaolu, millega on nõude sissenõutavaks muutumine seotud, saabub või ei saabu), võib TsMS § 369 alusel esitada tagasivõitmise hagi ka siis, kui hagejal ei ole veel täitedokumenti. Ebaõige on kostjate väide, et hagejad pidid põhistama kostja I vastu kriminaalasjas esitatud kahju hüvitamise nõuet. Hagejad ei ole praeguses asjas kostja I vastu kahju hüvitamise nõuet esitanud. Hagejad on hagiavalduses tuginenud TMS §-dele 187–190, § 14 lg-le 2 ja PKS § 33 lg-le 3 ning põhjendanud, miks nende hinnangul on täitedokumendi saamisel täidetud eeldused abieluvaralepingu tagasivõitmiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagejad on seejuures põhistanud, et kostja I vastu suunatud rahalise nõude sissenõudmiseks täitedokumendi saavutamise korral ei vii selle täitedokumendi täitmine eelduslikult nende nõuete rahuldamiseni. Samuti on hagejad põhistanud hagi tagamise vajadust. Kostja I on asunud muutma end varatuks. Seega leidis maakohus põhjendatult, et on alust eeldada, et hagi tagamata jätmine võib muuta kohtuotsuse täitmise võimatuks.
4(11)
2-21-3244 Maakohtu kohaldatud hagi tagamise abinõud ei ole kostjaid üleliia koormavad. Riigikohtu praktika järgi on ühisvara jagamise vaidluses keelumärke seadmine sobilik hagi tagamise vahend. Võimalik ei ole ka kohaldada mõnda teist abinõu. Lisaks ei takista kinnisasjadele keelumärke seadmine nende kasutamist ning osade arest äriühingute igapäevast majandustegevust. Maakohus ei rikkunud TsMS §-s 385 ega § 389 lg-s 3 sätestatut. Praegusel juhul ei esine TsMS §-s 385 nimetatud olukordi. Hagejad nõuavad abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamist ja ühisvara jagamist, kuid mitte raha väljamõistmist. Lisaks ei ole TsMS § 389 lg 3 iseseisev rahasumma määramise alus, vaid TsMS § 385 täpsustus juhuks, kui rahalise nõude tagamiseks arestitakse rohkem kui üks asi. Hagejatelt tagatise nõudmine TsMS § 383 lg 1 alusel ei ole põhjendatud. Kostjad ei ole määruskaebuses põhistanud neile tekkivat kahju ega selle võimalikku suurust. Kostjad ei ole teinud usutavaks, et neil on tegelik kavatsus võtta laenu või kinnisasjad ja äriühingu osad võõrandada. Üksnes viide hüpoteetilisele olukorrale ei ole piisav, et pidada kostjate väidet kahju tekkimise kohta põhistatuks. Ringkonnakohtul ei ole vajadust võtta määruskaebuse lahendamisel seisukohta selle kohta, mis on abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude hind. Samas võib hagejate väidetud vaidlusaluse vara väärtuse põhjal eeldada, et tagasivõitmise nõude tegelik väärtus ületab 100 000 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostjad paluvad määruskaebustes tühistada kohtute määrused ja teha uue määruse, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata. Alternatiivselt paluvad kostjad teha maakohtu määrusega rakendatud tagamisabinõu jätkamine sõltuvaks hagejate tagatise andmisest. Määruskaebuste kohaselt tagasid kohtud õiguslikult perspektiivitu ja lubamatu hagi. Ringkonnakohus ei eristanud hagis esitatud nõudeid ega arvestanud, et praeguses asjas tagati ühisvara jagamise, mitte TMS § 187 jj järgne tagasivõitmise nõue. Riigikohtu varasema praktika kohaselt saab TsMS §-s 369 sätestatud tulevase nõudena käsitada tagasivõitmise nõuet. Samas ei ole ringkonnakohus põhjendanud, et hagejad saaksid TsMS § 369 alusel esitada tulevase nõudena kostjate ühisvara jagamise nõude. Kuna aga ühisvara jagamise nõuet ei saa esitada väljaspool täitemenetlust, ei saa seda esitada tulevase nõudena TsMS § 369 alusel olukorras, kus kostjate suhtes ei toimu täitemenetlust ning hagejaid ei saa lugeda sissenõudjateks. Lisaks ei anna PKS § 33 lg 3 teine lause iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist ega võimalda ühisvara jagamise nõude esitamist väljaspool täitemenetlust. Abieluvaralepingu tagasivõitmise nõue on samuti õiguslikult perspektiivitu. TMS § 190 järgi ei saa võlgniku ühisvara jagamise tehingut tagasi võita, kui see on sõlmitud rohkem kui kaks aastat enne võlgniku vastu täitemenetluse alustamist. Seega on kostjate 15. mail 2020 sõlmitud abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõude rahuldamine välistatud, kui kostja I vastu ei alustata täitemenetlust hiljemalt 15. mail 2022. Lisaks ei ole tagasivõitmise nõude esitamine TsMS § 369 alusel tulevase nõudena lubatav olukorras, kus hagejatel ei ole kostja suhtes täitedokumenti ning pooleli ei ole kohtumenetlusi täitedokumendi saamiseks. TsMS § 369 kohaldamine on lubatav, kui nõude sissenõutavaks muutumine tulevikus on kindel. Praegu on hagejad esitanud tsiviilhagi kriminaalasja kohtueelses menetluses, kuid seda ei ole võetud menetlusse. Hagejad ei ole põhistanud kostja I vastu olevat rahalist nõuet ning kohtud ei ole selle põhistatust hagi tagamisel kontrollinud. Üldjuhul on hagejal TMS § 187 jj järgse tagasivõitmise nõude esitamisel rahalise nõude kohta täitedokument. Kui sellist täitedokumenti ei ole, peab ta rahalise nõude 5(11)
2-21-3244 olemasolu eraldi põhistama, mis on ka TMS § 187 jj järgse nõude üheks eelduseks. Kui hagejal ei ole rahalist nõuet kostja vastu tekkinud, ei saa esineda tehingu tagasivõitmise koosseisu. Seetõttu tuleb hagejatel põhistada, et neil eksisteerib mingi rahaline nõue vähemalt ühe kostja vastu. Ringkonnakohus jättis hagi tagamise tagatise nõudmise küsimuse lahendamisel vääralt kohaldamata TsMS § 383 lg 11 ning leidis põhjendamatult, et hagejatelt ei ole alust nõuda tagatist TsMS § 383 lg 1 alusel. Samuti jätsid kohtud põhjendamatult kohaldamata TsMS § 385. Ühisvara jagamise nõuet on kohtupraktikas käsitletud ka rahalise nõudena. Lisaks on hagejate tegelik eesmärk kostjalt I raha saamine. Sisuliselt tagavad kohaldatud tagamisabinõud just hagejate väidetavate rahaliste nõuete täitmist. Hagejate valik esitada kostja I vastu rahaline nõue kriminaalasjas tsiviilhagina, mitte kahju hüvitamise hagina tsiviilkohtumenetluses ei saa neid vabastada hagi tagamise tagatise tasumise kohustusest TsMS § 383 lg 11 järgi ega võtta kostjatelt TsMS §-st 385 tulenevat õigust. Isegi kui ühisvara jagamise nõue ei ole rahaline nõue, oleksid kohtud pidanud nõudma hagejalt tagatist TsMS § 383 lg 1 alusel. Kohtud ei saanud jätta tagatist nõudmata põhjusel, et kostjad ei ole hagi tagamise tõttu tekkivat kahju ega selle suurust põhistanud. Kohtutele pidi olema ilmselge, et kostjatele võib tekkida hagi tagamise tõttu kahju. Kostjate vara on arestitud määramata ajaks. Ringkonnakohtu seisukoht on seejuures vastuoluline. Kui hagi tagamise aluseks oli oht, et kostjad hakkavad ühisvara võõrandama või koormama, ei saa kohus samal ajal jätta hagejatelt hagi tagamise tagatist nõudmata põhjendusega, et kostjad ei ole teinud usutavaks kavatsust vara võõrandada või koormata. Lisaks on Riigikohus varasemas praktikas leidnud, et TMS § 187 jj järgse tagasivõitmise nõude esitamise korral TsMS § 369 alusel tulevase nõudena on kostja kaitseks ette nähtud võimalus nõuda hagejalt TsMS § 383 lg 1 alusel tagatist ja TsMS § 391 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Seega on hagejatelt tagatise nõudmine ainus kostjate huvide kaitsmise võimalus. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust, kuna ei vastanud kostjate määruskaebuse väidetele hagi tagamise aluse puudumise kohta.
8.Hagejad vaidlevad kostjate määruskaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebused rahuldatakse osaliselt.
10.Hagejad on esitanud kostjate vastu hagi TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 (alternatiivselt TMS § 189 lg 1 ja § 188 lg 1) alusel abieluvaralepingu tagasivõitmiseks ja TMS § 14 lg 2 alusel ühisvara jagamiseks. Hagejad on palunud ühisvara jagamise hagi tagada ning TsMS § 377 lg 1 ja § 378 lg 1 p 2 alusel arestida ja kanda kinnistusraamatusse keelumärked kinnisasjade registriosadega nr 11010550 ja nr 9431502 käsutamise keelamiseks hagejate kasuks, samuti arestida kostjale II kuuluvad Greenadvice OÜ, OÜ Unwind, Ristna Puhkus OÜ osad ja kostjale I kuuluva Nexthaus OÜ osa ning kanda äriregistrisse keelumärked eelnimetatud osade käsutamise keelamiseks hagejate kasuks. Kohtud on hagejate taotluse rahuldanud.
11.Hagi tagamisel tuleb kohtul kontrollida, kas hagi tagamise taotlus vastab TsMS § 381 lg-s 1 sätestatud nõuetele (sh on esitatud TsMS §-s 377 nimetatud asjaolud), kas hagiavaldus vastab TsMS § 363 lg 1 p-des 1–3 sätestatud nõuetele, kas hagi on lubatav (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428), õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2) ning kas nõude ja selle tagamise aluseks olevad asjaolud on põhistatud (TsMS § 235 ja § 381 lg 2) (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a 6(11)
2-21-3244 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 13–18). Hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
12.Kostjad tuginevad määruskaebustes ennekõike sellele, et kohtud tagasid õiguslikult perspektiivitu ning lubamatu hagi. Kolleegium kostjate kõnealuse seisukohaga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul leidsid kohtud põhjendatult, et hagejate nõuded on õiguslikult perspektiivikad, st hagejate nõude rahuldamine on hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 ja § 14 lg 2 alusel võimalik.
13.Kohtud on tuvastanud, et hagejad esitasid kostja I vastu rahalised nõuded (tsiviilhagid kriminaalmenetluses), mille lahendamiseks on pooleli menetlus kriminaalasjas. Selles menetluses on hagejate eesmärk saada kostja I vastu täitedokumendid. Seni hagejatel täitedokumente kostjate vastu ei ole ning nad pole sissenõudjad (TMS § 5 lg 1).
14.Kolleegium käsitleb esmalt hagejate tagasivõitmise ja ühisvara jagamise nõuete õiguslikku perspektiivikust (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2). Kuigi hagejad on palunud tagada vaid ühisvara jagamise nõude, kontrollisid kohtud põhjendatult esmajärjekorras hagi tagamisel abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude õiguslikku perspektiivikust, kuna selle nõude rahuldamine on ühisvara jagamise jaoks oluline, sest hagejad soovivad tagasivõitmise tulemusena suurendada jagatava ühisvara koosseisu eesmärgiga rahuldada oma nõudeid võimalikult suures ulatuses.
14.1.Hagejad on tuginenud täitemenetluses abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude õigusliku alusena TsMS §-le 369 ning TMS § 187 lg-le 2 ja § 190 p-le 3 (alternatiivselt TMS § 189 lg-le 1 ja § 188 lg-le 1).
14.1.1.Tagasivõitmise nõude esitamise üldisi eeldusi reguleerib TMS § 187 lg 2, mis annab sissenõudjale (TMS § 5 lg 1) võimaluse tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument (TMS § 2 lg 1), tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 190 reguleerib täitemenetluses abieluvaralepingu tagasivõitmise erikoosseisu ning võimaldab abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita eeldusel, et täidetud on ka TMS §-s 190 sätestatud eeldused (vt Riigikohtu 22. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16664/48, p 13). TMS § 190 p-de 1 ja 2 järgi on pärast täitemenetluse alustamist (p 1) ja ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist (p 2) abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe, juhul, kui võlgnik sellega olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, tagasivõidetavad ilma muid eeldusi tuvastamata. Eeltoodust erinevalt tuleneb TMS § 190 p-st 3, et kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud enne TMS § 190 p-s 1 nimetatud tähtaja algust, kuid kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu.
7(11)
2-21-3244
14.1.2.TMS § 190 p-st 3 tuleneb hagejate jaoks maksimaalne tähtaeg, mille jooksul peab pärast abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist olema algatatud täitemenetlus, et see abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe tagasi võita. Kolleegium leiab, et see tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 13), mida kohus peab erinevalt hagi aegumise tähtajast kohaldama omal algatusel. Kuivõrd kostjad sõlmisid abieluvaralepingu 15. mail 2020, pidanuksid hagejad TMS § 190 p-s 3 sätestatud tähtaja järgimiseks alustama kostjate vastu täitemenetluse enne 15. maid 2022. TMS § 190 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist ei ole tulevasel sissenõudjal alati võimalik tõhusalt vältida. Kui ta esitab viivitamatult pärast tagasivõidetavast tehingust teadasaamist rahalise nõudega hagi tehingu ühe poole (kostja) vastu, ei pruugi selle hagi lahendamise kohtumenetlus lõppeda jõustunud lahendiga (täitedokumendiga TMS § 187 lg 2 ja § 2 lg 1 mõttes) enne TMS § 190 p-s 3 sätestatud kahe aasta möödumist. Ka praegusel juhul on hagejad esitanud kostja I vastu rahalised nõuded (tsiviilhagid kriminaalmenetluses), mille lahendamiseks on pooleli menetlus kriminaalasjas, kuid nad ei saanud mõjutada seda, millal teeb kohtueelne menetleja ja kohus menetlustoiminguid, et saada kostja I vastu täitedokument, mille alusel alustada täitemenetlust enne 15. maid 2022. Hagejatel ei ole ka muid või oma õiguste kaitseks tõhusamaid võimalusi vältida TMS § 190 p-s 3 tähtajast tulenevaid tagajärgi. Mh ei ole hagejatel võimalik tugineda TMS § 188 lg-le 1, milles on sätestatud pikem – kolmeaastane – tagasivõitmise tähtaeg arvates tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamisest, kuna TMS § 190 kui tagasivõitmise erikoosseisu esinemise korral TMS §-s 188 sätestatud tehingu tagasivõitmise üldalused ei kohaldu (Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2).
14.1.3.Kolleegium on varem leidnud, et tulevasel sissenõudjal on TsMS §-le 369 tuginedes võimalik esitada tagasivõitmise hagi enne täitedokumendi saamist (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10358/92, p-d 14–15.3). Ehkki võimalik tulevane sissenõudja saab TsMS §-le 369 tuginedes esitada TMS § 190 p 3 alusel tagasivõitmise hagi juba enne TMS § 187 lg 2 järgi nõutava täitedokumendi saamist, on seaduses reguleerimata olukord, kus täitedokumendi saamisele suunatud kohtumenetlus ei jõua lõpule enne TMS § 190 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist. See tähendab, et sissenõudjal ei pruugi olla siiski võimalik alustada võlgniku vastu täitemenetlust kahe aasta jooksul arvates abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisest. Sel juhul oleks aga abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmine välistatud hiljemalt kahe aasta möödudes abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisest (TMS § 190 p 3). Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et täitemenetluses ühisvara jagamise tagasivõitmise regulatsioon on lünklik, kuna tulevane sissenõudja ei saa nõuda abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist siis, kui täitemenetluse eelduseks oleva ja TMS § 187 lg 2 järgi nõutava täitedokumendi saamisele suunatud menetlus algab pärast tagasivõidetava tehingu tegemist ning kestab kauem kui kaks aastat. Kolleegiumile ei ole teada kaalutlusi, mis võimaldaksid pidada niisuguse lünga olemasolu seadusandja poolt kaalutletuks ja soovituks. Täitemenetluse seadustiku mõtte ega eesmärgiga ei ole kooskõlas see, et sissenõudja õiguste tõhus kaitse on tagatud üksnes juhul, kui võlgnik on sõlminud abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe maksimaalselt kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, st eelduslikult pärast seda, kui sissenõudja on juba esitanud võlgniku vastu hagi või astunud muid samme täitedokumendi saamiseks. Kui sissenõudjal on võlgniku vastu abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise hetkel täitedokument, siis üldjuhul ka ei kulu täitemenetluse alustamiseni rohkem kui kaks aastat. Võlgnik võib aga asuda end varatuks muutma juba enne seda, kui tulevane sissenõudja esitab tema vastu hagi täitedokumendi saamiseks. 8(11)
2-21-3244
Lisaks ei ole kolleegiumile teada kaalutlusi selle kohta, et seadusandja oleks teadlikult soovinud eristada abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise tähtaega sarnasest tagasivõitmise instituudi tähtajast – TMS § 189 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu tagasivõitmise tähtaeg on nimelt seotud tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamisega, mitte täitemenetluse alustamisega. Kolleegiumi arvates tuleb eelnimetatud seaduse lünk ületada TsÜS § 4 kohaselt analoogia alusel. Sätteks, mis reguleerib sarnast õiguslikku olukorda, saab pidada TMS § 189 lg-t 1, mis võimaldab võlausaldajal nõuda võlgniku sõlmitud kinkelepingu tagasivõitmist kuni kahe aasta jooksul arvates asjaomase kinkelepingu sõlmimisest. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et kui tulevane sissenõudja esitab TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel tagasivõitmise hagi olukorras, kus tal ei ole veel TMS § 187 lg 2 järgi nõutavat täitedokumenti, saab tulevane sissenõudja esitada TMS § 190 p 3 järgi tagasivõitmise hagi ka siis, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe sõlmiti kahe aasta jooksul enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist (sarnaselt TMS § 189 lg-le 1). Kolleegium leiab, et TMS § 189 lg-s 1 sätestatu kohaldub analoogia korras üksnes juhul, kui abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise hagi esitatakse TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel. Analoogia ei kohaldu TMS § 190 p 2 alusel esitatud hagi korral, kuna enne täitemenetluse alustamist esitatud hagi ei saa asetada kostjaid olukorda, kus nad ei saa tõendada, et võlgnik ei muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise tõttu. Kolleegium arvestab analoogia kohaldamisel ka seda, et täitemenetluse seadustikus sätestatud tagasivõidetavate tehingute, tagasivõitmise tähtaegade ja üldise regulatsiooni eeskuju on pankrotiseaduse tagasivõitmise sätted (Riigikogu X koosseis, 143 SE seletuskiri, lk 54). Arvesse tuleb võtta asjaolu, et pankrotimenetlus on oma olemuselt kollektiivne maksejõuetusmenetlus, mistõttu on tagasivõitmise hagi esitamise tähtaegade sidumine ajutise halduri nimetamisega põhjendatud, kuid täitemenetlus üldjuhul ühe sissenõudja põhine. Ka sel põhjusel tuleb TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel esitatud tagasivõitmise hagi esitamise tähtaega mõista sarnaselt TMS § 189 lg-ga 1, st tähtaeg hakkab kulgema tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamisest. Eelmärgitut arvestades oli õige kohtute järeldus, et hagejate esitatud abieluvaralepingu tagasivõitmise nõue TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel on õiguslikult võimalik, kuna tehingu kehtetuks tunnistamise hagi on esitatud kahe aasta jooksul abieluvaralepingu sõlmimisest arvates.
14.2.Ühisvara jagamise nõude esitamisel on hagejad tuginenud TMS § 14 lg-le 2 ja viidanud ka PKS § 33 lg-le 3. TMS § 14 lg 2 kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. PKS § 33 lg 3 teise lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna aga TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist (vt Riigikohtu
20.detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2). Kolleegiumi arvates leidsid kohtud kokkuvõttes põhjendatult, et ka hagejate ühisvara jagamise nõue on õiguslikult võimalik. Põhjendamatu on kostjate seisukoht, nagu ei saanuks hagejad ühisvara jagamise nõuet esitada. Kuivõrd hagejate esitatud abieluvaralepingu tagasivõitmise nõue TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel on õiguslikult lubatav (vt käesoleva määruse p-d 14.1.1–14.1.3), on lubatav ka ühisvara jagamise nõue (sarnaselt olukorrale, kus sissenõudja on esitanud tagasivõitmise hagi, tuginemata TsMS §-le 369). Kolleegium on varem korduvalt selgitanud, et sissenõudjal võib puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri 9(11)
2-21-3244 käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15; vt ka 22. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16664/48, p 14; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 59). Seega on hagejad õigesti esitanud koos tagasivõitmise nõudega ühisvara jagamise nõude, mida on võimalik hagejate kui tulevaste võimalike sissenõudjate huvide kaitseks tagada (TsMS § 377 lg 3).
14.3.Kuigi hagejate esitatud abieluvaralepingu tagasivõitmise nõue TsMS §-le 369 tuginedes TMS § 190 p 3 alusel on õiguslikult võimalik ning hagejad esitasid õigesti koos abieluvaralepingu tagasivõitmise nõudega ühisvara jagamise nõude, mida on võimalik hagejate kui tulevaste võimalike sissenõudjate huvide kaitseks tagada (TsMS § 377 lg 3), ei saa kohus hagi enne vajalike tingimuste saabumist lõpuni lahendada. Seni on kohtul võimalik alternatiivselt TsMS § 356 lg 1 alusel menetlus peatada või määrata hagejale täidedokumendi esitamiseks tähtaeg (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10358/92, p-d 14–15.3).
15.Kolleegiumi arvates on aga ekslik ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei peaks kohus olukorras, kus hageja esitab TsMS §-le 369 tuginedes abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise hagi koos ühisvara jagamise nõudega, kontrollima hagi tagamisel vähemalt ühe kostja vastu väidetava rahalise nõude põhistatust (TsMS § 235 ja § 381 lg 2).
15.1.Kolleegium leiab, et kui hagejal puudub võlgniku vastu täitedokument ning ta esitab TsMS §-le 369 tuginedes abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise hagi koos ühisvara jagamise nõudega, tuleb kohtul hagi tagamisel tulenevalt TsMS § 381 lg-st 2 kontrollida mh seda, kas hageja rahaline nõue vähemalt ühe kostja vastu on õiguslikult perspektiivikas ning kas hageja on oma nõuet põhistanud TsMS § 235 mõttes. Lisaks peab hageja olema astunud vajalikke samme selleks, et saada rahalise nõude kohta täitedokument TMS § 187 lg 2 tähenduses vähemalt ühe tehingu poole vastu (nt esitanud hagi tsiviilkohtumenetluses või tsiviilhagi kriminaalmenetluses). Kuigi vähemalt üldjuhul on kohus hagi esitamise korral tsiviilkohtumenetluses kontrollinud, et rahaline nõue ei ole õiguslikult perspektiivitu TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 mõttes, ei tähenda ainuüksi selle nõude kohtule esitamine ega hagiavalduse kohtumenetlusse võtmine automaatselt seda, et kohus saab hagi tagamisel lugeda rahalise nõude usutavaks ega peaks rahalise nõude õiguslikku perspektiivikust hindama.
15.2.Ülaltoodu tõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul käesolevas määruses esitatud kolleegiumi õiguslikke seisukohti arvestades hagi tagamise üle otsustamisel hinnata, kas hagejate rahaline nõue kostja I vastu on õiguslikult perspektiivikas ning kas nad on selle rahalise nõude teinud kohtule usutavaks (TsMS § 235 ja § 381 lg 2).
16.Vale on kostjate arusaam TsMS § 383 lg-s 1 sätestatud hagi tagamise tagatise nõudmise kohta. Kuigi kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et TsMS § 369 järgse tagasivõitmise hagi tagamise korral TsMS § 377 lg 3 alusel on seaduses mh ette nähtud võimalus nõuda hagejalt TsMS § 383 lg 1 alusel tagatist (Riigikohtu 26. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10358/92, p 15.2), ei tähenda see, et tagatise nõudmine on kohustuslik. TsMS § 383 lg 1 kohaselt on hagejalt tagatise nõudmine kohtu kaalutlusotsus (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 14). Praegusel juhul on ringkonnakohus määruskaebemenetluses tagatise nõudmata jätmist põhjendanud. Ka ei ole kostjad põhistanud Riigikohtu määruskaebemenetluses kahju tekkimise konkreetseid asjaolusid ega kahju suurust. Abstraktsed viited kahju tekkimisele ei ole tagatise taotluse rahuldamiseks piisavad (Riigikohtu 11. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-10, p 11).
10(11)
2-21-3244 Samuti on ebaõige kostjate seisukoht, nagu oleks praeguses asjas hagi tagamise tagatise nõudmine kohustuslik TsMS § 383 lg 11 järgi. TsMS § 383 lg 11 järgi on hagejalt tagatise nõudmine kohustuslik siis, kui kohus tagab rahalise nõudega hagi ning rakendatakse TsMS §-s 379 sätestatud abinõusid. Praegusel juhul on kohtud taganud ühisvara jagamise kui olemuslikult mitterahalise nõude ning rakendatud ei ole TsMS §-s 379 sätestatud abinõusid. Samal põhjusel on põhjendamatu ka kostjate etteheide kohtutele TsMS § 385 alusel hagi tagamise asendamata jätmise kohta raha maksmisega. Kolleegium märgib, et põhjendamatu hagi tagamise korral on kostjatel võimalik hagejatelt nõuda TsMS § 391 alusel hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist. Eelmärgitut arvestades jätab kolleegium rahuldamata kostjate alternatiivse taotluse teha hagi tagamine sõltuvaks hagejate tagatise andmisest.
17.Pooled esitasid Riigikohtu menetluses uusi tõendeid. Hagejad esitasid 22. augustil 2022 Pärnu Maakohtu 13. aprilli 2022. a määruse kriminaalasjas nr 1-21-8988. Samal päeval esitasid kostjad AS-i SEB Pank 22. septembri 2021. a ja AS-i LHV Pank 4. aprilli 2022. a elektroonilised kirjad. Kolleegium keeldub eelnimetatud tõendite vastuvõtmisest, kuna alus selleks puudub (TsMS § 688 lg 5 ja § 695). Dokumendid on esitatud elektrooniliselt, mistõttu pole vajadust neid tagastada. Kolleegium märgib, et pooled saavad määruskaebemenetluses ringkonnakohtus määruskaebuse põhjendamiseks uusi asjaolusid ja tõendeid (TsMS § 662 lg 3).
esitada
18.Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes, jaotatakse hagi tagamisega seotud menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.